3-24-2334/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karolin Soo

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2334

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2024 otsustele nr

P6-2024-393640, P6-2024-393539, P6-2024-393625, P6-

2024-393543, P6-2024-393596, P6-2024-393552 ja P6-

2024-393563 ja 26.07.2024 vaideotsusele nr 5.2-3/16601-3

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Esindaja – vandeadvokaat Siret Saks

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise vorm

15.01.2025 istungil ja kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2024 otsused nr P6-2024-

393640, P6-2024-393539, P6-2024-393625, P6-2024-393543, P6-2024-393596, P6-2024-

393552, P6- 2024-393563 ja 26.07.2024 vaideotsus nr 5.2-3/16601-3.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 4124,82 (koos

käibemaksuga).

3. Tunnistada menetlus kinniseks.

4. Avaldada kohtuotsus viisil, kus asendatakse füüsiliste isikute nimed, äriühingute

nimed, aadressiandmed, e-posti aadressid ja välisriikide nimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 28.03.2025. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29.04.2024 tegi Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kaebaja suhtes perehüvitiste maksmise

lõpetamise otsused järgmiselt:

-

Otsusega nr P6-2024-393640 lõpetas SKA alates 01.11.2022 lapse A kasvatamiseks

määratud perehüvitise (lapsehooldustasu) maksmise.

-

Otsusega nr P6-2024-393539 lõpetas SKA alates 01.11.2022 lapse A kasvatamiseks

määratud perehüvitise (lapsetoetus) maksmise.

-

Otsusega nr P6-2024-393625 lõpetas SKA alates 01.11.2022 lapse B kasvatamiseks

määratud perehüvitise (lapsehooldustasu) maksmise.

-

Otsusega nr P6-2024-393543 lõpetas SKAt alates 01.11.2022 lapse B kasvatamiseks

määratud perehüvitise (lapsetoetus) maksmise.

-

Otsusega nr P6-2024-393596 lõpetas SKA alates 01.11.2022 lapse B kasvatamiseks

määratud perehüvitise (lapsehooldustasu) maksmise.

-

Otsusega nr P6-2024-393552 lõpetas SKA alates 01.11.2022 lapse B kasvatamiseks

määratud perehüvitise (lapsetoetus) maksmise.

-

Otsusega nr P6-2024-393563 lõpetas SKA alates 01.11.2022 eelnimetatud laste

kasvatamiseks määratud perehüvitise (lasterikka pere toetus) maksmise.

2. 27.05.2024 esitas X vaide SKA 29.04.2024 otsustele.

3. 26.07.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/16601-3 jättis SKA kaebaja vaide rahuldamata.

4. 04.06.2024 edastas SKA kaebajale kirja, millega soovitakse toetusi tagasi küsida. SKA ei ole

selles osas teinud kohtule teadaolevalt lõplikku otsust.

5. 15.08.2024 registreeriti Tallinna Halduskohtus X kaebus 29.04.2024 otsustele ja 26.07.2024

vaideotsusele.

6. 30.08.20204 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse 29.04.2024 otsuste ja 26.07.2024

vaideotsuse tühistamise nõuetes.

7. 09.01.2024 esitas vastustaja vastuse kaebusele ühes kompromissiga mitte nõustumisega.

8. 21.10.2024 määras kohus asja läbi vaatamiseks 15.01.2025 istungil ja esitas pooltele

täiendavad küsimused.

9. 16.12.2024 esitasid pooled vastused kohtu küsimustele, 18.12.2024 esitas kaebaja seisukoha

SKA vastuste osas.

10.

15.01.2025 toimus asjas istung, milles kohus läks üle kirjalikule menetlusele. 20.01.2025

esitas kaebaja täiendava seisukoha, 22.01.2025 esitas täiendava seisukoha SKA.

11.

27.01.2025 uuendas kohus asja menetluse ja määras pooltele kohtu küsimustele vastamise

ajaks 30.01.2025 ja kohtuotsuse kuulutamise ajaks 26.02.2025.

12.

30.01.2025 esitasid pooled vastused kohtu küsimustele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

13. Kaebaja leiab, et 29.04.2025 otsused ja 26.07.2025 vaideotsus on õigusvastased

haldusaktid ja palub need tühistada kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel:

13.1. SKA ei ole välja toonud mitte ühtegi põhjendust lapsehooldustasu ja lasterikka pere

toetuse maksmise lõpetamise otsustes, miks kaebaja ei vasta toetuse maksmise tingimustele

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54). Puudub faktiline alus, mille pinnalt kaebaja saaks

üleüldse oma seisukohti esitada. Vaidemenetluses on SKA asunud välja tooma põhjendusi

2 (17)

(kaebajale ei ole teada, mis oli esialgse otsuse tegemise aluseks), miks ei pea kaebajale

lapsehooldustasu/lasterikka pere toetust maksma ja seda juba alates 01.11.2022. Ka lapsetoetuse

maksmise lõpetamise otsused on õigusvastased haldusaktid.

13.2. SKA tegi 29.04.2024 otsused kaebajat kordagi ära kuulamata.

13.3. SKA järeldus, et pere ei ela alaliselt Eestis, ei vasta tõele. Kaebaja on kinnitanud, et on

elanud Eestis 2015. aastast alates ning vastupidiseid tõendeid ei ole SKA kogunud. Kaebaja on

selgitanud oma 19.06.2024 vastuses, et on viibinud pikematel turismireisidel, kuid elukohta kui

sellist pere vahetanud ei ole. Kohaliku omavalitsuse ametniku vestlus naabriga ei ole tõendiks,

mis kinnitab elukoha olemasolu või puudumist.

13.4. Nii kaebaja kui ka tema abikaasa on X OÜ juhatuse liikmed (alates 06.06.2016) kui ka X

OÜ juhatuse liikmed (Y alates 24.11.2017 ning X 15.05.2023). Töö ja tööga võrdsustatud

tegevus on näiteks töötamine töölepingu alusel või avalikus teenistuses, töötamine võlaõigusliku

lepingu alusel, ettevõtluskonto omamine, tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana või

osalemine abikaasana füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses, õppimine õppeasutuse

statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, viibimine aja-, asendus- või reservteenistuses,

abikaasatasu saamine. Seega on küll õige järeldada, et töötamine on lõppenud, kuid töötamisega

võrdsustatud tegevus lõppenud ei ole.

13.5. 19.06.2024 on SKA asunud välja selgitama seda, kas ja kus töötab Y (ja seda kaebajalt).

Y ei ole SKA mitte kunagi menetlusse isegi kaasanud. Mitte ükski (ka vaidemenetluse otsuses

kirjeldatud) asjaolu ei kinnita, et Y töötaks xxxxxxxxx. Vastupidiselt, kaebaja on kinnitanud

teenuse osutamist.

13.6. Vaide esitaja ehk kaebaja ei ole mitte kunagi kinnitanud, et laste isa töökohariigiks on

xxxxxxxxx. Vastupidiselt, kaebaja selgitas, et OÜ X osutab teenuseid xxxxxxxx asutatud

ettevõttele. Kuna Y on ka juhatuse liige, siis teenuste osutamisega on ka tema seotud. Teenuse

osutamine Eestis registreeritud äriühingu poolt xxxxxxxxx ettevõtetele (või mis tahes muule

välisriigis olevale ettevõttele) ei ole võrdsustatud töötamisega xxxxxxxxx ettevõttes.

13.7. Kaebaja vaates ei saa pikemaid turismireise, kus pere nö kanda välismaale ei kinnita,

pidada asjaoludeks, mis muudaks isiku residentsust. Laste isale on tasutud välislähetuse

päevarahasid, mis tähendab, et laste isa on töö ja/või tööga võrdsustatud olukorras olnud Eesti

Vabariigis ning seda ajal, mil SKA väidab, et pere Eestis üleüldse enam mis tahes residentsust

ei oma.

13.8. Kaebaja leiab, et 183 päeva osas vaagimine saab kõne alla tulla ainult siis, kui isikul on

elukoht mitmes riigis – need eeldused täna täidetud ei ole. Kaebajal ei ole mis tahes

registreeritud elukohta välisriigis. Olukorras, kus kaebaja ei ole 1) muutnud oma peamist

elukohta ega majanduslike huvide keskpunkti; 2) registreerinud oma maksuresidentsust mujal

riigis, ei saagi SKA vaagida muid eeldusi residentsuse määratlemisel. Kokkuvõtlikult tuleb

perehüvitiste seaduses (PHS) märgitud hüvitiste puhul võtta arvesse järgmist: (i) kas isikul on

mitu alalist elukohta – nimetatule saab vastata kaebaja vaates ainult eitavalt, kuivõrd

hotell/lühiajaline turismisihtkoht ei saa olla alaline elukoht; (ii) majanduslike huvide keskus –

kaebaja ning tema abikaasa on Eestis registreeritud äriühingute juhatuse liikmed ning (iii)

tegelik ja peamine ehk alaline elukoht, milleks käesoleval juhul on Eesti Vabariik, xxxxxxxxx.

13.9. SKA on rikkunud järgmisi olulisi haldusmenetluse põhimõtteid. (1) SKA on viinud läbi

menetluse kaebaja selja taga, kaebajal ei olnud võimalik menetluses (s.o enne 29.04.2024

otsuseid) esitada tõendeid ega seisukohti. Kaebajat ei kuulatud enne 29.04.2024 otsuseid ka ära.

(2) SKA on jätnud menetluses asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Faktid, mille

SKA on tuvastanud, ei tugine adekvaatselt välja selgitatud algandmetel (ühekordne visiit valla

poolt ei saa olla aluseks, et tuvastada seda, et majas elavad isikud on kolinud välismaale ja seda

viisil, kus ka residentsus on muutunud). (3) SKA ei ole haldusaktides välja toonud põhjendusi,

3 (17)

miks on kaebaja suhtes tehtud selline otsustus (v.a napid põhjendused seonduvalt otsustega, mis

puudutavad lapsetoetusi). (5) SKA on ebaõigesti tõlgendanud asjakohast õigusnormi ehk PHS §

4 lõiget 3 koostoimes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 14. (5) SKA on asunud

otsuseid õigusliku alusega ja õiguslike faktidega (pealegi veel ebaõigesti tuvastatud) täiendama

vaidemenetluses, jättes taaskord uute asjaolude valguses kaebaja ära kuulamata. (6) SKA on

ajanud segamini töövõtulepingu ja töölepingu ning täielikult jätnud tähelepanuta asjaolu, et

mõlemad isikud (s.o kaebaja ja tema abikaasa) on töötamisega võrdsustatud olukorras.

13.10. Kaebaja on seisukohal, et vaatamata tema ja pere eemalviibimisele Eestist on nende

eluliste huvide keskus ikkagi ja ainult Eesti. Kaebaja pere ehk tema ja tema abikaasa soetasid

2022. aasta mais endale elukoha xxxxxxxx kinnistule (1). Kaebaja pere sissetulek tuleb Eestisse

registreeritud ettevõttest (peamiselt X OÜ-st, kuigi pere on seotud kahe Eestis registreeritud

ettevõttega ehk ka ettevõttega X OÜ) (2). Y on deklareerinud X OÜ-st dividende summas

45680,52 ja X summas 63511,18 eurot (2023.a) (3). Kaebaja on laste kooli ja huvitegevuse

sidunud Eestiga (4). Lapsed on integreerunud Eestisse, omavad siin sõpru, vanavanemaid ning

toimetavad nagu tavalised lapsed (5). Kaebaja lapsed käivad arsti juures Eestis (ainult Eestis)

(6).

Vastustaja seisukohad

14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja põhjendab seda kokkuvõtvalt järgmiselt:

14.1. Haldusmenetluses kogutud info oli piisav, et jõuda järeldusele, et pere ei ela alaliselt

Eestis, mistõttu lõpetati kaebajale peretoetuste maksmine. Järelkontrolli käigus selgus, et

kaebaja kooliealised lapsed ei olnud Eestis õppima asunud (Eesti hariduse infosüsteemis, Ehis,

info õppimise kohta puudus. 21.03.2024 saadeti kaebajale päring pere olukorra kohta tema

rahvastikuregistrijärgsele e-posti aadressile xxxxxxxxx. Vastust paluti 28.03.2024, kuid vastust

ei saabunud. 09.04.2024 vastuses teatas xxxxxxx vald, et neil ei ole olnud kokkupuudet perega

ja et 08.04.2024 teostatud kodukülastuse käigus aadressile xxxxxxxx koputamisele ust ei

avatud. Naabri sõnul viibib pere kevadest sügiseni Eestis ja muul ajal välismaal ja pere peaks

Eestisse naasma mais 2024. Muul ajal elab kinnistul aeg-ajalt perekonnasõber lastega.

Töötamise registri andmetel lõppes nii kaebaja kui ka laste isa töösuhe Eestis 20.10.2022.

14.2. Perehüvitiste saamiseks ei piisa rahvastikuregistrijärgsest elukohast (PHS § 8 lg 3), vaid

toetuse saaja ja lapsed peavad ka tegelikult elama Eestis, v.a kui Euroopa Liidu reeglitest ei

tulene teisiti.

14.3. Lasterikka pere toetuse lõpetamise otsuses on põhjenduseks toodud, et lasterikka pere

toetust makstakse inimesele, kes kasvatab kolme või enamat last ja kellele makstakse vähemalt

kolme lapsega seoses lapsetoetust. Ka lasterikka pere toetust makstakse Eestis elamise eeldusel

ja kui lapsetoetuse maksmine on lõpetatud, siis ei ole võimalik ka enam lasterikka pere toetust

nii või teisiti maksta. Lapsehooldustasu määramisel ja maksmisel kohaldatakse enne 2019. aasta

1. septembrit kehtinud perehüvitiste seadust. Lapsehooldustasu saamise õigus on ühel

vanematest, kes kasvatab kolme- või enamalapselises perekonnas kolme või enamat lapsetoetust

saavat last – 19,18 eurot iga kolme- kuni kaheksaaastase lapse kohta (PHS § 18 lg 1 p 3 enne

01.09.2019 kehtinud redaktsioonis).

14.4. Teade otsuste kohta saadeti kaebajale läbi sotsiaalkaitse infosüsteemi 29.04.2024 tema e-

posti aadressil xxxxxxxx ja ühte neist ta luges. Siiski otsustas kaebaja saadud teateid eirata ja ka

pärast otsuste saatmist ei õnnestunud kaebajaga kontakti saada.

14.5. Põhimääruse preambuli punkt 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut

kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada

nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide

alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest

riigist samaaegselt. Põhimääruse artikkel 68 sätestab prioriteetsuse määramise eeskirjad

4 (17)

kattumise puhul. Eeskirjade kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse

määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi

vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab. Juhul kui mõlemad lapsevanemad

töötavad, aga erinevates Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikides, on perehüvitiste esmaseks

maksjaks riik, kus laps elab. Seejuures ei ole lapsevanematele jäetud õigust valida, millisest

riigist nad soovivad perehüvitisi saada, vaid see otsustatakse vastavalt põhimääruses sätestatud

reeglitele. Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjon on 12.06.2009

otsustanud (otsus nr F1), et põhimääruse artikli 68 kohaldamisel loetakse perehüvitised

õigusteks, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikut ettevõtjana tegutsemise alusel eelkõige

tegeliku töötamise korral, aga ka olukorras, kus töötamine on ajutiselt peatatud haiguse,

raseduse, sünnituse, tööõnnetuse, kutsehaiguse või töötuse tõttu, kui makstakse palka või

hüvitisi või palgalise puhkuse, streigi või töösulu ajal või lapse kasvatamiseks võetud palgata

puhkuse ajal, kui selline puhkus loetakse asjakohaste õigusaktide kohaselt võrdseks töötamise

või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega.

14.6. Otsustades registri andmete põhjal ei ole kaebajale ja laste isale Eestis töötamise eest tasu

makstud ja töötamist ei ole kantud töötamise registrisse. Ainuüksi kanne äriregistris juhatuse

liikmeks oleku kohta ei ole võrdsustatav töötamisega, mis annaks õiguse perehüvitistele. Samuti

ei anna õigust perehüvitistele isiku pangakontole laekunud summad selgitusega (välis)lähetuse

päevarahad, sest ainuüksi see ei tõenda isiku töösuhet seda enam, kui tegemist on osa

perioodiga, mil viibiti väljaspool Eestit.

14.7. Vastustaja hinnangul ei ole vaidlust selles, et alates november 2022 (kui otsustati lõpetada

perehüvitiste maksmine) ei ole kaebaja koos perega suurema osa ajast elanud Eestis. Samas on

perehüvitiste saamise tingimuseks Eestis elamine. Eestis elamise seab kahtluse alla siiski ka see,

et koolikohustuslikud lapsed ei ole Eesti hariduse infosüsteemis asunud Eestis õppima. Lisaks

on kaebaja korduvalt kinnitanud, sh ka vaides, et laste isa töötab xxxxxxx ja käib seal iga paari

kuu tagant tööl. Sellest lähtuvalt on vaideotsus tehtud. Avalikult kättesaadava info põhjal,

millele on viidatud ka vaideotsuses, on kaebajal ja laste isal töösuhe (alates 2015) ettevõttega X.

Samuti on sellel lehel nii kaebaja kui ka laste isa elukohana nimetatud xxxxxxxxx ja xxxxxxxx

(avalehel valik People/inimesed, Country of residence ehk elukohariik). Nüüdseks on kaebaja

muutnud oma avaldust töötamise osas ja seda tegi ka vastuses teavituskirjale, mis ei olnud

vaidemenetluse osa.

14.8. Vaidemenetluses on haldusorganil võimalus esitada täiendavaid selgitusi ja põhjendusi.

Antud juhul peeti lähtudes menetluse ökonoomikast paremaks täpsustada haldusakti põhjendusi,

selle asemel, et anda uus keelduv haldusakt lähtuvalt kaebaja selgitustest, mida kaebaja oleks

taas pidanud asuma vaidlustama. Arvestades registrites olevaid andmeid, mis on SKA-le aluseks

otsustamaks hüvitiste määramine või lõpetamine, oli 29.04.2024 ainuvõimalik selliste otsuste

tegemine ja otsustes toodud põhjendustel.

14.9. Kaebaja on varasemalt kinnitanud, et nii tema kui ka laste isa töökoht on xxxxxxx. Lühike

ja üheselt mõistetav küsimus, millele on kaebaja üheselt mõistetavalt vastanud. Ka vaides

kinnitab kaebaja, et abikaasa käib iga paari kuu tagant xxxxxxx tööl, enamuse ajast töötab

kodus neti teel (vastus kaebusele, lisa 12 vaie). Neil on xxxxxxx tegutsev firma (vaides).

Kaebaja ei ole seda fakti ümber lükanud ega ka selgitanud, miks on sellised andmed nende

kohta avalikult leitavad, kui need tõele ei vasta.

14.10. Kõikide esitatud tõendite kohaselt sotsiaalmaksu tasumine lõpetati nii Y kui ka kaebaja

eest 2022 aasta novembris. Sotsiaalmaks makstakse väljamaksu kuul ehk kui oktoobri töötasu

maksti välja novembris, siis kuulus ka sotsiaalmaks tasumisele novembrikuus. Kaebaja on

esitanud tõendeid dividendide saamise kohta. Dividendide (tulumaksuseaduse (TuMS) § 18 lg

2) saamine ei näita isiku töötamist ja töösuhet ettevõttega ega ole võrdsustav töötamisega. Eestis

5 (17)

maksude tasumine ja Eestis registreeritud ettevõttest dividendide saamine ei anna õigust

perehüvitistele Eestist. Sellist kriteeriumi PHS-s ei ole ega ole ka EL reeglistikus.

14.11. PHS ei sea perehüvitiste saamist sõltuvusse pere huvikeskmest. PHS ei nimeta hüvitiste

saamise alusena Eestis ettevõtete omamist või dividendide saamist, Eestis kinnisvara omamist,

Eestis teenuste tarbimist või Eestis arstide külastamist. PHS peamine tingimus on Eestis

elamine. Eesti koolis õppimise (koduõppel) osas märgib SKA, et vaidlustatud otsuste tegemise

ajal kaebaja koolikohustuslikud lapsed Eesti kooli nimekirjas ei olnud. Kaebaja möönab ka ise

p-s 1.4, et pere viibib Eestist eemal. Vastustaja hinnangul on tõendamist leidnud ja kaebaja ei

vaidle sellele vastu, et sügis-talvisel perioodil on pere Eestist ära. St, et suurema osa aastast ei

ela kaebaja Eestis, mistõttu ei ole Eesti riik, kus isik alaliselt või peamiselt elab, kus on tema

kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema

isiklikud asjad (TsÜS § 14 lg 1, viidatud otsustes P6-2024-393539, P6-2024-393543).

KOHTU PÕHJENDUSED

15. SKA on teinud kaebajale lapsehooldustasu (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 11-13)

ja lasterikka pere toetuse (dtl 14) maksmise lõpetamise otsused. Õigusliku alusena on nendes

märgitud PHS § 31 ning SÜS § 19 lõike 1 punkt 2 – õigus hüvitisele, kui isik ei vasta seaduses

hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele.

16. SKA on teinud kaebajale ka lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsused (dtl 21-29).

Õigusliku alusena on märgitud PHS § 4 lõige 3, PHS § 31 ning SÜS § 19 lõike 1 punkt 2 – ehk

õigus hüvitisele lõpeb, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele.

Lisaks ka SÜS § 21 lõige 1 punkt 2, mis sätestab teavitamiskohustuse hüvitise taotlemisel.

17. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes järgmistes asjaoludes (istungi salvestis

00:02:52). Kaebaja pere jõudis 21.10.2022 xxxxxx ja tagasi Eestisse naasti 28.04.2023 (1).

Aastal 2023 viibis pere Eestis 28.04.2023 – 02.09.2023 (2). 02.09.2023 – 20.05.2024 viibis

pere väljaspool Eestit (3).

18. Seega on vaidluse keskne küsimus, kas SKA asus õiguspäraselt seisukohale, et alates

01.11.2022 puudub Xl õigus saada Eesti siseriiklike õigusaktide alusel perehüvitisi. Sealjuures

tuleb lahendada küsimus sellest, kas vaidlusalused 29.04.2024 otsused on materiaalselt ja

formaalselt õiguspärased. Hinnata tuleb ka vaideotsuse formaalset ja materiaalset õiguspärasust,

sest vaideotsuses on SKA kohtumenetluses esitatud seisukohtade (dtl 80) kohaselt haldusakti

põhjendusi täpsustanud.

Õiguslikud alused perehüvitiste saamise õiguse tekkimiseks ja lõpetamiseks

19. Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on iga kuu makstavad peretoetused (PHS § 16 lg 1 p-

d 1 ja 5). Isikule, kellel on õigus saada lapsehooldustasu kuni 2019. aasta 31. augustini

kehtinud perehüvitiste seaduse alusel, määratakse ja makstakse lapsehooldustasu kuni 2024.

aasta 31. augustini või lapsehooldustasu saamise õiguse lõppemiseni. Sotsiaalkindlustusamet

kohaldab lapsehooldustasu määramisel ja maksmisel enne 2019. aasta 1. septembrit kehtinud

perehüvitiste seadust (PHS § 63¹ lg 2). PHS enne 2019. septembrit kehtinud redaktsioon

(PHSvr) § 18 sätestas lapsehooldustasu maksmise alused. Lapsehooldustasu saamise õigus on

ühel vanematest, kes kasvatab kuni kolmeaastasele lapsele lisaks ka kolme- kuni kaheksa-

aastast last – 19,18 eurot iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta (PHSvr § 18 lg 1 p 3).

20. Perehüvitisi määratakse ja makstakse PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lõikes 1

nimetatud isikule (PHS § 4 lg 1). Sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis

elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval

välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval

6 (17)

välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused

ka muul isikul (SÜS § 3 lg 1).

21. Perehüvitise saamise õigus on PHS § 4 lõikes 1 nimetatud isiku Eestis elaval pereliikmel

ja välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel (PHS § 4 lg 2).

22. Õigus hüvitisele lõpeb, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud

tingimustele (SÜS § 19 lg 1 p 2). Iga kuu makstava toetuse maksmine lõpetatakse peretoetuse

saamise õiguse lõppemisele järgnevast kuust (PHS § 31).

23. Perehüvitiste taotleja on kohustatud SKA-le viivitamata teatama asjaoludest, mis

mõjutavad perehüvitiste määramist või suurust, sh teise riiki õppima või elama asumisest (PHS

§ 9).

24. SKA-l on õigus lisaks rahvastikuregistris sätestatud andmetele lähtuda ka teistest

andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine (PHS § 8

lg 3).

25. Isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla

mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib

järeldada isiku tahet oma elukohta muuta (TsÜS § 14 lg-d 1-3).

26. SÜS § 3 lõike 1 alusel on perehüvitiste saamise eelduseks toetuste taotleja Eestis elamine

ja lapse kasvatamine Eestis. PHS eelnõu seletuskirjas märgitud, et Eestis on residentsuspõhine

perehüvitiste skeem, mis tähendab, et perehüvitisi on õigustatud saama PHS põhimõtteid

arvestades Eestis elavad perekonnad (perehüvitiste seadus (217 SE), seletuskiri, lk 9).

Kohtupraktikas on seejuures selgitatud, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks

elukohtadest on Eesti Vabariigis. PHS § 4 lõikest 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti

alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lõike 1

tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine

TuMS § 6 lõike 1 mõttes ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine rahvastikuregistris.

Oluline on faktiline Eestis elamine (TlnRnKo 28.10.2020 nr 3-19-1451/10, p 21). Oluline on

Eestis alaline elamine, s.o Eesti olemine kaebaja majanduslike ja isiklike huvide keskpunkt

(TrTRnKo 28.03.2028 nr 3-18-265, p 10).

27. TsÜS § 14 lõike 2 järgi võib isiku elukoht (TsÜS § 14 lg 1 kohaselt koht, kus isik

alaliselt või peamiselt elab) olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama

tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas. Sel

juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks

tähtsust (RKTsKo 06.04.2016 nr 3-2-1-13-16, p 13 ja seal viidatud lahendid). TsÜS § 14

kommentaaride järgi tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt viibib ning millega ta on

kõige enam isiklikult seotud. Samas on rõhutatud, et elukoht ei pea olema peamise vara asukoht.

Elukoha määramisel on oluline kriteerium vastavasse kohta elama asumise tahe, mida

järeldatakse isiku käitumisest ja muudest tema elukorraldusega seotud asjaoludest

(Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne., koost. P. Varul jt, Tallinn 2023,

2. vlj.).

28. Perehüvitiste määramisel tuleb arvesse võtta ka prioriteetsusreegleid. Kui pereliige elab

või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis,

kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr

883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.04.2004, lk 72–

116) (PHS § 1 lg 3) (Põhimäärus).

29. Alljärgnevalt analüüsib kohus esmalt, kas 29.04.2024 toetuse lõpetamise otsuste ja

vaideotsuse tegemisel on järgitud menetlusreegleid ja haldusaktid on nõuetekohaselt

põhjendatud (käesoleva otsuse punktid 30-52). Seejärel hindab kohus otsuste materiaalset

7 (17)

õiguspärasust, sh menetluslike rikkumise mõju otsuste õiguspärasusele (käesoleva otsuse

punktid 53-58).

Toetuse lõpetamise otsuste formaalne õiguspärasus

30. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalustest 29.04.2024 otsustest ei selgu nende faktilised ja

õiguslikud alused (dtl 4, 6, 8) ning SKA tegi toetuse lõpetamise otsused kordagi kaebajat ära

kuulamata (dtl 5, 6, 8). Vastustaja leiab, et õiguslikud alused on selged (dtl 78) ning

ärakuulamisõigus on tagatud (dtl 226 -227).

Toetuste lõpetamise otsuste põhjendamine

31. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Haldusakti

põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Põhjendused peavad olema

sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle

tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus

kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo 19.06.2020 nr 3-20-1044/5

, p 14) ja täidab ka

haldusorgani enesekontrolli eesmärki (RKÜKo 31.05.2011 nr 3-3-1-85-10, p 26). Haldusakti

õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse

(RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4).

32. Lapsehooldustasu lõpetamise otsustes (dtl 11-13) ja lasterikka pere toetuse maksmise

lõpetamise otsuses (dtl 14-15) on viidatud PHS § 4 lõikele 1 ja SÜS § lõikele 1 ja märgitud, et

„Lapsehooldutasu makstakse vanemale, kelle peres kasvab kolm- või enam lapsetoetust saavat

last. Lapsehooldustasu makstakse iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta. Alates

01.11.2022 puudub Teil õigus saada Eesti siseriiklike õigusaktide alusel lapsetoetust kolme või

enama lapsega seoses. Seetõttu puudub ülaltoodud perehüvitise maksmiseks õiguslik alus.“

Muid selgitusi ega faktilisi asjaolusid otsusest ei nähtu. SKA selgitas istungil, et nende toetuste

saamise eeldus on see, et hüvitise saaja peres on kolm last, kelle pealt isik saab lapsetoetust.

Lapsetoetuse saamise lõpetamise otsuses on selgitused olemas (salvestis 0:28:30 jj).

33. Lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsustes (dtl 21-29) on viidatud samuti PHS § 4

lõikele 1 ja SÜS 3 § lõikele 1 koostoimes TsÜS § 14 lõikele 1 ja märgitud peretoetuse

määramise ja maksmise eelduseks tingimus, et nii vanem kui ka laps peavad elama alaliselt

Eestis. Eesti elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus hüvitisele, kui ta on resident

tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses. Faktiliste asjaoludena toob SKA otsuses välja

kokkuvõtvalt selle, et rahvastikuregistri andmetel on kaebaja ja laste elukohaks registreeritud

xxxxxxxxx, kuid kaebaja seal ei ela. Töötamise registri andmetel lõppes X ja laste isa Y

viimane tööleping 20.10.2022 seisuga. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel ei ole

kooliealised lapsed Eestis õppima asunud.

34. Lasterikka pere toetuse maksmise lõpetamise otsusest (dtl 14-15) nähtub kohtu hinnangul

üheselt, et toetuse saamine on seotud lapsetoetuse saamisega ehk lapsetoetuse saamise

tingimustega. Selle nõude sätestab üheselt lasterikka pere toetuse osas PHS § 21 ka

lapsehooldustasu osas. Lapsehooldustasu lõpetamise otsustes (dtl 11-13) on samuti viidatud

seosele lapsetoetuse saamisega. Kuigi lapsehooldustasu osas selle kehtestanud säte (PHS § 18

vr) ega üleminekusäte (PHS § 63¹) ei sätesta seost lapsetoetusega, on otsusest siiski arusaadav

see, et tegemist on perehüvitisega, mille saamise eeldus on Eestis elamine.

35. Kohus nõustub kaebajaga, et lapsehooldustasu lõpetamise otsustes (dtl 11-13) ja lasterikka

pere toetuse maksmise lõpetamise otsuses (dtl 14-15) ei nähtu faktilisi asjaolusid, millele

tuginevalt otsus tehtud on. Lasterikka pere toetuse maksmise lõpetamise otsuses on seejuures

kirjas: „Otsuse tegi infosüsteem automaatselt Teie kohta riiklikes registrites olevate andmete

põhjal“. Arvestades aga 29.04.2024 otsuste omavahelist seost on kohtu hinnangul piisavalt

8 (17)

selge, et lasterikka pere hüvitis ja lapsehooldustasu otsuste faktiliseks aluseks on see, et kaebaja

pere ei ela Eestis. Ka kaebaja 27.05.2024 esitatud vaidest (dtl 96) nähtub, et kaebajale on sel

hetkel otsuste faktilised alused, mis on lapsetoetuse lõpetamise otsuses välja toodud,

mõistetavad.

Ärakuulamisõiguse tagamine

36. Ärakuulamisõiguse osas märgib SKA, et 21.03.2024 saadeti kaebajale päring pere

olukorra kohta tema rahvastikuregistrijärgsele e-posti aadressile xxxxxxxxx. Vastust paluti

28.03.2024, kuid vastust ei saabunud. 08.04.2024 saadeti päring kaebaja elukohajärgsesse

vallavalitsusse – xxxxxx valda (dtl 77). Kaebaja väidab, et päringut e-postile kaebaja kätte ei

saanud (dtl 6).

37. Vastustaja ei ole vastu vaielnud, et kaebaja SKA 21.03.2024 kirja kätte ei saanud. Esitatud

kuvatõmmisest on näha, et isik on päringu kätte saanud 24.05.2024 (dtl 85). 29.04.2024 otsust

on kaebaja näinud 29.04.2024 (dtl 94). Tõendeid, et kaebaja oleks vastustaja kirjadest varem

teadnud või need varem kätte saanud, asja juurde esitatud ei ole.

38. Elektrooniliselt edastatud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui adressaat on

kinnitanud elektrooniliselt edastatud dokumendi kättesaamist (HMS § 27 lg 2 p 2).

Haldusorganil on samas õigus otsustada, millises vormis ta isiku poole haldusmenetluses

pöördub

(HMS

§

lg

1).

HMS § 40 lõike 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata.

Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid

arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke

vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Seetõttu on haldusakti andmine

ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel.

Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid

arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke

vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti

adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused

ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis.

Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses

ettenähtud juhtudel. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma

õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast

resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti

projektiga. (RKHKo 28.04.2014 nr 3-3-1-52-13, p 34). Inimesele ärakuulamiseks edastatavate

küsimuste vabas vormis saatmisel esineb alati risk, et see teave isikuni ei jõua.

Kättesaamiskinnitus on oluline esmajoones dokumendi saatjale, kuna haldusorgan peab olema

võimeline hiljem vajaduse korral tõendama, et elektrooniliselt edastatud dokument jõudis

adressaadi mõjusfääri ja isikul oli võimalik selle sisuga tutvuda (TlnRnKm 26.10.2025 nr 3-24-

52879, p 10).

39. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et tõendamata on kaebaja teavitamine käimasolevast

haldusmenetlusest ja vastamist vajavatest küsimustest. Praegusel juhul ei ole ärakuulamisõiguse

tagamine haldusmenetluses olnud seetõttu tegelik ja piisav. Piisavaks ei saa lugeda kaebajale

ühekordse e-kirja saamist. Seda olukorras, kus selle järgselt tehakse kaebajale kohe teda ja tema

lapsi mõjutav negatiivne otsus. SKA ei ole selgitanud, mille seisnes sedavõrd tungiv avalik

huvi haldusaktide väljastamiseks (HMS § 40 lg 3 p 1), et SKA ei proovinud kaebajat korduvalt

haldusmenetluses kätte saada. Jätkuv toetuste maksmine mõne kuu vältel seda kohtu hinnangul

olla ei saa, sest SKA-l on alusetult makstud toetuste osas ka tagasinõudeõigus ning vastustaja ei

ole tuginenud, et selle nõude maksmapanek võiks kaebaja pere puhul olla välistatud või väga

keeruline. Menetlusosalise HMS § 40 lõikes 1 sätestatud õigus esitada asja kohta oma arvamus

ja vastuväited muutuks kohtu hinnangul illusoorseks, kui selle kohustuse täitmise tagamisest

9 (17)

piisaks vaid ühest e-kirjast. Siinjuures arvestab kohus, et rahvastikuregistrist on nähtavad

mitmed erinevad ajakohased kaebaja telefoninumbrid ning ka erinevad e-posti aadressid. Kuigi

kaebaja on kohustatud vastustajale esitama enda kontaktandmed (SÜS § 5 lg 2, § 21), ei järeldu

sellest, et ühe e-kirja saatmine saaks olukorras, kus kaebajaga pole enne seda sellelt aadressilt

toimunud aktiivset suhtlust, olla piisav ärakuulamisõiguse tagamine.

40. Riigikohus on selgitanud, et isik saab oma õigust olla ära kuulatud kõige paremini

kasutada siis, kui teda on teavitatud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest.

Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis (RKHKo 28.04.2014 nr 3-3-1-52-

13, p 34). Seega on ärakuulamisõiguse rikkumine praegusel juhul seda kaalukam, et esiteks ei

veendunud SKA, et kaebaja on küsimused kätte saanud. Teiseks ei proovinud SKA ka otsuse

projekte kaebajale eelnevalt tutvustada, et kaebaja saaks olenemata küsimustele vastamata

jätmisest oma seisukoha esitada. Seeläbi ei ole ka lastega seotud huvid seatud esikohale

(lastekaitseseadus (LasteKS) § 5).

41. SKA on märkinud, et registriandmed olid aluseks SKA-le hüvitiste määramiseks ja

lõpetamiseks (dtl 80). Kohus juhib tähelepanu, et inimeselt hüve saamise õiguse kontrollimisele

suunatud menetluses kohalduvad HMS ja SÜS nõuded ning ei PHS-s ega muus seaduses ei ole

viidet, mis kohustaks SKA-d otsustama perehüvitise äravõtmine registriandmetele tuginevalt.

42. Seega on otsused formaalselt õigusvastased ärakuulamisõiguse tagamata jätmisest

tulenevalt. Menetlusnormi rikkumine ei ole aga haldusakti tühistamise aluseks kui see ei saanud

mõjutada haldusakti õiguspärasust (HMS § 58). Edasi tuleb hinnata muuhulgas seda, kas

vastustaja ärakuulamisõiguse rikkumise tulemusel teinud kaalutlusvea (HMS § 4 lg 2) ning

rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6), mistõttu on vaidlustatud otsused ka sisuliselt

õigusvastased.

43. Kaebaja esitas vaidlustatud otsustele vaide. Järgnevalt kontrollib kohus, kas vastustaja

täitis vaidemenetluses piisavalt uurimis- ja selgitamiskohustust ning võimaldas kaebajale

ärakuulamisõiguse, millega kõrvaldas haldusmenetluses tehtud vea.

Vaideotsuse formaalne õiguspärasus

Vaideotsuse põhjendamispuudused

44. Esmalt märgib kohus, et vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lõikes 3 kolmandas

lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi

tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega (RKHKo 22.09.2022 nr 3-20-

1584/31, p 15).

45. Vaideotsuses (dtl 16-17) viitab SKA samadele faktilistele asjaoludele, mis lapsetoetuse

maksmise lõpetamise otsuses. Vaideotsuse lõpus on SKA järeldanud aga järgmist: „Praeguseks

ajaks saab haldusmenetluses kogutud täiendava info põhjal asuda seisukohale, et pere alaline

elukoht ei ole antud juhul määrav, kuna üks vanem ei tööta ning teise vanema töökohariik on

xxxxxxxx. Sellest tulenevalt kohalduvad peretoetuste määramisel EL prioriteetsusreeglid.

Kuigi vaidlustatavates otsustes toodud õiguslik alus perehüvitiste lõpetamiseks on pere

elukohast lähtuv, on otsuste sisuline järeldus – perehüvitiste maksmise lõpetamine – õige.

Sellest tulenevalt puudus vaide esitajal õigus perehüvitistele Eestis alates 01.11.2022.“. Kuigi

istungil selgitas vastustaja esindaja, et prioriteetsusreeglid on viidatud pigem selgitusena ja ei

muuda toetusest keeldumise põhialust (istungi salvestis 01:06:24 jj), nähtuvad vaideotsuse

punktides 4 ja 5 selgitused, et toetuste lõpetamise aluseks on prioriteetsusreeglid. Nii on

vaideotsuses kirjas sõnaselgelt järgmine: „pere alaline elukoht ei ole antud juhul määrav“.

46. Kõrvutades vaideotsuse punktides 4 ja 5 vaideotsuse seisukoha punktis 1 toodud õiguslike

alustega ning vaideotsuses kirjeldatud faktiliste asjaoludega leiab kohus, et vaideotsus on

põhjendamispuudusega, sest sellest ei nähtu üheselt selgelt, millisele õiguslikule alusele

10 (17)

vastustaja lõppjäreldused tuginevad. Ennekõike seisneb vaideotsuse puudus praegusel juhul

selles, et üheselt ei ole aru saada, kas vastustaja on asunud otsuse õiguslikku alust muutma või

seda üksnes täiendanud. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise

asjakohast õigusnormi otsima (RKHKo 29.09.2020 nr nr 3-18-305/38, p 9).

47. Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei

pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on

õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on

täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). Kohus leiab, et vaideotsuse ja

sellest tulenevalt ka vaidlusaluste haldusaktide faktilise ja õigusliku aluse otsimine on praegusel

juhul siiski vaideotsuse ebaselgusest tulenevalt kandunud lubamatus ulatuses üle

kohtumenetlusse.

48. Vastuseks kohtu küsimustele (dtl 226) selgitas vastustaja, et „Vaideotsuses on tuginetud

PHS § 1 lg-le 3, § 4 lg-le 1, SÜS § 3 lg-le 1, SÜS § 19 lg 1 p-le 2, PHS § 8 lg-le 3, PHS §-le 9

(vaideotsuse lk 3 keskel) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 883/2004 artiklitele

67 ja 68, mis sätestavad prioriteetsusreeglid (vaideotsuse lk 4). Need on vaideotsuses ära

toodud ning vastustaja hinnangul pidi nendele tuginemine olema vaideotsuse saajale arusaadav/

nähtav.“ Kohus eelneva seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole vaideotsuses toodud

viidetest üheselt järeldatav, millistele faktilistele asjaoludele tuginevalt vastustaja oma järelduse

teinud on. Ka kohtumenetluses antud SKA seletused on selles osas vastuolulised. Ühest küljest

tugineb vastustaja alalisele elukohale ja selgitab, et prioriteetsusreeglitele viidati

selgituskohustuse täitmise raames (istungi salvestis 01:06:24 jj). Samas on vastustaja vastuseks

kohtu küsimustele selgitanud, et otsus tugineb nii alalise elukoha kui ka prioriteetsusreeglitega

seotud õiguslikele alustele (dtl 226). Ka on SKA selgitanud, et menetlusökonoomiast lähtuvalt

peeti vajalikuks haldusakte täpsustada (dtl 80).

49. Põhjendamispuudusele seoses vaideotsuse õigusliku ja faktilise arusaadavusega lisab

kaalukust see, et toetuse lõpetamise otsuste osas ei ole kaebajale tagatud ärakuulamisõigust

haldusmenetluses.

Ärakuulamisõiguse tagamise ja uurimiskohustuse täitmise vajadus vaidemenetluses

50. Ärakuulamisõiguse kasutamise võimaldamiseks ei piisa, kui haldusorgan teavitab

menetlusosalist vaid osadest asjaoludest, selgitamata vajadust tutvuda vähemalt

haldusmenetluse toimikuga, et tuvastada, milliseid asjaolusid peab haldusorgan otsuse tegemisel

tähtsateks. Ärakuulamine ei ole vajalik üksnes huvide õigeks kaalumiseks, vaid adressaadi

vastuväited võivad seonduda ka haldusmenetluses tuvastatud faktiliste asjaolude ekslikkusega

(TlnRnKo 26.10.2023 nr 3-22-257/17, p 13). Uurimispõhimõtte ja sellega seotud haldusorgani

tõendamiskoormuse ulatus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, sh haldusorgani otsusega

isikule kaasnevate tagajärgede raskusest (RKHKo 11.02.2015 nr 3-3-1-62-14, p-d 18 ja 21),

haldusorganile kehtestatud menetlustähtaegade pikkusest ja kontrolli vajavate avalduste hulgast

(RKHKo 27.05.2013 nr 3-3-1-16-13, p 29) ning muudest konkreetse menetluse eripäradest.

Uurimispõhimõtte rakendamisel ning tõendite kogumisel ja hindamisel tehtud vigadele antav

hinnang sõltub sellest, kas need võisid mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58) (TlnRnKo

26.10.2023 nr 3-22-257/17, p 12).

51. Kohus on seisukohal, et arvestades algsete haldusaktide andmisel ärakuulamisõiguse

rikkumist (seda ei võimaldatud üldse), on seda olulisem võimaldada vaidemenetluses kaebajale

esitada ammendavalt enda seisukohad ning selgitada kaebajale tõendamist vajavaid asjaolusid

ning teostada kaebaja väidetele vastavalt uurimiskohustust (HMS § 6). Haldusorganil on õigus

nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate

tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks

olulised asjaolud (HMS § 38 lg 1).

11 (17)

52. Kohtu hinnangul rikkus SKA praeguses asjas ka vaidemenetluses uurimiskohustust ja

jättis kaebaja nõuetekohaselt ära kuulamata, ega selgitanud kaebajale, milliste asjaolude kohta

on vaja tõendid esitada ning see võis mõjutada asja otsustamist.

Menetluslikud rikkumised ja nende mõju haldusaktide õiguspärasusele

53. Eelnevalt leidis kohus, et vaideotsuse vastuolulised seisukohad on kaasa toonud olukorra,

kus ei ole üheselt selge, millisele õiguslikule ja faktilisele alusele vastustaja oma otsused

lõppastmes rajanud on. Samuti on vastustaja rikkunud ärakuulamisõigust. Kohtumenetluses

esitatud vastustaja seisukohad on olnud vastuolulised (käesolev otsus p 48), mis raskendab

haldusaktide materiaalsete eelduste täidetuse kontrollimist kohtumenetluses. Niisiis hindab

kohus nii kaebaja alalise elukoha- kui ka prioriteetsusreeglitega seoses vastustaja poolt

ärakuulamisõiguse tagamise ja uurimiskohustuse täitmist ja johtuvalt haldusaktide

õiguspärasust:

53.1.

Kohtule esitatud kirjavahetusest nähtub, et kaebaja on SKA-ga vaidemenetluse kestel

olnud küll mitmel korral kirjavahetuses, kuid selleks, et ärakuulamisõigus oleks tegelik ja

efektiivne, peab kohtu hinnangul selle tagamine olema seotud konkreetse haldusakti eseme ja

faktiliste asjaoludega.

53.2.

Asjaoludest nähtub, et kaebaja pöördus SKA poole peale toetuste lõpetamise otsuste

tegemist 24.05.2024 (dtl 86-87) ja vastas ühtlasi SKA poolt kaebaja e-kirjale saadetud

küsimustele. Muuhulgas märgib kaebaja, et nad ei ole lahkunud Eestist mujale kui

puhkusreisidele, välisriigis elukohta ei ole, kaebaja abikaasa töökohariik on xxxxxxx.

27.05.2024 selgitas SKA vastuseks kaebaja kirjale (dtl 95), et perehüvitiste maksmise eelduseks

on nii vanema kui laste alaline Eesti elamine. Ühtlasi selgitati kaebajale 24.04.2024 otsuse

vaidlustamise korda. Kaebaja esitas SKA-le 27.05.2024 vaide (dtl 96), milles kaebaja selgitas,

et vastas SKA küsimustikule ära. Kaebaja selgitas, et elab perega alaliselt Eestis ja abikaasa

käib ikkagi paari kuu järel xxxxxxx tööl. 19.06.2024 saadeti kaebajale täiendav päring (dtl 96),

milles esitas täpsustavad küsimused seoses kaebaja pere ja abikaasa töötamise seostega

xxxxxxxx. Samuti selgitati perehüvitiste maksmise korda PHS § 1 lõikest 3 tulenevalt. Kaebaja

vastas 03.07.2024 (dtl 98-99), milles selgitas, et kaebaja majanduslike huvide keskus on Eestis,

maksud on laekunud Eesti maksusüsteemi, kaebaja on läbi Eesti äriühingute juhatuse

liikmelisuse Eestiga seotud; kaebaja lapsed ei ole käinud välisriigis koolis. Kaebaja täpsustab, et

X OÜ osutab teenuseid xxxxxxxxx ettevõttele. Kaebaja kirja alusel pöörduti kaebaja poole veel

telefonitsi 23.07.2024 ning kaebaja vastas kirjaga 24.07.2024 (dtl 100), milles kaebaja märkis,

et on enda teada soovitud info edastanud. Samas juhib kaebaja tähelepanu, et kaebaja abikaasa

osas on kõige õigem esitada küsimused kaebaja abikaasale endale. Kaebaja kirjast võib aru

saada, et see tagab info õigsuse, sest kaebaja oli juba ennast eelnevalt kõnekeelselt väljendades

ekslikult väljendanud. Ühtlasi palub kaebaja edastada talle küsimused, mis vastamata jäänud on,

kirjalikult. Järgnevalt SKA kaebajaga rohkem ühendust ei võtnud ja koostas vaideotsuse.

53.3.

Nähtub, et kaebaja on SKA-le kahel korral (25.05.2024 ja 27.05.2024) esitanud sisuliselt

samad vastused algsetele küsimustele. Vastustaja vaidemenetluses esitatud päringus (dtl 97) on

aga täpsustatud eelkõige prioriteetsusreeglitega seonduvat ega ole kaebajale selgitatud alalise

elukoha täiendava tõendamise vajadust. Kaebaja vastuskirjast (dtl 98) on näha, et kaebaja vastab

vastustaja küsimustele seoses prioriteetsusreeglitega esitades täiendavad väited ja tõendid alalise

elukoha kohta (maksutulu, laste kooliga seonduv) ka 29.06.20204 (dtl 46).

53.4.

Kaebaja on läbivalt väitnud, et viibis turismireisidel. Istungil kinnitas vastustaja, et see

info oli vaidemenetluses olemas (istungi salvestis 01:06:024 jj).Vaideotsusest ei nähtu, et

vastustaja oleks seda väidet palunud kaebajal lähemalt selgitada või sellele hinnangu andnud.

12 (17)

53.5.

Kaebaja selgitas (dtl 100) oma vastuses, et tema vastused tema abikaasa osas ei pruugi

olla täpsed ega ammendavad ja palus pöörduda otse abikaasa poole. SKA ei selgitanud

kaebajale aga seda, millised tõendid kaebaja abikaasa töö osas esitada tuleb, et kaebajal oleks

võimalik selles osas võimalikult ammendavad vastused anda. SKA on selgitanud, et kaebaja

19.06.2024 (dtl 46) selgitused, kus samuti sellele viidatakse ja asjaolusid ühes tõenditega

selgitatakse, ei olnud vaidemenetluse osa, vaid seotud tagasinõudemenetlusega ja nende

dokumentidega ei ole vaidemenetluses ka arvestatud (dtl 227). Kohus on seisukohal, et

olukorras, kus samade faktiliste asjaolude osas toimub mitu paralleelset haldusmenetlust ning

isik esitab asjaolude kohta selgitusi ja tõendeid, tuleb haldusorganil neid arvesse võtta uurimis-,

selgitamis- ja abistamiskohustuse alusel (HMS § 6, SÜS § 7). Seda enam, kui isik esitab

selgitusi vaidemenetluse kestel ja täpsustab varasemalt vaidemenetluses antud seletusi. Seega,

abikaasa töö osas on vastustaja tuginenud kaebaja selgitustele, mille osas kaebaja täpsustas, et

väljendas end ebatäpselt. Teisisõnu viitab kaebaja vastustaja eksimusele viidatud faktilistes

asjaoludes, kuid vastustaja jättis selle tähelepanuta. 19.06.2024 esitatud tõendeid ei ole

vastustaja enda kinnitusel üldse arvestanud (dtl 227).

53.6.

Vastustaja on toetuse maksmise lõpetamise kuupäeva sidunud vahetult sellega, milline

oli kaebaja töötamise registri (TÖR) kande kuupäev (dtl 11) ja tugineb sellele, et kaebaja ega

tema abikaasa ei tööta Eestis. Kohus leiab, et vastustaja viitab õigesti, et dividendide maksmine

ei anna vahetult õigust perehüvitisele. Kohus rõhutab, et samas ei ole perehüvitise maksmine

PHS-s ega muus õigusaktis seotud ka TÖR kandega. Kohtu hinnangul ei ole Eestis elamise

tuvastamisel oluline mitte konkreetselt TÖR kanne ja töötamine maksukorralduse seaduse

(MKS) § 25¹ lõike 3 punkti 1 mõistes, vaid see, kas inimese aktiivne või passiivne tegevus

kinnitab kogumis muude asjaoludega isiku majanduslikku seost või selle puudumist Eestiga.

Kuigi töötamisega seonduva registreeringu puudumine saab olla üks kaalukas argument Eestis

mitte elamise kinnituseks, saavad töötamist lisaks TÖR kandele kinnitada ka lepingud või

sissetulekud pangakontole, kuid nende asjaolude kohta vastustaja küsinud või uurinud ei ole.

Kohus juhib tähelepanu, et isikul on õigus taotleda ka TÖR kande parandamist (MKS § 25 ).

⁶

Samas võib seost Eestiga kinnitada ka seos Eesti äriühingu juhatuse liikmena olukorras, kus

muude riikidega igasugused töised suhted puuduvad ning juhatuse liige täidab peamisi

ülesandeid äriühingus ise, st tegemist ei ole täiesti passiivse tulu saamisega Eesti äriühingust.

Samuti ei ole selgitatud, kas ja milliseid tegevusi Eestiga seoses nimetatud äriühing teeb või on

teinud. Vastustaja ei ole selgitanud, milles seisneb juhatuse liikmete (kaebaja või tema abikaasa)

ülesannete täitmine ning kas äriühingus on veel töötajaid. Ka päevarahadega (TuMS § 13 lg 3)

seonduvat ei ole vastustaja sisuliselt üldse hinnanud arvestades, et päevaraha on seotud just

harilikust töökohast ajutise eemalviibimisega (vt Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrus nr 110

„Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär,

maksmise tingimused ja kord“ § 1 lg 3), vaid on esitanud kohtumenetluses seisukoha, et see ei

kinnita Eestis elamist. HMS § 38 lõike 1 alusel oleks SKA-l olnud võimalus selgitusi küsida

vahetult kaebaja abikaasalt või selgitada nende asjaolude esitamise vajadust kaebajale.

53.7.

Viited välisriigi veebilehekülgedele tekitavad kahtluse selles, milline on kaebaja

abikaasa tegelik seos xxxxxxxx ettevõttega. Seda kahtlust pidanuks vastustaja haldusmenetluses

uurima ja selgitama kaebajale, mitte tõlgendama kahtlust kaebaja kahjuks. Kaebaja on ka

kohtumenetluses kinnitanud, et kaebaja ega tema abikaasa ei ole ettevõtte töötaja (dtl 5).

Kaebajale saadetud kirjades ei ole kordagi palutud nimetatud asjaolusid selgitada. Üldjuhul ei

kinnita töösuhet ega kolmandas riigis elamist veebis olev info. Küll võib olla see ajendiks

täiendava uurimiskohustuse täitmiseks, mida vastustaja praegusel juhul teinud ei ole.

53.8.

Lisaks väljendas kaebaja selget soovi saada SKA poolt küsimused, mis SKA arvates

vastamata on, kirjalikult. Arvestades vaidlusaluste otsuste mõju kaebaja ja laste õigustele,

tulnuks SKA-l kaebajale seda võimaldada. SKA on viidanud üksnes sellele, et kaebaja väitis, et

13 (17)

on vastused juba SKA-le esitanud, kuid jätnud kõrvale kaebaja palve küsimused kirjalikult

esitada.

53.9.

Kaebaja viitas vastustes maksukohustustega seonduvale (dtl 98), kuid lisaks sellele, et

vaidemenetluses ei ole palutud seda kaebajal täiendavalt tõendada ja selgitada, ei ole

vaideotsuses seda analüüsitud. Vastustaja uurimiskohustuse rikkumist kinnitab seegi, et esiteks

ei kajastu maksukohustusega seotud tõendite ega nende tähendusega seotud kaalutlusi

vaideotsuses, kuigi kaebaja nendele otse viitas (dtl 46). Teisalt seadis vastustaja kaebaja väidete

tõendatuse kahtluse alla alles kohtuistungil (istungi salvestis 01:12:00). Seega ei saanud kaebaja

ka vaidemenetluses teada, et tema väiteid ei pea vastustaja tõendatuks. Eelnev tähendab, et

vastustaja ei kaalunudki, et maksukohustused Eestis võivad asja sisuliselt mõjutada. Kui ka

selline järeldus teha, siis seda tulnuks kaebajale ärakuulamisõiguse raames, kuid hiljemalt

vaideotsuses eneses selgitada. Praegu seesugused põhjendused üldse puuduvad. Äriühingu poolt

maksukohustuste Eestis täitmine võib alalise elukoha tuvastamise seisukohalt olla oluline

asjaolu kogumis, kuid see sõltub konkreetsetest asjaoludest (nt väljamaksete sagedus ja pere

muu sissetulek, juhatuse liikme ülesanded, äriühingu tegelik tegevus Eestis, töötajate

puudumine või hulk jms), mida vastustaja praegusel juhul üldse analüüsinud ja uurinud ei ole.

53.10. Kaebajale esitati küsimused (dtl 100) ka telefonitsi. Prioriteetsusreeglitele tuginemine

eeldab kaebaja abikaasa töökohariigi tuvastamist (Põhimääruse artikkel 68). Vastustaja on

tuginenud TÖR andmetele, veebis kajastatud andmetele ja kaebaja vastustele, mille osas kaebaja

on väitnud, et väljendas end ebatäpselt (dtl 98, 100). Ka selles küsimuses leiab kohus, et HMS §

38 lõike 1 alusel oleks SKA-l tulnud selgitusi küsida vahetult kaebaja abikaasalt või selgitada

kaebajale, millised tõendid tal seoses abikaasa töökohaga esitada tuleb. Nii nagu kohus märkis

on töötamisega seoses võimalik esitada erinevaid tõendeid ning määrav ei ole TÖR kanne.

Lisaks kinnitas vastustaja esindaja, et prioriteetsusreeglitega seonduvat ei ole SKA täiendavalt

üldse uurinud (istungi salvestis 00:35:34) ega kaebajale selgitanud, milliseid tõendeid selles

osas esitada saaks. Vastuseks kohtu küsimustele seoses prioriteetsuspõhimõttega selgitas

istungil SKA (istungi salvestis 00:35:34), et SKA hetkel ei tea, kas päringuid on läinud xxxxxxx

või kas sealt on vastuseid tulnud, kuna sellel hetkel kui haldusaktid andsime, ei olnud see

teema /…/.

54. Kohtu hinnangul nähtub kaebaja pere Eestis elamise tuvastamisega seoses eelnevast, et

SKA ei selgitanud kaebajale vaidemenetluses alalise elukoha tõendamisega seotud asjaolusid

ega selgitanud, et vastustaja hinnangul on kaebaja osad väited tõendamata (majanduslikud

seosed, maksud laekumine, turismireisid). Alalise elukohaga seoses on vastustajal täitmata

uurimiskohustus seoses sellega, milline seos on kaebaja ja tema abikaasa äriühingutel Eestiga,

milline oli kaebaja ja tema abikaasa tegevus äriühingutega seoses. Samuti seoses sellega, kas

kaebaja väited turismireisidest on tõendatud. Eelnev mõjutab vahetult otsuste sisulist õigsust,

sest vastustaja on tuginenud kaebaja pere Eestis eemalviibimise ajale, mis on kahtlemata

kaalukas argument alalise elukoha Eestis puudumise kasuks. See ei vabasta siiski vastustajat

seda seisukohta vastustavate tõendite uurimisest ja vaideotsuses analüüsimisest. Kui üldjuhul

võib tõepoolest üle poole aja Eesti eemal viibimisest järeldada alalise elukoha puudumist, ei

pruugi see siiski alati nii olla. Kui eemalviibimine on seotud reisidega, kus kõik muud seosed

(perekondlikud sidemed, kinnisvara, töised sidemed, majanduslikud sidemed) Eestiga säilivad

ning tahet elukohta muuta (aadressi muutmine, konkreetne ja pidev elukoht mujal, Eestiga

majanduslike sidemete katkestamine) ei nähtu (TsÜS § 14 lg 3) võib alaline elamine Eestis

jätkuda. Sellega kooskõlaline on ka PHS § 4 lõigete 2 ja 3 regulatsioon. Vastupidine tõlgendus

tooks kaasa olukorra, kus sisuliselt üle poole aasta Eestist lastega eemalviibimine tähendaks

alati alalise elukoha puudumist Eestis. Kuna vastustaja ei ole sisuliselt kaebaja väiteid

majanduslikest seostest ja maksukohustuste Eestisse laekumisest uurinud (on tuginenud vaid

TÖR kandele), ei ole kaebaja reisimisega seoses asjaoludele hinnanguid andnud, siis ei ole

14 (17)

otsuste sisulises õigsuses võimalik kindel olla. Seda enam, et just TÖR kandele tuginevalt on

vastustaja määranud Eestiga seose lõppemise kuupäeva.

55. Kuna vaidemenetluses ei kõrvaldanud vastustaja uurimiskohustuse ja ärakuulamisõiguse

tagamise läbi haldusmenetluses ärakuulamisõiguse rikkumise tagajärgi, mõjutab ka see vahetult

algsete vaidlusaluste otsuste, milles vastustaja tugines üksnes elukoha argumendile

registriandmete ja kolmandate isikute ühekordsete selgituste alusel, sisulist õiguspärasust.

56. Seoses prioriteetsusreeglitele tuginemisega ei ole SKA täitnud selgitamis- ega

uurimiskohustust seoses kaebaja välisriigis viibimise asjaoludega, seoses abikaasa tegeliku

töötamise kohaga. Samuti ei ole SKA täitnud selgitamis- ja uurimiskohustust seoses sellega, kas

kaebaja on saanud välisriigist perehüvitist olukorras, kus kaebaja seda eitab ja seda väidet

ümberlükkavaid tõendeid ei ole SKA ise kogunud. Eelnev mõjutab vahetult otsuste sisulist

õigust, sest vastustaja peamise väite õigsuses (abikaasa töökohariik) ei ole võimalik vaideotsuse

pinnalt veenduda.

Vahekokkuvõte

57. Kohus leiab, et 29.04.2024 otsused ühes vaideotsusega on õigusvastased tulenevalt

asjaolust, et haldus- ja vaidemenetluses rikkus vastustaja menetlusreegleid, kuna ei taganud

kohaselt ärakuulamisõigust ega kohaldanud uurimispõhimõtet. Johtuvalt on ka vaidlustatud

haldusaktide põhjendamine lubamatus ulatuses üle kandnud kohtumenetlusse, mida kinnitab

täiendavalt see, et ka vaideotsuses ei ole kohaselt analüüsitud kaebaja väiteid ning vaideotsuses

on nii faktilistele kui õiguslikele alustele viitamine vastuoluline. Praegusel juhul on kaebaja

esitanud asja juurde suure hulga tõendeid, millele kohase selgitamiskohustuse täitmise korral

oleks vastustaja saanud hinnangu anda haldusmenetluses (dtl 142 jj). Kuigi vastustaja on

kohtumenetluses nendele tõenditele hinnangu andnud, ei pea kohus võimalikuks kohaldada

HMS §-i 58 lugedes, et haldusakti faktilised ja õiguslikud eeldused on täidetud. Uurimis- ja

põhjendamiskohustus on siiski täitmata osas, mis ei võimalda haldusaktide õiguspärasuses

veenduda. Kuigi Eestis viibimist kirjeldavad asjaolud, mille kaebaja kohtumenetluses esitas, ei

saa tõepoolest eraldiseisvalt Eestis püsivat elamist kinnitada, on ka need asjaolud kogumis,

mida vastustaja kohase uurimiskohustuse täitmise korral hinnata saanuks. Kohus rõhutab, et

Eestis elamise tuvastamisel tuleb hinnata asjaolusid kogumis ning registriandmetel ei ole

seejuures suuremat kaalu.

Kokkuvõte ja menetluskulud

58. Kaebus kuulub tervikuna rahuldamisele. Kohus tühistab vaidlusalused 29.04.2024 otsused

ühes vaideotsusega.

59. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Menetluskulude jaotusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 173 ja 175

sätestatut. Kohus kontrollib volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui

kuludele ei ole esitatud vastuväidet (HKMS § 108 lg 12). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud

ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). HKMS § 109 lõike 6 tähenduses vajalike ja

põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks määramisel ei ole asjakohane ega vajalik

üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise

menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute dokumentide analüüsimise asemel tuleb

eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti

menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli

menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel

osalemine, kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude

suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla

vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt TlnRnKo 15.09.2021 nr

3-18-1711/103, p 41).

15 (17)

60. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist järgmiselt:

1) 07.01.2025 (dtl 124-131): arve nr 243613, summas 1338,82 eurot (koos käibemaksuga), sh

riigilõiv summas 20 eurot; arve nr 244762, summas 617,32 eurot (koos käibemaksuga); arve nr

245565, summas 1130,46 eurot (koos käibemaksuga).

Nende arvete alusel on õigusteenuse osutamiseks on kulunud kokku 11 tundi. Esindaja

tunnihind on 230 eurot. Riigilõiv summas 20 eurot kuulub kaebajale tagastamisele 21.10.2024

määruse alusel.

2) 22.01.2025 (dtl 210-213): arve nr 250034 1515,24 eurot (koos käibemaksuga) (mis seondub

istungil osalemise või selleks ette valmistamisega). Selle arve alusel on õigusteenuse

osutamisele kulunud 5,4 tundi.

3) 04.02.2025 (dtl 236-238): arve nr 250113 897, 92 eurot (koos käibemaksuga) (mis seondub

täiendavale kohtunõudele vastamisega). Selle arve alusel on õigusteenuse osutamisele kulunud

3,2 tundi.

61. Kokku taotleb kaebaja menetluskulude hüvitamist 19,6 tunni eest summas 4508 eurot

(230x19,6), koos käibemaksuga (22%) on see 5499, 76 eurot. Menetluskulude kandmine või

nende kandmise kohustus seoses asja lahendamisega on HKMS § 109 lõigetele 1 ja 1¹ nõuetele

vastavalt tõendatud.

62. Kohtu hinnangul ei ole käesolev vaidlus oluliselt mahukam tavapärastest perehüvitistega

seotud vaidlustest, tõendite tavapärasest mõneti suurem esitamine kaebaja poolt on põhjendatud

haldusmenetluse läbiviimisega asjaoludega (uurimiskohustuse rikkumine, vaideotsuse ebaselged

õiguslikud alused). Käesolev vaidlus ei ole ka tavapärasest keerukam, vaidluse kesksed

küsimused on seotud haldusaktide formaalse ja materiaalse õiguspärasusega, kusjuures viimase

osas on kesksed küsimused Eesti elamise ja välisriigis töötamise tõendatus. Kohus arvestab asja

mahukuse puhul ka seda, et kohus kohustas pooli mitmel korral küsimustele vastama, sh

uuendas menetluse – selles osas ei olnud kulude suurenemine menetlusosaliste kontrolli all.

Siiski on kaebaja kaebuses ja kohtule esitatud vastustes toonud välja põhjendamatult palju

korduseid kaebaja Eestis elamist kinnitavate asjaoludega ja neile antud hinnangutega seoses,

millest tulenevalt vähendab kohus hüvitamisele kuuluvat summat 25% võrra.

63. Seega kuuluvad menetluskulud hüvitamisele 14,7 tunni (s.o 75% 19,6-st) ulatuses

summas 3381 eurot, s.o koos käibemaksuga (22%) 4124,82 eurot.

64. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus arvestada hüvitatavatelt menetluskuludelt kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses, kuna TsMS § 177 kohaldamiseks puudub alus (vt nt RKHKo 25.11.2019 nr

3-17-1930/93, p 17.3 ja seal viidatud kohtupraktika).

65. Vastustaja võimalikud kulud jäävad vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

Menetluse kinniseks kuulutamine ja lahendi avalikustamine

66. Kaebaja on esitanud 20.01.2025 seisukohaga koos taotluse menetluse kinniseks

kuulutamiseks. Kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või

menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või

muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem

(HKMS § 77 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 punkt 3). Vaidlus puudutab

kaebaja alaealiste laste andmeid, samuti kaebaja enda eraelulisi andmeid, mistõttu on menetluse

kinniseks kuulutamine kaebaja eraelu kaitsmise eesmärgil põhjendatud.

67. Kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust

kahjustamata avalikustada otsuseid osaliselt jättes tundliku informatsiooni avalikustamata

(HKMS § 175 lg 3) (vt nt RKHKo 23.10.2024 nr 3-21-2196, p 22). Sellest lähtuvalt asendab

16 (17)

kohus kohtulahendi avalikustamisel otsuses kajastatud füüsiliste isikute nimed, äriühingute

nimed, aadressiandmed, e-posti aadressid ja välisriikide nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib piirata kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus, tuleb esitada

põhjendatud taotlus, mille kohus lahendab määrusega (HKMS § 175 lg-d 4 ja 6).

68. Arvestades, et vaidlusalused toetused on seotud lastega, märgib kohus veelkord, et pooled

võivad kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni lõpetada menetluse

kompromissiga (HKMS § 154 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

17 (17)