3-23-2200/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Enno Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2025, Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-2200

Haldusasi

X kaebus Moskvas asuva Eesti Vabariigi

Suursaatkonna 17.07.2023 otsuse 2023/608/1953- ja

04.09.2023 vaideotsuse 2023/MOS/28/428-, samuti

Välisministeeriumi 26.09.2023 vaideotsuse 2023/TLN/

452 tühistamise- ning viisa väljastamise või

viisataotluse läbivaatamise kohustamise nõudes

Menetlustoiming

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Menetluse osaliselt kinniseks kuulutamine ja kaebuse

läbi vaatamata jätmine

Kaebaja – X, esindaja Ardi Šuvalov;

Vastustaja – Välisministeerium, esinadja Merike Alep

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

1. Kuulutada menetlus kohtute infosüsteemis

dokumendina 11s

fikseeritud Välisministeeriumi

17.06.2024 vastuse nr 13.2-1/7541-5 lisa nr 4 osas

kinniseks eemaldades kaebaja ja tema esindaja või

võimalikud esindajad eelnimetatud lisamaterjalis

kajastatu uurimisest ning juurdepääsu nimetatud

dokumentidele neile mitte võimaldada;

2. Jätta X kaebus haldusasjas nr 2-23-2200 läbi

vaatamata;

3. Saata käesolev määrus kaebuse esitajale ja

Välisministeeriumile

Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul selle

kättesaamisest arvates

ASJAOLUD

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X esitas 06.07.2023 Eesti Suursaatkonnale Moskvas

Schengeni viisa taotluse, märkides oma reisi eesmärgiks sugulaste või sõprade külastamise.

Küllakutsujaks oli märgitud tema Eesti kodanikust tütar C, sünd. xx.xx.xxxx.

2. Eesti Suursaatkond Moskvas keeldus 17.07.2023 otsusega nr 2023/608/1953 Xle viisa

andmisest, märkides põhjuseks, et üks või mitu liikmesriiki leiavad, et ta kujutab ohtu

avalikule korrale või sisejulgeolekule ning kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste

kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.

3. Eesti Suursaatkond Moskvas jättis 04.09.2023 vaideotsusega nr 2023/MOS/28/428- ja

Välisministeerium 26.09.2023 vaideotsusega nr 2023/TLN/452 rahuldamata X viisa

andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise avaldused.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 04.10.2023 kaebuse Moskvas asuva Eesti Vabariigi

Suursaatkonna 17.07.2023 otsuse 2023/608/1953 ja 04.09.2023 vaideotsuse

2023/MOS/28/428 ning Välisministeeriumi 26.09.2023 vaideotsuse 2023/TLN/452

tühistamise nõudes, aga ka Välisministeeriumi kohustamiseks väljastama Xle Schengeni viisa

või alternatiivselt Välisministeeriumi kohustamiseks vaatama X viisataotlust uuesti läbi.

5. Tallinna Halduskohus küsis 30.11.2023 kohtunõudega Välisministeeriumi seisukohta

selles, kas ministeeriumi arvates on X’l viisast keeldumise otsuse vaidlustamiseks

kohtukaebeõigus (VMS § 10018).

6. Välisministeerium tõi oma 15.12.2023 vastuses välja järgmist:

6.1. VMS § 10018 ei ole viisa andmisest keeldumise otsust puudutavas osas tunnistatud

põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus on 20.04.2021 otsuses asjas 5-20-10 tunnistanud

selles sättes sisalduva kohtusse pöördumise piirangu põhiseadusvastaseks üksnes osas, milles

see puudutab viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamist. Samas otsuses on

Riigikohus märkinud, et seda järeldust „ei saa automaatselt laiendada isikute kohtusse

pöördumise õiguse piirangute põhiseaduspärasuse hindamisele teistsuguses õiguslikus või

faktilises olukorras, sh muu-liigilistes kohtumenetlustes.“ (p 63). Välisministeerium oma

tegevuses lähtub kohtute selgitustest ja kehtivatest seadustest, mistõttu ei ole põhjust kahelda

VMS § 10018 põhiseaduspärasuses. Viidatud Riigikohtu lahendis olid isikud omandanud EL

õiguse alusel viisavaba viibimise privileegi, mille äravõtmise piiratud kohtulikku kontrolli oli

neil võimalik taotleda.

6.2. Kohtu viidatud otsuses nr 3-21-1903 on Tallinna Ringkonnakohus selgitanud, et EL-i

õigusega ei ole kolmanda riigi kodanikele antud mingit õigust siseneda liikmesriikide

territooriumile ega mingit subjektiivset õigust viisale. Seega on Põhiseadusest (PS) tulenev

põhiõigus riiki saabuda ja riigis viibida ainult Eesti kodanikul ja eesti rahvusest isikul, kuid

välismaalasel puudub põhiõigus Eestisse saabumiseks. Kuigi käesolevas haldusasjas on

kaebaja samuti kolmanda riigi kodanik, kes taotles Eesti välisesinduses viisat lähisugulase

külastamise eesmärgil ning taotleja ei viibi Eestis, on juhtumi asjaolud erinevad haldusasjast

3-21-1903. Käesoleval juhul taotles isik C-viisat Eesti kodanikust tütre külastamiseks, kes

Eesti ametiasutuse (PPA) andmetel ei ela Eestis. Seega ei viibi Eestis ei viisa taotleja ega ka

isik, kelle külastamise eesmärgil viisat taotleti. Lisaks sellele kohaldub praegu taotlejale kui

Venemaa Föderatsiooni kodanikule Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruses nr 42 „Vabariigi

Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi

agressiooniga Ukrainas“ (§ 2 lg 12) kehtestatud viisa andmise piirang, mis on kehtestatud

Eesti julgeoleku kaitseks.

6.3. Eesti Vabariigis mitteviibival isikul ei saa olla PS §-s 15 sätestatud kohtukaebeõigust PS

§ 9 lõike 1 alusel. Kui viisa andmata jätmine ei riiva Eesti või EL õigusaktidega kehtestatud

subjektiivseid õigusi, siis ei peaks olema ka kohtukaebeõigust täitevvõimu otsuse peale.

7. Tallinna Halduskohus tagastas 20.12.2023 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel,

kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohus nõustus

Välisministeeriumi seisukohtadega.

8. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

20.12.2023 määruse.

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.01.2024 määrusega X määruskaebuse ja tühistas

Tallinna Halduskohtu 20.12.2023 määruse ning saatis asja samale kohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Kaebeõigusega seonduvat selgitas ringkonnakohus määruse punktis 10,

märkides, et VMS § 10018 reguleerib kaebeõigust, mitte kohtupädevust. Samas selgitas

ringkonnakohus määruse p-s 13 muuhulgas, arvestades viisa taotleja nõrka õiguslikku

positsiooni ning kohtuliku kontrolli piiratust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2021 otsus

asjas nr 3-21-1903), et viisaasjad on reeglina lahendatavad lihtmenetluses vastavalt HKMS §

133 lg-le 1 ning kohtul on võimalik pärast asjaolude kindlakstegemist ka kaebus tagastada

või jätta see läbi vaatamata, kui asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline

(HKMS § 121 lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1).

10. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 15.05.2024 määrusega menetlusse.

11. Välisministeerium esitas kaebusele oma seisukoha 17.06.2024. Vastustaja nõustus

Tallinna Ringkonnakohtu määruse punktis 13 antud selgitustega, et kaebaja ei pea tulema

Eestisse kohtuasja isiklikult ajama ja et arvestades viisa taotleja nõrka õiguslikku positsiooni

ning kohtuliku kontrolli piiratust on ka käesolev viisaasi võimalik lahendada lihtmenetluses

vastavalt HKMS § 133 lg-le 1 ning kohtul on võimalik pärast asjaolude kindlakstegemist

(ühtlasi ka) kaebus tagastada või jätta see läbi vaatamata, kui asjaoludest tulenevalt on

kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1). Tuginedes

HKMS § 121 lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1 palubki vastustaja kaebuse läbi vaatamata jätta.

Alternatiivselt, kui kohus ei rahulda kaebuse läbi vaatamata jätmise taotlust, palub vastustaja

jätta kaebus rahuldamata.

12. Vastustaja põhiseisukohad kaebuse osas väljendusid kokkuvõtvalt selles, et viisa

andmisest keelduti õiguspäraselt, et kaebajal ei olnud subjektiivset õigust (ilmtingimata) viisat

saada, kusjuures viisast keeldumise kohtulik kontroll on ühtlasi ka piiratud. Siinkohal kohus

vastustaja 17.06.2024 menetlusdokumendis esitatud põhjendusi tervikuna üle ei korda.

13. Vastustaja taotles kohtult, et (põhi)vastusest eraldi dokumendina ( lisa nr 4) esitatut ei

avaldataks kaebajale VMS § 66 lõike 2, § 82 lõike 3, § 1008 lõike 2 ja § 10016 lõike 2 ja

HKMS § 88 lõike 2 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Vastavalt HKMS § 77 lg 1 kohaldatakse halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja

menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes TsMS

paragrahve 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 1 järgi kuulutab kohus menetluse või selle osa kinniseks,

kui see on vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või

salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks.

HKMS § 79 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus kinniseks kuulutatud menetluses menetlusosalise

menetlustoimingult eemaldada muu hulgas ka juhul, kui see on vajalik riigi julgeoleku või

avaliku korra tagamiseks, sealhulgas asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks.

HKMS § 88 lg 2 kohaselt on kohtul võimalik piirata menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga

ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest

menetlusdokumentidest ärakirju, kui selleks esineb mõni HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustest.

15. Kohus peab Välisministeeriumi 17.06.2024 taotlust lähtuvalt VMS § 66 lõikest 2, § 82

lõikest 3, § 1008 lõikest 2 ja § 10016 lõikest 2 ning HKMS § 88 lõikest 2 viisamenetluse

meetodite ja taktika konfidentsiaalsuse tagamise eesmärgil põhjendatuks. Kohus on

menetlusosaliste erinevaid huvisid ja õiguste piiramise vajalikkust kaalunud. Tutvumisõiguse

piiramise vajalikkust on hinnatud ning seejuures kaalutud ka vastanduvaid huve. Arvestades

teabe sisu, leiab kohus, et täiendavad lisaküsimused või vastavate andmete kogumine (mis

saaks teatavaks ka kaebajale) muudaks juurdepääsupiirangu kehtestamise sisutuks.

16. Eelnevat arvesse võttes rahuldab kohus vastustaja 17.06.2024 taotluse kuulutades

menetluse Välisministeeriumi vastuse nr 13.2-1/7541-5 lisa nr 4 osas kinniseks, eemaldades

kaebaja ja tema esindaja või võimalikud esindajad HKMS § 79 lg 1 punkti 1 ja § 88 lg 2

alusel kohtute infosüsteemis dokumendina nr 11s fikseeritud 17.06.2024 lisas nr 4 (koos

sellele lisa juures oleva muu materjaliga) kajastatu uurimisest ning juurdepääsu nimetatud

dokumentidele neile mitte võimaldades. Halduskohtumenetluse seadustiku § 77 lg 1 ja TsMS

§ 40 lg 2 kohaselt tehakse menetluse või selle osa kinniseks kuulutamise määrus avalikult

teatavaks.

17. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse

menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p

2¹ näeb ette õiguse kaebus selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud, kaebaja õigusi ei

ole intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks. Kohus nõustub

vastustaja põhiväidetega ja seda eelkõige selles, et riigil on õigus otsustada, keda riiki lubada

ja et kolmandate riikide kodanikel ei ole subjektiivset õigust viisa väljastamise suhtes igal

juhul.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik