4-10-4790/11 · 4-10-4790/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1 4-10-4790

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2011. a. Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi1 Kohtunik Madis Kägu Kohtuistungi sekretär Mai Kurul Väärteoasja number 4-10-4790 (2602.10.006384) Väärteoasi

D.S kaebus Lõuna Prefektuuri 09.12.2010.a. otsusele väärteoasjas 2602.10.006384. Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja D.S (ik XXX, XXXX, ei tööta) Kohtuvälise menetleja esindaja komissar Hillar Leet RESOLUTSIOON juhindudes V™S § 132 p 2, § 135 lg 2, kohus otsustas

D.S-i kaebus rahuldada osaliselt.

Tühistada osaliselt Lõuna Politseiprefektuuri 09.12.2010.a.otsus väärteoasjas 2602.10.006384 D.S karistamise kohta LS § 74 36 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o. 1200.- krooni (80 eurot). Mõista karistuseks LS § 7436 lg 2 p 3 (alates 01.07.2011.a LS § 259 lg 2 p 3) järgi rahatrahv 5 trahviühikut, s.o. 20.- eurot.

Edasikaebamise kord

Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates

otsuse teatavaks saamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kassatsiooniteate saamisel on otsuse terviktekst kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis alates 20.10.2011.a.

2 Asjaolud

D.S-i karistati Lõuna Prefektuuri 09.12.2010.a otsusega väärteoasjas nr 2602,10,006384

LS § 7436

lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 1200 krooni. Otsuses toodud väärteokirjelduse kohaselt D.S 01.10.2010.a Ülenurme vallas Ülenurme alevikus Tartu maakonnas juhtis jalgratast ning sooritades sõidutee parempoolselt äärelt pööret vasakule (et sõita

jalgratta- ja jalgteele) toimus kokkupõrge tagant lähenenud sõiduautoga Volkswagen Golf reg.nr

XXXX, mille järel haagis XXXX reg.nr XXXX. Toimus sõidukite külgkokkupõrge. Põhjustas

liiklusõnnetuse ja varalise kahju sõiduki VW Golf omanikule sõidukile tekitatud vigastuste näol,

tervisekahjustus iseendale. Otsuse põhjenduse kohaselt jalgrattur sooritas tagant poolt möödasõitu alustanud autojuhile ettearvamatu manöövri ilma suunamärguannet andmata, millega rikkus LE § 91 nõudeid, s.o „enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ja ei takista teisi liiklejaid“. Menetlusalune isik pani sellega toime LS § 7436 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Menetlusalune isik esitas 29.11.2010.a vastulause 15.11.2010.a väärteoprotokollile, milles selgitas,

et juhtis 01.10.2010.a Ülenurme vallas tagasiteel Tartusse jalgratast sõidutee pärisuuna parempoolses ääres. Männi tn ristmikult asus Tartu suunas pööret sooritama sõiduauto. Umbes 35 m enne ristmikku otsustas ta liikuda sujuvalt vasakule poole, et ristmikule lähemale jõudes vasakpööre

sooritada. Selle sujuva liikumisega soovis ta autojuhile mõista anda, et ta hakkab pöörama. Enne liikuma hakkamist vaatas ta üle vasaku õla, et kontrollida, ega selja tagant ei lähene sõidukit. Ta ei näinud kedagi. Umbes 10 m enne ristmikku toimus avarii tema ja sõiduauto VW Golf vahel, kes oli

asunud temast vasakult poolt möödasõitu sooritama. Manööver on LE § 2 lg 25 järgi igasugune pööre või mistahes ümberreastumine. Vastavalt LE §-le 234 oli temal kui jalgratturil õigus kasutada

sõidutee äärmist parempoolset rada täies ulatuses. Ta liikus sõidutee mõttelise keskjoone poole, mida ta ei olnud õnnetuse hetkeks veel ületanud. Tema liikumist pärisuunavööndi ühest äärest teise

ei saa käsitleda manöövri ehk pöördena, vaid suundumisena lähtudes Riigikohtu lahendist nr

3-1-1-75-07. LE § 91 ei pane juhile suunamärguande kohustust. Antud juhul ei olnud tegu ka peatumise ega sõidu alustamisega. Enne suunduma asumist vaatas ta üle vasaku õla ja veendus, et kedagi ei tule. LE § 100 sätestab, et „pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi, peab juht andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile“. Õnnetuse hetkel ei olnud ta asunud

veel manöövrit teostama. Lisaks oleks sõiduki juht pidanud vastavalt LE §-le 133 möödasõidu katkestama, sest juht pidi alustama oma möödasõitu pärast seda, kui ta oli selja taha vaadanud.

28.12.2010.a esitas D.S kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtusse,

taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebaja kordab kaebuses vastulauses esitatut. LE § 91 ei pane juhile suunamärguande kohustust. Antud juhul ei olnud tegu ka peatumise ega sõidu alustamisega. Tema liikumist pärisuunavööndi ühest äärest teise ei saa käsitleda manöövri

ehk pöördena, vaid suundumisena lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-75-07. Enne suunduma asumist vaatas ta üle vasaku õla ja veendus, et kedagi ei tule. Lisaks on kaebaja arvates kohtuväline menetleja jätnud kergendava asjaoluna arvestamata, et avariis oli tema jalgratturina nõrgem osapool

ning sai ainsa osapoolena ka raske kehavigastuse. Seega on trahvimäär põhjendamatult suur ja ebaproportsionaalne.

Lõuna Prefektuur esitas 07.01.2011.a D.S-i väärteoasjas kirjaliku seisukoha, mille kohaselt kohtuväline menetleja ei nõustu D.S-i poolt esitatud kaebusega. LE § 91 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatamise alustamist veenduma, et see on ohutu ja ei takista teisi liiklejaid. LE § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse anda teed (mitte takistada) all nõuet, et liikleja ei jätkaks

ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust. T.S. on kohtuvälises menetluses kinnitanud, et sõites Ülenurme vallas, liikus tema ees jalgrattur. Jõudnud jalgratturile järele, hakkas T. S. viimasest mööduma. Ootamatult

3 hakkas jalgrattur T. S. juhitud sõiduki poole pöörama, mispeale oli T. S. sunnitud andma tähelepanu tõmbamiseks signaali ja pidurdama. Seega on D.S takistanud oma tegevusega teist liiklejat, s.o sõiduauto VW Golf reg.nr 347 BCG juhti T.S. , kes oli möödumas paremal tee ääres liikuvast jalgratturist. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süütekoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. D.S on tunnistanud, et vaadates enne oma tegevust üle vasaku õla, veendumaks, et

tagant ei ole lähen sõidukeid, ei näinud ta kedagi lähenemas. Sündmuskoha vaatlusel ei ole tuvastatud nähtavust piiravaid tegurid (kurv vms). Seega pani D.S toime temale süüks

arvatud rikkumise hooletuse vormis. D.S ei olnud enne suundumist vasakule piisavalt

veendunud oma tegevuse ohutuses, misjärel pööras ta paremalt tee äärest külge mööduvale sõidukile. D.S-i poolt LE § 91 nõuete rikkumine on põhjuslikus seoses teo ja tagajärje vahel.

Kohtuistungil jäi D.S esitatud kaebuses esitatu juurde, korrates üle kaebuses väljendatud

argumendid. Kaebuse esitaja taotles enda õigeksmõistmist ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata jätmise korral trahvimäära alandamist.

Tunnistaja T.S. andis kohtus ütlusi selle kohta, et 01. oktoobril 2010.a. sõitis ta Ülenurme vallas

suunaga Tartu poole. Sõidukiirus oli u 50 km/h. Seal oli pikk sirge, ta nägi jalgratturit juba 500 meetri pealt. Jalgrattur sõitis tee servas. Kui ta ratturist mööduma hakkas, sõitis too ilusasti tee ääres. Jalgrattur mingeid märguandeid ei näidanud ja lihtsalt sõitis tema autole kõrvalt sisse. Ta ei tea, kas rattur tahtis teisele autole teed anda, kes kõrvalt teelt tuli. Rattur sõitis paremalt poolt sisse, kui ta

üritas möödasõitu teha. Tal oli järelhaagis taga. Esmane kontakt tuli jalgratturi poolt auto esitiiva pihta, peegli kohale. Siis keeras esitiiba sisse. Peegli murdis ära. Auto kuulus tema elukaaslasele, kahju tekitati 5890 krooni.

Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata, jäädes kohtus kirjalikus seisukohas esitatu juurde.

Kohtu seisukoht

Kohus, kuulanud kohtus üle kaebuse esitaja, tunnistaja ja kohtuvälise menetleja esindaja ning vaadanud läbi kaebuse esitaja kaebuse, Lõuna Prefektuuri kirjaliku seisukoha, liiklusõnnetuse akti ja

skeemi, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabeli sündmuskohast ning hinnanud kohtuistungil

uuritud tõendeid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o D.S-i karistamise osas LS § 74 36 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 1200 krooni (80 eurot).

D.S-ile on kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud karistus selle eest, et ta rikkus LE § 91 nõudeid, millega pani toime LS § 7436 lg 2 p 3 sätestatud väärteo.

Väärteo toimepanemise ajal kehtinud LS § 7436 lg 2 p 3 redaktsioon nägi ette vastutuse jalakäija, jalgratturi, loomveokijuhi, sõitja või mopeedijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või liiklusoht.

LE § 91 kohaselt enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on

ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Kohus on seisukohal, et D.S-i poolt

01.10.2010.a LE § 91 nõuete rikkumine ja seega LS § 7436

lg 2 p 3 sätestatud väärteo toimepanemine on kohtus täielikult tõendamist leidnud.

4

Antud väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et 01.10.2010.a kella 16.00 ajal sõitis D.S

jalgrattaga Tartumaal Ülenurme vallas sõiduteel suunaga Tartu poole ning soovis vasakpööret

sooritada, kui toimus kokkupõrge T.S. poolt juhitud VW Golfiga. D.S kinnitas, et

veendus tagant lähenevate sõidukite puudumises ja asus sooritama vasakpööret. Samas jättis ta arvestamata asjaoluga, et tagant või vasakult võib läheneda sõiduk. See kohustus tuleneb LE § 91 sätetest..

Kaebaja väitis, et tema asus oma suunavööndis ning kokkupõrge on toimunud sõidutee keskel ning ta ei olnud veel manöövrit jõudnud sooritada. Kohus leiab, et see asjaolu ei oma antud juhul asjas

tähtsust ning lähtuda tuleb õnnetuse ajal valitsenud tegelikust olukorrast. Kuna T.S. auto on sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt peale kokkupõrget asunud vastassuunavööndis sõidutee

vasaku serva lähedal ning T.S. enda ütluste kohaselt oli ta möödasõidul ratturist ja kuna rattur suunamärguannet ei näidanud, ei olnud seega tagant lähenenud sõidukil mingit võimalust ratturist ohutuks möödumiseks.

D.S on avariis süüdlasena püüdnud näidata VW Golf juhti T.S. , loetledes asjaolusid, mis tema arvates näitavad viimase poolt liiklusreeglite rikkumist. D.S on väitnud, et juhul,

kui T.S.oleks järginud liikluseeskirja nõudeid, ei oleks õnnetust juhtunud. Kohtule jääb see väide

arusaamatuks, kuna T.S. , kes nägi ratturit pikemat aega sõitmas paremal teepervel, ei saanud eeldada, et viimane mingit märguannet näitamata ja tema suunavööndis liikudes talle ootamatult ette

keerab ja kõrvalt sisse sõidab. Nimetatud asjaolu näitab selgesti, et kaebaja ei pööranud piisavalt

tähelepanu tagant läheneda võivatele sõidukitele ning lisaks ei näidanud ta käega ka suunamärguannet. Lisaks nähtub tunnistaja ütlustest ja fototabelitest, et nimetatud teelõigul ei olnud nähtavus piiratud. D.S oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama, et mistahes sõidutrajektoori muutmine võib kaasa tuua liiklusohtliku olukorra, kuid tal

puudus hooletu juhtimise tõttu ülevaade tagant lähenevatest sõidukitest ning seega ta ei olnud piisavalt ettevaatlik sellises olukorras vasakpööret sooritama asudes.

Kohus on eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel seisukohal, et kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud D.S-i süü 01.10.2010.a liiklusõnnetuse põhjustamises, kuna ta ei täitnud LE § 91

nõudeid. Nimetatud liiklusõnnetusega kaasnes varaline kahju. Seega on D.S-i süütegu õigesti kvalifitseeritud LS § 7436 lg 2 p 3 järgi (alates 01.07.2011.a LS § 259 lg 2 p 3 järgi).

V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 7436

lg 2 p 3 sanktsioon nägi

karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati D.S-i rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o summas 1200.- krooni. Seega karistati teda alla sanktsiooni keskmise määra. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Kohus leiab, et kohtus tuvastatud asjaolusid arvestades (D.S sai õnnetuse tagajärjel kehavigastuse ning on hetkel üliõpilane) ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 132 punktis 2

sätestatust, mille kohaselt võib maakohus otsusega teha uue otsuse, kui see ei raskenda

menetlusaluse isiku olukorda, on õiglane ja põhjendatud määrata D.S-ile karistuseks rahatrahv 5 trahviühiku suuruses summas, s.o 20 eurot.

Kohtunik: