3-22-889/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-889

Haldusasi

Haljala valla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse

25.01.2022 otsuse nr 11.2-14/0037 ja 21.03.2022

vaideotsuse nr 11.2-14/0296 tühistamiseks ning kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Haljala vald,

esindajad v.adv-d Tanel Küün ja Rahel Behrsin

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus,

esindaja Marliis Elling

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada apellatsioonkaebusele lisatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel

183–188.

2. Jätta Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 26.04.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-889 muutmata.

3. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Haljala valla kasuks välja apellatsioonimenetluse

menetluskulud 3600 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

24.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-889

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) tegi 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-

14/0037 (vaidlustatud otsus), millega luges Haljala valla (kaebaja) projekti nr

2014-2020.5.04.17-0237 „Võsu ranna puhkeala tugitaristu rajamine” raames

mitteabikõlblikuks kuluks 170 700 eurot ehk 25% kuludokumentide kohaselt eelnimetatud

projekti elluviimiseks kaebaja poolt läbi viidud riigihankega nr 221020 seotud kuludest.

Vaidlustatud otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

1.1. Kaebaja rikkus riigihanke nõudeid, kuna erinevalt hankelepingu punktis 11.1 ettenähtust

ei nõudnud ta töövõtjalt täitmistagatise esitamist. Seeläbi muutis kaebaja oluliselt

hankelepingu tingimusi, sest kui esialgsetes hanketingimustes ei oleks täitmistagatise

esitamise kohustust ette nähtud, saanuks hankemenetluses osaleda ka pakkujad, kellel panga

või kindlustusseltsi garantii esitamise võimalust ei olnud.

1.2. Kaebaja rikkus riigihanke nõudeid, kuna tegi väljamaksed töövõtja aktide nr 4 ja 5 alusel,

mille summa oli väiksem kui hankelepingu punktis 4.2. ette nähtud 10% tööde

lepingujärgsete tööde koguhinnast, ning akti nr 5 alusel esitatud arve tasuti enne kasutusloa

väljastamist ja tellijale töö aktiga üle andmist. Seeläbi muutis kaebaja tingimused töövõtjale

soodsamaks, ent selliste soodsamate tingimuste ette nägemisel riigihanke alusdokumentides

võinuks hankemenetluses osalejate ring olla suurem.

1.3. Eespool punktides 1.1. ja 1.2. osutatud rikkumiste tulemusena tekkis kahju, mille suurust

ei ole võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja

pakkumuste maksumused ilma täitmistagatise nõudeta hanketingimustes. Seetõttu tuleb

kohaldada 25%-list finantskorrektsiooni määra vastavalt VVm 2014/143[1] § 227 lõikele 2.

Kaebaja on riigihanke nr 221020 alusel tekkinud kulusid kajastanud kuludokumentides kokku

summas 682 800 eurot, millest mitteabikõlblik 25% moodustab 170 700 eurot.

2. Kaebaja esitas vaidlustatud otsuse peale vaide, mille RTK jättis rahuldamata 21.03.2022

vaideotsusega nr 11.2-14/0296 (vaideotsus).

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse

tühistamiseks. Kaebaja täiendas kaebust nõudega mõista vastustajalt välja 6366 eurot

hüvitisena kahju eest, mis seisnes vaidemenetluses kantud õigusabikuludes. Kaebaja

põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

3.1. Täitmistagatise nõudmata jätmise näol on tegemist riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 1

p 1 kohaselt lubatud muudatusega, mistõttu ei pidanud RTK hindama muudatuse olulisust

1 Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määrus nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude

abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“, vaidlustatud

otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis.

2(11)

3-22-889

vastavalt RHS § 123 lg 1 punktile 7. Töövõtja poolt täitmistagatise esitamata jätmise kui

hankelepingu muudatuse väärtus saab olla maksimaalselt 2500 eurot ehk garantiikirja

maksumus, mis moodustab hankelepingu kogumaksumusest alla 15%. RTK seisukoht, et

garantiikirja maksumuse kulu võis mõjutada hankes osalust, on spekulatiivne. Garantiikirja

esitamata jätmine ei saa olla oluline või lubamatu muudatus olukorras, kus nõutud garantii

oleks katnud vaid 10% hankelepingu kogumaksumusest. Igal majandustegevust omaval

ettevõtjal peab olema 2500 euro suuruses summas vaba raha, millega katta ettevõtluses

vajalikke tekkivaid kulusid ning sellise summa suurus võiks olla takistuseks hankemenetluses

pakkujana osalemisel üksnes pankrotistunud äriühingu jaoks, kes tuleks sellisel juhul

niikuinii hankemenetluses kõrvaldada.

3.2. Maksetingimused muutusid ebaolulises mahus ning see oli kooskõlas RHS § 123 lg 1

punktiga 1. Väär on RTK arusaam, et isegi, kui muudatus jääb 15% piiresse, siis ei tohi ta

olla oluline RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. Aktide nr 4 ja 5 alusel tehtud maksed olid küll

väiksemad, kuid mahtusid lubatava 15%-suuruse mahu muudatuse sisse. Töövõtjale maksti

täpselt hankelepingus kokku lepitud summa. Maksetingimuste muudatuse näol ei olnud

tegemist ka hankelepingu olulise muutmisega RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses.

Ebaproportsionaalne on RTK seisukoht, et akti nr 5 esitatud arve varasem tasumine oli

lubamatu muudatus, võttes arvesse, et hankeleping ei näinud ette konkreetseid maksete

tegemise kuupäevi. Liiati tehti viimane makse üksnes 18 päeva varem. Selline erisus

maksetingimuses ei oleks muutnud pakkujate ringi.

3.3. Isegi kui möönda finantskorrektsiooni lubatavust, oleks see võimalik maksimaalselt 20

286,89 euro ulatuses või alternatiivselt 5% ulatuses.

3.4. Kaebaja vaidlustas RTK õigusvastase otsuse kohustuslikus vaidemenetluses ning kandis

sellega seoses õigusabikulusid, mis on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis tuleb RTK-l

hüvitada vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikele 1. Õigusabikulude kandmine

oli finantskorrektsioonide ja nendega seonduvate riigihankeõiguslike vaidluste keerukust ja

spetsiifilisust arvestades kaebaja jaoks vältimatu.

4. RTK vaides kaebusele vastu ning esitas kokkuvõttes järgmised põhjendused.

4.1. Täitmistagatise esitamise nõudmata jätmine on käsitatav olulise muudatusena RHS § 123

lg 1 punkti 7 ja lg 2 punktide 1 ja 2 mõistes, kuna muudatusega leevendati hanketingimusi,

mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate

pakkumuste hulka. Kui riigihanke alusdokumendid ja hankeleping ei oleks sisaldanud

tagatise esitamise kohustust puudutavat tingimust, siis oleks hankes saanud osaleda ka

sellised pakkujad, kellel garantiikirja esitamise võimalust ei olnud (sh enda ebapiisava

krediidivõimekuse vms põhjustel) või kelle jaoks oleks see konkreetsel ajahetkel olnud

ajakriitiline või kulukas.

4.2. Võttes arvesse riigihangete direktiivi2 põhjendustes 107 ja 109 sedastatut, tuleb lugeda, et

täitmistagatise nõudmata jätmine muudab hankelepingu üldist olemust RHS § 123 lg 1 p 1

tähenduses.

4.3. Täitmistagatise nõudmata jätmise väärtust ei saa taandada üksnes garantiikirja

väljastamise maksumusele (2500 eurot) või 10%-le hankelepingu maksumusest. Kaebaja

hüpotees, et kokkulepe oleks õiguspärane ja mahuks lubatud 15% alla, ei ole reaalselt

kontrollitav. Ei saa välistada, et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning ületada 15%

hankelepingu maksumusest.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014. aasta direktiiv 2014/24/EL, riigihangete kohta ja direktiivi

2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta, ELT 2014, L 94, lk 65).

3(11)

3-22-889

4.4. Maksetingimuste muudatus on oluline RHS § 123 lg 2 punktide 1 ja 2 tähenduses.

Maksetingimused on olulised hankelepingu tingimused, kuivõrd hanke finantseerimise

tingimused avaldavad reeglina otsest mõju pakkujate ringile ning pakkumuste maksumustele.

Maksetingimuste hilisem muutmine tõi edukale pakkujale kaasa finantskoormuse

vähenemise. Kui hankija oleks esialgsetes riigihanke alusdokumentides ja hankelepingu

tingimustes kehtestanud maksetele väiksema protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks

saanud hankes osaleda pakkujad, kellele sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10%

tööde kogumaksumusest, mis omakorda tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist

töövõtjale. Muudatus muutis hankelepingu üldist olemust, kuna tegemist oli hanke

olemuslikult lahutamatu kohustusega, mille puhul võis eeldada mõju hankemenetluse

tulemusele.

4.5. Hankija kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole

võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste

maksumused, kui potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu täitmisel

hanketingimuste kohast täitmistagatist ei nõuta ning maksetingimused on võrreldes riigihanke

alusdokumentides ja hankelepingus kehtestatuga edukale pakkujale soodsamad. Seetõttu oli

põhjendatud 25% finantskorrektsiooni määra kohaldamine.

4.6. Vaidemenetluse kulude hüvitamise nõue on alusetu, kuna vaidlustatud otsus on

õiguspärane. Ka vaidlustatud otsuse tühistamise korral ei ole 6366 euro suuruse hüvitise välja

mõistmine põhjendatud – kui finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb selle

võrra proportsionaalselt vähendada ka kaebajale hüvitatava kahju suurust. Vaidemenetluse

kulud on ülepaisutatud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.04.2023 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas

vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse ning mõistis vastustajalt kaebajale tekitatud kahju eest välja

2523 euro suuruse hüvitise, jättes ülejäänud osas kaebaja hüvitamisnõude rahuldamata. Samuti

mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4530,96 eurot,

keeldududes siiski menetluskuludelt arvestatava viivise väljamõistmisest. Halduskohtu

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1. RHS § 123 lõikest 2 ja riigihangete direktiivi art 72 lg 4 kohaselt on hankelepingute

muutmisel peamine reegel vältida olulisi muudatusi. Asjakohane on RHS kommenteeritud

väljaandes avaldatud seisukoht, et RHS § 123 lg 1 punktides 1–6 toodud tingimustele

vastavate koosseisude puhul muudatuse olulisust RHS § 123 lg 2 järgi eraldi kaaluma ega

hindama ei pea. See seisukoht tugineb riigihangete direktiivi artiklile 72, mille lõigetes 1 ja 2

on sätestatud, millal võib hankelepingut muuta ning mille lõikes 4 on sätestatud hankelepingu

olulised muudatused. Seega on mõistlik hankelepingu muudatuse õiguspärasuse

tuvastamiseks esmalt kontrollida, kas konkreetne muudatus vastab mõne RHS § 123 lg 1

punktides 1–6 antud lubatud muudatuse tunnustele, ning kui ei, siis selgitada, kas on tegemist

olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 mõistes.

5.2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et täitmistagatise nõudmata jätmise näol oli tegemist

hankelepingu punkti 11.1. muutmisega. Riigihangete direktiivi põhjenduses 107 on märgitud,

et hankelepingu muutmine, mille tulemusena muutub lepingu maksumus teatava summani,

peaks olema alati võimalik, ilma et oleks vaja korraldada uut hankemenetlust. Riigikohus on

haldusasjas nr 3-20-1150 tehtud otsuses andnud järgmised selgitused: a) hankelepingu olulise

muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised

oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu; b) sisult ebaolulised muudatused on

lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata; c) RHS § 123 lg 1 p

1 eesmärk on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole

märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt, ent mis ei too kaasa

4(11)

3-22-889

hankelepingu üldise olemuse muutmist; d) hankelepingu üldise olemuse muutmine tähendab

hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine; e) lepingu

olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist, lepingu

üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu

olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või

lihtsalt silmatorkavaid muudatusi.

5.3. Siinsel juhul saab hankelepingu tingimuse punkti 11.1. muudatust pidada lubatavaks

muudatuseks RHS § 123 lg 1 p 1 järgi. Muudatuse väärtus on väljaarvutatav ning selleks saab

eeskätt olla garantiikirja maksumus ning seda olenemata sellest, et garantiikirja (kogu)hind

oleks tõenäoliselt pakkujatel olnud mõnevõrra erinev sõltuvalt kliendi krediidivõimekusest

või riskitasemest. Teisisõnu, kui hanketingimustes ei oleks ette nähtud täitmistagatise

(garantiikirja) esitamise kohustust, siis eelduslikult oleks ka hankes esitatud pakkumused

olnud garantiikirja maksumuse võrra madalamad. Kaebaja väidet, et garantiikirja

maksumuseks oleks siinsel juhul olnud umbes 2500 eurot, ei ole vastustaja kahtluse alla

seadnud. Isegi kui muudatuse maksumuse sisse arvestada lisaks garantiikirja enda väärtusele

ka asjaajamise kulu või isegi kui muudatuse maksumuseks lugeda 10% lepingu käibemaksuta

hinnast, siis ei ületa see RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud rahalist miinimumkünnist. Ei ole

tõenäoline ja vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendanud, et täitmistagatise

nõudmata jätmisel oleks hankemenetluses osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind oleks

edukaks tunnistatud pakkuja pakkumuse hinnast olnud nii palju soodsam, et ületaks 15%

hankelepingu maksumusest.

5.4. Täitmistagatise nõudmata jätmine ei muuda hankelepingu üldist olemust, kuna ei

muudetud hankelepingu eset ning muudetud tingimuse korral ei oleks tulnud läbi viia mõnda

muud liiki riigihanget. Tegemis on küll sisu poolest olulise muudatusega RHS § 123 lg 2

punktide 1 ja 2 mõistes, ent mitte nii märkimisväärsega, mis annaks alust järeldada, et

täitmistagatise nõude puudumisel oleks hankemenetluses osalejate ring olnud oluliselt

suurem. Vastustaja tõlgendus, et hanke üldist olemust muutvaks tuleb pidada kõiki

muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgse hankemenetluse tulemusele

ning millisel juhul tuleb igal juhul läbi viia uus hankemenetlus, välistaks RHS § 123 lg 1 p 1

alusel õiguspäraste muudatuste tegemise.

5.5. Hankelepingu muudatuse maksumuse hindamiseks tuleb üldjuhul kindlaks teha

hankelepingu esialgse hinna ja muudetud hankelepingu hindade erinevus. Maksetingimuste

muudatuse puhul ei muutunud hankelepingu hind, mistõttu selle muudatuse rahalist väärtust

pigem ei ole võimalik üheselt välja arvutada ning seetõttu ei kohaldu RHS § 123 lg 1 p 1. Kui

siiski leida, et maksetingimuste muudatuse rahaline väärtus on võimalik välja arvutada, siis

on see muudatus eelviidatud sätte kohaselt lubatav. On ilmne, et selline muudatus

hankelepingu üldist olemust ei muutnud. Kuigi viimane makse (10%) tasuti töövõtjale

ennetähtaegselt, siis osaliselt on töövõtja esitanud arveid harvem või hiljem, kui hankelepingu

p 4.2 võimaldas.

5.6. Maksetingimuste muudatus on ebaoluline muudatuse RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses,

võttes arvesse muudatuste ulatust ja asjaolu, et kokkuvõttes maksti töövõtjale täpselt

hankelepingus kokku lepitud summa. Töövõtja esitas kaebajale aga kokku 5 arvet / akti,

millest esimesed 3 on esitatud oluliselt suuremas summas kui 10% tööde hinnast, viimased

kaks aga mõnevõrra väiksemad kui 10%, kusjuures viimane makse tasuti 18 päeva varem kui

hankelepingus ette nähtud. Selline muudatus ei muutnud lepinguliste kohustuste vahekorda

(majanduslikku tasakaalu) töövõtja jaoks märkimisväärselt soodsamaks. Miski ei viita sellele,

et töövõtja oleks saanud vaidlusalusest muudatusest sellist rahalist kasu, mis võinuks

konkurente kahjustada. Veenev pole vastustaja arvamus, et muudetud maksetingimustel oleks

olnud mõju riigihanke menetluse tulemusele.

5(11)

3-22-889

5.7. Isegi kui asuda seisukohale, et maksetingimuste muutmine ei olnud kooskõlas RHS §

123 lg 1 punktiga 7 ja § 123 lg 2 punktidega 1 ja 2, ei ole see piisav finantskorrektsiooni

tegemiseks, kuna siinsel juhul ei ole tõenäoline, et rikkumine kahjustas liidu eelarvet.

5.8. Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik nõuda kohustusliku kohtueelses menetluses

kantud õigusabikulude hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel. Vastustaja on avaliku võimu

kandja, kes täidab avalikku ülesannet. Vaidlusalune otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada.

Isiku õiguste kaitseks õigusabi kasutamisega kantud kulu on käsitatav otsese varalise kahjuna.

2523 euro suuruse kahju tekkimine on tõendatud Advokaadibüroo TARK OÜ 31.01.2022

arvega nr 2218012 ja 28.02.2022 arvega nr 2218022 ning pangakonto väljavõttega, mis

kinnitab tasumist. Ülejäänud kaebaja esitatud arved ei puuduta vaidemenetluses kantud

õigusabikulusid. Kaebaja kantud kahju (2523 eurot) ja vastustaja õigusvastase tegevuse (s.o

vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuse) vahel esineb põhjuslik seos. Kaebaja ei saanud

kulusid vältida, kuna STS § 51 kohaselt oli vaidemenetlus kohustuslik õiguskaitsevahend.

Tegemist on spetsiifilise vaidlusega, mistõttu ei saa eeldada, et kohaliku omavalitsuse üksusel

peaks olema võimekus end sellises vaidluses ise esindada.

5.9. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel 1050 euro suuruse riigilõivu. Kaebaja põhjendatud

menetluskuludeks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ning 3600 euro (sh käibemaks)

suurune õigusabikulu. Kaebus kuulub rahuldamisele hinnanguliselt 97,44% ulatuses, mis

tõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu (1050 + 3600) x 0,9744 =

4530,96 eurot. Kaebaja taotlus menetluskuludelt viivise välja mõistmiseks tuleb rahuldamata

jätta, kuna halduskohtumenetluse seadustik sellist võimalust ette ei näe (vt Riigikohtu

15.02.2021 otsuse nr 3-18-2294 p 27).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1. RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk on võimaldada väikesemahulisi muudatusi, mis mõjutavad

või võivad mõjutada hankelepingu maksumust. Viidatud sätte kohaldamise tingimuseks on, et

muudatuse täpne väärtus peab olema välja arvutatav ja kontrollitav. Täitmistagatist puudutava

muudatuse väärtust ei ole võimalik täpselt ja detailselt välja arvutada. Väär on halduskohtu

seisukoht, et väärtuseks on täitmistagatise maksumus. Panga- või kindlustusandja garantii

saamise eelduseks ei ole ainult sellega seotud tasud, vaid ka isiku laenuvõimekus, mida ei ole

võimalik kuidagi rahaliselt hinnata ning mis on igal potentsiaalsel pakkujal erinev.

Halduskohus on põhjendamatult lähtunud kaebaja väitest garantiikirja hinna kohta, olemata

seda kuidagi kontrollinud. Seda, et halduskohus ei ole muudatuse konkreetset väärtust välja

arvestanud, ilmestab seegi, et kohtuotsuse punktis 9.2 on peetud võimalikuks hankelepingu

muudatuse väärtuseks 56 900 eurot. Vaidlusaluse muudatuse rahaliseks väärtuseks ei saa aga

lugeda ka tagatise enda suurust, sest tagatise realiseerimise vajadust ei tekkinud.

6.2. Maksetingimuste muutmist puudutavas osas on halduskohtu põhjendused vastuolus, kuna

ühelt poolt leidis kohus, et muudatuse rahalist väärtust välja arvutada ei ole võimalik, teisalt

pidas selle väärtuse välja arvutamist siiski võimalikuks. Halduskohus leidis vääralt, et

maksetingimuste muudatus on ebaoluline muudatus RHS § 123 lg 1 punkti 7 mõttes.

Maksetingimused on olulised hankelepingu tingimused, kuivõrd hanke maksetingimused

avaldavad reeglina otsest mõju pakkujate ringile ning pakkumuste maksumustele.

Haldusasjas 3-22-2653 tehtud kohtuotsuses on Tallinna Ringkonnakohus pidanud oluliseks

lepingutingimust, millel oli oluline roll juba pakkumuse esitamisel. Ehitustööde hangetes, kus

pakkuja peab reeglina enne maksete saamist omaenda rahalistest vahenditest arvestavas

6(11)

3-22-889

ulatuses kulutusi kandma, võivad maksetähtajad mõjutada pakkumuste esitamist ning

vastavas valdkonnas tegutsevad isikud võisid riskantsete ja finantsiliselt pingeliste

maksetähtaegade tõttu loobuda riigihankes osalemast.

6.3. Halduskohus ei võtnud arvesse seda, kas kaks kõnealust muudatust jäid koos kaebaja

teiste RHS § 123 lg 1 punkti 1 alusel tehtud muudatustega eelkirjeldatud sättega kehtestatud

15% piirmäära sisse. Apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest nähtub, et vaidlusaluseid

muudatusi arvestamata oli hankelepingus tehtud muudatusi juba 14,15% ulatuses lepingu

mahust.

6.4. Halduskohus on vääralt käsitlenud rikkumiste finantsmõju. Euroopa Kohtu praktikast,

eelkõige kohtuasjades C-743/18 ja C-408/16 tehtud ostustest ning Eesti kohtupraktikast,

eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2017 otsusest haldusasjades nr 3-15-1709 ja 3-19-

1239 tuleneb, et finantskorrektsiooni tegemisest loobumiseks on vajalik jõuda ka järeldusele,

et kahju tekkimise võimalus on välistatud. Isegi kui saaks asuda praegusel juhul seisukohale,

et kahju tekkimise võimalus on vähetõenäoline, ei ole selle tekkimise võimalus välistatud.

6.5. Kuna halduskohus tühistas vaidlustatud otsuse põhjendamatult, oli põhjendamatu ka

hüvitamisnõude rahuldamine. Kui finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb

selle võrra proportsionaalselt vähendada ka vastustajale hüvitatavat kahju summat.

Vaidemenetluse kulud olid ka ülepaisutatud.

7. Kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leides, et halduskohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud, esitab kokkuvõttes järgmised põhjendused.

7.1. Täitmistagatise esitamise nõuet puudutava muudatuse väärtus on väljaarvutatav ning

selleks saab olla garantiikirja maksumus summas 2 500 eurot, mis jääb RHS § 123 lg 1

punktis 1 sätestatud muudatuse lubatava maksumuse sisse. Võimalus, et hankemenetlusest jäi

kõrvale mõni isik, kes ei olnud kindlustusandja või krediidiasutuse jaoks piisavalt

usaldusväärne, ei kahjustanud oluliselt hankemenetluse eesmärki.

7.2. Maksetingimusi puudutav muudatus oli ebaoluline RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses ning

selle sätte kohaselt ei oma muudatuse väärtus tähtsust. Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline,

kuna kohus on selgelt väljendanud, et maksetingimusi puudutava muudatuse väärtus ei ole

hinnatav ning lähtunud selle lubatavuse kontrollimisel RHS § 123 lg 1 punktist 7, mitte RHS

§ 123 lg 1 punktist 1. Viimase kahe arve proportsiooni ning lõpparve 18 päeva võrra

varasemat tasumist ei saa pidada muudatuseks, mis muutis lepinguliste kohustuste vahekorda

(majanduslikku tasakaalu) töövõtja jaoks märkimisväärselt soodsamaks. Vaidlusalune

muudatus ei kahjustanud tõenäoliselt liidu eelarvet.

7.3. RTK on esmakordset apellatsioonimenetluses väitnud, et vaidlusalused muudatuste

väärtus kokku ei jäänud RHS § 123 lg 1 p 1 sätestatud 15% määra sisse. Selle uue väite,

samuti selle väitega seotud uute tõendite esitamist apellatsioonimenetluses ei ole vastustaja

põhjendanud. Vastustaja sellekohased tõendid, mille ta on lisanud apellatsioonkaebusele, ei

tõenda vastustaja väidet ka sisuliselt.

7.4. Finantskorrektsiooni tegemise eeldused on täitmata. Euroopa Kohus on kohtuasjades nr

C-383/06 – C-385/06 tehtud otsustes selgitanud, et toetuse saaja ei saa toetuda õiguspärase

ootuse kaitse põhimõttele, kui ta on toime pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise. Siinsel

juhul ei ole alust rääkida ilmselgest RHS-i rikkumisest.

7.5. Halduskohus on nõuetekohaselt põhjendanud hüvitamisnõude osalist rahuldamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(11)

3-22-889

8. Vastustaja esitas koos apellatsioonkaebusega tõendid (dtl 183-188), millega soovib

tõendada väidet, et vaidlustatud otsuses käsitletud hankelepingu tingimuste muudatuste väärtus

koos teiste muudatustega ületas RHS § 123 lg 1 punktis 1 nimetatud 15% künnise.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nende tõendite esitamine lubatav. Apellant soovib nendega

tõendada väiteid, mis puudutavad selliseid finantskorrektsiooni aluseks olevaid asjaolusid,

millele vastustaja vaidlustatud otsuses ei ole tuginenud. Finantskorrektsiooni aluse muutmine

kohtumenetluses, seda enam veel apellatsiooniastmes ei ole lubatav. Kohtumenetluses on

lubatav haldusakti põhjenduste mõningane täiendamine või korrigeerimine, mitte aga

tuginemine selliste olulistele asjaoludele, millele vaidlustatud haldusaktis tuginetud ei ole.

Vaidlustatud otsuses ega ka vaideotsuses ei ole vastustaja võtnud seisukohta, et

täitmistagatisega seotud tingimuse väärtus koos teiste kaebaja poolt tehtud muudatuste

väärtusega ületaks RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud piirmäärad.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et

vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna finantskorrektsiooni aluseks olevat RHS § 123 lõike 1

rikkumist ei ole kaebaja toime pannud. Halduskohus leidis õigesti, et hankelepingu punktis 4.2.

sätestatud maksetingimusi puudutava muudatuse näol oli tegemist ebaolulise muudatusega,

mille tegemine oli lubatav RHS § 123 lg 1 punkti 7 kohaselt. Ringkonnakohus märgib

täiendavalt, et isegi kui seda muudatust käsitada olulise muudatusena RHS § 123 lg 2

tähenduses, oleks see lubatav RHS § 123 lg 1 punkti 1 kohaselt, kuna selle väärtus on

põhimõtteliselt välja arvutatav ning siinse asja asjaoludel ei teki kahtlust, et see väärtus ei

saanud ületada viimati viidatud sättes nimetatud piirmäärasid. Samuti nõustub ringkonnakohus

halduskohtu järeldusega, et hankelepingu punkti 11.1. muutmine oli RHS § 123 lg 1 punkti 1

kohaselt lubatav, kuna selle väärtus ei ületanud rahvusvahelist piirmäära ega 15%

hankelepingu maksumusest. Kummagi käsitletud muudatuse puhul ei ole ilmselt tegemist

hankelepingu üldise olemuse muutmisega RHS § 123 lg 1 punkti 1 tähenduses. Halduskohtu

otsus on põhjendatud ka kaebaja hüvitamisnõude osalist rahuldamist puudutavas osas.

10. Haldusasjas nr 3-20-1150 tehtud Riigikohtu otsuses, millele halduskohus on põhjendatult

osutanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 9.1., on kokkuvõttes selgitatud, et hankelepingu

muutmine ilma uut hankemenetlust läbi viimata on lubatav esiteks juhul, kui lepingus tehtav

muudatus ei ole sisult ehk kvalitatiivselt oluline (RHS § 123 lg 1 p 7). Selline muudatus on

lubatav sõltumata muudatuse väärtusest. Teiseks on vastavalt RHS § 123 lg 1 punktidele 1-6

lubatav teha ka kvalitatiivselt olulisi muudatusi – mis on määratletud RHS § 123 lõikes 2 – mh

kui selliste muudatuste kvantitatiivne väärtus ei ületa RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud

piirmäärasid ning tingimusel, et ei muudeta hankelepingu üldist olemust. Seejuures selgitas

Riigikohus, et RHS § 123 lg 1 punktis 1 kasutatud mõiste „hankelepingu üldise olemuse

muutmine“ ja sama paragrahvi lõikes 2 kasutatud mõiste „oluline muudatus“ on erineva sisuga.

Pelgalt hankelepingu muudatuse olulisus lg 2 mõttes ei välista lg-s 1 sätestatud alustel

muudatuste õiguspärasust.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kui täitmistagatisega seotud

tingimuse muudatus kvalifitseerub olulise muudatusena RHS § 123 lg 2 punktide 1 ja 2

tähenduses, ent see oli lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel.

12. Täitmistagatisega seotud muudatuse näol ei olnud tegemist hankelepingu üldise olemuse

muutmisega RHS § 123 lg 1 punkti 1 tähenduses. Hankelepingu üldise olemuse muutmise all

peetakse silmas lepingu olemuse ulatuslikke, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid

sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi (Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p-d

17 ja 18). Täitmistagatisega seotud muudatus puudutas üksnes töövõtja kõrvalkohustust ning

sellega ei muudetud hankelepingu eset, liiki, täitmise tähtaega vms asjaolusid, mis oleksid

muutnud hankelepingu teistsuguseks.

8(11)

3-22-889

13. Mis puudutab poolte vahelise vaidluse esemeks olevat küsimust, kas täitmistagatisega

seotud muudatuse väärtus on välja arvutatav ja kui on, siis milline see väärtus siinsel juhul oli,

siis tuleb esmalt tõdeda, et RHSis ei ole § 123 lg 1 p 1 kasutatud mõistet „muudatuse väärtus“

üheselt määratletud. Selget vastust sellele, kuidas muudatuse väärtust arvestada, ei anna ka

riigihangete direktiiv. Üheselt selge saab muudatuse väärtus olla vaid juhul, kui muudetakse

lepingu hinnas väljenduvat hankija rahalist kohustust konkreetse summa võrra, kas koos

pakkujapoolse soorituse muutumisega või ilma selleta. Ringkonnakohtu hinnangul saab aga

muudatuse rahalist väärtust teatud juhtudel hinnata ka olukorras, kus lepingu hinda ega pakkuja

põhikohustuse mahtu ei muudeta. Sellisel juhul saab mõista muudatuse väärtusena mh

rahasummat, mille võrra muutub mõne tingimuse hankelepingus sisaldumise või

mittesisaldumise korral selle hankelepingu täitmine kokkuvõttes soodsamaks või

ebasoodsamaks. Selleks, et hankelepingu muudatus oleks RHS § 123 lg 1 p 1 alusel lubatav,

peab eelkõige hankija veenduma (ja suutma vaidluse korral veenvalt ära näidata), et muudatuse

selliselt mõistetud väärtus on väiksem selles sättes ette nähtud piirmäärast. RHS § 123 lg 1

punktile 1 ei saa muutmisel tugineda, kui muudatuse väärtus pole välja arvutatav näiteks

põhjusel, et see sõltub sisendandmetest, mis ei saa lepingu muutmise ajal teada olla (vt ka

Riigikohtu otsuse nr 3-20-1150 punkt 34).

14. Täitmistagatist puudutava tingimuse väärtus on välja arvutatav ning eelkõige saab selleks

olla töövõtjale garantii saamisega seonduva lisakulu suurus. Kaebaja on konkreetse

hankelepingu teise poole kinnitusele tuginedes väitnud, et vaidlusaluse töö puhul oleks

garantiikirja saamisega seotud kuluks selle töövõtja jaoks olnud umbes 2500 eurot. Vastustaja

on apellatsioonkaebuses küll ette heitnud, et halduskohus pole seda kontrollinud, ent samas ei

ole vastustaja esitanud ühtki kaalukat argumenti või põhjendust, mis kaebaja väite kahtluse alla

seaks. Õige on ka halduskohtu järeldus, et mistahes teise ettevõtja puhul oleks see summa

võinud olla teistsugune, sõltudes eelkõige konkreetse isiku krediidivõimelisusest ja

usaldusväärsusest garantii andja silmis. Sellise garantii maksumus saab üldjoontes vastata

maksimaalselt konkreetsele isikule tagatava summa ulatuses antud laenu intressikulule.

Ringkonnakohus tõdeb, et sõltumata sellest, millistel tingimusel ehk eelkõige millise hinna ja

lisakulude eest oleks ükskõik milline pakkuja sellise garantiikirja saanud, ei saa olla mõistlikku

kahtlust, et see summa ei ületaks 15% hankelepingu kogumaksumusest. Ebausutav on ka, et

mõnel pakkujal, kes oma kutsealase ja finantsvõimekuse poolest oleks objektiivselt olnud

suuteline hankelepingut täitma, ei oleks nõutud garantii saamine üldse võimalik olnud.

15. Hiljuti haldusasjas nr 3-22-203 tehtud kohtuotsuses asus Tallinna Ringkonnakohus

siinses asjas käsitletava täitmistagatist puudutava tingimusega sarnase tingimuse osas

seisukohale, et sellise muudatuse väärtuseks RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses saaks lugeda

tagatava summa suuruse. Sellist võimalust on vaidlustatud kohtuotsuses käsitlenud ka

halduskohus, tõdedes õigesti, et isegi sellisel juhul ei oleks RHS § 123 lg 1 p 1 sätestatud 15%

künnis ületatud.

16. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta vastustaja väited, mis puudutavad kõnealuse

muudatuse väärtust koosmõjus teiste muudatustega. Tegemist on finantskorrektsiooni tegemise

alust puudutavate põhjendustega, mida vastustaja ei ole esitanud vaidlustatud otsuses. Selliste

põhjenduste esitamine kohtumenetluses, seda enam et alles apellatsiooniastmes, ei ole lubatav

(vt eespool punkt 8).

17. Teiseks on poolte vahel vaidluse all hanelepingu punktis 4.2. sätestatud maksetingimuste

muutmise lubatavus. Hankelepingu punktis 4.2. on sätestatud: „Tehtud tööde eest tasutakse

vastavalt tehtud tööde aktidele. Töövõtjal on õigus arve esitamiseks, kui tehtud tööde

maksumus ületab 10% Tööde hinnast. Lõppmakse on vähemalt 10% Tööde hinnast ning

Tellija tasub selle pärast garantiiperioodi tagatise esitamist, Lepingu objektile kasutusloa

väljastamist ja valmis Töö Aktiga üleandmist Tellijale“. Samas tuleneb hankelepingu punktist

9(11)

3-22-889

5.1. et töövõtja esitab tellijale teostatud tööde rahalise akti üks kord kuus. Hankelepingu

punktis 3.2. on tööde tähtajana sätestatud viis kuud. Lepingu hinnaks on hankelepingu punkti

4.1. kohaselt 569 000 eurot. Vaidlustatud otsusest ilmneb, et kaebaja tasus töövõtjale viie akti

alusel järgmiselt: 2020. aasta juulis 113 800 eurot, augustis 265 130,40 eurot, septembris 102

933,70 eurot, oktoobris 48 541,40 eurot ning viimaks 26.11.2020 38 594,50 eurot. Samuti

nähtub vaidlustatud otsusest, et vastavalt 18.11.2020 allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise

aktile lõpetati ja anti lepingujärgsed tööd tellijale õigeaegselt üle, tööd teostati vastavalt

projektdokumentatsioonile ning fikseeriti vaegtööd, mis tuli likvideerida hiljemalt 30.11.2020.

Kasutusluba väljastati 14.12.2020.

18. Hankelepingu punkti 4.2. mõte seisneb selles, et iga järgneva väljamakse tegemise

eelduseks on objekti valmimine vähemalt teatava määrani. See, et kahe akti vahelisel ajal oleks

töid tehtud 10% ulatuses lepingu kogumaksumusest, ei saa olla eesmärk omaette, mistõttu saab

neljanda akti alusel tehtud väljamakset pidada hankelepinguga kooskõlas olevaks ka

tingimusel, et selle ja eelnevate aktidega akteeritud tööde maksumus on vähemalt 4x10=40%

lepingujärgsete tööde maksumusest. Siinsel juhul see nii oli. Juba esimese kolme akti kohaste

tööde maht moodustas kokku ca 85% lepingu kogumaksumusest, mistõttu asjaolu, et neljanda

akti kohaste tööde maksumus oli alla 10%, ei pannud töövõtjat mingil moel hankelepingus

sätestatust soodsamasse olukorda. Seetõttu ei saa eraldivõetuna neljanda akti alusel vähem kui

10%-lise väljamakse tegemist käsitada hankelepingu muutmisena.

19. Hankelepingu muudatusena tuleb siiski käsitada viimase väljamakse tegemise tingimuste

muutmist. Hankelepingu punkti 4.2. kohaselt pidi viimase makse suurus olema vähemalt 10%

tööde hinnast ning selle väljamakse tegemiseks pidi olema täidetud kolm tingimust: esiteks pidi

enne seda olema esitatud garantiiperioodi tagatis, teiseks pidi objektile olema väljastatud

kasutusluba ning kolmandaks pidi töö olema aktiga tellijale üle antud. Teisisõnu ei oleks hankija

tohtinud selle tingimuse kohaselt teha töövõtjale enne garantiiperioodi tagatise andmist,

kasutusloa väljastamist ja töö aktiga üleandmist väljamakseid rohkem kui 90% ulatuses töö

maksumusest. Vaidlustatud otsuse kohaselt koostati ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt

18.11.2020 ning aktis tuvastati, et töö on üle antud õigeaegselt ja teostatud vastavalt

projektdokumentatsioonile. Seega töö tellijale aktiga üleandmise kohustus oli täidetud. Seda, et

garantiiperioodi tagatise esitamise kohustus ei oleks täidetud olnud, ei ole vastustaja vaidlustatud

otsuses väitnud. Seega sisuliselt muutis kaebaja hankelepingu punkti 4.2. üksnes osas, mis

puudutas seda, et viimast 10% suurust makset ei tehta enne kasutusloa väljastamist.

Ringkonnakohtu hinnangul on sellise muudatuse näol tegemist ilmselgelt ebaolulise

muudatusega, mis oli RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt lubatav. Kasutusluba on haldusakt, mis

antakse, kui ehitis on ehitatud nõuetekohaselt ja seda on võimalik otstarbele vastavalt kasutada

(ehitusseadustiku § 50). Kasutusloa andmine oli kohaliku omavalitsuse, st lepingu pooleks oleva

tellija ehk kaebaja pädevuses. Neil asjaoludel ei kätkenud kasutusloa väljastamine viimase makse

tegemise tingimusena töövõtja jaoks erilisi riske. Kui võrrelda kahte olukorda, millest esimene

on see, mida on kirjeldatud hankelepingus (st viimase 10% suuruse väljamakse tegemise

eelduseks on kasutusloa andmine) ning teine see, mis poolte vahelisi suhteid tegelikult

iseloomustas (st. umbes 92,5% töö maksumusest oli välja makstud enne töö lõplikku valmimist

ning viimane umbes 6,5% maksti välja pärast valmis töö tellijale üle andmist, ent enne

kasutusloa väljastamist), siis ei saa asuda seisukohale, et teisena kirjeldatud olukorras oleks

kohustuste tasakaal märkimisväärselt muutunud töövõtjale soodsamaks. RHS § 123 lg 2 punktist

2 ning riigihangete direktiivi artikli 72 lg 4 punktist b ei saa järeldada, et lepinguliste kohustuste

vahekorra (lepingu majandusliku tasakaalu) muutumise tingiks iga vähimgi ettevõtjale soodne

muudatus. Muudatused, mis kõiki poolte vastastikkusi kohustusi arvesse võttes on ilmselgelt

väikese kaaluga, ei muuda eelnimetatud tasakaalu. Vastupidisele seisukohale asumine muudaks

RHS § 123 lg 1 punkti suuresti 7 sisutuks, kuna teataval määral muudab lepingupoolte

kohustuste vahekorda iga lepingus sisalduv muudatus, kui välja arvata puht formaalsed

10(11)

3-22-889

muudatused kontaktandmetes jms. Siinsel juhul saab maksetingimustes tehtud muudatuse kaalu

pidada ilmselgelt väga väikeseks. Lepingutasu viimasest 10%-lisest osast, mis tulnuks

hankelepingu kohaselt välja maksta pärast kasutusloa saamist, maksis vastustaja umbes ühe

kolmandiku välja juba neljanda akti alusel 19.10.2020 ning ülejäänud umbes 2/3 maksti välja

küll enne kasutusloa saamist, ent siiski pärast seda, kui hankija oli veendunud töö valmimises

vastavalt projektdokumentatsioonile. Selles, et ka esimeses neljas aktis olid akti koostamise ajaks

reaalselt tehtud tööd ja vastav rahaline arvestus kajastatud õigesti, ei ole poolte vahel vaidlust.

Hankija ei loobunud ka põhimõtteliselt hankelepingust talle tulenevast õiguses viivitada viimase

makse tegemisega kuni projektile vastava töö valmimises veendumiseni. Asjaolu, et viimase

makse suuruseks jäi varasemate suuremate väljamaksete tegemise tõttu 10% asemel umbes 6,5%,

ei anna kõiki vastastikkuseid kohustusi arvesse võttes alust rääkida lepingu majandusliku

tasakaalu muutumisest, võttes arvesse ka seda, et arusaadavalt ei olnud tegemist tehniliselt

iseäranis keerulise objektiga ning töö teostamise periood oli lühike.

20. Samuti ei saa tõenäoliseks pidada, et teisena kirjeldatud olukorra kajastamine algsetes

hanketingimustes oleks muutnud hankemenetluses osalejate ringi. Hankemenetluses, kus

tellijaks on avalik-õiguslik isik, keda töövõtja saab vähemat rahaliste kohustuste täitmise

seisukohast pidada keskmisest turuosalisest usaldusväärsemaks, ei saa usutavaks pidada, et

mõni hankes osalemisest huvitatud ning oma võimekuse poolest hankelepingut täita suutev

ettevõtja loobus pakkumuse esitamisest põhjusel, et hanketingimuse kohaselt oli viimase 10%

väljamakse tegemine seatud sõltuvusse kasutusloa saamisest, mille andmise pädevus on

hankijaks oleval haldusorganil endal.

21. Halduskohus asus seisukohale, et maksetingimusi puudutava muudatuse väärtus pigem ei

ole välja arvutatav. Ringkonnakohtu hinnangul on maksetingimuste muutmise väärtus siiski

välja arvutatav. Sisuliseks eeliseks, mille töövõtja kõnealuse muudatuse tõttu sai, oli see, et ta

sai töö eest ettenähtud summa kätte varem kui ta oleks lepingu järgi pidanud saama.

Vastustajal on iseenesest õigus, et see leevendas töövõtja finantskoormust. Sellise

finantskoormuse kergendamise rahaline väärtus on aga põhimõtteliselt välja arvutatav ning see

väärtus vastab turutingimusi arvestades mõistlikule krediidikulule, mis oleks kaasnenud algselt

kokku lepitust varem välja makstud summa laenamisega perioodiks, mille võrra summa

lepingus algselt sätestatust varem välja maksti. Siinsel juhul ei ole kahtlust, et lepingu

kogumaksumusest 10% moodustavale osale vastava summa laenamisega kaasnev krediidikulu

ei oleks ületanud RHS § 123 lg 1 punktis 1 nimetatud 15%-list piirmäära ka turu keskmisest

kulukamate laenutingimuste korral. Niisiis tuleks kõnealune muudatus lugeda lubatavaks ka

RHS § 123 lg 1 punkti 1 kohaselt.

22. Hüvitamisnõude osas on halduskohtu otsus piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus

järgib halduskohtu põhjendusi ega korda neid. Apellatsioonkaebuses ei ole vastustaja esitanud

argumente, millele halduskohus juba ei ole vastanud.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

apellatsioonimenetluse kulud. Kaebaja on palunud välja mõista õigusabikulud 5110,20 eurot.

Lähtudes HKMS § 109 lõikest 6, leiab ringkonnakohus, et mõistlikuks ja põhjendatud

õigusabikulu suuruseks saab pidada 3600 eurot, mis vastab esimeses kohtuastmes põhjendatuks

peetud õigusabikulude mahule. Suuremas mahus õigusabikulude välja mõistmine ei ole

apellatsioonimenetluses käsitletud vaidlus küsimuste sisu ja mahtu arvesse võttes põhjendatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)