2-24-119370/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.02.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-119370

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A. P. vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

517,91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479); lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: A. P. (isikukood xxxx)

Menetlusviis

Lihtmenetlus, lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga

otsus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja AS I ja kostja vahel 29.03.2023 sõlmitud

järelmaksulepingust nr xxxx tulenev põhivõlg 347,96 eurot, viivis perioodi 16.08.2024-

21.02.2025 eest 21,60 eurot ja viivis põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast

päevast kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras,

ent mitte rohkem kui 15,9% aastas.

3. Jätta rahuldamata intressinõue 57,56 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 30

eurot ja 06.08.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue 27,06 euro ulatuses.

4. Jätta hageja menetluskulud 67,19% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

32,81% ulatuses hageja kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 285,56 eurot. Jätta kostja kasuks

menetluskulud hagejalt välja mõistmata.

6. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa

tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas 06.08.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks välja AS I ja kostja vahel 29.03.2023 sõlmitud

järelmaksulepingust nr xxxx tulenev põhivõlgnevus 347,96 eurot, intress 57,56 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 27,06 eurot;

1.2. mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 07.08.2024 kuni põhinõude (347,96

eurot) täitmiseni intressimääraga võrdses määras 15,9% aastas.

2. Hageja nõude aluseks on I AS-i ja kostja vahel 29.03.2023 sõlmitud järelmaksuleping nr

xxxx, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Kauba maksumus oli 670,96 eurot. Lepingu

kohaselt oli krediidi kulukuse määr 34,70% aastas ja intressimäär 15,9% aastas. Hageja väitel

öeldi leping üles 31.08.2023 ning I AS loovutas 31.08.2023 kostja vastase nõude hagejale.

Hageja esitas kohtule ka VÕS § 4034 lg 7 kohase nõude ümberarvestuse loobumata algsest

nõudest. Hageja toob välja, et kostja sai lepingu alusel laenu 570,96 eurot ning on peale

lepingu lõppemist tasunud 223 eurot, mille hageja arvestab põhiosa katteks. Eeltoodust

tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 347,96 eurot (570,96-

223) ning viivis alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse). Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud

15.08.2024. Kostja vastust hagile ei esitanud, kuid vastas kohtu küsimustele 16.02.2025.

Hagejale oli menetlusse võtmise määrusega määratud lõpptähtaeg seisukohtade ja tõendite

esitamiseks, hageja esitas täiendused.

Kohus teeb otsuse TsMS § 444 lg 2 kohaselt lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

4. Kohus tuvastas kohtule esitatud tõendite põhjal, et kostja on omakäeliselt allkirjastanud

nõude aluseks oleva lepingu, lepingul on kuupäev 29.03.2023 (dtl 57). Hageja ei ole esile

toonud, et oleks kostjale esitanud Euroopa tarbijakrediidi teabelehe. Osad selles nõutud

andmetest sisalduvad lepingus (krediidi kulukuse määr, tasud, maksete tegemise kuupäevad,

krediidi kogukulu).

VÕS § 408 lg 2 kohaselt, kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud

andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab

krediiti kasutama.

Kohus palus kostjal vastata, kas kostja sai lepingu järgi ostetud kauba (Samsung Galaxy S21)

kätte. Kostja vastas kohtule, et järelmaksuga telefoni ostis tema endine abikaasa, kuid lepingu

vormistas kostja enda nimele.

Kohus kontrollis, et lepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal

kehtinud maksimaalset krediidi kulukuse määra (oli 45,93%).

Kohus loeb seega tuvastatuks, et krediidileping sõlmiti hageja väidetud ajal ja see on kehtiv.

Hageja on esitanud faktiväite, et nõue on talle loovutatud ning kohus arvestab hageja selgitust

tõendina, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega. Kohus peab usutavaks, et nõue on loovutatud,

sest hageja valduses on lepingu kohta käivad dokumendid.

5. Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitanud järgmised

selgitused: Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud

Maksehäireregistritesse, krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud

Pensioniregistrist: verified_montly_income 726,95. Hageja on esitanud tõenditena

laenutaotluse (dtl 71) ja krediidiandja selgituse (dtl 72), milles ei ole võrreldes hageja

selgitustega midagi enamat.

Hageja ei ole esile toonud, et krediidiandja oleks kontrollinud kostja ülalpeetavate olemasolu

ega finantskohustusi. Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija

laenukohustusi. Algne krediidiandja on kostjalt laenutaotluses küsinud üksnes kohustuste

summat, täpsustamata, mida selle all silmas peetakse (ammugi küsimata konkreetsemaid

küsimusi finantskohustuste olemuse ja kestvuse kohta). Konto väljavõte on hetkel ainus viis

kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta.

Riigikohus on 2023.a novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud,

et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja seda esile toonud ega tõendanud ei ole.

Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole esile toonud ega tõendanud, et

tarbija kohta kogutud muu teave oli piisav, mis õigustas konto väljavõtte küsimata jätmist.

Kohus leiab, et krediidiandja ei kontrollinud piisavalt kõiki tarbijaga seotud asjaolusid ning ei

ole seega täielikult täinud vastustundliku laenamise kohustust.

6. Lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg (15.04.2025) ei ole saabunud. Ent hageja

väitel on leping üles öeldud. Hageja väitel saadeti lepingu üles ütlemise hoiatus (dtl 68) ja

üles ütlemise teade (dtl 69), mis on pdf formaadis kirjad, millest ei nähtu, millisel viisil, kuhu

ja mis kuupäeval tegelikult need on välja saadetud. Hageja ei ole hagis ega täiendavas

seisukohas välja toonud, millisel viisil ja kuhu teated saadeti.

TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (milleks on ka lepingu

üles ütlemise teade) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse

eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja

elukohta ja ta on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Hageja ei ole seega toonud esile asjaolusid, mille pinnalt kohus saaks tuvastada, et kirjad

saadeti, ega seda, millal kostja need kätte sai. Küll aga saab üles ütlemise teate lugeda kätte

saaduks kohtumenetluses hagi kättetoimetamisega.

Hageja väitel on kostja tasunud lepingu sõlmimisel 100 eurot ning hiljem 223 eurot, seega

lepingujärgsest kauba maksumusest 670,96 on tasutud 323 eurot, ning tagastamata on 347,96

eurot laenuks saadust.

Hageja ei ole tagasimakseid uuesti määranud. Kohtu hinnangul tuleb sellises olukorras

lähtuda lepingu maksegraafiku põhiosamaksetest, sest VÕS § 403 4 lg 7 mõjutab üksnes

intressimakseid ja muid tasusid, mitte põhiosa tagasi maksmise kohustust.

Kui arvestada kostja poolt tasutu lepingu maksegraafiku põhiosamaksete katteks, oleks kostjal

täielikult tasutud kuni 15.04.2024 ja osaliselt ka 15.05.2024 põhiosamakse. Hagi (sh üles

ütlemise avaldus) on kostjale kätte toimetatud 15.08.2024. Seega oli kostja üles ütlemise teate

saamise ajal arvestuslikult võlas kolme järjestikuse põhiosamaksega ka ümberarvestuse

korral. Üles ütlemisega muutus kogu tasumata põhivõlg sissenõutavaks ning saab arvestada

põhivõlalt viivist alates üles ütlemise teate kättesaamisele järgevast päevast, s.o alates

16.08.2024.

Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja §

4034 lg 7 alusel, mõistes kostjalt välja tagastamata põhivõla 347,96 eurot.

Hageja algne intressinõue lepingujärgses intressimääras jääb VÕS § 4034 lg 7 alusel

rahuldamata. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt asendub lepingu intressimäär lepingu sõlmimise ajal

kehtinud seadusjärgse intressimääraga, ent hageja ei ole ümberarvestuses intressi arvestanud.

Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda võlalt

viivist, ent seadusjärgses viivise määras, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingujärgsest

viivisemäärast. Lepingujärgne viivise määr oli 15,9% aastas.

Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6, § 108 ja § 113 lg 1 välja viivise põhivõlalt

(347,96 eurolt) alates 16.08.2024 kuni võla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, ent mitte rohkem kui 15,9% aastas. Arvestatud viivis perioodi 16.08.2024-

21.02.2025 eest on 21,60 eurot.

7. VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt

sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid seab

piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kui võlausaldaja nõuab

sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt

ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Raha nõudmiseks meeldetuletuskirja eest

peab see olema TsÜS-i § 69 mõttes ka tarbijani jõudnud. Kuivõrd hageja ei ole esile toonud

lepingulist kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise hüvitise suuruse osas ega tõendanud, et

kirjade saatmisega tekkisid kulud just sellises ulatuses, ei ole võla sissenõudmiskulude

hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue jääb

rahuldamata.

8. Menetluskulud

Hageja palub hagis mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja väljamõistetud

menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1

teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud koos hagiavaldusega. Hageja toob välja, et

menetluskuludeks on riigilõiv 175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise

esindaja õigusabi tasu 507 eurot ilma käibemaksuta. Menetluskulude nimekiri on kostjale

kätte toimetatud koos hagiavaldusega.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr

Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13).

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on

TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud.

Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja,

magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli

esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud

põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-

2-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-

4817, p 20).

Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57

märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud

60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on

pigem erandlikud (Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, p 19). Tunnitasule hinnangu

andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et

advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest

tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate

puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel

käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii

mõnedki vandeadvokaadid.

Kohus on seisukohal, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse

osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses

vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169

eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks.

Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus

on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas

heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga.

Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest

turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122

eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb

menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot

ilma käibemaksuta.

Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu

175 eurot. Riigilõiv on tulenevalt TsMS § 133, RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 põhjendatud ja vajalik

kulu.

Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot.

Tsiviilasja toimikust nähtub, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud võlgniku

11.09.2023 võlatunnistusest nr 299085 tuleneva põhinõude 601,96 eurot väljamõistmiseks ja

11.09.2023 võlatunnistusest nr 299085 tuleneva põhinõude 31,19 eurot väljamõistmiseks.

Maksekäsu kiirmenetluses ei ole esitatud AS I ja kostja vahel 29.03.2023 sõlmitud

järelmaksulepingust nr xxxx tulenevat nõuet, samuti ei nähtu 06.08.2024 esitatud

hagiavaldusest, et järelmaksulepingust nr xxxx tulenevas nõudes oleks olemas 11.09.2023

võlatunnistus nr 299085. Kohus leiab, et ei ole tõendatud, et hagimenetluses esitas hageja

TsMS § 487 lg 1 tulenevalt sama nõude, mis oli esitatud eelnevalt maksekäsu kiirmenetluses

ja mille esitamiseks ning põhjendamiseks hagiavaldusele ettenähtud vormis andis kohus

tähtaja. Lähtudes eeltoodust ei pea kohus maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot põhjendatud

ja vajalikuks.

Hageja lepinguline esindaja osutas hagejale õigusabi 3 tundi. Õigusabi osutamise sisaldas

järgmisi toiminguid: täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs;

hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine,

dokumentide esitamine kohtule.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise

õigusvaidlusega. Kohus märgib, et hagis on suures osas esile toomata nõude aluseks olevad

asjaolud, hageja mõnevõrra täiendas esitatut 11.09.2024 menetlusdokumendiga. Siiski,

arvestades, et aega kulub ka nõude aluseks olevate tõendite koondamisele, loeb kohus

põhjendatuks ajakuluks kokku 2,5 tundi. Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse

põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 250 eurot ilma

käibemaksuta (2,5 tundi × 100 eurot).

Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 425 eurot, millest 175 eurot on riigilõiv ja

250 eurot on lepingulise esindaja kulu.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

06.08.2024 esitatud hagi hind on 517,91 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas

347,96 eurot ja viivisenõude põhivõlalt edasiulatuvalt kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, ent mitte rohkem kui 15,9% aastas, mis ühe aasta

eest arvestatuna on 42,63 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 390,59 euro

ulatuses, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (517,91 eurot) 67,19%.

Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163

lg 1 alusel hageja menetluskulud 67,19% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

32,81% ulatuses hageja kanda.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 67,19% hageja põhjendatud menetluskuludest

(425 eurot), millele vastab summa 285,56 eurot.

Tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Kostjal

ei olnud menetluses lepingulist esindajat ja kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja.

Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos

menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates

(TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik