3-23-3010/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-3010

Haldusasi

H.F kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.11.2023

otsuse nr 12306050085-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks rahvusvahelise kaitse

taotlust uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – H.F , riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Mirja Sarap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.06.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.F apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.F apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.06.2024

otsus muutmata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda. Muus osas jätta

apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada otsuses kaebaja nimi, otsuse punktis 1 nimetatud

kuupäevad, kaebaja Eestist lahkumise kuupäev (XX.XX.XXXX) ning kaebaja Eesti-

Venemaa piiriületuste arv (X) tähemärkidega.

4. Lõpetada H.F-ile riigi õigusabi andmine.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.03.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-3010

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.F (kaebaja) on Lätis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta on töötanud

Venemaal õpetajana. Ta on reisinud tihedalt Venemaa, Eesti ja naaberriikide vahel vähemalt

alates 2009. a-st ja alates 2010. a-st on ta Kohtla-Järvel asuva kinnisvara omanik, kuid pole

kunagi Eestis elamisuba omanud. Kaebaja lahkus viimati päritoluriigist XX.XX.XXXX, kui

reisis Venemaalt Eesti kaudu Soome. Soomes esitas ta XX.XX.XXXX rahvusvahelise kaitse

taotluse ja seejärel anti ta XX.XX.XXXX Eestile üle Dublini III määruse alusel. Samal

kuupäeval esitas kaebaja Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse kohaselt peab kaebaja

ennast Venemaa ametivõimude silmis riigivaenlaseks, sest ta ei nõustu koduriigi valitsuse ja

tegudega.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 10.11.2023 otsusega nr 12306050085-1 kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse

tagasilükkamise kohta (p 1); tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 72 lg 2 p 2 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku

täitmise tähtajaga 30 päeva (p 2); kohaldas kaebajale VSS § 74 lg 3 alusel sissesõidukeeldu 1

aastaks (p 3).

Kaebaja tõi esile, et on tunnetanud survet päritoluriigis kahel perioodil: 2015 kuni 24.02.2022

ja alates 24.02.2022 kuni praeguseni. Kaebaja töötas alates 2013. a-st õpetajana väikekoolis,

mis asus endisel Soome alal. Kaebaja tegeles kohaliku Soome ajaloo uurimisega, mis oli

kohalikule administratsioonile vastumeelne. Samuti oli ta koolis väljendanud arvamust

Krimmi annekteerimise vastu 2014. ja avaldanud poolehoidu A. Navalnõile. Kaebaja jäi oma

väljaütlemistega juhtkonnale silma ning tema töötunde hakati vähendama. Ta tunnetas koolis

ebaproportsionaalset survet, tema tunde käidi jälgimas. Olukord koolis kulmineerus kaebaja

lahtilaskmisega 2016. a-l. Ta oli teinud korduvaid avaldusi, et saada töölt vabad päevad

seoses enda 65. sünnipäeval toimuva seminariga Peterburis, kus ta pidi ka esinema. Vähemalt

üks avaldus rebiti tema silme all tükkideks. Ta võttis seminarist siiski osa, märgiti töölt

puudunuks ja selle tulemusena ta ka vallandati. Väikekoolis õpetajana töötades jagas kaebaja

korterit teise õpetajaga, kellega ta ei saanud hästi läbi. Juristide abil pöördus ta kohaliku

omavalitsuse poole, kuna Venemaa Föderatsiooni seaduse järgi oleks talle kui spetsialistile

pakutav pind pidanud olema kas korter või eramaja, kuid ta sai vastuseks, et ta peaks rahul

olema oma praeguse majutusega. Vallandamise tagajärjel tõsteti kaebaja õpetajatele mõeldud

korterist välja ja eluasemeta jäänuna anti talle sotsiaalelamus ühetoaline korter, mille

vajalikkust pidi ta käima iga aasta kohalikus omavalitsuses tõestamas. Elamistingimused

sotsiaalkorteris olid kehvad, ustel polnud korralikku lukku. Tema naabriteks olid

alkohoolikud ja vägivaldsed inimesed, kes pidasid pidusid, ja kaebaja ei tundnud end selles

olukorras turvaliselt. Kaebaja arvates ei ole kokkusattumus, et talle anti korter just sellises

2(12)

3-23-3010

majas, vaid see on kohaliku omavalitsuse ja selle pikendusena riigi kättemaks, kuna ta on

olnud probleemiks oma riigipropaganda vastase mõtlemise ja õpetajana õiguste nõudmisega.

Kuni 2022. a augustini käis kaebaja Peterburis eratunde andmas ning teenis nii elatist, elades

samas edasi talle pakutavas sotsiaalmajutuses, et mitte kaotada sissekirjutust.

Kaebaja rääkis, et on aastatel 2020-2022 laadinud Youtube’i, Multiza ja MusicaNeo

portaalidesse üles oma komponeeritud muusikat, mis tema sõnul on temaatiliselt seotud

läänemaailmaga ning on põhjuseks, miks Venemaa ametivõimud võiksid teda välisagendiks

pidada. Kaebaja rääkis, et ei tunne end Venemaa tänavatel ohutult. Ta tunneb, et teda

jälgitakse pidevalt (ohtrad kaameraid ühistranspordipeatuses) ja et temale eelistatakse

õpetajaid, kes ei ole riigisüsteemi vastu ning on n-ö korralikud kodanikud. Kaebaja mainis

laenude võtmist selleks, et avaldada enda koostatud õppematerjale ja katta kohtukulusid, ning

seda, et ta on lõpetanud laenude tagasimaksmise 2022. a suvest tulenevalt isiklikust hoiakust,

et ta ei soovi toetada riigi sõjamasinat toetavaid Venemaa pankasid. Kaebaja näeb ennast

Venemaa Föderatsiooni mõistes riigireeturina ja tunnetab, et Venemaa võimumeelne

ühiskond ei aktsepteeri teda. Kaebaja avaldas, et ta on välja töötanud õppemooduli, mis on

suunatud keeleõppele naaberriikide kultuuride kaudu. Ta saatis selle 2011. a-l Venemaa

valitsusele ning sai üldsõnalise vastuse, mis tunnustas saadetud materjale ja ütles, et sellega

arvestatakse. Kaebaja aga tunneb, et kirjale ei pandud taotluslikult isiku konkreetset aadressi

viitamaks, et kaebaja on n-ö maha kantud või halvas nimekirjas. PPA väitele, et kaebaja

esitatud ütlustest ja materjalidest ei nähtu, et tema muusika või muu looming talle välisagendi

staatuse või muid negatiivseid tagajärgi tooks, vastas kaebaja, et tema looming on vaid üks

asjaolu, mis Venemaa võimude jaoks viitab sellele, et ta ei „vaata sinna, kuhu vaja“. Kaebaja

leiab, et ta on juba huviorbiidis ja Putini režiimis ei oleks raske talle mingi süüdistus välja

mõelda.

PPA hinnangul ei ole kaebaja isik, kes vastaks VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase mõiste

määratlusele. Kaebaja ütlustest lähtuvalt tuleb tema tagakiusamise kartuse põhjendatust

hinnata tema poliitilise meelsuse perspektiivist. Kaebaja ütlused on üldiselt järjekindlad, need

sisaldavad isiklikke asjaolusid ning neis puuduvad olulised sisemised vastuolud.

Kaebaja poolt muusikakompositsioonide üles laadimist Youtube’i, Multiza ja MusicaNeo

portaalidesse ei saa käsitada kui Venemaal keelatud või potentsiaalselt tagajärgi omavat

tegevust. Tegemist on Venemaal kasutuses olevate ja kättesaadavate veebilehtedega. Kaebaja

üles laetud teoste vaatajaskond küündib mõnekümne kuni sajani ning teosed ei ole mingilgi

määral äratuntavalt poliitilised. Laenude tagasimaksmise lõpetamine 2022. a-l on kaebaja

teadlikult võetud finantskohustus ning sellega seonduv teadlik otsus.

Kaebajat ei saa pidada riigireeturi staatuses olevaks. Venemaa Föderatsiooni

kriminaalkoodeksi tähenduses mõistetakse riigireetmisena Venemaa Föderatsiooni kodaniku

poolt toime pandud spionaaži, riigisaladust moodustava teabe väljaandmist välisriigile,

rahvusvahelisele või välismaisele organisatsioonile või nende esindajatele, mis on isikule

usaldatud või talle teenistuse, töötamise, õppimise kaudu teatavaks saanud, või muudel

Venemaa Föderatsiooni õigusaktidega ettenähtud juhtudel; sh vaenlase poolele üleminek või

rahalise, logistilise, konsultatsiooni- või muu abi osutamine välisriigile, rahvusvahelisele või

välisriigi organisatsioonile või nende esindajatele suunatud tegevuses Venemaa Föderatsiooni

julgeoleku vastu. Kaebaja tegevust ei saa piiritleda eeltoodud parameetrites. Päritoluriigi

infost nähtub, et kaebaja profiil ei kattu ka isikuga, keda tüüpiliselt loetakse Venemaal

välisagendiks. Samuti on välisagendiks loetud teadaolevalt alla 1000 inimese, mis on

äärmiselt väike arv võrreldes Venemaa 140 miljoni kodanikuga, kellest seejuures uuringute

järgi umbes 20% ehk 28 miljonit ei toeta valitsust. Seega ei pea PPA tõenäoliseks, et kaebaja,

kelle tegevus ei ole seotud ajakirjanduse ega poliitikaga, satuks sellise tähelepanu alla.

3(12)

3-23-3010

Ei ole alust kahelda kaebaja poliitilises meelsuses ja isiklikes hoiakutes. See ei pruugi ühtida

Venemaa Föderatsiooni meelsusega, kuid see ei tähenda, et Venemaa ametivõimudel on

kavatsus kaebajat taga kiusata. Kaebaja ei ole teinud midagi sellist, mis ärataks võimude

tähelepanu, ning ta ei ole oma poliitilist meelsust avalikult väljendanud väljaspool kooli, kust

ta 7 aastat tagasi hõõrdumiste tõttu vallandati. PPA ei eita, et kaebaja väidetav vallandamine

ja sellele eelnev võis olla ebaõiglane ja ärritav. Küll aga ei saa seda juhtumit seostada

Venemaa riigivõimuga. See, et kaebajale pakuti õpetajana töötamise ajal majutust ja seejärel

sotsiaalmajutust, mis tema standarditele ei vastanud, ei ole võimudepoolse tagakiusamise

märgiks, vaid need on asjaolud, mis tulenevad kaebaja majanduslikust seisust.

Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, tal

puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti ei oota teda

Venemaale naastes ees aluseta kriminaalkaristus. Venemaa ametkonnad on kaebajale passi

väljastanud. Venemaa riigivõim on sellega näidanud, et kaebaja on nende diplomaatilise

kaitse all ja kaebaja on korduvalt vabalt oma kodakondsusjärgse riigi piire ületanud. Praegu ei

toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku või

rahvusvahelist relvakonflikti, mis omakorda võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil

elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat ohustaks Venemaale naasmisel

surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandav kohtlemisviis. EL ja teiste maailmariikide

kehtestatud majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused jäävad väljapoole

VRKS § 4 lg 3 sätestatud täiendava kaitse mõistet. Kaebaja ei toonud välja ühtki asjaolu, mis

takistaks tal koduriigis ümber asuda ja PPA on seisukohal, et tal on tõenäoliselt võimalik

takistusteta asuda elama mujale riigis või omal valikul mõnes kolmandas riigis. Seaduse järgi

on venelastel õigus siseriiklikult reisida, välismaale reisida, välismaale elama kolida ja

välismaalt tagasi kodumaale pöörduda.

Kaebaja viitab oma ütlustes süsteemsele repressioonile, mille all kannatavad need Venemaa

õpetajad ja eakad, kes on valitsusele probleemiks oma nõudmiste ja teisitimõtlemisega.

Kaebaja toob välja, et Venemaal on 20% kodanikest riigivõimu vastu ning et Venemaa võib

nad soovi korral hävitada, kaebaja kaasa arvatud. Venemaa valitsuse viimase aja tendents

kasutada populistlikke väljaütlemisi ja karmimaid meetmeid ei tähenda aga PPA hinnangul, et

viiendik Venemaa 140-miljonilisest elanikust on konkreetses ohus. Kaebaja elukvaliteet

Venemaal oli tema ütluste ja tõendite põhjal tõepoolest madal, arvestades tema elukohta

sotsiaalmajutuses. Samas teenis kaebaja enda sõnul Peterburis eratunde andes hästi ning PPA

küsimusele, miks ta ei saaks rentida sobivamat elamispinda, vastas kaebaja ainult, et ta ei leia,

et kuskil Venemaal oleks sellist kohta, kuhu ta saaks minna. Seega ei ole kaebajale Venemaal

konkreetset ohtu ega esine tingimusi, mis takistaks tal oma igapäevaelu jätkata. Venemaa

õpetajate või eakate kehvad elutingimused ei ole rahvusvahelise kaitse saamise aluseks.

Venemaa keele- ja kultuuriruum on kaebajale tuttavad ning ta saab Venemaal väljateenitud

pensioni. Kaebajal on vajaduse korral võimalik oma Kohtla-Järvel asuv korter maha müüa, et

luua endale kapital elukoha leidmiseks ja sissekirjutuse saamiseks Venemaal.

Kuigi Venemaa riigiduuma spiiker tegi tõepoolest avalduse, et välismaale kolinuid ootab

naasmisel Magadan, ei tähenda see, et Venemaal kohe selline seadus vastu võetakse.

Tagasipöörduvate venemaalaste saatmine Magadani tähendaks Venemaa võimudele

lisakulutusi. Arvestades lisaks Venemaa demograafilist olukorda, on iga naasev tööealine isik

Venemaa võimudele hädavajalik ressurss. Samuti võis eeltoodud avaldusest välja lugeda, et

Magadani saadetavatena peeti silmas tagasipöördujaid, kes on avalikult väljendanud oma

poliitilist meelsust ja Ukraina sõja vastasust. Kaebaja ei ole oma poliitilist meelsust mitte

kunagi avalikult väljendanud ja seega ei ole tema isikuprofiil selline, mis pakuks võimudele

huvi. Sellest tulenevalt ei ole tõenäoline, et kaebaja satuks Venemaale naastes võimude

tähelepanu ja hilisema tagakiusamise alla.

4(12)

3-23-3010

PPA-l on kohustus teha kaebaja viibimisaluse lõppemisel (VRKS § 10 lg 2 p 2) talle

lahkumisettekirjutus. Kuna kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses

koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ega muul moel oluliselt

takistanud menetlust, on põhjendatud vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutuse tegemine.

Kaebaja on nõus lahkuma vabatahtlikult ja vajaks selleks maksimaalselt aega ehk 30 päeva.

Kaebajal ei esine ka majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid

mõjutada temale lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel.

Kaebaja on Eestis viibinud alates XX.XX.XXXX. Talle on varem antud Eesti viisa 11 korral

ja ta on korduvalt saanud alates 2008. a-st vähemalt X korral Eesti-Venemaa piiri

probleemideta ületada. Tal on Eestis korter, kuid pole perekonnaliikmeid VRKS § 7 lg 1

mõttes. Sihtriigi määramisel eelistatakse esmajärjekorras isiku kodakondsusjärgset riiki. Ei

ole alust arvata, et kaebuse suhtes võiks kodakondsusjärgses riigis esineda ebainimlikku või

julma kohtlemist. Seaduse järgi on inimestel võimalik Venemaal siseriiklikult ümber

paikneda, välismaale reisida, välismaale elama kolida ja kodumaale tagasi pöörduda.

Päritoluriigi andmete põhjal ei toimu Venemaal sellist relvakonflikti, mis kaebajat ohustada

võiks.

Kaebaja puhul ei esine VSS § 31 mõistes sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid.

PPA ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mille alusel tuleks rakendada VSS § 74 lg-s 4 sätestatud

erandit jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. PPA andmetel ei ole

kaebajal terviseprobleeme, mis mõjutaks sissesõidukeelu kohaldamist. Samuti ei ole tal Eestis

ega Schengeni alal perekonnaliikmeid VSS § 29 lg 4 mõttes. Küll on tal poolvend ja poolõde,

kes elavad Leedus. Kaebajal on ka vend, kes elab Venemaal. Samuti on kaebaja valmistumas

eesti keele B1-taseme eksamiks. PPA on seisukohal, et kaebajal on Eestis arvestatavad

sotsiaalsed ja ühiskondlikud sidemed, mis saaks sissesõidukeelu määramisel riivatud. Võttes

arvesse kaebaja vanust (ta on sündinud 1951. a-l), tema Eestis asuvat kinnisvara ja sidemeid

Eesti kultuuriruumi ja inimestega, on 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine

ebaproportsionaalne. Seetõttu kohaldatakse kaebajale VSS §74 lg 3 alusel sissesõidukeeldu 1

aastaks.

3. H.F esitas 18.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 10.11.2023 otsuse nr

12306050085-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse

taotlus uuesti läbi.

Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et temal ei ole põhjust karta Venemaa Föderatsiooni võimude

tagakiusamist. Kaebaja selgitas vastustajale, et ta on tunnetanud survet päritoluriigis, viimati

alates 24.02.2022 kuni praeguseni. Kaebaja jäi õpetajana töötades oma väljaütlemistega kooli

juhtkonnale silma. Probleemide tõttu administratsiooniga vähendati kaebaja töötunde, temale

ei eraldatud seadusega ettenähtud elamispinda, 2016. a-l ta vallandati. Kaebaja tõsteti tema

õpetajaameti ajal antud elamispinnalt välja ning temale anti sotsiaalpind, mis ei olnud

elamiskõlbulik nii naabrite kui muu poolest. Kaebaja sai selle pinna kohaliku omavalitsuse ja

riigi kättemaksuna, kuna ta on tekitanud probleeme oma riigipropagandavastase mõtlemise ja

õpetajana endale õiguste nõudmisega. Kaebaja on aastatel 2020–2022 laadinud Youtube’i,

Multiza ja MusicaNeo portaalidesse enda loodud muusikat, mis kajastab läänemaailma ja on

ilmselgelt põhjuseks, miks Venemaa ametivõimud võiksid teda välisagendiks pidada. Kaebaja

suhtes toime pandud ülekohus näitab selgelt võimude tagakiusamist, kaebaja ei tunne end

Venemaal turvaliselt ning tal on tunne, et teda jälgitakse. Kaebaja nõustub, et tüüpiliselt ei

pruugita kaebajat välisagendiks lugeda, kuid Venemaal ei ole kunagi midagi kindlat ega

ettemääratut ja seega on suur võimalus, et kaebajat peetakse mh ka välisagendiks. Kaebajal on

olemas oma poliitiline meelsus, mis ei ühti Venemaa Föderatsiooni meelsusega. Kaebaja

endised kolleegid, õpilased ja nende vanemad, naabrid ja sõbrad teavad kaebaja vaateid.

Kaebaja ütlused on järjekindlad, need sisaldavad isiklikke asjaolusid, neis puuduvad

5(12)

3-23-3010

sisemised vastuolud ja vastustaja peab kaebaja ütlusi piisavalt usaldusväärseks. Jääb

arusaamatuks, miks vastustaja sellega arvestanud ei ole. Kaebaja subjektiivne kartus

tagakiusamise ees on objektiivsete asjaoludega tõendatud. Vastustaja on teinud kaebaja

selgitustest subjektiivsed ja valed järeldused. Kaebaja puhul on täidetud VRKS § 4 lg-s 1

sätestatud tingimused. Venemaal on vastu võetud mitmed seadused, millega üritatakse

takistada kodanikel igasuguse riigivõimuvastase kriitika esitamist, ja see lubab jaatada

tõenäosust, et kaebaja suhtes valitseb Venemaal tagakiusamise oht. Vastustaja ei ole

rakendanud uurimispõhimõtet.

Kaebaja on menetluse käigus põhjendanud, et Venemaale naastes võib saada talle osaks

tagakiusamine. Vastustaja ei ole esile toonud veenvaid põhjuseid ega aluseid kaebaja väidete

ümberlükkamiseks, mistõttu oleks olnud põhjendatud kaebaja tunnustamine täiendava kaitse

saajana.

Vastustaja ei ole õigesti hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid lahkumisettekirjutuse

tegemiseks. Olulise asjaoluna peaks arvestama seda, et kaebaja omab Eestis korterit. Kaebaja

väljasaatmine Venemaale on vastuolus VSS § 171 põhimõtetega. Asjaolu, et kaebaja on alates

2008. a-st vähemalt X korda Eesti-Venemaa piiri ületanud, ei saa olla aluseks

lahkumisettekirjutuse tegemiseks, ega välista asjaolu, et kaebajat ootab koduriigis

tagakiusamine. Kaebajal oleks Eestis turvaline elukeskkond ning tema väljasaatmine ei ole

põhjendatud.

Kaebaja elab Eestis temale kuuluvas korteris. Asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis teisi

majanduslikke huve ega perekondlikke sidemeid, ei saa olla sissesõidukeelu määramise

aluseks. Vastustaja leiab õigesti, et kaebajal on Eestis arvestatavad sotsiaalsed ja

ühiskondlikud sidemed, mis saavad sissesõidukeelu määramisel riivatud. Kaebajal on sugulasi

Leedus, Prantsusmaal ja sõpru Soomes. Seega on arusaamatu, miks sissesõidukeeldu

kohaldati. Kaebaja puhul esineb VSS §-s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav

asjaolu. Kaebaja pole rikkunud avalikku korda, ta ei kujuta ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustajale ei nähtu taotluse menetluse materjalidest, et Venemaa politseiametnikud oleksid

kaebajat survestanud ja tema tegevuse vastu huvi tundnud. Rahvusvaheline kaitse tagab

isikutele kaitse päritoluriigis aset leida võiva traagilise sündmuse eest, mitte ei võimalda

valida lihtsalt isikule meelepärast sobivamat elukeskkonda. PPA otsuses on nimetatud ja

analüüsitud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. PPA lähtus otsuse tegemisel kaebaja

taotlusest, vestluste protokollidest, päritoluriigi infost ja muudest kaebaja esitatud

materjalidest. Kaebaja võib olla kõrgendatud õiglustundega ning avameelse ütlemisega, mis

võis tuua kaasa konflikte ja arusaamatusi eraisikute vahel, kuid tegemist ei ole

tagakiusamisega, mille tulemuseks oleks kaebaja tunnustamine rahvusvahelise kaitse saajana.

PPA otsuses on asjakohaselt märgitud, et portaalidesse üleslaetud muusikapalad on veebis

avalikult kättesaadavad kõigile. Kui kõnealune muusika oleks Venemaal keelatud, siis ei

saaks seda ka veebis Venemaal keegi kuulata. Kaebaja ei ole ka väitnud, et selle vastu oleks

keegi huvi tundnud. Juhuslikud konfliktid naabrite ja tuttavate ja väidetavalt endiste

kolleegidega ei küüni tagakiusamiseni. Rahvusvahelise kaitse andmise seisukohast ei ole ka

tähtsust asjaolul, et kaebaja omab Eestis kinnisvara.

Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Venemaa riigisisene kord ei ole selline, et ainuüksi kaebaja

Venemaale naasmine võiks tema elu ohtu seada. Venemaa territooriumil ei toimu

sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku või rahvusvahelist relvakonflikti, mis

omakorda võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu.

6(12)

3-23-3010

Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane. PPA ei ole eksinud VSS § 171

põhimõtete vastu. PPA arvestas ettekirjutuse tegemisel asjaoluga, et kaebajal on Eestis korter

ja sidemed ning seetõttu lühendati kaebaja sissesõidukeeldu, kuid need asjaolud ei ole

lahkumisettekirjutuse tegemata jätmise aluseks. Kohtupraktikas on leitud, et isiku

väljasaatmine võib olla keelatud vaid üksnes väga erandlikel juhtudel (nt raske haiguse

korral). Kaebajale tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks vabatahtliku täitmise tähtajaga 30

kalendripäeva ning kaebaja lahkus XX.XX.XXXX vabatahtlikult Eestist.

Sissesõidukeelu kohaldamisel hindas PPA VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid (kaebaja vanus,

Eestis asuv kinnisvara ja sidemeid Eesti kultuuriruumi ja inimestega). Neid arvestades

lühendas PPA sissesõidukeeldu kahe aasta võrra. Eesti inimestega on võimalik sidet pidada ja

suhelda ka telefoni, Skype’i vm vahendite teel ning aastane eemalolek kinnisvarast ei ole

üleliia riivav, sest ka kinnisvara haldamiseks ei pea kaebaja igapäevaselt ise füüsiliselt Eestis

viibima.

5. Tallinna Halduskohus jättis 03.06.2024 otsusega kaebuse rahuldamata,

nõustudes vaidlustatud otsuste põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Vastustaja leiab õigesti, et kaebaja poolt muusikakompositsioonide üles laadimist YouTube’i,

Multiza ja MusicaNeo portaalidesse ei saa käsitada kui Venemaal keelatud või potentsiaalselt

tagajärgi omavat tegevust. PPA on esile toonud, et tegemist on Venemaal kasutuses olevate ja

kättesaadavate veebilehtedega ning üleslaetud muusika on kõigile kuulamiseks kättesaadav.

Seejuures ei ole teosed mingilgi määral äratuntavalt poliitilised. Miski ei viita sellele, et

kaebajat võiks ohustada seetõttu tagakiusamine. Pole vaidlust, et riigivõim pole ilmutanud

mistahes huvi kõnealuste teoste kohta või piiranud nende kättesaadavaks tegemist üldsusele.

Kooli juhtkonnaga tekkinud probleemid aastatel 2015–2022, sh majutamist ja õpetamist

puudutavad konfliktid, mis päädisid kaebaja vallandamisega, ei ole käsitatavad

tagakiusamisena. PPA on õigesti märkinud, et rahvusvahelise kaitse andmise eesmärk pole

võimaldada valida isikul endale sobivamat ja meelepärast elukeskkonda.

Asjaolu, et kaebaja on võtnud laenukohustused enda koostatud õppematerjalide

avalikustamiseks ning otsustas alates 2022. a suvest jätta laenumaksete kohustused täitmata,

on kaebaja enda teadlik valik. Laenukohustuste täitmisest kõrvalehoidmine ei tähenda, et

kaebajat saaks pidada riigireeturiks ja teda ohustaks seetõttu riigivõimu tagakiusamine. Pole

vaidlust, et kaebaja ei ole toime pannud spionaaži ega välja andnud riigisaladust. Ka pole

vaidlust, et kaebaja pole osutanud välisriigile mistahes abi, mis oleks suunatud Venemaa

julgeoleku vastu. Võlgnevustega seotult võib kaebajat ees oodata võimalik täitemenetlus ja

sellega rakendatavad sunnimeetmed, kuid need on tavapärased igas riigis tagamaks vajaduse

korral kohtuvõimu otsuste täitmine sunnimeetmete kaudu. Sellekohaseid meetmeid ei saa

pidada isiku tagakiusamiseks. Tegemist on isiku enda tegevuse tulemusel põhjustatud

rikkumiste proportsionaalsete tagajärgedega.

Asjaolu, et kaebaja on töötanud välja õppemooduli, mida praegune võim ei tunnusta, ei

tähenda seda, et kaebajat saaks pidada välisagendiks. Ühtlasi ei ole kaebaja põhjendanud, miks

peaks teda kuulutama tagaotsitavaks seetõttu, et ta oma sissekirjutusejärgses elukohas ei ela.

Asjaolu, et linnakeskkonda on paigutatud kaamerad ja kaebaja tunneb seetõttu ennast

ohustatuna ja oletab, et teda jälgitakse, ei ole samuti piisavad jaatamaks kaebaja tagakiusamise

ohtu. Kaebaja subjektiivne oletus, et konkreetselt teda kaamerate vahendusel jälgitakse, ei ole

kõiki asjaolusid arvesse võttes veenev. Kaebaja oletus, et Venemaa võib leida põhjuse tema

välisagendiks pidamiseks tulevikus, ei anna alust kaebajale rahvusvahelise kaitse andmiseks.

Rahvusvahelise kaitse andmiseks peab tagakiusamise oht olema reaalne, mitte hüpoteetiline.

7(12)

3-23-3010

Pole ka vaidlust, et kaebaja ei ole oma poliitilist meelsust kunagi avalikult väljendanud.

Seetõttu järeldab PPA õigesti, et kaebaja isikuprofiil pole selline, mis pakuks võimudele huvi

või et teda saadetaks Venemaale naasmisel Magadani. Vähetähtis pole ka asjaolu, et kaebaja

on kohtumenetluse ajal Venemaale naasnud ning ta pole teatanud, et teda seal taga kiusatakse.

Kuigi kaebaja väidab, et PPA on rikkunud uurimispõhimõtet, ei ole ta esile toonud, mida

konkreetselt on vastustaja jätnud välja selgitamata. PPA on esile toonud kaebaja väiteid

puudutava päritoluriigi teabe, viinud kaebajaga läbi vestlused ning on kõiki asjaolusid, sh

kaebaja väiteid piisavalt käsitlenud ja analüüsinud ning kogutud päritoluriigi teabega

seostanud.

Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset. Kaebaja enda sõnul on tema täiendava kaitse vajadus

seotud kättemaksuga ja juhusliku vägivalla võimalusega. PPA toob põhjendatult välja, et

riigisisene kord Venemaal ei ole selline, et ainuüksi riiki naasmine ohustaks kaebaja elu. Riigis

ei toimu sõjategevust ning iga Venemaa territooriumil elav Venemaa kodanik ei ole ohus.

Hüpoteetiline oht ei ole täiendava kaitse andmise aluseks.

Kaebaja järeldab ekslikult, et PPA on teinud lahkumisettekirjutuse seetõttu, et kaebaja on

Eesti-Venemaa piiri ületanud X korda, vaid see asjaolu osutab, et lahkumisettekirjutuse

tegemata jätmiseks pole alust ning kaebajal pole olnud probleeme riigist lahkumise ega

naasmisega. Ka asjaolu, et kaebajal on Eestis kinnisvara, ei anna alust lahkumisettekirjutuse

tegemata jätmiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu võib

jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud

tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg-d 3

ja 4). Kaebaja suhtes on kohaldatava sissesõidukeelu kestust vähendatud ühe aastani ning just

põhjusel, et kaebajal on Eestis kinnisvara ja sidemed. Kohaldatud sissesõidukeeld täidab

seejuures preventiivset eesmärki ning ei nähtu, et esineksid sellised asjaolud, millest tulenevalt

pidanuks sissesõidukeelu üldse kohaldamata jätma. Ei nähtu, et PPA oleks sissesõidukeelu

kohaldamisel kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Sissesõidukeelu määramise

proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada ka sellega, et riigist vabatahtliku lahkumise

korral võib sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada (VSS § 32 lg 12) ning muude, isiku kasuks

rääkivate, sh humaansete asjaolude korral, võib keelu kestust lühendada (VSS § 32 lg 1; vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188). Selleks tuleb esitada pädevale

asutusele taotlus pärast lahkumiskohustuse täitmist. Seega ei ole ka üheks aastaks kohaldatud

sissesõidukeeld tingimata lõplik, vaid selle kehtima jäämine sõltub asjaoludest ja kaebaja

edaspidisest käitumisest. Kaebaja on vabatahtlikult riigist lahkunud ja saab esitada eelviidatud

taotluse keelu kestuse lühendamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. H.F palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 03.06.2024 otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja esitatud selgitused on loogilised ning nendest saab järeldada, et tema tegevus tekitas

temale tagakiusamise ohu Venemaal, mis ka realiseerus. Kaebajale on seoses tema tegevusega

avaldatud survet Venemaal viimati alates 24.02.2022 kuni praeguseni. Kaebaja on menetluse

kestel selgitanud, milles seisneb selline surve. Kaebaja selgitas oma probleeme õpetajana

töötades ja seoses elamispinnaga, samuti muusika üleslaadimist portaalidesse. Kaebaja ei

nõustu halduskohtuga, et kooli juhtkonnaga tekkinud probleemid aastatel 2015–2022, sh

majutamist ja õpetamist puudutavad konfliktid, mis päädisid kaebaja vallandamisega, ei ole

käsitatavad tagakiusamisena. Kaebaja ei nõustu, et üleslaaditud muusika ei saa olla aluseks

kaebaja suhtes meetmete võtmiseks. Kohus ei ole põhjendanud, millest ta järeldab, et selle

8(12)

3-23-3010

tõttu ei saa kaebajat ohustada tagakiusamine. Kaebaja üritab pääseda temale osutatud survest,

mis oli tingitud sellest, et ta kasutas oma väljendusvabadust, mitte ei otsi endale sobivamat ja

meelepärast elukeskkonda. Kaebaja tõi laenukohustustega seotu esile seetõttu, et see on hea

põhjus tema suhtes täiendava surve avaldamiseks. Kaebaja suhtes meetmete võtmiseks on

otsene alus ka kaebaja väljatöötatud õppemoodul, kuna võim seda ei tunnusta. Halduskohus on

ennatlikult leidnud, et kaebajal puudub põhjus karta enda jälgimist. Kaebaja ei nõustu

halduskohtuga, et ta ei ole oma poliitilist meelsust mitte kunagi avalikult väljendanud. Kaebaja

on selgitanud, et ta on enda töökaaslaste ja teiste isikute ees oma arvamust avaldanud,

sealjuures arvestamata, et mõned isikud on sellest kinni võtnud ja edastanud selle kohta infot

isikutele, kellel on mõjuvõim ja võimalus kaebajat selle eest vastavalt mõjutada.

Arusaamatuks jääb kohtu väide, et kaebaja on kohtumenetluse ajal Venemaale naasnud ega

pole teatanud, et teda seal taga kiusatakse. Kohus ei saa kuidagi teada, kas kaebajat kiusatakse

taga või mitte ning kas tal üldse on võimalik sellistest asjaoludest teada anda. Kaebaja jääb

selle juurde, et vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Kui vastustaja oleks kaebaja

selgitustega arvestanud ja uurinud tõendeid ning välja selgitanud temaga seotud asjaolud,

oleks otsus tõenäoliselt olnud teistsugune.

Põhjendamatu on ka seisukoht, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Koduriigis säilib võimude

surve oht kaebaja suhtes, mis võib väljenduda nii vaimse kui füüsilise vägivallana. Vastustaja

märgitu, et riigisisene kord Venemaal ei ole selline, et ainuüksi riiki naasmine ohustaks

kaebaja elu, ei ole piisav väitmaks, et kaebaja elu ja tervis ei või olla ohus. Seejuures ründab

Ukraina juba Ukraina-Venemaa piirist väga kaugele jäävaid Venemaa strateegilisi objekte.

Halduskohus ei ole põhjendanud enda väidet, mille kohaselt järeldab kaebaja ekslikult, et

vastustaja on teinud lahkumisettekirjutuse seetõttu, et kaebaja on Eesti-Venemaa piiri ületanud

X korda. Kaebaja arvates on vastustaja teinud sellest järelduse, et tal puudub oht naasta

Venemaale, ja seega on see oluline. Kohtu arvamus, et kaebajal pole olnud probleeme riigist

lahkumise ega naasmisega, on seega põhjendamata. Asjaolu, et kaebaja omab Eestis

kinnisvara, on oluline alus lahkumisettekirjutuse tegemata jätmiseks. Kaebaja jääb selle

juurde, et tema väljasaatmine Venemaale on vastuolus VSS §-s 171 sätestatud põhimõtetega.

Kaebajat ootab Venemaal potentsiaalselt tagakiusamine ning oht tervisele ja elule, mis

kvalifitseerub VSS §-s 171 sätestatu alla. Kaebaja on menetluse käigus selgitanud ja

põhjendanud, et tema kui Venemaal taga kiusatud isiku puhul ei saa olla väljasaatmine ning

sissesõidukeelu määramine põhjendatud. Kaebajale ühe aasta pikkuse sissesõidukeelu

kohaldamine ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Kaebaja ei kujuta seejuures ohtu Eesti

Vabariigi julgeolekule.

Kaebajale on ülioluline säilitada võimalus külastada Eestit, Lätit, Leedut, Soomet ja

Prantsusmaad, kuna nendes riikides elab kaebaja sugulasi ja sõpru. Venemaal süvenevad

repressioonid dissidentide vastu küll aeglaselt, aga samas ühtlaselt, mistõttu ei tunne kaebaja

ennast üldse turvaliselt.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kaebajale tehti ettekirjutus Eestist

lahkumiseks vabatahtliku täitmise tähtajaga 30 kalendripäeva ning kaebaja lahkus

XX.XX.XXXX vabatahtlikult Eestist. Seega ei ole kaebajale kohaldatud üheaastane

sissesõidukeeld enam takistuseks viisa taotlemisel Schengeni alale. Vähetahtsaks ei saa

pidada ka seda, et kaebaja viibib oma koduriigis juba aasta aega ning puudub info, et teda

ohustaks tagakiusamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse lahendamine

9(12)

3-23-3010

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4).

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see

olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste

inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on

piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel on siiski

eeskätt määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus

(vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

10. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset. Halduskohus on

asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja esile toodud asjaolud ei anna alust arvata, et talle

võib Venemaale naastes saada osaks VRKS § 4 lg 1 mõistes tagakiusamine.

Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mida halduskohus poleks hinnanud või mille

põhjal tuleks halduskohtust erinevale seisukohale asuda. Seejuures leidis halduskohus õigesti,

et pole alust arvata, et kaebaja pakuks võimudele erilist huvi oma poliitilise meelsuse

avaldamise tõttu. Asjaolu, et kaebaja on avaldanud oma seisukohti ka kolleegidele või

õpilastele, on PPA vaidlustatud otsuses käsitlenud. Tegemist ei ole aga sellise meelsuse

väljendamisega, mille põhjal tuleks pidada tõenäoliseks, et riigivõim kaebaja vastu suuremat

huvi tunneks. Kaebaja on ka ise nt 07.11.2023 vestlusel kinnitanud, et kuigi ta avaldas oma

seisukohti sõja kohta oma õpilastele ja lähedastele, ei olnud sellel tema jaoks mingeid

tagajärgi (küsimus nr 8, dtl 223). Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole oma meelsust väljendanud

avalikkuse ees (nt meeleavaldusel, avalikkusele kättesaadavas sotsiaalmeedia postituses vms).

Seega ei nähtu ringkonnakohtule, et kaebaja oleks eriliselt ohustatud, võttes arvesse võimu- ja

sõjavastaste vaadetega Venemaa kodanike koguhulka. Kõigi selliste vaadetega inimeste

tegevuse jälgimine ja nende karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane.

Arvestades kaebaja rahvusvahelise kaitse menetluses esile toodud asjaolusid, nõustub

ringkonnakohus PPA-ga, et kaebaja subjektiivne kartus tagakiusamise ees ei ole objektiivsete

asjaoludega tõendatud. PPA on siinkohal asjakohaselt juhtinud tähelepanu, et kuigi kaebaja

lahkus juba 2024. a jaanuaris Venemaale, ei ole seni teada, et sealsed ametivõimud oleks tema

suhtes kardetud meetmeid rakendanud. Ka kaebaja 16.12.2024 täiendavas seisukohas on

märgitud üksnes üldsõnaliselt, et Venemaal süvenevad repressioonid dissidentide vastu,

mistõttu ei tunne kaebaja end seal turvaliselt. Seejuures ei ole kaebaja esindaja väitnud, et tal

pole olnud võimalik Venemaal viibivalt kaebajalt asjakohast teavet saada. Pelgalt isiku

subjektiivne kartus tagakiusamise ees ei ole aga rahvusvahelise kaitse vajaduse jaatamiseks

piisav.

11. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes

on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud

riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise

või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

10(12)

3-23-3010

relvakonflikti tõttu. Väärkohtlemine peab ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina

eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd

nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Risk tõsisesse ohtu sattuda

peab olema reaalne (vt nt Euroopa Kohtu otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

12. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset. Vastupidist ei

kinnita ka apellatsioonkaebuse väide, et Ukraina ründab Venemaal asuvaid strateegilisi

objekte. On üldteada, et sellised Ukraina rünnakud ei ohusta tsiviilelanikkonda, vaid need on

suunatud Venemaa militaar- ja energiatööstuse rajatiste vastu. Seega leidis halduskohus

õigesti, et Venemaal ei toimu sellist sõjategevust, mis ohustaks seal elavaid inimesi, sh

kaebajat. Nagu eespool märgitud, peab täiendava kaitse andmiseks olema risk tõsisesse ohtu

sattuda reaalne. Ringkonnakohtule sellise ohu olemasolu ei nähtu.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA ei ole kaebaja taotluse lahendamisel

rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja ei ole ka apellatsioonimenetluses esile toonud, mida

täpsemalt on PPA jätnud välja selgitamata, esitades vaid üldsõnalisi vastuväiteid PPA

järeldustele. See, et kaebaja PPA järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et PPA oleks rikkunud

uurimispõhimõtet.

14. Kuivõrd PPA leidis õigesti, et kaebajat ei ähvarda Venemaal reaalne tagakiusamine või

muu tõsine oht, ei rikkunud PPA kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisega VSS §-s 171

sätestatud keeldu. PPA on otsusese selgitanud, et lahkumisettekirjutuse tegemisel võeti

arvesse kõik asjaolud kogumis. Seega märkis halduskohus õigesti, et PPA ei teinud

lahkumiskirjutust seetõttu, et kaebaja oli alates 2008. a-st Eesti-Venemaa piiri ületanud

probleemideta X korral, vaid see on üksnes üks asjaolu, millest võib järeldada, et

lahkumisettekirjutuse tegemine on lubatav. Nagu PPA otsuses on märgitud, oli

lahkumisettekirjutuse tegemise aluseks asjaolu, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja

staatuse lõppemise tõttu ei olnud tal enam Eestis viibimise seaduslikku alust (VRKS § 10 lg 2

p 2, VSS § 7 lg 1). Eestis kinnisvara omamine ei ole selline asjaolu, mille tõttu saaks jätta

lahkumisettekirjutuse tegemata, kui isikul puudub samas Eestis viibimise alus. PPA on

seejuures otsuses selgitanud, et kaebaja ei ole ühtlasi seadustamisettekirjutuse subjektiks VSS

§ 9 lg 1 mõttes, sest ta ei ole eesti rahvusest ega asunud Eestisse elama enne 01.01.1990.

15. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebajale kohaldatud ühe aasta pikkust

sissesõidukeeldu ei saa pidada ebaproportsionaalseks, arvestades et üldjuhul kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Ka

ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel

kaalutlusõigust valesti teostanud. Kinnisvara ja mõningate sidemete olemasolu Eestis ja

Schengeni alal ei ole sellised asjaolud, mis välistaksid üldse sissesõidukeelu kohaldamise.

Sissesõidukeelu kohaldamist või selle kestuse vähendamist ei tingi ka see, et kaebaja ei ohusta

Eesti julgeolekut. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (VSS § 74

lg 4), mis peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale

sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu

või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE

seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu

05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Kaebaja puhul sellise olukorra olemasolu ei nähtu.

Riigi õigusabi andmise lõpetamine

16. PPA selgitas, et kaebaja lahkus XX.XX.XXXX Venemaale.

17. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma

algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt

esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks, ning riigi õigusabi

11(12)

3-23-3010

andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Riigi õigusabi

andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma

õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid

kasutataks säästlikult. VRKS § 252 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse

rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud. Kaebaja on riigist lahkunud. Kaebaja on saanud

realiseerida oma edasikaebeõigust. Kaks kohtuastet on pidanud kaebust põhjendamatuks.

Ringkonnakohus ei näe vajadust, et advokaat peaks sellises olukorras jätkama menetluses

osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi kulusid. Eeltoodu ning VRKS § 252 lg

2 alusel tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.

18. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS §

17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse alusel

kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.

Ringkonnakohus teeb selle kohta eraldi määruse.

Menetluskulud ja määruse avaldamine

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad

riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

20. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse

avaldamisel asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga. Samuti tuleb välja jätta otsuse punktis 1

esitatud kuupäevad, kaebaja Eestist lahkumise kuupäev ning kaebaja Eesti-Venemaa

piiriületuste arv.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)