2-23-15767/37 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Liisi Vernik

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.02.2025.a Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-15767

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

A. V. hagi J. G.i vastu võla nõudes

33 204,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Viimase kohtuistungi aeg

või viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Hageja: A. V. (isikukood xxx)

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Natalja

Santaševa, vandeadvokaat Oksana Morozova (e-post xxx )

Kostja: J. G. (isikukood XXX)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ilja Sipari (e-

post xxx)

Kohtuistung 04.12.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta A. V. kanda.

3. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse

jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi,

peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

08.11.2023 esitatud ja 11.11.2023 täpsustatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid A. V. (hageja) ja J.

G. (kostja) abielu 24.01.2015. Abikaasad sõlmisid 17.03.2015 korteriomandi müügilepingu,

hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millest tulenevalt lepingu ese on müüdud

hagejale ja kostjale võrdsetes mõttelistes osades kaasomandisse summas 116 700 eurot. Lepingu

esemeks oli Harju maakonnas Tallinnas xxx asuv korteriomand. Hageja ja kostja abielu lõppes

09.08.2017. 10.11.2020 sõlmisid pooled Tallinna notar L.L. büroos asjaõiguslepingu, mille järgi

hageja on müünud temale kuuluva ½ osa ja kostja on müünud temale kuuluva ½ osa kinnistust

163 000 euro eest. 1 630 eurot on ostja tasunud poolte soovil ja nõusolekul kolmanda isiku,X OÜ

kontole enne lepingu sõlmimist ning ülejäänud 161 370 eurot olid jagatud järgmiselt: 14 840

eurot müüja soovil ja nõusolekul hüpoteegipidaja 1 (Swedbank AS) kontole, selgitusega

„Laenulepingu nr 15-013356-EL lõpetamine“; 86 616,06 oli kohustatud ostja üle kandma müüja

ülesandel ja nõusolekul hüpoteegipidaja 1 kontole, selgitusega „Laenulepingu nr 15-013356-EL

lõpetamine“; tasumata ostuhinna osa summas 58 283,94 kohustub ostja üle kandma kostja

kontole selgitusega „xxx ostuhinna osa“.

Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja panustab korteri müügist saadud 29 141,97 eurot (hagejale

kuuluv raha) järgmise korteri soetamisse ja see raha kuulub hagejale, mitte kostjale. Pooled on

mitmekordselt suhelnud sellel teemal, et antud raha ülekanne ei ole kingitus, vaid see on suulise

lepingu alusel ülekantud raha investeeringu tegemiseks.

09.07.2023 edastas hageja kostjale avalduse tähtajalise laenulepingu korralise ülesütlemise

kohta, järgides VÕS § 398 lõikes 1 sätestatud tähtaega. Hageja palus kostjal tagastada

laenusummad avalduses märgitud kontole hiljemalt laenulepingute korralise ülesütlemise

jõustumise hetkeks. Laenulepingute korraline ülesütlemine jõustus 10.09.2023. Kostjat teavitati

laenulepingu korralisest ülesütlemisest e-kirja teel. Laenulepingu korralise ülesütlemise

jõustumise ajaks, so 10.09.2023 kostja hagejale laenulepingutest tulenevaid nõudeid ei

tagastanud. Samuti on kostja hagejat teavitanud, et ei kavatse laenulepingutest tulenevaid

nõudeid tasuda.

Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 29 141,97

eurot, viivise perioodi eest 11.09.2023 – 08.11.2023 summas 565,27 eurot ning viivise

kohtuotsuse tegemise ajal kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse

kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

12.02.2024 esitatud hagiavalduse täienduses märkis hageja, et pooled on kokku leppinud, et

mõlemad panustavad 10.11.2020 korteri müügist saadud rahast (kokku 58 283,94 eurot) järgmise

korteri soetamisse, mille pooled omandavad selliselt, et kumbki pool saab endale ½

kaasomandist. Pooled ei ole uut korterit soetanud. Seega ei tekkinud hagejal uue korteri

soetamise eest maksmise kohustust. Kostja kasutas hageja raha korteri, asukohaga xxx,

soetamiseks, mis on kostja omandis alates 29.01.2021. Tulenevalt eeltoodust esitas hageja

alternatiivse nõude ning palus mõista kostjalt hageja kasuks 29 141,97 eurot VÕS § 1028 lg 1

alusel.

Kostja vastus

Kostja oma vastuses hagi õigeks ei võtnud ning palus jätta see rahuldamata. Kostja ei nõustu, et

poolte vahel oli kokkuleppe raha tagastamise kohta hageja kontole ega ei olnud ka teisi

kokkuleppeid sh. pole kokkulepet laenu tagastamise osas. Notariaalse lepingu punktis 4.7 hageja

kinnitas ja avaldas, et ostuhinna osa ülekandmisega kostja kontole loeb hageja nimetatud summa

ühtlasi tasutuks endale ning sellest tulenevalt ta kostja vastu mingeid hilisemaid nõudmisi ega

pretensioone ei oma. Antud lepingus pole kirjas, et kostja pidi tagastama hagejale raha. Lepingu

tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid

ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel

arvestada VÕS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatuga ning lähtuda poolte ühisest tegelikust

tahtest. Hageja tahe oli selline, et ostuhinna tasutakse kostja kontole ning tal puuduvad hilisemad

nõudmised ja pretensioonid. Lepingust pole võimalik järeldada, et kostjal oli kohustus tagastada

seda raha laenu raames hagejale. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hagi esemeks oleva summa

(58283,94 / 2) kostja kontole ülekandmise osas on hageja kinnitanud, et nimetatud summa osas

puuduvad tal hilisemad nõudmised ja pretensioonid kostja vastu, siis on lõppenud kõik

võimalikud ja hüpoteetilised nõuded tulenevalt VÕS § 207 lg-st 2, mille kohaselt võlasuhte

lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või

võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole.

Pooled ei vaidle, et xxx kinnistu näol oli tegemist poolte kaasomandis olnud kinnistuga. AÕS §

77 lg 1 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele.

Käesoleval juhul ongi kaasomanikud (pooled) leppinud kokku sealhulgas selles, et kinnistu

võõrandatakse ja ostuhinna osa (58283,94 eurot) ülekandmisega kostja kontole loeb hageja

nimetatud summa ühtlasi tasutuks endale. Kaasomanikuna on hageja kinnitanud, et vaidlusaluse

summa osas tal hilisemad nõuded ja pretensioonid teise ühisomaniku ehk kostja vastu puuduvad.

Kostjale ei ole teada ühtegi seadussätet, mis keelaks sellise kokkuleppe sõlmimist. Hageja ei

väida ka seda, et ta oleks sellise kokkuleppe sõlmimisel eksimuses või hagejat peteti, ja et

hageja oleks lepingu tühistanud.

Samuti ei ole pooled kunagi kokku leppinud selles, et 58283,94 euro arvelt oli kostja kohustatud

kunagi soetama hagejale ½ suuruse osa mingist korteriomandist.

Kohtu põhjendused

1. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja

vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

3. Tsiviilasjas esitatud materjalidest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et pooled on olnud

abielus perioodil 24.01.2015 kuni 09.08.2017 (dtl 7, 24). 17.03.2015 omandasid pooled

võrdsetes mõttelistes osades kaasomandisse xxx asuva korteriomandi (dtl 9-23), mis

müüdi 163 000 euro eest 10.11.2020 (dtl 26-46). Müügilepingu p 4 kohaselt on nimetatud

summast 1 630 eurot tasutud poolte soovil ja nõusolekul kolmanda isiku, X OÜ kontole

enne lepingu sõlmimist, 101456,06 eurot tuli tasuda hüpoteegipidaja 1 (Swedbank AS)

kontole, selgitusega „Laenulepingu nr 15-013356-EL lõpetamine“ ning tasumata

ostuhinna osa summas 58 283,94 kohustus ostja üle kandma kostja kontole selgitusega

„XXXostuhinna osa“.

4. Hageja on palunud kostjalt välja mõista pool kostjale tasutud korteriomandi ostusummast

29 141,97 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel, alternatiivselt laenulepingu

sätete alusel (12.02.2024 hagi täpsustus; 04.12.2024 kohtuistung 00:04:47, dtl 229).

5. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda,

kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus

selgitab, et antud paragrahvi kohaldamine eeldab, et üleandja soovis saadu üleandmisega

täita oma kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Soorituse all mõistetakse mistahes teadlikku ja

eesmärgipärast võõra vara suurendamist.

5.1 Käesoleval juhul puudub iseenesest vaidlus, et kostja on saanud enda arvelduskontole 58

283,94 eurot poolte kaasomandis olnud korteri müügist. Samas puuduvad tõendid, et

nimetatud summast pool, s.o 29 114,97 eurot kuuluks hagejale. Asjaõigusseaduse (AÕS)

77 lg 1 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike

kokkuleppele. Kohus märgib, et kaasomandis oleva korteriomandi müümisel on seega

kaasomanikud vabad valima ja kokku leppima, mis summades ja kuidas müügiraha

jaotatakse. Käesoleval juhul on hageja korteriomandi müügilepingu punktis 4.7

kinnitanud ja avaldanud, et ostuhinna osa ülekandmisega kostja kontole, loeb hageja

nimetatud summa ühtlasi tasutuks endale ning sellest tulenevalt ta kostja vastu mingeid

hilisemaid nõudmisi ega pretensioone ei oma. Viidatud lepingust ega muudest kohtule

esitatud tõenditest (s.h poolte vande all antud ütlustest) ei nähtu, et kostjal oleks olnud

kohustus hagejale ostusummast teatud osa üle kanda. Seega kinnitab viidatud

müügileping kohtu hinnangul poolte kokkulepet ostuhinna tasumises üksnes kostjale.

Vastupidist ei ole hageja tõendanud ning hageja poolt viidatud AÕS § 77 lg 2 kohaldub

üksnes juhul, kui pooled ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise

viisi suhtes.

5.2 Samuti on tõendamata hageja poolt viidatud kokkuleppe, mille kohaselt pidid mõlemad

panustama Noorkuu tänava korteri müügist saadud raha järgmise korteri soetamisesse

selliselt, et kumbki pool saab endale ½ kaasomandist. Nimetatud kokkuleppe olemasolu

kohta ei ole hageja ühtegi kirjalikku tõendit esitanud ning samuti ei ole kumbki pool

04.12.2024 toimunud kohtuistungil oma vande all antud ütlustes nimetatud kokkuleppe

olemasolu kinnitanud (dtl 231-235). Hageja vande all antud ütlustega on leidnud

tõendamist üksnes hageja nõusolek kogu raha kandmiseks kostja areldusarvele ning

hageja teadmine, et kostja ostab selle raha eest Mahtra tänavale korteri. Hageja vande all

antud ütlused ei kinnita, et uus korter oleks pidanud ostetama kaasomandisse või et

pooltel oleks olnud muid kokkuleppeid raha kasutamise osas. Samuti on kostja oma

vande all antud ütlustes kinnitanud, et ühtegi kokkulepet hagejaga raha ülekandmise või

korteri ostmise osas ei olnud.

5.3 Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et

kostja oleks hagejalt midagi saanud tulevase kohustuse täitmisena ning seega puudub alus

kostjalt 29 141,97 euro väljamõistmiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel.

5.4 Kohus peab vajalikuks ka täiendavalt märkida, et kuivõrd hagi esemeks oleva summa

kostja kontole ülekandmise osas on hageja müügilepingu p-s 4.7 kinnitanud, et nimetatud

summa osas puuduvad tal hilisemad nõudmised ja pretensioonid kostja vastu, siis on

kohtu hinnangul ka vaidlusaluse summa osas lõppenud kõik võimalikud nõuded

tulenevalt VÕS §-st 207 lg 2. Kohus selgitab, et nõude puudumise kinnitus võib

põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna

ka konstitutiivne võlatunnistus. VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne

võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st

millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele

võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud.

Vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla

võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või

tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja

võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla

välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend 3-2-1-9-

16 p 26, 27). Hageja ei ole tuginenud menetluses asjaoludele, et ta oleks sellise

kokkuleppe sõlmimisel eksimuses, hagejat peteti või et vastav leping oleks tühistatud.

6. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga.

Kuigi hageja on oma esialgses hagiavalduses tuginenud laenulepingu olemasolule, siis ei

ole menetluses tõendamist leidnud, et pooled oleksid laenulepingu sõlminud ja et hageja

oleks kostjale raha summas 29 141,97 eurot laenanud. Vastupidiselt nähtub mõlema

poole 04.12.2024 kohtuistungil vande all antud ütlustest, et hageja ei ole kostjale laenu

andnud. Seega ei ole hageja nõue põhjendatud ka laenulepingu sätete alusel.

7. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

8. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulud

9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetluskulud hageja kanda.

10. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liisi Vernik

kohtunik