3-25-227/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

17.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-227

Haldusasi

Z.M-i kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 100 000 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – Z.M

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.02.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Z.M-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Z.M-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12.02.2025 määruse

haldusasjas nr 3-25-227 resolutsiooni punkti 3 peale.

2. Jätta Z.M-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.02.2025

määruse haldusasjas nr 3-25-227 resolutsiooni punkt 3 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, §

235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Z.M esitas 25.11.2024 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada temale tekitatud

mittevaraline kahju summas 100 000 eurot. Taotluse kohaselt hakkas Z.M-il 25.11.2024

hammas valutama, minnes paiste. Kuigi taotleja palus valvuritelt kl 14.00 ja 17.00 ajal

valuvaigistit ning meedikut, seda talle ei võimaldatud ning ta pidi kannatama valu.

2. Tallinna Vangla jättis 24.01.2025 vastusega nr 1-9/1-25/17-1 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. Z.M esitas 29.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 100 000 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt

teavitas kaebaja 25.11.2024 kella 14.00 ja 17.00 ajal valvureid hambavalust ja paistetusest

ning palus valuvaigistit või kutsuda meedik, et saada temalt valuvaigistit. Valvurid keeldusid

valuvaigisteid andmast ja meedikut ei kutsutud. Kui kaebaja oleks saanud valuvaigisteid, ei

3-25-227

oleks ta pidanud mitu tundi valu käes kannatama. Kaebaja viitas, et tegemist on

riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba kaebusega.

4. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2025 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale

riigilõivu 1050 eurot tasumiseks 5-päevase tähtaja. Kaebusele ei kohaldu RLS § 22 lg 1 p-s 12

sätestatud riigilõivuvabastus, kuna kaebaja ei ole piisavalt tõendanud ega põhjendanud

valuvaigisti andmata jätmisega tervisekahju tekkimist ega välja toonud, milles tervisekahju

täpsemalt seisneb.

5. Z.M esitas 07.02.2025 halduskohtule menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.02.2025 määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata

(resolutsiooni p 3) ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks aega 3 päeva määruse

resolutsiooni p 3 jõustumisest arvates.

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvutatav kaebaja kahe kuu sissetulek ei ole piisav selleks, et

lugeda kaebaja majanduslikult võimekaks riigilõivu 1050 eurot tasuma. Seega majanduslikus

mõttes oleks kaebajale menetlusabi andmine lubatav.

Kaebuse eduväljavaated on olematud, mis välistab kaebajale menetlusabi andmise (HKMS §

111 lg 1). Kohtule ei nähtu kaebusest selliseid erandlikke asjaolusid, mille alusel võiks väita,

et aeg, mil kaebajal 25.11.2024 hammas valutas, oleks ületanud vangistusega kaasnevat

paratamatust ning vangla 25.11.2024 tegevus oleks käsitatav väärikuse alandamisena. Vangla

otsus, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise nõue rahuldamata, on sisuline ning hinnatud on

asjaolusid kogumis ning kaebaja ei väida, et vangla oleks mõne olulise asjaolu valesti

tuvastanud või otsus põhineks valedel faktidel. Valuvaigistid võivad otsa lõppeda ka

väljaspool kinnipidamisasutust ning vastustaja esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja

hambavalu ei olnud selline, et see oleks vajanud erakorralist sekkumist. Ka kaebaja ei ole

avalduses vanglale või kohtule põhistanud vältimatu abi vajadust. Kaebaja väidab

üldsõnaliselt valuaistingut. Kaebaja kahjunõudes on märgitud, et ta küsis valuvaigistit

hambavalu vastu kell 14.00 ja 17.00, kuid samal ajal oli kaebajal võimalik tegeleda

kehakultuuriga, süüa õuna jne. Kaebaja ei ole vaielnud vastu vangla kahju hüvitamise nõudes

esitatud seisukohtadele, mille kohaselt ei kurtnud kaebaja enam õhtuse loenduse ajal

hambavalu ega soovinud valuvaigisteid.

Kaebaja väited kohtumenetluses võivad olla ülepaisutatud, kuna nt kahjunõudes vanglale ei

väida kaebaja, et hambavalu oleks talle tekitanud paistetuse. Ei ole usutav, et kui kaebaja

kirjutab hambavaluga samal päeval vanglale kahjunõude, jätab ta sedavõrd olulise asjaolu

märkima. Samuti ei pea kohus usutavaks, et vangla jätab reageerimata hambavalust tingitud

paistetusele. Kui kaebaja hambavalu oleks tinginud paistetuse, oleks usutav, et paistetus ja

sellega kaasnev valu kestab kauem kui mõni tund ning sellisel juhul oleks olnud ka loogiline,

et kaebaja astub samme hambaravile pääsemiseks. Vangla esitatud avaldusest nähtub, et neile

teadaolevalt ei ole kaebajat pärast 25.11.2024 hambaarsti vastuvõtule registreeritud, ent nad ei

välista, et kaebajat võidi registreerida hambaarsti vastuvõtule ka meediku kaudu. Seda

informatsiooni vanglal aga ei ole.

7. Z.M palub 12.02.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.02.2025

määrus ja rahuldada menetlusabi taotlus.

Halduskohus oleks pidanud jätma HKMS § 112 lg 1 kohaldamata ja tunnistama

põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebuse rahuldamine on tõenäoline. Kohus on hinnanud

üksnes vastustaja tõendeid, kuid ei ole andnud kaebajale võimalust tõendite esitamiseks.

2(3)

3-25-227

Kaebaja väitis ka vanglale esitatud kahjunõudes paistetust. Paistetus on tervisekahju. Asjaolu,

et valu ei takistanud kaebajal muude toimingute sooritamist, ei anna alust kahjunõude

rahuldamata jätmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab sisulist läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-

des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1

ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks

ringkonnakohtunik.

9. Halduskohus on õigesti järeldanud, et kaebuse rahuldamine ei ole tõenäoline HKMS §

111 lg 1 mõttes ning seetõttu ei tule kaebajale anda menetlusabi riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 1). Kui halduskohtule esitatakse

kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju

hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses

põhjendatud, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kui kaebaja ei ole

kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud

kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on

tegemist ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11

sätestatud lõivuvabastus. (Riigikohtu 20.12.2010 määrus nr 3-3-1-75-10, p 6; 12.05.2010

määrus nr 3-3-1-8-10, p 10; 12.05.2010 määrus nr 3-3-1-12-10, p 9). Vanglale esitatud

kahjunõudes ja halduskohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja üksnes valu ja paistetust,

tervisekahju mingilgi määral põhjendamata/tõendamata. Ehkki praegusel juhul ei ole

halduskohus andnud kaebajale võimalust väidetava tervisekahju täiendavaks põhjendamiseks

või tõendite esitamiseks, ei anna see alust halduskohtu 12.02.2025 määruse muutmiseks.

Kaebaja ei ole väidetava tervisekahjuga seonduvalt esitanud ühtegi täiendavat põhjendust või

tõendit ka koos määruskaebusega ringkonnakohtule. Samuti pole määruskaebuses väidetud

seda, et kaebajal oleks võimalik selliseid põhjendusi või tõendeid esitada. Seetõttu on

halduskohus õigesti jätnud 12.02.2025 määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ja andud

kaebajale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks.

10. Kaebaja on määruskaebuses seisukohal, halduskohus oleks pidanud jätma HKMS § 112

lg 1 kohaldama ja tunnistama põhiseadusega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus selgitab, et

vaidlustatud määrusega ei seatud kahtluse alla seda, et tema majanduslik seisund ei võimalda

riigilõivu tasumist, vaid menetlusabi taotlus jäeti rahuldamata seetõttu, et kaebuse

eduväljavaade on olematu (HKMS § 111 lg 1).

11. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 12.02.2025 määruse

resolutsiooni p 3 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)