2-24-109365/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.02.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-109365

Tsiviilasi

E-maja OÜ hagi N. P. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

400 eurot

Menetlusosalised ja

esindajad

Hageja: E-maja OÜ (registrikood 11908576), seaduslik

esindaja K. S. (e-post: XXX)

Kostja: N. P. (isikukood XXX, elukoht teadmata)

Asja läbivaatamine Lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt N. P.-lt hageja E-maja OÜ kasuks välja võlgnevus 200 eurot.

3. Toimetada otsus kostjale N. P. kätte avaliku teavitamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud 50% ulatuses hageja E-maja OÜ kanda ja 50% ulatuses kostja N.

P. kanda.

2. Mõista kostjalt N. P.-lt hageja E-maja OÜ kasuks välja menetluskulud summas 75

eurot.

Edasikaebamise kord

Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes ja maakohus

edasikaebamise luba ei anna. Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada

apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv ning ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse

üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi

või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21 ).

Apellatsioonkaebus võidakse ringkonnakohtus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja

ei taotle selle lahendamist istungil. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus

summas 200 eurot ja leppetrahv 200 eurot.

2. Hagi aluses olevate asjaolude kohaselt 6.11.2021 sõlmisid hageja ja kostja kirjaliku lepingu

sidevahendi abil, mille alusel oli kostjale väljastatud laen kogu summas 200,00 eurot. Hageja ja

kostja leppisid kokku tingimustes, et kostja tasub iga hilinetud päeva eest leppetrahvi 10,00 eurot

päevas. Hageja kohaldab leppetrahvi selliselt, et see ei ületa põhinõuet, seega on leppetrahv 200

eurot. Vastavalt sõlmitud lepingule, laenusumma oli üle kantud kostja pangakontole. Kostja kohustas

laenu tagastama hiljemalt 12.12.2021. Kostja ei ole laenu tagastanud.

Kostja seisukoht

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

Kohtuotsuse põhjendused

4. Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 200 eurot ja leppetrahv 200

eurot.

5. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja on sõlminud 16.01.2021 kokkuleppe, mille alusel sai

kostja laenu 200 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostja maksab tagasi 350 eurot hiljemalt

12.12.2021.Hageja on kandnud 200 eurot kostja kontole 16.11.2021 (dtl 30-32).

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS

§ 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Esile toodud asjaoludel andis laenuandja majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest

isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on laenunuandja ja kostja sõlminud

tarbijakrediidilepingu VÕS § 407 lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal

algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14).

9. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 16.01.2021 seisuga krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,37% (kohaldus

alates 30.11.2020 väljastatud laenudele). VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks

lepingu sõlmimise ajal oli seega 3 * 20,09 % = 60,27%.

10. Kohus on 02.08.2024 määruses hagejale selgitanud, et kuivõrd tegemist on

tarbijakrediidilepinguga, tuleb hagejal välja tuua krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud

2 / 4

osised. Samuti tuleb hagiavalduses viidata, kas ja kus on lepingus andmed intressimäära, krediidi

kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Hageja ei

ole kohtu selgitustele vastanud. Kuivõrd vastavalt kokkuleppele andis hageja kostjale laenu

16.01.2021 summas 200 eurot ja kosta pidi hiljemalt 12.12.2021 tagasi maksma 350 eurot, siis

sellest võib järeldada, kostja pidi maksma intressi 150 eurot 11 kuu eest. See teeb intressimääraks

81,5% aastas. Kuigi hageja ei ole välja toonud krediidikulukuse määra suurust, siis arvestades, et

poolte vahel on kokku lepitud, et kostja maksab intressi 81,5 % aastas, siis nii kõrge intressi määraga

laenulepingu puhul ületab krediidi kulukuse määr krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära.

11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui

kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d

13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama

tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus

asjas nr 2-21-13098 p-d 17).

12. aHageja ei ole selgitanud, kas ja kuidas on ta läbi viidud kostja kreedidivõime kontroll ja

kuidas on järginud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt

on kohus seisukohal, et hageja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastustundliku laenamise

põhimõtet.

13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94

sätestatud määras intressi. 1

14. Kohus on tuvastanud eelnevalt, et hageja andis kostjale laenu 200 eurot. Kostja pidi tagastama

laenusummas hiljemalt 16.11.2021. Kostja seda pole teinud.

15. VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1

alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või

seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on

õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi

nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega

tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse

täitmist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus summas 200 eurot.

16. Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi nõude summas 200 eurot. VÕS § 158 lg 1

kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja väitel poole leppisid kokku, et

tingimustes, et kostja tasub iga hilinetud päeva eest leppetrahvi 10,00 EUR päevas. Hageja kohaldab

leppetrahvi selliselt, et see ei ületa põhinõuet, seega on leppetrahv 200 eurot. Kohus märgib, et VÕS

§ 415 lg 1 kohaselt on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel

1 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise

intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast

(Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24)

3 / 4

eelkõige käsiraha või leppetrahvi, tühine. Seega ei saa krediidiandja viivist asendada leppetrahviga.

Eeltoodust tulenevalt on poolte vaheline kokkuleppe, mille kohaselt kostja maksab maksetega

viivitamisel hagejale leppetrahvi, tühine. Seetõttu jätab kohus hageja leppetrahvi nõude summas 200

rahuldamata.

17. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla summas 200 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

19. Kohus on rahuldanud hageja nõude 50% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud 50% ulatuses

hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda.

20. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv

summas 140 eurot. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on

põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 140 eurot.

21. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

75 eurot (140 x 50%).

22. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2

kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus

menetlusosalistele kätte.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik

4 / 4