3-23-121/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-121

Otsuse kuupäev

14. veebruar 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

Maajõud OÜ ja OÜ Mesikar kaebused Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti 15. septembri 2022. a

otsuse nr 13-30.1/22/459 ja 23. septembri 2022. a otsuse nr

13-30.1/22/551 täielikuks ning 20. detsembri 2022. a

vaideotsuse nr 13-30.1/22/635-2 ja 21. detsembri 2022. a

vaideotsuse nr 13-30.1/22/832-3 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I Maajõud OÜ, esindaja vandeadvokaat Kaisa

Lumiste

Kaebaja II OÜ Mesikar, esindaja vandeadvokaat Mihkel

Gaver

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet,

volitatud esindaja Lisbet Sadam

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Maajõud OÜ ja Mesikar OÜ kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. märtsil 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

3-23-121

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) otsustas 15. septembri 2022. a

otsusega nr 13-30.1/22/459:

1) tunnistada kehtetuks 31. oktoobri 2018. a otsuse nr 13-30.1/18/790 lisad 41 ja 42,

millega rahuldati toetustaotlus nr 61001600123, määrati Maajõud OÜ-le (kaebaja I)

toetus summas 40 000 eurot ja mille alusel toimus ka esimese osa toetuse

väljamaksmine summas 30 000 eurot;

2) tunnistada kehtetuks PRIA 28. detsembri 2020. a otsuse nr 13-30.1/20/946 lisa 3, mille

alusel maksti kaebajale I toetuse teine osa summas 10 000 eurot;

3) nõuda kaebajalt I tagasi väljamakstud küüslaugu säilitus ja kuivatushoone rajamiseks

ning järelkäru, küüslaugu kuivatusrestide, soojapuhuri, käsitööriistade, seemne ja

muude käibevahendite ning niisutussüsteemi ja pumba ostmiseks summas 40 000

eurot;

4) kohustada toetuse saajat maksma tagasinõutav toetusraha tagasi 60 kalendripäeva

jooksul alates otsuse tegemise päevast;

5) tasaarvestada tagasi maksmata toetusraha mistahes PRIA makstava toetusmaksega,

millele taotlejal tekib õigus seoses PRIA-le esitatud toetustaotlustega alates selle

otsuse tegemisest;

6) kui toetuse saaja ei maksa toetust otsuse punktis 5 (mõeldud punkti 4 – kohtu märkus)

nimetatud tähtaja jooksul tagasi ja toetusraha ei saa käesoleva otsuse punkti 6

(mõeldud punkti 5 – kohtu märkus) kohaselt tasaarvestada, arvestada viivist 0,1

protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest;

7) kui toetuse saaja jätab toetusraha tagasinõudmise otsuse selle otsuse punktis 4

nimetatud tähtaja jooksul täitmata ning tagasinõutavat toetusraha ei ole võimalik

mõistliku aja jooksul tasaarvestada, anda toetusraha tagasinõudmise otsus

sundtäitmisele;

8) arvata osaühing Mesikar (eelduslikult mõeldud Maajõud OÜ-d – kohtu märkus) välja

tegevuse liigi „Noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine” raames toetuse

saamisest 2021. ja 2022. a.

Kaebaja I esitas 17. oktoobril 2022 eelnimetatud otsuse peale PRIA-le vaide, taotledes ühtlasi

PRIA 15. septembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/459 täitmise peatamist kuni vaide

rahuldamiseni või juhul, kui vaiet ei rahuldata, kuni kohtuotsuse jõustumiseni. PRIA jättis 20.

detsembri 2022. a vaideotsusega nr 13-30.1/22/635-2 kaebaja I vaide rahuldamata

(resolutsiooni p 1). Sama vaideotsusega rahuldas PRIA kaebaja I taotluse ja peatas 15.

septembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/459 täitmise kuni vaide rahuldamiseni või juhul, kui

vaiet ei rahuldata, kuni kohtuotsuse jõustumiseni (resolutsiooni p 2).

2. PRIA otsustas 23. septembri 2022. a otsusega nr 13-30.1/22/551:

1) tunnistada kehtetuks 9. jaanuari 2017. a otsuse nr 13-30.1/17/14 lisad 81 ja 82, millega

rahuldati toetustaotlus nr 61001600121, määrati OÜ-le Mesikar (kaebaja II) toetus

summas 40 000 eurot ja mille alusel toimus ka esimese osa toetuse väljamaksmine

summas 30 000 eurot;

2) tunnistada kehtetuks PRIA 28. detsembri 2018. a otsuse nr 13-30.1/18/909 lisa 1, mille

alusel maksti kaebajale II toetuse teine osa summas 10 000 eurot;

3) jätta täielikult rahuldamata toetustaotlus viitenumbriga 61001600121;

3-23-121

4) nõuda kaebajalt II tagasi väljamakstud toetus mesindushoone ehitamiseks ning 27

mesitaru ja 15 mesilaspere ostmiseks summas 40 000 eurot;

5) kohustada toetuse saajat maksma tagasinõutav toetusraha tagasi 60 kalendripäeva

jooksul alates otsuse tegemise päevast;

6) tasaarvestada tagasi maksmata toetusraha mistahes PRIA makstava toetusmaksega,

millele taotlejal tekib õigus seoses PRIA-le esitatud toetustaotlustega alates selle

otsuse tegemisest;

7) PRIA võib ajatada tagasinõutava toetusraha tagasimaksmise, kui toetuse saaja esitab

asjakohase põhjendatud taotluse ja toetuse tagasimaksmise ajakava enne § 112 lg-s 1

sätestatud tähtaja möödumist; tagasinõutava toetusraha tagasimaksmise ajatamise

korral tuleb toetus tagasi maksta 12 kuu jooksul tagasimaksmise ajatamise otsuse

tegemise päevast arvates (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise

seaduse (ELÜPS) § 113 lg 1);

8) kui toetuse saaja ei ole ELÜPS § 112 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul toetust tagasi

maksnud või toetusraha ei ole sama seaduse § 112 lg 2 kohaselt tasaarvestatud, peab

toetuse saaja maksma viivist 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud

kalendripäeva eest ELÜPS § 114 lg 1 alusel; viivist kohaldatakse ka toetusraha

tagasimaksmise ajatamise korral;

9) arvata kaebaja II välja tegevuse liigi „Noorte põllumajandustootjate tegevuse

alustamine” raames toetuse saamisest 2021. ja 2022. a.

Kaebaja II esitas 24. oktoobril 2022 eelnimetatud otsuse peale PRIA-le vaide, taotledes

ühtlasi PRIA 23. septembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/551 täitmise peatamist kuni vaide

rahuldamiseni või juhul, kui vaiet ei rahuldata, kuni kohtuotsuse jõustumiseni. PRIA jättis 21.

detsembri 2022. a vaideotsusega nr 13-30.1/22/832-3 kaebaja II vaide rahuldamata

(resolutsiooni p 1). Sama vaideotsusega rahuldas PRIA kaebaja II taotluse ja peatas 23.

septembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/551 täitmise kuni vaide rahuldamiseni või juhul, kui

vaiet ei rahuldata, kuni kohtuotsuse jõustumiseni (resolutsiooni p 2).

3. Kaebaja I esitas 19. jaanuaril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 15. septembri 2022.

a otsuse nr 13-30.1/22/459 täielikuks ja 20. detsembri 2022. a vaideotsuse nr 13-30.1/22/635-

2 osaliseks tühistamiseks, s.o vaideotsuse resolutsiooni p 1 osas (haldusasi nr 3-23-121).

4. Kaebaja II esitas 20. jaanuaril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 23. septembri

2022. a otsuse nr 13-30.1/22/551 täielikuks ja 21. detsembri 2022. a vaideotsuse nr

13-30.1/22/832-3 osaliseks tühistamiseks, s.o vaideotsuse resolutsiooni p 1 osas (haldusasi nr

3-23-132).

5. Tartu Halduskohus võttis 31. jaanuari 2023. a määrustega haldusasjades nr 3-23-121 ja

3-23-132 esitatud kaebused menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebustele vastamiseks.

6. Vastustaja esitas 2. märtsil 2023 kohtule haldusasjades nr 3-23-121 ja 3-23-132 vastused

kaebustele.

7. Tartu Halduskohus liitis 13. märtsi 2023. a määrusega haldusasjad nr 3-23-121 ja 3-23-132

ühte menetlusse ning otsustas liidetud haldusasja menetleda haldusasjana nr 3-23-121.

8. Tartu Halduskohus määras 25. oktoobri 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-23-121

9. Kaebaja I põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

9.1. Ebaõige on PRIA järeldus, et abikaasad Krista Toom ja Kuido Toom on loonud kaks

eraldi ettevõtet eesmärgiga näiliselt täita toetuse saamise tingimusi ja saada pereettevõttesse

rohkem toetusraha kui maaeluministri 9. septembri 2016. a määrus nr 53 „Põllumajandusliku

tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) võimaldab. Kaebaja I ei tegutse

OÜ-ga Mesikar ühise majandusüksusena. Äriühingute tegevusala ja osanikud ei kattu ning

ainuüksi asjaolud, et nimetatud äriühingute omanikud on ka abikaasad ning osaühingute

tegevus teatud maa-alal kattub, ei ole ühise majandusüksusena käsitlemiseks piisav. Otsus ja

vaideotsus on selles osas põhjendamata. Tegemist ei ole ühte kontserni kuuluvate

äriühingutega, kes vastutaks teineteise kohustuste eest. Kaebaja I ei oma kaebaja II üle

valitsevat mõju konkurentsiseaduse (KonkS) § 2 lg 4 mõttes, sest tal ei ole võimalik kasutada

ega käsutada OÜ Mesikar vara ega mõjutada juhtorganite koosseisu. Samuti ei esine ühist

majandustegevuse korraldamist ja juhtimist. Ka äriregistris märgitud ühine asukoht ja aadress

ei viita ega saagi viidata ühisele majandusüksusele. Osaliselt ühisel maa-alal tegutsemisest ei

saa järeldada, et kaebaja I ja kaebaja II kasutaksid teineteise vara. Kaebajate I ja II hooned

tegutsemiseks on erinevad, niisamuti nagu tootmise valdkonnad on täiesti erinevad –

küüslaugu kasvatus ja mesindus ei ole omavahel seotud. Kaebaja I tegevuskoht erineb OÜ

Mesikar tegevuskohast. Eelnevat kinnitavad osaühingute majandusaasta aruanded, mille

kohaselt mõlemad osaühingud tegutsevad iseseisvalt, erinevates valdkondades ja oma

huvides. Eraisikute abielulist seotust ei saa võrdsustada äriühingute seotusega. Kolmandatele

isikutele ei teki muljet, et kaebaja I ja kaebaja II tegutsevad ühe majandusüksusena. Kaebajal

I ei ole ka vahendeid kaebaja II otsustavaks mõjutamiseks. Samuti ei anna asjaolu, et kaebaja

I pidas äriplaanis võimalikuks turustada küüslauku laatadel kaebajaga II samas müügikohas,

alust järelduseks, et kaebajad tegutsevad ühise majandusüksusena. Tegemist on ärilises mõttes

puhtalt rahalise kokkuhoiu võimalusega ning tegelikkuses laatadel kaebajad I ja II koos ei

osalenud. Seega vastab kaebaja I määruse nr 53 § 3 lg 6 ja § 6 lg 1 nõuetele ega ole ületanud

toetuse piirmäära.

9.2. Vastustaja oli teadlik äriühingute väidetavast seotusest juba toetuse määramise otsuse

tegemise ajal. Veenev ei ole PRIA seisukoht, et seotuse kohta ilmnesid asjaolud hiljem. OÜ

Mesikar taotles toetust juba 2016. aastal. Isiklik suhe ja/või maa ühine kasutus ei ole määruse

nr 53 kohaselt õigusvastane ning kaebajal I tekkis toetuse sihipärase kasutamise osas

õiguspärane ootus. PRIA rahuldas kaebaja I taotluse ja sellest tekkis õiguspärane ootus, et

toetus on saadud õiguspäraselt. Kumbki ettevõte poleks toetuse mittesaamisel äritegevust

alustanudki, sest ettevõtte käivitamine oleks olnud raskem. PRIA on rikkunud seeläbi ka

uurimiskohustust, sest on algse toetuse määramise otsuse tegemisel jätnud olulised asjaolud

välja selgitamata.

9.3. Vastustaja oli teadlik, et kaebaja I asutati nädal enne taotluse esitamist. Taotlus esitatagi

kaebaja I majandustegevuse alustamiseks. Põllumajandusliku tegevusega alustava noore

ettevõtja toetuse meetme eesmärk on toetada justnimelt alustavaid äriühinguid, mistõttu ei saa

kaebaja I juba olla aktiivne ja produktiivne tootja. Toetuse saamiseks esitatav äriplaan on

eelkõige hinnang ja kava äriühingu tulevikutegevustele. Vastustaja menetluses esitatud

seisukohad on vastuolulised ning otsitud.

9.4. Ebaõige on vastustaja hinnang, et kaebaja I on esitanud teadlikult ebaõigeid andmeid

ning täitnud seeläbi toetuse saamise tingimused kunstlikult. Kaebaja I ei olnud teadlik, et

püsirohumaa kasutusotsarvet ei tohi muuta ning kui kogu maad toodangu saamiseks ei

kasutatud, siis eeldati, et selle väljarentimine on lubatav. PRIA ei ole kaebajat I püsirohumaa

tagasirajamise kohustusest teavitanud (määrus nr 1307/2013 art 45 lg 3) ning teda ei saa

pidada vastutavaks püsirohumaa säilitamise nõude rikkumise eest. Kaebaja I teavitas maa

rentnikku küüslaugu kasvatamise plaanist ning palus edaspidi pindalapõhise toetuse taotlusest

küüslaugu all oleva põllumaa välja jätta. Kaebaja I mõistab, et püsirohumaad vähendati, kuid

3-23-121

vähendamise põhjuseks oli äriplaaniga taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist oli

teineteist välistavate asjaolude kokkulangevusega.

9.5. Äriplaanis kavandatud saagikus 0,3 ha on saavutatud. Ebaõige on vastustaja järeldus, et

püsirohumaa kasutusotstarve muutmise kohta antud selgitus on ebausutav, sest kaebaja II

juhatuse liikmeks olev isik kui endine PRIA töötaja pidi olema põllumajandusvaldkonna

normidest teadlik. Vastustaja seisukohad on vastuolulised, sest ühelt poolt vastustaja väidab,

et valitsev mõju on olemas, teisalt heidab ette, et kaebaja II pole kasutanud oma teadmisi

kaebaja I otsuste mõjutamiseks (sh rohumaa säilitamise nõude kontekstis).

9.6. Investeeringuobjektiks olnud hoone tegelik suurus, mis on esialgselt planeeritust suurem,

ei mõjuta äriplaani realiseerimise võimalikkust. Hoone on rajatud ja seda kasutatakse

sihipäraselt küüslaugu kasvatamisega seonduvalt. Ehitusalune pind suurenes seetõttu, et

kaebajal I oleks võimalik saak traktoriga transportida otse küüslauguhoonesse. Selleks

suurendati köetavat pinda. Suure osa projektijärgsest ehituspinnast moodustas postidel olev

varikatus (120 m²-st 45 m²), sisepind oluliselt ei suurenenud. Tegemist ei ole selliste oluliste

andmete muutmisega, mis seaks ohtu äriplaani eesmärkide täitmise ning mille tõttu tekiks alus

toetuse tagasinõudmiseks. Kahetsusväärselt ei teavitatud vastustajat küll

ehitusinvesteeringuga seotud muudatustest, kuid need ei mõjutanud seatud eesmärke ning

hoone funktsionaalsus hoopis paranes. Puudub objektiivne selgitus, miks kaebaja I oleks

pidanud vastavat teavet teadlikult vääralt esitama. Määruse nr 53 § 14 lg 1 p-s 2 sätestatud

nõue on täidetud.

9.7. Müügitulu hindamisel tuleb arvestada ka sularahas tehtud tehinguid, sest sularaha on

seaduslik maksevahend. Asjaolu, et tehingu teiseks pooleks oli märgitud eraisik, ei oma

määravat tähendust, kuna eraisikule põllumajanduslike toodete müümine suulise tehingu

alusel on tavapärane. Kaebaja I on vastavad tehingud fikseerinud kassa sissetulekuorderite

kaudu ja seetõttu on neid võimalik ka müügitulu arvestamisel arvesse võtta. PRIA-le esitatud

tõendid on piisavad käsitlemaks kaebajat I määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud

tingimustele vastavana, sest kaebaja I on asjakohasel aastal saanud müügitulu vähemalt 4000

euro ulatuses.

9.8. Meelevaldne on PRIA järeldus, et kuna Krista Toom on Kuido Toomile kuuluva

äriühingu Kaster OÜ raamatupidaja, siis oli pooltel võimalus muuta kaebaja I

raamatupidamislikke dokumente selliselt, et need vastaksid toetuse tingimustele. Asjaolu, et

Krista Toomil on raamatupidamislikud teadmised ja ta rakendab neid Kaster OÜ-s, ei tõenda,

et ta teeks seda kaebaja I raamatupidamises.

9.9. Määrusega nr 53 soodustatakse noorte ettevõtjate põllumajandusliku tegevuse alustamist

ja ettevõtete arendamist, aidates ühtlasi kaasa põlvkondade vahetusele põllumajanduses.

Seetõttu on arusaamatu ja põhjendamata vastustaja etteheide ettevõtte loomise aja suhtes.

9.10. Tagasinõutava summa määramisel on PRIA jätnud kaalutlusõiguse teostamata. Kuigi

osa äriplaanis märgitud tegevustest ei ole realiseerunud, on toetuse eesmärk täidetud. Toetuse

täies ulatuses tagasinõudmine on põhjendamatu, PRIA ei ole toetuse osalist tagasinõudmist

kaalunud. Kaebaja I on piisavalt tõendanud, et valitseva mõju avaldamise võimalust

käesoleval juhul ei eksisteeri. Soodsamate asjaolude ilmnemisel muutusid

investeeringuobjekti ehitamise andmeid, millest kaebaja I jättis teadmatuse tõttu vastustaja

teavitamata. See ei anna aga alust järeldada, et kaebaja I eesmärk oli ebaõigete andmete alusel

saada toetusraha. Kaebaja I eksis andmete muutumise teavitamiskohustuse vastu, kuid tegu ei

olnud pahatahtlik. Seetõttu ei saa rääkida ilmselgest rikkumisest, kuna vastutuse lävendit ei

ole ületatud. Toetusraha on kasutatud sihtotstarbeliselt kaebaja I kui noore

põllumajandustootja tegevuse hõlbustamiseks.

10. Kaebaja II põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

10.1. Kaebaja II on järginud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu kriteeriumit.

Nõustuda ei saa vastustajaga, et taotluse esitamise aastale vahetult järgnev teine

3-23-121

majandusaasta oli 2019. Normi muutmise eesmärgiks oli, et toetuse saajad ei peaks kogu

toetusraha tagasi maksma, kui kavandatud müügitulu ei saavutata, kuid samal ajal

saavutatakse toetuse andmisega soovitud eesmärgid. Seega hinnatakse toetuse saaja

jätkusuutlikkust mitte müügitulu kasvu järgi, vaid selle järgi, kas ta tegutseb

põllumajandustootmise valdkonnas ettevõtjana vähemalt kuni sihipärase kasutamise perioodi

lõpuni. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 sõnastuse muutmise eesmärgiks oli, et nõutav müügitulu

suurus või standardkogutoodangu väärtus peab olema saavutatud taotluse esitamisele

järgneval majandusaastal. Toetustaotlus esitati 2016. aastal ja toetus määrati 9. jaanuaril 2017.

Taotluse esitamise majandusaasta on seega 2016-2017 ja taotluse esitamisele vahetult järgnev

teine majandusaasta on kaebaja II puhul 2018. aasta, mitte 2019. aasta.

10.2. Kaebaja II ei ole ekslikult liitnud 2017. a ja 2018. a müügitulu kokku. Määruse nr 53 §

14 lg 2 p 5 sõnastusest ei ole üheselt arusaadav, et taotluse esitamisele järgneva teise

majandusaasta lõpuks tähendab vaid ühe majandusaasta lõppu, mitte äritegevuse alustamisest

teise majandusaasta lõpuks. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada viisil, et selle

eesmärgiks on hinnata kaebaja II jätkusuutlikust. Isegi kui lähtuda vastustaja tõlgendusest

moodustas kaebaja II müügitulu 2018. aastal 99,5% määruses ettenähtud summast (3980,36

vs 4000 eurot) ning kogu toetuse tagasinõudmine oleks ebaproportsionaalne. Kaebaja II on

konkurentsivõimeline ning PRIA otsusest ei selgu kogu toetussumma tagasi nõudmise

vajadus.

10.3. Arusaamatu on PRIA seisukoht, et 2017. a ehitustegevust ei toimunud. Ehitusloa

taotlemist alustati 12. oktoobril 2017, mil ehitusregistris võeti ehitusloa taotlus nr

1711271/26302 menetlusse. Samuti kinnitab PRIA-le esitatud pildimaterjal, et

investeeringuobjekti asukohas toimus ehitustegevus 2017. aastal. Maa-ameti fotolao fotodelt

on tuvastatav, et juba 15. juuniks 2017 olid kaevetööd tehtud ning 25. novembriks 2017 oli

mesindushoone püsti ning 13. aprilliks 2018 oli hoone lõplikult rajatud. Samuti ei ole

mõistetav PRIA etteheide kaebaja II ja Aqua Consult Baltic OÜ esitatud teabe vastuolulisuse

kohta. Ehitustegevust teostas Baltic Loghouses OÜ, vastavad arved on esitatud ka PRIA-le.

10.4. Kaebaja II on ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsusest alates toetusraha

kasutanud ehitusinvesteeringu ellu viimiseks ja seeläbi määruse nr 53 § 14 lg 1 p 2 tingimuse

täitnud. Ehitusinvesteering on ellu viidud määruses nõutud tähtaja jooksul, mistõttu ei ole

määruse § 14 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet rikutud. Vaidlust ei ole selles, et

investeeringuobjektil puudub kasutusluba, kuid sellest ei saa järeldada, et investeering on

jäetud ellu viimata. Ehitis on olemas ning selle esimesel korrusel hoiustatakse

mesindusinventari. Sõltumata kasutusloa puudumisest on hoonet reaalselt kasutatud, seda

kinnitavad ka elektrikulu arved. Kaebaja II hinnangul ei ole määruse nr 53 § 14 lg 1 p 2 alusel

kasutusloa olemasolu nõutav. Taotluses märgitud rahalistest tegevustest oli üle 75% ellu

viidud.

10.5. Toetuse taotlemisel ei ole kaebaja II tahtlikult valeandmeid PRIA-le esitanud. Kaebaja

II märkis äriplaanis hoone eeldatava ehitusaluse pinnaks 47 m². Hoone vundament sai aga 56

m², s.o 9 m² suurem. Kaebaja II ei osanud ette näha, et nii väikesest muudatusest, sealjuures

arvestades äriplaanis märgitut mitte negatiivses tähenduses muudatusest, võib hiljem

probleem tekkida. Hoonealuse pinna minimaalne muutus ei vähendanud taotlusega seatud

eesmärki. Kaebaja II eesmärgiks oli ehitada mesindushoone, mida saab aastaringselt kasutada

ning seeläbi tulu teenida. Kuivõrd talveperioodil ei ole hoonet võimalik külma tõttu

tegevusteks kasutada, oli vajalik kütte olemasolu. Ebavajalikuks ei saa lugeda sellisel kujul

hoone ehitamist, mis võimaldab toetustaotluses ja äriplaanis ettenähtud tegevuste elluviimist.

Etteheited ehituse pindalale, selle mitte vastavusest tavapärasele mesindushoonele, selle

mitmekordsusele, ei ole asjaolud, mis mõjutaksid toetuse kasutamise eesmärki negatiivselt.

Määrus ei keela kasutada investeeringuobjekti osaliselt kui toetust kasutatakse

eesmärgipäraselt ning valminud hoonet sihipäraselt. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peab

tegevuse muutus olema küllaltki märkimisväärne ja tegevuse suutlikkus saavutada meetme

3-23-121

eesmärke peab olema märkimisväärselt vähenenud. Sellise olukorraga pole praegusel juhul

tegemist. Esialgsest suurema pinnaga hoone ei mõjuta äriplaani realiseerimise võimalikkust

ning hoone pinna muutustest PRIA-t teavitati, kuid eksliku info alusel esitati ka PRIA-le

väära teavet.

10.6. Tegevus on lubatud ulatuses ellu viidud ning vastustajat on korrektselt teavitatud

mesilasperede arvust teatamise kohustuse hetkel. Asjaolu, et kaebaja II seaduslik esindaja on

endine vastustaja teenistuja, ei anna alust järelduseks, et kaebaja II on siseinfot kasutades

taganud eeliskoha paremusjärjestuses ning loonud tingimused toetuse saamiseks kunstlikult.

Otsuses ja vaideotsuses ei nähtu, millist siseinfot on kaebaja II väidetavalt kasutanud.

Vastustaja on ise kinnitanud, et tema töötajatel ei ole keelatud töösuhte ajal olla ka toetuse

taotleja.

10.7. Kuivõrd tegemist on kaalutlusotsusega haldusmenetluse seaduse § 4 tähenduses, siis oli

vastustajal võimalus nõuda toetus tagasi ka osaliselt. Seda kinnitab Euroopa Komisjoni

delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 regulatsioon. PRIA otsusest ja vaideotsusest ei

nähtu, miks nõutakse toetus tagasi täies ulatuses, mitte osaliselt. Vastustaja ei ole kaebaja II

seisukohtadega arvestanud ja ei ole toetuse osalist tagasinõudmist kaalunud. Kaebaja II ei

osanud aimata, et kohustuse selline rikkumine, s.o investeeringuobjekti puudutavas osas

äriplaani suuremas mahus täitmine, on oluline rikkumine ning toetuse tagasi nõudmise

aluseks. Toetusrahasid ei ole vääralt kasutatud. Rikkumised pandi toime teadmatusest, mitte

teadlikult.

11. Vastustaja palub jätta kaebaja I kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

11.1. Toetuste saamise eesmärgil loodud näiliselt sõltumatute, kuid majanduslikult siiski

ühise majapidamisena toimetavate ettevõtete võrgustikele jagatav toetusraha seab

ebavõrdsemasse olukorda need taotlejad, kes on samuti õigustatud toetust saama, aga kes

selliseid kunstlikke ärivõrgustikke ei loo ja kes jäävad toetusest ilma. Ühtse

põllumajandusliku majapidamisena ehk ühe majandusüksuse mõiste käsitluse eesmärk on

eristada iseseisvalt tegutsevaid põllumajandusettevõtteid nendest, mis tegutsevad koostöös või

sõltuvussuhtes teistest ettevõtetest või mis on omavahel füüsiliste või juriidiliste isikute kaudu

tihedalt seotud. Ühtse põllumajandusliku majapidamisena on käsitletavad erinevad juriidilised

isikud, kellel on tugev majanduslik side ja/või kellel on sama omanik ning juhatuse liige, kes

teostab reaalset kontrolli kõigi nende äriühingute üle ja kes saab mõjutada toetusnõuete

täitmiseks põllumaade jagamist erinevate äriühingute vahel. Valitseva mõju puhul on määrav

võimalus avaldada valitsevat mõju, mistõttu ei ole vaja tõendada, kas valitsevat mõju

tegelikult kasutatakse või hakatakse kasutama. Näiteks avaldub see asjaolus, et kõigi seotud

ettevõtete majandustegevus toimub samade füüsiliste isikute juhtimisel. Arvesse tuleb võtta

kogu asjakohane teave majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta.

Seetõttu ei ole võimalik kõiki valitseva mõju tunnuseid ammendavalt loetleda. Silmas tuleb

pidada ka tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 lg-s 1 sätestatut. Ühise majandusliku huvi puhul

tegutsevad isikud ühise eesmärgi nimel, annavad näiteks oma panuse toote või teenuse

väljatöötamisse, valmistamisse või turule toomisesse ja sõlmivad omavahel kulude jagamise

kokkuleppeid. Määrava tähtsusega on ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui

toetusi taotlevate ettevõtete vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult

tegemist ühe ja sama ettevõttega.

11.2. Maajõud OÜ esindaja Kuido Toom ja OÜ Mesikar esindaja Krista Toom on

abikaasadena eraeluliselt ning varaliselt seotud, olles planeeritud tegevuste asukohaks oleva

kinnistu ühisomanikud. OÜ Mesikar toetustaotlusega esitatud CV andmetel on Krista Toom

Kuido Toomile kuuluva Kaster OÜ raamatupidaja. PRIA on tuvastanud nii isikulised,

asukohalised kui ka tehingulised asjaolud (ärisuhted seotud ettevõtete vahel, otsustuspädevad

isikud on lähikondsed ning tegutsevad samas asukohas, hooajatöödel vastastikku abistamine

3-23-121

ja isegi laadal tegutsetakse ühe müügikoha alt), mis kinnitavad lähedast seotust. Kaebaja I ei

ole põhjendanud, kuidas on välistatud valitseva mõju esinemine kahe osaühingu vahel, kelle

mõlemad ainuosanikud elavad koos ja on abielus. Puudub kahtlus, et ainuosanikuga ettevõtet

on võimalik mõjutada ka ilma juhtkonda kuulumata, kui on võimalus mõjutada ainuosanikku

isikuliselt läbi perekondlike suhete. Esineb perekondlik seos ja ühine majanduslik huvi

mittetavapärastel majandustingimustel üksteise toetamiseks. Kaebaja I ei vasta seega määruse

nr 53 § 3 lg 6 ja § 6 lg 1 nõuetele.

11.3. Määruse nr 1307/2013 art 45 alusel ei tohi püsirohumaa kasutusotstarvet muuta,

sealhulgas püsirohumaa üleskündmise korral ning püsirohumaa tuleb säilitada samas kohas.

Maakasutuse üleminekul teisele põllumajandustootjale tuleb uut kasutajat teavitada

kaasnevast püsirohumaa säilitamise nõudest. Isegi kui kaebaja I seaduslik esindaja ei olnud

sellest nõudest teadlik, pidi see olema teada maa rentniku kaebaja II seaduslikule esindajale

Krista Toomile. Kinnistu ühisomanik Krista Toom oli või vähemalt pidi olema ühise

pindalatoetuse taotlejana püsirohumaa säilitamise nõudest teadlik, kuid see ei takistanud teda

sõlmimast toetust taotlevate ettevõtetega rendilepinguid rohumaa ülesharimist eeldavatele

tegevustele, milleks oli meetaimede külvamine ja (küüslaugu)põllu rajamine.

11.4. Toetustaotluse kohaselt oli investeeringuks 55 m² küüslaugu säilitus- ja kuivatushoone

ehitamine, milles asub puhastusruum, kuivatusruum ning säilitusruum. Täiendava kontrolli

raames kontrollitud ehitusloa ja eelprojekti andmetel oli hoone pindalaks märgitud hoopis 120

m². Tegemist on toetustaotluses kirjeldatust ligikaudu kaks korda suurema ehitisega,

kusjuures ainuüksi köetav pind (75 m²) on toetustaotluses esitatud hoone pindalast suurem.

Seega esitas kaebaja I teadlikult hoone kohta eksitavad andmed ja jättis määruse nr 53 § 14 lg

4 p-st 8 tuleneva muudatustest teavitamise kohustuse nõuetekohaselt täitmata.

11.5. Kaebaja I esitas toetustaotluses planeeritava maakasutuse pinna ja kasutusotstarbe kohta

andmeid, mida tegelikkuses ei realiseeritud. Toetuse saaja ei ole tootmiseks kasutanud

põllumajandusmaad toetustaotluses lubatud eesmärgil ja koguses, milleks 2020. aastal oli 0,85

ha ja 2021. aastal 1,3 ha. Lubatud puukooli ja kartuli kasvatamise ning ravim-, maitse – ja

lõhnataimede külvamisega seonduvaid kulutusi ei esine ning äriplaanis kirjeldatud istikute

müügist tulu saamise tingimus on täitmata. Planeeritud tegevustes muudatuste tegemisest ei

ole kaebaja I vastustajat teavitanud (määruse nr 53 § 14 lg 4 p 8).

11.6. Kaebaja I müügitulu ei vastanud määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 nõuetele. Majandusaasta

aruande ja müügiarvete alusel arvutatud müügitulu suurus erineb (majandusaasta aruande

järgi 3231 eurot, tõendamiseks esitatud dokumentide järgi 4014,9 eurot). Osa müügitulust

saadi sularahatehingutest. Tekkinud müügitulu andmete erisus andis aluse kahelda müüdud

toodangu vastavusest tegelikkusele. Kaebaja I raamatupidamises on tuvastatud korduvaid

eksimusi. 27. augustil 2018. a esitatud taotluse puhul oli määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 kohane

üle 4000 euro omatoodetud põllumajandustoodete müügitulu täitmise periood 1. jaanuar 2020

kuni 30. oktoober 2021. Täiendava kontrolli käigus tuvastati, et kassa sissetuleku orderitel nr

33-35 on märgitud tasumise kuupäevaks 10. detsember 2021. Andmed erinevad oluliselt.

Selliselt vormistatud dokumendid võimaldavad PRIA-le majandustegevuse toimumise

tõendamiseks kirjeldada fiktiivseid tehinguid.

11.7. Krista Toom oli Kuido Toomile kuuluva Kaster OÜ raamatupidaja. Seega oli pooltel

võimalus vastavalt vajadusele kajastada ja muuta raamatupidamislike dokumente selliselt, et

need vastaksid toetuse tingimustele.

11.8. Määruse nr 1306/2013 art 54 ja 56 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-st 6 lähtuvalt

tuleb toetuskõlblikkuse nõuete rikkumise korral toetus jätta välja maksmata ja kui on toetust

välja makstud, siis väljamakstud toetus täielikult tagasi nõuda. Isegi kui otsust tingiv asjaolu

esines juba toetustaotluses, ei ole järelkontrollis tuvastatud asjaolude alusel ümberhindamine

välistatud. Kuna kaebaja I rikkus põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja

toetusega kaasnevaid kohustusi teadlikult, siis on toetuse tervikuna tagasinõudmine

õiguspärane.

3-23-121

12. Vastustaja palub jätta kaebaja II kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

12.1. Kaebaja II arusaam määruse nr 53 § 14 lg 2 p-st 5 on osaliselt põhjendatud. Kaebaja II

esmakanne oli äriregistris 12. septembril 2016, mistõttu võis tema taotluse majandusaasta

pikkus olla kuni 16 kuud. Vastustaja nõustub kaebaja II tõlgendusega teisest majandusaastast,

seega taotluse esitamise aastale järgnev majandusaasta on kaebaja puhul 2018. aasta. Sellest

hoolimata ei vasta kaebaja II müügitulu nõuetele. Vastustajale esitatud andmete põhjal sai

kaebaja II 2018. majandusaastal müügitulu 3980,36 eurot, mis ei ületa määruses nõutud 4000

eurot müügitulu nõuet. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud 4000 euro piir ei ole mitte

seatud ettevõtetele eesmärgiks, vaid tegemist on lävendiga, mille alla jäävaid ettevõtjaid ei

peeta määruse eesmärgi mõttes konkurentsivõimelisteks. Kaebaja II ei ole isegi

miinimumnõudeid täitnud, mistõttu ei saa teda pidada majanduslikult aktiivseks turule

orienteeritud ettevõtjaks määruse nr 1307/2013 art 9 mõttes. Kaebaja II ei ole 2018.

majandusaastal üle 4000 euro müügitulu saanud, samuti on sellele eelnenud ja järgnenud

aastatel kaebaja II müügitulu jäänud alla 4000 euro, mistõttu on määrusest tulenev müügitulu

nõue täitmata. Kaebaja II on ka ekslikult taotlemisele järgneva esimese ja teise aasta

müügitulud kokku liitnud. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 8 kohaselt on toetuse saaja taotluse

esitamisele järgneva majandusaasta pikkuseks ikkagi 12 kuud, mistõttu ei ole kahe

majandusaasta müügitulu kokku arvestamine põhjendatud. Seega ei ole määruse nr 53 § 14 lg

2 p 5 tingimus täidetud. Samuti ei vasta kaebaja II põllumajandusliku standardkogutoodang

(SKT) määruse nr 53 § 14 lg 2 p 7 tingimustele, sest nõutava SKT saavutamiseks eeldaks 112

mesilasperet (126 eurot mesilaspere eest), mida kaebaja II ei oma. 2018. a müügitulu ei

saanud kuidagi mõjutada COVID-19 levik 2020. aastal, mistõttu ei ole alust 14. märtsil 2021.

a jõustunud määruse muudatusega kehtestatud müügitulu saamise tingimuse leevendust

kaebaja II suhtes kohaldada.

12.2. Kaebaja II ei täitnud määruse nr 53 § 14 lg 1 p 2 nõuet, sest ei olnud nõutaval määral

äriplaanis kavandatud tegevust ellu viinud. Kavandatud tegevustest pidi 75%, sh kogu

ehitustegevus, olema ellu viidud hiljemalt 9. jaanuariks 2018. Selleks hetkeks oli

ehitisregistris ja kohapealse kontrolli ajal ehitis püstitamisel, mitte valmis. Mesindushoonele

ei olnud väljastatud kasutusluba. Kaebaja II ei ole täies ulatuses täitnud ka toetustaotluses

nimetatud tegevust „Mesitarude ja mesilasperede ostmine“. Tegevuse elluviimist takistavast

asjaolust kaebaja II vastustajat määruse nr 53 § 14 lg 4 p-s 8 sätestatud viisil ei teavitanud.

12.3. Kaebaja II on teadlikult jätnud PRIA-le toetustaotluses ja selle menetlemise ajal

esitamata vajaliku teabe. Kaebaja II on toetuse taotlemisel esitanud ebaõigeid andmeid, sh

avaldanud ebaõiget informatsiooni investeeringuobjekti kohta. Taotluse objekti kirjeldus ei

kajastanud, et kaebaja II ehitab tegelikult kahekordse köetava ja 100,1 m² üldkasutatava

pinnaga hoone ning vastava muudatuse tegemise korral oleks kaebaja II pidanud taotlema

toetuse määramise otsuse muutmist. Vastustaja esitatud etteheited ehituse pindala muutumise,

ehitise mitte vastavuse kohta tavapärasele mesindushoonele, selle mitmekordsusele on väga

olulised asjaolud, mis päädivad negatiivse otsuse tegemise. Kaebaja II ei ole äriplaanis

kavandatud ehitustegevust nõutavas mahus ellu viinud.

12.4. Kaebaja II on keskmisest taotlejast teadlikum, sest tema seaduslik esindaja Krista Toom

on endine PRIA ametnik, kes koostas põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja

toetuse tööjuhise ning on ametikoha tõttu tavalisest teadlikum taotleja. Seega oli Krista Toom

teadlik peamistest riskidest ja ohuteguritest, mida vastustaja antud meetme toetustaotlustel

järgib. Seda teadmist kasutades oskas ta teadlikult kujundada kaebaja II ettevõtlust ning

toetustaotlust nii, et see näilikult vastaks toetustingimustele. Äriplaanis kirjeldati ilmekalt

muuhulgas tegevusi, mida tegelikkuses ei olnud võimalik või plaanis ellu viia, aga mis jätsid

toetuse taotlejast aktiivse ja produktiivse tootja mulje ning mille läbi tagati eeldused toetuse

saamiseks.

3-23-121

12.5. Määruse nr 1306/2013 art 54 ja 56 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-st 6 lähtuvalt

tuleb toetuskõlblikkuse nõuete rikkumise korral toetus jätta välja maksmata ja kui on toetust

välja makstud, siis väljamakstud toetus täielikult tagasi nõuda. Eeskirjade eiramise tõttu

alusetult saadud toetuse tagasinõudmine ei ole karistus. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt ei

saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineda toetuse saaja, kes on toime pannud kehtiva

korra ilmselge rikkumise. Kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade

tagasinõudmisel riigisisese õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse

kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade

tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks.

KOHTU SEISUKOHT

13. Vaidluse all on PRIA otsuste õiguspärasus, millega Majajõud OÜ ja OÜ Mesikar toetuse

määramise otsused tunnistati kehtetuks ning mõlemale äriühingule tehti väljamakstud toetuse

tagasimaksmiseks nõue. Maajõud OÜ osas tugineb vastustaja peaasjalikult ühtse

põllumajandusliku majapidamise olemasolule ning ebaõigete andmete esitamisele. OÜ

Mesikar osas on toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ja tagasinõude tegemise

aluseks peaasjalikult müügitulu tingimuse mittetäitmine, investeeringuobjekti sihipärase

kasutamise mittetagamine nõutava tähtaja jooksul ning ebaõigete andmete esitamine PRIA-le.

Kaebajad paluvad PRIA otsused ning vaideotsused neid negatiivselt mõjutavas osas tühistada.

14. Kohus selgitab esmalt ühiseks põllumajanduslikuks majapidamiseks kvalifitseerimise ning

toetustingimuste kunstliku täitmise kriteeriume (I), lahendab seejärel Maajõud OÜ kaebuse

(II) ja OÜ Mesikar kaebuse (III) ning jagab menetluskulud (IV).

I

15. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta

põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega

juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks

vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.

Nimetatud säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse

põllumajanduspoliitika kui ka tervikuna EL toetusõiguse üldpõhimõte. Euroopa Kohus on

rõhutanud, et õigussubjektid ei tohi liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse

eesmärgil ning liidu õigusnormide kohaldamisala ei tohi laiendada nii kaugele, et see kataks

ettevõtjate kuritarvitusi. Õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuleb tuvastada

objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette

nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud.

Lisaks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada EL-i õigusnormidest

tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu

otsuseid asjades nr C-176/20 (p 68), C-432/12 (p-d 27 ja 29), Riigikohtu 17. detsembri 2018.

a otsus asjas nr 3-16-567 (p 10), Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2024. a otsus asjas nr 3-22-

859 (p 17)). Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta

kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid. Tingimuse

kunstliku loomisega võib olla näiteks tegu ka siis, kui kulutuse kandmine on poolte tiheda

seose tõttu vaid formaalne (eelviidatud Riigikohtu otsuse p 12). Oluline ei ole mitte niivõrd

toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid majanduslik vaatepunkt, mis lubab

järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on

toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 19. detsembri 2006. a otsus asjas 3-3-1-80-06, p 23). Toetuse saamise

3-23-121

nõuete kunstlikku täitmist võib järeldada ka kaudsete tõendite kogumi pinnalt (Tartu

Ringkonnakohtu 29. aprill 2021. a otsus asjas nr 3-19-1474, p 29).

16. Tingimuste kunstlik täitmine tähendab olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise

tingimused täidetud, kuid see on saavutatud lubamatul viisil või on loodud üksnes näilikkus

tingimuste täitmisest (nt Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2024. a otsus asjas nr 3-22-

2659). Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 111 lg 1 nägi ette, et kui pärast

toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud

alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt,

sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes nr 1303/2013 ja nr 1306/2013 ning teistes Euroopa

Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Lisaks määruse nr 1306/2013

artikli 59 lõikes 7 ja artiklis 60 ning sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud

alustele tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei

vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele,

kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti või taotluses on esitatud valeandmeid või

taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil

(ELÜPS § 79 lg 3 p-d 1 ja 3).

17. Seega nii toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise kui ka

toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumise korral tuleb PRIA-l keelduda toetuse määramisest ehk

PRIA-l ei ole eeltoodud rikkumise tuvastamise korral kaalumisruumi. Eeltoodud järeldusele

on jõutud ka varasemas kohtupraktikas (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2021. a otsus

asjas nr 3-19-1474, p-d 18-20).

18. Valitsev mõju oli algselt konkurentsiõiguslik kontseptsioon, mille puhul loeti formaalselt

erinevad ettevõtjad sisuliselt üheks ettevõtjaks (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. märtsi 2021.

a otsus asjas nr 3-18-1287, p 24). Valitseva mõju tuvastamisel tuleb arvestada lisaks määruse

nr 14 tingimustele ka konkurentsiseaduse normidega (eelkõige KonkS § 2 lg-s 4 sätestatud

kriteeriumitega). KonkS § 2 lg 4 kohaselt on valitsev mõju võimalus ühe või mitme ettevõtja

poolt ühiselt või ühe või mitme füüsilise isiku poolt ühiselt teise ettevõtja aktsiate või osade

omamise kaudu, tehingu või põhikirja alusel või muul viisil otseselt või kaudselt mõjutada

teist ettevõtjat, mis võib seisneda õiguses oluliselt mõjutada teise ettevõtja juhtorganite

koosseisu, hääletamist või otsuseid (p 1) või kasutada või käsutada teise ettevõtja kogu vara

või olulist osa sellest (p 2). KonkS § 2 lg 4 sisustamisel on lisaks asjakohane võtta analoogia

korras aluseks ka TuMS §-s 8 sätestatud seotud isikute kriteeriumid (vt nt Tartu

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1474 ja Tartu Halduskohtu otsuseid asjades nr 3-23-866,

3-22-679, 3-22-2282, 3-22-1744). TuMS § 8 lg 1 kohaselt on isikud omavahel seotud muu

hulgas juhul, kui neil on ühine majanduslik huvi või kui ühel isikul on teise üle valitsev mõju.

Igal juhul käsitatakse seotud isikutena abikaasasid, elukaaslasi või otse- või külgjoones

sugulasi (TuMS § 8 lg 1 p 1). Asjaolu, et määruses nr 14 ei ole tehtud viidet

tulumaksuseadusele ei ole määrav, sest senises kohtupraktikas on analoogia korras peetud

lubatavaks kohaldada ka TuMS § 8 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Kohtupraktika ei ole näinud

toetuse taotlemisel ja kasutamisel sedavõrd olulist olemuslikku erinevust, et maksuseaduses

sätestatud kriteeriumid ei oleks analoogia korras kohaldatavad (vt täpsemalt Tartu

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1474, p 24). Nimetatud normidest lähtuvalt ei ole

valitseva mõju hindamisel oluline ainuüksi isikute õiguslik staatus ja asjaolu, kas isikud

tegutsevad iseseisvate isikutena ja millises ulatuses üks isik teist isikut lähtuvalt osalusest ja

juhtorganite tegevuses osalemisest mõjutada saab. Valitsev mõju võib seisneda ka muudes

otsestes või kaudsetes sidemetes ja mõjutusvahendite kasutamise võimaluses.

3-23-121

19. Formaalselt iseseisvate äriühingute käsitlemisel PRIA toetuste kontekstis ühtse

põllumajandusliku majapidamisena tuleb silmas pidada ka Euroopa Liidu õigust. Määruse nr

1307/2013 art 4 lg 1 punkti a kohaselt on „põllumajandustootja“ füüsiline või juriidiline isik

või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma või rühma liikmete õiguslik

seisund siseriikliku õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute

territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud ELi lepingu artiklis 52 koostoimes ELi

toimimise lepingu artiklitega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega.

Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b kohaselt on põllumajanduslikuks majapidamiseks

kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad

üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Kohtupraktikas on asutud seisukohale,

et nimetatud sätete kohaselt on võimalik olukord, kus ühel füüsilisel või juriidilisel isikul on

mitu põllumajanduslikku majapidamist, kuid võimalik on ka olukord, kus mitmel füüsilisel

või juriidilisel isikul on üks põllumajanduslik majapidamine. Viimasel juhul saab rääkida ka

isikute rühmast, kes on määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt samuti üks

põllumajandustootja, isegi kui tegemist on mitme erineva juriidilise isikuga. Samuti võib

isikuid käsitleda ühtse põllumajandusliku majapidamisena olukorras, kus ühe ja sama põllu

kohta esitavad ühisest majanduslikust huvist ajendatult vaheldumisi taotlusi äriühingud, kellel

on sama osanik ja juhatus, millest nähtub, et äriühingute üle teostab kontrolli sama isik.

Euroopa Liidu õiguse järgi ei oma tähtsust asjaolu, et tegemist on erinevate juriidiliste

isikutega. (vt Tartu Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-19-648, p 19).

Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktis b määratletud mõiste „põllumajanduslik

majapidamine“ hõlmab kõiki põllumajandustootja juhitavaid tootmisüksusi ning oluline on, et

juhtimise mõiste ei tähenda, et põllumajandustootjal on asjasse puutuva maa kasutamisel

põllumajanduslikel eesmärkidel piiramatu käsutusõigus, kuid põllumajandustootja peab olema

põllumajandusliku tegevuse korraldamisel piisavalt sõltumatu (Euroopa Kohtu 7. aprilli 2022.

a otsus asjas nr C-176/20, p-d 55-56). Samade isikute kontrolli all olevaid äriühinguid saab

seega käsitleda määruse nr 1307/2013 mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena.

Kohus juhib lisaks tähelepanu sellele, et sarnaselt maksumenetlusega ja selle raames

kasutatud ühise majandusüksuse mõistega on ühise põllumajandusliku majapidamise näol

tegemist samuti juriidilise abstraktsiooniga, mille kasutamist ei välista asjaolu, et äriühingud

tegutsevad erinevate juriidiliste isikute vormis (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri

2023. a otsus maksuasjas nr 3-20-2331).

II

20. Määruse nr 53 § 6 lg 1 kohaselt antakse toetust ühe taotleja kohta kuni 40 000 eurot üks

kord arengukava programmiperioodil. Kohus nõustub vastustajaga, et taotleja kohta toetuse

ülempiiri seadmise eesmärgiks on konkurentsi tagamine. Toetuse piirmäära kehtestamise

üheks eesmärgiks on vältida toetuse põhjendamatu koondumine läbi erinevate äriühingute ühe

kontserni või valitsevat mõju omava(te) isiku(te) kätte. Kui läbi valitseva mõju koonduvad

toetused väheste isikute kätte, siis ei ole nimetatud eesmärgi täitmine praktikas võimalik ning

sellised kontsernid või valitsevat mõju omavad äriühingud või muud isikud saaksid riigiabi

kaudu põhjendamatu konkurentsieelise. Samale seisukohale on sisuliselt asunud ka

Riigikohus (vt otsused asjades nr 3-3-1-80-06 ja 3-3-1-46-15). Seega, kui Maajõud OÜ on

käsitletav koos OÜ-ga Mesikar ühise majandusüksusena, siis ei ole tal õigust toetusele

olenemata sellest, kas ta vastas teistele toetuse saamise nõuetele, sh omatoodetud

põllumajandusliku müügitulu nõudele ning kas ja millises ulatuses ta teisi tingimusi (sh

investeeringuobjekti pindala muutumine ja ebaõigete andmete esitamise alus) järgis. Kuna

OÜ Mesikar oli juba saanud samast meetmest maksimaalses ulatuses toetust (40 000 eurot)

ning nimetatud otsus oli Maajõud OÜ-le toetuse taotlemisel, määramisel ja praeguses asjas

vaidlustatud varasema otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel kehtiv, siis kui Maajõud

3-23-121

OÜ ja OÜ Mesikar moodustasid ühise põllumajandusliku majapidamise ja on seeläbi

käsitatavad toetusmeetme mõttes ühe taotlejana, siis ei olnud hiljem asutatud ja toetuse

saanud Maajõud OÜ-le (toetus määratud 31. augustil 2018) toetuse määramine lubatud, sest

toetuse piirmäära maksimaalses ulatuses oli toetus juba OÜ-le Mesikar 9. jaanuaril 2017

määratud.

21. Kohtu hinnangul on PRIA asjaolusid kogumis hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele,

et Maajõud OÜ ja OÜ Mesikar moodustavad toetusmeetme raames ühtse põllumajandusliku

majapidamise ning neid tuleb meetme raames seetõttu käsitleda ühe taotlejana. Asjaolu, et

kaebaja I ainuomanik ja juhatuse liige ning kaebaja II ainuomanik ja juhatuse liige on abielus

ning et Maajõud OÜ asutati vahetult enne toetustaotluse esitamist ei oleks iseseisvalt piisav

lugemaks äriühinguid ühtseks põllumajanduslikuks majapidamiseks, kuid nende äriühingute

tihe seotus isikuliselt, asukohaliselt kui majanduslikult on sedavõrd tihe, et neid tuleb määruse

nr 53 § 6 mõttes toetusmeetme raames pidada üheks taotlejaks. Iseenesest on õige kaebaja I

seisukoht, et määrusega nr 53 soodustatakse noorte ettevõtjate põllumajandusliku tegevuse

alustamist ja ettevõtete arendamist, aidates ühtlasi kaasa põlvkondade vahetusele

põllumajanduses, mistõttu ei oma äriühingu asutamise aeg olulist tähendust. Samas tuleb selle

määrusega määratavate toetuste puhul pidada silmas ka seda, et toetused ei jõuaks tihedalt

seotud äriühingutele nii, et sellega kahjustatakse konkurentsi ning võimaldatakse kunstlikult

mööda minna toetuse piirmäära tingimusest. Meetme eesmärgiga ei ole kooskõlas toetuse

andmine ühise põllumajandusliku majapidamise moodustavate äriühingutele nii, et ületatud

saab määruse nr 53 sätestatud toetuse ülempiir. Kohtu hinnangul on kaebajad tihedalt seotud

läbi ühise majandusliku huvi, millele viitab mõlema äriühingu esitatud toetustaotluses

märgitu, et tegemist on pereettevõttega, kus abistavat tegevust viljeleb ka abikaasa ja teised

pereliikmed. Äriühingud on selgelt seotud ka läbi majandustegevuse, sest PRIA-le ja kohtule

esitatud arvelduskonto väljavõtetelt nähtub laenude andmine vastastikku. Nii Maajõud OÜ kui

OÜ Mesikar on saanud laenu vastavalt teise äriühingu omanikuks olevalt füüsiliselt isikult.

Äriühingute rendilepingute alusel äriühingud tasu kinnisvara omanikele (abikaasade ühisvara)

ei maksa, rendilepingute alused maad osaliselt kattuvad, samuti on tegevused sarnased

(mõlemad äriühingud tegelevad põllumajandusega samal kinnistul ja nende tegevus on ka

kulude kandmisel läbipõimunud (nt elektrikulude tasumise asjaolud viitavad, et kaebajate I ja

II omanikel on arvestatav võime mõjutada teise äriühingu tegutsemist näiteks arvete

koostamise ja tasumise asjaolude kokkuleppimises jms tegevustes). Kohtu jaoks on ilmselge,

et kuigi tegemist on kahe erineva äriühinguna, juhitakse neid äriühinguid arvestades teise

äriühingu majanduslike huvidega ning tehakse suures osas koostööd tegevuste planeerimisel

ja ellu viimisel. Kaebaja I ja kaebaja II investeeringuobjektid asuvad PRIA veebikaardilt ja

ehitisregistri kaardilt nähtuvalt sedavõrd lähestikku, et sisuliselt on tegemist hoonete

kompleksiga, mida arendatakse kahe äriühingu koostöös, mis kuuluvad abikaasadele ning

kelle omavaheline seotus on sedavõrd ulatuslik, et ei ole alust pidada neid toetusmeetme

menetluses kaheks täiesti eraldiseisvaks äriühinguks. Veelgi enam, katastriüksuse nr

24802:005:0111 kasutamine on niivõrd läbipõimunud, et kaebajatel ja nende omanikel on

tekkinud maakasutuse planeerimisel ja arvestamisel raskused, sest kaebaja II omanik Krista

Toom on lisaks veel taotlenud katastriüksusel asuvale põllumassiivile pindalapõhist toetust,

kusjuures maakasutuse osas oli ajavahemikul 10. september 2016 kuni 31. detsember 2017

tegemist nn topeltkasutusega (kasutajad olid nii rendilepingu alusel kaebaja II ja samas

osaliselt selle maa osas ka Krista Toom) ja pärast seda on sama maad kasutanud ka

kolmandad isikud. Seega on katastriüksusega nr 24802:005:0111 seoses sõlmitud nii kattuvate

maakasutust lubavaid rendilepinguid kui ka on maa omanik jätkanud rendilepingutest

olenemata maa kasutamist. Veelgi enam, PRIA on otsustes põhjendatult välja toonud, et

kaebaja I ja II sõlmitud kahe erineva rendilepingu alusel anti maad kasutusse katastriüksuse

suurusest enam (15,06 ha vs 13,71 ha). Ka nimetatud asjaolud kinnitavad kaebaja I ja II

3-23-121

tihedat seotust ja läbi omanike isiklike suhete ja tehinguliste asjaolude üksteise tegevuse

mõjutamise võimalust. Kohtu hinnangul on eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades ilmne, et

kaebajat I ja kaebajat II tuleb määruse nr 1307/2013 art 4 mõttes pidada ühtseks

põllumajanduslikuks majapidamiseks ning seeläbi tuleb neid käsitleda toetuse määramisel ühe

taotlejana.

22. Määruse nr 53 § 13 lg 4 kohaselt on taotlus nõuetele vastav, kui taotleja, taotlus ja toetatav

tegevus vastavad Euroopa Liidu õigusaktides, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika

rakendamise seaduses, arengukavas ja määruses sätestatud nõuetele. Pooled ei vaidle selle

üle, et kaebaja II oli juba saanud toetust samast meetmest maksimaalses ulatuses (40 000

eurot). Kuna kaebaja II oli juba saanud samast meetmest maksimaalses ulatuses toetust ning

nimetatud otsus oli Maajõud OÜ-le toetuse taotlemisel, määramisel ja praeguses asjas

vaidlustatud varasema otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel kehtiv, siis ei olnud

hiljem asutatud ja toetuse saanud kaebajale I toetuse määramine lubatav, sest kaebajat I ja

kaebajat II tuleb käsitleda selle toetusmeetme raames ühe taotlejana. Seega ei oma kaebaja I

puhul teised otsuses käsitletud rikkumised (ehitise pindala kohta valeandmete esitamine ja

müügitulu tingimuse mittenõuetekohane täitmine) otsuse õiguspärasuse ja toetuse saamise

osas tähtsust, sest isegi kui PRIA seisukohad oleksid muudes otsuses käsitletud rikkumiste

osas ebaõiged, ei esineks otsuse tühistamiseks alust, sest lõppjäreldus varasema toetuse

määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ning tagasinõude osas on õiguspärane. Kohus ei pea

seetõttu vajalikuks kaebaja omatoodetud põllumajandusliku toodangu müügitulu tingimuse

järgimist ning väidetavat valeandmete esitamist vajalikuks täpsemalt analüüsida, sest ka

nende tingimuste järgimise korral ei oleks kaebajale I toetuse määramine lubatud.

23. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida kaebaja I tähelepanu sellele, et mis puudutab sularaha

arvete vormistamist ja nende usaldusväärsust ning selles osas kaebajale tehtud etteheited, siis

need on kooskõlas senise kohtupraktikaga (vt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-2554

(p 23), samuti otsus asjas nr 3-20-2592).

24. Asjaolu, et PRIA-le oli kaebaja I ja kaebaja II võimalik seotus teada ning ta määras

toetused, ei tekita toetuse saajatele õiguspärast ootust toetuse säilitamiseks juhul, kui

ilmnevad uued asjaolud, mis kinnitavad äriühingute vahel sedavõrd tihedat sidet, mis on

omane ühisele põllumajanduslikule majandusüksusele. PRIA-l ei saanudki toetuse määramisel

äriühingute vaheliste sidemete täpne ulatus selge olla, sest kaebaja I asutati vahetult enne

toetustaotluse esitamist. Toetuse määramine ei tähenda, et PRIA-l puuduks järelkontrolli

õigus, sh äriühingu juhtimise ja teiste äriühingutega seotuse ulatuse kontrollimiseks ning

vastavalt selgunud asjaoludele toetuse määramise otsuse muutmiseks. Kaebaja positsiooniga

nõustumine tähendaks, et vastustajal puuduks toetuse määramise korral igal juhul toetuse

määramise otsuse muutmiseks alus juhul, kui äriühingute vaheline seotus oli talle mingil

määral esmase otsuse tegemisel teada. Selline tõlgendus vähendaks oluliselt PRIA võimalust

reageerida toetuse taotleja tingimuste täitmises, sh iseseisvus, toimunud muutustele toetuse

realiseerimise ajal. PRIA ei ole rikkunud ka uurimiskohustust, sest on halduskontrolli raames

just analüüsinud detailsemalt kaebaja I ja kaebaja II omavaheliste sidemete ulatust ning

seeläbi uurimiskohustust täitnud.

25. Määruse nr 1306/2013 artiklite 54, 56 ja 63 kohaselt on liikmesriikidel kohustus

reageerida toetuse tingimuste rikkumisele. Määruse nr 1306/2013 art 54 (ühissätted) näeb ette

eeskirjade eiramise ja kohustuste täitmata jätmise tagajärjed. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg

1 kohaselt taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud

makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade

eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on

3-23-121

asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Seda

normi täpsustab artikkel 56, mis näeb ette erinormina EAFRD toetuste osas erisätted. Määruse

nr 1306/2013 art 56 sätestab sarnaselt ELÜPS § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või

programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse

finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Täiendavalt

näeb määruse nr 1306/2013 art 56 ette, et liikmesriigid peavad seejuures arvesse võtma

tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.

Määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 täpsustab, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta

rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega

ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei

maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral määruse (EL)

nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse

kehtetuks. Määruse art 63 lg 3 kohaselt kaasneb toetuse maksmise lõpetamisega makstud

summade tagasinõudmine. Nimetatud sätetest tulenevalt on PRIA-l üldjuhul kaalumisruum,

kuid mitte alati.

26. Määruse nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse

kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste

täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 järgi

taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei

täideta. Määruse nr 640/2014 art 35 lg-te 2 ja 3 järgi keeldutakse taotletud toetuse maksmisest

või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste

või vajaduse korral muude kohustuste rikkumise korral. Sel juhul tuleb sanktsioonide

rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Nõuete rängal

rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (art 35 lg 5). Samuti ei maksta

toetust või tühistatakse see täielikult, kui tehakse kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse

saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata (lg 6).

Eelnimetatud normidest tulenevalt sõltub toetuse saamine ja väljamakstud toetuse

tagasinõudmine sellest, millise rikkumisega on tegemist. Toetuse määramise otsuse kehtetuks

tunnistamine ja tagasinõude tegemine on kohustuslik siis, kui tuvastatakse toetuskõlblikkuse

tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine (art 35 lg-d 1 ja 5),

samuti siis kui tuvastatakse toetuse saamiseks tingimuste kunstlikult loomine (määrus nr

1306/2013 art 60 ja määrus nr 640/2014 art 35 lg 6). Teistel juhtudel oleneb toetuse

tagasinõudmine ja selle ulatus rikutud kohustusest ja rikkumise raskusest, ulatusest, kestusest

ja korduvusest. Ka kohtupraktika kohaselt puudub PRIA-l toetuskõlblikkuse tingimuste

rikkumise tuvastamise korral kaalutlusõigus (Vt Tartu Ringkonnakohtu otsuseid asjades nr 3-

20-911 (p 22) ja nr 3-20-2554 (p-d 26-27)).

27. Toetusmäära ületamise korral ei ole PRIA-l varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel ja

tagasinõude tegemisel kaalumisruumi, sest tegemist on toetuskõlblikkuse kriteeriumi

rikkumisega. Seega ei ole kaebaja I kaebuse rahuldamiseks alust, sest vaidlustatud PRIA 15.

septembri 2022. a otsus nr 13-30.1/22/459 ja 20. detsembri 2022. a vaideotsus nr 13-

30.1/22/635-2 on lõpptulemusena õiguspärased. Kaebajale I toetuse andmine ei olnud lubatav

ning juba väljamakstud toetuse tagasinõudmine oli õiguspärane. Vaidlustatud otsuse

resolutsioonis tehtud mõningad viitevead ja sõnastuslikud eksimused ei mõjuta haldusakti

üldist õiguspärasust, tegemist on ilmselgete tehniliste ebatäpsustega.

III

28. Kaebaja II taotles ja sai toetust 47 m² pindalaga mesindushoone ehitamiseks ning 27

mesitaru ja 15 mesilaspere otsmiseks ning muude põllumajanduslike toodete tootmise

3-23-121

alustamise või arendamise alasteks tegevuskuludeks. Kaebaja II puhul heidab PRIA

toetustingimuste rikkumise osas ette peaasjalikult omatoodetud põllumajandustoode

müügitulu tingimuse rikkumist, ebaõigete andmete esitamist investeeringuobjekti ja selle

ehitamise ning kasutamisviisi kohta.

29. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 näeb ette, et toetuse saamisega võtab toetuse saaja kohustuse

tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on taotluse esitamisele

järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro ning sama sätte p 7 kohaselt kohustuse

tagada, et tema põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtus on taotluse esitamisele

järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 14 000 euro, kui ta tegutseb peamiselt puuvilja-,

marja-, pähkli-, köögivilja-, viinamarja-, veise- või hobusekasvatuse või mesinduse

tegevusalal ja punktis 5 sätestatud nõue ei ole täidetud. Sellises sõnastuses jõustusid sätted 14.

märtsil 2021, määruse nr 53 § 18 lg 4 kohaselt kohaldatakse neid toetuse saajatele

tagasiulatuvalt alates 2016. aastast.

30. Esmalt on ebaselge, kuidas mõista selle sätte kontekstis fraasi „taotluse esitamisele

järgneva teise majandusaasta“. Raamatupidamise seaduse § 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt on

majandusaasta pikkuseks 12 kuud, kuid raamatupidamiskohustuslase asutamisel, lõpetamisel,

majandusaasta muutmisel või muul seadusega ettenähtud juhul võib majandusaasta olla lühem

või pikem kui 12 kuud, kuid ei tohi ületada 18 kuud. Arvestades, et kaebaja I registreeriti

äriregistris 12. septembril 2016 võis tema taotlusele järgnev esimene majandusaasta olla 16

kuud pikk ehk septembrist 2016 kuni 31. detsember 2017. Seda kinnitavad ka äriregistrile

esitatud kaebaja II majandusaasta aruanded, milles käsitleti esimese majandusaastana

ajavahemikku asutamise aasta 2016 kuni 2017. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 mõttes oli taotluse

esitamisele järgnenud teine majandusaasta seega 2018, mitte vaidlustatud otsuses ja

vaideotsuses märgitud aasta 2019. Vastustaja on selle tõlgendusega kohtumenetluses esitatud

täiendavas seisukohas ka nõustunud. Seega tuleb kaebaja II puhul pidada taotluse esitamisele

järgnevaks teiseks majandusaastaks aastat 2018 ning kaebaja I puhul aastat 2020.

31. Teiseks on poolte vahel vaidlus selles, kuidas mõista määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 sõnastust

„teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro“. Kohus möönab, et määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5

sõnastus ei ole kõige õnnestunum, sest sõnastuslikult on raskesti mõistetav, kas müügitulu

4000 eurot peab olema saavutatud ühe asjakohase majandusaasta raames või tuleb müügitulu

hindamisel arvestada esimese ja teise majandusaasta müügitulu kokku. Võttes aluseks

varasema muudetud redaktsiooni ning seletuskirjas esitatud sätte muutmise vajaduse

põhjenduse on õigem lähtuda vastustaja seisukohast. Seletuskirjas on selgitatud, et „kui enne

pidi toetuse saaja tagama, et omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on igal

majandusaastal üle 4000 euro, siis muudatuse tulemusena peab toetuse saaja tagama, et

nimetatud müügitulu saavutatakse hiljemalt taotluse esitamisele järgneva teise

majandussaasta lõpuks. See tähendab, et muudatuse tulemusena ei nõuta noortelt

põllumajandustootjatel toetust täielikult tagasi, kui ühel majandusaastal kavandatavat

müügitulu ei saavutatud. Edaspidi võimaldatakse neil kaks majandusaastat tegutseda ja alles

teise majandusaasta (üldjuhul äriplaanis kajastatud viimane majandusaasta) lõpuks tuleb

nimetatud müügitulu nõue täita, sest teatud põllumajandustootmise valdkondades võib võtta

4000 euro suuruse müügituluni jõudmine aega rohkem kui üks aasta, seda eriti keerulises

majanduslikus olukorras.“ Seega eesmärgiks oli leevendada toetusetaotleja kohustust nii, et

igal majandusaastal ei pea müügitulu suurus olema üle 4000 euro, vaid see määr tuleb

saavutada teisel majandusaastal, et seeläbi kinnitada aktiivseks põllumajandustootjaks

saamist. Sätte sõnastus ja seletuskirjas esitatud eesmärgid ei viita sellele, et taotlejal

võimaldatakse liita esimese ja teise majandusaasta müügitulud kokku, vaid eesmärgiks oli

tagada taotluse esitamisele järgneva majandusaasta lõpuks üle 4000 euro suuruse müügitulu

3-23-121

saavutamine. See võimaldab noorel põllumajandustootjal tootmist paindlikumalt juhtida ja

tagada aktiivseks põllumajandustootjaks muutumise teise majandusaasta lõpuks ehk ta ei pea

tagama 4000 euro suuruse müügitulu saavutamist juba esimesel toetuse esitamisele järgneval

majandusaastal. Kaebaja tõlgendusega nõustudes ei ole kummalgi majandusaastal vajalik

vähemalt 4000 euro suuruse müügitulu saavutamine, sest kahe majandusaasta tulemuse saaks

liita kokku. Kui nõustuda kaebaja seisukohaga, siis võiks teise järgneva majandusaasta

müügitulu jääda marginaalseks olukorras, kus on saavutatud piisav müügitulu esimesel

majandusaastal ning selline olukord ei pruugi tagada teise järgneva majandusaasta lõpuks

taotleja aktiivse põllumajandustootja seisundit. Seletuskirja põhjendused ei viita, et õigusakti

kehtestaja soovis taotlejate kohustusi sedavõrd ulatuslikult vähendada. Eesmärgiks oli, et

toetuse saajal ei lasu kohustust igal majandusaastal üle 4000 euro müügitulu saada, vaid

toetuse saajal lasub kohustus tagada, et nimetatud müügitulu saavutatakse taotluse esitamisele

järgneva teise majandussaasta lõpuks.

32. Eelnevast lähtuvalt oli kaebajal II kohustus saavutada 2018. a lõpuks omatoodetud

põllumajanduslike toodete müügituluks üle 4000 euro. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja

omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu aastal 2017 oli 657, 56 eurot

(sularahaarved kokku 140,85 eurot), aastal 2018 oli müügituluks 3980,69 eurot (sularahaarved

moodustasid kokku 3154,64 eurot) ning 2019. aastal oli müügitulu suuruseks 232,49 eurot (vt

ka PRIA otsus p 2.1.2.). PRIA on nõustunud kaebajaga, et vaidlustatud otsuses on taotluse

esitamisele järgneva teise majandusaastana ekslikult käsitletud aastat 2019, kui tegelikult on

selleks aasta 2018 (vt ka otsuse p 30). Erinevalt kaebajale I tehtud otsusest ei sea PRIA

kaebaja II sularahaarvete asjakohasust kahtluse alla ega kahtle müügitulu suuruses ja

tehingute tegemises. Kuna taotluse esitamisele järgneva majandusaasta müügitulu puhul ei saa

sellel aastal ja sellele eelnenud aastal saavutatud müügitulu kokku liita, siis tuleb määruse nr

53 § 14 lg 2 p 5 tingimuse täitmisel lähtuda kaebaja enda märgitud ja tõendatud 2018. aasta

müügitulust, milleks oli 3980,69 ehk see ei ületanud sättes nimetatud lävendit (jäi alla 4000

euro). Samuti jäi müügitulu oluliselt alla 4000 euro ka sellele aastale eelnenud ja järgneval

aastal, mis näitab, et kaebajal oli piisava müügitulu saavutamine raskendatud ka teistel

aastatel. Eriti ilmekas on määruse nr 53 § 13 lg 2 p 5 mõttes asjakohasele aastale järgnenud

aasta müügitulu tohutu langemine, mis samuti seab kaudselt kaebaja konkurentsivõimelisuse

kahtluse alla. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viited COVID epideemia puhkemisele ja

seetõttu määruse nr 53 muutmisele ei oma kaebaja müügitulu hindamisel määravat tähtsust,

sest arvestades COVID epideemia puhkemise aega (2020 kevad) ei saanud nimetatud

nakkushaiguse levik kuidagi mõjutada kaebaja 2019 ja varasemate aastate müügitulu suurust.

Kohus nõustub samas kaebajaga, et müügitulu suurus aastal 2018 erineb vähesel määral

kohustuseks võetud määrast, kuid see ei muuda fakti, et tingimust ei täidetud.

33. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 7 nägi ette, et kui toetuse saaja tegutseb peamiselt mesinduse

tegevusalal ja sama sätte punktis 5 sätestatud omatoodetud põllumajandusliku toodete

müügitulu nõue ei ole täidetud, siis tagab toetuse saaja et tema põllumajandusliku

standardkogutoodangu väärtus on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle

14 000 euro. Kaebaja ei ole täitnud aga ka seda nõuet, sest mesinduses eeldaks see vähemalt

112 mesilaspere omamist (vt PRIA otsuse p 2.1.5.), kuid kaebaja II sedavõrd paljusid

mesilasperesid ei omanud.

34. Seega ei täitnud kaebaja määruse nr 53 § 14 lg 2 p-des 5 ja 7 sätestatud nõudeid.

35. Põhjendatud on PRIA järeldus, et kaebaja II ei ole äriplaanis kavandatud tegevust

investeeringuobjekti osas kohustavas mahus ellu viinud, samuti on kaebaja esitanud ehitise

pindala ja kasutusviisi kohta ebaõigeid andmeid.

3-23-121

36. Määruse nr 53 § 14 lg 1 kohaselt viib toetuse saaja äriplaanis kavandatud tegevused ellu

hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, kusjuures

tegevuste elluviimine peab algama kuue kuu jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse

tegemisest (p 1) ja äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas

määruse § 5 lõike 2 kohane investeering (põhivara, sh ehitustegevus), peab olema ellu viidud

ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 2). Kohus nõustub PRIA

tõlgendusega, et määruse nr 53 § 5 lg 2 kohane investeering hõlmab investeeringuobjektiks

olevat hoonet ning ehitustegevus peab seega olema ellu viidud ühe aasta jooksul taotluse

rahuldamise otsuse tegemisest. Ehk teisisõnu, määruse nr 53 § 14 lg 1 p 2 alusel peab

ehitustegevus ning kogu äriplaanis kavandatud tegevuse mahust vähemalt 75% olema ellu

viidud ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kaebaja II toetustaotlus

rahuldati PRIA 9. jaanuari 2017. a otsusega nr 13-30.1/17/14, seega ehitustegevus pidi olema

ellu viidud hiljemalt 9. jaanuariks 2018. Ehitise täielikku valmimist 9. jaanuariks 2018 ei ole

kaebaja tõendanud. Ehitustegevuse ellu viimine määruse nr 53 § 14 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei

hõlma vaid ehitustegevusega tegelemist, vaid valminud ehitis peab olema ka sihtotstarbeliselt

selleks ajaks kasutatav ning ehitis peab vastama ehitusseaduse normidele ehk vajadusel

omama kasutusluba. Üksnes ehitustegevusega tegelemine ja hoone karkassi valmimine ei ole

piisav lugemaks ehitustegevust ellu viiduks selle sätte mõttes. Vastupidisel juhul piisaks vaid

ehitustegevusega tegelemisest ning hoone tegelik eesmärgipärane kasutatavus ning

kehtestatud tingimustele vastavus ei omaks nimetatud sätetes märgitud kohustuse täitmisel

mingit rolli.

37. Seega ei oma tähtsust, kas kaebaja esitas 2017. aastal ehitusloa taotluse ja mis hetkel ning

kas ja mis ulatuses ehitustegevus 2017. aastal toimus, sest investeeringuobjekti

nõuetekohaseks ajaks ellu ei viidud ning täies ulatuses ei olnud ehitis sihipäraselt kasutatav ka

vaidlustatud PRIA otsuse tegemise ajal. Asjaolu, et ehitist võis saada osaliselt sihipäraselt

kasutada ei ole määrav, sest investeeringuobjekti ei ole täies ulatuses vaidlustatud otsuse

tegemiseni sihipärasesse kasutusse võetud ega ellu viidud, sest ehitise II korrus, kus pidid

asuma laoruumid, ei olnud ka 21. mail 2021 PRIA järelepärimisele vastuse esitamise ajaks

veel valmis. Ehitisregistri andmetel oli vaidlustatud PRIA otsuse tegemise ajal ja on ka praegu

ehitis püstitamisel ehk pole täies ulatuses valminud, sellel ei ole jätkuvalt kasutusluba ning

puudub märge esmase kasutuselevõtu aasta kohta. Sellises olukorras ei saa lugeda

investeeringuobjekti ellu viiduks ja sihipäraselt täies ulatuses kasutuses olevaks. Sellega on

kaebaja ühtlasi rikkunud ka määruse nr 53 § 14 lg 2 p 1 tingimust, mis näeb ette, et toetuse

saamisega võtab toetuse saaja kohustuse investeeringuobjekti säilitada ja sihipäraselt kasutada

vähemalt üks aasta arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Nimetatud

kohustuse rikkumine on käsitletav toetuskõlblikkuse kriteeriumite rikkumisena.

38. Kuigi võib möönda, et ainuüksi hoonealuse pindala muutmine ei pruugi tõepoolest

vähendada taotlusega seatud eesmärke, jätab kaebaja II tähelepanuta selle, et PRIA ei heida

ette üksnes ehitise pindala muutust, vaid koostoimes teiste asjaoludega seab kahtluse alla

investeeringuobjekti kasutamisviisi ja kulude mõistlikkuse ja vajaduse laiemalt. Kohtule

esitatud kontrollaruandes kajastatud pildimaterjal kinnitab, et rajatud hoone vastab rohkem

elumajale kui tavapärasele mesindushoonele omastele joontele. Kaebaja on muutnud pärast

toetuse määramist ja väljamaksete tegemist ühepoolselt oluliselt ehitusalust pindala ja

üldkasutatavat pinda ning ehitanud kahekordse hoone, mille ülakorrusel on terrass ning mis

väliselt ja sisemuselt ei ole omane mitte meekäitlushoonele, vaid meenutab enam elamut.

Sellist ehitise sisekujundust ja kasutusotstarvet on võimalik kergesti muuta puhkemajale

omaseks ning kasutada hoonet ka otstarbel, milleks toetust ei määratud ehk mitte üksnes

PRIA-le esitatud projektis märgitud meekäitlushoonena. Väheusutav on kaebaja seisukoht, et

3-23-121

hoone teist korrust, kuhu pääseb üksnes treppi kasutades, kasutatakse tulevikus tootmishoone

laoruumina. Tootmishoone puhul ei ole tavapärane, et inventar ja tooted hoiustatakse

ruumides, kust ei ole esemed transportimiseks kergesti kättesaadavad. Kuna ehitusprojekti

esitamise kohustust PRIA-le toetustaotluse esitamise ajal ei olnud, siis ei saanud PRIA

toetustaotluses viidatud kirjeldusest (hoone on puitmaja pindalaga 47 m² ja selle asuvad

tootmisruum ja laoruumid) ka mõista, et kaebaja II kavatseb investeeringuobjektina rajada

hoopis 70 ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja 100,1 m² köetava pinnaga (kohapealses

kontrollis tuvastatud ja ehitisregistrisse kantud andmed) kahekorruselise elumajale sarnaneva

terrassiga hoone ning teha seda etapiviisiliselt nii, et ehitise II korrus, kus pidid asuma

laoruumid, ei olnud ka 21. mail 2021 PRIA järelepärimisele esitatud vastuse kohaselt veel

valmis. Seega ei olnud investeeringuobjekt ka 21. mai 2021. a seisuga veel täies ulatuses välja

ehitatud ja sihtotstarbeliselt kasutatav. Sellega seoses on PRIA põhjendatult asunud otsuses

seisukohale, et kaebaja on ehitamisel oleva hoone oluliste tingimuste osas jätnud PRIA tehtud

muudatustest nõuetekohaselt teavitamata või on esitanud osade muudatuste kohta teabe

mittetäielikult. Samuti ei ole kaebaja toetustaotlust muutnud ning järelevalvemenetluse

tulemusena selgunud asjaolud seavad põhjendatult kahtluse alla, kas sellise ehitise rajamiseks

toetuse andmine on vajalik ja mõistlik otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 75 lg 1 mõttes.

Kohus nõustub PRIA järeldusega, et ehitatud hoonet on raske nii välimuselt kui

kasutusotstarbelt eristada elumajast. Muu hulgas jääb hoolimata kaebaja II esitatud väidetest

kohtule arusaamatuks, miks meekäitlushoone II korruse laoruumidena kasutatava ruumi ees

on vajalik terrass ning otsese päevavalguse sissepääs ruumi ning kuidas on tagatud nende

ruumide sihipärane kasutamine tulevikus.

39. Kohus nõustub PRIA kriitika ja seisukohtadega ka kaebaja II teiseks investeeringuks

olnud mesitarude ja mesilasperede soetamise kohustuse ning puukooli rajamise kohustuse ja

maakasutuse mittenõuetekohase täitmise kohta ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §

165 lg 2). Kaebuses esitatud seisukohad ei tingi PRIA seisukohtade ebaõigsust.

40. Kohus ei pea vajalikuks võtta lõplikku seisukohta selles, kas ja millises ulatuses omas

kaebaja II ainuomanik oma töökohast lähtuvalt siseinfot ja seda toetuse taotlemisel kasutas,

sest sellest ei olene oluliselt kohustuste rikkumise kohta tehtud järeldused ning teiseks on

materjalide alusel raske mõista, millise siseinfo kasutamist täpselt kaebaja II ainuomanikule

ette heidetakse. Töökohal toetuste taotlemiste kohta juhendite koostamine ei anna veel alust

järeldada, et sama isik on toetustaotluse esitamisel tahtlikult kasutanud siseinfot eelise

saamiseks. Kuigi kaebaja II ainuomanikult võib eeldada toetuse tingimuste paremat tundmist,

ei muuda ainuüks see asjaolu veel kaebaja II rikkumiste ulatust.

41. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kaebaja II on rikkunud oluliselt toetustingimusi.

Ehitise pindala, kasutusviisi ja ehitamisega seotud asjaolude muutumisel oleks kaebaja

pidanud muudatustest PRIA-t üksikasjalikult teavitama. Kohapealse kontrolli raames

tuvastatud asjaolud, mis on kajastatud kontrollaruandes ning vaidlustatud otsuses esitatud

põhjendused on piisavad järeldamaks, et kaebaja II on osaliselt varjanud ehitatava hoone

olulisi andmeid ning võimalikku kasutusviisi ja ehitise valmimise ulatust ning seeläbi

avaldanud ebaõiget teavet investeeringuobjektiks oleva hoone olemusest ja hilisemast

kasutusviisist. Lähtuvalt määruse nr 1306/2013 art-st 60 ei olnud kaebaja II toetustaotluse

rahuldamine lubatav, sest kaebaja on rikkunud toetuskõlblikkuse tingimusi ning tegemist on

sedavõrd oluliste rikkumistega, mis ei anna alust toetuse tagasinõudmiseks osaliselt. Seega on

kaebaja viide kaalutlusõiguse ebakohasele kasutamisele asjakohatu. Põhjendatud on toetuse

määramise otsuse kehtetuks tunnistamine ning väljamakstud toetuse tagasinõudmine täies

ulatuses (vt ka otsuse p-d 25-26). Kuna vaidlustatud otsus on õiguspärane, ei ole alust ka

vaideotsuse tühistamiseks. Seega jääb OÜ Mesikar kaebus rahuldamata.

3-23-121

IV

42. Kokkuvõtlikult jäävad Maajõud OÜ ja OÜ Mesikar kaebused rahuldamata. HKMS § 108

lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. PRIA ei ole

menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg

1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider