3-25-201/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-201

Määruse kuupäev

14. veebruar 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus meditsiinilise abivahendi tõendi väljastamiseks

kohustamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-25-201 menetlus kohustamisnõude osas.

2. Tagastada X-i kaebus hüvitamisnõude osas.

3. Jätta X-i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

4. Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

5. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1-4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

155 lg 5, § 121 lg 4, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus

osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 25. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse seoses talle

ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega. Kaebaja nõuab talle meditsiinilise abivahendi,

s.o seljaortoosi, tõendi väljastamist, tõendi väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist

ning mittevaralise kahju summas 1500 eurot hüvitamist. Perearst andis kaebajale tõendi

randme-, põlve- ja seljaortooside saamiseks. Sama perearst kontrollis 2024. a septembris või

oktoobris tõendid kaebaja juuresolekul üle ning ei saanud aru, miks vangla üksus tõendeid ei

näe. Tartu Vangla 20. jaanuari 2025. a vaideotsusest nr 1-8/2-25/16-1 nähtub, et perearsti

väitel ei ole kaebajal tõendit seljaortoosi saamiseks, kuid perearst valetab. Kaebajal on

erinevad seljavaevused, mille leevendamiseks vajab kaebaja seljaortoosi. Kaebaja

terviseprobleemid ägenevad, talle põhjustatakse kannatusi ning olulist heaolu ja elukvaliteedi

langust. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ning riigi õigusabi. Kaebaja ei

suuda ennast ise esindada, kuna tema kaebuste hulk on suur ja tal on raske materjalides

orienteeruda.

3-25-201

2. Tartu Vangla esitas 28. jaanuaril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid.

3. Sihtasutus Viljandi Haigla esitas 31. jaanuaril ja 13. veebruaril 2025 kohtule vastustena

kohtunõuetele kaebuse asjaoludega seonduvad selgitused ning tõendid. Sihtasutus Viljandi

Haigla esitas kohtule ka 7. veebruari 2025. a haigusjuhu nr VH-20230927-75845 väljavõtte,

millest nähtub, et perearst väljastas kaebajale abivahendi lihttõendi, määrates kaebajale

meditsiinilise näidustuse tõttu seljavöö.

KOHTU SEISUKOHT

4. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust ja lähtub selle

lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel

meditsiinilise abivahendi tõendi väljastamiseks kohustamist. Samuti nõuab kaebaja HKMS §

37 lg 2 p 4 alusel ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud mittevaralise

kahju hüvitamist. Kohus mõistab, et kaebaja hinnangul on talle kahju põhjustatud seljaortoosi

tõendi väljastamata jätmisega, mistõttu on ta pidanud kannatama seljavalusid ega ole saanud

teha ilma valudeta igapäevatoimetusi, sh teha sporti. Kuna kaebaja põhjendab, et tema

terviseprobleemid on ägenenud ning talle on põhjustatud heaolu ja elukvaliteedi langust, siis

mõistab kohus, et kaebaja hinnangul on kahjustatud tema tervist ning alandatud tema

väärikust. Kaebaja on esitanud ka õigusvastasuse kindlakstegemise nõude, kuid kaebaja

õiguste kaitseks ei ole vajalik eelnimetatud nõude eraldiseisev käsitlemine. Kohus hindab

tuvastamisnõude sisulise menetlemise põhjendatust kohustamisnõude osas haldusasja

menetluse lõpetamisel. Ühtlasi on tuvastamisnõue hõlmatud hüvitamisnõudega, kuivõrd

hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vaidlusaluse tervishoiuteenuse osutamise

õiguspärasust.

5. Kohus otsustab esmalt haldusasja menetluse lõpetamise kohustamisnõude osas (I), seejärel

tagastab kaebuse hüvitamisnõude osas (II) ning viimaks lahendab kaebaja taotlused (III).

I

6. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või

toiming tehtud. HKMS § 152 lg 3 sätestab, et kui sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud asjaolud

ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse

võtmata. Perearst väljastas kaebajale 7. veebruaril 2025 tema soovitud meditsiinilise

abivahendi tõendi. Seega on kaebaja oma kaebuse eesmärgi kohustamisnõude osas

saavutanud.

7. HKMS § 152 lg-st 2 tulenevalt ei lõpeta kohus menetlust sama paragrahvi lg 1 p 4 alusel,

vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu

tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja

kaebaja seda taotleb. Kohus ei pea vajalikuks anda kaebajale võimalust teatada, kas ta soovib

haldusasja menetluse jätkamist tuvastamisnõudes, kuna kaebaja on tuvastamisnõude

menetlemise tahet väljendanud juba kohtule esitatud kaebuses. Tuvastamisnõude esitamine ei

ole lubatud haldusorgani tegevuse õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse

rahuldamine ei too kaasa isiku õigusliku positsiooni paranemist. Tuvastamisnõude esitamisel

3-25-201

preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes ka edaspidi

õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase

järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske

(Riigikohtu

halduskolleegiumi 4. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10; 14. oktoobri 2020. a

määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Kaebaja on saanud perearstilt soovitud tõendi ning kohtu

hinnangul puudub praegusel juhul põhjus eeldada, et kaebaja suhtes sarnases olukorras

tulevikus õigusvastaselt käitutakse. Kui kaebajal tekib tulevikus etteheiteid tervishoiuteenuse

kvaliteedile ning ta soovib mingi tervishoiuteenuse osutamist, siis on tal võimalik uuesti

kohustamisnõudega halduskohtusse pöörduda

Seega on preventiivsel eesmärgil

tuvastamisnõude esitamine välistatud. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid

tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist

ei õigusta ka võimalik hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuivõrd kaebaja on juba kohtule

sellise hüvitamisnõude esitanud ning selle sisuliseks menetlemiseks ei ole eelnevalt vaja

eraldiseisvas menetluses vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine. Seega ei ole

tuvastamisnõude menetlemine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

8. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse

kohustamisnõude osas. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral

samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

II

9. Kaebaja esitatud hüvitamisnõude osas kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

10. Vaidlus puudub selles, et kaebajal esinevad seljavaevused. Samuti ei eita kohus, et

seljaortoos võib nendele vaevustele teatud leevendust tuua, nt võimaldada paremat liikuvust

või vähendada valu. Samas ei saanud kaebajale enne 7. veebruarit 2025 seljaortoosi lubava

tõendi väljastamata jätmine põhjustada kaebajale sedavõrd suuri kannatusi, mida võiks pidada

kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kuigi kaebajale ei olnud väljastatud seljaortoosi tõendit,

siis võimaldati talle erinevaid elukvaliteeti parandavaid tervishoiuteenuseid, sh tagati talle

valuravi, mis tema seljavaevuseid ja valuaistinguid vähendas (dtl-d 42, 48). Samuti oleks

kaebaja ise saanud enda võimalikke kannatusi vähendada, kui ei oleks valuvaigistite võtmisest

ja arsti seljavaludest teavitamisest loobunud, nagu kaebaja seda enda kinnitusel tegi (dtl 3).

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette,

et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise ja tervise kahjustamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

12. Vangistusseaduse § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuse osutaja vanglas

tervishoiuteenuseid vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi

3-25-201

osutamist reguleerivatele sätetele. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi

halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamisele

kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Vastavalt

VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise

lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige

vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima

patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi

käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist

tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt

seotud tegevust. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt

tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja

üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning

patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

13. Kohtul ei ole võimalik haldusasjas esitatud tõenditest teha tõsikindlat järeldust, kas

kaebajale oleks tulnud väljastada seljaortoosi tõend varasemalt või oli 7. veebruar 2025

selleks kohane aeg. Küll aga ei ole võimalik jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava

mittevaralise kahju tekkimist. Seljaortoosi puudumine võis põhjustada kaebajale teatud heaolu

langust ning kohati mõnevõrra suuremaid valuaistinguid, kuid tervishoiutöötajad ei ole olnud

kaebaja terviseprobleemidega seoses tegevusetud. Kaebajale on osutatud erinevaid

tervishoiuteenuseid, sh on talle väljastatud nii randmeortoos kui ka põlveortoosid (dtl 30) ning

ordineeritud valuvaigisteid (dtl-d 42, 48), mis on suunatud kaebaja heaolu tõstmisele ja

liikuvuse parandamisele. Samuti on kaebaja vajaduse ilmnemisel suunatud perearsti

vastuvõtule, mille tulemusel ta 7. veebruaril 2025 seljaortoosi tõendi ka sai (dtl-d 41, 55).

Väheoluline ei ole ka asjaolu, et kaebaja oleks saanud oma võimalikke kannatusi ise

vähendada, kui ei oleks valuvaigiste võtmisest ja arsti seljavaludest teavitamisest loobunud

(dtl 3). Patsiendile kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamine ei ole võimalik olukorras, kus ta

oma terviseprobleeme tervishoiuteenuse osutajale täies ulatuses ei avalda. Haldusasja

materjalidest ei nähtu kohtule, et kaebaja terviseprobleeme oleks ignoreeritud ning et kaebajal

oli põhjust eeldada, et ta oma vaevuste avaldamise korral vajalikku ravi ei saa. Eeltoodut

arvestades ei ole kaebajale põhjustatud selliseid intensiivseid kannatusi, mis oleks saanud

tekitada talle rahaliselt hüvitatavat kahju. Seetõttu on kaebuse rahuldamine kaebaja esitatud

hüvitamisnõude osas ebatõenäoline.

14. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse hüvitamisnõude osas HKMS § 121 lg 2

p 21 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust

pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

III

15. Kuna kohus lõpetab osaliselt haldusasja menetluse ning ülejäänud osas tagastab X-i

kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks

ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

16. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab.

RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

3-25-201

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda

teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik

seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1

sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund

asja otsustamist.

16.1. Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused

ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses

arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Üksnes 2024. a esitas kaebaja Tartu

Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. 2025. a on

kaebaja esitanud kohtule juba kümme kaebust ja ühe taotluse eeltõendamismenetluse

algatamiseks. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule kaebusi teiste kinnipeetavate nimel (vt nt

haldusasjad nr 3-25-144 ja 3-25-149). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt

võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi.

Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika

kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib

halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Kaebaja väljendatud

raskused ei ole sellised, mis õigustaksid riigi õigusabi andmist. On kaebaja enda otsustada,

kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid

haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada,

ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile.

16.2. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1

alusel rahuldamata.

17. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider