2-23-122103/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. veebruar 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-122103

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi O. O. vastu

põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

2 925,91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), asukoht A. Weizenbergi 20, Tallinn,

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema, e-post XXX

Kostja O. O. (isikukood XXX), elukoht kohtule teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista O. O.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja lepingust nr xxxx

tulenev põhivõlg 1 016,50 eurot, sissenõudmiskulud 12 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 60,70 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses

sätestatud määras põhivõlalt (1 016,50 eurot) alates 16.08.2023 kuni põhivõla

tasumiseni.

3. Jätta hagi rahuldamata lepingust nr xxxx tuleneva põhivõla 802,79 eurot, intressi

102,33 eurot, sissenõudmiskulude 88 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

278,59 eurot ja seadusjärgset määra ületava edasiulatuva viivise osas.

4. Jätta menetluskuludest 46% kostja kanda ja 54% hageja kanda.

5. Mõista O. O.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 351,90

eurot (käibemaksuta).

6. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

7. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 30.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse O. O. (kostja) vastu 2 261,29 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut

mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 15.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 1819,29 eurot, intressi 102,33 eurot, sissenõudmiskulud 100 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivised 339,29 eurot ning viivise alates 16.08.2023 kuni lepingust nr xxxx

tuleneva põhinõude (802,79 eurot) täitmiseni määraga 39,99% aastas ja lepingust nr xxxx

tuleneva põhinõude (1 016,50 eurot) täitmiseni määraga 24% aastas. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 385

eurot ja õigusabikulud 527 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid P OÜ ja kostja 10.11.2017 laenulepingu nr xxxx, mille alusel

võimaldati kostjale 800 eurot krediiti. Kostja kohustus laenu tasuma krediidiandja esitatud

arvete alusel. Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 39,99% aastas. Lepingu krediidi

kulukuse määr oli 49%.

Lisaks sõlmis kostja I AS-iga 23.03.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja

kauba (mobiiltelefon Apple iPhone 13 Pro Max) maksumusega 1284 eurot. Kostja kohustus

laenu tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.05.2022–15.04.2024

jooksul. Leping ei näinud ette lepingutasu ning intressimäär oli 0% aastas. Lepingu krediidi

kulukuse määr oli 0%.

Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli viivituses kolme üksteisele

järgneva osamakse tasumisega. P OÜ saatis kostjale 10.12.2022 lepingu ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. P OÜ ütles 25.12.2022

lepingu üles, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. P OÜ loovutas

nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 28.12.2022 kirjaga.

I AS saatis kostjale 17.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. I AS ütles 26.01.2023 lepingu üles, kuna kostja ei tasunud

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. I AS loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest

on kostjat teavitatud 31.01.2023 kirjaga.

Lepingu nr xxxx ülesütlemise seisuga oli kostjal tagastamata krediit 802,79 eurot. Kostja ei

ole põhivõla katteks tasumisi teinud. Seega on nimetatud lepingust tulenev põhivõlg 802,79

eurot.

Lepingu nr xxxx alusel tasus kostja 267,50 eurot. Seega on kostjal nimetatud lepingust

tuleneva põhivõla suurus 1016,50 eurot (1284,00–267,50).

Põhivõla nõue on seega kokku 1819,29 eurot (802,79+1016,50).

Lepingu nr xxxx ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata intressid 2022. a septembri,

oktoobri ja novembri eest ning vahemiku 1.12.–25.12.2022 eest 102,33 eurot

(26,23+27,57+26,54+21,99).

Hageja nõuab viivist lepingu nr xxxx alusel põhivõlalt (802,79 eurot) lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, alates 26.12.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga

võrdses määras, s.o 39,99% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal

sissenõutavaks muutunud viivis 204,94 eurot.

Hageja nõuab viivist lepingu nr xxxx alusel põhivõlalt (1016,50 eurot) lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, alates 27.01.2023 lepingus kokku lepitud viivise määras, s.o 24% aastas ja

0,07% päevas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud

viivis 134,35 eurot.

Hageja palub kohtul lisaks hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele

kostjalt välja mõista ka edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude

täitmiseni. Lepingu nr xxxx alusel nõuab hageja edasiulatuvat viivist põhinõudelt 802,79

eurot kuni selle kohase tasumiseni alates 16.08.2023 intressi aastase määraga võrdses määras

s.o 39,99% aastas ning lepingu nr xxxx alusel tekkinud põhinõudelt 1016,50 eurot kuni selle

kohase tasumiseni alates 16.08.2023 lepingus kokku lepitud viivise määras, s.o 24% aastas.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 100 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: lepingu

nr xxxx alusel 06.01.2022 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 18.01.2023 teise tasulise

kirja saatmine 5 eurot, 07.02.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot; lepingu nr xxxx alusel 09.02.2023 esimese tasulise

kirja saatmine 25 eurot, 21.02.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 03.03.2023 kolmanda

tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot.

3. Kohus toimetas hagi kostjale kätte 08.12.2023 väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus märkis 27.05.2024 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu

andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale tähtaja

täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks.

5. Hageja esitas 14.06.2024 vastuses täiendavad selgitused ja tõendid vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohta.

6. Kohus teatas 27.01.2025 kirjas, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja

lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 1819,29 eurot, intressi 102,33 eurot, sissenõudmiskulusid

100 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 339,29 eurot ning viivist alates 16.08.2023 kuni

lepingust nr xxxx tuleneva põhinõude (802,79 eurot) täitmiseni määraga 39,99% aastas ja

lepingust nr xxxx tuleneva põhinõude (1 016,50 eurot) täitmiseni määraga 24% aastas.

8. Kohus tuvastas, et P OÜ ja kostja sõlmisid 10.11.2017 laenulepingu nr xxxx, mille alusel

võimaldati kostjale krediiti 800 eurot (dtl 40). Kostja isikusamasus on lepingu sõlmimisel

tuvastatud (dtl 93–94). Kostja kohustus krediidi tagastama krediidiandja esitatud arvete alusel.

Kostja jäi viivitusse kolme järjestikuse arve tasumisega, mistõttu saatis krediidiandja kostjale

ülesütlemise hoiatuse ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (dtl 57–59). Kuna

kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles võlausaldaja lepingu

25.12.2022 üles. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutatud ja tagastamata krediit

802,79 eurot (dtl 200).

Lepingus nr xxxx on pooled kokku leppinud intressimääras 39,99% aastas, 3,33% kuus ja

0,11% päevas. Lepingu ülesütlemise seisuga olid kostjal tasumata 2022. a septembri, oktoobri

ja novembri intressimaksed ning perioodi 01.12.–25.12.2022 eest arvestatud intressimaksed,

kokku 102,33 eurot (26,23+27,57+26,54+21,99).

Lepingu nr xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 802,79 eurot lepingu ülesütlemise

järgnevast päevas alates, s.o 26.12.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani (15.08.2023)

intressi aastase määraga võrdses määras, s.o 39,99% aastas kooskõlas lepingu üldtingimuste

punktiga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Sissenõutavaks muutunud viivis on 204,94

eurot.

9. Kohus tuvastas, et I AS ja kostja sõlmisid 23.03.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille

alusel sai kostja kauba (telefoni Apple iPhone 13 Pro Max 128GB) maksumusega 1284 eurot

(dtl 53). Leping on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Kauba eest tuli kostjal tasuda

perioodi 15.05.2022–15.04.2024 jooksul 24 osamaksega, mille suurus oli lepingu kohaselt

53,50 eurot. Järelmaksuleping ei näinud ette intressi, haldustasu ega muude lisatasude

tasumist. Kostja jäi viivitusse nelja järjestikuse osamakse (oktoober 2022 kuni jaanuar 2023)

tasumisega, mistõttu saatis I AS kostjale 17.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 68). Kuna kostja ei tasunud võlgnevust

ka täiendava tähtaja jooksul, ütles I AS 26.01.2023 lepingu üles. Lepingu ülesütlemise seisuga

oli kostja tasunud kokku 267,50 eurot, st viis osamakset. Seega on kostjal lepingust nr xxxx

tulenev põhivõlg 1016,50 eurot (1284,00–267,50).

Lepingu nr xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 1016,50 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevas alates, s.o 27.01.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani lepingus

kokku lepitud viivise määras, s.o 24% aastas ja 0,07% päevas. Sissenõutavaks muutunud

viivis on 134,35 eurot.

Hageja nõuab edasiulatuvat viivist lepingu nr xxxx alusel tekkinud põhinõudelt 802,79 eurot

kuni selle kohase tasumiseni alates 16.08.2023 intressi aastase määraga võrdses määras, s.o

39,99% aastas ning lepingu nr xxxx alusel tekkinud põhinõudelt 1016,50 eurot kuni selle

kohase tasumiseni alates 16.08.2023 lepingus kokku lepitud viivise määras, s.o 24% aastas.

10. Esialgsed võlausaldajad loovutasid oma nõuded hagejale. Nõude üleminek

krediidiandjatelt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatistega, mis edastati kostjale

lepingus märgitud postiaadressile (dtl 69–70). Nõuete loovutamisest on kostjat teavitatud ka

e-kirjadega (dtl 206–207, 210–211).

11. Eelnimetatud lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1

tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus

on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest

tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija

tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

12. Kohus tuvastas, et 10.11.2017 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 18,92%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 56,76%. 10.11.2017

laenulepingu nr xxxx krediidi kulukuse määr (49%) ei ületa VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses

kehtestatud piirmäära. 23.03.2022 järelmaksulepingu nr xxxx puhul on krediidi kulukuse

määr 0%.

13. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5);



krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste

nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6);



sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus (KAVS § 49 lg 1 p 7).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

14. Kohus selgitas 27.05.2024 kohtunõudes hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud,

millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 239–240).

15. Hagiavaldusest ja hageja 14.06.2024 vastusest ning hageja esitatud tõenditest järeldub, et

laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale.

15.1.

Hageja 14.06.2024 vastuse (dtl 243–252) ja P OÜ selgituste (dtl 253–254) kohaselt

hindas P OÜ kostja krediidivõimelisust taotluses (dtl 71–72), avalikes andmebaasides ja

maksehäireregistris sisalduvate andmete põhjal (dtl 73) ning kogus kostja pangakonto

väljavõtte taotluse esitamisele eelneva kuue kuu, s.o perioodi 10.05.–09.11.2017 kohta (dtl

97–172). Krediidiandja arvestas, et kostja kuue keskmine töötasu oli 1680,56 eurot, igakuised

väljaminekud olid kokku 954,18 eurot (elatis 215 eurot, finantskohustused 739,18 eurot),

majapidamiskulud 400 eurot ja taotletava laenu osamakse 82,15 eurot. Krediidiandja võttis

arvesse järgmised kostja laenumaksed: P OÜ (smsraha) lepingud laenumaksetega kokku

358,36 eurot (SR3205830 kuutasu 109,56 eurot, SR3195868 kuutasu 125,54 eurot,

SR3180241 kuutasu 123,26 eurot), 02.11.2017 K AS laen 100 eurot, 02.11.2017 C AS laen

97,65 eurot, 06.11.2017 leping xxxx põhiosa 180,99 eurot ja intress 2,18 eurot. Krediidiandja

arvestuse kohaselt jäi klindile reserviks 244,23 eurot.

15.2.

Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvad lisaks eelnevalt nimetatud laenudele ka

17.08.2017 K AS laenu (xxxx) väljamakse 1465 eurot ja 04.09.2017 sama laenu tagasimakse

95,99 eurot, 07.09.2017 K AS arve (xxxx) tasumine 131,59 eurot ning 07.09.2017 AS N arve

tasumine 544,95 eurot.

Hageja selgituse kohaselt ei võtnud krediidiandja kostja krediidivõimelisuse hindamisel

kohustustena arvesse 17.08.2017 K AS laenu laenulepingu nr xxxx alusel, 07.09.2017 AS N

laenu ja 07.09.2017 K AS laenu laenulepingu nr xxxx alusel, kuna vastavalt laenulepingu

sõlmimise ajal kehtinud krediidiandja sise-eeskirjadele võetakse kliendi regulaarse sissetuleku

ja väljaminekute suuruse arvestamise aluseks taotluse esitamisele eelneva kahe kuu andmed.

Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja praegusel juhul kostja rahaliste kohustuste suurust

kohaselt hinnanud. Nagu eelnevalt viidatud kohtupraktikast tuleneb, ei saa krediidiandja

vabandada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist oma sisekorra järgimisega, kui

vastava sisekorra järgimise tulemusel ei selgitata tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt

välja. Kostja kontolt ei nähtu, et kostja oleks K AS laenu 1465 eurot lepingu xxxx alusel täies

ulatuses ära tasunud ning krediidiandja ei ole välja selgitanud, kas see ning K AS lepingu

xxxx alusel võetud laen (viimati tasutud makse 131,59 eurot) ning 07.09.2017 AS N laen

(viimati tasutud makse 544,95 eurot) on tasutud. Sellest, et laenutaotluse esitamisele eelneva

60-päevase perioodi jooksul ei nähtunud nende laenude puhul tagasimaksete tegemist, ei

saanud krediidiandja eeldada, et tarbijal vastavaid laenukohustusi enam ei ole. Krediidiandja

oleks kostjalt pidanud nende laenude kohta täiendavaid andmeid küsima. Seejuures nähtuvad

kostja kontolt mitmed maksed enda kontode vahel (nt 11.10.2017 ülekanne teisele kontole

115 eurot jne). Sellest järeldub, et kostjal on veel vähemalt üks pangakonto. Kostja

krediidivõimelisuse kontrollimiseks oleks krediidiandja pidanud küsima ka kostja teiste

kontode väljavõtteid. Näiteks võis kostja tasuda osade laenude makseid mõnelt teiselt kontolt.

Kohus märgib, et krediidiandja kogutud konto väljavõttest nähtub, et kostja võttis sageli (pea

igakuiselt) laenu ja tasus laenulepingu nr xxxx sõlmimise eel mitme erineva laenu

tagasimakseid. Juba ainuüksi krediidiandja poolt arvesse võetud rahalised kohustused

(laenumaksed ja elatis) koos krediidiandja antud uue laenukohustusega kokku moodustasid

1036,33 eurot ehk 61,67% kostja töötasust. Krediidiandja arvestatud kliendireserv ei kata

kõiki võimalikke kostja rahalisi kohustusi (sh laenud, mida krediidiandja ei arvestanud).

Kostjal polnud laenu taotlemise hetkeks küll teadaolevalt maksehäireid, kuid see võis

tuleneda sellest, et kostja kasutas uusi laene varasemate tagasimaksmiseks.

Samuti pole hageja välja toonud, kuidas selgitas krediidiandja välja, et kostja

majapidamiskulude suurus on 400 eurot. Kui tegemist oli kostja enda poolt märgitud

summaga, oleks krediidiandja pidanud kontrollima, kas see vastab kostja tegelikele kuludele.

Kostja kontolt ei nähtu tavapäraseid eluasemekulude maksed (sh elekter ja muud

kommunaalmaksed), mistõttu oleks krediidiandja pidanud välja selgitama, kuidas kostja neid

kulusid kannab, nt maksab teiselt kontolt või sularahas. Kostja kontolt nähtuvad arvestatavas

suuruses sularaha väljamaksed (2017. a juunis 790 eurot, juulis 200 eurot, augustis 990 eurot,

septembris 200 eurot, novembris (vahemikus 01.11.–08.11.2017) 305 eurot). Lisaks nähtuvad

kostja kontolt sagedased kulutused lotopiletitele, mis võib viidata hasartmängusõltuvusele.

Teadaolevate andmete põhjal ei saanud krediidiandjal tekkida veendumust, et kostja

krediidivõimelisus on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik.

15.3.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja P OÜ ei järginud VÕS §

4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust ja rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

16. Hageja on selgitanud, et kostja sai lepingu nr xxxx alusel perioodil 13.11.2017 kuni

12.09.2022 krediiti kokku 3322 eurot ning tegi esialgsele võlausaldajale vahemikus

01.12.2017 kuni 5.09.2022 tagasimakseid kokku 4093,69 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär

alates laenu väljastamisest 13.11.2017 kuni 12.09.2022 oli 0. Lepingus kokkulepitud

intressimäär on seadusjärgsest suurem, 39,99% aastas. Hageja saab seega nõuda kostjalt

põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.

Arvestades, et kostja maksis algsele võlausaldajale lepingu nr xxxx alusel tagasi suurema

summa, kui kostja laenuna sai, ei ole kostjal selle lepingu alusel võlgnevust ega olnud seda ka

lepingu ülesütlemise ajal. Seega jäävad lepingust nr xxxx tulenevad hageja nõuded, sh

põhinõue, intress, viivis ja sissenõudmiskulud, kostja vastu täies ulatuses rahuldamata.

17. Leping nr xxxx ei näinud ette intressi ega muid tasusid. Kostja rikkus põhivõla tasumise

kohustust ja oli viivituses nelja järjestikuse makse tasumisega. Nimetatud lepingu

ülesütlemine vastab teenuselepingu p-le 9 ja on kehtiv. Lepingust nr xxxx tulenev põhivõla

nõue 1016,50 eurot tuleb rahuldada.

18. Hageja nõuab lepingu nr xxxx alusel viivist põhivõla summalt 1016,50 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevas alates, s.o 27.01.2023 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani lepingus kokku lepitud viivise määras, s.o 24% aastas ja 0,07% päevas.

Sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga oli 134,35 eurot. Hageja nõuab

edasiulatuvat viivist põhinõudelt 1016,50 eurot kuni selle kohase tasumiseni alates 16.08.2023

lepingus kokku lepitud viivise määras, s.o 24% aastas.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Kuivõrd leping nr xxxx ei näe ette intressi ning selles sätestatud viivisemäär on suurem kui

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr, saab hageja viivisenõude rahuldada osaliselt,

seadusjärgse viivisemäära ulatuses.

Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli viivise määr 27.01.2023 kuni 30.06.2023 10,5%

aastas (2,5% + 8% = 10,5%) ja 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni 15.08.2023 12% aastas (4%

+ 8% = 12%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised:

1) 27.01.2023–30.06.2023: 1016,50 × 10,5% ÷ 365 × 155 päeva = 45,32 eurot;

2) 01.07.2023–15.08.2023: 1016,50 × 12% ÷ 365 × 46 päeva = 15,37 eurot.

Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 15.08.2023 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 60,70 eurot (45,32 + 15,37). Ülejäänud osas (134,35 – 60,70

= 73,65) jääb lepingust nr xxxx tulenev viivisenõue rahuldamata. Lisaks tuleb kostjalt välja

mõista edasiulatuv viivis alates 16.08.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 1016,50 eurot kuni selle tasumiseni.

19. Hageja nõuab kostjalt lepingu nr xxxx alusel 50 euro suuruse sissenõudmiskulu

hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Sissenõudekulud on kujunenud järgmiselt: 09.02.2023 tasulise kirja saatmine 25 eurot,

21.02.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 03.03.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot. Sellele

lisanduvad muud makseviivitusega seotud kulud 15 eurot. Muude makseviivitusega seotud

kulude kohta on hageja esitanud väljavõtte tööprogrammist (dtl 216–216).

Kohus märgib, et VÕS § 1132 lõiked 1 ega 2 ei ole seadustatud hinnakiri, vaid piirmäär

sissenõudmiskulude hüvitisele. Kui hageja tahab tarbijalt nõuda lisaks meeldetuletuskirjadele

täiendavat hüvitist, tuleb viidata lepingu sättele, kus on ette nähtud vastav kulu, või tõendada

kulude tekkimist nõutavas suuruses. Vastavalt lepingu nr xxxx tingimustele on krediidiandjal

maksetega hilinemise korral õigus nõuda vastavalt hinnakirjale võlgnevusega seoses

meeldetuletuskirja saatmise teenustasu 4 eurot. Maksete tasumata jätmisel võivad lisanduda

täiendavad sissenõudmiskulud, sh võlgade sissenõudmise tasud ja/või kohtukulud ja/või

kohtutäituri tasud (dtl 55). Seega saab kostjalt hageja kasuks välja mõista kolme

meeldetuletuskirja saatmise eest kokku 12 eurot (3×4). Muude makseviivitusega seotud

kulude suurust pole hinnakirjas toodud ning hageja ei ole ka nende suurust tõendanud.

Tööprogrammi väljavõte ei tõenda, et hagejal kandis reaalselt 15 euro ulatuses kulusid. Seega

ei ole sissenõudmiskulude nõue ülejäänud osas põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud

12 eurot.

20. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja lepingust nr xxxx tuleneva põhivõla 1 016,50

eurot, sissenõudmiskulud 12 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 60,70 eurot (perioodi

27.01.2023–15.08.2023 eest põhivõlalt 1 016,50 eurot) ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s

1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (1 016,50 eurot) alates 16.08.2023 kuni põhivõla

tasumiseni. Muus osas – lepingust nr xxxx tulenev põhinõue 802,79 eurot, intress 102,33

eurot, sissenõudmiskulud 88 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 278,59 eurot ja

seadusjärgset määra ületav edasiulatuv viivis – jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

21.1.

Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

21.2.

Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas

kohus ligikaudu 46% (1089,20 ÷ 2360,91 eurot × 100% = 46%). Seega jäävad menetluskulud

46% ulatuses kostja kanda ning 54% ulatuses hageja kanda (100% – 46% = 54%).

22. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

23. Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 218) kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv

385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu hagimenetluses 507 eurot,

kokku 912 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid tekkinud.

23.1.

Käesoleva tsiviilasja hagihind on 2 925,91 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1

järgi kuulus kuni 300 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 385 eurot. Tasutud riigilõiv

385 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

23.2.

TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või

menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks

menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20

eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu

kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise

korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses

lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse

menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse

menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.

23.3.

Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 507 eurot (3 tundi tunnitasuga 169

eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline

esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks

(TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja

lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist,

hagiavalduse koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist. Kostja menetluses ei

osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 3 tundi, mis

vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades

lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 380

eurot (3 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

23.4.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 765 eurot (385

+ 380). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 46%, mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja 351,90 eurot (765 × 46%).

24. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

25. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

26. Kohus toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik