3-23-2977/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

14.02.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-2977

Haldusasi

X.X. kaebus seoses sundravi ja tahtest olenematu ravi

kohaldamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määruse

peale.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määrus

muutmata.

3. Tagastada kaebajale 27.11.2024, 15.01.2025 ja 03.02.2025 esitatud määruskaebuse

lisad.

4. Asendada avaldatavas ringkonnakohtu määruses kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul

alates käesoleva määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 25.12.2023 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille märkis, et

teda on hoitud nii tahtest olenematul kui ka sundravil. Kaebaja leiab, et tal on õigus hüvitisele.

Isolatsioon tekitas kaebajale depressiooni ning sellega kaasnes alkoholism. Kaebajale

manustati sunniviisiliselt neuroleptikume. Kaebaja on proovinud töötada, kuid ei saa sellega

enam hakkama. 2020. a kohaldati kaebaja suhtes sundravi, mille vajadus oli ravi saamisel

väidetavalt ära langenud, kuna enne seda sai kaebaja ravi ja tema seisund stabiliseerus.

Kaebaja märkis, et sel perioodil oli tema eestkostjaks Võru Linnavalitsus, kes pidi ühtlasi

tagama määruse alusel tema ravi, mida aga ei tehtud. Sundravi tõttu ei saanud kaebaja asuda

30.06.–30.10.2020 tööle Šveitsis ning kaotas võimaluse teenida ca 3300 Šveitsi franki kuus,

kokku ca 13 200 Šveitsi franki. 2014. a viis politsei kaebaja Lõuna-Eesti Haiglasse, kus ta

seoti voodi külge ja manustati talle erinevaid ravimeid. Seejärel viidi ta Tartu

psühhiaatriakliinikusse, kus talle manustati ravimeid edasi. Kaebajale on tekkinud varaline

kahju ka seoses sellega, et Võru Linnavalitsus oli tema eestkostjaks ning temalt oli ära võetud

allkirjaõigus. Võru Linnavalitsuselt tuleb välja mõista eestkostjana tekitatud kahju ca 23 000

eurot. Jämejala psühhiaatriakliinikus rikuti tema sõnumisaladust ja lõigati juuksed ära, mis on

alandamine. Samuti on Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku tegevusest tingitult

olnud takistatud kaebaja töötamine teatud töökohtadel, sest diagnoosi tõttu ei ole lubatud

töötada merel ja CE-kategooria autojuhina. Kaebaja arvates on tal alus nõuda Võru

Linnavalitsuselt või Riigikantseleilt (Eesti Vabariigilt) talle tekitatud kahju hüvitamist.

Kaebaja nõuab igakuist kahju hüvitamist määras, mis oleks proportsionaalne tema töötasuga

viimasel töökohal (netopalk oli 1500 eurot), mis peaks igal aastal kasvama 2%. Mõni aeg

tagasi toimetas politsei alkoholi tarvitanud kaebaja koju viimise asemel arestikambrisse ning

kui kaebaja muutus kambris närviliseks, kasutati tema suhtes füüsilist jõudu. Politseiga tekkis

konflikt, mille tõttu kaebajat rünnati selja tagant ja pandi tema käed raudu, millest tulenevalt

vigastas kaebaja jalga ja langes šokki. Eelneva tagajärjel oli kaebaja enam kui neli kuud

töövõimetuslehel. Kaebaja leiab, et Lõuna-Eesti Haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi

psühhiaatriakliinik ja sundravi asutus on tema suhtes alandavalt käitunud ja teda väärkohelnud

(haiglatesse isoleerimine, ohjeldusmeetmete kasutamine, paljaks kiskumine, mähkmetesse

panemine), mille tõttu nõuab ta ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja toob ka välja, et

kriminaalasjas, kus kohaldati talle sundravi, võeti temalt ära elukaaslase nimele vormistatud

sõiduk, mille eest on kaebajal õigus nõuda hüvitist. Kaebaja palub ka süüdi tunnistada

psühhiaater koos varade konfiskeerimistega.

2. Tartu Halduskohtu lõpetas 22.11.2024. a määrusega haldusasja menetluse kaebaja esitatud

hüvitamisnõude osas, mis seondub tahtest olenematu ravi kohaldamise tõttu kaebajalt

vabaduse võtmisega (resolutsiooni p 1) ning tagastas kaebuse ülejäänud nõuete osas

(resolutsiooni p 2).

3. Halduskohus leidis kaebust tõlgendades, et kaebaja soovib nõuda praeguse kaebusega

eelkõige tema suhtes tahtest olenematu ravi ja sundravi kohaldamisega tekitatud kahju

hüvitamist, samuti ravil viibimise ajal tervishoiuteenuse töötajate poolt tekitatud kahju

hüvitamist, Võru Linnavalitsuselt kui eestkostjalt kahju hüvitamist ning ka

kriminaalmenetluses auto äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuigi kaebaja viitab

kaebuses ka Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) väidetavale õigusvastasele tegevusele seoses

kaebaja kainenema toimetamisega, ei lugenud halduskohus seda praeguse kaebuse aluseks,

kuivõrd kaebaja ei ole PPA-lt kahju väljamõistmist nõudnud. Lisaks nähtub kohtute

infosüsteemist, et kaebaja on esitanud haldusasjas nr 3-24-22 kaebuse PPA vastu kahju

hüvitamiseks seoses tema kainenema toimetamisega. Kaebaja kohtule esitatud avaldusi

arvestades seonduvad praeguse kaebuse nõuded kaebaja suhtes tahtest olenematu ravi ja

sundravi kohaldamise ning eestkostega.

4. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja esitanud analoogse kaebuse ka haldusasjas nr

3-24-776, mille nõuded kattuvad osaliselt praeguses kaebuses esitatud nõuetega. Seda

kohtuasja lahendas Tallinna Halduskohus, kuna kaebuse algses versioonis sisalduvad nõuded

allusid Tallinna Halduskohtule, mistõttu tuli kaebuse menetlemist jätkata samas kohtus ka

pärast selle täiendamist. Selles asjas esitatud kaebuse tagastas Tallinna Halduskohus

02.07.2024. a määrusega. Nimetatud määruse peale esitatud määruskaebuse jättis Tallinna

Ringkonnakohus 20.09.2024. a määrusega rahuldamata, muutes osaliselt halduskohtu

määruse põhjendusi. Riigikohus ei võtnud 12.11.2024. a määrusega kaebaja määruskaebust

Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2024. a määruse peale menetlusse.

5. Haldusasjas nr 3-24-776 leidsid kohtud, et kahju hüvitamise nõue seoses

kriminaalmenetluses kohtumääruse alusel sundravi määramisega ning kriminaalmenetluses

sõiduki äravõtmisega ei kuulu halduskohtu pädevusse, vaid see lahendatakse

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel. Kaebaja suhtes

kohaldati kohtute infosüsteemist nähtuvalt psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis Tartu

Maakohtu 16.04.2020. a määrusega kriminaalasjas nr 1-20-1867 karistusseadustiku § 86 lg 1

alusel. Antud kriminaalasjas on kohtumenetlus praeguseks lõppenud (viimases menetluses

jõustus lahend 2023. a aprillis). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 20.09.2024. a määruses, et

sellisel juhul on kaebajal võimalik kahju hüvitamise taotlus nii seoses sundravi määramisega

kui ka seoses kriminaalmenetluses sõiduki äravõtmisega esitada prokuratuurile ning seejärel

saab isik vajaduse korral esitada edasikaebuse Riigiprokuratuurile ja maakohtule (SKHS § 16

ja 17). Seega eelnevat arvestades kuulub ka praeguses asjas kriminaalmenetluses

kohtumääruse alusel sundravi määramisega ning kriminaalmenetluses sõiduki äravõtmisega

tekitatud kahjunõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel kaebajale

tagastamisele.

6. Nõue tunnistada psühhiaater süüdi koos varade konfiskeerimisega ei ole samuti

halduskohtu pädevuses ning tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.

7. Seoses Võru Linnavalitsuse tegevusega kaebaja eestkostjana ning tervishoiutöötajate

tegevusega sundravil viibimise ajal leidsid kohtud haldusasjas nr 3-24-776, et need on

eraõiguslikud nõuded ja nende lahendamine ei kuulu samuti halduskohtu pädevusse.

Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 sätestab, et kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või

linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. PKS § 205 kohaselt saab

eestkostja olla ka valla- või linnavalitsus. PKS § 206 lg 1 sätestab, et eestkostja kaitseb

eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Muu hulgas peab eestkostja hoolitsema

selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Võru Linnavalitsus

ei teostanud kaebaja eestkostjana avalikku võimu, vaid tegemist oli eraõigusliku suhtega

kaebaja ja Võru Linnavalitsuse vahel. Eraõiguslikust suhtest tulenevad vaidlused lahendatakse

tsiviilasjana tsiviilkohtumenetluses. Seega tuleb ka Võru Linnavalitsuse vastu esitatud

kahjunõue HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel kaebajale tagastada.

8. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju ravil viimise ajal sellega, et talle manustati

sunniviisiliselt ravimeid, tema suhtes kasutati ohjeldusmeetmeid, tema juuksed lõigati ära,

tema sõnumisaladust rikuti ning ta võeti paljaks ja pandi mähkmetesse. Diagnoosi tõttu pole

tal valitud erialal (CE-kategooria autojuht) ja kohas (merel) lubatud töötada. Halduskohus

leidis, et eelnev seondub tervishoiuteenuse osutaja tegevusega, mistõttu on tegemist

eraõiguslikus suhtes kahju väidetava tekitamisega ning vaidlus tuleb lahendada maakohtus

tsiviilkohtumenetluse korras. Halduskohus tagastas nimetatud osas kaebuse HKMS § 121 lg 1

p 1 alusel.

9. Kaebaja nõuab kahjuhüvitise väljamõistmist ka selle eest, et tema suhtes kohaldati tahtest

olenematut ravi ja temalt võeti seetõttu vabadus. Halduskohus leidis, et selles osas on kaebus

halduskohtu pädevuses. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist ka vabaduse võtmise korral. HKMS § 124 lg 1 kohaselt

kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja

ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu

ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS § 124 lg 2). Kohus võib

kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne

eelmenetlust) ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral võib kohus menetluse lõpetada

kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3).

10. Halduskohus leidis, et kõnealuse tahtest olenematu ravi kohaldamise käigus kaebajalt

vabaduse võtmisega tekitatud kahjunõude osas ei ole kaebus tähtaegselt esitatud ning kaebajal

ei saanud olla kaebetähtaja ületamiseks mõjuvaid põhjuseid.

11. HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates

päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja suhtes on rakendatud tahtest olenematut ravi neljal

korral. Tartu Maakohtu 16.07.2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-54463 rakendati kaebaja

suhtes esialgset õiguskaitset ning paigutati ta isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse kuni 17.07.2014. Samal päeval tegi Tartu

Maakohus uue määruse, millega pikendas kaebaja tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni

22.08.2014. Tartu Maakohtu 10.05.2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-7030 rakendati

kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutati ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates 08.05.2015 kell

22.32. Tartu Maakohus pikendas 12.05.2025. a määrusega esialgse õiguskaitse tähtaega ja

paigutas kaebaja isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi

psühhiaatriakliinikusse kuni neljakümneks päevaks alates 08.05.2015 kell 22.32. Tartu

Maakohtu 18.04.2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6043 rakendati kaebaja suhtes

esialgset õiguskaitset ja paigutati ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli

Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates kinnisesse asutusse paigutamisest,

s.o alates 17.04.2016 kell 13.19. Tartu Maakohtu 19.04.2016. a määrusega pikendati kaebaja

suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevani alates 17.04.2016 kell 13.19. Tartu

Maakohtu 19.07.2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-10908 rakendati kaebaja suhtes

esialgset õiguskaitset ja paigutati ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks SA Tartu Ülikooli

Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks, s.o kuni 22.07.2018 kell 21.05. Tartu

Maakohtu 20.07.2018. a määrusega pikendati kaebaja suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamist 40 päevani, s.o kuni 27.08.2018. Eelnevaid Tartu Maakohtu määruseid ei ole

vaidlustatud ning need on jõustunud. Kohtu hinnangul pidi kaebaja hiljemalt pärast

psühhiaatriakliinikust vabanemisi (s.o vastavalt siis 2014. aasta augustis, 2015. aasta juunis,

2016. aasta mais ja 2018. aasta augustis) mõistma, et talle on Tartu Maakohtu määruste alusel

tahtest olenematu ravi kohaldamisega kahju tekitatud. Ilmselgelt on 25.12.2023 esitatud

kaebus esitatud hilinenult.

12. Kui kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotlust

esitanud, tuleb kohtul üldjuhul teha kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamise

ettepanek (HKMS § 120 lg 1 p 3, § 124 lg-d 1 ja 2 ning § 71 lg 1). Halduskohus ei pidanud

seda aga praeguse kaebuse asjaolude põhjal otstarbekaks. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

kaebaja on pärast tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamisi esitanud erinevatele

kohtutele hulgaliselt kaebusi, hagisid jm avaldusi. Seega ei saanud kaebajal olla kõnealuse

tahtest olenematu ravi kohaldamisega seonduva hüvitamiskaebuse tähtaegseks esitamiseks

takistusi. Kuna ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ületamiseks ei nähtunud, ei kuulunud

kaebetähtaeg selle nõude osas ennistamisele. Seetõttu lõpetas halduskohus eeltoodu osas asja

menetluse HKMS § 46 lg 4, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas 27.11.2024 hiljem täiendatud määruskaebuse, milles märgib, et esitas

kahju hüvitamise nõude, mis puudutab sundravi kohaldamist, tähtaegselt. Hoopis kohus on

viivitanud asja menetlusse võtmisega aasta aega. Kaebaja viitab sellele, et ta elab vaesuses,

kuna temalt on töötamis- ja liikumisvabadus ära võetud ja ka selle eest peaks ta saama

hüvitist. Kaebaja märgib, et riiki ja kohalikku omavalitsust tuleb kohustada tagama talle

küllaldane elatustase. Seoses sundraviga võeti kaebajalt ära auto ja jäi saamata töötasu

Šveitsist. Ka selle eest tuleks riigilt kaebaja kasuks hüvitised välja mõista. Sundravi

kohaldamisega on tehtud kahju kaebaja tervisele, kuigi igal isikul on õigus kehalisele ja

vaimsele puutumatusele. Kaebaja viitab sellele, et teda ravinud psühhiaater luges tema

kirjavahetust ning käitus temaga alandavalt. Sundravi tõttu ravil viibimine vähendas kaebaja

tahteaktiivsust, mis on siiani vähene. Raviasutuses alandati kaebajat. See väljendus selles, et

tal aeti juuksed maha ning kästi teha alandavaid töid, mille tegemiseks oli olemas personal.

Ebakohase sundravi rakendamise tõttu palub kaebaja riigilt välja mõista hüvitis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a

määruse peale, millega halduskohus leidis, et esiteks ei kuulu halduskohtu pädevusse

järgnevad nõuded, ja tagastas need HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel: 1) kahju hüvitamise nõue

seoses kriminaalmenetluses kohtumääruse alusel sundravi määramise ja sõiduki

äravõtmisega; 2) nõue tunnistada psühhiaater süüdi koos varade konfiskeerimisega; 3) nõue

Võru Linnavalitsuse kui eestkostja vastu ning nõue seoses tervishoiutöötajate tegevusega ajal,

mil kaebaja viibis sundravil; 4) kahju hüvitamise nõue seoses kaebajale ravimite sunniviisilise

manustamise, juuste mahalõikamise, sõnumisaladuse rikkumise ja alandavate tegevuste

läbiviimisega kaebaja suhtes ravi ajal ning diagnoosi panemisega, mis ei võimalda kaebajal

töötada vabalt valitud ametikohal. Teiseks asus halduskohus seisukohale, et kaebaja suhtes

Tartu Maakohtu määruste alusel kohaldatud tahtest olenematu raviga tekitatud kahju

hüvitamise kaebus on küll halduskohtu pädevuses, kuid see ei ole esitatud tähtaegselt ning ei

esine ka mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu lõpetas halduskohus

vastavas osas asja menetluse.

15. Kuna määruskaebuse esitaja kordab korduvalt täiendatud määruskaebuses seisukohti,

mida ta esitas kaebuses halduskohtule, mõistab ringkonnakohus, et kaebaja soovib vaidlustada

halduskohtu määrust tervikuna.

16. HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise

viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on

seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete

kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti.

17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22.11.2024. a määruse peale esitatud

määruskaebus on tähtaegne ja vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, et seda

on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastavas osas menetlusse.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega sellest, et käesoleva määruse

põhjenduste p-s 14 kirjeldatud kaebus ja selle nõuete lahendamine ei kuulu halduskohtu

päevusse ning seetõttu tuli kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Ringkonnakohus ei

korda siinkohal halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

19. Halduskohus leidis õigesti, et nõue, mis puudutab kaebaja suhtes kohtumääruste alusel

kohaldatud tahtest olenematu raviga tekitatud kahju hüvitamist vabaduspõhiõiguse rikkumise

tõttu, on esitatud tähtaega rikkudes ning kaebetähtaja rikkumine ei ole vabandatav, mistõttu

tuleb asja menetlus halduskohtus lõpetada. Ringkonnakohus ei korda ka siinkohal

halduskohtu asjakohaseid põhjendusi, mis halduskohus esitas seoses kaebetähtaja ületamise ja

menetluse lõpetamisega. Kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud ühtegi mõjuvat põhjust selle

kohta, miks ta ületas hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega, mis on sätestatud

HKMS § 46 lg-s 4. Kaebaja on väitnud, et tema esitas kaebuse halduskohtule tähtaegselt, kuid

halduskohus on ise asja menetlusega venitanud. Ringkonnakohus selgitab, et see ei ole

käsitletav mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamise kontekstis. Kaebajal endal tuleb kaebus

esitada kaebetähtaja jooksul. Kaebajal oli selleks aega kolm aastat arvates päevast, mil ta sai

teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Nagu halduskohus märkis, pidi

kaebaja pärast igakordset psühhiaatriakliinikust vabanemist, mil tema suhtes lõpetati tahtest

olenematu ravi, mõistma, et talle võib olla tekitatud kahju Tartu Maakohtu määruste alusel

tahtest olenematu ravi kohaldamisega. Kuna kaebaja hilines kohtule kahju hüvitamise nõude

esitamisega ning asjas ei esine mitte ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks, on

halduskohtu määrus menetluse lõpetamise osas õiguspärane.

20. Kaebaja on ringkonnakohtule 27.11.2024 esitanud määruskaebusega koos järgnevad lisad:

ajakirja Tuna 2011. a 4. numbris ilmunud artikkel „Psühhiaatrilise sundravi kuritarvitamisest

Nõukogude Liidus“, saksakeelse töölepingu, Tallinna Ringkonnakohtule adresseeritud kahju

hüvitamise nõude ning Tartu Halduskohtule esitatud kaebuse. Lisaks esitas kaebaja

15.01.2025 ja 03.02.2025 ringkonnakohtule helifaili 03.04.2023. a istungist asjas nr 1-20-

1867. Ringkonnakohus tagastab nimetatud lisad kaebajale, kuna need ei ole määruskaebuse

lahendamiseks vajalikud.

21. Ringkonnakohus asendab määruses selle avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X

lähtudes HKMS § 175 lg-st 3.

(allkirjastatud digitaalselt)