3-24-2684/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2684

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.09.2024 otsusele nr

4.2-1/8469-2

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja Ilya Zuev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.03.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

apellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

3-24-2684

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur väljastas 19.02.2020 Xi (kaebaja)

nimele 19.02.2020 relvaloa DL50007201 kehtivusega kuni 22.01.2025, mille alusel oli

kaebajal õigus turvalisuse tagamiseks omada ning kanda püstolit Makarov, nr PK1921M ja

revolvrit Taurus-85, nr NL14169.

2. Tallinna Lennujaama julgestustöötaja leidis 08.07.2024 lennueelsel julgestuskontrollil

kaebaja käsipagasist raskusjõul väljaviskuva ja seejärel jäigalt kinnituva teraga noa, mille tera

pikkus oli 10,5 cm. Kaebaja selgituse kohaselt oli nuga tema oma ja ta unustas selle kotti.

3. PPA Põhja prefektuuri 27.08.2024 otsusega nr 230324000392 karistati kaebajat

väärteokorras relvaseaduse (RelvS) § 892 lg 1 järgi selle eest, et ta omas RelvS § 20 lg 2 p 3

alusel tsiviilkäibes keelatud külmrelva – vedru- või raskusjõul väljaviskuva ja seejärel jäigalt

kinnituva teraga nuga, mille tera pikkus oli üle 8,5 cm. Kaebajale määrati karistuseks

rahatrahv summas 180 eurot. Kaebaja väärteootsust ei vaidlustanud ja see jõustus

karistusregistri andmete kohaselt 12.09.2024.

4. PPA Põhja prefektuuri 19.09.2024 otsusega nr 4.2-1/8469-2 tunnistati RelvS § 36 lg

1 p 7, § 43 lg 3 p 2 ja § 44 lg-te 1 ning 6 alusel kaebaja nimele väljastatud relvaluba

DL50007201 kehtetuks, kohustati teda relvad ja laskemoona hiljemalt otsuse

teatavakstegemisele järgneval tööpäeval üle andma politseile ja kohustati teda relvad ja

laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama nende võõrandamist.

4.1. Haldusakt põhjenduste kohaselt on PPA-l RelvS § 43 lg 3 p-st 2 tulenevalt

kohustus tunnistada relva soetamisluba või relvaluba kehtetuks, kui loa omaja ei vasta

enam RelvS-iga kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-des 1–7, 9 või §

40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaselt ei anta relva soetamisluba

ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva,

tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või

kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Relva, tulirelva

olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist

reguleerib RelvS ja kaebajat on karistatud RelvS-i nõude rikkumise eest. Seega esineb

tema suhtes RelvS § 43 lg 3 p-s 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-s 7 sätestatud asjaolu.

Kuna PPA-l puudub RelvS § 43 lg 3 kohaldamisel kaalutlusõigus, tuleb kaebaja

relvaluba tema isikut või tema poolt toime pandud rikkumise iseloomu ja raskust

arvestamata kehtetuks tunnistada.

5. Kaebaja esitas 25.09.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 19.09.2024 otsuse

tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada

kuni kohtuvaidluses lõpliku lahendi tegemiseni vaidlustatud haldusakti kehtivus osas, mis

puudutab kaebaja relvaloa lõpetamist ja pikendamata jätmist või keelata vaidlustatud

haldusakti andmine või täitmine osas, mis seondub kaebaja relvaloa pikendamise

lõpetamisega või kasutada muud abinõu kaebaja õiguste kaitseks kohtu valikul.

6. Tallinna Halduskohus jättis 02.10.2024 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata, võttis 10.10.2024 kaebuse menetlusse ja määras selle 27.12.2024 läbi

vaatamisele kirjalikus menetluses.

2(6)

3-24-2684

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. Kaebaja leiab, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema juhtumi asjaoludel

põhjendamatult karm ja ebaproportsionaalne meede. Kaebaja on saanud rahatrahvi ning

sellega relvaseaduse rikkumise eest juba vastutust kandnud ja relvaloa kehtetuks

tunnistamisega karistataks kaebajat sama teo eest uuesti. RelvS-i rikkumine oli juhuslik

üksikjuhtum, see oli seotud külmrelvaga, mille olemasolust oma kotis ei olnud kaebaja

teadlik. Kaebajal ei olnud eesmärki külmrelva kasutada või kedagi sellega ohustada.

Külmrelvast ei saanud tekkida tulirelva kasutamisega võrreldavat ohtu teistele isikutele või

avalikule korrale. Kaebaja on oma süütegu tunnistanud ja siiralt kahetsenud, tal puuduvad

varasemad õigusrikkumised ja süüteokaristused, mh pole teda varem karistatud relvade

käitlemise nõuete rikkumise eest. Kaebajal on relvaluba juba alates 2015. a, loa kehtetuks

tunnistamine mõjutaks otseselt kaebaja turvatunnet ja tooks tema jaoks kaasa raskemad

tagajärjed, kui oleks õigustatud toime pandud süüteoga.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Otsus on ammendavalt põhjendatud ning arvesse on võetud kõiki haldusmenetluse ajal

teada olnud asjaolusid. Haldusakt on välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja on

vastavuses vorminõuetega. Kaebaja on väärteo korras karistatud RelvS § 892 lg 1 alusel

külmrelva käitlemise nõuete rikkumise eest, karistus on jõustunud ja karistusregistrisse

kantud. RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 kohustavad PPA-d kaalutlusõiguseta relvaluba

kehtetuks tunnistama, kui isikut on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise

osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas

õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Kaebaja on olnud relvaomanik alates aastast 2015.

a, on relvaluba taotledes sooritanud relvaeksami ja pidi seega olema teadlik tagajärgedest

RelvS sätete rikkumisel. PPA 19.09.2024 otsus ja selle tagajärjed ei saanud tulla kaebajale

ootamatult.

9. PPA saab lähtuda üksnes jõustunud väärteootsusest ja selles tuvastatud asjaoludest.

Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kuna relvaloa kehtetukstunnistamise kohta on

seadusandja juba kaalutlusotsuse teinud, puudub PPA-l õigus RelvS § 43 kohaldamata

jätmiseks või relvaloa peatamise kaalumiseks selle kehtetuks tunnistamise asemel. Seega

puudus kaebajal põhjus loota, et tema väärteokorras karistamine saaks olla alternatiiviks

relvaloa kehtetuks tunnistamisele või seda ära hoida. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole

käsitletav lisakaristusena karistusõiguse tähenduses ega ole käsitletav isiku uue karistamisena

sama süüteo toimepanemise eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust, nõustub HKMS § 165 lg 2 alusel

haldusaktis esitatud põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus

järgmist.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja omas tsiviilkäibes keelatud külmrelva ja teda

karistati selle eest RelvS § 892 lg 1 alusel väärteokorras. Samuti ei ole vaidlust, et vastustaja

oli RelvS § 36 lg 1 p 7, § 43 lg 3 p 2 ja § 44 lg-te 1 ja 6 koostoimest tulenevalt kohustatud neil

asjaoludel kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistama ning tal puudus relvaloa kehtetuks

tunnistamisel kaalutlusõigus. Seega taandub vaidlus kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise

3(6)

3-24-2684

õiguspärasuse üle sellele, kas õigusnormid, mis selliste eelduste korral näevad tagajärjena ette

relvaloa kehtetuks tunnistamise, on põhiseadusega kooskõlas.

12. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 18.06.2019 otsuses nr

5-19-26/13 kontrollinud RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 põhiseaduspärasust ning leidnud,

et need normid ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu hinnatud juhtumi asjaoludel

tunnistati isiku relvaluba PPA poolt kehtetuks laskemoona käitlemisega seotud väärteo tõttu:

isikut oli karistatud 20 euro suuruse rahatrahviga selle eest, et ta hoidis sõidukis viit jahipüssi

padrunit, millega võimaldas hooletusest juurdepääsu laskemoonale kolmandale isikule (otsuse

nr 5-19-26/13 p-d 1 ja 48). Riigikohus leidis, et relva ja laskemoona käitlemise nõuete

rikkumise tõttu relvaloa kehtetuks tunnistamine riivas isiku PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust

vabale eneseteostusele ja PS § 32 lg 1 ls 1 sätestatud omandivabadust (samas, p-d 41 ja 49).

Riive legitiimseks eesmärgiks luges Riigikohus isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja

avaliku korra kaitsmise vajaduse (samas, p 42). Riigikohtu hinnangul oli tegemist karistatud

isiku õiguste proportsionaalse piiranguga: isik, keda on relva või laskemoona käitlemise

nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud, on konkreetse rikkumise olemusest sõltumata

tekitanud vähemalt abstraktse ohu teiste isikute elule, tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule

korrale. Ohtu ei muuda olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud

sarnased asjaolud. Kui oht on väga väike, on väärteo menetlejal võimalik otstarbekuse

kaalutlusel väärteomenetlust mitte alustada ja piirduda isiku hoiatamisega või

väärteomenetlus lõpetada. Kuna isikut relva ja laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest

väärteokorras karistati, ei saanud teost lähtuvat ohtu pidada nii väikeseks, et see ei oleks

õigustanud relvaloa kehtetuks tunnistamist. Isiku elu ja tervise korvamatuks kahjustamiseks

piisab ka väikesest ja üksnes hooletusest toime pandud rikkumisest (samas p 50). Ühtlasi

leidis Riigikohus, et kui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib see olla

märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega.

Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku

teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel (samas, p 44). Vaidlusalused normid

tagasid olukorra tasakaalustatud käsitlemise Riigikohtu hinnangul ka ilma haldusorganile

kaalutlusõiguse ettenägemise vajaduseta. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib

olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandjal on õigus kehtestada selliseid regulatsioone, kus

relva soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust (samas, p 53).

13. Kohus leiab, et eelmises punktis Riigikohtu poolt välja toodud hinnangud kehtivad ka

käesoleva asja lahendamisel. Ka käesoleval juhul on piirangu eesmärgiks isikute elu ja

tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmine relvade õigusvastasest kasutamisest

tulenevate ohtude eest. Tsiviilkäibes keelatud külmrelva valdamisel esineb põhjendatud

(ohu)kahtlus teiste isikute turvalisusele, elule ja tervisele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

27.12.2021 otsus asjas nr 3-21-2975, p 15). Kaebaja riivatavateks põhiõigusteks on eelkõige

PS § 19 lg-st 1 tulenev vaba eneseteostuse õigus, kuid relvaloa kehtetuks tunnistamisel

tekkiva relva ja laskemoona võõrandamise kohustuse tõttu ka PS § 32 lg 1 ls-st 1 tulenev

omandivabadus.

14. Kaebaja väitel ei ole tema õiguste riive proportsionaalne eelkõige seetõttu, et

juhuslikule ja vähetähtsale külmrelvaga seotud rikkumisele vastandub väga intensiivne

kaebaja õiguste piirang seoses tulirelva omamise võimalusega.

15. Kohtu hinnangul ei oma tähendust see, et kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise tõi

kaasa tema karistamine külmrelva käitlemist reguleeriva normi rikkumise eest. RelvS-ist ei

tulene, et relvaloa kehtetuks tunnistamise saab tuua kaasa üksnes sama relva või sama liiki

relva käitlemise nõuete rikkumine, mille omamiseks relvaluba on väljastatud. Samuti ei tulene

4(6)

3-24-2684

RelvS-ist, et (tulirelva) relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks saaks olla üksnes tulirelva

käitlemise nõuete rikkumine. Ei ole alust väita, et külmrelva õigusvastasest käitlemisest

tulenev oht on tulirelvaga võrreldes alati väike või ei saa kunagi olla nii suur, et annaks aluse

relvaloa kehtetuks tunnistamiseks.

16. Kaebajat karistati väärteokorras RelvS § 20 lg 2 p 3 rikkumise eest. Selle normi

kohaselt on tsiviilkäibes keelatud vedru- või raskusjõul väljaviskuva ja seejärel jäigalt

kinnituva teraga nuga, mille tera pikkus on üle 8,5 cm. Samasisuline keeld sisaldus juba

kehtiva RelvS-i 2002. a jõustunud algredaktsioonis, samuti oli sellise külmrelva omamine

keelatud juba enne 2002. a Eestis kehtinud nõuete kohaselt.1 Kaebaja on väärteomenetluses

ise kinnitanud, et on 20 aastat omanud tsiviilkäibes keelatud külmrelva, kuid ei teadnud, et see

on lubatust pikema teraga (dtl 29). Kohtu hinnangul oleks sellise relva keelatus pidanud

olema kaebajale teada juba pikka aega enne tema väärteo korras karistamist, sh eriti

arvestades kaebaja poolt relvaeksami sooritamist, mille raames kontrollitakse ka relvaloa

taotleja teadmisi tsiviilkäibes keelatud relvade kohta.2 Seega ei ole võimalik nõustuda kaebaja

seisukohaga, et rikkumine oli juhuslik. Ehkki rikkumine avastati juhusliku kontrolli raames,

oli rikkumine ise pikaajaline ja seda ei saa pidada juhuslikuks.

17. Samuti ei nõustu kohus sellega, et kaebaja valduses olnud külmrelvast ei saanud

tekkida kolmandatele isikutele ohtu. Kaebaja omandis ja valduses oli tsiviilkäibes keelatud

külmrelv, mille ta oma pagasisse unustas. Kohtu hinnangul ei saa sellises olukorras välistada,

et relv sattub kolmanda isiku kätte ja tekitab reaalse ohu teise isiku elule või tervisele.

18. Kaebajale määrati väärteo eest karistus 180 eurot (45 trahviühikut). Maksimaalne

rahatrahvi suurus sama süüteo eest on RelvS § 892 lg 1 järgi 200 trahviühikut (kaebaja poolt

väärteo toimepanemise ajal 800 eurot). Käesoleval juhul pidas menetleja kaebaja väärteo

raskust ja tema süüd piisavalt suurteks, et isikut väärteokorras karistada. Riigikohus on

pidanud eespool käsitletud juhtumil (vt otsuse p 12) relvaloa kehtetuks tunnistamise alusena

proportsionaalseks relva käitlemise nõuete rikkumist, mille eest karistati isikut 20 euro

suuruse trahviga. Riigikohus leidis samas otsuses ka, et kui isiku tegu on väga kerge või tema

süü väga väike, siis võib väärteomenetleja jätta väärteomenetluse algatamata, või selle

lõpetada, piirdudes isiku hoiatamisega. Käesoleval juhul ei jätnud väärteomenetleja menetlust

algatamata ega lõpetanud menetlust.

19. Kaebaja leiab, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et ta on oma

süütegu tunnistanud ja siiralt kahetsenud, tal puuduvad varasemad õigusrikkumised ja

süüteokaristused, mh pole teda varem karistatud relvade käitlemise nõuete rikkumise eest.

Kohtu arvates on tegemist asjaoludega, mida kaebajal oli võimalik välja tuua

väärteomenetluses ja väärteootsuse vaidlustamisel. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et

kaebaja oleks tema suhtes tehtud väärteootsuse vaidlustanud.

20. Riigikohus on eespool käsitletud kohtuasjas leidnud, et isiku karistamine RelvS-i

nõuete rikkumise eest võib olla märgiks sellest, et isik kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu

nende täitmisesse vajaliku hoolsusega. Sellisel juhul on preventiivsetel kaalutlustel

põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa

väljastamisel (otsuse nr 5-19-26/13 p 51). Kui isik ei tunne külmrelva käitlemise nõudeid või

1 Riigikogu poolt 28.06.1995 vastu võetud RelvS-i § 11 lg 1 p 9.

2 Siseministri 18.03.2015 määruse nr 13 „Soetamisloa ja relvaloa taotlemise eksami, relva käsitsemise ja

laskeoskuse eksami läbiviimise ning soetamisloa ja relvaloa andmise kord“ § 6 lg 2 p 4 kohaselt kontrollitakse

relvaeksami teooria osas mh eksamineeritava teadmisi relvaseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

sätestatud nõuete rikkumise kohta.

5(6)

3-24-2684

suhtub neisse nõuetesse hoolimatult, siis võib see olla märgiks, et isik ei ole vajalikul määral

õiguskuulekas või hoolikas ka talle usaldatud tulirelva käitlemisel.

21. Piirangu proportsionaalsuse hindamisel pole tähtsusetu arvestada, et relvaloa kehtetuks

tunnistamine ei võta kaebajalt võimalust taotleda endale uue relvaloa väljastamist pärast seda,

kui talle määratud väärteokaristus on kustunud. Rahaline karistus kustutatakse karistusregistri

seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel registrist, kui rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Kuna

isik peab uue relvaloa saamiseks uuesti sooritama ka relvaeksami (RelvS § 35 lg 6), täidetakse

sellega ühtlasi eelmises punktis nimetatud eesmärk suunata isik oma relva ja laskemoona

käitlemise teadmisi täiendama.

22. Tulirelva kasutamine enda, oma lähedaste ja vara õigusvastase ründe vastu

kaitsmiseks on üksnes üks võimalus teiste võimaluste hulgas. Tulirelva kasutamise võimaluse

puudumine ei tähenda enda kaitsmise võimaluse puudumist.

23. Alusetu on ka kaebaja seisukoht, et relvaloa kehtetuks tunnistamine kujutab endast

tema teistkordset karistamist sama rikkumise eest, mille tõttu talle väärteokaristus määrati.

Riigikohtu halduskolleegium on 18.12.2019 otsuse nr 3-17-1506/31 p-s 11 leidnud, et väärteo

korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on isikute elu ja tervise, riigi

julgeoleku ja avaliku korra kaitsmine ning tegemist pole seega karistusliku, vaid ohtu

ennetava meetmega. Seega teenivad väärteokaristus ja relvaloa kehtetuks tunnistamine

erinevaid eesmärke ja relvaloa kehtetuks tunnistamine pole isikule RelvS-i nõuete rikkumise

eest teistkordselt määratud karistus.

24. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et eeltoodud asjaoludel ei kujuta kaebaja relvaloa

kehtetuks tunnistamine endast kaebaja subjektiivsete õiguste ebaproportsionaalset või muul

põhjusel põhiseadusevastast piirangut.

25. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole oma menetluskulude kaebajalt välja mõistmist taotlenud, menetluskulude

nimekirja ega kuludokumente esitanud. Kohtumenetluse kulud jäävad HKMS § 109 lg 1

alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

6(6)