1-23-6585/80 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2025, Tartu

Kriminaalasja number

1-23-6585

Kohtukoosseis

Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Ingrid Kullerkann

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Aivar Nõgegi süüdistuses KarS § 120 lg 1,

KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 266 lg 2 p 1 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 17. juuli 2024. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Aivar Nõgeli kaitsja vandeadvokaat Kaire

Hänilene, apellatsioon

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav Aivar Nõgel, isikukood 37509155712, elukoht

XXX, töökoht Stack Maja Invest OÜ, üks kehtiv

kriminaalkaristus: Tartu Maakohtu 19. detsembri 2018. a

otsus nr 1-18-10256 KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi mõistetud

3 aastat vangistust, millest kandmata 2 aastat ja 8 kuud

vangitust

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkannaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Evelin Merilaine

Kannatanud H.L. ja L.P.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 17. juuli 2024 otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon

rahuldamata.

2. Tagastada tööleping ning Maksu- ja Tolliameti teatis töötamise registris registreerimise

kohta Aivar Nõgelile.

3. Määrata Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid Aivar Nõgelile vandeadvokaat

Kaire Hänilese poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 253,76 eurot (sh käibemaks 45,76 eurot).

4. Mõista menetluskulu 253,76 eurot välja Aivar Nõgelilt Eesti Vabariigi kasuks. See

summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole.

Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata,

saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebekord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I. SÜÜDISTUS

5. Aivar Nõgelit süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi lähisuhtes ja korduvalt

toimepandud kehalises väärkohtlemises. Tema teod seisnevad järgnevas.

5.1.

6. augusti 2021 hommikul lõi A. Nõgel oma elukohas XXX teise korruse magamistoas

oma elukaaslasele H.L. le korduvalt rusikaga näkku, pigistas kannatanut suupiirkonnast ja tiris

teda juustest. Sellega põhjustas A. Nõgel H.L. le valu, turse ja hematoomi paremal pool

kulmupiirkonnas.

5.2.

2022. a jaanuarikuus täpselt tuvastamata kuupäeval õhtusel ajal viibides oma elukohas

XXX teise korruse magamistoas lõi A. Nõgel H.L. rusikaga vastu rindkeret ja seejärel jalaga

vastu puusa, põhjustas sellega H.L. le valu ja hematoomi vasakul roiete piirkonnas.

5.3.

20. veebruaril 2023 kella 13.30 paiku Valga linnas Jaama pst 2b asuvas Maxima XX

parklas üritas A. Nõgel jõuga tõmmata H.L. le kuuluvast sõiduautost Chrysler Grand Voyager

registreerimismärgiga XXX välja H.L. ema L.P. i ning selle ebaõnnestumisel lõi L.P. i kahel

korral lahtise käega vastu vasakut põske. A. Nõgel põhjustas sellega L.P. ile valu ja pea muude

osade pindmise vigastuse (marrastuse põse vasakul alaosas, punetuse põsel ja verejooksu

huulest).

6. KarS § 120 lg 1 järgi süüdistatakse A. Nõgelit oma endise elukaaslase H.L. tapmise ja

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises. Täpsemalt on tema teod järgnevad.

6.1.

25. aprillil 2023 kella 15.47 ajal ähvardas A. Nõgel telefoni teel XXX viibinud endist

elukaaslast H.L. tervisekahjustuse tekitamisega, lubades tal kaela ära murda. H.L. tunnetas A.

Nõgeli tegevuse tõttu ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist,

kuna A. Nõgel oli ärritunud, ta on ettearvamatu käitumisega ja on varasemalt korduvalt

vägivaldselt käitunud. A. Nõgel põhjustas oma tegevusega H.L. le hirmutunnet ja kahjustas tema

vaimset heaolu.

7. 5. mail 2023 kella 11.45 paiku, olles eelnevalt tarvitanud narkootilist ainet amfetamiin ja

sisenenud labidaga ilma nõusolekuta endise elukaaslase H.L. elukohta XXX , ähvardas ta H.L.

tapmisega ja viibutas selle käigus metallist otsaga labidat H.L. suunas. H.L. tunnetas ohtu oma

elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna A. Nõgel oli ärritunud,

ettearvamatu käitumisega ja hoidis käes löögivalmis metallist otsaga labidat. Lisaks oli ta ka

varasemalt H.L. ähvardanud ja korduvalt vägivaldselt käitunud. A. Nõgel põhjustas oma

tegevusega H.L. le hirmutunnet ja kahjustas tema vaimset heaolu. Süüdistatav lõpetas

ähvardamise, kui sekkus nende 8-aastane tütar X.X ja palus tal lõpetada.

8. KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdistatakse A. Nõgelit selles, et 5. mail 2023 kella 11.45 paiku

tungis ta terrassi juures oleva välisukse avamise teel H.L. tahte vastaselt ebaseaduslikult H.L.

elukohta aadressil XXX.

II. MAAKOHTU OTSUS

9. Tartu Maakohus tunnistas 17. juuli 2024. a otsusega A. Nõgeli süüdi ja karistas teda KarS §

120 lg 1 järgi 9 kuu pikkuse vangistusega, KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega ning KarS § 266 lg 2 p 1 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel

suurendas maakohus üksikkaristustest raskeimat ja mõistis liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

Seoses kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel karistust

1/3 võrra, saades nii kandmisele jäävaks karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva a karistusaja hulka, mistõttu jääb karistusest

veel kanda 1 aasta 3 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud

karistust Tartu Maakohtu 19. detsembri 2018. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, 2

aasta ja 8 kuu võrra, saades lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

Karistuse kandmise alguseks on A. Nõgeli vanglasse karistuse kandmisele saabumise aeg.

Maakohus mõistis menetluskuluna A. Nõgelilt välja 2538,84 eurot, mis tuleb tal tasuda ositi 12

kuu jooksul.

10. Sissejuhatavalt märkis maakohus, et kui koduvägivalla juhtumitel on sageli tegemist sõna-

sõna-vastu olukorraga, siis käesolevas asjas on lisaks kannatanute ütlustele teisigi tõendeid,

mistõttu neid kogumis hinnates pole alust kahelda kannatanute ütluste tõele vastavuses. Seetõttu

osas, millises A. Nõgeli kahtlustatavana antud ütlused on vastuolus kannatanute ütluste ja teiste

tõenditega, jäävad need kui ebausaldusväärsed kõrvale. Kokkuvõtvalt leidis maakohus järgmist.

Süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi

a) H.L. kehaline väärkohtlemine 6. augustil 2021

11. H.L. 21. veebruaril 2023 tunnistajana antud ütlused ning lähisuhtevägivalla infolehed

tõendavad, et A. Nõgel on varasemalt H.L. suhtes vägivaldne olnud. Lisaks kinnitas A. Nõgeli

kerget ärritumist ja agressiivset meelestatust pere suhtes ka tunnistaja M.K. . Ta oli ka ühe korra

pealt näinud, kuidas A. Nõgel pigistas H.L. näost nii, et viimasel tuli lääts silmast välja ning

muu hulgas näitas H.L. talle 2021. aastal fotot, kus tal oli sinikas parema põsesarna juures.

12. H.L. 5. ja 10. mail 2023 antud ütlustega ning 5. mai ülekuulamisprotokollile lisatud fotodega

on tõendatud, et A. Nõgel tuli 6. augusti 2021 hommikul vihaselt nende XXX asuva elumaja

magamistuppa ja lõi H.L. le mitu korda rusikaga näkku, pigistas teda käega suupiirkonnast ja

tiris juustest. Juustest tirimist nägid pealt ka nende alaealised lapsed X.X ja Z.Z. . Samuti on H.L.

ütluste ja tema tehtud fotodega tõendatud, et ta tundis löökidest ja pigistamisest valu, peas tekkis

turse tunne ning kulmu kõrvale tekkis sinikas ja paistetus. Juuste tirimisest tundis H.L. pealaes

valu. Fotodel on H.L. näos selgelt näha vigastused – turse ja suur hematoom paremal pool

kulmu piirkonnas. Fotode tegemise ja saatmise aeg tõendab, et sündmus toimus 6. augustil 2021.

13. A. Nõgel end selles teos süüdi ei tunnistanud, talle selline juhtum ei meenunud. Kohus jättis

süüdistatava ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale, sest 23. mai 2023 ülekuulamisel väitis ta, et

H.L. oli 6. augustil 2021 rase, kuid nende ühiste laste sünniaegadest nähtub, et ühtegi last H.L.

sel ajal kanda ei saanud.

14. A. Nõgel pani H.L. kehalise väärkohtlemise toime otsese tahtlusega. Üldteada olevalt

põhjustab tahtlik teisele inimesele näkku löömine, käega suupiirkonnast pigistamine ja juustest

tirimine kannatanule valu ja tervisekahjustused. Seda teadis oma elukogemuse pinnalt ka A.

Nõgel.

15. A. Nõgeli käitumine on kvalifitseeritav teise inimese kehalise väärkohtlemisena KarS § 121

lg 2 p 2 järgi, mis on toime pandud lähisuhtes (elukaaslase suhtes).

b) H.L. kehaline väärkohtlemine jaanuaris 2022

16. 2022. aasta jaanuarikuus toimunu on samuti tõendatud kannatanu H.L. ütlustega. Nimelt

hakkas A. Nõgel nende magamistoas solvama H.L. sugulasi, mistõttu tekkis konflikt. Tüli

käigus lõi A. Nõgel talle ühel korral rusikaga vasakule roiete piirkonda ning jalaga parema puusa

pihta. Selle tulemusel tundis ta valu ning vasakule roiete piirkonda tekkis hiljem sinikas. A.

Nõgel eitab toimunut, ta ei mäleta sellist juhtumit. Kuna tegu on sõna-sõna-vastu olukorraga, siis

hindas maakohus tõendite kooskõla teiste tõenditega ja luges kannatanu ütlused usaldusväärseks.

A. Nõgeli kalduvus vägivallatsemisele nähtub lähisuhtevägivalla infolehtedelt ja tunnistaja M.K.

ütlustest, samuti teistest temale ette heidetud kuritegudest – L.P. i suhtes toime pandud

vägivallakuriteost ning H.L. ähvardamisest tervisekahjustuse tekitamisega ja tapmisega, samuti

eluruumi omavolilisest sissetungimisest. A. Nõgeli ütlused jättis kohus ebausaldusväärsetena

kõrvale.

17. A. Nõgeli käitumine, valu ja tervisekahjustamise põhjustamine, on kvalifitseeritav teise

inimese kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi, mis on toime pandud lähisuhtes

(elukaaslase suhtes) ja korduvalt (esimene tegu oli 6. augustil 2021).

c) L.P. i kehaline väärkohtlemine 20. veebruaril 2023

18. L.P. i ja H.L. ütlustega luges maakohus tõendtuks, et A. Nõgel üritas Valgas Jaama pst 2b

asuva Maxima XX parklas L.P. it jõuga autost välja tõmmata ning selle ebaõnnestumisel lõi talle

kahel korral lahtise käega vastu vasakut põske. H.L. istus toimunu ajal autoroolis ja palus A.

Nõgelil selline tegevus lõpetada. Toimunut nägi pealt ka H.L. ja A. Nõgeli 8-aastane tütar X.X. .

H.L. ütluste kohaselt nägi parklas juhtunut pealt meesterahvas, kes lubas politsei kutsuda, mille

peale A. Nõgel rahunes. A. Nõgel käskis X.X. il autosse istuda ja püüdis ka ise seejärel autosse

istuda, kuid H.L. jõudis enne autouksed lukustada. L.P. i ja H.L. ütlustega on kooskõlas Valga

Haiglast väljastatud informatsioon L.P. i vigastuste kohta. Tal tuvastati pea muude osade

pindmised vigastused, mis on näha ka epikriisi juures olevatel fotodel (huultel vasakul pool

verine määrdumine, vasakul põsel vähene punetus ja marrastus).

19. Lisaks tõendab parklas toimunut vaatlusprotokoll koos videosalvestisega. Sellelt nähtub, et

auto kõrval ja autole järgi jooksnud isiku ning autos olnud isikute vahel oli niivõrd suur

lahkarvamus ja suhted niivõrd halvad, et autos olnud isikud polnud enam autole järele ja auto

kõrval jooksjaga nõus suhtlema ja teda ka autosse laskma. Koos L.P. i, H.L. ja A. Nõgeli

ütlustega on tõendatud, et autoroolis istus H.L. , tagaistmel L.P. , kõrvalistuja kohal X.X. ning

auto kõrval seisis ja jooksis hiljem sellele järel A. Nõgel.

20. L.P. i ja H.L. ütluste järgi tekkis konflikt seetõttu, et H.L. plaanis koos tütrega minna oma

ema L.P. i juurde, kuid A. Nõgelile see ei meeldinud ja ta läks vaatamata kokkuleppele ise X.X.

ile kooli järele. L.P. ja H.L. sõitsid kooli juurde ning kui X.X. tahtis ema autosse istuda, siis A.

Nõgel ei lubanud. Ta hoidis tütre käest kramplikult kinni ja läks koos temaga Maxima kaupluse

suunas.

21. A. Nõgeli ütlused on kooskõlas L.P. i ja H.L. antud ütlustega kuni Maxima poe juures

toimuvani. Videokaamera salvestiselt ei nähtu aga A. Nõgeli poolt väidetut, et L.P. hakkas X.X.

it autosse tirima ja seetõttu lõi ta labakäega vastu L.P. i kätt. Laps asus autost kaugemal ja keegi

teda autosse ei tirinud. Salvestiselt on aga näha kontakti autos istuva ja auto kõrval oleva

täiskasvanud isiku vahel. Samuti viitab L.P. i vigastuse asukoht vasaku põse piirkonnas, et A.

Nõgeli ütluste tõele vastavuses on alust kahelda. Seetõttu rajas maakohus otsuse kannatanu L.P. i

ja tunnistaja H.L. ütlustele, vaatlusprotokollist ja selle juurde kuuluvalt videosalvestiselt

nähtuvale ning Valga Haiglast väljastatud L.P. i terviseandmetele tal huulel ja vasakul põsel

vigastuste esinemise kohta. A. Nõgeli ütlustele tugines kohus üksnes osas, mis on kooskõlas

teiste tõenditega.

22. L.P. i kehalise väärkohtlemise pani A. Nõgel toime otsese tahtlusega. Teisele inimesele

näkku löömine on tahtlik tegevus, tegemist ei olnud kogemata juhtunud löökidega. A. Nõgelile

oli elukogemise pinnalt teda, et sellised löögid lahtise käega näkku põhjustavad valu ja

tervisekahjustuse.

23. Tema teod on kvalifitseeritavad KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, sest ta pani 6. augustil

2021, 2022. a jaanuaris ja 20. veebruaril 2023 kokku kolm kehalist väärkohtlemist ning esimesed

kaks tegu pani ta toime oma elukaaslase H.L. suhtes. Seega pani ta kehalise väärkohtlemise

toime lähisuhtes ja korduvalt. Tema teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole.

H.L. tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine 25. aprillil 2023

24. Kannatanu H.L. andis 5. mail 2023 ütlusi selle kohta, et 25. aprillil 2023 ähvardas A. Nõgel

telefonikõnes tal kaela ära murda. H.L. s tekitas see hirmu ja ta kartis, et A. Nõgel võib talle

kallale tulla, sest tal on võimalik majja sisse pääseda ning ta on varemgi H.L. le vigastusi

tekitanud. A. Nõgel oli ägestunud seetõttu, et H.L. tegi Sotsiaalkindlustusametile perelepituse

avalduse. Kõne oli väga pikk, kuid kui A. Nõgel väga ägestus, siis otsustas H.L. kõne filmida

ning selle salvestise edastas ta ülekuulamisel uurijale. Videosalvestiselt on kuulda, kuidas A.

Nõgel on ärritunud ning kõne jooksul muu hulgas lausub: „mina sinu raisa kaela ära tõmban“,

„kohe ma näitan sulle“ ja „tulen kasvõi öösel, aga ma ei jäta rahule“. A. Nõgel küll tunnistab

telefonikõne ja seda, et viskas ähvardused õhku, kuid ütleb, et ei mõelnud neid tõsiselt.

25. A. Nõgeli hääl oli telefonikõnes agressiivne. Enne ähvarduse tegemist pani A. Nõgel toime

H.L. suhtes kaks ja tema ema L.P. i suhtes ühe kehalise väärkohtlemise, mida H.L. nägi pealt.

Taolistel asjaoludel pole kahtlust selles, et kannatanul oli igati alust pidada A. Nõgeli ähvardusi,

sealhulgas kaela ära murdmist, tõsimeeli tehtuks; tal tekkis hirm ja ta kartis, et A. Nõgel võib

talle kuskil kallale tulla, sealhulgas majja sisse saades. A. Nõgeli käitumine kõne ajal on

vastuolus tema väitega, et ta ei mõelnud enda tehtud ähvardusi tõsiselt, mistõttu tema ütlused on

ebausaldusväärsed.

26. H.L. tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise pani A. Nõgel toime otsese tahtlusega.

Telefonikõnest nähtub, et A. Nõgeli sooviks oli ennast endise elukaaslase H.L. suhtes kehtestada

selliselt, et H.L. teda kardaks ja tunneks hirmu tervisekahjustuse tekitamise pärast. A. Nõgel oli

varem kasutanud vägivalda H.L. ja tema ema suhtes, mistõttu oli talle arusaadav, et tema

ähvardused mõjuvad reaalsetena. A. Nõgeli käitumine on kvalifitseeritav tervisekahjustuse

tekitamisega ähvardamisena KarS § 120 lg 1 järgi, kuna kannatanul oli alust karta ähvarduse

täideviimist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolusid ei ole.

Omavoliline sissetungimine ja H.L. tapmisega ähvardamine 5. mail 2023

27. 5. mail 2023 avaldas A. Nõgel soovi lapsi näha ja H.L. oli sellega nõus, kuid polnud nõus

teda majja laskma ning keeldus talle ust avamast. Seejärel hakkas A. Nõgel vastu aknaid ja ust

kolkima. H.L. helistas A. Nõgelile, et ta lõpetaks ning lubas politsei kutsuda. A. Nõgel kolkis

vastu aknaid edasi ning läks maja taha, kus murdis lahti terrassi juures oleva vana ukse. Ta läks

labidaga köögi kaudu elutuppa, kuhu oli läinud H.L. koos oma väikese beebiga. A. Nõgel

viibutas labidaga tema suunas ja ütles talle selliseid väljendeid nagu: „ma löön su maha“, „ma

annan sulle“, „ma löön sind“, „ma panen sulle praegu“. H.L. kartis, et A. Nõgel lööb talle

labidaga vastu pead ning ta sureb sellest. Samal ajal läks A. Nõgeli juurde vanem tütar X.X. ,

keda A. Nõgel alguses ignoreeris, kuid kui tütar palus emmet mitte lüüa, pani A. Nõgel labida

maha ja hakkas tütrega rääkima. Politseid oodates H.L. värises ja kartis, et A. Nõgel võib uuesti

ägestuda. H.L. ütlustega on kooskõlas patrullpolitseinike vormikaamerate salvestised, sh nii

H.L. kui X.X. i räägitu patrullpolitseinikele, ning foto labidast. Indikaatorvahendiga tuvastati A.

Nõgelil amfetamiini tarbimisest tingitud joove.

28. A. Nõgel kirjeldas 7. mail 2023 ülekuulamisel sündmust nii, et ta palus H.L. l end majja sisse

lasta, kuid H.L. ei lasknud, mille peale ta koputas ka tagauksele. Seejärel võttis labida ja keeras

tagumise ukse lahti ning läks labidas käes tuppa küsima, miks H.L. teda sisse ei lasknud. Sel ajal

oli hoidis ta küll labidat üleval õhus, kuid mitte löömiseks. Vanema tütre palvele, et isa midagi ei

teeks, lubas ta, et ei tee midagi ja sealt edasi ta enam häält ei tõstnud. Ta tunnistas, et tarvitas 1.

mail 2023 amfetamiini, mille mõju 5. maini veel kestis. Sama ülekuulamise lõpuosas räägib A.

Nõgel seoses elukoha probleemiga kannatanul pea maha raiumisest: „Kas ma pean siis kirve

võtma ja pea maha raiuma, et ta aru saaks?“ 23. mail 2023 ülekuulamisel muutis A. Nõgel

varasemalt öeldut ning väitis, et sisenes terrassi kaudu võtmega. Lisaks avaldas, et tal oli

hetkeline viha, kuid labidaga viibutamist ei olnud. Videosalvestiselt nähtub, et A. Nõgel võttis

patrullpolitseinikega suheldes õigeks ainult selle, et H.L. keeldus teda majja sisse laskmast,

mispeale tegi maja ukse labidaga lahti. Maakohtu hinnangul on A. Nõgeli ütlused

ebausaldusväärsed, sest lahknevad ülejäänud tõendite kogumist ning on vastuolus ka omavahel.

29. Maakohus luges tõendatuks, et A. Nõgel, olles eelnevalt tarvitanud amfetamiini, tungis

labidat käes hoides terrassi juures oleva välisukse avamise teel H.L. tahte vastaselt H.L.

elukohta XXX . Ta viibutades seal metallist otsaga labidat H.L. suunas ning ähvardas teda

tapmisega.

30. Omavolilise sissetungi pani A. Nõgel toime kavatsetult. H.L. oli korduvalt keeldunud lahus

elavat endist elukaaslast A. Nõgelit enda elukohta lubamast ja talle ust avamast. Ta kordas maja

uste taga liikuvale A. Nõgelile, et talle ust ei avata. Eesmärgiga majja tungida võttis A. Nõgel

labida, mille abil sisenes majja ja edasi elutuppa. Kuna A. Nõgelil puudus kannatanu elukohta

sisenemiseks kannatanu sellekohane luba, siis oli tema käitumine ebaseaduslik. Tema tegu on

kvalifitseeritav KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud tema teos

puuduvad.

31. H.L. tapmisega ähvardamise pani A. Nõgel toime otsese tahtlusega. Tema sooviks oli ennast

endise elukaaslase H.L. suhtes kehtestada selliselt, et H.L. teda kardaks ja tunneks suurt hirmu

oma elu pärast. Lisaks suusõnalisele ähvardusele viibutas ta kannatanu suunas labidat. Ta oli

varem kasutanud H.L. ja L.P. i suhtes vägivalda, mistõttu oli A. Nõgelile arusaadav, et taolistel

asjaoludel mõjub tema ähvardus H.L. le reaalsena. Videosalvestiselt nähtub, et A. Nõgel oli

agressiivselt meelestatud, osutas politseinikele vastupanu. Pole kahtlust selles, et kannatanul oli

põhjendatult alust karta, et suusõnaliselt ja labidaga viibutades teda ähvardanud A. Nõgel võib

oma tapmisähvarduse tema suhtes täide viia. A. Nõgeli tegu on kvalifitseeritav KarS § 120 lg 1

järgi tapmisega ähvardamisena, kuna kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. A. Nõgeli

teos puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

Karistus

32. A. Nõgeli viimase aja elukäigust on näha, et ta kaldub enda lähedaste suhtes vägivaldsusele.

Kehalisi väärkohtlemisi pani A. Nõgel toime kokku kolm, neist kahes on kannatanuks tema

tollane elukaaslane H.L. ja ühes viimase ema L.P. . Veel pani ta toime omavolilise

sissetungimise endise elukaaslase elukohta ja H.L. tapmisega ähvardamise. Nendest

kuritegudest üks, 6. augustil 2021 toime pandud H.L. kehaline väärkohtlemine jääb Tartu

Maakohtu 19. detsembri 2018 kohtuotsusega kohaldatud 3-aastase katseaja sisse.

33. Välistatud on A. Nõgelile rahalise karistuse mõistmine. Seejuures võttis maakohus arvesse

A. Nõgeli kuritegeliku käitumise aktiivsust ja kuritegude laadi, mis on peamiselt

vägivallakuriteod. Tal puudub viimase aasta jooksul sissetulek, tööl ta ei käi. Selle asemel, et

ülal pidada 4 last, tarbib ta amfetamiini. L.P. i suhtes toimepandud kuriteos oli A. Nõgelil

võimalus pääseda karistuseta, kui Lõuna Ringkonnaprokuratuur tema suhtes menetluse lõpetas.

Menetlus uuendati määratud rahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu. Rahalise karistuse

tasumine A. Nõgeli poolt ei oleks reaalne.

34. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et kannatanuteks olid kõigi kuritegude puhul A. Nõgeli

lähedased. Samuti, et omavolilise sissetungi pani ta toime kavatsetult ja ülejäänud 5 kuritegu

otsese tahtlusega. Lisaks on oluline, et kehalise väärkohtlemise tegudes põhjustas A. Nõgel küll

nii valu kui tervisekahjustusi, kuid need polnud ulatuslikud ega rasked.

35. Tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega ähvardamise puhul on oluline süü suuruse

seisukohalt täheldada, et kannatanul puudus äkilise käitumisega A. Nõgeli puhul temaga

suheldes kindlustunne. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardas A. Nõgel kannatanut sõnaliselt

kaela murdmise näol ühel korral ning tapmisega ähvardamisel võttis ta lisaks kätte ka metallist

teravaotsalise labida, mida viibutas kannatanu suunas. Amfetamiini tarbinud A. Nõgel taltus

alles siis, kui vahele astus 8-aastane tütar, kes aitas sellel korral kõige halvema ära hoida.

36. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad ning raskendava asjaoluna arvestas maakohus

KarS § 58 p 13 järgi, et 6. augustil 2021 pani A. Nõgel kehalise väärkohtlemise toime kolme

alaealise juuresolekul ja L.P. i kehalise väärkohtlemise ja 5. mail 2023 H.L. tapmisega

ähvardamise pani A. Nõgel toime 8-aastase X.X. i juuresolekul. 25. aprillil 2023 H.L.

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisel maakohus raskendavat asjaolu ei arvesta, kuna A.

Nõgel ei pruukinud teada, et telefoni teel H.L. ähvardamise ajal viibisid alaealised lapsed seal

juures ja et telefon oli pandud valjuhääldi peale.

III. APELLATSIOON

37. A. Nõgeli kaitsja palub Tartu Maakohtu 17. juuli 2024 otsuse tühistada ning A. Nõgeli

temale esitatud süüdistustes õigeks mõista. Juhul, kui ringkonnakohus peaks maakohtu otsuse

osaliselt või täielikult muutmata jätta, palub apellant kergendada A. Nõgelile mõistetud karistust

ning kohaldada tema suhtes katseaja raamesse jääva, s.o 6. augusti 2021 episoodi osas rahalist

karistust ja ülejäänud episoodide osas KarS § 74 sätteid. Alternatiivselt kohaldada KarS § 74 lg 5

alusel liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades A. Nõgeli

elektroonilisele valvele.

38. Kaitsja leiab, et maakohus on tõendite hindamisel kaldunud kõrvale tõendamise

üldtunnustatud põhimõtetest, on tuginenud lubamatutele tõenditele ega ole olnud tõendite

usaldusväärsuse hindamisel erapooletu ja järjepidev, mis on kokkuvõttes viinud alusetult

süüdimõistva kohtulahendi tegemiseni. Kohus on võtnud enne tõendite sisulist analüüsi

eelhoiaku koduvägivalla juhtumite osas ja A. Nõgeli ütluste osas – teda usutakse vaid siis kui

tema ütlused langevad kokku teda süüstavate isikute ütlustega. Maakohus on kõikide süüdistuse

episoodide puhul nimetanud süüdistust kinnitavateks tõenditeks lähisuhtevägivalla infolehed,

millelt nähtub, et A. Nõgel ärritub kergesti ning on siis agressiivselt meelestatud. Infolehtedel

kajastatud sündmuste osas ei ole kriminaalmenetlust läbi viidud ning H.L. jaoks pole kunagi

olnud probleemi politsei poole pöörduda, kui A. Nõgeli käitumine on teda häirinud. Maakohus

on asjakohatult arvesse võtnud tunnistaja M.K. ütlusi, sest tema kirjeldatud teo osas pole

kriminaalmenetlust alustatud ning lisaks on maakohus rikkunud kuuldusele tuginemise keeldu.

Eeltoodust tulenevalt ei esine asjas tegelikult tõendikogumit, millele kohus väidab tuginevat,

vaid tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga, milles osapoolte ütlusi tuleb kõrvutada

eelarvamusvabalt võrdsetel alustel.

39. 6. augusti 2021 H.L. kehalises väärkohtlemises on maakohus tuginenud H.L. 21. veebruaril

2023 tunnistajana antud ütlustele, mida pidas lähisuhtevägivalla infolehtedega kooskõlas

olevaks, kuid mille tegelik tõendiväärtus on vastupidine. Samuti leiab kaitsja, et H.L.

ülekuulamisel edastatud fotod tema näos olnud vigastustest tuleb tõendite hulgast kõrvale jätta,

sest fotodel puuduvad metaandmed, mis tõendaks nende tegemise aega. Maakohus on otsuses

püüdnud nimetatud minetust n-ö siluda selgitusega, et fotodelt on võimalik faili nimest välja

lugeda nende tegemise aeg, so vastavalt 06.08.2021 kell 21:08:04 ja kell 21:45:39. Kohtu

selgitus piltide jpg-vormingusse tegemise kohta ei tugine ühelgi uuritud tõendil ega saa olla

tehnilise iseloomu tõttu käsitletav ka üldteada asjaoluna. H.L. ise on selgitanud, et teab

sündmuse toimumise aega seetõttu, et ta saatis need pildid endale meilile samal päeval. E-mail

saadeti 06.08.2021 kell 21:10. Eelnevast nähtub, nagu oleks e-mail fotodega saadetud enne seda,

kui üks kahest fotost tehtud on. Lisaks on faili nime võimalik muuta, mistõttu omaksidki tõendi

usaldusväärsuse hindamisel määravat tähendust metaandmed. Pildifailide nimedest ja saatmise

ajast tuleneva vastuolu näol on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks. H.L. ei ole oma kehavigastuste fikseerimiseks kuhugi pöördunud ega

sündmusest kedagi teavitanud.

40. 2022. aasta jaanuarikuu teos on kohus rajanud otsuse H.L. ütlustele. Sündmusest ei ole

fotosid ning H.L. ei ole sellest kellelegi rääkinud ja keegi pole seda pealt näinud. Seejuures on

kohus tõdenud, et tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga ja sisuliselt leidnud, et kuigi H.L.

ütlusi ei kinnita mitte miski ja nende põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt määratleda isegi

väidetava sündmuse aega, kui üht tõendamiseseme asjaolu, millele süüdistataval peaks olema

õigus vastuväiteid (nt alibit) esitada, saab A. Nõgeli siiski süüdi tunnistada, sest

lähisuhtevägivalla infolehtedelt ja M.K. ütlustest nähtub tema kalduvus vägivaldsusele. Kohus

rajas seega alusetult otsuse H.L. ütlustele ja jättis A. Nõgeli ütlused täiesti alusetult

ebausaldusväärseks sildistatuna kõrvale. Kuna H.L. ei teavitanud sündmusest kohe politseid, siis

võttis ta võimaluse oma väiteid kontrollida ja neile faktipõhiseid vastuväiteid esitada. Seetõttu ei

ole alust H.L. ütluseid sedavõrd usaldusväärseteks lugeda, et neile, kui ainsale tõendile, saaks

süüdimõistvat kohtuotsust rajada.

41. L.P. i kehalise väärkohtlemise osas selgitas A. Nõgel, et talle näis, et L.P. püüab last vastu

tahtmist auto peale võtta ja selle vältimiseks sekkus ta füüsiliselt. Kõigi asjaosaliste selgitustest

nähtub, et õhustik oli pingeline ja sündmus ise kaootiline. Löömise hetke kohta on kirjeldused

vastuolulised, abi ei saa ka videosalvestiselt, sest liikumine on jäänud kaadrisse kaugelt ja

ebamääraselt. Kohus on rõhutanud asjaolu, et A. Nõgeli ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tema

väidab, et püüdis tõkestada lapse auto peale tõmbamist, aga laps oli eemal. Eluliselt ei pruugi see

vastuolu sugugi nii ilmne olla. Objektiivselt ei ole vahet, kas laps oli läheduses, kui A. Nõgel

oma seisukoha kaitseks endast välja läks ja L.P. ile vastu kätt lõi. Üks on selge – A. Nõgeli

eesmärk ei olnud tekitada L.P. ile kehavigastusi ega füüsilist valu, sest kõik osapooled

kinnitavad, et need paar lööki olid lahtise käega. Arvestades kogu sündmuse olustikku –

pingeline ja lärmakas õhustik, kannatanu paiknemine auto salongis ja süüdistatava asetsemine

autost väljas, on eluliselt usutav, et A. Nõgel ei pruukinud arugi saada, kuhu ta L.P. ile pihta sai

või kui tugevad tema lahtise käega antud laksud olid. Pigem lootis ta liiga kergemeelselt, et tema

tegevus mõjub pigem hoiatavalt, aga sellel ei ole mingeid füüsilisi tagajärgi. Tegemist on

ettevaatamatuse, mitte tahtliku käitumisega ega ole seetõttu kriminaalkorras karistatav.

42. 25. aprilli 2023 tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise osas on samuti peamiseks

kaalukeeleks tahtluse küsimus. Pole kahtlust, et A. Nõgeli selline kõnemaneer oli H.L. le

ebameeldiv. Mitte igasugune ähvardav repliik ei täida kuriteokoosseisu, vaid ainult selline

ähvardus, mille täideviimist on kannatanul reaalselt alust karta. Ning mitte ainult – tahtluse

jaatamiseks on vaja, et ka ähvardaja ise soovib või arvestab, et adressaat tema ähvardust tõsiselt

võtab. A. Nõgel on öelnud, et tema ei mõelnud neid vihahoos öeldud ähvardusi tõsiselt, sest ta

hoiab väga oma lapsi ja ta ei kujutaks isegi ette, et võiks oma laste emale midagi sellist teha, mis

kokkuvõttes jätaks lapsed ilma emata ja isata. Samuti pole eluliselt usutav, et H.L. l oli alust

ähvardust tõsiselt võtta. Võttes arvesse A. Nõgeli ja H.L. pikka kooselu ja ühiselt saadud laste

kasvatamist ning lahkuminekuga kaasnevaid valusaid tundeid, pole kahtlust, et H.L. oli kuulnud

A. Nõgelit ärritumas, aga ka rahunemas. Ähvardamise koosseisu jaatamiseks vajalikku alust

uskumaks, et mees võib ähvarduse täide viia, sellest ajaloost ei nähtu. Lisaks, kui H.L. oleks

tõesti reaalajas tundnud oma elu ohustatuna, oleks ta pöördunud abi saamiseks politsei poole.

Sellisel juhul eksisteeriks iseseisva tõendina hädaabikõne salvestus, kust nähtuksid helistaja

vahetud emotsioonid, kuid selle puudumise tõttu ei ole võimalik kontrollida H.L. tegelikku

reaktsiooni ex ante hindamiskriteeriumi kohaselt. Seetõttu tuleb A. Nõgel ähvardamises õigeks

mõista.

43. 5. mai 2023 omavolilise sissetungi ja tapmisega ähvardamise episoodi osas esinevad tõsised

minetused tõendite lubatavuse tasandil. Kohus on muuhulgas süüdimõistva kohtuotsuse rajanud

politseinike vormikaamerate salvestiste vaatlusele. Kohtuotsuses on kajastatud A. Nõgeli ja H.L.

vanema tütre selgitusi, kuigi last ei ole hiljem isikulise tõendiallikana üle kuulatud. Kuigi kaitsja

vaidlustas vaatluse kui lubamatu tõendi, kirjutas maakohus, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on

videosalvestis kriminaalmenetluses lubatav tõend. Miks kohus sellisele seisukohale jõudis,

kohtuotsusest ei selgu. Kuna järgitud ei ole isikulise tõendi kogumise korda, palub kaitsja

ringkonnakohtul tõend X.X. i ütluste osas kõrvale jätta. Tapmisega ähvardamise osas ei saa A.

Nõgeli tegevuses näha tahtlust panna lähedasi oma elu pärast hirmu tundma, vaid ühe perest

lahutatud isa valust tingitud meeletust. Selles osas, kas H.L. võis ähvarduse täideviimist

reaalseks pidada on olukord sama, kui eelmises ähvardamisena kvalifitseeritud episoodis. Ka

sissetungimise osas tõusetub küsimus tahtluses. A. Nõgel on kirjeldanud, et talle jäi

arusaamatuks, miks H.L. teda vahepeal lubas majja siseneda ja vahepeal mitte. Ei ole elulist

põhjust teda mitte uskuda, et 5. mail puudus tal tahtlus ebaseaduslikult siseneda, vaid ta tahtis

tegeleda lastega ning täita vanemlikke kohustusi ega saanud aru, miks see takistatud on.

Objektiivselt käitus A. Nõgel valesti, isegi väga ebameeldivalt, aga ta ei pannud toime tahtlikku

kuritegu.

44. Juhul, kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust A. Nõgeli süüditunnistamises, tuleb see

tühistada talle mõistetud karistuse osas. Maakohus tunnistas A. Nõgeli süüdi mitme kuriteo

toimepanemises, millest ainult üks on toime pandud varasema kohtuotsusega määratud katseajal.

Kaitsja ei nõustu kohtuga selles, et KarS § 121 lg 2 eest ei ole võimalik A. Nõgeli suhtes rahalist

karistust kohaldada, kuna A. Nõgelil puudub juba enam kui aasta sissetulek ning esimene

kuritegu jäi eelmise kohtuotsusega kohaldatud katseaja sisse. A. Nõgel on avaldanud, et ta

tegeleb töö otsimisega ning töökoha leidmise korral on tal võimalik rahaline karistus tasuda.

Seetõttu palub kaitsja kohaldada A. Nõgelile 6. augustil 2021 toimunud teo osas rahalist karistust

ning ülejäänud tegude osas vangistust koos KarS § 74 sätete kohaldamisega.

45. Kohtuotsuse kohaselt välistab A. Nõgeli suhtes elektroonilise valve kohaldamise asjaolu, et

senini pole keegi andnud A. Nõgelile nõusolekut tema enda elukohta elama asumiseks ja seal A.

Nõgeli suhtes elektroonilise valve kohaldamiseks. Kohtuotsuse kuulutamisel selgitas kohus, et

oleks elektroonilise valvega tõenäoliselt nõustunud. See oleks kindlamini välistanud kannatanute

tahte vastaselt nende elukohtades käimise. 28. augustil 2024 saatis H.L. A. Nõgeli kaitsjale

kirja, et ta on nõus enda elukohta elektroonilise seadme paigaldamisega ning ei soovi reaalset

vangistust. Seega on ära langenud takistus, mis ei võimaldanud kohtul elektroonilise valve

kohaldamist. Kaitsja palub karistuse mõistmisel arvestada kannatanu seisukohta, et ta ei soovi A.

Nõgeli karistamist reaalse vangistusega, A. Nõgeli laste poolt kirjutatut, et nad väga igatsevad ja

armastavad isa ning kohaldada KarS § 74 lg 5 alusel liitkaristusest tingimisi vabastamist koos

käitumiskontrolliga, allutades A. Nõgeli kaheks kuuks elektroonilisele valvele.

IV. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

46. Tartu Ringkonnakohus võttis 5. novembril 2024 apellatsiooni menetlusse ning andis

menetlusosalistele seisukohtade esitamiseks aega 25. novembrini 2024. Kaitsja esitas 25.

novembril 2024 taotluse teha A. Nõgeli elukoha järgsele kriminaalhooldusosakonnale

ülesandeks esitada arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta H.L. elukohas.

Ühtlasi teatas kaitsja, et alates 1. oktoobrist 2024 asus A. Nõgel tööle Stack Maja Invest OÜ-sse.

47. 2. detsembril 2024 kohustas Tartu Ringkonnakohus Tallinna Vangla Tartu

kriminaalhooldusosakonda kontrollima A. Nõgelile elektroonilise valve kohaldamise

võimalikkust H.L. le kuuluvas elukohas aadressil XXX. 9. detsembril 2024 esitas

kriminaalhooldusametnik vastuse, mille järgi on elektroonilise valve kohaldamine H.L. elukohas

võimalik.

V. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

48. Ringkonnakohus vastab esmalt apellatsioonis esitatud etteheidetele tõendite käsitlemisel (I).

Seejärel käsitleb kaitsja vastuväiteid A. Nõgeli süüditunnistamisele KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3

järgi (II) ning KarS § 120 lg 1 ja § 266 lg 2 p 1 järgi (III). Järgmisena annab kohus hinnangu

mõistetud karistusele (IV) ning viimaks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja otsustab

apellatsioonimenetluse kulud (V).

(I)

49. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsuses tõendina lähisuhtevägivalla infolehtedele

tuginemise, leides et nendes kajastatud sündmuste osas ei ole kriminaalmenetlust läbi viidud.

Viimane väide on õige, kuid maakohus ei olegi süüks arvatud tegude tõendamisel otseselt sellele

tõendile tuginenud, vaid on hinnanud infolehtede alusel A. Nõgeli käitumist suhetes H.L. ga,

samuti kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Seejuures on maakohus õigesti märkinud,

et lähisuhtevägivalla infoleht on lubatav tõend (vt nt RKKKo 21. juuni 2022, nr 1-20-2143/118,

p 31). Maakohus on lähisuhtevägivalla infolehtede alusel teinud kaks järeldust: esmalt leidnud,

et see kattub H.L. ütlustega A. Nõgeli vägivaldsuse kohta ja seepärast on korduvalt kohale

kutsutud politsei. See, et politseinikud on korduvalt väljakutsel käinud, on faktiline asjaolu, mida

ei sea kahtluse alla ka kaitsja, öeldes, et H.L. l ei ole kunagi olnud probleemi politseisse

pöördumisega, kui miski teda häirib. Teiseks on maakohus järeldanud, et A. Nõgel ärritub

kergesti ning on pere suhtes agressiivselt meelestatud, mis omakorda kattub tunnistaja M.K.

ütlustega. See informatsioon, et A. Nõgel ärritub kergesti, on 16. augusti 2021 infolehes (II kd, tl

25-26) kajastatud H.L. sõnade järgi. Selles osas ei ole infoleht iseseisvaks tõendiks, kuna

kajastab isikulisest tõendiallikast pärinevat vahendatud infot – H.L. poolt politseinikele öeldut.

50. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et 5. mail 2023 omavolilise sissetungi ja tapmisega

ähvardamise süüdistuses ei ole tõendiks X.X. i ütlused. 25. mai 2023 vaatlusprotokollis on

vaadeldud politsei rinnakaamera salvestisi. Protokolli lisaks on DVD-R plaat salvestistega (II kd,

tl 20a). Maakohus on tõendina videosalvestise alusel käsitlenud sellelt kuuldud alaealise X.X. i

selgitusi politseinikele, samuti A. Nõgeli poolt öeldut (vt maakohtu otsuse lk 27). Selles osas ei

ole kummagi isiku selgitused tõendina kasutatavad. Isikuline tõend tekib vaid siis, kui see on

nõuetekohaselt, kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 2. jaos sätestatud tunnistaja

ülekuulamise korda järgides, vormistatud. Muus osas on aga vormikaamera salvestis tõendina

kasutatav, sh on võimalik sellel kajastatud selgituste alusel kontrollida kannatanu ütluste

usaldusväärsust.

51. Kolmandaks väidab kaitsja, et M.K. ütlused ei ole tõendina lubatavad või puudub neil

tõendiväärtus. M.K. tunnistajana ülekuulamisel ei ole menetlusnorme rikutud, sellele ei viita

kaitsja ja rikkumisi ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seega on tegemist lubatava tõendiga.

Tõendamiseseme asjaoludesse kuulub samuti kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad

andmed (KrMS § 63 p 4). Lähisuhtevägivallal on reeglina ajalugu enne, kui see jõuab

spetsialistide kaasamiseni või kriminaalmenetluste algatamiseni. Selle kohta kogutud tõendid

võimaldavad kohtul objektiivsemalt asjaosaliste ütlusi hinnata. Tegemist ei ole eelhoiaku

kujundamisega ühe või teise poole suhtes. Tunnistaja M.K. on näinud H.L. l verevalumeid ja

kuulnud viimaselt, et A. Nõgel on teda löönud. Need ütlused ei tõenda A. Nõgeli süüd talle

süüks arvatud vägivallategude toimepanemises, kuna need ei ole ajaliselt seostatavad esitatud

süüdistusega, v.a H.L. poolt tunnistajale 2021. a suvel oma hematoomidega näost fotode

näitamine. M.K. ütlused kinnitavad, et H.L. näitas temale fotosid näol olevatest vigastustest ja

on teinud seda ainult ühel korral 2021. aastal (see ei seostu 2022. a sündmustega). Vigastuste

tekkemehhanismi osas antud ütlused on kuuldus KrMS § 66 lg 21 tähenduses, mis ei ole iseseisev

tõend, kuna pole täidetud selleks vajalikud tingimused. See aga ei välista tunnistaja ütluste

arvestamist H.L. ütluste usaldusväärsuse hindamisel.

(II)

52. 6. augustil 2021 H.L. kehalise väärkohtlemise luges maakohus tõendatuks H.L. antud

ütluste, vigastustest tehtud fotode, lähisuhtevägivalla infolehtede ja M.K. ütlustega. A. Nõgeli

ütlused jättis maakohus ebausaldusväärsena kõrvale, põhjendas sellega, et 23. mail 2023

ülekuulamisel väitis A. Nõgel, et 6. augustil 2021 oli H.L. rase, kuid A. Nõgeli ja H.L. ühiste

laste sünniaegade järgi H.L. sel ajal rase olla ei saanud (vt maakohtu otsus lk 14).

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Esiteks ei välista laste sünniaegadest tuletatud järeldus, et

H.L. ei saanud mõnda oma sündinud lastest tol ajal kanda, tingimata seda, et H.L. siiski 2021.

aasta suvel rase oli. Isegi, kui H.L. 6. augustil 2021 rase ei olnud, siis pole selline vastuolu A.

Nõgeli ütlustes sedavõrd oluline, et need tervikuna kõrvale jätta. Seda enam, et A. Nõgelil ja

H.L. l on paariaastaste vahedega sündinud 4 last (vt maakohtu otsus lk 14), mis võib selgitada

eksimust 2 aastat hiljem toimunud ülekuulamisel. Seega on maakohus nimetatud põhjusel jätnud

alusetult A. Nõgeli ütlused tervikuna kõrvale jätnud. Nende usaldusväärsust tuleb hinnata koos

teiste tõenditega.

53. A. Nõgeli 23. mail 2023 kahtlustatavana antud ütluste järgi ta aastatel 2021-2022 toimunut ei

mäleta, aga peab raseda naise löömist hullumeelseks. Lisaks väidab süüdistatav, et sel ajal ei

elanud nad H.L. ga koos ja ta ei tea, kas H.L. l võis olla sinikaid (kd II, tl 48). H.L. kirjeldas 5.

ja 10. mai 2023 ülekuulamisel, kuidas 6. augustil 2021 A. Nõgel tuli vihaselt nende

magamistuppa ning lõi talle mitu korda rusikaga näkku lõi, teda käega suupiirkonnast pigistas ja

juustest tiris (kd II, tl 3 ja 10). H.L. ütlusi tuleb kõrvutada teiste tõenditega arusaamaks, kas

neid saab lugeda usaldusväärseks ning nende alusel A. Nõgeli tegu tõendatuks.

54. 5. mai 2023. a H.L. ülekuulamise protokolli lisaks olevate fotode osas märkis kaitsja, et neid

ei saa tõendina kasutada, sest nende tegemise aeg pole talletatud ning seda ei saa ka tuletada faili

nimest, nagu tegi maakohus (vt maakohtu otsus lk 14). Kohtukolleegium soostub kaitsjaga, et

kahtlemata oleks fotode tegemise asjaolud jälgitavamad, kui toimikus oleks kajastatud ka fotode

metaandmed või vähemalt lisatud fotode failid andmekandjal. Samuti ei saa fotode tegemise

aega täie kindlusega tuvastada faili nimede järgi, sest need on kergelt muudetavad. Seetõttu ei

oma tähtsust ka asjaolu, et üks fotodest oleks faili nimest lähtudes saadetud justkui enne foto

tegemist, millele kaitsja viitas. Küll aga on fotode tegemise kohta andnud ütlusi H.L. nii 5. kui

ka 10. mai 2023 ülekuulamisel (vastavalt kd II, tl 3 ja 10). Lisaks kinnitab H.L. ütlusi iseendale

e-maili teel fotode edastamise kuupäev, 6. august 2021 (kd II, tl). Nagu eespool viidatud, näitas

H.L. kõnealuseid fotosid tunnistaja M.K. le. Tunnistaja rääkis ülekuulamisel, et 2021. aastal

näitas H.L. talle fotosid paremal põsesarnal olnud sinikast, mis tekkis, kui A. Nõgel teda näkku

lõi (kd II, tl 36). Nii loeb kohtukolleegium tõendatuks, et fotod on tehtud 6. augustil 2021.

55. H.L. ütlused on ühetaolised, need kattuvad M.K. ütlustega selles, et ta näitas vigastustest

tehtud fotot temale ja nimetas lööjana A. Nõgelit, öeldes: „vaata mida Aivar teinud on“.

Vigastuse olemasolu kinnitavad tehtud fotod (kd II, tl 4-8). Seetõttu saab H.L. ütlused lugeda

usaldusväärseteks ja nende alusel tuvastada, et A. Nõgel lõi teda 6. augustil 2021 korduvalt

näkku, tiris ka juustest ja tekitas sellega nii valu kui tervisekahjustuse (turse ja hematoomi).

56. 2022. aasta jaanuarikuus toimunu puhul on tegemist sõna-sõna-vastu olukorraga. Kaitsja

leiab, et maakohus pole järginud süütuse presumptsiooni, lugedes kuriteo tõendatuks vaid

seetõttu, et puudub alus kahelda kannatanu ütluste tõele vastavuses.

57. Ringkonnakohus kaitsja etteheitega ei nõustu. Kohtupraktika peab kriminaalmenetlusõiguse

rikkumiseks sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära

rangeid nõudeid. Riigikohus kordas 7. veebruari 2025 lahendis nr 1-22-3155/132 p-s 36

varasemat seisukohta, mille kohaselt ei tule KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna

veendumus mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav

ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda

oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste

seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht,

et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid

aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb

vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12).

58. Välistatud ei ole süüdimõistva kohtuotsuse rajamine ka vaid ühele tõendile. Erinevalt

kaitsjast peab kohtukolleegium H.L. ütlusi usaldusväärseks. A. Nõgeli sõnul pole juhtunut

olnud, ta ei mäleta seda (kd II, tl 47-48). Samas on H.L. kirjeldanud sündmust detailselt ja

usutavalt, tuues muu hulgas välja konflikti tekke põhjuse, mida ka maakohus oma otsuses hindas

(vt maakohtu otsuse lk 16). H.L. kuulati üle enam kui aasta pärast seda vägivallajuhtumit.

Seetõttu on usutav, et ta ei mäleta täpset kuupäeva, millal see sündmus toimus. Samas on ta selle

sidunud väga konkreetse tema elus juhtunud sündmusega–venna surmaga, öeldes, et see juhtus

umbes 1,5 kuud pärast seda. Teo toimepanemise aeg kuu täpsusega on piisavalt täpne selleks, et

süüdistataval oleks võimalik oma kaitseõigust teostada. Seda enam, et see on ka ainuke

süüdistus, mis jääb aastasse 2022.

59. Apellatsioonis ei ole välja toodud ühtegi konkreetset põhjust, miks ei saa pidada H.L. ütlusi

usaldusväärseks. Kaitsja on viidanud H.L. üldisele käitumisele, tuginedes lähisuhtevägivalla

infolehtedele, et kui tal oleks probleeme olnud, oleks ta pöördunud politseisse. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa ainult sellest tulenevalt, et H.L. ei ole selle vägivallateo pärast kuhugi

pöördunud, pidada tema ütlusi ebausaldusväärseks. Varasemad pöördumised on toimunud

mõneti teistsugustel asjaoludel. Esimest korda pöördus H.L. politseisse 16. augustil 2018, kui

tekkis konflikt lapse pärast, juttu on vaid käest sikutamisest, vigastusi pole H.L. l olnud.

Järgmine pöördumine on alles 5. aprillil 2022, kui tüli tekkis arvete tasumise pärast. Ka siis

võttis A. Nõgel ägestudes väidetavalt käest kinni, vigastusi ei ole. 10. veebruaril 2023 kutsus

H.L. politsei, kuna A. Nõgel tahtis majja siseneda ja lõhkuda selleks kiviga ukse akna. A.

Nõgelil keelati 12 tunniks viibimine XXX ja H.L. lähedal (kd II, tl 25-34). Vägivallainfolehtede

alusel saab teha järelduse, et ainult enda löömise pärast ei ole H.L. politseisse pöördunud. See ei

ole tavatu, et kooselu kestel ei räägita vägivallategudest erinevatel põhjusel, nt häbi pärast,

hirmust või soovist andestada kooselu jätkamise nimel. Praeguses asjas pöörduti politseisse koos

H.L. ema L.P. iga peale seda, kui A. Nõgel oli ka teda kehaliselt väärkohelnud, st kui olukord

oli muutunud ja A. Nõgeli vägivaldse käitumise ohvriks sattus ka H.L. le lähedaga isik.

60. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et H.L. ütlusi saab pidada usaldusväärseks,

kuna pole ühtegi põhjust, miks ta süüstaks A. Nõgelit alusetult tema suhtes füüsilise vägivalla

kasutamises. Esimesel korral, 6. augustil 2021, ei pöördunud kannatanu samuti abi saamiseks

politseisse. Selle teo puhul oli H.L. ütluste usaldusväärsust võimalik kontrollida teiste tõendite

abil, mis kinnitab, et H.L. räägib tõtt. Seega tuvastas maakohus õigesti A. Nõgeli süü jaanuaris

2022 H.L. jalaga ja rusikaga löömises, rusikalöök põhjustas ka tervisekahjustuse – hematoomi

roiete piirkonda.

61. Kuna apellatsioonis vaidlustati 6. augusti 2021 ja 2022. aasta jaanuari kehalise

väärkohtlemise tegude osas vaid tõendatust ning ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt

tõenditele antud hinnangu ning põhjendustega, siis ei ole vajalik KrMS § 342 lg 3 p 2 alusel

maakohtu seisukohti korrata.

62. 20. veebruaril 2023 toimunud L.P. i kehalise väärkohtlemise osas ei vaidle kaitsja sisuliselt

vastu, et A. Nõgel lõi L.P. it lahtise käega ning tekitas sellega kannatanule vigastused, mis Valga

Haiglas fikseeriti. Ringkonnakohus nõustub samuti maakohtu põhjendustega KarS § 121 lg 1

objektiivse koosseisu täidetuses, mistõttu kohtukolleegium neid ei korda. Küll aga märgib

apellant, et A. Nõgel ei tekitanud L.P. ile kehavigastusi tahtlikult. Tema eesmärk ei olnud valu

tekitada, sest ta lõi kannatanut lahtise käega ning ei pruukinud aru saada, kuhu laksud tabasid ja

kui tugevad need olud. Seega viitab kaitsja tahtluse puudumisele. Ringkonnakohus sellega ei

nõustu. On tuvastatud, et L.P. i ja A. Nõgeli vahel tekkis konflikt X.X. i tõttu, keda ema ja

vanaema autosse kutsusid. A. Nõgeli enda sõnul seisis ta oma lapse eest, kui L.P. it lõi.

Maakohus on ammendavalt põhjendanud, kuidas H.L. , L.P. i ja linnakaamera videosalvestisega

on ümber lükatud A. Nõgeli väide, nagu oleks L.P. X.X. it autosse tirinud (vt maakohtu otsuse

lk 21). See näitab, et A. Nõgel otsustas ilma otsese vajaduseta sõnade asemel n-ö kätega rääkida

ja lõi oma seisukoha kaitseks L.P. it.

63. KarS § 121 lg 1 koosseisu subjektiivsed tunnused on täidetud, kui tegu pannakse toime

vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 järgi, st kui isik peab võimalikuks süüteokoosseisule

vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Niisiis ei eeldagi koosseis, et A. Nõgel seadis

kehavigastuse või valu tekitamise omale eesmärgiks. Arvestades kui erinevad kehaosad on pea ja

käed ning L.P. il näos olevaid mitmeid vigastusi, ei ole usutav A. Nõgeli väide, et ta tõsimeeli

arvas, et lööb kannatanut vastu kätt, kui tegelikult lõi näkku. Seega pidas ta vähemalt

võimalikuks ja möönis, et lööb L.P. ile näkku. Selliselt korduvalt lahtise käega kannatanut näkku

lüües pidas A. Nõgel võimalikuks ja möönis, et tekitab sellega L.P. ile tervisekahjustuse ning

valu. Nii pani A. Nõgel L.P. i kehalise väärkohtlemise toime kaudse tahtlusega, mitte

ettevaatamatusest, nagu leidis kaitsja, või otsese tahtlusega, nagu leidis maakohus.

64. Seega on maakohus õigesti kvalifitseerinud A. Nõgeli 6. augustil 2021, 2022. a jaanuaris ja

20. veebruaril 2023 toimepandud kehalised väärkohtlemised KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

(III)

65. 25. aprillil 2023 toimunud ähvardamise puhul (murda H.L. l kael) vaidlustab kaitsja

ähvarduse tõsiseltvõetavuse ja tahtluse olemasolu, sest tüli olemasolu ei eita kumbki pool. A.

Nõgeli poolt ähvardava sisuga lausete väljaütlemine on tõendatud nii süüdistatava ja H.L.

ütluste kui ka kõnest tehtud salvestisega. Esiteks märkis kaitsja õigesti, et karistatav pole

igasugune ähvardava sisuga öeldud lause, vaid selline ähvardus, mille täideviimist on alust karta.

Siinkohal nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et H.L. l oli põhjust ähvardust tõsiselt võtta.

Kaitsja leiab, et H.L. l polnud tõsimeeli alust karta, et A. Nõgel ta ära tapab. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et A. Nõgelile ei olegi selle teo puhul süüks arvatud tapmisähvardust, vaid

ähvardamist tervisekahjustuse tekitamisega. Nõustuda ei saa väitega, et kehavigastuse tekitamise

ähvardus polnud kannatanu jaoks tõsiseltvõetav, kuna nad on A. Nõgeliga pikalt koos elanud,

neil on ette tulnud häälekaid tülisid ja vaidlusi ning H.L. on näinud A. Nõgelit peale ärritumist

ka rahunemas. Eelnevalt luges ringkonnakohus tõendatuks, et A. Nõgel oli H.L. korduvalt

kehaliselt väärkohelnud ja samuti nägi ta pealt, kuidas A. Nõgel tema ema lõi, mistõttu oli

kannatanul igati alus arvata, et A. Nõgel võib vastavalt ähvardusele tekitada talle

tervisekahjustusi. See, et H.L. on varem süüdistatavat konflikti olukordades maha rahunemas

näinud, konkreetse ähvardamise tõsiseltvõetavust ei muuda.

66. Apellatsioonis on korduvalt esitatud etteheide selle kohta, et H.L. ei ole selle ja ka teiste A.

Nõgelile süüks arvatud tegude puhul kohe politsei poole pöördunud (vt ka otsuse p 59). H.L.

rääkis 2023. aasta veebruaris tunnistajana ütlusi andes, kuidas neil on A. Nõgeliga varemgi

konflikte olnud, mis on päädinud A. Nõgeli ajutise kodust väljakolimisega (kd I, tl 17). Ka A.

Nõgel on H.L. iseloomustanud kui head ja hella hingega inimest (kd II, tl 45) ning asjaolu, et

peale konflikte on H.L. mõne aja möödudes A. Nõgeli koju tagasi lubanud, näitab, et H.L. on

soovinud lõpuks ikkagi A. Nõgeliga leppida ja ühise eluga edasi minna. Samuti pole H.L.

kunagi proovinud takistada A. Nõgelil lastega suhelda. Seega on eelneva põhjal mõistetav, miks

pidevatele konfliktidele vaatamata H.L. igakord kohe abi saamiseks politsei poole ei pöördunud,

kuid see ei vähenda kuidagi ähvarduse tõsiseltvõetavust H.L. jaoks.

67. Seda, et H.L. tundis end ähvarduse tõttu ohustatuna on võimalik ex ante hinnata tema

salvestatud video pinnalt, millelt on kuulda A. Nõgeli selgelt agressiivset ja vihast meelestatust

kannatanu suhtes. Samuti on H.L. selgelt häiritud A. Nõgeli öeldud ähvardustest. On mõistetav,

et laste hooldusõiguse küsimus on raske teema, mis tekitab emotsioone, kuid praegusel juhul

koosneb suurem osa kõnest A. Nõgeli poolt H.L. sõimamisest ja ähvarduste tegemisest. Kui

tegu oleks nendevahelise tavalise suhtlusega, nagu kaitsja viitab, siis ei oleks H.L. tõenäoliselt

kõnet pidanud vajalikuks salvestada. Kas A. Nõgel ise mõtles ähvardusi tõsiselt, ei ole KarS §

120 koosseisu puhul oluline, kuna ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse

tekitada kannatanus hirmutunnet (RKKKo nr 1 21-3514/40, p 15).

68. Lisaks märkis kaitsja, et ka ähvardaja ise peab soovima, et tema ähvardust tõsiselt võetakse

Seegi on praegusel juhul salvestise pinnalt selge, sest A. Nõgel ähvardas korduvalt ja

agressiivselt H.L. muu hulgas raske tervisekahjustuse tekitamisega. Eriti selgelt väljendab

subjektiivse külje täidetust aga see, et 7. mail 2023 ülekuulamisel ütles ta ka ise, et H.L. tunneb

kergesti hirmu ja ta võis öeldu pärast hirmu tunda (kd II, tl 45). Võttes muu hulgas arvesse, et ta

on ka varem H.L. kehaliselt väärkohelnud, siis ta teadis ja tahtiski, et kannatanu tema ähvardust

tõsiselt võtaks ja arvaks, et A. Nõgel võib teda taas kehaliselt väärkohelda.

69. Seega tunnistas maakohus õigesti A. Nõgeli 25. aprillil 2023 H.L. tervisekahjustuse

tekitamisega ähvardamises KarS § 120 lg 1 järgi süüdi.

70. 5. mail 2023 omavolilise sissetungi ja tapmisega ähvardamise osas nõustus ringkonnakohus

kaitsjaga, et patrullpolitseinike vormikaamera salvestised on lubamatuks tõendiks X.X. i antud

selgitustuste osas (vt otsuse p 50). See ei too aga kaasa A. Nõgeli õigeksmõistmist, kuna asjas on

piisavalt muid tõendeid, mis kinnitavad, et A. Nõgel tungis omavoliliselt H.L. koju ning

ähvardas teda tapmisega. Peamiseks tõendiks on H.L. 5. mail ja 10. mail 2023 antud ütlused,

millega on kooskõlas Häirekeskuse kõne salvestis, patrullpolitseinike vormikaameralt nähtuv

ning osaliselt ka A. Nõgeli antud ütlused. Maakohus on loetletud tõendeid põhjalikult käsitlenud,

sh A. Nõgeli 23. mail 2023 ülekuulamisel esitatud väidete ebausaldusväärsust, mistõttu

ringkonnakohus neil pikemalt ei peatu, vaid vastab järgnevalt apellatsioonis esitatud ülejäänud

väidetele.

71. Eluruumi omavolilise sissetungimise süüdistuses leidis kaitsja, et süüdistataval puudus

tahtlus. Kaitsja tõi välja, et A. Nõgel soovis lastega tegeleda ja oma vanemlikke kohustusi täita

ning talle jäi arusaamatuks, miks H.L. teda majja sisse ei lase. Ringkonnakohus ei nõustu

sellega, et teo subjektiivne koosseis on täitmata. Sellel ajal A. Nõgel H.L. juures XXX ei elanud

(kd II, tl 44). H.L. ütluste järgi ütles ta A. Nõgelile korduvalt, et ta võib lastega õue minna, kuid

tuppa ta teda ei lase (kd II, tl 2). Seega on lastega tegelemiseks majja sisse murdmine vaid

ettekääne. A. Nõgel teadis, et H.L. ei luba tal majja siseneda, kuid kannatanu tahtest ja

korduvatest keeldudest hoolimata võttis A. Nõgel labida ja murdis lahti terrassi juures oleva

ukse, mis muidu kasutuses ei ole. Selliselt seadis A. Nõgel endale eesmärgiks H.L. tahte

vastaselt tema koju tungimise ja pani nii KarS § 266 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo toime

kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses.

72. Ähvardamise osas seab kaitsja taas kahtluse alla, kas H.L. l oli alust ähvardust tõsiselt võtta.

Apellant tugineb seejuures samadele asjaoludele, mis 25. aprilli 2023 ähvarduse puhul.

Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks oma põhjendusi korrata ja jääb juba eelnevalt esitatud

seisukoha juurde. H.L. l oli alust ka sel korral ähvardust tõsiselt võtta (vt käesoleva otsuse p-d

65-68). Lisaks on kõnealusel juhul H.L. helistanud Häirekeskusesse. Seetõttu on nii

Häirekeskuse kõne salvestiselt kui ka patrullpolitseinike vormikaamerate videosalvestitelt

võimalik tuvastada, et H.L. tundis end A. Nõgeli tegevusest selgelt ohustatuna ning kartis.

73. Süüdlane saab täita KarS § 120 lg 1 koosseisu objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle

süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi,

kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (vt RKKKo nr 1-19-1849/43,

p 24; 21.10.2011, 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). Sel korral ähvardas agressiivne A. Nõgel H.L.

vahetult, lubades ta maha lüüa. Ta viibutas H.L. suunas labidat, mille abil oli just majja sisse

murdnud. Sellises olukorras oli kannatanul alust karta nii enda tervise kui ka elu pärast.

Teadmata isegi A. Nõgeli varasemat vägivaldsust oleks objektiivse kõrvalseisja jaoks selline

ähvardus samuti tõsiseltvõetav. Asjaolu, et A. Nõgel taltus tütre sekkumisel ja ütles H.L. le: „Ma

ei löö sind, ma ei löö sind“ ei näita hirmu tekitamise tahtluse puudumist. Kuritegu oli selleks

ajaks juba lõpule viidud kannatanule ähvarduse teatavaks saamisega.

74. Ringkonnakohus nõustub ka muus osas maakohtu põhjendustega ja leiab, et A. Nõgel

vastutab KarS § 120 lg 1 järgi 5. mail 2023 H.L. tapmisega ähvardamise eest.

(IV)

75. Kaitsja taotleb esimese kehalise väärkohtlemise teo eest, mis on toime pandud 6. augustil

2021, s.o katseajal, rahalist karistust. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellist kaitsja taotlust ei

ole võimalik rahuldada. Riigikohus on korduvalt öelnud, et KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama

süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p

23 koos järgnevate viidetega). KarS § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühte

põhikaristust. Seetõttu ei ole võimalik A. Nõgelit karistada KarS § 121 järgi kahe erineva

põhikaristusega, vangistuse ja rahalise karistusega. Maakohus ei ole A. Nõgelile karistust

mõistes materiaalõiguse vastu eksinud.

76. Veel taotleb kaitsja kohaldada A. Nõgelile elektroonilist valvet ning vabastada ta mõistetud

karistusest tingimisi KarS § 74 sätteid kohaldades.

77. Kuna A. Nõgel pani ühe teo toime talle Tartu Maakohtu 19. detsembri 2018. a otsusega nr 1-

18-10256 määratud katseajal, moodustas maakohus õigesti liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel,

suurendades käesolevas asjas mõistetud vangistust eelviidatud otsusega mõistetud ärakandmata

vangistuse võrra. KarS § 74 lg 5 alusel võib kohus tahtliku kuriteo toimepanemise korral uuesti

kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, kuid seda ainult koos

elektroonilisele valvele allutamisega. Kaitsja taotluse alusel kontrollis ringkonnakohus A. Nõgeli

elukoha sobivust elektroonilise valve kohaldamiseks. Tallinna Vangla vastas 9. detsembril 2024,

et aadressil XXX , on kõik elektroonilise valve kohaldamise eeldused täidetud, korteri omanik

H.L. on selleks nõusoleku andnud. Seega ei ole seadusest tulenevaid takistusi kohaldada A.

Nõgeli suhtes uuesti karistust tingimuslikku vabastamist koos elektroonilisele valvele

allutamisega. Vaatamata formaalsete eelduste täidetusele ei pea ringkonnakohus seda

võimalikuks järgmistel põhjustel.

78. A. Nõgel on korduvalt kasutanud füüsilist vägivalda oma endise elukaaslase H.L. suhtes.

Lisaks sellele on ta kahel korral teda ähvardanud tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega, sh

labidaga, ning murdnud sisse tema elamusse. Kuigi H.L. on andnud nõusoleku, et A. Nõgel võib

elada tema elukohas, ei ole A. Nõgeli poolt toime pandud kuritegusid arvestades see kannatanu

jaoks turvaline. Viimasel korral, 5. mail 2023, tuvastati A. Nõgelil indikaatorvahendiga

organismis amfetamiini olemasolu (kd II, tl 23). Varasema kohtuotsuse järgi käitles A. Nõgel

suures koguses amfetamiini (kd II, tl 87-118). Ta kandis selle otsuse järgi ka šokivangistust 4

kuud. Ühe vägivallateo pani ta toime katseajal. See näitab, et varasem karistus, millest enamus

jäi kanda tingimisi, ei olnud piisavalt tõhus – see ei hoidnud ära uusi kuritegusid ega ka

narkootikumide tarvitamist, mis omakorda võib soodustada kontrollimatut käitumist ja uut

vägivalda. Sellises olukorras ei ole järjekordne karistusest tingimisi vabastamine eripreventiivset

prognoosi arvestades põhjendatud.

79. Kaitsja esitas 25. novembril 2024, s.o pärast ringkonnakohtu poolt kriminaalasja menetlusse

võtmist, A. Nõgeli töölepingu ning Maksu- ja Tolliameti teatise tema töötamise registris

registreerimise kohta. Kuna kohus arutab asja lühimenetluses, ei ole võimalik täiendavaid

tõendeid asja juurde võtta. Erandina on see võimalik vaid KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud juhul, s.o

kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks (vt RKKKo asjas 1-17-105/35, p 17 koos järgnevate

viidetega). Kuna need dokumendid ei ole selleks mõeldud, jätab ringkonnakohus need vastu

võtmata ja tagastab esitajale.

80. Eeltoodud põhjendustel jätab Tartu Ringkonnakohus apellandi taotluse A. Nõgelile

mõistetud karistuse kergendamiseks rahuldamata.

(V)

81. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 17. juuli

2024. a otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

82. Apellatsioonimenetluse kuluks on A. Nõgelile riigi õigusabi korras määratud kaitsja

tasu 253,76 eurot (sh käibemaks 45,76 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsusega tutvumisele 53 minutit ja apellatsiooni koostamisele 120 minutit. KrMS § 175 lg

1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu

ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja

tehtud toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud, mistõttu tuleb tasutaotlus

rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb

apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 alusel selle isiku kanda, kelle huvides on

apellatsioon esitatud, st A. Nõgeli kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)