3-22-203/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-203

Haldusasi

Sihtasutuse Narva Muuseum kaebus Riigi Tugiteenuste

Keskuse 27.09.2021 otsuse nr 11.2-14/1194 ja

27.12.2021 vaideotsuse nr 11.2-14/1754 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Sihtasutus Narva Muuseum, esindaja

vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Kari

Treial

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 03.03.2023 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2

muutmata.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.03.2023 otsuse resolutsiooni punkt 3 ja teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Sihtasutuse Narva

Muuseum esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja 10 712,40 eurot. Muud

menetluskulud halduskohtus jätta poolte endi kanda.

4. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt

Sihtasutuse Narva Muuseum

apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja 7069 eurot. Muud menetluskulud

ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 17.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

3-22-203

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Narva Muuseum (hankija, tellija, kaebaja) sai 22.06.2016 otsusega

struktuurivahenditest toetust meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ raames,

et viia ellu projekt piirikindluse avastuskeskuse avamiseks. Kaebaja korraldas projekti

elluviimiseks riigihanke Narva Hermanni linnuse konvendihoone rekonstrueerimiseks

(viitenumber 191511) ning selle tulemusel sõlmis edukaks tunnistatud pakkuja Scandec

Ehitus OÜ-ga (töövõtja) 17.01.2018 ehitustööde töövõtulepingu nr 15012018 (hankeleping)

maksumusega 3 693 623,82 eurot (käibemaksuga), mis sisaldas tellija reservi 175 886,84

eurot (käibemaksuga).

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) luges 27.09.2021 finantskorrektsiooni otsusega nr

11.2-14/1194 projekti raames mitteabikõlblikuks kuluks 775 717,31 eurot, sh toetuse 575

400,41 eurot ja omafinantseeringu 200 316,90 eurot (resolutsiooni p 1), vähendas

maksetaotluses nr 64162 hankega nr 191511 seotud abikõlblikke kulusid 25% võrra ehk 65

268,65 eurot (resolutsiooni p 2), nõudis tagasi maksetaotluste nr T1746, T1950, T2112,

49592, 49955, 50133, 50767, 51612, 52552, 53339, 53792, 54219, 54711, 55346, 56828,

57540, 58078, 59120, 60008 ja 62993 alusel välja makstud toetuse 526 986,37 eurot

(resolutsiooni p 3), tasaarveldas p 3 alusel tagasinõutava summa maksetaotlusega nr 64162,

vähendades täiendavalt väljamakstavat toetust 145 284,39 euro võrra (resolutsiooni p 4).

Kaebajal tuli ülejäänud tagasimaksmisele kuuluv toetus 381 701,98 eurot tasuda 60

kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamisest arvates (resolutsiooni p 5). RTK vähendas

projekti eelarvet tegevuses „Külastusobjekti rajamise ja rekonstrueerimise kulud (sh ehitus- ja

omanikujärelevalve)_GE-KULT-INVEST“ sama otsuse p-s 1 märgitud summade osas

(resolutsiooni p 6) ning muutis 22.06.2016 otsuse p-i 2 selliselt, et projekti kogumaksumus on

4 001 768,37 eurot, millest toetuse saaja omafinantseering on minimaalselt 1 033 394,31 eurot

ja toetus on maksimaalselt 2 968 374,06 eurot (resolutsiooni p 7).

Hankelepingu kohaselt tuli töövõtjal seitsme päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest esitada

tellijale ehitusperioodi aegsete kohustuste täitmise tagatisena pangagarantii, mis on 10%

hankelepingu hinnast. Töövõtja ei esitanud hankelepingus ettenähtud kuupäevaks

nõuetekohast tagatist. Pooled muutsid 25.06.2018 kokkuleppega tagasiulatuvalt alates

07.03.2018 riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 2 p 2 alusel hankelepingut selliselt, et

alternatiivselt pangagarantii nõudmisele on tellijal õigus pidada kohustuste täitmise tagatiseks

jooksvalt kinni 10% igakuiselt akteeritavate tööde maksumusest, kokku kuni 10%

hankelepingu hinnast. Sellega on hankija muutnud oluliselt hankelepingu tingimusi, mistõttu

ei vasta muudatus RHS § 123 lg 1 p-le 7. Tegemist on olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p

1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi 2014/24/EL (hankedirektiiv) artikli

72 lg 4 p a mõistes. Muudatus asetab pakkuja soodsamasse olukorda, sest pangagarantii oleks

vajadusel saanud igal ajal korraga sisse nõuda. Muudatus on oluline, sest oleks võinud

laiendada riigihankes osalejate ringi (pakkumuse oleks saanud esitada ka need ettevõtjad,

kellel ei olnud võimalik esitada pangagarantiid). Toetuse saaja ei ole järginud RHS-i norme

ning on rikkunud siseministri 13.02.2015 määruse nr 4 “Piirkondade konkurentsivõime

tugevdamise investeeringute toetuse andmise tingimused ja kord” § 21 lg 1 p-s 3 ja perioodi

2(10)

3-22-203

2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014-2020) § 26 lg-s 1 ettenähtud kohustust järgida

hangete korraldamisel RHS-s sätestatud nõudeid.

Rikkumisele kohaldub finantskorrektsiooni määr 25%, tulenevalt Vabariigi Valitsuse

01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitavate kulude

abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja

kord“ (ühendmäärus) alates 09.10.2020 jõustunud redaktsiooni § 21 lg-st 1 ja § 222 lg-st 2.

Kohustuse eiramise võimalikku mõju on kaalutud ühendmääruses, sh on eeldatud, et kahju

Euroopa Liidu eelarvele tekkis, kuid selle täpset suurust ei ole võimalik hinnata.

Ühendmäärus ei võimalda finantskorrektsiooni määra vähendada.

3. RTK jättis 27.12.2021 vaideotsusega nr 11.2-14/1754 rahuldamata 27.09.2021 otsuse

peale esitatud vaide, märkides mh järgmist.

Hankelepingu muutmine ei ole lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel. Selle sätte kohaldamisel

peab ehitustööde hankelepingu kõigi muudatuste maht kokku jääma alla 15% hankelepingu

esialgsest maksumusest. Projekti materjalide kohaselt esitas kaebaja rakendusüksusele

22.10.2020 ülevaate, mille kohaselt oli RHS § 123 lg 1 p 1 alusel sõlmitud muudatusi kokku

14,51% väärtuses. Ülevaates ei olnud märgitud vaidlusalust hankelepingu muudatust. Kui

kvalifitseerida vaidlusalune muudatus väärtusega 10% hankelepingu maksumusest ümber

RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtud muudatuseks, siis ületatakse selles sättes lubatud

maksimaalset muudatuse määra. Seetõttu ei saa vaidlusalust muudatust ümber kvalifitseerida

RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtavaks muudatuseks.

Hankelepingu muutmine ei ole lubatav ka RHS § 123 lg 1 p 4 alusel. Hoolsale hankijale

ettenägematute asjaolude esinemine peab olema objektiivsete asjaoludega tõendatud. Siinses

asjas on esitatud vaid töövõtja juhatuse liikme e-kiri tema enda hinnanguga, miks töövõtja ei

saanud esitada pangagarantiid. Puudub garantiiandja keelduv otsus vms asjaolud, millest

nähtuks, et garantii saamine mistahes krediidiasutuselt oli võimatu kaebaja rahastamise

probleemide tõttu.

4. Sihtasutus Narva Muuseum esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 27.09.2021

finantskorrektsiooni otsuse ja 27.12.2021 vaideotsuse tühistamiseks.

Kuigi hankelepingu muutmise kokkuleppes on viidatud RHS § 123 lg 2 p-le 2, pidanuks RTK

analüüsima finantskorrektsiooni otsuses kokkuleppe lubatavust ka teiste RHS §-s 123

sätestatud aluste järgi. Hankelepingu muutmine oli lubatav RHS § 123 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel.

Muudatust ei saa pidada oluliseks RHS § 123 lg 2 p-de 1 ja 2 mõistes, mistõttu vastab

kokkulepe ka RHS § 123 lg 1 p-le 7. Kuna RTK ei selgitanud välja kokkulepitud muudatuse

väärtust, võib kohaldatud finantskorrektsiooni määr olla ebaproportsionaalne.

5. RTK palus jätta kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.03.2023 otsusega kaebuse ja tühistas RTK

27.09.2021 otsuse ja 27.12.2021 vaideotsuse (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning mõistis RTK-lt

kaebaja menetluskulude katteks välja 13 412,88 eurot (resolutsiooni p 3).

Kuigi hankelepingu muutmise kokkuleppes on viidatud RHS § 123 lg 2 p-le 2, pidanuks

hankija uurimispõhimõttest tulenevalt hindama, kas hankelepingu muutmine oleks

kokkuleppe aluseks olnud faktilistel asjaoludel lubatav mõnel teisel RHS §-s 123 sätestatud

alusel.

Arvestades Riigikohtu 30.05.2022 otsuses nr 3-20-1150 avaldatud seisukohti, on kaebaja ja

töövõtja poolt 25.06.2018 allkirjastatud hankelepingu muudatus RHS § 123 lg 1 p 1 alusel

lubatav. See kokkulepe ei muuda hankelepingu üldist olemust. Muudatuse kohaselt laiendati

3(10)

3-22-203

töövõtja võimalust esitada hankelepingu p-s 11.1.1 ette nähtud tagatisena pangagarantii 10%

ulatuses lepingu hinnast ning lisati alternatiivne võimalus asendada pangagarantii tellijale

antava õigusega kinni pidada igakuiselt akteeritavate tööde maksumusest 10% ehitusperioodi

aegsete kohustuste täitmise tagatisena, kokku kuni 10% ulatuses lepingu hinnast.

Kokkuleppega ei muudetud lepingu eset (ehitustööd), liiki ega lepingu olemust muul viisil.

Lepingu muudatust ei saa seetõttu pidada märkimisväärseks. Hankelepingu muudatus ei ületa

rahvusvahelist piirmäära. Puudub alus arvata, et kokkuleppe väärtus ületab 15% ehitustööde

algsest maksumusest. RTK möönab, et kokkuleppel ei saa väärtus puududa, kuid on jätnud

selle väärtuse haldusmenetluses tuvastamata ja ei ole esitanud selle kohta piisavaid selgitusi

ka kohtumenetluses. Kokkuleppe väärtusest sõltub omakorda finantskorrektsiooni määr.

Lisaks jättis vastustaja tähelepanuta, et enne 25.06.2018 hankelepingu muutmise kokkulepet

olid pooled teinud RHS § 123 lg 1 p 1 alusel vaid ühe muudatuse väärtusega 17 993,71 eurot.

Vaidlusalust kokkulepet sõlmides ei saanud pooled ette teada, milliseid ja mis mahus

muudatusi on edaspidi veel vaja teha.

Töövõtja poolt pangagarantii mittesaamine oli kaebajale kui hoolsale hankijale ettenägematu

ning hankelepingu muutmine oli õigustatud ka RHS § 123 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja on

tõendanud, et töövõtjale varem pangagarantiisid väljastanud krediidiasutus keeldus garantii

väljastamisest, tulenevalt kaebaja rahastamise probleemidest. Sellist takistust ei olnud

võimalik kummalgi poolel ette näha.

Kuna kaebaja ei rikkunud hankelepingu muutmisel RHS-i sätteid, ei ole finantskorrektsiooni

tegemise eeldused täidetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. RTK palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja tugines haldus- ja vaidemenetluses üksnes sellele, et hankelepingu muutmine oli

lubatav RHS § 123 lg 2 p 2 alusel. Vastustaja ei pidanud omal algatusel kaaluma muude

õiguslike aluste kohaldumist. Vaideotsuses on analüüsitud ka RHS § 123 lg 1 p-de 1 ja 4

kohaldamise võimalikkust, kuid seal ei pidanud esitama analüüsi nende aluste kohta, mis olid

ilmselgelt asjakohatud.

Hankelepingu muudatus ei ole lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel. Selle sätte eesmärk on

võimaldada väikesemahulisi muudatusi, mis mõjutavad või võivad mõjutada hankelepingu

maksumust ning mille mõju avaldub muudatuse täpse väärtuse kaudu (s.o väärtus peab olema

täpselt välja arvutatav ja kontrollitav). Siinses asjas ei saa muudatuse väärtust täpselt välja

arvutada. Vastustaja tõi halduskohtule selle väite ilmestamiseks kolm võimalikku muudatuse

väärtuse arvutamise viisi. Näiteks võib muudatuse rahaline väärtus olla võrdne garantii

väljastamise väärtusega või garantii enda väärtusega, kuid võib ka väita, et kuna pakkujate

ring oleks võinud garantii nõudmata jätmisel olla oluliselt laiem, siis ei saa välistada, et

hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam mitte üksnes garantii

väärtusest, vaid ka ehitustööde ja -materjalide sisulisest maksumusest. Objektiivselt ei ole

võimalik välistada, et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning koosmõjus ülejäänud

lepingumuudatustega ületada 15% hankelepingu maksumusest. Halduskohus tegi sellest väära

järelduse, et muudatuse väärtuse väljaarvutamine on võimalik, kuid ei võtnud seejuures

seisukohta, milline oleks sel juhul õige metoodika. Kui muudatuse väärtuse väljaarvutamiseks

on mitu viisi, tuleb riigihangete eesmärki arvestades võtta aluseks konservatiivseim, s.o

selline, mis annab tulemuseks suurima muudatuse väärtuse. Vastustaja ei pidanud tuvastama

muudatuse täpsemat väärtust, sest hankijal on kohustus tagada, et hankelepingu muutmine on

kooskõlas RHS §-ga 123 ja seda vajadusel tõendada. Vastustaja ei pea hankija asemel

hakkama otsima argumente hankelepingu muutmise õigustamiseks.

4(10)

3-22-203

Hankelepingu muudatus ei olnud lubatav RHS § 123 lg 1 p-de 4 või 7 alusel.

Finantskorrektsiooni määr on ühendmäärusega kooskõlas, sh on kohaldatud korrektset

ühendmääruse redaktsiooni. Isegi kui asuda seisukohale, et kohaldada tulnuks ühendmääruse

§-i 228, on vastustaja kaalunud selles nimetatud määrasid nii vaideotsuses kui ka

kohtumenetluses ning selle tulemusel leidnud, et finantskorrektsiooni määra vähendamiseks ei

ole alust. On ilmselge, et finantskorrektsiooni otsuse tühistamise korral tuleks anda välja uus

sama sisuga haldusakt.

8. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RTK oleks pidanud kindlaks tegema, et vaidlusalune hankelepingu muudatus ei ole lubatav

ühelgi RHS § 123 lg-s 1 sätestatud alusel. Kaebaja esitas rakendusüksusele 22.06.2018

hinnangu, milles leiti mh, et hankelepingu muutmine on lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel.

Kui kaebaja ja töövõtja kokkuleppes on viidatud valele õiguslikule alusele, kuid hankelepingu

muutmine on sisuliselt lubatav, on tegemist formaalse puudusega, mis ei anna alust teha

finantskorrektsiooni.

RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud. Vastustaja apellatsioonkaebuse

seisukohad, mille järgi ei ole hankelepingu muudatuse väärtus rahaliselt hinnatav, on

vastuolus vaideotsuses märgituga. Riigikohtu 30.05.2022 otsusest nr 3-20-1150 ei tulene, et

muudatuse väärtus peab olema „täpselt“ välja arvutatav, vaid kohtul peab olema võimalik

kontrollida, kas muudatus jääb RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud kvantitatiivsetesse piiridesse.

Vastustaja viidatud kolmas viis hankelepingu muudatuse väärtuse väljaarvutamiseks ei ole

asjakohane. Pole usutav, et hankelepingu maksumusest 10% moodustava täitmistagatise

andmise viis võiks muuta hankelepingu esemeks olevate tööde maksumuse enam kui 10%

odavamaks. Vastustaja ei osanud halduskohtu istungil selgitada ja pole ka

apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta peab tõenäoliseks, et pakkujate ring oleks olnud

suurem ja keegi oleks teinud töövõtjast enam kui 10% odavama pakkumuse, kui

täitmistagatise oleks võinud anda ka kinnipidamisena arvetest. Kaebaja hinnangul ei saa

täitmistagatise andmise viisi väärtus olla ühegi tõendamisreegli kohaselt suurem kui

täitmistagatise enda suurus (s.o 10% hankelepingu maksumusest). RTK soovib sisuliselt

käsitada muudatuse väärtusena kahju, mida väidetav muudatus võib olla kaasa toonud.

RHS § 123 lg 1 p-de 4 ja 7 kohaldamise eeldused on samuti täidetud.

Finantskorrektsiooni määr on ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestatud ei ole konkreetse

juhtumi asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. RTK apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 03.03.2023 otsuse resolutsiooni

p-d 1 ja 2 muutmata, sest finantskorrektsiooni tegemiseks ei olnud alust. Vaidlusalune

hankelepingu muudatus oli RHS § 123 lg 1 p 1 alusel lubatav.

I

10. Sihtasutuse Narva Muuseum ja Scandec Ehitus OÜ vahel 17.01.2018 sõlmitud

hankelepingu (dtl 294 jj) p 11.1.1 kohaselt on ehitusperioodi aegsete kohustuste täitmise

tagatis 10% hankelepingu hinnast, millest täidetakse tellija nõuded töövõtja poolsete,

hankelepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise või mittevastava täitmise korral. Töövõtja

kohustub tellijale üle andma ehitusperioodi tagatisena pangagarantii 7 päeva jooksul alates

hankelepingu sõlmimisest ja ehitusperioodi tagatis peab kehtima kuni ehitustööde

vastuvõtuakti allkirjastamiseni tellija poolt. Tellija ja töövõtja vahel 25.06.2018 sõlmitud

5(10)

3-22-203

lepingu muudatusega (dtl 304), mis jõustus tagasiulatuvalt alates 07.03.2018, lisati võimalus

asendada pangagarantii tellijale antava õigusega pidada ehitusperioodi aegsete kohustuste

täitmise tagatisena kinni 10% igakuiselt akteeritavate tööde maksumusest, kokku kuni 10%

ulatuses lepingu hinnast. Kinnipeetud tagatissumma väljamaksmine töövõtjale toimub 3

tööpäeva jooksul ehitustööde vastuvõtuakti allkirjastamisest tellija poolt või poolte

vastastikuse kirjaliku kokkuleppe alusel.

11. Asjas on vaidlus selle üle, kas selline hankelepingu muutmine oli RHS § 123 p-de 1, 4 või

7 alusel lubatav. Kui tegemist oli hankelepingu lubamatu muutmisega, tuleb hinnata, kas

finantskorrektsiooni tegemisel on lähtutud asjakohasest finantskorrektsiooni määrast.

12. RHS § 123 lg 1 p 1 alusel on hankijal õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget

korraldamata, kui hankelepingu üldist olemust, näiteks hankelepingu eset, ei muudeta ja

muudatuste väärtus kokku ei ületa RHS § 14 lg-s 3 või 4 sätestatud piirmäära ega 15%

ehitustööde hankelepingu algsest maksumusest.

13. Ringkonnakohtu hinnangul oli 25.06.2018 sõlmitud hankelepingu muudatus RHS § 123 lg

1 p 1 alusel lubatav.

14. Alustuseks tuleb märkida, et finantskorrektsiooni otsuses ei ole põhjendatud hankelepingu

muutmise lubatavust selle sätte järgi (need põhjendused on siiski olemas vaideotsuses). See ei

ole praegusel juhul vastustajale etteheidetav, sest kaebaja tugines nii 25.06.2018 sõlmitud

hankelepingu muudatuses kui ka haldusmenetluses toimunud ärakuulamisel sellele, et

hankelepingu muutmine oli lubatav RHS § 123 lg 1 p 7 ja lg 2 alusel. See ei takista aga kohtul

hinnata kaebuse väidete alusel RHS § 123 lg 1 p-s 1 toodud eelduste täidetust. Selle sätte

kohaldamine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist ja määratlemata õigusmõistete

sisustamist, mis on kohtuvõimu põhifunktsioon (Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p

14).

15. RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtav muudatus ei tohi muuta hankelepingu üldist olemust.

Hankelepingu üldise olemuse muutmise alla peetakse silmas lepingu olemuse ulatuslikke,

läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi

(Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p-d 17 ja 18). Seejuures on põhimõtteliselt

võimalik muuta ka lepingutingimusi, mis sisaldusid riigihanke alusdokumentides (Riigikohtu

30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p 20). Ringkonnakohus leiab, et 25.06.2018 muudatus ei

muutnud hankelepingu üldist olemust. Muudatus puudutas üksnes töövõtja kõrvalkohustust

(vt võlaõigusseaduse § 141 p 1) ning sellega ei muudetud hankelepingu eset, liiki, täitmise

tähtaega vms asjaolusid, mis oleksid muutnud hankelepingu teistsuguseks. Kuna vastustaja ei

väida apellatsioonkaebuses, et tegemist oleks hankelepingu üldise olemuse muutmisega, siis

puudub vajadus sellel küsimusel pikemalt peatuda.

16. RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtav muudatus peab lisaks olema rahaliselt mõõdetav ja

kontrollitav (vt ka Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p-d 29–34). Vastustaja väidab

apellatsioonkaebuses, et muudatuse väärtust ei ole võimalik täpselt välja arvutada, sest

erinevaid arvutamise viise kasutades võib jõuda erineva tulemuseni. Näiteks võib muudatuse

rahaline väärtus vastustaja hinnangul olla võrdne garantii väljastamise väärtusega (mille

suurust vastustaja ei ole siiski täpsustanud) või garanteeritava kohustuse suurusega (vastustaja

väitel 10% hankelepingu maksumusest ehk 369 362,38 eurot). Samas võib vastustaja arvates

väita, et kuna pakkujate ring oleks võinud garantii nõudmata jätmisel olla oluliselt laiem, siis

ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam

mitte üksnes garantii väärtusest, vaid ka ehitustööde ja -materjalide sisulisest maksumusest.

Objektiivselt ei ole seega võimalik välistada, et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning

koosmõjus ülejäänud lepingumuudatustega ületada 15% hankelepingu maksumusest.

6(10)

3-22-203

Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et ühtegi neist kolmest väärtuse arvestamise viisist ei

saa lugeda prevaleerivaks, kuid riigihangete eesmärki silmas pidades tuleks valida

konservatiivseim lähenemine, s.t metoodika, mis annaks tulemuseks muudatuse suurima

väärtuse.

17. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Kaebaja märgib õigesti, et Riigikohtu

30.05.2022 otsusest nr 3-20-1150 tulenevalt peab olema võimalik kontrollida, kas

hankelepingu muutmine jääb RHS § 123 lg 1 p-s 1 nimetatud kvantitatiivsetesse piiridesse.

Vastustaja kaks esimest näidet kinnitavad, et muudatuse väärtus on rahaliselt mõõdetav ja

kontrollitav – see võrdub garantii väljastamise tasuga või 10%-ga hankelepingu maksumusest.

Seda, et kõnealusel hankelepingu muudatusel on väärtus olemas, leidis vastustaja ka

vaideotsuse p-des 4.11 ja 4.14. Vaideotsuse p-s 4.11 pidas vastustaja vaidlusaluse kokkuleppe

väärtuseks 10% hankelepingu maksumusest ja selgitas, et RHS § 123 lg 1 p 1 ei ole

kohaldatav põhjusel, et kõik selle sätte alusel tehtavad muudatused kokku ületavad 15%

esialgse hankelepingu maksumusest (sellest täpsemalt allpool). Vastustaja ei tuginenud

sellele, et muudatuse väärtust ei ole võimalik välja arvutada. Vaideotsuse p-s 4.14 selgitas

vastustaja järgmist: „FKO-s on vaidlusalusele rikkumisele rakendatud ühendmääruse § 227

lõiget 2, mille kohaselt kohaldatakse algse hankelepingu ja selle muudatuse väärtusele 25-

protsendilist finantskorrektsioonimäära, kui hankelepingu muutmise korral ei ole järgitud

RHS § 123 lõiget 1 ja muudatuse väärtus on kuni 50 protsenti algse hankelepingu

maksumusest. Viidatud ühendmääruse sätte kohaldamine eeldab, et hankelepingu muudatusel

on väärtus, mille suurust saab hinnata. Kuigi FKO-s ei ole vaidlustatud lepingumuudatuse

väärtust otsesõnu välja toodud ning sellele asjaolule viitab ka vaide esitaja oma vaides, ei ole

vaidlusaluse lepingumuudatuse asjaoludest nähtuvalt võimalik tõdeda, et lepingu muudatusel

väärtus puudub. Vaide lahendaja hinnangul on lepingu muudatuse väärtuseks minimaalselt

garantiikirja väljastamise maksumus, mis ei saa selle valdkonna tavapärast praktikat

arvestades võrduda nulliga, ning maksimaalselt garantii enda väärtus (10% lepingu

maksumusest, s.o 369 362,38 eurot). Seega kohaldas rakendusüksus vaidlusalusele

rikkumisele õigesti ühendmääruse § 227 lõiget 2. Muudatuse väärtuse olemasolule on

viidanud ka toetuse saaja oma 08.12.2021 täiendava seisukoha punktis 23.“ Oleks

ebaloogiline järeldada, et hankelepingu muutmise lubatavuse hindamisel ei ole muudatuse

väärtus rahaliselt mõõdetav, kuid finantskorrektsiooni määra valimisel siiski on, kuna

mõlemal juhul on hinnangu aluseks samad faktilised asjaolud.

18. Vastustaja ei ole täpsemalt selgitanud, miks või milliseid riigihanke põhimõtteid

arvestades tuleks siinses asjas valida eespool nimetatud kolmas muudatuse väärtuse

arvutamise viis, mille puhul väärtusena tuleks sisuliselt käsitada tõenäolist kahju, mis võib

muudatusega kaasneda. RHS § 123 lg 1 p-s 1 (ja selle aluseks oleva hankedirektiivi art 72 lg-s

2) on seadusandja teadlikult lubanud riigihanke üldpõhimõtetest mõõdukal määral kõrvale

kalduda. See, kui hankija ei pea korraldama sisult oluliste, kuid rahaliselt väärtuselt

väheoluliste muudatuste tegemiseks uut ressursimahukat hankemenetlust, aitab kaasa avalike

vahendite säästlikule kasutamisele. RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimused tagavad

seejuures, et hankelepingu muutmisega kaasnev läbipaistvuse, võrdse kohtlemise vm

üldpõhimõtete riive ei ole ülemäärane (vt ka Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p 21).

Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja välja toodud väärtuse arvutamise viisidest oleks

üksnes kolmandana nimetatu riigihangete korraldamise eesmärgi ja põhimõtetega kooskõlas.

Ringkonnakohtu hinnangul on siinse vaidluse asjaoludel asjakohane arvutada hankelepingu

muudatuse väärtus selliselt, et see on maksimaalselt garanteeritava kohustuse suurus ehk 10%

hankelepingu maksumusest, nagu vastustaja pidas võimalikuks ka vaideotsuses.

19. RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamisel tuleb silmas pidada, et selle sätte alusel tehtud

muudatuste väärtus kokku ei tohi ületada 15% ehitustööde hankelepingu algsest maksumusest.

7(10)

3-22-203

Sellega tagatakse, et hankija ei kuritarvita hankelepingu muutmise võimalust seeläbi, et teeb

korduvalt väikeses mahus muudatusi. Vaideotsuse p-s 4.11 leidis vastustaja projekti

materjalide põhjal, et kaebaja tegi RHS § 123 lg 1 p 1 alusel muudatusi kokku enam kui 15%

hankelepingu algsest maksumusest: kaebaja 22.10.2020 ülevaate järgi (dtl 306 jj) oli RHS §

123 lg 1 p 1 alusel tehtud muudatusi kokku 14,51%, kuid kaebaja ülevaates ei olnud välja

toodud 25.06.2018 muudatust, mis puudutas pangagarantiid ja mille väärtus on 10%

hankelepingu maksumusest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vastustaja väide on

ekslik, sest 25.06.2018 seisuga (s.o enne vaidlusaluse muudatuse sõlmimist) oli kaebaja

sõlminud töövõtjaga üksnes 15.05.2018 muudatuse, mille maksumus käibemaksuta oli 17

993,71 eurot. Vastustaja ei ole esitanud põhjendusi või tõendeid, millest saaks järeldada

vastupidist. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et arvestades hankelepingu

maksumust, ei olnud vaidlusaluse muudatuse sõlmimise ajal muudatusi kokku enam kui 15%

hankelepingu algsest maksumusest. Siinse vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust, kui see piir

ületati hilisemate muudatustega, sest neid ei osanud pooled vaidlusaluse muudatuse sõlmimise

ajal ette näha. Hilisemate muudatustega seotud rikkumisi ei ole kaebajale vaidlustatud

haldusaktides ka ette heidetud.

20. Pooled ei vaidle selle üle, et siinses asjas ei ületa muudatuste väärtus RHS § 14 lg-s 3 või

4 sätestatud rahvusvahelist piirmäära.

21. Tellija ja töövõtja vahel 25.06.2018 sõlmitud hankelepingu muutmise kokkuleppes ei

tuginenud pooled RHS § 123 lg 1 p-le 1, vaid RHS § 123 lg 2 p-le 2. Ringkonnakohus

nõustub kaebajaga, et see oli formaalne viga, millel puudub finantsmõju liidu eelarvele, sest

sisuliselt oli halduslepingu muutmine RHS § 123 alusel lubatav (vt ka Euroopa Kohtu

04.10.2024 otsus C-175/23, p-d 27, 40).

22. Seega kokkuvõttes on õige halduskohtu järeldus, et finantskorrektsiooni tegemiseks

puudub alus, sest hankelepingu muutmine oli RHS § 123 lg 1 p 1 alusel lubatav. Kuna

ainuüksi sellest piisab, et vaidlusalused haldusaktid tühistada, ei ole ringkonnakohtul vaja

hinnata, kas hankelepingu muutmine olnuks lubatav ka RHS § 123 lg 1 p-de 4 ja 7 alusel,

samuti kontrollida korrektsiooni määra õiguspärasust.

II

23. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

24. Vastustaja märkis 23.01.2025 seisukohas, et kui ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja

kasuks, tuleks vähendada halduskohtu otsusega vastustajalt välja mõistetud menetluskulude

suurust põhjusel, et õigusabi osutamise ajakulu – 64,39 tundi – on selgelt ülepaisutatud.

25. Kaebaja leidis 24.01.2025 avalduses, et kuna vastustaja ei esitanud seda väidet

apellatsioonkaebuses, on tegemist apellatsioonkaebuse laiendamisega pärast

apellatsioonitähtaja möödumist, mis ei ole lubatav (vt HKMS § 183). Ringkonnakohus ei

nõustu kaebajaga. Vastustaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

tervikuna ega laiendanud 23.01.2025 seisukohas apellatsioonkaebust neile kohtuotsuse

osadele, mida ta algselt ei vaidlustatud. HKMS § 183 teise lause kohaselt võivad

menetlusosalised pärast apellatsioonitähtaja möödumist esitada täiendavaid seisukohti ja

põhjendusi. Kaebajal on olnud võimalik vastustaja 23.01.2025 seisukohale vastata.

8(10)

3-22-203

26. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb halduskohtumenetluses

üldisemalt arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti

menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja

tulemus peab olema õiglane (Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16).

Menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel ei ole asjakohane hinnata üksikute

menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks

kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust. Õigusabikulude

suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-

1570, p 17; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1527, p 38). Ringkonnakohtul on alust korrigeerida

halduskohtu väljamõistetud menetluskulusid eeskätt juhul, kui väljamõistetud esindajatasu

suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on esindajatasu suuruse hindamisel

jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata (Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2022 otsus nr 3-

21-1009, p 12 ja 15.04.2021 otsus nr 3-18-164, p 18).

27. Kaebaja 23.01.2023 menetluskulude nimekirja (dtl 432) kohaselt oli kaebaja

menetluskuludeks halduskohtus riigilõiv 1050 eurot ja õigusabikulud kokku 10 302,40 eurot

ilma käibemaksuta (tunnihind 160 eurot ilma käibemaksuta, ajakulu 64,39 tundi). Selle lisaks

palus kaebaja välja mõista 23.01.2023 kohtuistungil osalemisega seotud kulu vastavalt

kohtuistungi faktilisele kestusele. Taotlusele olid lisatud õigusabikulude nimekiri kuni

23.01.2023 istungini ja sellega seotud arved ajavahemikust 31.01.2022–31.12.2022.

Halduskohus on mõistnud vastustajalt kaebaja õigusabikulude katteks välja 12 362,88 eurot

koos käibemaksuga, millele lisandus riigilõiv, s.o kokku 13 412,88 eurot.

28. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel eksinud.

Kaebaja taotles õigusabikulude väljamõistmist käibemaksuta, kuid halduskohus mõistis

summa välja koos käibemaksuga (vt halduskohtu otsuse p-d 43 ja 46). Halduskohus jättis

tähelepanuta Riigikohtu 11.05.2022 otsuse nr 3-20-663, mille kohaselt on menetluskulude

koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks avaldaja kinnitus, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui

avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud

tema kasuks välja käibemaksuta (p 23). Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saa menetluskuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Seepärast tulnuks õigusabikulud kaebaja kasuks välja mõista

ilma käibemaksuta. Seega maksimaalselt oleks saanud vastustajalt kaebaja õigusabikulude

katteks välja mõista 10 302,40 eurot. Halduskohus jättis tähelepanuta ka selle, et kaebaja

menetluskulude nimekirja kohaselt hõlmas eespool nimetatud summa 23.01.2023

ettevalmistust kohtuistungiks (4 tundi), kuid selle kulu kohta ei esitanud kaebaja

halduskohtule arvet. Arvestades advokaadi tunnihinda 160 eurot, ei ole kaebaja õigusabikulud

nõuetekohaselt tõendatud 640 euro ulatuses.

29. Muus osas (s.o 10 302,40 – 640 = 9662,40 euro ulatuses) ei olnud kaebaja õigusabikulud

asja mahukust ja keerukust ning menetluse käiku arvestades ilmselgelt põhjendamatud,

mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrigeerida. Lisaks halduskohtu otsuses

väljatoodud asjaoludele märgib ringkonnakohus, et kaebaja õigusabikulud suurenesid mh

põhjusel, et vastustaja ei täitnud nõuetekohaselt halduskohtu nõuet esitada koos vastusega

kaebusele kõik haldusmenetluse toimiku materjalid. See tingis ka kohtuistungi

edasilükkamise. Vastustaja ei täitnud täielikult ka kohtu korduvat nõuet, mistõttu tuli osa

haldusmenetluse toimikust kohtule esitada kaebajal, kuigi see kohustus oli vastustajal. Asja

materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks menetluskuludena lisaks arvesse võtnud

kohtuistungi kulusid, mille kohta kaebaja arvet ei esitanud.

9(10)

3-22-203

30. Seega kokku olid kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud halduskohtus 1050 +

9662,40 = 10 712,40 eurot.

III

31. Kokkuvõttes jäävad muutmata halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2, millega

halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas vaidlustatud haldusaktid. Selguse huvides tuleb

tervikuna tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja teha tühistatud osas uus otsus,

millega mõista vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja 10

712,40 eurot (ilma käibemaksuta).

32. Kuigi ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osaliselt seoses menetluskuludega, ei

saa seda käsitada apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisena, sest vastustaja sisuline eesmärk

jääb saavutamata. Seega kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

33. Vastustaja võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus jäävad tema enda kanda ning

vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja

menetluskulud on esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot ja

õigusabikulud 7049 eurot ilma käibemaksuta (õigusabi osutati kokku 37,1 tundi tunnihinnaga

190 eurot; lisatud on arved). Vastustaja palub vähendada menetluskulude suurust selliselt, et

need ei ületaks 4500 eurot.

34. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse käiku ja vaidlusaluste küsimuste

iseloomu arvestades ei ole kaebaja õigusabikulud ülemäärased. Kuigi asjas ei toimunud

kohtuistungit, esitas kaebaja apellatsioonimenetluses täiendavalt esialgse õiguskaitse taotluse,

mille ringkonnakohus rahuldas, samuti täiendas kaebaja oma seisukohti tulenevalt

apellatsioonimenetluse ajal muutunud kohtupraktikast ning vastas vastustaja korduvatele

avaldustele. Menetluskulude põhjendatuse hindamisel ei ole tähtsust, et tegemist on kaebaja

lepingulise esindaja tavapärase tegevuse ja spetsialiseerumise valdkonnaga, samuti sellel, et

esindajal võib olla veel teisi sarnaseid vaidlusi. Nagu eespool märgitud, ei ole otseselt määrav

ka lepingulise esindaja töötundide arv, vaid see, et õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks

olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Kaebaja lepingulise esindaja

töötunni hind ei ole ülemäärane ka pelgalt seetõttu, et riigi õigusabi osutatakse oluliselt

madalama hinnaga. Kaebajal tuli selles asjas õigusteenust hankida n-ö turuhinnaga ja

õigusteenuse tunnihinda (190 eurot ilma käibemaksuta) ei saa sedalaadi üsna spetsiifilistes

vaidlustes pidada turuhinda ületavaks. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebaja

apellatsioonimenetluse kulude katteks välja 20 + 7049 = 7069 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)