3-24-2069/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2069

Haldusasi

Xi kaebus Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2024

korralduse nr 598 tühistamiseks ja kohustamisnõue

Menetlusosalised

Kaebaja - X, volitatud esindaja Marina Simhes-

Kazakova

Kolmandad isikud - A, B ja C

Vastustaja – Tallinna linn, Inge Lumiste

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Tallinna linnalt Xi kasuks välja menetluskulud 650 eurot. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed ja aadressiandmed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.03.2025.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X oli eluruumi üürimist taotleva isikuna arvel Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002

määruse nr 56 lisa 3 punkti 3.3.3 alusel kui vähekindlustatud lastega pere, kes vajab

sotsiaalteenuseid. Kaebaja sai Tallinna linnalt kasutusse eluruumi aadressil xxxxxxxx, Tallinn,

mille kasutamise osas sõlmis Tallinna linn Xiga 2017. a. üürilepingu tähtajaga kuni 17.05.2024.

3-24-2069

2. X esitas 16.02.2024 Tallinna Linnavaraametile avalduse üürilepingu pikendamiseks (dtl

13). 08.03.2024 esitas ta eksimuse tõttu avalduse teiste pereliikmete lepingust väljaarvamiseks,

mida tehtigi Tallinna Linnavaraameti juhataja 13.03.2024 käskkirja nr T-12-1/24/83 alusel. X

parandas vea 21.03.2024 teavitades, et 08.03.2024. taotles teiste elanike, v.a Y, eluruumist

väljaarvamist ekslikult.

3. Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2024.a. korraldusega nr 598 (dtl 23-24) teavitati kaebajat, et

üürilepingut ei pikendata ning kohustati vabastama eluruum hiljemalt 09.09.2024. Nimetatud

korraldusest, mis oli edastatud Xile 14.06.2024 kaaskirjaga, sai kaebaja teada, et lepingu

pikendamise taotlust arutas Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon kaks korda. Esimest korda

03.04.2024 (protokoll 5-12/12, dtl 18-19), teist korda 30.04.2024 (protokoll 5-12/14, dtl 60-62).

Mõlemal korral oli komisjoni otsus lepingu pikendamise taotluse suhtes negatiivne.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 14.07.2024 Xi (kaebaja), A, B ja C kaebus, milles nõuti

Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2024 korralduse nr 598 ning Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

03.04.2024 ning 30.04.2024 otsuste (Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni protokollid vastavalt

5-12/12 ning 5-12/14) tühistamist ning Tallinna linna ja Lasnamäe Linnaosa Valitsus kohustamist

otsustama Xiga sõlmitud eluruumi aadressil xxxxxxxxx, Tallinn üürilepingu pikendamine ilma

kaalutlusvigadeta. Esialgse õiguskaitse korras paluti peatada Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2024.

a. korralduse nr 598 täitmine kaebajate eluruumi vabastamiseks kohustamise osas kuni

kohtulahendi jõustumiseni.

5.Tallinna Halduskohus võttis 16.07.2024 kaebaja kaebuse menetlusse Tallinna Linnavalitsuse

11.06.2024 korralduse nr 598 tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja

16.02.2024 taotlus eluruumi üürilepingu pikendamiseks uuesti läbi. Kohus luges Xi kaebajaks

ning teised pereliikmed (A, B ja C) kolmandateks isikuteks. Kohus arutas esialgse õiguskaitse

taotlust 04.09.2024 toimunud kohtuistungil. Eelistungil määras kohus, et kaebaja esialgse

õiguskaitse taotlus tuleb rahuldada ajutiselt 30 päevaks alates 09.09.2024 kuni 09.10.2024 ning

vormistas sellekohase kirjaliku määruse 05.09.2024. Kohus rahuldas 09.10.2024 määrusega

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse tingimuslikult peatades Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2024

korralduse nr 598 täitmise kaheks kuuks s.o kuni 09.12.2024. Sama määrusega kohustas kohus

Tallinna linna viima läbi kaebaja leibkonna terviklik abivajaduse hindamine, selgitama välja

millist abi/teenust on kaebaja abivajaduse korral saanud või on tal võimalik edaspidi saada.

Kaebajal tuli määratud tähtpäevaks esitada kohtule informatsioon koos asjakohaste tõenditega

selle kohta, milliseid samme on kaebaja astunud selleks, et oma majanduslikku seisukorda

parandada ja sõltuvust linna abist vähendada. Samuti tuli kaebajal esitada seni kohtule esitamata

enda ning endaga koos elavate pereliikmete nii Eesti- kui välisriigi krediidiasutustes olevate

arvelduskontode filtreerimata ja panga digikinnitusega väljavõtted viimase kuue kuu kohta.

6. Kohus jättis 06.12.2024 määrusega kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse jätkuvaks

kohaldamiseks rahuldamata ja esialgne õiguskaitse lõppes 10.12.2024.

7. Kohus määras 03.01.2025 asja lahendamise kirjalikus menetluses ja andis

menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade ja menetlusdokumentide esitamiseks. Kaebaja

ja vastustaja esitasid oma täiendavad seisukohad 24.01.2025.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

8. Kaebaja leiab, et tema üürilepingu pikendamise taotlus on lahendatud ebaõigesti, selle

lahendamisel on tehtud kaalutlusvigu, mida oleks olnud võimalik kõrvaldada taotleja menetlusse

nõuetekohase kaasamise korral, sh võimalusega anda täiendavaid selgitusi.

8.1.

Kaebaja arvates pole loogiline ega ka õige hinnata vajadust eluruumi järele üksnes

selle taotleja seisundist lähtuvalt. Vaidlustatud otsuse kohaselt oli taotluse lahendamisel

arvestatud, et: “X kasutab 4-toalist munitsipaaleluruumi üldpinnaga 89,5 m2 aadressil

2(10)

3-24-2069

xxxxxxxx, üüri- ja kõrvalkulude võlgnevust ei ole.”. Tegelikult kasutavad 4-toalist korterit

mitte vaid X, vaid ka tema teised perekonnaliikmed, keda oli lubatud koos Xiga korterisse

majutada. Korteri kasutamisega seotud kulude kandmisel osalevad, vastavalt oma

võimalustele, kõik täisealised eluruumi elanikud, väljaarvatud alaealine C. Seetõttu pole

põhjendatud käsitleda korteri eest arvete õigeaegset tasumist Xi varalise heaolu ning

sotsiaalteenuse vajaduse puudumise tõendina.

8.2.

Al on Eesti Töötukassa 09.03.2022.a. otsuse nr TVH/22/010006 kohaselt (kaebuse

lisa 5, dtl 30-31) tuvastatud osaline töövõimetus. Üürilepingu pikendamise taotluse

arutamise ning lahendamise ajaks halvenes A tervis veelgi. Ka neid asjaolusid oleks olnud

võimalik arvestada taotluse lahendamisel kaebaja haldusmenetlusse nõuetekohase

kaasamise korral, sh vaidemenetluses.

8.3.

Arvesse ei ole võetud, et X ning A täielikul ülalpidamisel on samas eluruumis elav

C, antud asjaolu peaks samuti mõjutama eluruumis elavate isikute varalist seisundit ning

sellest tulenevalt sotsiaalteenuse vajaduse hindamist.

8.4.

Y kinnisomandi olemasolu on otsuse vastuvõtmisel arvestatud alusetult. Y arvati

lepingust välja Xi avalduse alusel ning tema kasutusõiguse taastamist põhiüürnik ei

taotlenud. Ehk tegemist on vastavalt taotluse lahendamisele asjasse mittepuutuva isikuga,

kelle varalist seisundit on täiesti põhjendamatult arvestatud ruumis elavate isikute

sotsiaalteenuse vajaduse mittetuvastamisel.

8.5.

B ei oma hetkel alalist töökohta, seda väljasõitude tõttu praktikale väljaspoole

Eestit. Sissetulekuks on vaid juhutöödest saadav ebaoluline tulu. Tema täiendav aadress on

registreeritud elanike registris isikule adresseeritud korrespondentsi kättetoimetamise

täiendavaks tagamiseks.

9. Tulenevalt eelviidatud asjaoludest on kaebajad seisukohal, et sotsiaalteenuses vajaduse

puudumine ning taotluse üürlepingu pikendamisest rahuldamata jätmine olid tuvastatud

kaalutlusvigadega, arvestamata tähtsust omavaid asjaolusid ning osaliselt asjaolude ebaõige

tuvastamisega ja hindamisega.

10. Täiendavas seisukohas ei nõustu kaebaja Bolti ning veebipoodidega seotud maksete

kohtupoolse hinnanguga varalise heaolu tõendina. Kaebaja seisukohast, arvestades hindasid

tavalistes kauplustes, ei saa väita, et Boltist toidu tellimine on kallim, kui perekonna toitlustamine

tavalistest poodidest ostetud toiduga. Lisaks võimaldab toitlustamine osaliselt tellitud toiduga

vältida kaebaja selja täiendavat koormamist kodus toidu valmistamisel. Samuti on kaubad

veebipoodides tihti odavamad nendest hindadest, milliseid pakutakse tavalistes kauplustes.

Seetõttu on alusetu etteheide perekonnale liigses priiskamises kõne all olevate kulude tõttu. Ka ei

tõenda sotsiaalteenustes vajaduse puudumist see asjaolu, et inimene lubab endale aeg-ajalt

puhkamist kolmanda isiku (tütre sõbra) arvel, kellel ülalpidamise kohustus puudub.

11. See, et kaebajal pole tuvastatud töövõime kaotust, ei tähenda ega tõenda seljahaiguse (dlt

175) puudumist, mis piirab võimalusi töö iseloomu vabalt valimiseks, ega seda, et kaebaja ei võta

ette midagi varalise seisundi parandamiseks. Vastupidi, nagu on õigesti tuvastatud ka kohtu poolt,

tegeleb ta kodus õmblusteenuste osutamisega, mis ühelt poolt lubab tal teha vajalikke pause selja

puhkamiseks ning valu leevendamiseks, teiselt poolt on tal võimalus noorema poja kohaseks

kasvatamiseks ning kontrollimiseks ning ka endise abikaasa eest hoolitsemiseks taastusperioodil.

12. Ka pole kaebaja ega tema endine abikaasa nõus kohtu järeldusega selle kohta, et abikaasa

keskmine igakuine sissetulek moodustab ligikaudu 1412 eurot. Kuna, nagu menetluses oli varem

selgitatud, abikaasa poolt äriühingutest saadavate maksete näol pole tegemist tuluga, vaid

äriühingute kasuks tehtud kulude hüvitamisega. Pangakontodest nähtuv Lätis viibimine ei tõenda

seda, et abikaasal oleks seal olnud alaline elukoht, ega ole lükatud ümber väidet ka selle kohta, et

Lätis viibis ta ärilistel eesmärkidel. Igal juhul praegusel ajal elab endine abikaasa alaliselt, perega

3(10)

3-24-2069

koos korteris, milles võis vastustaja perekonna külastamisel veenduda, ja on sisuliselt kaebaja

hooldusel.

13. Kaebaja heidab vastustajale ette, et haldusakti tegemisel pole vastustaja uurinud perekonna

tegelikku olukorda, selle võttis vastustaja menetluse käigus ka omaks (dtl 156, 00:37:05 kuni dtl

157, 00:38:43). See tähendab kaebuse põhjendatust ning tõendab kohtusse pöördumise vajadust,

mis on tingitud vastustaja poolt haldusmenetluse normide rikkumisest. Sellest tulenevalt palub

kaebaja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

14. Samuti palub kaebaja perekonna abivajaduse hindamisel arvestada ka perekonnaga

vahetult tegeleva ning selle jooksvast tegelikust olukorrast teadliku Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

arvamusega (dtl 234), mille kohaselt kaebaja ja tema leibkonda kuuluvate kolmandate isikute näol

on tegemist sotsiaalteenust vajavate isikutega. Kaebaja kolmandad isikud paluvad kohtul teha

kaebuse suhtes lahendi, mis välistaks uute haldusmenetluste vajaduse nende poolt eraldi

esitatavate taotluste alusel juhul, kui kaebus jäetakse rahuldamata.

Vastustaja seisukoht

15. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane, mistõttu tuleb kaebus jätta

rahuldamata.

16. Korralduse eesmärk on tagada kõigile Tallinna linna kodanikele võrdne ligipääs kohaliku

omavalitsuse ühele olulisemale ülesandele tagada eluase isikutele, kellel puudub selleks võimalus

tulenevalt tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Vastustaja on silmas pidanud lisaks muudele

asjaoludele ka olukorda, et kaebaja kasutab 4-toalist eluruumi.

17. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on Lasnamäe elusasemekomisjon hinnanud kahel

korral (03.04.2024 koosoleku protokoll nr 5-12/12 ja 30.04.2024 koosoleku protokoll nr 5-12/14)

kaebaja eluaseme vajadust ning leidnud, et kaebaja ei ole Tallinna linnalt eluruumi vajav isik.

Samale seisukohale on asunud Lasnamäe sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaaltöö talitus

kohtumenetluse ajal kaebaja abivajadust 19.11.2024 hinnates. Lasnamäe sotsiaalhoolekande

osakonna sotsiaaltöö talitus leidis, et kaebaja abivajadus ei ole muutunud võrreldes varasema

hindamisega ja andmete kogumisega olemasolevatest andmebaasidest (dtl 309-310). Kaebaja

abivajaduse hindamisel on leitud, et kaebajal on võimalus tulenevalt oma majanduslikust

olukorrast kaaluda võimalust eluruumi üürimiseks vabaturult. Vajadusel saab abivajaja suunata

üürimise nõustamise ja toetamise teenusele, mille raames on võimalik saada ühekordset toetust

eluruumi üürimise esmaste kulude katmiseks (dtl 309-310).

18. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on töövõimeline isik, kelle ei ole tuvastatud puuet ega

töövõime vähenemist. Vastutus enda majandusliku toimetuleku eest on kaebajal endal. Asjas pole

esitatud ühtegi veenvat põhjendust, mis takistab kaebajal tööle asuda ja enda ja alaealise lapse

vajadustele vastavat sissetulekut teenida. Ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõenditest

tulenevalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ei saa oma sotsiaalmajanduslikust

olukorrast tulenevalt endale eluaset tagada. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja esitatud

pangakontode väljavõtetelt nähtub, et majandusliku seisundi kohta ei ole esitatud väljavõtteid

kõiki pereliikmete pangakontode kohta (pereliikmete kontodele on tehtud ülekandeid pereliikmete

teistelt kontodelt ja teistele kontodele), seega ei kajasta esitatud tõendid kogu kaebaja ja tema

pereliikmete majanduslikku seisu. Asjaolu, et igapäevaste kulutuste katteks kasutatakse ka muid

rahalisi vahendeid (mis ei kajastu pangakontodel), kinnitab samuti see, et kaebaja pangakontolt ei

nähtu peaaegu üldse kulutusi toidu ja muude igapäevaselt vajalike kaupade ostmiseks. Kasutatud

on küll Wolt ja Bolt kullerteenuseid, kuid seda pole tehtud igapäevaselt, mistõttu on alust eeldada,

et igapäevaseid kulutusi tehakse mitte pangakonto kajastuvate, vaid muude rahaliste vahendite

arvel. 19. Tallinna Halduskohus on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ka õigesti leidnud,

et kaebaja väiteid raskest majanduslikust olukorrast ei kinnita tema postitused sotsiaalmeedias,

millest nähtuvalt viibib ta sageli välisreisidel ja erinevatel üritustel. Kaebaja väide, et ta käib

4(10)

3-24-2069

reisidel ja üritustel pidevalt kellegi teise (tütre sõbra) kulul, on paljasõnaline ega ole eluliselt

usutav.

20. Kaebaja ei ole ka toonud esile asjaolusid, mis põhjendaks tema õigust nõuda linnalt eluruumi

kasutamist. Asjaolust, et kaebaja endine abikaasa viibib väidetavalt Eestis, ei tulene, et kaebaja on

linnalt eluruumi vajav isik. Kaebaja endine abikaasa A on pensionär, kes saab pensioni nii Eesti

Vabariigilt kui Läti Vabariigilt, samuti on ta Ector Service OÜ (12736054) ainus osanik ja juhatuse

liige, kas saab äriühingult regulaarselt raha (vt A pangakonto väljavõtted).

21. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kaebaja on töövõimeline isik, kes ei ole soovinud tööle

minna, ja kellel ei ole kohustust tagada eluaset endisele abikaasale ja täisealisele tütrele, ei

nõustu Tallinna linn kaebaja arvamusega, et Tallinna linn on kohustatud andma tema kasutusse

sotsiaaleluruumi. Arvestades kaebuse eset ja asjas tuvastatud asjaolusid, on täiesti

põhjendamatu ka kaebaja arvamus, et Tallinna linn on kohustatud rahuldama iga tema

perekonnaliikme eluaseme vajaduse. Nii nagu kaebaja abivajaduse hindamisel on leitud, on

kaebajal võimalik üürida eluruumi eraturult ning vajaduse korral saab kaebajale osutada

üürimise nõustamise ja toetamise teenust, mille raames on võimalik saada ühekordset toetust

eluruumi üürimise esmaste kulude katmiseks (dtl 309- 310).

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

23. Tallinna eluruumide üürile andmist reguleerivad järgmised määrused: Tallinna Linnavolikogu

08.02.2024 määrus nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ (määrus nr 1); Tallinna

Linnavolikogu on 07.10.2021 määrus nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“

(määrus nr 25); Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrus nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi

andmise kord“ (määrus nr 24); Tallinna Linnavalitsuse 20.04.2022 määrus nr 18 „Linnaosa

eluasemekomisjoni põhimäärus“ nr 18 (määrus nr 18). Kokkuvõtvalt tuleneb määrusest nr 1, et

eluruumi üürileping lõpeb üürilepingus nimetatud lõpptähtpäeval, kuid seda lepingut võib

pikendada, kui jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks. Määruse

nr 1 § 22 lg 2 punktist 1 nähtub kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus (mitte kohustus) lepingu

pikendamiseks.

24. Käesoleval juhul reguleerib eluruumi üürile andmise eelduseid täpsemalt määrus nr 25.

Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenuseks on ka eluruumi tagamise teenus (määruse nr 25 § 4 p

14). Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes

ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi

kasutamise võimalust: 1) füüsilise või psüühilise puude tõttu; 2) sotsiaalmajandusliku olukorra

tõttu (määruse nr 25 § 18 lg 1). Praegu kehtiva korra kohaselt tuleb aga enne teenusele suunamist

hinnata inimese abivajadust (SHS § 15; määruse nr 25 § 1 lg 4, § 18 lg-e 1-3 ja 12, 17; määruse nr

24 §-d 7-8, § 9 lõige 4).

25. Kaebaja oli eluruumi üürimist taotleva isikuna arvel kui vähekindlustatud lastega pere, kes

vajab sotsiaalteenuseid. Seega peab kohus käesolevas asjas muuhulgas hindama, kas vastustajal oli

õigus üürilepingu pikendamata jätmisel lähtuda sellest, et kaebajal puudub jätkuv abivajadus linna

poolt eluruumi tagamisele.

26. Tallinna linna eluruumi kasutusse andmise kord on oluliselt muutunud ja linn saaks

eluruumi kasutusse anda (sh üürilepingut pikendada) juhul, kui kaebaja esitab määruses nr 24 § 7

lg 3 ettenähtud korras taotluse, milles on kirjeldatud tema abivajadust. Kaebajaga seotud asjaolud

on oluliselt muutunud võrreldes selle ajaga, kui talle anti üürile linna korter- sellel ajal oli tegemist

kolme alaealise lapsega perega. Kohtupraktikas on leitud (Tallinna Halduskohtu 14.11.2024 otsus

haldusasjas 3-24-2547 p 55-57), et määruse nr 25 rakendussätte § 22 lõiget 2 ei saa tõlgendada

selliselt, et see sisuliselt võimaldaks kinnistada isikutele määruse nr 56 alusel eluruumi üürile

andmisel selle eluaegsuse. Määruse rakendussätet tuleb mõista selliselt, et üürilepingut

5(10)

3-24-2069

pikendatakse juhul kui isikul on jätkuv abivajadus eluruumi järele. Sellega kooskõlaline on

määruse nr 25 § 22 lõike punkti 1 viimane lauseosa, mis ütleb, et vajadusel arvestatakse linnaosa

eluasemekomisjoni arvamust. Eluasemekomisjoni ülesandeks on justnimelt linna eluruumi

üürimisega seotud küsimuste menetlemine, muuhulgas linnaosa valitsuse esitatud ettepanekute

kooskõlastamine munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürilepingute pikendamata jätmise kohta

(määrus nr 18, § 4, § 2 lg 2). Ühtlasi ei saa kõnealust sätet vaadata lahus SHS ja SÜS

regulatsioonist. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele,

kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna

vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lõige 1). SHS sätted kohustavad teenuse

osutamise üle otsustamisel lähtuma taotleja abivajadusest (SHS § 3 lõike 1 punkt 1, § 15 lõige 1).

Abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata hüvitise andmise (teenuse

osutamise) taotlemise hetkel (RKPSJKo 09.12.2019 nr 5-18-7/8, p 230). SHS § 3 lg 1 p 2 kohaselt

eelistatakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste

leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt.

27. Vastustaja on kaebaja eluruumi lepingu üürilepingu pikendamise avalduse rahuldamata

jätmisel tuginenud sellele, et kaebaja ei ole Tallinna linnalt eluruumi vajav isik. Kaebaja (ja kõik

teised täisealised pereliikmed) on töövõimeline isik, kellel ei ole tuvastatud puuet ega töövõime

vähenemist. Vastustaja leidis, et kaebaja suhtes on ära langenud linna eluruumi üürile andmise

aluseks esinenud asjaolud, ta ei ole isik kes vajab enda eluruumi küsimuse lahendamiseks

jätkuvalt Tallinna linna abi ja seega on kaebaja õigus linna eluruumi kasutamiseks lõppenud.

28. Asja materjalidest nähtuvalt vastutaja ei hinnanud kaebaja perekonna abivajadust

põhjalikumalt tervikuna, vaid lähtus sel hetkel olemasolevatest andmetest ehk sellest, et kaebaja

on töövõimeline isik, kelle ei ole tuvastatud puuet ega töövõime vähenemist. Tema sissetulekuks on

töötutoetus ja lapsetoetus. Sotsiaalhoolekande osakonda pere pöördunud ei ole, viimati said

toimetulekutoetust 2021 aasta juunis (dtl 61, Lasnamäe LOV eluasemekomisjoni 30.04.2024

koosoleku protokoll).

Seega ei viinud vastustaja läbi seaduses nõutud perekonna abivajaduse hindamist enne teenuse

vajaduse ehk sotsiaalpinna üürilepingu pikendamise üle otsustamist. Kohus leidis esialgse

õiguskaitse taotluse lahendamise määruses, et linnal tuleks viivitamatult läbi viia kaebaja

abivajaduse hindamine vastavalt asjaomastele õigusaktidele. Seega hindas vastustaja kaebaja

abivajadust uuesti kohtumenetluse käigus, pärast seda kui kohus oli kaebajalt nõudnud tema ja

tema pereliikmete pangakontode väljavõtet esitamist.

29. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on töövõimeline täisealine isik, kes on töötanud

iluteeninduse valdkonnas ja kellel enda sõnul oskused näiteks õmblustööde teostamiseks. Alates

04.09.2023 on kaebaja arvel töötuna ja sai töötukassalt toetust. Avalduse lahendamisel oli

vastustajale teada, et alates 04.09.2023 on kaebaja registreeritud töötuna Eesti Töötukassas ja

tema sissetulekuks on töötutoetus 11,70 eurot kalendripäeva eest ja sotsiaaltoetused 80 eurot.

Kaebaja peab oma leibkonnaliikmeteks lahutatud abikaasat, täisealist peamiselt Saksamaal

viibivat tütart ning alaealist gümnaasiumis õppivat poega.

30. Kaebajal tuli 05.09.2024 määruse kohaselt esitada endaga koos elavate pereliikmete nii

Eesti- kui välisriigi krediidiasutustes olevate arvelduskontode filtreerimata ja panga

digikinnitusega väljavõtted viimase kuue kuu kohta ning samuti informeerida, milliseid meetmeid

on ta oma alaealise poja õiguste kaitseks tarvitusele võtnud, et viimane ei jääks eluasemeta.

Kaebaja esitas 12.09.2024 arvelduskontode väljavõtted (alates dtl 166), millest nähtub, et:

30.1Kaebaja enda viimase kuue kuu sissetulekud on olnud kokku 5398,86 eurot ja väljaminekud

5448,71 eurot. Seejuures nähtub, et sissetulekuks on lisaks Eesti Töötukassa poolt makstud

töötutoetusele ja Sotsiaalkindlustusameti poolt makstavale peretoetusele olnud maksed erinevate

füüsiliste isikute poolt, mis kaebaja 04.09.2024 kohtuistungil antud selgituste kohaselt on maksed

juhutööna tehtud õmblusteenuste eest ning sagedasemad väljaminekud (lisaks eluruumiga seotud

6(10)

3-24-2069

kulutustele) seonduvad nt Bolti kullerteenuse eest ning maksed erinevatele veebipoodidele.

Märgin siinkohal, et viidatud füüsiliste isikute poolt on kaebaja pangakontole tehtud makseid sama

isiku poolt mitmel erineval perioodil: nt isik K.M on teinud 02.04.2024 ülekande 35 eurot ja

samas summas 01.07.2024; isik M.S on teinud 18.04.2024 ülekande 35 eurot ning samas summas

veel 13.06.2024; 28.06.2024; 21.07.2024 ja 06.08.2024 jne. Sellised andmed viitavad pigem mitte

juhuslikele sissetulekutele vaid pigem sellele, et kaebaja osutab väidetud õmblusteenuseid või

muud sarnast regulaarselt. Kulutuste osas selgitas kaebaja 04.09.2024 istungil, et nt Bolti

kullerteenuse puhul on tegemist tema poja kulutustega. Jään kulutuste osas 05.09.2024 määruses

märgitud seisukoha juurde, et kaebaja selline rahakasutus loob kahtluse, kas kaebajal on ikkagi

sedavõrd raske majanduslik olukord kui kaebuses väidetakse. Kaebaja pangakontolt tehtud

kulutused ei ole iseloomulikud isikule, kes on sedavõrd suures majanduslikes raskustes, et perel ei

ole võimalik ilma kohaliku omavalitsuse abita elukohta hankida. Vähemasti näitavad

arvelduskonto andmed seda, et kaebaja võib vajada majandusnõustamist, et ta saaks edaspidi oma

igapäevaseid majandustehinguid kokkuhoidlikumalt korraldada.

30.2Kolmanda isiku I ehk kaebaja endise abikaasa arvelduskonto sissetulekud on viimase kuue

kuu jooksul olnud 8475,44 eurot ja väljaminekud 8339,41 eurot. Juba ainuüksi arvelduskonto

käibe suurus viitab sellele, et kolmanda isiku I majanduslik olukord ei pruugi olla selline, mis

tingiks vajaduse elada Tallinna linna poolt eraldatud eluruumis (keskmine sissetulek kuus on

ligikaudu 1412 eurot), sama kinnitab tema väljaminekute analüüs, millest nähtub, et kolmas isik I

viibib valdava osa ajast Läti Vabariigis. Kaebaja poolt 04.09.2024 istungil antud ütluste kohaselt

kuulub lahutatud abikaasale puhastustöödega tegelev äriühing ning ta viibib tihti seoses

äritegevusega Läti Vabariigis, ööbides kaebaja ema juures. Äriregistri andmetest nähtuvalt on

äriühinguks Ector Service OÜ (registrikood 1273654), mille maksustatav käive 2024 II kvartalis

on olnud 12 098,90 eurot, seega on tegemist tegutseva äriühinguga. Lisaks kuulub isikule veel

teine äriühing EPL OÜ (registrikood 16258444). Vastustaja on juhtinud samas tähelepanu sellele,

et pangaväljavõttest selgub, et täiendavalt Eestis makstavale pensionile makstakse kolmandale

isikule I ka pensionit Läti Vabariigi poolt ning et pangakonto väljavõttest nähtuvad ülekanded

(kirjed nr 294, 305, 308 ja 310) üüriteenuste eest Lätis. Lisaks selgub väljavõttest, et 26.03.2024

on A oma arveldusarvelt nr xxxxxxxxxxxx teinud ülekande teisele talle kuuluvale arveldusarvele

nr xxxxxxxxxxxx, selle konto väljavõtet ei ole kohtule esitatud. Eeltoodu põhjal on alust kahelda

kaebuse väidetes kolmanda isiku I majandusliku seisukorra osas, samuti selles, kas kolmandat

isiku I tuleks lugeda kaebajale võimaliku eluruumi eraldamisel kaebaja leibkonna liikmeks. Ka

nähtub väljavõttest, et kaebaja ei ole kohtule esitanud andmeid kõigi kolmanda isiku I

arvelduskontode kohta, sest väljavõte sisaldab ülekandeid kolmanda isiku I teisele

arvelduskontole, mida kohtule esitatud ei ole.

30.3. Kolmanda isiku II ehk kaebaja täisealise tütre sissetulekud arvelduskontole on viimase kuue

kuu jooksul olnud 23 652, 27 eurot ja väljaminekud 25 242,49 eurot. Tegemist on

märkimisväärsete summadega, mis kuidagi ei kinnita kaebuse väiteid selles osas, et tütar vajab

ema (ja linna) abi eluaseme tarbeks ning ei oleks võimeline vajadusel ka ema ja oma alaealist

venda majandusraskuste ületamisel aitama. Lisaks nähtub väljavõttest, et kolmas isik II on teinud

ülekandeid esitatud pangakontole talle täiendavalt kuuluvatelt pangakontodelt, milliste väljavõtteid

ei ole kohtule esitatud. Kaebaja selgituste kohaselt on tema täisealine tütar varem töötanud IT-

valdkonnas mänedžerina ning hetkel õpib uut ametit online-kursuste käigus ja viibib tihti oma

poiss-sõbra juures Saksamaal. Tegemist on töövõimelise täisealise isikuga kellel on pere

majandusliku seisukorra parandamiseks võimalik otsida tööd, mis tagaks püsiva sissetuleku ja

võimaldaks iseseisvalt hakkama saada.

30.4. Kaebaja 07.10.2024 ja 24.01.2025 kohtule esitatud seisukohas ei ole kaebaja sisuliselt

vastanud kohtu poolt korduvalt tõstatud küsimustele selles osas, kas ja milliseid samme on

kaebaja aktiivselt astunud, et kindlustada pojale eluase ja parandada pere majanduslikku olukorda

(asuda aktiivselt otsima endale tööd, tagamaks sissetulek ning aktiivselt uurida ka võimalusi

eluaseme üürimiseks vabaturult jms). Kaebaja viitab vaid, et kodukülastusel ja selle järgselt ei ole

7(10)

3-24-2069

linn kaebajale pakkunud lahendusi kaebaja eluaseme probleemi ja muude sotsiaaltoetuste osas

ning sellele, et hetkel ei ole väljakolimine võimalik endise abikaasa tervisliku seisundi tõttu.

31. Eeltoodud andmete analüüs ei kinnita minu hinnangul kaebuse väiteid kaebaja pere

majandusliku kitsikuse osas. Samuti ei ole alust kaebaja leibkonna liikmeteks tuleks lugeda tema

endist abikaasat ja täisealist tütart. Märgin, et kaebajal ei ole täisealise tütre ülalpidamiskohustust,

kui kaebaja majanduslik olukord seda ei võimalda. Kaebaja ütluste kohaselt elab temaga koos

lahutatud abikaasa, kes on vanaduspensionil ning kelle tervis on halvenenud. Ka tema

ülalpidamiskohustust kaebajal ei ole, sest esitatud tõenditest nähtub, et lahutatud abikaasal on

sissetulek olemas (pension nii Eestist kui Lätist ning sissetulek ettevõtlusest). Seega saab kaebaja

leibkonnaks pidada teda ja tema alaealist poega.

32. Lisaks ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et tal ei ole võimalik asuda tööle pere

majandusliku seisukorra parandamiseks ega viidanud, milliseid samme on ta ise selle tarbeks

astunud. Kaebaja on küll esitanud kohtule töötukassa 13.11.2024 kaebaja tegevuskava (dtl 308),

kuid kohtul puuduvad andmed, et kaebaja detsembris 2024 tööle asus.

33. Tuleb märkida, kohtumenetluse kestel pöördus kaebaja 14.11.2024 veel kord Lasnamäe

sotsiaalhoolekande osakonna poole esitas sotsiaalhoolekandelise abi taotluse (dtl 308-310).

Sotsiaalabi vajaduse põhjenduseks on, et seoses raskete eluoludega palub kaebaja anda korter

aadressil xxxxxxxxx üürile alljärgnevalt: X, A, C ja B. 19.11.2024 teostas Lasnamäe

sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaaltöö talituse spetsialistide poolt kodukülastus aadressil

xxxxxxxxx isikute abivajaduse hindamiseks ning leidis, et kaebaja abivajadus ei ole muutunud

võrreldes varasemate hindamistega. Abivajaduse hindamise kokkuvõttes (dtl 309-311) märkis

vastustaja: kaebaja on 60- aastane naisterahvas, kes elab koos lahutatud abikaasa (65-aastane),

tütre (32-aastane) ja pojaga (16-aastane) korrusmaja 4toalises korteris aadressil xxxxxxxx.

Kaebaja ja tütar on töövõimelised isikud, töövõime vähenemist ega puuet tuvastatud ei ole,

mõlemad on töötud ja registreeritud Eesti Töötukassas, makseliigid puuduvad. Kaebaja endine

abikaasa on vanaduspensionär, tervisliku seisundi halvenemise tõttu hakkab taotlema puude

raskusastme määramist. Poeg õpib gümnaasiumis. Kaebaja sõnul on perekonnal piiratud rahalised

võimalused, kuid sotsiaaltoetusi ja teenuseid nad taotlenud ei ole, kuna saavad pereliikmete abiga

hakkama.

34. Kaebaja abivajaduse viimasel hindamisel leidis vastustaja kokkuvõtlikult veel kord, et

kaebaja ei vaja sotsiaalteenusena eluaseme tagamist linna poolt. Vajadusel saab kaebaja suunata

üürimise nõustamise ja toetamise teenusele, mille raames on võimalik saada ühekordset toetust

eluruumi üürimise esmaste kulude katmiseks. Seega jäi vastustaja oma seisukoha juurde, et kaeba

näol ei ole tegemist isikuga, kes vajaks eluruumi tagamise teenust linna poolt ning kaebaja

abivajadusele võib vastata muu sotsiaalhoolekandeline abi, milleks on sotsiaaltoetused,

üürinõustamis- ja toetamise teenus eluruumi üürimiseks vabaturult ning majandusnõustamine.

Nõustun vastustaja hinnanguga, seda kinnitavad ka kohtumenetluse raames kogutud täiendavad

tõendid.

35. Eelpoolkirjeldatut kokkuvõttes leian, et kaebaja vajadus linnalt eluaseme saamiseks ei ole

kinnitust leidnud. Tuleb küll möönda, et vastustaja oleks pidanud juba algselt enne vaidlustatud

korralduse vastu võtmist põhjalikumalt analüüsima kaebaja majanduslikku olukorda ja abivajadust

ning vastavalt vaidlustatud korraldust ka põhjalikumalt motiveerima, kuid samas on

kohtumenetluse käigus kogutud täiendavate andmete põhjal võimalik kindlaks teha, et

vaidlustatud haldusakt oli oma lõppjäreldustes õige. Kaebaja on küll käesoleva menetluse kestel

vastustaja seisukohtadele vastu vaielnud, kuid ei ole esitanud tõendeid, mis vastustaja seisukohti ja

ka kohtumenetluse käigus tuvastatud faktilisi asjaolusid ümber lükkaks ja mis muudaks

lõppjäreldust kaebaja abivajaduse osas. Rõhutan veelkord, et asjaolu, et kaebaja on kunagi vajanud

linnalt sellist liiki sotsiaalhoolekandelist abi, ei tähenda, et kaebaja peaks sellist abi saama

tähtajatult. Sotsiaalhoolekandelise abi eesmärk ei ole jääda isikuid lõputult toetama ilma, et abi

8(10)

3-24-2069

saaja panustaks ise enda ja oma leibkonna liikmete toimetulekusse. Käesoleval juhul ei nähtu asja

materjalidest, et kaebaja oleks astunud piisavaid samme oma majandusliku olukorra

parandamiseks.

Kohtumenetluse käigus ei ole kaebaja esitanud veenvaid tõendeid, mis võimaldaks järeldada ka

seda, et kaebaja täisealine tütar ja endine abikaasa vajaksid ülalpidamist kaebaja poolt, mis võiks

mh olla üheks eelduseks senise üürilepingu pikendamiseks.

36. Oluline on siinkohal ka viidata, et kaebaja ei taotlenud praegusel juhul linnalt eluruumi

tagamise teenust ega muud sotsiaalteenust laiemalt, vaid konkreetse seni kasutatud eluruumi

üürilepingu pikendamist. Ka kohtu eelistungil avaldas kaebaja soovi jätkata just sama eluruumi

üürimist. Selles olukorras ei saa minu hinnangul kaebuse lahendamisel olla määravaks see, et

vastutaja ei viinud kaebaja taotluse lahendamisel läbi eluruumi tagamise teenusega seonduvat

terviklikku hindamist ega pakkunud kaebajale muid võimalikke teenuseid. Samas tuleb möönda, et

vastustaja pidanuks kaebajale seoses tema taotluse rahuldamata jätmisega selgitama, millised on

tema muud võimalused sotsiaalteenuste saamiseks ja kuidas neid taotleda (määruse nr 24 § 8 lg 3,

SHS § 3 lg 1 p 3, SÜS § 7). Vaidlusalusest haldusakti andmisele eelnevalt sellist nõustamist ei

nähtu, kuid see ei anna alust haldusakti tühistamiseks. Kohtumenetluse käigus sai kaebaja kohtu

vahendusel piisavalt teavet võimalike alternatiivsete teenuste kohta, kuid vaatamata sellele ei

astunud kaebaja samme oma majandusliku olukorra parendamise ja eluasemeprobleemide

lahendamise suunas.

37. Neil põhjustel leian, et vaidlusalune korraldus on õiguspärane ega kuulu tühistamisele.

Kuna korraldus jääb jõusse, puudub alus rahuldada ka kohustamiskaebust. Seetõttu jääb kaebus

tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

38. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas näeb

HKMS § 108 lg 61 ette erandi, mille kohaselt võib jätta tühistamiskaebusega seotud menetluskulud

vastustaja kanda, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata, eelkõige

kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu. Sellise regulatsiooni eesmärk on mh leevendada

kaebaja olukorda juhul, kus haldusakti nõuetekohase motiveerimise korral võinuks edasine

kohtuvaidlus jääda pidamata. Leian, et käesoleval juhul on tegu just niisuguse olukorraga, sest

vaidlustatud korraldus oli puudulikult motiveeritud ning vastustaja ei olnud kaebaja üürilepingu

pikendamise taotluse lahendamisel viinud nõuetekohaselt läbi kaebaja abivajaduse hindamist ega

selgitanud välja ka seda, kas kaebaja võiks vajada muid sotsiaalteenuseid, mis võimaldaks tal

edaspidi iseseisvat toimetulekut.

39. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

(HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada

läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust.

Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema

õiglane.

40. Kaebaja menetluskulud koosnevad riigilõivust 20 eurot, tõlgi tasust 70 eurot ning kulust

õigusabile kokku 3017 eurot (ilma käibemaksuta), kokku seega 3107 eurot. Arvestades asja

mahukust, sisu, käsitatavaid õiguslikke küsimusi ning ka seda, et märkimisväärse osa

õigusabikuludest moodustab esindaja tegevus seonduvalt esialgse õiguskaitse taotlusega, mis jäi

lõppkokkuvõttes rahuldamata, leian, et vastustajalt väljamõistetava menetluskulu suurus tuleb

piiritleda 650 euro suuruse menetluskuluga.

Isikuandmete avaldamine lahendis

9(10)

3-24-2069

41. Avaldatavas otsuses tuleb füüsiliste isikute nimed ja aadressiandmed tähemärgiga (HKMS

§ 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)