3-24-2209/73 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

11.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2209

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. X .X-i

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik – X. X .X, riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.01.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X .X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X. X .X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.01.2025

määruse peale haldusasjas nr 3-24-2209.

2. Jätta X. X .X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.01.2025

määrus haldusasjas nr 3-24-2209 muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, §

265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 28.07.2024 kell 06.40 Tallinna Sadama D-

terminalis kinni X. X .X-i (puudutatud isik), kellel oli laevapilet ja kes soovis minna Soome.

Enda väitel oli isik saabunud samal hommikul Lätist. Isik peeti kinni väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel 48 tunniks. Tema kinnipidamiskeskusesse

vormistamisel, umbes kell 08.20 taotles isik suuliselt rahvusvahelist kaitset ning tema

kinnipidamine vormistati ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

3-24-2209

(VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. Isikuga viidi läbi vestlus ning ta selgitas, et tema

naise pere Iraagis soovib teda tappa. Ta lahkus Iraagist 16.06.2024 Türki viisa alusel (maksis

200 dollarit), milleks kasutas Iraagi passi. Schengeni alale sisenes Bulgaaria kaudu. Eestisse

saabumise marsruut oli Serbia – Bosnia ja Hertsegoviina – Sloveenia – Horvaatia – Itaalia –

Saksamaa – Tšehhi – Poola – Leedu – Läti. Eesmärgiks oli jõuda Soome, kuna Soome on

turvaline riik. Terve reisi vältel oli teda pekstud ja väärkoheldud. Bulgaarias oli piirivalvurid

teda peksnud, lõhkunud tema telefoni ja võtnud ära asjad. Soome jõudmiseks kasutas ta enda

sõnul toimetaja abi, kes tellis talle takso ja korraldas laevapileti.

2. Tallinna Halduskohus andis 29.07.2024 määrusega loa puudutatud isiku kinnipidamiseks

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 29.09.2024 (k.a). Luba pikendati Tallinna Halduskohtu 26.09.2024

määrusega kuni 26.01.2025.

3. PPA lükkas 29.10.2024 otsusega nr 12407280001 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasi, tegi talle sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas

sissesõidukeeldu viieks aastaks. Isik vaidlustas otsuse haldusasjas nr 3-24-3192.

4. PPA

esitas 13.01.2025 Tallinna Halduskohtule

taotluse

puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa saamiseks kuni neljaks kuuks

VRKS § 361 lg 2 p 5 ja § 362 lg 5 alusel.

Isik, saabudes Schengeni alale ja läbides enda sõnade kohaselt mitmeid liikmesriike, ei

taotlenud esimeses turvalises liikmesriigis rahvusvahelist kaitset. Ka Eestis ei pöördunud ta

ise politsei poole ega taotlenud kaitset, vaid tegi seda alles siis, kui ta kinnipidamiskeskusesse

vormistati. Tal oli korduvalt võimalus taotleda rahvusvahelist kaitset, kuid ta ei teinud seda.

Isik pidi aru saama, et viibib riigis illegaalselt.

Esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, kuna isik on PPA-le teada andnud ning PPA

järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik saabus

Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Isiku ütluste kohaselt läbis ta

mitmeid turvalisi liikmeriike selleks, et jõuda Soome Vabariiki. Isik kasutas ebaseaduslikuks

Schengeni territooriumile sisenemiseks toimetaja abi. Olukorras, kus isik otsib endale

sobivaimat riiki ega taotle esimesel võimalusel rahvusvahelist kaitset, puudub tal tegelikkuses

kaitsevajadus. Seega ei soovi isik lahkumiskohustust täida ja esitas taotluse

lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Käesolevaks hetkeks on PPA tõendanud, et isikut

üritasid 28.07.2024 laevaga Soome viia tema enda sugulased. Isik on seni väitnud, et tema

neid isikuid ei tundnud, väites esialgu ka seda, et Soomes sugulased puuduvad. Et isikul on

õde Soomes, selgus siis, kui õde tuli kinnipidamiskeskusesse sooviga kohtuda oma vennaga.

Seega on isik korduvalt PPA-le valetanud ja andnud valeütlusi. Samuti on PPA leidnud

rahvusvahelise kaitse menetluses, et taotleja ütlused on üldised, vastuolulised, ajas muutuvad

ning suurendatud. Taotleja on teinud avaldusi, mis on vastuolus päritoluriigi kontrollitud

teabega ja see muudab ebausutavaks tema väited seoses rahvusvahelise kaitse saamise

vajadusega.

Ebaseaduslik piiriületus ja ränne Schengeni alal oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isiku käitumine

ja ütlused kinnitavad põgenemise ohu esinemist. Vabaduses viibides võib ta jätkata teekonda

Soome Vabariiki. Seega poleks isik vabaduses viibides menetlustoimingute jaoks kätte

saadav. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et PPA on teinud rahvusvahelise kaitse

tagasilükkava otsuse ning koos keelduva otsusega ka sundtäidetava lahkumisettekirjutuse

Iraaki ja määranud Schengeni sissesõidu keelu 5 aastaks. Isiku rahvusvahelise kaitse taotlus

on esitatud eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada.

2(5)

3-24-2209

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, kuna esineb

põgenemisoht. Isikul ei ole kaasas ühtegi reisidokumendi, mille PPA saaks hoiule võtta. Ta ei

pruugi vabaduses viibides järgida järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja

ebaseaduslikult lahkuda soovitud riiki. Isik on varem ühest liikmesriigist teise liikumiseks

kasutanud smugeldaja abi ning võib seda ka tulevikus sihtriiki liikumiseks kasutada. Isikul

puudub Eestiga igasugune side, tal ei ole siin tuttavaid, sugulasi ega majanduslikke sidemeid.

PPA hinnangul ei ole isiku kinnipidamise pikendamine vastuolus proportsionaalsuse

põhimõttega ega isiku tervise ja tema turvalisuse kaalutlusega.

5. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et tahab Eestisse jääda, kuna siin on turvaline.

Tema õde koliks samuti siia. Ta ei kavatse põgeneda. Kinnipidamiskeskuses on kannatada

saanud tema tervis. Ta on minestanud ja teda on vahepeal haiglasse viidud. Keskuse toitu ei

suuda ta süüa, see pole harjumuspärane. Lisaks on ta keskuses ainus araablane ja seega

isoleeritud, ta ei saa suhelda ja see mõjutab tema tervist. Kui ta ei söö, ei saa ta ka ravimeid

võtta. Isik on ka suitsetaja.

6. PPA selgitas kohtuistungil, et isik saab kinnipidamiskeskuses poest süüa osta. Kinnistes

pakendites saab toitu talle ka saata. Isik manipuleerib oma tervisega ega võta ravimeid. Isikule

on küll kutsustud kiirabi ja kontrolliks viidi ta ka haiglasse, kus selgus, et ta on terve.

7. Tallinna Halduskohus

andis

23.01.2025 määrusega

loa puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 23.05.2025 (k.a).

Tallinna Ringkonnakohus on VRKS § 361 lg 2 p 5 osas 29.11.2024 määruses nr 3-24-2209

selgitanud, et olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik

esitab rahvusvahelise kaitse taotluse pärast hetke, mil kahtlus tema ebaseaduslikust

viibimisest leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS

§ 361 lg 2 p-s 5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga ning see kehtib

sõltumata asjaolust, kas isiku kinnipidamine jõutakse enne taotluse esitamist mingil moel

ümber vormistada. Praegusel juhul oli isikul enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi

taotleda rahvusvahelist kaitset. Kui ta oleks tegelikult rahvusvahelist kaitset vajanud, oleks

mõistlik eeldada, et ta esitab taotluse juba nendes riikides, mida eelnevalt läbis, või vähemalt

Eestis esimesel võimalusel. Esitatud asjaoludel jäi ringkonnakohus seisukohale, et isik esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise

vältimiseks: ta läbis enne Eestisse jõudmist mitmeid EL-i liikmesriike, kuid ei taotlenud neis

rahvusvahelist kaitset; ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui oli Eestist

Soome sõitvale laevale suundumisel kinni peetud ja kinnipidamiskeskusse vormistatud; ta on

kinnitanud, et tema eesmärgiks oli jõuda Soome õe juurde. Seetõttu pidas ringkonnakohus

usutavaks, et isik, saades aru, et ta saadetakse Eestist välja ja tal ei lubata liikuda edasi

Soome, otsustas seda takistada rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega (p 11).

Praegusel juhul ei ole ilmnenud mingeid uusi asjaolusid, mis võiksid neid põhjendusi ümber

lükata. Jätkuvalt esineb isiku kinnipidamise alus vastavalt VRKS § 361 lg 2 p-le 5.

Isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 6 märgitud põgenemisoht. PPA on esile toonud, et isiku

seniste selgituste kohaselt tuli ta edasitoimetajate abi kasutades Schengeni alale

ebaseaduslikult ning isiku ütlustest võis järeldada, et ta otsib pigem kohta, kus tagada endale

parem majanduslik olukord. Tema tegelik eesmärk oli jõuda Soome. Samas pidi isik olema

teadlik, et tal puudub ka Soomes viibimiseks seaduslik alus. Reisidokumendi puudumine ei

takistanud tal varem ebaseaduslikult riigipiiride ületamist, kusjuures Schengeni alal on

selliselt liikumine pigem lihtne. Põgenemisoht on seega tõeline ja seda suurendab praeguseks

selgunud asjaolu, et isikul elab Soomes õde. Seega võib tal vabaduses viibides olla täiendavat

3(5)

3-24-2209

tuge ja kontakte Eestist lahkumiseks. Kuigi isik väitis kohtuistungil, et tal puudub kavatsus

Eestist enne menetluse lõppu lahkuda, ei saa seda väidet pidada usaldusväärseks olukorras,

kus tema varasemad ütlused viitasid selgele plaanile liikuda edasi Soome. Eeltoodud

asjaoludest nähtuvalt ei ole alust arvata, et kinnipidamiskeskusest vabastamise korral jääks

isik Eestisse. Tõenäoliselt liiguks ta edasi riiki, kus on tema lähedased ning kus tal oleks

võimalik ennast varjata (nt Soome).

Välja ei ole toodud ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks kinnipidamise tähtaja VRKS § 362 lg 5

alusel kuni nelja kuu võrra pikendamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise kaitse või

turvalisuse kaalutlustel). Leebemate järelevalvemeetmete (VRKS § 29) kohaldamisel võib

isiku hilisem kättesaadavus võimalike väljasaatmistoimingute tegemiseks olla keeruline või

võimatu. Nii isiku kui PPA selgitustest nähtuvalt on talle arstiabi olnud tagatud ning on

vajadusel tagatud ka edaspidi. Isikul tuleb jälgida, et ta võtaks määratud ravimeid. Samuti on

isikule kinnipidamiskeskuses tagatud toitlustus. Tal on võimalus valida erinevate menüüde

vahel, kui mõni toit talle ei sobi. Samuti on tal lisaks võimalus osta endale sobivat ja

meeldivat toitu poest või paluda seda endale tuua või saata lähedastel (nt õel). Asjaolu, et

isikul ei pruugi olla võimalik suitsetada nii palju kui ta soovib, ei kujuta endast piirangut, mis

muudaks tema kinnipidamise ebaproportsionaalseks. Samuti ei muuda kinnipidamist

ebaproportsionaalseks see, kui ta on keskuses ainus araablane.

8. Puudutatud isik palub 06.02.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 23.01.2025

määruse ja jätta uue määrusega PPA taotlus rahuldamata.

VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldus ei ole täidetud. Rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole

esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isik

oleks PPA-le kättesaadav ka pagulaskeskuses või kindlaksmääratud elukohas elades, ta teeb

koostööd ega kavatse põgeneda. Arvestatud ei ole puudutatud isiku ütlustega. Kinnipidamise

pikendamine ei ole proportsionaalne. Puudutatud isikule ei sobi kinnipidamiskeskuses

pakutav toit, tema tervis on halvenenud ja muret teeb ka psühholoogiline seisund. Kohus ei

ole määruses piisavalt põhjendanud, miks ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VRKS § 29

lg-s 1 sätestatud muid järelevalvemeetmeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse

esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja

vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebus on

võimalik lahendada ilma PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata.

10. Halduskohus on vaidlustatud määrusega rahuldanud PPA taotluse VRKS § 361 lg 2 p 5

alusel ning leidis, et põgenemisohu osas on võimalik tugineda VSS § 68 p-le 6.

11. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse

korral kinni pidada, kui välismaalane on peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise

menetluses ning on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle sättega on

võetud üle direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 punkt d, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada

siis, kui ta peetakse kinni direktiivis 2008/115/EÜ ettenähtud korra kohaselt tagasisaatmise

ettevalmistamiseks või väljasaatmise täideviimiseks ning objektiivsete kriteeriumite alusel,

sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele,

saab põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

4(5)

3-24-2209

üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist.

Tagasisaatmise nurjamise eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist

küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-

23-2232, p 23).

12. Ringkonnakohus jääb käesolevas asjas 20.09.2024 ja 29.11.2024 tehtud määrustes toodud

seisukohale, et puudutatud isikul oli selge motivatsioon takistada enda võimalikku

väljasaatmist. Asjas ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis annaks alust asuda teistsugusele

seisukohale. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isik on ise selgitanud, et sisenes Schengeni

alale Bulgaaria kaudu ning tema Eestisse saabumise marsruut oli läbi mitme turvalise riigi.

Isik peeti kinni Tallinnas 28.07.2024 kell 06.40, kui ta üritas ebaseaduslikult pääseda Soome

väljuvale laevale. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui ta oli laevale

suundumisel kinni peetud ja kinnipidamiskeskusesse vormistatud. Puudutatud isik kinnitas, et

tema eesmärgiks oli jõuda Soome õe juurde. Seetõttu on usutav, et isik, saades aru, et ta

saadetakse Eestist välja ja tal ei lubata liikuda edasi Soome, otsustas seda takistada

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega (vt ka käesolevas asjas tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 20.09.2024 määruse p 18 ja 29.11.2024 määruse p 11).

13. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et isiku käitumisest järeldub

soovimatus lahkumiskohustust täita. Seda arvestades on kinnipidamine vältimatult vajalik,

sest isikuga seotud asjaolud viitavad reaalse põgenemisohu esinemisele. Isiku selgituste

kohaselt saabus ta Schengeni alale edasitoimetajate abi kasutades ebaseaduslikult, isiku

ütlustest võis järeldada, et ta soovis leida riiki, kus parandada enda majanduslikku olukorda

ning tema eesmärk oli jõuda Soome, kus elab tema õde. Reisidokumendi puudumine ei

takistanud tal ebaseaduslikku riigipiiride ületamist. Isikul on teadmised ja oskused, mille abi

soovi korral teistesse liikmesriikidesse edasi liikuda. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et

PPA on teinud isikule 29.10.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr

12407280001. Põgenemisohtu ei välista isiku kinnitus, et tal ei ole kavatsust põgeneda.

Eelnevat arvestades on tõenäoline, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le

lahkumiskohustuse täitmiseks kättesaadav ning võib loata lahkuda.

14. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

põhjendatud, sest see või osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16,

p 12). Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei ole alust hinnata ebaproportsionaalseks selle

kestusest tulenevalt, arvestades, et VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud

isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-

14-16, p-d 10-11). Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isikule tagatud tervisekontroll ja

vajalikud tervishoiuteenused, sh psühholoogiline abi (vt VRKS § 363 lg 1 ja VSS § 269). Ka

toiduvalikul on isikul mitmeid võimalusi, millele on ka viidanud halduskohus.

15. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 23.01.2025 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)