2-24-140782/11 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Nele Seping

Konsultant

Triin Saluorg

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.02.2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-140782

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi XX vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

5576,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja BB

Kostja XX (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista XX-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja 4000 eurot.

3. Välja mõista XX-ilt B2 Impact OÜ kasuks viivis võlaõigusseadus § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui

põhinõue.

4. Jätta hageja menetluskulud 80% ulatuses kostja XX kanda ja kostja menetluskulud 20% ulatuses

hageja B2 Impact OÜ kanda.

5. Mõista XX-ilt välja B2 Impact OÜ kasuks menetluskuluna 476 eurot. Kostjal kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

6. Välja mõista XX-ilt B2 Impact OÜ kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (476

eurot) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

7. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

8. Toimetada kohtuotsus menetluse pooltele kätte. Toimetada XX-i otsus kätte väljavõtte avaldamisega

väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Kostja võib esitada Pärnu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil

kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul.

Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis

takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja

esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv

summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem

kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr

EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank.

Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu

tasumise kohta.

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab

menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

1. B2 Impact OÜ esitas 12.11.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult

4997,70 euro saamiseks. Kohus tegi 14.11.2024 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud

mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond andis 06.12.2024

kohtumäärusega asja üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) nõuab 18.12.2024 XX-i vastu esitatud hagis ESTO AS ja

kostja vahel 18.04.2024 sõlmitud krediidilepingust nr x tulenevat põhivõlgnevust 4000 eurot,

intressi 432 eurot, viiviseid 604,80 eurot, meeldetuletuskirja tasu 15 eurot, võla

sissenõudmiskulusid 35 eurot, viivis põhinõude tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni hagi

esitamisele järgnevast päevast so alates 18.12.2024 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Kostja jättis lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt

täitmata, mistõttu laenuandja ütles lepingu üles ja loovutas nõude hagejale.

3. Kirjaliku vastuse nõue ja hagiavaldus on kostjale kätte toimetatud väljaande Ametlikud

Teadaanded kaudu 24.01.2025. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14

päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 07.02.2025).

4. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole

kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku

vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.

5. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

2(7)

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval

juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS §

407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses

märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu.

7. Kohus on tuvastanud, et ESTO AS ja kostja vahel on 18.04.2024 sõlmitud krediidileping nr x,

mille alusel on kostja saanud laenu 4000 eurot. Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja

võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

VÕS § 402 lg 1 mõttes.

8. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam

kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1

sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

9. Kostjale edastati võlgnevuse meeldetuletusi 17.06.2024, 28.06.2024, 05.07.2024, 11.07.2024.

Kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning oli alates lepingu sõlmimisest viivituses

täielikult vähemalt kolme kuumakse tasumisega. Krediidiandja ütles 13.08.2024

ülesütlemisavaldusega üles ning nõudis kostjalt lepingu raames sissenõutavaks muutunud summade

tasumist. Kostjale edastati 14.08.2024 lepingu lõpetamise teade, milles teavitati kostjat tema ja

ESTO AS vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest B2 Impact OÜ-le.

10. Kohus on tuvastanud, et kostja on saanud laenu 4000 eurot ning kostja jäi krediidi

tagastamisega võlgnevusse. Kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist

hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

11. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt.

Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega

annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama

vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed

krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus

on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas

krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK).

Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal

läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või

teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo

C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses

sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu

sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta

soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo

3(7)

C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega

ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui

rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema

kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja

Radlingerová v Finway a.s., p 64).

12. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

13. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute

kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2

punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib

krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

14. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -

vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad.

KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis

1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1)

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute

laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

2)

aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3)

teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel.

15. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

16. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et

laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi

laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr

3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud

minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

4(7)

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu

taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei

anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Krediidiandja

kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks

isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks

otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo tsiviilasjas 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm tsiviilasjas 2-21-

13098, p 22).

17. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib

krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg

6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

18. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

19. Hageja selgitas, et krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja analüüsinud võlgniku

regulaarset sissetulekut ning finantskohustusi võlgniku esitatud andmete põhjal (sissetulek,

finantskohutused jms). Krediiditaotluse täitmisel on võlgnik oma sissetulekuks märkinud 2500

eurot, millest on krediidiotsuse tegemisel lähtutud. Lisaks on kontrollitud EMTA andmeid, mille

kohaselt oli võlgniku 4 kuu keskmine sissetulek 2918,40 eurot. Krediidiotsuse tegemisel on arvesse

võetud ka infot võlgniku finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta: finantskohustused on

võlgnik märkinud 200 eurot ja majapidamiskulud 100 eurot (krediidiandja kohaldas 304 EUR).

Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo

krediidiskooring. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud

metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et võlgnik on krediidivõimeline.

20. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15

Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust

ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste

täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi

C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat

positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.

21. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa

Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Hageja selgitustest nähtub, et krediidiandja ei

teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega

finantskohustuste suurust. Kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija

esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

5(7)

krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu

teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul

tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet.

Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid

andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv. Kohtule nähtub Rahvastikuregistri päringu alusel, et kostjal on 2 alaealist

ülalpeetavat ning lisaks nähtub kohtule kohtuinfosüsteemist, et kostja suhtes on algatatud mitmeid

menetlusi võla nõudes. Kui laenuandja oleks kontrollinud piisava hoolikusega kostja kohustusi,

oleks laenuandja näinud, et kostja on samal perioodil võtnud mitmeid laene. Eelnevast tulenevalt

asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on

rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.

Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on madalam.

22. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei

ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu sõlmimisel olnud vastav

intress 4,50%, laenulepingu lõppedes 14.08.2024 langes vastav intress 4,25%.

23. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja

kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi

maksnud.

24. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt laenu 4000 eurot. Kohtu hinnangul on

hageja andnud kostjale laenu seega 4000 eurot. Kostja laenu tagastanud ei ole. Seega on kostjal

hagejale tasumata põhivõlgnevus 4000 eurot.

25. VÕS § 408 lg 10 sätestab, et kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on

krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud viivise määras. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei ole väljendatud viivist

aasta- ja päevamäärana. Kuna lepingus ei ole viivist väljendatud aasta- ja päevamäärana, on hagejal

õigus nõuda kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras.

26. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivist on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil

tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega

6(7)

viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51).

Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud

maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast

tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 4000

eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega

õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.

27. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja

kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus summas 4000 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113

lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest.

Menetluskulud

28. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 5576,80 eurot.

29. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 4447,22 eurot (4000

põhinõue + 447.22 seadusjärgne viivis aasta eest kohtuotsuse tegemise aegses määras), ehk hageja

nõudest rahuldatakse 80%. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 80% ulatuses kostja

kanda ja kostja menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda.

30. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 595 euro, lepingulise

esindaja kulud puuduvad. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on

tegemist põhjendatud menetluskuluga.

31. Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks 595 eurot. Kohus jättis menetluskuludest 80%

kostja kanda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 0,8 * 595 = 476 eurot. Kuna kostja

menetluses ei osalenud, ei ole tal saanud tekkida menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista ning

kohus hagejalt kostja kasuks midagi välja ei mõista.

32. Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Nele Seping

kohtunik

7(7)