2-24-4293/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

06.02.2025.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-4293

Tsiviilasi

X hagi Y vastu alusetult makstud liisingumaksete ja

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

8 035,43 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: X (isikukood: XXX; aadress xxx);

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello-

Leppik (e-post: senny.pello@concordia.ee);

Kostja: Y (isikukood: XXX; aadress xxx, Eesti; e-post:

xxx);

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Margus Sorga

(e-post: margus@sorga.ee).

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2. Jätta menetluskulud X kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA NÕUE

1. Hagist nähtub, et pooled elasid koos ühise perena alates 25.06.1996.

2. 04.08.2017 sõlmisid kostja ja Nordea Finance Estonia AS liisingulepingu nr 201719776

sõiduauto Honda Civic 5D liisimiseks.

Lepingu p. 3 kohaselt oli esimene lepingumakse 2845,83 eurot (ilma käibemaksuta) ning vara

jääkväärtus lepingu tähtaja lõpuks 4477,08 eurot (ilma käibemaksuta) ja vahepealsel ajal tuli

tasuda igakuiseid osamakseid, mis moodustusid põhiosamaksetest ja intressimaksetest.

Lepingu tähtaeg on p. 3 kohaselt 60 kuud ehk tänaseks on liisinguleping eeldatavasti

lõppenud, kuna leping oli sõlmitud kuni 2022. aastani.

3. Poolte kokkuleppel tasus kostja pere ühise eluaseme XXX kinnistu laenulepingust tulenevaid

kohustusi ning hageja tasus samal ajal kostja kasutuses oleva sõiduauto liisingulepingu

kohustusi. Selliselt panustasid pooled pere ühiste vajaduste eluaseme ja kostja sõiduauto

tarbeks omavaheliste kokkulepete alusel.

4. Poolte kooselu lõppes 05.03.2021, kui kostja saatis hagejale nõude perekonna ühise kodu

XXX kinnistu valduse vabastamiseks ning ei võimaldanud alates 24.03.2021 enam hagejal

perekonna ühist eluaset kasutada.

5. Arvestades, et kostja sõlmitud liisingulepingu periood oli 60 kuud, millest kokku 24 kuud ehk

2/5 osa perioodist on liisingumakseid tasunud kostja eest hageja, on ilmne, et hageja on

olulises ulatuses tasunud kostja kohustusi Luminor Liising AS ees.

Hageja tasus kostja kasutuses oleva sõiduauto liisingumakseid Luminor Liising AS-ile

perioodil 01.01. - 31.12.2019 ehk 12 kuu jooksul summas 3276,41 eurot.

Hageja tasus kostja kasutuses oleva sõiduauto liisingumakseid Luminor Liising AS-ile ja

perioodil 01.01. - 31.12.2020 ehk samuti 12 kuu jooksul summas 2933,68 eurot.

Selliselt on hageja tasunud 2/5 kogu liisinguperioodi osamaksetest kostja eest sõiduauto

liisingumakseid kokku summas 6210,09 (= 3276,41 + 2933,68) eurot.

6. Hagejal on õigus saada nimetatud raha või nimetatud hageja panuse tõttu kostja poolt saadud

vara juurdekasv kostjalt tagasi. Kui kostja väidab, et tegemist ei olnud perekonna ühiste

panustega, siis on hageja alusetult tasunud kostja kohustusi ja õigustatud saama hageja poolt

tehtud maksed kostjalt tagasi. Kui kostja väidab või kohus leiab, et ka sõiduauto osas on

pooltel olnud seltsing, soovib hageja saada hüvitist hageja poolt tehtud panuse eest vara

juurdekasvus ehk sõiduauto turuväärtusest.

Hageja leiab, et liisingumaksete alusetult kostja eest tasumisel on hagejal õigus nõuda kostjalt

ka viiviseid VÕS § 113 lg 1 alusel alates 12.11.2021, mil hageja kostja vastu rahalise nõude

esitas, kuni põhikohustuse täitmiseni.

7. Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja:

a.

põhivõlg liisingumaksete eest summas 6210,09 eurot;

b. viivis seadusjärgses viivisemääras VÕS § 94 ja § 113 lg 1 kohaselt põhivõlgnevuselt

alates 12.11.2021 kuni 02.10.2023 summas 1080,13 eurot.

8. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja väited, et liisinguese on

äratarvitatav asi, ei vasta tõele. Hagejale teadaolevalt sai liisinguese Honda Civic 5D kostja

omandisse peale liisingulepingu lõppemist. Selliselt ei ole seda eset kuidagi liisingulepingu

ajal ära tarvitatud, nagu kostja väidab. Liisinguese on vara, selle vara on kostja omandanud

osaliselt hageja arvel ning sellel varal oli kostja omandisse minemisel turuväärtus, selliselt

tuleb hageja panus või hageja makstud liisingumaksed hagejale hüvitada.

9. Kostja väited, et hageja oli liisingueseme kasutaja faktiliselt või registreerimistunnistuse

kohaselt ja pidigi seetõttu justkui liisingumakseid maksma, ei ole vaidluse seisukohalt

asjakohased. Hageja ei olnud liisingulepingu pool ning kostja ei ole seda ka selgitanud ega

tõendanud, millest tulenes hagejale kohustus kostja sõlmitud liisingulepingu kohustusi täita.

Kostja ei ole esitatud väidet mingil viisil ka tõendanud.

Samuti ei vasta tõele, et hageja faktiliselt liisingueset kasutas. Liisinguese oli kostja

ainukasutuses, kuna kostjal oli vaja käia õhtuti Mustamäel trenne andmas. Hageja liisingueset

ei kasutanud, kuna hagejal oli tema enda sõiduauto, mis aga praktiliselt seisis, sest hageja käis

tööl bussi ja trammiga ning seetõttu müüs hageja lõpuks enda sõiduauto maha.

10. Kostja esitas 16.09.2024.a. kohtule tõendi ja kirjutas menetlusdokumendis: „liisinguese

(Honda Civic 5D) ei saanud liisingulepingu nr 201719776 lõppemisel kostja omandisse, vaid

selle omandas Nordauto Grupp OÜ“. Nimetatud kostja väide on vale ja vastuolus kostja enda

poolt esitatud tõenditega. Kostja poolt 16.09.2024.a. esitatud tõend lisad 2 ja 3 tõendavad, et

kostja omandas 27.05.2021.a. liisingulepingu alusel sõiduauto Honda 5D kostja omandisse.

11. Hageja nõuab liisingumaksete 6’210,09 euro tagastamist, mida võib käsitleda VÕS § 603 lg 1

tuleneva panuse tagastamise nõudena.

12. Hageja on kohtule esitanud tõendid, mis kinnitavad, et hageja on tasunud kostja kohustusi

Luminor Liising AS ees liisingulepingu nr 201719776 alusel esitatud arvete osas kokku

summas 6’410,09 eurot, mille tulemusel kostja omandas sõiduauto Honda 5D. Hagejal ei

olnud otsest kohustust kostja liisingulepingu nr 201719776 arvete tasumiseks ning hageja

tasus kostja liisingumakseid omavahelise kokkuleppe alusel, nagu hageja on selgitanud

hagiavalduse p-s 4. Hagejal oli tahe tegutseda kostja kasuks ja soodustada kostjat, kuna kui

hageja tasus kostja kohustusi, siis kostja ise seda tegema ei pidanud ning kostja sai sõiduautot

liisingulepingu alusel kasutada. Kostja soovis, et hageja tasub kostjale Luminor Liising AS

poolt liisingulepingu nr 201719776 alusel esitatud arveid. Kostja ise tegi selle igakuiselt ja

enam kui kahe aasta jooksul ka võimalikuks, sest kostja andis hagejale informatsiooni

tasumisele kuuluvate arvete osas, mille alusel hageja poolt sai võimalikuks maksete tegemine

Luminor Liising AS’ile. Ilmselgelt kiitis kostja ka hageja poolt kostjale esitatud ja saabuvate

liisingulepingu nr 201719776 alusel igakuiselt saabuvate arvete tasumise heaks, kuna kostja

ise neid ju ei maksnud, liisingulepingu alusel olid kohustused täidetud ja kostja sai sõiduautot

Honda 5D igapäevaselt kasutada koos kehtiva kindlustusega ning ka ennetähtaegselt ilma

võlgnevusteta välja osta.

13. Hageja hinnangul on asjaolud VÕS § 1041 kohaldamiseks on täidetud. Vaidlust ei ole ja

hageja on tõendanud, et liisinguleping nr 201719776 oli sõlmitud Luminor Liising AS ja

kostja vahel ning seega olid liisingulepingu nr 201719776 alusel kostja nimele esitatud arved

kostja kohustused (vt hagiavalduse lisa 1, Luminor Liising AS 06.09.2024.a. esitatud

tõendid). Hageja ei olnud kohustatud kostja kohustusi Luminor Liising AS täitma. Hageja tegi

kostja kohustuse täitmiseks kulutusi ning kostja rikastus kohustusest vabanemise tõttu, kuna

hageja tasus perioodil 01.01.2019.a. kuni 20.01.2021.a. kostjale Luminor Liising AS poolt

esitatud arveid kokku summas 6’410,09 eurot (vt hagiavalduse lisa 1-3, Luminor Liising AS

06.09.2024.a. esitatud tõendid).

KOSTJA VASTUVÄITED HAGIAVALDUSELE

14. Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Asjaolu, et hageja on väidetavalt tasunud

liisingumakseid, ei saa olla hagi aluseks. Hagiavaldusest ei nähtu, kuidas kostja hageja õigusi

rikkunud

on.

15. Kostja märkis, et liisinguese on äratarvitatav asi ja selle kasutajaks oli ka hageja ise. Hageja

oli Transpordiameti poolt välja antud registreerimistunnistuse kohaselt liisingueseme

kasutajaks.

Hageja tegi makseid teadlikult ise, sest hageja ja kostja olid elukaaslased ning on loomulik, et

nad kasutasid ühise elu käigus paljusid äratarvitatavaid asju koos (nagu näiteks kodus asuvat

diivanit, televiisorit jne) ja kandsid sellega seotud kulud. Pooled ei leppinud kokku, et üks

võiks teisele sellest tulenevaid nõudeid esitada. Poolte vahel ei ole seltsingulepingut sõlmitud.

16. Liisingueseme väärtus väheneb kasutades oluliselt ning seetõttu on hageja hüvitise nõue

ebaõiglane. Kostja ei mõista, millisest juurdekasvu saamise õigusest hageja räägib ja millist

nõuet hageja silmas peab.

17. Liisinguese (Honda Civic 5D) ei saanud liisingulepingu nr 201719776 lõppemisel kostja

omandisse, vaid selle omandas Nordauto Grupp OÜ.

18. Kostja tasus XXX eluasemega seotud laenumakseid ilma mingi kokkuleppeta, sest see oli

kostja eluase ning X oli samal ajal töötu. Kui X leidis korraks tööd, siis ta ise soovis

liisingmakseid tasuda, kuna kasutas antud autot järjepidevalt ja igapäevaselt ning endal tal

autot ei olnud. Hageja poolt auto kasutamine väljendus nii selles, et sõitis sellega ise, kui ka

selles, et pooled koos tegid vajalikke sõite.

19. Liisingulepingu puhul on tegemist kasutuslepinguga, kus isik ei oma autot, vaid tasub

liisinguandjale (omanikule) selle kasutamise eest. Liisingumaksed on korrelatsioonis sõiduki

vananemisest ja kasutamisest tingitud väärtuse vähenemisega. Seejuures pole oluline, et

Luminor Liisingu ees oli vastutav kostja. Asjaolu, et hageja kasutas autot ja soovis selle eest

tasuda, muudab temapoolse nõude ainetuks.

20. Kostja tasus liisingu- ja kindlustusmakseid koos esmase sissemaksega kokku 8 150,77 eurot.

Hageja on tasunud enda väitel liisingumakseid kokku 6 210,09 euro eest. Kostja seda asjaolu

ei vaidlusta. Seega on hageja tasunud 43,24% maksetest ja kostja on tasunud 56,76%

maksetest.

21. Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes

sellele tugineb. Ühtki tõendit selle kohta käesolevas menetluses esitatud ei ole. Asjaolud, et Y

ja X elasid koos ja et Y sõlmis kooselu ajal liisingulepingu ning et mõlemad pooled tasusid

sellega seotud kulusid, ei tähenda seltsingut või seltsingulepingu sõlmimist.

22. Poolte kooselu lõppes 21.02.2021.

23. Hagi esitamine on pahatahtlik. Kostja peab ülal ja aitab majanduslikult hakkama saada hageja

ja kostja ühist last Q’d, kes on üliõpilane. Kostja teeb neid kulutusi tütrele ainuisikuliselt ja

oma õpetaja palgast. Mingigi summa tasumine hagejale oleks kostjale väga keeruline.

24. Käesoleva asja tõenditest ja asjaoludest selgub, et pooltel oli kokkulepe autoga seotud kulude

tasumiseks, milleks pooled olid väljendanud vähemalt kaudset tahet kulude kandmise näol.

Seetõttu ei ole alust kohaldada VÕS §§ 1018, 1023 ja 1041.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

25. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

26. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et:

a.

pooled elasid koos ühise perena alates 25.06.1996 – 2021.a kevad;

b. 04.08.2017 sõlmisid kostja ja Nordea Finance Estonia AS liisingulepingu nr

201719776 sõiduauto Honda Civic 5D liisimiseks;

c.

hageja tasus sõiduauto liisingumakseid Luminor Liising AS-ile perioodil 01.01.2019 -

31.12.2020 kokku summas 6210,09 eurot.

d. kostja tasus liisingu- ja kindlustusmakseid koos esmase sissemaksega kokku 8 150,77

eurot.

27. Hageja palub mõista kostjalt välja: põhivõlg liisingumaksete eest summas 6210,09 eurot;

viivis seadusjärgses viivisemääras VÕS § 94 ja § 113 lg 1 kohaselt põhivõlgnevuselt alates

12.11.2021 kuni 02.10.2023 summas 1080,13 eurot.

Hageja leiab, et esmalt tuleb nõuet kontrollida seltsingusätete järgi (analoogia korras) ning

seejärel lepinguvälistel alustel.

28. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et: (i) pole hagejaga moodustanud seltsingut ega

sõlminud vastavat lepingut; (ii) hageja on ise kõnealust sõidukit kasutanud ning poolte

kokkuleppe kohaselt pidi seetõttu tasuma ka liisingumakseid; (iii) nõue on hea usu

põhimõttega vastuolus.

29. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut

(seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga

määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa

iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj

(vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Kuigi

seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad

seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud

regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud

lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS

§-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud

aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad

pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu Riigikohtu arvates

seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS

§ 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku

lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda

midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu,

saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse

kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel

kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida

ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel

sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja

ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel. Kolleegiumi arvates ei

õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule

korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on

poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi

katmise sätete alusel.

Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise

majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega

esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:

a.

mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja

võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);

b. pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise

varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22).

Seega nähtub, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise

eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil

mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Vabaabielupoolte

varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema

seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab

poolte vastav faktiline käitumine. Seltsingut saab eeldada, kui pooltel on ühine majapidamine

ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste jõupingutuste tegemine

ühise eluaseme ehitamiseks.

Samuti on Riigikohus märkinud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte

omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad

omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või

kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu

jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse.

Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks,

mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17). Seltsingulepingu

sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse

või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu

tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17;

RKTKo nr 3-2-1-128-11, p 20; VÕS § 581 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et seltsinglased

ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi

saavutamisele (RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15).

30. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel sõlmitud kirjalikku seltsingulepingut – selle üle pooled

ka ei vaidle. Hageja leiab, et seltsingusätteid saab analoogia korras kohaldada, kuna poolte

vahel oli kokkulepe, mille kohaselt tasus kostja pere ühise eluaseme soetamiseks sõlmitud

laenulepingust tulenevaid kohustusi ning hageja tasus samal ajal kostja kasutuses oleva

sõiduauto liisingulepingu kohustusi.

Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes

sellele tugineb.

Kohus rõhutab, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega

abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt

kinnisasi) jaotamisele. Siinjuures ei oma tähtsust, mis oli poolte kooselu eesmärgiks, vaid

tähtsust omab, mis oli poolte vahelise väidetava seltsingu eesmärgiks.

Tuginedes ülalviidatud kohtupraktikale ja poolte poolt esile toodud vaidlustamata asjaoludele,

leiab kohus, et poolte vahel ei ole sõlmitud suulist seltsingulepingut, st poolte vahel puudub

mistahes vormis seltsinguleping. Samuti leiab kohus, et seoses vaidlusaluse sõidukiga ei

kuulu kohaldamisele seltsingu sätted analoogia korras. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevalt.

31. Pooled ei vaidle, et sõiduki liisis kostja ainuisikuliselt ning ka sissemakse tasus kostja. Ka

igakuised maksed ca 1,5 aasta jooksul alates liisingulepingu sõlmimisest on tasunud kostja.

Hageja ei olnud 2019. a alguseni sõidukiga seoses teinud ühtegi panust. Liiati on esile toodud,

et hagejal oli ka endal sõiduk olemas ning et hageja küll kasutas vaidlusalust sõidukit, kuid

seda muude alternatiivsete transpordivahendite kõrvalt. Eeltoodust ei saa kohus järeldada, et

pooltel võinuks olla ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara)

kestvaks loomiseks.

32. Tõendamata on ka hageja väidetud kokkulepe, mille kohaselt lasus hagejal kohustus

liisingumakseid tasuda, kuna kostja tasus eluasemelaenu. Samuti on tõendamata kostja

väidetud kokkulepe, mille kohaselt lasus hagejal kohustus liisingumakseid tasuda, kuna kostja

sõidukit sisuliselt ainuisikuliselt kasutas.

33. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue ei saa rahuldamisele kuuluda lepingulisel

alusel.

34. VÕS § 1018 lg 1 järgi, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu)

kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema,

on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui:

-

p 1 järgi soodustatu kiidab asjaajamise heaks;

-

p 2 järgi asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale

tahtele ja;

-

p 3 järgi asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu

seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine

muul põhjusel avalikes huvides oluline.

VÕS § 1018 lg 1 lg 2 järgi ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe

tegutseda teise isiku kasuks.

Seega poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud

on järgmised eeldused:

-

teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1);

-

isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1);

-

isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg

2);

-

täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest.

Riigikohus on selgitanud, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda

soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping,

mida isik ei ole soovinud (vt RKTKo nr 3-2-1-23-16, p 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 33).

Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita

asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3

mõttes (vt RKTKo nr 2-14-61664/48, p 27; nr 3-2-1-181-15, p 38; 3 ja nr 3-2-1-102-12, p 14)

ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega.

Täidetud on nõude esimene eeldus – hageja on tasunud kostja eest liisingumakseid. Hageja ei

olnud liisingulepingu pooleks, samuti ei esinenud mistahes muud tehingulist alust viidatud

maksete tegemiseks, mistõttu on täidetud ka nõude teine eeldus – hagejal puudus kohustus või

õigus maksete tegemiseks. Esineb ka nõude kolmas eeldus, nimelt oli hagejal tahe tegutseda

kostja kasuks ehk tal oli soov kostjat soodustada, kuna hageja teadis, et ta täidab hageja eest

liisingulepingust tulenevaid kohustusi ning ta tahtis viidatud makseid kostja eest teha. Esineb

ka VÕS § 1018 lg 1 p-s 2 ettenähtud tingimus - asjaajamisele asumine vastab kostja huvile ja

tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja huvi oli, et lepingust tulenevad kohustused oleksid

täidetud. Kuivõrd kostja võimaldas hagejale maksete tegemiseks vajalikud andmed, võib

eeldada, et asjaajamisele asumine vastas kostja tegelikule tahtele.

35. VÕS § 1023 lg 1 sätestab, et käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle

asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste

hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda

ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada

mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 3 sätestab, et kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et

asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste

hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid

õigusi.

Õiguskirjanduses on VÕS § 1023 lg 3 kohta leitud järgmist: „Kõnealuse nõude eelduseks on

veel see, et asjaajajal peab olema olnud soov sellist nõuet esitada juba asjaajamise

ülevõtmisel. Lõikes 3 sätestatu ei tähenda, et asjaajaja peaks enne asjaajamisele asumist

soodustatule teatama, et ta kavatseb nõudeid esitada. Samas võib hea usu põhimõttest

tuleneda, et asjaajaja peab asjaajamisele asumisel olukorras, kus tavaliselt osutatakse

teenuseid tasuta, väljendama oma kavatsust esitada hiljem hüvitisnõudeid. Kui ta seda

eelnimetatud juhtudel ei tee ning hakkab hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist

vastuolulise ja seega pahauskse käitumisega. Lõige 3 kohaldub eelkõige juhtudel, kus

asjaajamine tähendab kõlbelisest kohustusest tuleneva kohustuse kui mittetäieliku kohustuse

täitmist § 4 lg 2 p 2 mõttes. /…/ Samuti kohaldub lg 3 juhtudel, kui teise isiku asja aetakse nn

viisakussuhte raames. Ka muudel juhtudel, kui on tavaline, et asjaajamise eest hüvitist ja tasu

ei nõuta, tuleks jätta asjaajaja hüvitiseta ja tasuta. Asjaajajal võiks siiski olla õigus neid

nõudeid esitada, kui ta teatab soodustatule nõuete esitamise kavatsusest enne asjaajamise

ülevõtmist. Kui ta seda ei tee ja hakkab hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist

vastuolulise ja seega pahauskse käitumisega lg 3 mõttes.“ (vt Võlaõigusseadus IV,

kommenteeritud väljaanne, VÕS § 1023 komm, p 4.5).

Käesoleval juhul ei ole esile toodud, et hageja oleks kostjale teatanud, et loobub

liisingumaksete hüvitamise nõudeõigusest. Samas, arvestades asjaolu, et pooled elasid koos

ühise perena 25.06.1996 – 2021.a kevad (s.o ca 25 aastat), on ilmne, et perekonnas olid välja

kujunenud tavad, kuidas ühise eluga seotud kulutusi kantakse. Pooled on esile toonud, et

varasemalt oli hagejal enda sõiduk, kuid ta võõrandas selle. On ilmne, et kui peres on üks

sõiduk ning kõik pereliikmed seda kasutavad, kannavad kõik liikmed ka sellega seotud

kulusid. Ei saa pidada usutavaks, tavapäraseks ega ka mõistlikuks, et sellises olukorras oleks

hagejal 2019. a alguses, mil ta hakkas kostja eest makseid tegema, soov esitada kostja vastu

hilisem hüvitisnõue. Sõiduki soetamiseks ja sellele järgnenud ca 1,5 aasta jooksul oli

sõidukiga seotud makseid teinud vaid kostja, mistõttu võib maksete tegemist pidada

peresiseseks viisakuseks ja vastupanuseks sõiduki kasutuseeliste saamise eest.

36. Seega leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

37. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotamine

38. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

39. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS §

174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras.

40. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui

otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis

aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida

kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik

alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik