2-22-7712/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-7712

Kohtuasi

D.X-i hagi Y.W vastu mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.04.2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y.W apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja D.X (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Paul Järve

Kostja Y.W (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Margo Põbo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y.W apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 20.04.2023 tsiviilasjas nr 2-22-7712 tehtud otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y.W kanda.

4. Mõista Y.W-lt D.X-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 714

eurot 38 senti (km-ga). Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2

sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-7712

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. D.X (hageja) esitas 24.05.2022 (täiendatud 22.08.2022; I kd, tl 48) Y.W vastu hagi, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot ning

kohustada kostjat tasuma nimetatud hüvitise hageja pangakontole kohtuotsuse jõustumisest 30

päeva jooksul. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt mõistis Pärnu Maakohus XX.XX.XXXX kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX tehtud otsusega (maakohtu XX.XX.XXXX. a otsus) kostja karistusseadustiku (KarS)

§ 121 lg 2 p 2 järgi süüdi hagejale valu tekitavas kehalises väärkohtlemises ja tema tervise

kahjustamises, mis pandi toime lähi- ja sõltuvussuhtes. Nimetatud kriminaalasjas tuvastatu

kohaselt olid hageja ja kostja elukaaslased ning 28.12.2019 tekkis kostjal hagejaga tüli XXX

asuvas elamus. Tüli ajal tungis kostja hagejale füüsiliselt kallale, haaras hageja näost ja

pigistas seda. Tekkinud rüseluse käigus tõukas kostja hagejat nii, et hageja kukkus. Pärast

seda tõusis hageja ja jooksis elamu teisel korrusel asuvasse magamistuppa. Kostja järgnes

hagejale ja ründas magamistoas uuesti hagejat. Kostja heitis hageja vastu puidust voodi

jalutsit, põhjustades sellega hagejale füüsilist valu, tervisekahjustusi lõual ja nina all, vasaku

käe neljanda sõrme pikuti murdumise ning vasaku käe esimesel sõrmel ja paremal

küünarliigesel marrastusi. Hageja ei esitanud kriminaalasjas kostja vastu tsiviilhagi, sest oli

läbielatust vaimselt väga kurnatud.

1.2. Hageja pöördus 2020. a alguses vaimse tervise halvenemise tõttu psühholoogi

vastuvõtule. Kliiniline psühholoog tuvastas hagejaga 2020. a jaanuarist kuni märtsini

toimunud visiitide alusel, et hageja käitumine viitas tõenäolisele depressioonile (esinesid

unehäired, söögiisu muutused, asteenia, lootusetusetunne, tähelepanu- ja

keskendumisraskused) ning võimalikule kujunevale posttraumaatilisele stressihäirele (pidev

ärevus- ja hirmutunne, emotsionaalne tuimus sündmustest rääkides). Nimetatud vaevused

avaldavad pikka aega negatiivset mõju hageja igapäevasele toimetulekule ja elukvaliteedile.

1.3. Kostja esitas 2020. a lõpus tsiviilasjas nr 2-20-14505 hageja vastu hagi XXX asuva

kinnistu (XXX kinnistu) kaasomandi lõpetamise nõudes, paludes jätta nimetatud kinnistu

kostja ainuomandisse. Kostja eiras teadlikult asjaolu, et kostja ja hageja kooselu pole pärast

kostja poolt hageja suhtes 28.12.2019 toime pandud kuritegu (st kostja tegevuse tõttu) XXX

kinnistul võimalik, ning esitas viidatud tsiviilasjas tahtlikult valeväiteid. Kostja jättis kohtule

eksitavalt mulje, et kostja on ohver, kellele hageja liiga tegi (ei võimaldanud XXX kinnistut

kasutada).

Tsiviilasja nr 2-20-14505 menetlus kurnas hagejat vaimselt nii intensiivselt, et oma tervise

tõttu ei olnud hageja võimeline samal ajal pidama kostjaga kohtuvaidlust, et nõuda

mittevaralise kahju hüvitamist kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel. Vaidlus tsiviilasjas nr 2-

20-14505 lõppes kohtulikult kinnitatud kompromissiga 2021. aastal. Hageja lootis, et pärast

viidatud tsiviilasja lõppu tema vaimne tervis paraneb. Eespool viidatud vaevused (mh

2-22-7712

ärevusseisund, hirmutunne), mille tõttu hageja eelnevalt psühholoogi poole pöördus, ei ole

praeguseni kadunud. Hagejale psühholoogilise toe pakkumine ohvriabiteenuse kaudu jätkus

alates 2022. a aprillist.

1.4. Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise

saamiseks ei pea kannatanu tõendama muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Lisaks tervisekahjustusele või

kehavigastusele võib kannatanu tõendada ka muid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid

kehavigastuse tõttu (VÕS I komm (2016), § 134, p 4.2.1). Seega ei pea hageja tõendama

mittevaralise kahju tekkimist, vaid üksnes seda, et kostja vastutab hagejale mittevaralise kahju

tekitamise eest. Maakohtu XX.XX.XXXX otsus tõendab, et Eesti Vabariik on tunnistanud

kostja vastutavaks hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest.

1.5. Kohtul on võimalik kannatanu tsiviilnõuet hinnates tuvastada kahju alusena ka selliseid

kehavigastust või tervisekahjustust puudutavaid faktilisi asjaolusid, mida süüdistuses ei

esitatud ning mis KarS-i eriosas kirjeldatud koosseisupärase teo hulka ei kuulu. Tsiviilhagi

aluseks olevad faktilised asjaolud ei pea olema täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest

(RKKKo 12.11.2019, 1-18-7833/63, p-d 13–14). Mittevaralise kahju eest väljamõistetava

rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest

kehavigastuse tõttu tekkinud negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest (RKTKo

15.12.2016, 3-2-1-127-16, p 19). Samuti tuleb arvestada erineva tervisekahjustuse tekkimisel

selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-

08, p 14). Praegu tuli mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada nii kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX tuvastatud hageja kehavigastusi kui ka hagejale 28.12.2019. a kehavigastustest

põhjustatud pikaajalisi vaimse tervise häireid (I kd, tl 5).

Lisaks tuleb praegu arvestada, et kostja tekitas hagejale kehavigastused tahtlikult ja

lähisuhtes. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi loetakse tahtlikult kehavigastuse tekitamist lähisuhtes

tavapärasest raskemaks kuriteoks (RKKKo 09.03.2020, 1-19-3377/32, p-d 9–10). Seega

peetakse Eestis õiguspoliitilise otsustuse kohaselt lähisuhtes toimepandud kuritegusid oluliselt

hukkamõistvamaks. Hageja elas kostjaga süüteo sooritamise ajal koos ja oli XXX kinnistu

kaasomanikuna kostjast majanduslikus sõltuvuses. Seega oli kostja õigusrikkumine

tavapärasest oluliselt raskem.

Samuti tuleb praegu mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada kostja käitumist ja suhtumist

hagejasse pärast rikkumist (mh eesmärki hoida hagejat tsiviilasja nr 2-20-14505 alustamisega

ja selles tsiviilasjas poolte endise ühise kodu enda ainuomandisse või alternatiivselt

ebamõistlikult suure hüvitise nõudmisega vaimse surve all ning tekitada temas kodust

ilmajäämise hirm; kostja ei käitunud hageja suhtes heatahtlikult ega lugupidavalt ning oli

hageja tervise suhtes ükskõikne). Samuti tuleb arvestada elukalliduse tõusu ning seda, et

kostja ei vabandanud hageja ees ega kahetsenud oma kuritegu.

Hageja nõutav hüvitis hõlmab mh tulevikus ettenägematult tekkivat mittevaralist kahju ning

vastab hagejale tekitatud tagajärje raskusele. Nimetatud summa on kostjale majanduslikult

jõukohane ning täidab kõige efektiivsemalt mittevaralise kahju hüvitamise kompenseerivat ja

preventiivset eesmärki. Kostja ei vaidlustanud, et hageja osa kahju tekkimisel puudus. Seega

ei ole alust kahjuhüvitist vähendada.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata või alternatiivselt vähendada

2-22-7712

väljamõistetavat hüvitist nullini.

2.1. Kostja vastuse kohaselt ei vaielnud menetlusosalised järgmiste asjaolude üle. Pärnu

Maakohus tegi XX.XX.XXXX kriminaalasjas nr X-XX-XXXX otsuse. Kostja esitas hageja

vastu 2020. a lõpus hagi lõpetada XXX kinnistu osas poolte kaasomand ning see tsiviilasi

lõppes 2021. a septembris kompromissiga. Kaasomandi lõpetamise nõude osas hagi

esitamisega koos pakkus kostja hagejale kinnistu osa eest hüvitist ning hüpoteegiga tagatud

nõude tasumise kohustuse ülevõtmist. Lisaks jäi XXX kinnistu kompromissi korras hageja

ainuomandisse (kostja pakkus seda ka kohtuväliselt, kuid hageja ei huvitunud kostja

ettepanekutest). Olukorras, kus poolte kooselu lõppes, oli tavapärane, et kostja soovis

lahendada varaga seotud küsimused. Seejuures tuli algne initsiatiiv hagejalt. Kaasomandi

lõpetamise nõude esitamine on iga kaasomaniku õigus, mitte teisele kaasomanikule vaimsete

kannatuste põhjustamise vahend. Kohtueelsete läbirääkimiste käigus suhtles kostjaga üksnes

hageja esindaja. Olukorras, kus hageja eelistas kohtuvaidlust vaidluse rahumeelsele

lahendamisele, ei olnud usutavad väited hageja tervisliku seisundi kohta ning need tuleb jätta

tähelepanuta.

2.2. Kohus hindas kostja süüteo keskmisest oluliselt madalamaks ning kostja tekitas hagejale

vaid mõned marrastused. Kostja põhjustas hagejale valu, mitte aga 5000 euro suuruse

mittevaralise kahju. Hageja nõue oli ülepaisutatud ega olnud kooskõlas kehtiva

kohtupraktikaga. Hageja ei tõendanud, et tema elukvaliteet halvenes nimetatud juhtumi tõttu.

Hageja kinnitas, et läks kohe taas palgatööle ega viibinud haiguslehel. Hageja ei tõendanud

ravi vajalikkust ega toimumist.

2.3. Ajavahemik 28.12.2019. a sündmuse ning kostja kaasomandi lõpetamiseks hagi

esitamise vahel oli üks aasta. See oli piisav aeg, et hageja oleks saanud esitada hagi. Lisaks

kinnitati XXX kinnistu kaasomandi lõpetamise tsiviilasjas kompromiss 2021. a septembris,

kuid hageja esitas praeguses asjas hagi alles 2022. a mais. Seega esitas hageja praeguses

tsiviilasjas hagi pahatahtlikult ning hagejale ei tekkinud mittevaralist kahju. Psühholoogi

suuliselt ja kirjalikult avaldatu jutustas ümber hageja väiteid ega kirjeldanud haiguse ega

patoloogilise seisundi diagnoosi.

2.4. Hageja keeldus arusaamatult psühholoogi abist ajal, mida ta pidas äärmiselt raskeks, ega

pöördunud psühholoogi vastuvõtule ka pärast kohtumenetluse lõppu. Lisaks ei ole tõendatud

hageja tervislik seisund pärast väidetavat psühholoogilise abi jätkumist ohvriabi teenuse

kaudu 2022. a aprillis. Ei ole tõendatud, et hageja vaimse tervise häired põhjustas 28.12.2019.

a sündmus. Ei ole tõendatud, et hagejal esineb tervisekahjustus, mille tingis 28.12.2019. a

sündmus või kostja hilisem tegevus, ning et hagejal tekkis kahju.

2.5. Alternatiivselt tuleb väljamõistetavat hüvitist oluliselt vähendada. Seejuures tuleb

arvestada, et 28.12.2019. a sündmus oli üksikjuhtum. Pärast seda ei olnud pooltel kooselulist

kokkupuudet ning seetõttu oli juhtum vähetähtis. Väljamõistetav hüvitis ei tohi ületada aastate

2019–2020 kohta kohtupraktika analüüsis märgitut, st seda, et KarS § 121 puhul oli perioodil

01.06.2018–31.05.2020 kõikide menetlusliikide lõikes suurim väljamõistetud hüvitis 2000

eurot ja kõige väiksem hüvitis 50 eurot. Keskmine hüvitis oli 588 eurot ja mediaan 500 eurot.

VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele

piirangud. Viidatud sättes märgitud rikkumise raskust peab tõendama kahjustatud isik

(RKTKo 25.02.2010, 3-2-1-159-09, p 14). Kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada,

et praegu ei olnud hagejale tekkinud võimalik kahju suur.

Maakohtu otsus ja põhjendused

2-22-7712

3. Maakohus rahuldas 20.04.2023. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5000

eurot VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel ning kohustas kostjat tasuma temalt välja

mõistetud kahjuhüvitise 5000 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul hageja

pangakontole. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1), mõistis kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 3024 eurot (km-ga)

ning viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni.

Maakohus määras, et otsus tuleb saata menetlusosalistele.

3.1. Maakohus jättis tõendite hulgast välja kõik hageja esitatud psühholoogi 13.05.2022. a

kirjalikud kokkuvõtted hageja visiitidest, kuna tegemist ei olnud digiallkirjastatud

originaaldokumentidega. Maakohus kuulas otsese tõendiallikana praeguses menetluses

psühholoogi tunnistajana üle ning lähtus tunnistaja ütlustest.

3.2. Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Maakohus mõistis XX.XX.XXXX. a otsusega

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kostja süüdi hagejale valu tekitavas kehalises väärkohtlemises ja

tema tervise kahjustamises, mis pandi toime lähi- ja sõltuvussuhtes. Kriminaalasjas tuvastatu

kohaselt olid hageja ja kostja elukaaslased ning 28.12.2019 tekkis kostjal hagejaga tüli XXX

asuvas elamus. Tüli ajal tungis kostja hagejale füüsiliselt kallale, haaras hageja näost ja

pigistas seda. Tekkinud rüseluse käigus tõukas kostja hagejat nii, et hageja kukkus. Pärast

seda tõusis hageja ja jooksis elamu teisel korrusel asuvasse magamistuppa. Kostja järgnes

hagejale ja tungis magamistoas hagejale uuesti kallale. Kostja heitis hageja vastu puidust

voodi jalutsit, põhjustades sellega hagejale füüsilist valu, tervisekahjustusi lõual ja nina all,

vasaku käe neljanda sõrme pikuti murdumise ning vasaku käe esimesel sõrmel ja paremal

küünarliigesel marrastusi. Hageja ei esitanud kriminaalasjas kostja vastu tsiviilhagi, sest oli

läbielatust vaimselt väga kurnatud. Kostja esitas 2020. a lõpus hageja vastu hagi, milles

taotles XXX kinnistu puhul poolte kaasomandi lõpetamist. Kaasomandi lõpetamise vaidlus

tsiviilasjas nr 2-20-14505 lõppes 08.09.2021 poolte kompromissiga.

Lisaks tuvastas maakohus järgmised asjaolud. Hageja ja psühholoogi ütluste ning maakohtu

XX.XX.XXXX. a otsuse kohaselt oli hageja alates 2017. aastast kostja pideva füüsilise

koduvägivalla ohver. Hageja ja psühholoogi ütluste järgi pöördus hageja 2020. a alguses

(pärast 28.12.2019. a sündmust) ohvriabi nõustamise kaudu oma vaimse tervise halvenemise

tõttu psühholoogi vastuvõtule. Psühholoog tuvastas hagejaga 2020. a jaanuarist märtsini

toimunud visiitide alusel, et hageja käitumine viitas tõenäolisele depressioonile (esinesid

unehäired, muutused söögiisus, asteenia, lootusetusetunne, tähelepanu- ja

keskendumisraskused) ning võimalikule kujunevale posttraumaatilisele stressihäirele (pidev

ärevus- ja hirmutunne, emotsionaalne tuimus sündmustest rääkides). Nimetatud hageja

vaevused avaldasid pikka aega negatiivset mõju hageja igapäevasele toimetulekule ja

elukvaliteedile. Psühholoog kohtus hagejaga ravi eesmärgil üks või kaks korda kuus. Pärast

COVID-19 piirangute kehtestamist toimusid vestlused telefoni kaudu (kontaktkohtumised ei

olnud lubatud). Hageja ja psühholoogi kohtumistesse tekkis paus, sest suure stressi tõttu

soovis hageja tegeleda probleemidega ükshaaval ning esmaseks probleemiks oli vara

jagamine. Hageja kohtus psühholoogiga uuesti 2022. a alguses, kui kinnistuga seotud vaidlus

oli lahenenud või lahenemas. Ravi jätkus, kuna aastaid kogetud vägivald on jätnud hageja

psüühikasse püsiva jälje. Hageja ravi on pikaajaline ja tervenemist on väga keeruline

prognoosida. Kuigi pinge- ja hirmutunne kodus on ajas vähenenud, on hageja kaebused

(unehäired, ärevus- ja hirmutunne) olnud ajas püsivad. Need alandavad hageja elukvaliteeti ja

tingivad edaspidise ravivajaduse.

2-22-7712

3.3. Maakohus viitas VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 2, § 134 lg-tele 2 ja 5, § 136 lg-le 2.

Kannatanu tsiviilnõuet hinnates on võimalik tuvastada kahju alusena põhimõtteliselt ka

sellised kehavigastust või tervisekahjustust (VÕS § 1045 lg 1 p 2) puudutavad faktilised

asjaolud, mida süüdistuses ei esitatud ning mis ei kuulu KarS-i eriosas kirjeldatud

koosseisupärase teo hulka. Tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud ei pea olema

täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidega. Kannatanu kahju hüvitamise nõue võib VÕS §

1045 lg 1 p 2 ja § 134 lg 2 alusel kõne alla tulla ka siis, kui kohus tuvastab süüdistatava

karistusõigusliku vastutuse eeldusena üksnes valu tekitamise. Nii teise inimese tervise

kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 alternatiiv I) kui ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise

korral (KarS § 121 lg 1 alternatiiv II) sekkutakse oluliselt inimese kehalisse puutumatusesse

ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaolu. Deliktiõiguslikult tuleb hinnata, kas ja kui

intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati

ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Hinnang isikukahju kohta sõltub konkreetsetest teo

toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude alusel tuvastada. Igasugune

valu tekitav kehaline väärkohtlemine on potentsiaalselt tegu, millega võib tekitada

kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võib olla aluseks kahju hüvitamisele. Ka

sellise käitumise korral on võimalik deliktiõiguslik vastutus ja mh kannatanu mittevaralise

kahju hüvitamise nõue. Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste ei kattu

täielikult tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses ning viimane on tähendusalalt mõnevõrra

kitsam (RKKKo 12.11.2019, 1-18-7833/63, p-d 14, 15, 23–25).

Juhtudel, kus mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju

tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad. VÕS § 130

lg 2 puhul tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva

tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust"

(RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08, p 14). Mittevaraline kahju hõlmab isiku tegevuse ja

elukorralduse piirangutest tingitud heaolu langust, kehavigastusega seotud füüsilist ja

hingelist valu (nii möödunud aja kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus). Moraalse

kahju suuruse kindlaksmääramise objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Lisaks ei ole

kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt

rahas mõõdetav (RKTKo 08.02.2001, 3-2-1-1-01, p 4). Kehavigastuse ja tervisekahjustuse

tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama üksnes

seda, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest.

Lisaks tervisekahjustusele või kehavigastusele võib kannatanu tõendada muid mittevaralisi

tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (VÕS I komm (2016), § 134, p 4.2.1).

3.4. Pooled ei vaielnud, et kostja tekitas hagejale 28.12.2019 kehavigastuse ning et pooled

olid lähisuhtes ja perekond. Maakohus luges tõendatuks, et hageja vaimse tervise

kahjustumise põhjustas kostja õigusvastane käitumine, mis on tuvastatud maakohtu

XX.XX.XXXX. a jõustunud otsusega. Seega peab kostja hagejale tekitatud mittevaralise

kahju hüvitama. Maakohtu hinnangul tõendas hageja enda ja psühholoogi ütlustega, et tal

tekkis pikaajaline vaimse tervise kahjustus.

3.5. Mittevaralise kahju suuruse määramisel juhindus maakohus õiguse üldpõhimõtetest,

ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (RKTKo 08.02.2001, 3-2-1-1-01, p 4).

Praegu oli tegemist aastaid kestnud perevägivallajuhtumiga. Viimastel aastatel on olnud Eesti

kriminaalõiguse fookuses koduvägivalla ennetamine ja vähendamine, kuna tegemist on

inimese jaoks psüühiliselt väga raskelt mõjuva vägivalla liigiga. Inimene on oma kodus

pidevalt ohus ning kardab füüsilisi ründeid. Kostja vältav koduvägivald, mille ühe episoodi

alusel mõisteti kostja kriminaalasjas süüdi, kahjustas hageja psüühikat ning tekitas talle

2-22-7712

hingelist valu ja püsivaid tervisehäireid (depressioon (unehäired, muutused söögiisus,

asteenia, lootusetusetunne, tähelepanu- ja keskendumisraskused); võimalik kujunev

posttraumaatiline stressihäire (pidev ärevus- ja hirmutunne, emotsionaalne tuimus

sündmustest rääkides)). Nimetatud vaevused mõjutavad pikka aega (mh pärast otsuse

tegemist) negatiivselt hageja igapäevast toimetulekut ja elukvaliteeti ning hageja vajab ka

edaspidi psühholoogi.

Maakohtu hinnangul tuli hüvitise suuruse määramisel lähtuda nii 28.12.2019 sündmusest kui

ka sellest, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega hageja kehalist

terviklikkust rünnati ning tema tervist mõjutati. Praegu ei saanud piirduda üksikjuhtumiga

tekitatud isikukahju hüvitamisega, vaid hageja esitas nõude üldisema elukvaliteedi languse

tõttu. Hageja nõue ei põhinenud konkreetsel kuriteoepisoodil, vaid kostja poolt hageja suhtes

pikka aega toime pandud koduvägivallal. Tuvastatud asjaolude kohaselt pidi hageja

28.12.2019 taluma oma kodus lähedase isiku poolt intensiivset füüsilist vägivalda. Selle

episoodi vägivalla intensiivsuse tõttu tekkis hagejal oma kodus edaspidi hirm oma elu ja

tervise pärast. Hageja tundis oma kodus kostja ees ööpäevaringselt hirmu ka pärast seda, kui

kostja ühisest elukohast lahkus. Kostja vägivaldsest käitumisest põhjustatud hirm tekitas

hagejal pikaajalise vältava vaimse tervise kahjustuse, mille tõttu vajab hageja psühholoogi ka

aastaid pärast kahjusündmust. Lisaks on tegemist isikukahjuga VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes.

Maakohtu hinnangul näitas hageja ja tunnistaja ütluste ning varasema kohtulahendi kohaselt

hageja vaimse tervise kahjustuste ulatust ja pikaajalisust lisaks see, et hageja suutis tegeleda

koduvägivalla tõttu toimunud menetlustega ükshaaval – esiteks kriminaalasi, seejärel vaimse

tervise ravi psühholoogi juures, ühisvaravaidluse lahendamine ning taas ravi psühholoogi

juures. Hageja füüsiline ja hingeline valu ning kannatused olid pikaajalised, intensiivsed ning

kahjustasid pikka aega hageja elukvaliteeti ning vaimset tervist.

Nt kriminaalasjas nr 1-22-4631 mõisteti juhusliku ründe eest avalikus kohas kehalise

väärkohtlemise tõttu ühekordse mittevaralise kahju hüvitisena välja 3000 eurot. Praegu tekitas

kostja hagejale raskemaid kehavigastusi (luumurd, põrutused) ning hageja vaimse tervise

pikaajaline halvenemine oli oluliselt intensiivsem. Arvestades kohtupraktikat mittevaralise

kahju hüvitamise asjades ning pikaajalise koduvägivalla all kannatanutele hüvitise määramise

kohta analüüsi puudumist, oli 5000 eurot mõistlik ja kohane hüvitis nii ühekordse

süüdimõistmise tinginud füüsilise koduvägivalla juhtumi kui ka sellele eelnenud ja järgnenud

aastatepikkuse vaimse tervise halvenemise eest.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

4.1. Hageja esitas nõude 28.12.2019 sündmusele tuginedes ega viidanud pikaajalisele

vägivallale või muudele asjaoludele. Maakohus möönis nii 09.02.2023 kohtuistungil kui ka

lahendis, et kahju on seotud konkreetse üksikjuhtumiga. Siiski leidis maakohus ekslikult, et

praegu ei saanud piirduda üksikjuhtumist tingitud isikukahju hüvitamisega. Maakohtu

ekslikul hinnangul esitas hageja üldisema elukvaliteedi languse tõttu nõude, mis põhines

kostja poolt hageja suhtes rakendatud pikaajalisel koduvägivallal, mitte konkreetsel

kuriteoepisoodil. Maakohus laiendas põhjendamatult hagi alust ning väljus esitatud hagi

piiridest, kui põhjendas mittevaralise kahju ulatust ja suurust pikaajalise koduvägivallaga.

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg

1). Maakohus hindas ekslikult väiteid, mida hageja hagis ei esitanud ning mis väljusid hagi

piiridest. Hagi aluseks on hageja esitatud asjaolud tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse

2-22-7712

kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (RKTKm 31.03.2014, 3-2-1-16-14, p 13).

Hagi aluseks on nõudega seotud faktiline asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat

individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal (RKTKo 16.11.2005, 3-2-1-

113-05, p 14).

Maakohus ei järginud õiglase kohtumenetluse printsiipe ning tegi üllatusliku lahendi, kui

tekitas otsuses uue hagi aluse ning omistas hagejale asjaolusid, mida hageja kohtuistungil ei

avaldanud (RKTKo 20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 40).

4.2. Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus tõendeid vääralt, jättis olulise tõendi

põhjendamatult tähelepanuta ega käsitlenud otsuses kostja olulisi väiteid ja tõendeid. Seega

rikkus maakohus tõendite hindamise ja lahendi põhjendamise kohustust (TsMS § 232 lg 1, §

436 lg 1).

4.2.1. Maakohus jättis ekslikult tõendina arvestamata psühholoogi 13.05.2022 kirjalikud

kokkuvõtted hageja visiitide kohta. Hagiavalduse lisana esitatud psühholoogi seisukoht on

digitaalselt allkirjastatud. Maakohus arvestas ekslikult üksnes psühholoogi tunnistajana antud

ebausaldusväärseid ütlusi ning jättis vääralt tähelepanuta, et psühholoogi kirjalikus seisukohas

avaldatu erineb oluliselt tema kohtuistungil antud ütlustest. Psühholoogi kirjalikud

kokkuvõtted ei tõenda põhjuslikku seost 28.12.2019 sündmuse ja hageja väidetava

tervisekahjustuse vahel. Lisaks ei tõenda psühholoogi kirjalikud kokkuvõtted, et hagejale

tekkisid tervisekahjustused kostja väidetava aastaid kestnud vägivalla tõttu. Maakohus

arvestas sellise väära järelduse tegemisel psühholoogi ajas muutunud ja ebausaldusväärseid

ütlusi.

4.2.2. Maakohus järeldas vääralt hagejal vaimse tervisekahju olemasolu või alternatiivselt

hindas ekslikult selle suurust. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et hagejal ei ole

tuvastatud ühtki väidetud vaimse haiguse diagnoosi, mis on põhjuslikus seoses 28.12.2019

sündmusega (RKKKo 12.11.2019, 1-18-7833/63, p 22). Hageja patsiendikaardil on

fikseeritud üksnes tema füüsilised vigastused. Hagejale ei määratud vaimsete haiguste

stabiliseerimiseks kohast ravi ning psühholoog edastas üksnes 28.12.2019 sündmuse kohta

hageja räägitut. Lisaks jättis maakohus ekslikult tähelepanuta, et hageja loobus 2020. a

kevadel psühholoogi visiitidest ja pöördus uuesti psühholoogi poole 2022. aastal pärast hagi

esitamist. Seega ei vajanud hageja pikka aega psühholoogi abi ning külastas 28.12.2019

sündmusest kuni hagi esitamiseni psühholoogi vaid mõned kuud. Maakohus järeldas vääralt,

et hagejal on tekkinud vältav tervisekahju. Hageja tugines psühholoogi visiitidest loobumisel

poolte kaasomandivaidlusele, kuid mõistlik isik oleks väidetavalt vaimselt raskel perioodil

psühholoogi abi asjakohaselt kasutanud. Lisaks ei olnud kaasomandi jagamise kohtumenetlus

mittevaralise kahju tekkimise põhjus.

4.2.3. Maakohus ei arvestanud isikukahju hindamisel konkreetse teo toimepanemise

asjaolusid (RKKKo 12.11.2019, 1-18-7833/63, p 14). Kuna praegu ei nõudnud hageja

väidetavalt aastaid kestnud vägivallaga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist, ei olnud

maakohtu määratud kahjuhüvitis proportsioonis tegelike hagi aluseks olevate asjaoludega.

Lisaks lähtus maakohus praeguses asjas kahjuhüvitise suurust määrates ekslikult

kriminaalasjas nr 1-22-4631 tehtud lahendist, mis on üksik näide, ega arvestanud praeguse

tsiviilasja asjaolusid. Mittevaralise kahju hüvitise suurus peab vastama ühiskonna heaolu

üldisele tasemele teo toimepanemise aja seisuga (st perioodil 2019–2020). Seega ei tohi

väljamõistetav hüvitis ületada sama perioodi kohta kohtupraktika analüüsis märgitut.

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna koostatud kohtupraktika kordusanalüüsi kohaselt

2-22-7712

oli KarS § 121 puhul perioodil 01.06.2018–31.05.2020 kõikide menetlusliikide lõikes suurim

väljamõistetud hüvitis 2000 eurot, väikseim 50 eurot, keskmine hüvitis 588 eurot ja mediaan

500 eurot. Kui mittevaraline kahju tekkis ja rahalise hüvitise nõue on põhjendatud, peab

hageja kasuks väljamõistetav hüvitis olema oluliselt väiksem ning vastama kehtivale

kohtupraktikale. Praeguses asjas ei saa kahjuhüvitisel olla preventiivset eesmärki, kuna

pooled ei ela pärast 28.12.2019 sündmust koos. Hageja soovis põhjendamatult hõlmata

kahjuhüvitisega tulevikus ettenägematult tekkivat mittevaralist kahju. Maakohtu välja

mõistetud kahjuhüvitis ei olnud proportsioonis ühekordsest juhtumist tingitud võimaliku

kahjuga.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse vastuse kohaselt oleks mh kostja kui kuriteo sooritanud isiku

riigilõivust vabastamine riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 ja § 59 lg 15 alusel väär ja

ebaõiglane.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu lahendit tervikuna.

8. Maakohus ei eksinud menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas järgmised asjaolud, mille

üle pooled ei vaidle. Maakohus mõistis XX.XX.XXXX. a otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

kostja süüdi hagejale valu tekitavas kehalises väärkohtlemises ja tema tervise kahjustamises,

mis pandi toime lähi- ja sõltuvussuhtes. Kriminaalasjas tuvastatu kohaselt olid hageja ja kostja

elukaaslased ning 28.12.2019 tekkis kostjal hagejaga tüli XXX asuvas elamus. Tüli ajal tungis

kostja hagejale füüsiliselt kallale, haaras hageja näost ja pigistas seda. Tekkinud rüseluse

käigus tõukas kostja hagejat nii, et hageja kukkus. Pärast seda tõusis hageja ja jooksis elamu

teisel korrusel asuvasse magamistuppa. Kostja järgnes hagejale magamistuppa ja tungis seal

hagejale uuesti kallale. Kostja heitis hageja vastu puidust voodi jalutsit, põhjustades sellega

hagejale füüsilist valu, tervisekahjustusi lõual ja nina all, vasaku käe neljanda sõrme pikuti

murdumise ning vasaku käe esimesel sõrmel ja paremal küünarliigesel marrastusi. Hageja ei

esitanud kriminaalasjas kostja vastu tsiviilhagi. Kostja esitas 2020. a lõpus hageja vastu hagi,

milles taotles XXX kinnistu puhul poolte kaasomandi lõpetamist. Kaasomandi lõpetamise

vaidlus tsiviilasjas nr 2-20-14505 lõppes 08.09.2021 poolte kompromissiga.

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas maakohus kohaldas vääralt

materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui tuvastas hagejal lisaks

eespool viidatud füüsilistele vigastustele vaimse tervisekahju ja selle suuruse. Lisaks

vaidlevad pooled, kas maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt

menetlusõiguse norme kostjalt hageja kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju suuruse

2-22-7712

määramisel (mh kas maakohus arvestas ekslikult asjaolusid, millele hageja nõuet esitades ei

tuginenud).

10. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui leidis,

et hageja nõue ei põhine üksnes konkreetsel kuriteoepisoodil (st 28.12.2019 sündmusel), vaid

ka kostja poolt hageja suhtes pikka aega toime pandud koduvägivallal, ning arvestas

nimetatuga asja lahendamisel.

10.1.

Hagimenetluses määravad pooled mh vaidluse eseme ja menetluse käigu (TsMS § 4 lg

2). Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5

lg 1). Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada (TsMS § 436 lg 3).

Seega on hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust

(TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). TsMS § 5 alusel otsustab hagimenetluses pool,

millistele asjaoludele ta oma nõude rajab ja milliste tõenditega nõuet tõendab (RKTKo

23.10.2024, 2- 22- 2159/98, p 19). Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik

hinnang (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 ls 1; RKTKo 20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 5

lg 1 ja § 436 lg 4 kohaselt ei saa kohus tugineda asjaolule, mida hagi alusena ei esitatud

(RKTKo 21.10.2020, 2- 18-109972/115, p 13; RKTKo 19.10.2015, 3-2-1-105-15, p 13).

10.2.

Asja materjalidest (mh hagiavaldusest) ei nähtu, et hageja tõi hagi alusena esile ja

tugines kostja vastu nõude esitamisel asjaolule, et kostja pani hageja suhtes koduvägivalda

toime pikka aega. Asjaolu, et hageja kannatas kostja poolt tekitatud koduvägivalda pikka

aega, esitati tunnistaja ja hageja poolt esimest korda 09.02.2023 kohtuistungil (I kd, tl-d 86

pöördel, 88 pöördel). Seejuures lõpetas maakohus eelmenetluse 12.01.2023 kohtuistungil (I

kd, tl 82). Kostja lepinguline esindaja rõhutas 09.02.2023 kohtuistungil, et hageja esitas kostja

vastu nõude üksnes 28.12.2019 sündmusele tuginedes (I kd, tl-d 88 pöördel–89) ning ka

hageja lepinguline esindaja nõustus, et varasemaid kuupäevi ja rünnakuid ei ole esile toodud

(I kd, tl 89). Maakohus kinnitas 09.02.2019 kohtuistungil pärast vastavat arutelu, et lähtutakse

konkreetsest kahjusündmusest, sellega kaasnenud tervisehäirest ja nimetatu süvenemisest (I

kd, tl 89).

Eelnevast tulenevalt puudus maakohtul praegu seadusest tulenev alus arvestada hageja nõude

lahendamisel hagi alusena väidetavat asjaolu, et kostja pani hageja suhtes koduvägivalda

toime pikka aega.

10.3.

Ringkonnakohus märgib etteruttavalt, et maakohtule ei tulenenud väidetava asjaolu, et

kostja pani hageja suhtes koduvägivalda toime pikka aega, arvestamise õigust ka VÕS § 134

lg-s 2 sätestatud kohtu kaalutlusõigusest väljamõistetava mittevaralise kahju suuruse

määramisel.

Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või

muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta

mõistlik rahasumma (VÕS § 134 lg 2). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise

kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on rõhutanud, et mittevaralise

2-22-7712

kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest,

rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda,

kannatanu enda osa kahju tekkimises ja teisi asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks

kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKKKo 11.11.2021, 1-20-3535/66, p 18).

Seega on kohtul õigus vaidluse eseme raames arvestada kõiki asjaolusid, millega arvestamata

jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kohtul ei ole aga õigust laiendada

hagi alusena esitatud asjaolusid ning tugineda väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määramisel mh rikkumise raskuse kontekstis väidetavale asjaolule, mida pool

eelmenetluses esile ei toonud, mille osas vastaspool seisukohta avaldada ei saanud ning mille

osas maakohus avaldas kohtuistungil, et sellest ei lähtuta asja lahendamisel.

10.4.

Eelnevast tulenevalt ei arvesta ringkonnakohus asja lahendamisel väidetavat asjaolu, et

hageja kannatas kostja poolt koduvägivalda pikka aega.

11. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja tekitas hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 2 kohaselt.

11.1.

Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab

kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele (VÕS § 1043). Kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati kannatanule

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (VÕS § 1045 lg 1 p 2).

Õiguskirjanduses on rõhutatud, et kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral tuleb

mittevaralise kahju (st füüsilise ja hingelise valu) tekkimist eeldada ning mittevaralise

kahjuhüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama muud, kui seda, et kahju tekitaja vastutab

talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest (VÕS I komm (2016), § 134, p

4.2.1).

11.2.

Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et kostja

vastutab XX.XX.XXXX. a otsusega tuvastatud kostja õigusvastase käitumisega hagejale

kehavigastuse tekitamise eest. Kostja poolt hagejale tekitatud füüsilised vigastused on

tõendatud maakohtu XX.XX.XXXX. a otsusega ja 28.12.2019. a patsiendikaardiga (I kd, tl -

d 9– 12). Maakohtu tuvastatud füüsiliste vigastuste tekitamisele ei vaidle vastu ka kostja.

Maakohus ei eksinud materiaal-ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas hageja vande

all antud ütluste ja psühholoogi ütluste alusel, et kostja tekitas XX.XX.XXXX otsusega

tuvastatud õigusvastase käitumisega hagejale ka vaimse tervise probleemid kui

tervisekahjustuse. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja pöördus 2020. a alguses (st

pärast 28.12.2019 sündmust) psühholoogi vastuvõtule. Asjakohatud on apellatsioonkaebuse

väited, et paus hageja ja psühholoogi kohtumistes viitas sellele, et hageja ei vajanud

psühholoogi abi. Psühholoog on oma ütlustes kinnitanud, et inimesel ei pruugi olla jõudu

tegeleda mitme probleemiga korraga. Ringkonnakohus ei nõustu, et psühholoog on ütlustes

kajastanud üksnes hageja avaldatut. Psühholoog on eriteadmistega isikuna andnud kostja

avaldatu ja käitumise alusel hinnangu, et tõenäoliselt oli hagejal depressioon ning kujunemas

posttraumaatiline stressihäire. Ringkonnakohus ei nõustu, et nimetatud vaimse tervise

probleemidele oli hagejal võimalik tugineda üksnes olukorras, kus arst on need diagnoosinud.

Sõltumata sellest, kas hagejal esines konkreetselt depressioon või posttraumaatiline

stressihäire, on kostja vande all antud ütlustega tõendatud, et hagejal esinesid pärast

28.12.2019. a sündmust hirm, ärevus ja unehäired (I kd, tl 89 pöördel). Ringkonnakohus peab

2-22-7712

ka eluliselt usutavaks, et XX.XX.XXXX otsusega tuvastatud kostja õigusvastane käitumine

mõjutas ka hageja vaimset tervist ja põhjustas hingelist valu.

12. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus, kas maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui

jättis tõendina arvestamata kõik psühholoogi kirjalikud kokkuvõtted, kuna tegemist ei olnud

digiallkirjastatud originaaldokumentidega.

12.1.

Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas hagiavalduse lisad (mh psühholoogi

13.05.2022 kirjaliku kokkuvõtte ja selle väidetava digitaalallkirja kinnituslehe) ühe pdf

formaadis failina. Lisaks esitas hageja 22.08.2022 menetlusdokumendi lisana docx formaadis

psühholoogi 21.08.2022 kirjaliku arvamuse. Kostja vaidles hageja 22.08.2022 esitatud tõendi

vastuvõtmisele 04.11.2022 kohtuistungil vastu, kuna selles puudus kuupäev ja digitaalallkiri

ning faili metaandmete kohaselt ei olnud dokumendi koostajaks psühholoog (I kd, tl 52).

Maakohus kontrollis kostja vastuväiteid ning andis hagejale tähtaja digitaalselt allkirjastatud

dokumendi esitamiseks (I kd, tl 52 pöördel). Hageja esitas 07.12.2022 pdf formaadis

psühholoogi seisukoha ja digitaalallkirja kinnituslehe. Lisaks esitas hageja taotluse kuulata

eriteadmistega isikuna üle psühholoog, et tõendada hagejale kostja tekitatud mittevaralise

kahju raskust ja ulatust (I kd, tl-d 62,64, 65). Kostja vaidlustas hageja 07.12.2022 esitatud

tõendi usaldusvääruse 12.01.2023 kohtuistungil, kuna allkirjaleht oli hilisema kuupäevaga kui

seisukoht ning esitatud fail ja allkirjalehelt nähtuv fail olid erineva suurusega. Maakohus

arutas viidatud tõendi võimalikku ebausaldusväärsust menetlusosalistega ning selgitas, et

tõendi puhul esineb põhjendatud kahtlus selle usaldusvääruse osas (I kd, tl-d 80 pöördel–81).

Lisaks rahuldas maakohus 12.01.2023 kohtuistungil hageja taotluse kuulata tunnistajana üle

sama psühholoog.

12.2.

Kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja

lahendamisel TsMS § 238 lg-tes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Tõendi võib selle

hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne (TsMS § 238 lg

5). TsMS § 238 lg 5 alusel tõendiga arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud

menetlusosalisele üllatusena, mistõttu peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist

olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda

teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse

esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusväärsuse väite kohta (RKTKm 26.04.2023, 2-20-

18894/30, p 10.6). Riigikohtu praktikast järeldub, et kui kohus jätab tõendi arvestamata

põhjendusega, et see ei ole usaldusväärne, kuna selle ehtsust ei saa kontrollida, tuleb anda

poolele TsMS § 230 lg 2 ls 2 järgi võimalus tõendada asjaolu muude tõenditega (RKTKo

29.09.2015, 3-2-1-81-15. p 14).

Eelnevast tulenevalt saab tõendi ebausaldusvääruse tõttu arvestamata jätmist vaidlustada

eelkõige pool, kes vastava tõendi esitas ja sellega oma väiteid tõendada soovis. Nimetatu on

kooskõlas mh TsMS § 5 lg-s 2 sätestatuga, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa menetlusosaline, kes vaidlustas tõendi vastuvõtmist, hiljem vaidlustada

tõendi arvestamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal võimalik viidata tunnistaja

ütluste ebausaldusväärsusele 09.02.2023 kohtuistungil ning mh esitada tunnistajale selles osas

täiendavaid küsimusi. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kostja oleks nimetatud õigust

kasutanud.

Lisaks, nagu eespool märgitud, arvestas maakohus praeguse asja lahendamisel ekslikult

väidetavat asjaolu, et kostja pani hageja suhtes koduvägivalda toime pikka aega. Seega ei ole

2-22-7712

asja lahendamisel oluline, kas nimetatud osas olid tunnistaja ütlused ja kirjalikud seisukohad

vastuolulised.

13. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena põhjendatult, et kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 5000 eurot.

13.1.

Nagu eespool märgitud, tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse

tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks

maksta mõistlik rahasumma (VÕS § 134 lg 2). Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa

rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2 ja 5 ning TsMS

§ 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel (RKKKo 11.11.2021, 1-20-3535/66, p

18).

VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus peab vastama

ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja

kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldav (RKTKo 26.06.2013, 3-

2-1-18-13, p 13). Lisaks arvestab kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel

hüvitiste suurust sama liiki asjade kohtupraktikas (RKTKo 17.10.2011, 3-2-1-105-01).

Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata

poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja teisi asjaolusid, millega

arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKKKo 11.11.2021, 1-

20-3535/66, p 18).

13.2.

Nagu eespool märgitud, arvestas maakohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel

ekslikult väidetavat asjaolu, et tegemist oli aastaid kestnud perevägivallajuhtumiga.

Nimetatud osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

13.3.

Maakohus arvestas mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel põhjendatult aga

seda, et koduvägivald (st lähedase isiku poolt toime pandud vägivald) mõjub kannatanu jaoks

vaimselt väga raskelt ning tegemist on raske rikkumisega. Samuti arvestas maakohus

põhjendatult, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega hageja kehalist

terviklikkust rünnati ning tema tervist mõjutati. Tuvastatud asjaolude kohaselt koges hageja

28.12.2019 oma kodus lähedase isiku poolt intensiivset füüsilist vägivalda. Pooled ei vaidle,

et 28.12.2019 tungis kostja hagejale füüsiliselt kallale, haaras hageja näost ja pigistas seda.

Tekkinud rüseluse käigus tõukas kostja hagejat nii, et hageja kukkus. Kostja tungis

magamistoas hagejale uuesti kallale ning heitis hageja vastu puidust voodi jalutsit,

põhjustades sellega hagejale füüsilist valu, tervisekahjustusi lõual ja nina all, vasaku käe

neljanda sõrme pikuti murdumise ning vasaku käe esimesel sõrmel ja paremal küünarliigesel

marrastusi. Lisaks arvestas maakohus põhjendatult, et eespool kirjeldatud füüsiline rünne

kahjustas lisaks ka hageja psüühikat, tekitas hingelist valu ning tekitas hagejal vaimse tervise

häireid.

13.4.

Samuti arvestas maakohus praegu mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel

põhjendatult hüvitiste suurust sama liiki asjade kohtupraktikas. Maakohus viitas asjakohaselt

21.08.2020 toime pandud teo eest kriminaalasjas nr 1-22-4631 välja mõistetud mittevaralise

kahju hüvitise suurusele ning põhjendas jälgitavalt, miks praegu tuleb kostjalt hageja kasuks

2-22-7712

välja mõista suurem hüvitis. Ringkonnakohus nõustub, et tuleb arvestada, et praegu tekitas

kostja hagejale raskemaid kehavigastusi ning ka hageja vaimse tervise kahjustamine oli

oluliselt intensiivsem (mh põhjusel, et kostja oli hageja lähedane isik).

Kostja leiab ekslikult, et väljamõistetav hüvitis ei tohi praegu ületada kostja viidatud

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna koostatud kohtupraktika kordusanalüüsis

märgitut. Kostja viidatud kohtupraktika analüüsi alusmaterjaliks olid kohtute infosüsteemist

lahendi ületekstiotsingu abil leitud 01.06.2018.–31.05.2020 jõustunud lahendid

kriminaalasjades, milles esitati mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Eelnevast järeldub

ringkonnakohtu hinnangul, et eelduslikult käsitleb see kohtupraktika analüüs mittevaralise

kahju hüvitisi, mis mõisteti välja enne 28.12.2019 toimunud sündmuste eest. Kuigi

mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on asjakohane arvestada varasemas

kohtupraktikas välja mõistetud hüvitiste suurusi, tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada ka

elukalliduse tõusu. Kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded

tsiviilasjades 2020.–2022. aastal“ kohaselt mõistsid kohtud aastatel 2020–2022 kehavigastuse

tekitamise või tervise kahjustamise korral välja mittevaralise kahju hüvitisi alates 100 eurost

kuni 12 000 euroni. Ringkonnakohtu hinnangul kajastab viidatud kohtupraktika analüüs,

arvestades selle aluseks olevate lahendite kuupäevi ning nõuete aluseks olevate sündmuste

toimumisaega, asjakohasemalt vaidlusaluse sündmusega ajalises kontekstis võrreldavates

olukordades välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisi. Keskmine hüvitis oli 1752 eurot ja

mediaan 1000 eurot, st vastavad näitajad olid suuremad kui kostja poolt varasema

kohtupraktika analüüsi alusel esitatud näitajad.

13.5.

Lisaks tuleb ringkonnakohtu hinnangul praegu mittevaralise kahju hüvitise suuruse

määramisel arvestada ka kostja käitumist ja suhtumist hagejasse pärast 28.12.2019. a

sündmust. Menetlusosalised ei vaidle, et kostja ei ole hageja ees vabandanud ega muul viisil

üritanud oma käitumist heastada. Kostja hinnangul oli tema süütegu keskmisest tähtsusetum

ning kostja tekitas hagejale vaid mõned marrastused.

13.6.

Arvestades eespool nimetatut, leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul

lõppjäreldusena põhjendatult, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju

hüvitis 5000 eurot. Seda ka olukorras, kus ringkonnakohus ei arvesta väidetavat asjaolu, et

tegemist oli aastaid kestnud perevägivallajuhtumiga. Sellises suuruses mittevaralise kahju

hüvitis on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas kostja teo toimepanemise ning hagi aluseks

olevate asjaoludega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine ning selgitused riigilõivu tagastamise

taotlemise kohta

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda.

15. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale

kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3).

15.1.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

2-22-7712

Hageja menetluskulude nimekirja järgi oli tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 828 eurot 75 senti (km-ga). Menetluskulude

nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele

kokku 5,5 tundi. Kuigi hageja on lisanud apellatsiooniastmes tehtud toimingute kohta

ekslikult teist tsiviilasja puudutava info, tuleb ringkonnakohtul asja materjalide alusel hageja

lepingulise esindaja toimingute ja nende ajakulu põhjendatust hageja menetluskulude

nimekirjast nähtuva 5,5 tunni kontekstis hinnata (TsMS § 174 lg 1 ls 2). Asja materjalidest

(mh õigusabiteenuse arve kuupäevast) nähtub, et hagejale esitatud arvete kohaselt oli hageja

lepingulise esindaja apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja esitamise toimingute ajakulu

neli tundi ning ringkonnakohtule saadetud 26.08.2024 päringu ning 15.01.2025

menetlusdokumendi koostamise ja esitamise toimingute (sh ringkonnakohtu 03.09.2024 ja

08.01.2025 kirjadega tutvumine) ajakulu 1,5 tundi.

Arvestades maakohtu otsuse (13 lk), apellatsioonkaebuse (ca 5,5 lk) ning hageja

apellatsioonkaebuse vastuse (ca 5 lk) sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul

apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja esitamisega seotud toimingud ja neile kulunud aeg

põhjendatud ja vajalik nelja tunni ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on ringkonnakohtule

saadetud 26.08.2024 päringu ning 15.01.2025 menetlusdokumendi koostamise ja esitamise

toimingud ja neile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik 0,75 tunni ulatuses. Seega on hageja

lepingulise esindaja toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 4,75 tundi.

Esindaja tunnitasu 150 eurot (km-ga) ei ületanud vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase

keerukusega vaidluste puhul.

Hageja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Eelnevast tulenevalt on hageja menetluskulu apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalik

714 euro 38 sendi ulatuses (4 tundi × 125 eurot × 1,2 + 0,75 tundi × 125 eurot × 1,22).

Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

15.2.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud määras viivist.

15.3.

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1

järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale

võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot.

16. Ringkonnakohus selgitab apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu kohta järgmist.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 420

eurot (dtl 196). Ringkonnakohus jääb varem väljendatud seisukohale, et kostja on praegu

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt

ei võeta riigilõivu mh kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagi

läbivaatamise eest. RLS § 59 lg 15 kohaselt tasutakse mh apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule,

2-22-7712

arvestades kaebuse ulatust.

Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatud hageja viited TsMS § 145 lg-le 1, RLS § 59 lg-le

15 ja vastavale Riigikohtu praktikale, mille kohaselt riigilõivuvabastus ei kohaldu

vastaspoolele asjas, kus hagejaks on Eesti Vabariik (RKTKo 28.02.2018, 2-15-9421/51, p 15).

Riigikohus viitas samas tsiviilasjas, et riigilõivu maksmise kohustuse korral tasuks riik lõivu

riigieelarvest riigieelarvesse. Ka õiguskirjanduses on rõhutatud, et otstarbekuse kaalutlustel on

sätestatud, et Eesti Vabariik ei pea riigieelarvesse riigilõivu tasuma, kuna see raha tasutaksegi

Eesti Vabariigile (TsMS I komm (2017), § 145, p 1). Ringkonnakohtu hinnangul sätestatakse

RLS § 22 lg 1 p-s 12, et riigilõivu ei võeta kindlat liiki hagi läbivaatamise eest ning RLS § 59

lg 15 alusel kohaldub kaebuse esitamisel sellises hagimenetluses riigilõivu tasumisest

vabastamine mõlema poole jaoks. Seadusest ei tulene erisust, et riigilõivu tasumisest on

vabastatud üksnes isik, kellele on tekitatud kahju kehavigastuse või muu terviserikkega, ning

et kehavigastuste või terviserikke tekitaja peab apellatsioonkaebuse esitamisel siiski riigilõivu

tasuma.

Eelnevast tulenevalt on kostjal õigus taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1, § 150 lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta

möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud

lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)