2-22-15459/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

03.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-15459

Kohtuasi

T.W avaldus vanemate ühise hooldusõiguse

täielikuks lõpetamiseks ja avaldajale üleandmiseks

C.N-i avaldus ühekordse otsustusõiguse saamiseks

lapse elukoha registreerimiseks ja lapse lisamiseks

perearsti nimekirja

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.05.2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C.N-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad määruskaebuse

menetlemisel

Avaldaja/puudutatud isik T.W (isikukood XXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Helen Hääl ja

Andra Olm

Avaldaja/puudutatud isik C.N (isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper

Puudutatud isik T.S (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Kardo Karon

Eestkoste asutus Tallinna linn (Tallinna Kesklinna

Valitsuse kaudu), lepinguline esindaja Kaisa Tiits

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde C.N-i määruskaebusele lisatud tõendid ning T.W

määruskaebuse vastusele lisatud tõendid.

2. Võtta asja juurde C.N-i 14.08.2023 seisukohaga esitatud tõendid, välja arvamud

ema esindaja 04.08.2023. a e-kiri.

3. Jätta Harju Maakohtu 25.05.2023. a määrus muutmata.

2-22-15459

4. Jätta C.N-i määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosalisete endi kanda, v. a

lapsele määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.W (edaspidi lapse ema, T.W) esitas 14.10.2022 avalduse T.S-i (laps, tütar) vanemate

ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja lapse emale üleandmiseks. Avalduse kohaselt

on T.W-l ja C.N T.S-il (edaspidi lapse isa või C.N) ühine laps, kellel on Monaco Vürstiriigi ja

Saksamaa Liitvabariigi kodakondsus. Vanemate erimeelsuste tõttu ei ole lapse elukohta

Eestisse registreeritud.

1.1. Avalduse kohaselt kolisid ema ja laps 27.08.2018 elama Eestisse ning laps hakkas käima

prantsuskeelses lasteaiarühmas lasteaias XXXX. Lapse isa lükkas Eestisse kolimist korduvalt

edasi, reisis ja töötas Monacos. Lapse isa tööalaste konfliktide tõttu muutusid konfliktseks ka

peresuhted, mistõttu lapse ema otsustas 2019. aastal suhte lõpetada. Vanemad säilitasid lapse

suhtes ühise hooldusõiguse ning lapse ema nõusolekul viibib laps kummagi vanema juures

võrdse aja (50/50 suhtluskord). Lapse isa nõudis, et laps peab olema isaga koos rohkem, kuna

lapse isa kõrgema vanuse tõttu on temal võimalik veeta lapsega koos vähem aastaid kui lapse

emal. Poolte vaidlused lapse kasvatamise teemadel on muutunud aja jooksul üha

intensiivsemaks ja sagedasemaks.

1.2. 2020. a veebruaris teatas lapse isa, et tema Kanadas elav ema on haige ja suremas, ning

palus võimalust poolte ühise lapsega paariks nädalaks Kanadasse sõita, et oma emaga hüvasti

jätta. Lapse isa lahkus lapsega Eestist 03.03.2020. Lapse ema andis isale nõusoleku lapsega

reisimiseks tingimusel, et lapse isa toob lapse tagasi Eestisse 19.03.2020. Lapse isa ei tulnud

kokkulepitud ajal lapsega reisilt tagasi, pannes toime lapseröövi. Lapse Kanadas viibimise ajal

takistas isa lapse ja ema vahelist suhtlemist. Lapse isa katkestas lapse ja ema suhtluse

täielikult 34 päevaks, erandina sai ema lapse sünnipäeval lapsega 2 minutit rääkida. Lapse isa

ei toonud last kohtu korraldusel vabatahtlikult Eestisse tagasi. Lapse ema tõi lapse Eestisse

tagasi alles pärast seda, kui Kanada kohus määras 26.10.2020 otsusega kohtuasjas nr FL03-

62472 lapse Eestisse tagastamise kuupäevaks 05.11.2020. Sama otsusega määras kohus, et

lapse mõlemad passid (Saksamaa ja Monaco) tuleb anda lapse ema kätte ning need jäävad ka

edaspidi tema kätte. Lisaks määras kohus, et kumbki vanem ei tohi lapsega Eestist teise

vanema kirjaliku nõusoleku või vastavasisulise kohtumääruseta lahkuda. Laps jõudis koos

emaga Eestisse tagasi 06.11.2020.

1.3. Alates lapse tagastamisest Kanadast Eestisse 2020. a novembris on vanemad kasvatanud

last vahelduvalt nädal/nädal suhtluskorra põhimõttel, kuid vanemate omavaheline suhtlus on

olnud äärmiselt pingeline. Vanematel on erimeelsused seoses lapse hariduse ja

huviharidusega. Isa manipuleeriv käitumine on lapse ja ema vaimsele tervisele väga halvasti

mõjunud. 2019. a septembris täheldasid lasteaiakasvatajad lapse käitumise halvenemist ajal,

mil lapse isa viibis püsivalt Eestis ja võttis osa lapse kasvatamisest. Lapsel sagenesid

raevuhood, laps muutus lasteaias verbaalselt ja aeg-ajalt ka füüsiliselt agressiivseks.

Kasvatajad proovisid lapsega rääkida ning sellised vestlused lõppesid tihti lapse väljendiga:

„issi on õel“. Kuna olukord muutus üha halvemaks, hakkas psühholoog lapse käitumist

2-22-15459

jälgima ning lapse vanemad hakkasid käima 2021. a jaanuaris lapsega terapeut HS

vastuvõttudel.

1.4. Lisaks tekkis lapse emal kahtlus, et lapse isa väärkohtleb last seksuaalselt. Seetõttu esitas

ema 14.10.2022 selle kohta politseile avalduse. Lapse terapeudi HS hinnangul saab laps isalt

segaseid sõnumeid ema suunal, laps on äärmiselt paranoiline, ärev ja hirmul. Laps on emale

rääkinud, et peab olema isaga rohkem koos kui emaga, sest isa on vanem ja sureb varsti ära.

1.5. Ema hinnangul on perelepituse läbiviimine ja kohtuvälise lahenduse leidmine võimatu,

kuna vanemate suhted on konfliktsed (seda tingituna lapse isa manipuleerivast käitumisest).

Lapse elukorralduslikes küsimustes ei ole võimalik jõuda ühisele arusaamale. Lapse isaga ei

ole kokkulepete sõlmimine võimalik. Lapse isa kuritarvitab oma vanemlikke õigusi takistades

lapse ema last puudutavates küsimustes otsuste vastuvõtmisel. Laps käib eelkoolis, kuid tal

puudub Eestis kehtiv sissekirjutus, kuna lapse isa ei anna lapse elukoha Eestisse

registreerimiseks nõusolekut.

1.6. Lapse isa on varem pannud toime lapseröövi ning on alust karta, et ta võib seda korrata.

Ka enne 2020. aastal toime pandud lapseröövi avaldas lapse ema lastekaitsetöötajale, et tal on

hirm, et lapse isa võib lapse röövida. Seetõttu tuleb lapse emale anda lapse suhtes

ainuhooldusõigus, et lapse isal ei oleks võimalik last röövida. Ema vajab lapse

ainuhooldusõigust ka selleks, et registreerida lapse elukoht lapse ema aadressile, sest lapse isa

ei kavatsegi emale lapse elukoha registreerimiseks nõusolekut anda. Hooldusõigus

võimaldaks emal lapse lõpuks Eestisse registreerida.

1.7. Lapse ema hinnangul tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada, sest lapse isa

hirmutab last oma surmaga ning nõuab seetõttu, et laps viibiks rohkem isa juures. Lapse isa

räägib lapse emast ja ema perekonnast lapsele halba. Lapse ema ei soovi ega suuda teostada

lapse isaga ühist hooldusõigust. Laps kannatab vanemate pidevate lahkhelide ja koostöö

puudumise tõttu ning on isa kahjuliku mõju all. Lapse ema on pädevam ja tasakaalukam

vanem ning suudab tagada lapsele stabiilsuse ja lapse huvidele vastava elukorralduse.

2. Koos avaldusega esitas lapse ema esialgse õiguskaitse taotluse, paludes keelata

kohtumenetluse ajal isal lapsega Eestist lahkumise ning reguleerida lapse ja isa suhtlemist

kuni kriminaalmenetluse lõpuni. Maakohus rahuldas 18.10.2022. a määrusega esialgse

õiguskaitse taotluse, keelates lapse isal lapsega reisimise ning piirates isa ja lapse suhtlemist

nii, et see toimub vähemalt korra nädalas kestusega kuni kaks tundi vanematele sobiva

kolmanda isiku juuresolekul. Lapse isa määruskaebuse alusel tühistas kohus 08.11.2022. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud osaliselt, tühistades suhtlemise piirangu.

Reisikeeld jäi jõusse.

Menetlusosaliste seisukohad

Lapse isa seisukoht

3. Lapse isa vaidles ema avaldusele vastu ning palus selle rahuldamata jätta. Lapse isa ei ole,

erinevalt lapse emast, viinud last kunagi Eesti Vabariigist välja ilma ema nõusolekuta. Last ei

ole võimalik Eestist välja viia, kuna lapse reisidokumendid on ema käes. Isa on teinud vaid

päringu võimaliku Saksamaa reisi kohta ega ole tekitanud olukorda, kus emal peaks olema

hirm lapse riigist lahkumise osas.

3.1. Isa ei ole last kunagi väärkohelnud ega ole pannud toime ühtegi muud tegu, mis oleks

kahjustanud lapse huve. Kriminaalmenetlus jäeti 24.10.2022 teate kohaselt algatamata. Väited

2-22-15459

lapse seksuaalsele väärkohtlemise kohta on alusetud. Ema käitumine politseile avalduse

esitamisel oli pahatahtlik. Juba 2022. aasta alguses toimus lapsega Lastemajas vestlus

samalaadsete kahtlustuste alusel. Ka siis jäeti kriminaalmenetlus algatamata. Emapoolsete

pahausksete ja teadlikult ebaõigete väidetega on isa ja lapse suhtlemist põhjendamatult

piiratud. Lapse ema soovib last isast võõrandada. Kaevatava määrusega tekitatakse lapsele

trauma, sh muudetakse alusetult lapse elukorraldust ja harjumusi. Lapse ema süüdistused

lapse isa suunal (isa vähene panus pere ellu, konfliktne käitumine, halvad suhted sugulastega,

vägivalla kasutamine lapse ema suhtes, kontrolliv käitumine, ähvardused laps riigist välja

viia, lapse hirmutamine) on paljasõnalised ja tõendamata. Vanemate vahel ei ole lapse tervise

osas vaidlust. Laps on käinud vanemate lahkuminekust tingitud stressi leevendamiseks

vanemate nõusolekul alates 2019. aastast psühholoogi vastuvõtul. Vanematel puudub üksmeel

vaid lapse elukoha registreerimise ja perearsti valiku osas. Ülejäänud küsimustes on vanemad

suutnud ühist hooldusõigust teostada. Suhtlus toimub vahelduva elukoha põhimõttel ning

lapsel on lähedane suhe mõlema vanemaga.

3.2. Lapse ema esitas avalduse lapse elukoha enda juurde registreerimiseks ilma seda lapse

isaga eelnevalt arutamata. Lapse isal ei ole teavet, kas ema üürikorteri omanik on nõus lapse

üürikorterisse registreerimisega. Isa on valmis registreerima lapse oma elukohta, kuna see

kuulub lapse isale ning on olnud lapse elukohaks. Kui vanemad oleksid jõudnud elukoha

registreerimise osas kokkuleppele, oleks ka perearst valitud.

3.3. Lapse isa ei ole lapseröövi toime pannud. Reis Kanadasse oli lapse emaga kooskõlastatud

ning reisilt naasmine viibis COVID-19 leviku vältimiseks kehtestatud reisipiirangute tõttu. Isa

lahkus lapsega Kanadasse 03.03.2020 ema nõusolekul. 13.03.2020 teatas Kanada valitsus, et

inimestel tuleb reisimist vältida. Lapse isa andis lapse emale teada, et lapsega tagasireisimine

on keeruline. Tagasilennu aeg lükati 30. aprillile 2020, kuid ka see lend tühistati. Vanemad

suhtlesid kirja teel pidevalt ning ema suhtles lapsega igapäevaselt interneti vahendusel ning

saatis lapsele Eestist kingitusi. Isa hinnangul pidi lapse ema olema sellest teadlik, et isa ei

soovi lapsega Kanadasse jääda (Kanadasse jäämine ei olnud tähtajalise viisa tõttu võimalik).

02.08.2020 lendas lapse ema Kanadasse ning laps sai olla vaheldumisi mõlema vanemaga.

Seega elasid mõlemad vanemad neli kuud Kanadas ning vanemate ja lapse vahel oli toimiv

suhtluskord. Kanada kohtumenetlus lõppes poolte kokkuleppel 25.10.2020 ning kokkulepet

kinnitavas määruses fikseeriti lapse vabatahtliku tagastamise tingimused. Seega mingit

lapseröövi ei tuvastatud. Ajavahemikul 2020. a märts – 2020. a oktoober leidsid Kanada

kohtud järjekindlalt, et lastega rahvusvaheliste reiside läbimine on COVID-19 viiruse leviku

ajal vastutustundetu.

Eestkosteasutuse seisukoht

4. Tallinna Kesklinna Valitsuse esindaja ei toetanud lapse ema taotlust ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks leides, et see ei vasta lapse huvidele ja vajadustele. Lastekaitsespetsialist on

olnud perekonnaga tihedas kontaktis alates 2021. a algusest. Vanemate omavahelised suhted

on väga pingelised, kuid lapsevanemad on suutnud kinni pidada 50/50 põhimõttel

suhtluskorrast. Lapsevanematel on olnud erimeelsusi lapse üleandmise, hariduse ja

huviringide teemal. Vanematel puudub üksmeel lapse elukoha registreerimise osas. 2022. a

alguses tegi lastekaitsetöötaja kodukülastused mõlema vanema elukohta. Mõlemad vanemad

suudavad pakkuda lapsele turvalist arengu- ja kasvukeskkonda. Kodukülastusel ilmnes, et

lapsel on lähedane suhe mõlema vanemaga. Lastekaitsetöötaja vestles ka lapsega, kes värvis

vestluse ajal pilte ning rääkis, et isa juures meeldib talle Ipadis olla ning ema juures telekat

vaadata. 2022. aasta alguses toimus lapsega vestlus Lastemajas, kus ei tuvastatud, et isa ja

lapse suhe oleks ebaterve. Hooldusõiguse täielik lõpetamine ja ainuhooldusõiguse üleandmine

2-22-15459

on väga äärmuslik meede ning ei ole praegusel juhul põhjendatud. Samuti ei ole lapsega

tegelenud spetsialistidel tekkinud kahtlust lapse seksuaalse väärkohtlemise osas.

Lapse esindaja seisukoht

5. Lapse esindaja leidis, et eelduslikult on lapse huvides, kui tal on kaks hooldusõiguslikku

vanemat. Esindaja kohtus lapsega 27.10.2022 ema elukohas. Vestlusest selgus, et laps teab

hästi, et ta elab nädal ema ja nädal isa juures. Koolis ta parema meelega ei käiks ning mängiks

meeleldi päevad läbi. Laps rääkis positiivselt mõlemast vanemast ja kinnitas, et kui ta

pahandust teeb või sõna ei kuula, siis tõstavad vahel mõlemad vanemad häält. Laps kinnitas,

et isa juures on tal oma voodi, kuid ta eelistab magada isaga ühes voodis, kuigi isa seda

pidevalt keelab. Laps oli keelamise pärast isa peale natuke solvunud. Pesemas on ta käinud nii

ema kui isaga. Laps jättis esindajale rõõmsameelse mulje ning silmatorkavat ärevust või

midagi negatiivset esindaja lapse juures ei täheldanud. Laps oli mõlema vanema suhtes

positiivselt meelestatud ning leidis, et talle sobib selline elukorraldus, kus ta on vanemate

juures vaheldumisi võrdse aja. Lapse esindaja hinnangul puuduvad selged märgid või tõendid,

millest saaks järeldada, et esineb lapseröövi oht. Seega ei ole reisimiskeeld pigem

põhjendatud. Oht, et isa võib lapsega Eestist lahkuda, ei ole reaalne. Hetkel on ainsad

vanematevahelised vaidlused elukoha registreerimine, perearsti valimine ning puudujäägid isa

vanemlikes oskustes. Vanemad võiksid kaaluda nende küsimuste lahendamist kolmanda

osapoole vahendusel ning kui see ei õnnestu, võiks anda ühele vanematest ühekordse

otsustusõiguse. Lapse esindaja hinnangul ei ole mistahes muudatuste tegemine ühises

hooldusõiguses lapse huvides.

6. Lapse ema esitas 20.03.2023 taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, taotledes endale

ainuotsustusõigust lapse tervise küsimustes, et laps saaks jätkata teraapiat psühholoog HS

juures või selle võimatuse korral valida lapsele teraapia jätkamiseks teine spetsialist. Laps

vajab jätkuvalt teraapiat ning lapse huvides on, kui seda viib läbi lapse jaoks juba tuttav

terapeut. Vanematel on vaidlus teraapia jätkamise vajaduse üle ning lapse isa keeldus teraapia

jätkamiseks nõusolekut andmisest leides, et HS ei ole sobiv terapeut. Maakohus jättis

28.03.2023 määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata.

Lapse isa avaldus otsustusõiguse saamiseks

7. Lapse isa esitas 31.03.2023 avalduse lapse elukoha registreerimiseks ning perearsti

valikuks otsustusõiguse saamiseks. Avalduse kohaselt ei ole vanemad eeltoodud küsimustes

seni kokkuleppele jõudnud. Lapse isa on esitanud lapse emale kirjalikke päringuid lapse

elukoha registreerimise kohta, ei ole ema neile vastanud. Isa elukoha ja lapse kooli (XXX)

vahemaa on 4,2 km (autosõiduga, jalutades 3,4 km). Isa elab oma korteris. Emal puudub

kesklinnas isiklik kinnisvara, emale kuulub alates 28.11.2022 Liikva külas asuv kinnisasi, kus

isale teadaolevalt ei ole elamut. Lapse harjumuspärane elukeskkond on Tallinna kesklinn, kus

asuvad ka lapse ja vanematega tegelenud spetsialistid. Ema ei ole isale siiani oma aadressi

avaldanud ega selgitanud, miks peaks lapse elukohaks olema ema elukoht. Ema ei anna isale

lapse kohta teavet ega aruta lapsega seotud küsimusi. Isal puudub info selle kohta, kas emal

on Eestis perearst. Isal on Eestis inglise keelt valdav perearst, seega soovib isa registreerida

lapse oma perearsti nimekirja.

Isa palus kohtul kohustada ema andma isale üle lapse Saksamaa Liitvabariigi passi.

Eestkosteasutuse seisukoht isa avaldusele

2-22-15459

8. Linna esindaja leidis isa avaldusele esitatud seisukohas, et lapse vanemad on elukoha ning

perearsti valiku osas võrdses olukorras, kuna mõlemad vanemad elavad kesklinnas ning

hoolitsevad lapse eest võrdselt. Vanemad elavad üksteisest 500 m jalutuskäigu kaugusel,

seega on mõlema vanema kodust XXXi peaaegu sama pikk teekond. Asjaolu, et isa korter on

tema isiklik kinnisvara, ei anna lapse isale eelist registreerida last enda elukohta.

Eestkosteasutuse hinnangul võiksid vanemad jõuda lapse elukoha registreerimise ja perearsti

valiku osas kokkuleppele. Juhul, kui vanemad ei suuda kohtumenetluse käigus nendes

küsimustes kokkuleppele jõuda, tuleks lahendusena määrata, et ühele vanemale jääb õigus

otsustada lapse elukoha registreerimise küsimus ja teisele perearsti valik.

Lapse esindaja seisukoht isa avaldusele

9. Lapse esindaja leidis, et kui vanemad ei jõua perearsti ja elukoha osas kokkuleppele, tuleks

otsustusõigus anda ühes küsimuses ühele ning teises küsimuses teisele vanemale. Kinnisvara

omamine ei ole määrava tähtsusega, kuid muude võrdluskriteeriumite puudumise tõttu annab

see eelise isale. Vanemate seni menetluses avaldatud seisukohtadest nähtub, et isa on rohkem

koostööle suunatud kui ema. Arvestades, et isa on ühiste lahenduste leidmisele rohkem

orienteeritud, võib järeldada, et isa suudab seada lapse huvid esikohale ja teha vajadusel ka

lapse huvist lähtuvaid ühekordseid otsuseid. Lapse esindaja hinnangul on isa pöördumised

ema poole pigem asjakohased ning neile reageerimata jätmine ema poolt näitab soovimatust

isaga koostööd teha. Kui vanematel on ühine hooldusõigus ja laps viibib 50/50 suhtluskorra

alusel mõlema vanema juures, siis on lapse huvides, et mõlemal vanemal on olemas lapse

pass/id-kaart, seda eriti olukorras, kus lapsel on kahe erineva riigi dokumendid. Vanemad

võiksid kaaluda reisimise kokkuleppe ülevaatamist. Üldiselt tuleks lapse reisimist jaatada,

kuna see on lapse huvides. Lapse esindaja hinnangul ei ole põhjust karta, et kumbki

vanematest võiks lapsega reisimise või lapsega üle piiri liikumise õigust kuritarvitada.

Kokkuvõttes toetas lapse esindaja isa avaldust, kui vanemad ei saavuta kokkulepet või kui

lapse ema ei esita põhistatud avaldust perearst ise valida. Kui lapse ema seda teeb, toetab

lapse esindaja lahendust, kus perearsti otsustab ema ja Eestis elukoha registreerimise isa.

Lapse ema alternatiivsed nõuded ja seisukoht isa avaldusele

10. Lapse ema esitas 10.04.2023 algselt esitatud avaldusele alternatiivsed nõuded ja seisukoha

isa avaldusele. Lapse ema taotles alternatiivselt algselt esitatud ühise hooldusõiguse täieliku

lõpetamise nõudele taotluse lõpetada vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ning anda lapse

emale ainuhooldusõiguse lapse igakordse viibimiskoha (elukoha registreerimise ja lapsega

välisriiki reisimise osas), hariduse (sh huvihariduse) ja tervise (sh vaimse tervise) küsimustes.

Ema palus anda talle õiguse reisida lapsega välisriiki ning taotleda lapsele isikut tõendavaid

dokumente ilma lapse isa nõusolekuta. Lapse ema palus keelata lapse isal lapsega välisriiki

reisimise ning lapsele isikut tõendavate dokumentide taotlemise ning jätta lapse isa avaldus

rahuldamata.

10.1. Lapse ema leidis, et lapse isa vaimne võimekus lapse eest hoolitseda on oluliselt

väiksem kui lapse emal. Isa vanemlike oskuste puudusele on viidanud mitu spetsialisti. Isa on

emale kinnitanud, et harib end vanemlike oskuste alal, kuid ilmselt ei ole see vajalikke

tulemusi andnud. Lapse isa on kasutanud manipulatiivseid võtteid lapse emast

võõrandamiseks, rääkides lapsele, et ema on isale võlgu. Seda võtet kasutas isa lapse ema

survestamiseks. Lapse isa ei oleks last Kanadast tagastanud, kui kohus ei oleks teda selleks

sundinud. Lapse isa otsused ei ole olnud lapse heaolu arvestavad: isa eraldas lapse kaheksaks

kuuks seadusevastaselt emast; lapse kehaliste piiride ületamine on põhjustanud lapse ebaterve

ja mitteeakohase seksuaalsuse; isa võttis lapse ära lapsele armsast lasteaiast (rikkudes

2-22-15459

Kanadas kohtu poolt kinnitatud kompromissi p-i 10; isa nõudis pikka aega, et laps temaga iga

päev ema juures olles telefoni teel suhtleks, kuigi see mõjub lapsele halvasti; isa keeldub lapse

balletitundidesse viimisest, kuigi laps soovib neis väga osaleda; isa ei ole andnud emale

mitme aasta jooksul nõusolekut lapse elukoha registreerimiseks ning püüab nüüd kohut

eksitada, justkui ta oleks seda alati soovinud; isa on muutnud ema reisimise lapsega väga

keeruliseks, seades reisimiseks nõusoleku andmise tingimuseks, et ka tema peab saama

lapsega reisida, kuigi see võimaldaks isal lapse uuesti röövida. Reisimise takistamisega on isa

lõiganud lapse ära oma emapoolsetest vanavanematest ja ülejäänud perekonnast. Lapse isal ei

ole välisriikides sugulasi, kellega ta suhtleks ning kelle juurde tal oleks vaja lapsega koos

reisida.

10.2. Lapse isa on nii last kui ema hirmutanud ja nendega manipuleerinud. Vanemate

vahelised konfliktid mõjuvad lapse psüühikale sama halvasti kui väärkohtlemine. Lapse emale

ainuhooldusõiguse andmine või alternatiivselt hooldusõiguse osaline muutmine aitaks luua

lapsele meelerahu, võimaldaks vähendada vanemate olemasolevaid ja tulevasi konflikte ja

nende konfliktide kahjulikku mõju lapsele.

10.3. Ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramiseks annab emale võimaluse

laps lõpuks Eestis enda elukohta registreerida ning piirab ühtlasi isa õigust lapsega reisida,

kuna lapseröövi oht on endiselt olemas. Lapse ema soovib lapse viibimiskoha määramise

õigust, mitte ühekordset otsustusõigust lapse elukoha registreerimiseks, kuna ema plaanib

lähiajal osta korteri kesklinnas. Lapse ema ei kavatse kesklinnast ära kolida, kuna lapse kool

asub kesklinnas, pere noorim laps on kesklinnas lasteaia järjekorras, lapse ema abikaasa

töötab Viimsis ning lapse Monacos elav emapoolne vanaema on rentinud järgmiseks aastaks

korteri Kadriorus, et külastada võimalikult sageli Eestit ja olla oma tütre ja tütretütre lähedal.

10.4. Haridusküsimustes ainuhooldusõiguse saamine aitaks ära hoida probleemid koolivaliku

tegemisel ning võimaldaks lapse emal teha huvihariduse valikuid lapse tugevusi ja soove

maksimaalselt arvestades. Lapsel on isa juures üks elu ja ühed huviringid ning ema juures

teised. Isa ei aktsepteeri huviringide valikul lapse soove ning otsustab oma äranägemise järgi,

mida lapsele vajalikuks peab. Isa ei pea vajalikuks lapse balletitunde, kuigi laps armastab

balletti väga ning balleti puhul on äärmiselt oluline, et treeningud toimuksid iganädalaselt. Ka

eesti keele õpet toetab ainult ema. Isa tegeleb väidetavalt lapsega teadusprojektidega, kuid

laps ei oska vastata, milles need seisnevad ning satub vastamisel segadusse, tegelikkuses

veedab laps isa juures ilmselt palju aega iPadis.

10.5. Emale peaks kuuluma ka lapse ainuhooldusõigus tervise küsimustes, kuna isa ei luba

lapsele vajaliku teraapiaga jätkata. Lapse isa ei ole terviseküsimustes usaldusväärne, kaldudes

ühest äärmusest teise. Vanemate vahelise koostöö puudumine võib lapse tervise ohtu seada,

kui lapsega peaks midagi juhtuma. Lapse ema ja õe perearst on inglise keelt rääkiv dr VG, kes

saaks võtta ka lapse oma nimistusse.

10.6. Lapse ema tunnistas, et on jätnud mõnikord isa kirjadele vastamata, kuna need on olnud

manipuleerivad ning isa on enamasti sidunud kirjades mitu eraldiseisvat teemat omavahel või

pannud erinevad lapsesse puutuvad otsused üksteisest sõltuma. Sama lähenemist on isa

kasutanud ka oma hiljutises keeldumises lapse teraapiast ning ettepanekus registreerida laps

tema elukohta. Sellistele kirjadele vastamine on lapse emale emotsionaalselt väga kurnav.

Ema on koostöövalmidust tõendab ka ema katse isaga vanemluse osas kokkuleppele jõuda.

Ema ei ole soovinud lapse isaga kohtuda lapse isa varasema vaimse vägivalla tõttu. Lapse

ema kardab endiselt lapse isaga ühes ruumis viibida.

2-22-15459

10.7. Lapseröövi osas märkis ema, et isa ei ole tõendanud, et 30.04.2020 lend Kanadast

Eestisse tühistati. Kanadas oleku ajal katkestas lapse isa ema ja lapse suhtluse täielikult 34

päevaks. Lapse pikaajalist emast eraldamist ei ole võimalik nakatumisohuga õigustada. Isa

käitumine (ema ja lapse suhtluse katkestamine, lasteaialepingu lõpetamine, isa lubadus

Kanada kohtule tagastada laps vabatahtlikult 2020. a augustikuus, mida isa ei teinud jms)

annab tunnistust isa soovist lapse ema eksitada ja last tema alalisse elukohariiki mitte

tagastada.

10.8. Lapse ema elab samuti kesklinnas ning lapse kool on lapse ema kodu lähedal.

Omandiõigus eluaseme suhtes ei saa olla eeliseks lapse registreerimisel isa juurde. Emal on

kavas soetada endale eluase samas piirkonnas. Isa ei ole varem väljendanud soovi lapse

elukoha Eestisse registreerimiseks. Isa tõenäoliselt ei registreeriks lapse elukohta Eestisse või

kasutaks lapse registreeringut uue lapseröövi hõlbustamiseks. Isa on kasutanud elukoha

registreerimise küsimust võimuvõitluseks ning andnud oma kavatsuste kohta vastakaid

signaale. Isa ei ole põhjendanud, miks just tema peaks valima lapsele perearsti. Isa otsis

endale perearsti alles kohtumenetluse käigus. Emal ja lapse õel on perearst juba varasemast

ajast.

10.9. Lapse mõlemad passid peaksid jääma jätkuvalt ema kätte. See on lapse turvalisuse

tagamiseks vajalik. Lapse isa ei seo Eestiga miski. Lapse isa on korduvalt öelnud, et ei soovi

Eestis elada ning lapseröövi oht on jätkuvalt aktuaalne. Ema ei kavatse Eestist lahkuda, kuna

tema elu on Eestiga väga tihedalt seotud. Lapse ema küll reisis lapsega ühel korral ilma isalt

eelnevalt nõusolekut küsimata, kuid see ei rikkunud isa ja lapse suhtlemise graafikut ega

piiranud isa võimalust lapsega ühendust saada.

11. Vastuseks ema alternatiivsele taotlusele leidis lapse isa, et et lapse vanemate ühine

hooldusõigus tuleks võimalikult suures ulatuses säilitada. Hariduse osas ei ole vanematel

kunagi erimeelsusi olnud, samuti pole vaidlust tervise osas. Varem on olnud isa see, kes

organiseerib lapsele vajaliku arstiabi. Emal on kombeks teha oma otsuseid emotsioonide

pealt. Isal lapsega reisimise keelamiseks puuduvad seaduslikud alused. Mõlemal vanemal

õigus lapsega väljapoole Eesti Vabariiki reisida. Reisimise õiguse tagamiseks tuleb kohustada

lapse ema andma lapse isale üle lapse Saksamaa Liitvabariigi passi. Emale jääb lapse Monaco

pass. Lapseröövi toimepanemise oht on alusetu. Isal on Eestis kinnisvara ning isiklik

sõiduauto. Eesti on ainus riik, kus isa on residendina registreeritud. Isa tegutseb Eestis asuvate

Cocoon mentorprogrammi tegevjuhtide mentorina. Isa on investeerinud Eestis asuvatesse

idufirmadesse. Kõik isa isikut tõendavad dokumendid on registreeritud Eestis. Isa koostab

Eesti koolidele ettevõtluse õppekava ning on XXXi vanemate kogu liige. Isal on Tallinnas

sõpruskond. Isal on Eestis äriühing X OÜ (registrikood XXXXXXX), mis pakub nõustamis-

ja mentoriteenuseid ning mille vahendusel isa investeerib koos Eesti sündikaadiga. Eeltoodud

asjaolud kinnitavad, et isa on Eestiga püsivalt seotud ning ta on oma elu korraldanud üksnes

Eestis.

12. Maakohus kuulas vanemad ära 28.04.2023 toimunud istungil, kus nad kokkuleppele ei

jõudnud, vaid jäid oma varasematele seisukohtadele. Lapse ema esitas ärakuulamisel

täiendavad tõendid, mille lapse isa palus jätta vastu võtmata. Maakohus võttis tõendid istungil

asja juurde.

13. Lapse isa esitas 09.05.2023 täiendavad tõendid, millega soovis tõendada, et ei ole

vägivaldne ning hoolib lapsest ja teeb lapse emaga koostööd. Maakohus võttis lapse isa

täiendavad tõendid vastu, v. a lapsega kultuuriüritustest osavõtmise kohta tõendina esitatud

fotod, mis ei ole maakohtu hinnangul asjas tähtsust omavad.

2-22-15459

Maakohtu määrus ja põhjendused

14. Harju Maakohus rahuldas 25.05.2023 a määrusega lapse ema avalduse osaliselt.

Maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ning andis lapse emale

ainuhooldusõiguse lapse elukoha, tervise ja huvihariduse osas, samuti viibimiskoha

määramise õiguse osas Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise

rahvusvahelise konventsiooniga (lapseröövi konventsioon) mitteühinenud riikide piires. Lapse

emal on ainuhoolduse küsimustes lapse esindusõigus. Ülejäänud osas jättis maakohus lapse

ema avalduse rahuldamata. Maakohus jättis rahuldamata lapse isa avalduse otsustusõiguse

saamiseks lapse elukoha registreerimiseks ja perearsti valimiseks. Samuti jättis maakohus

rahuldamata lapse isa taotluse kohustada lapse ema andma isale üle lapse passi. Maakohus

tühistas 18.10.2022. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud. Menetluskulud

jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v. a lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

14.1. Esmalt käsitles maakohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõuet. Maakohtu

hinnangul ei esine praegusel juhul olukorda, kus üks vanematest ei osale lapse hooldusõiguse

teostamisel. Mõlemad vanemad osalevad lapse hooldusõiguse teostamisel ning soovivad seda

jätkuvalt teha. Seega on küsimus selles, kas vanemate vahelised vaidlused on sellised, mis

takistavad ühise hooldusõiguse teostamist ning seetõttu tuleks ühine hooldusõigus osaliselt

või täielikult lõpetada. Maakohus selgitas kohtupraktikale viidates, et hooldusõiguse

kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste

otsustamist. Ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks võib olla see, et vanemad ei suuda lapse

hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate

koostööle suunamine, lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks

ei ole tulemust andnud. Ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui see on lapse

huvides. Vanemad vaidlevad lapsega reisimise, lapse elukoha registreerimise, lapse tervise

(perearst ja teraapia) ning huviharidusega seotud küsimuste üle ning see takistab last

puudutavate otsuste tegemist. Lapse isa on justkui andnud lapse emale nõusolekuid, kuid on

need hiljem tagasi võtnud, viidates täiendava teabe vajadusele. Seega vaidlevad vanemad

lapsega seotud oluliste küsimuste üle ning ei ole jõudnud üksmeelele. Vanemate läbisaamine

ja koostöö ei ole olnud ühiste otsuste tegemiseks piisavalt hea.

14.2. Maakohus ei pidanud lapse ärakuulamist vajalikuks, kuna esitatud teave on piisav, et

teha järeldusi lapse enda arvamuse, tema suhete kohta vanematega, samuti tema elukorralduse

kohta. 7-aastane laps ei oska ilmselt anda põhjendatud seisukohta selle kohta, kumb vanem

peaks tegema teda puudutavaid otsuseid. Maakohtu hinnangul mõjutab vanemate vaheline

vaidlus lapse vaimset tervist, kuna laps tajub vanemate vahelist pinget. Samuti mõjutab

vanemate vaheline vaidlus vanema enda vaimset tervist, mis omakorda võib avaldada

negatiivset mõju tema suutlikkusele lapse eest hoolitseda. Seega ei saa praeguses asjas

järeldada, et kui vanemad on suutelised lõpuks omavahel kokkuleppeid tegema, siis oleks

ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse huvidega vastuolus. Kokkuvõttes ei ole praeguses asjas

hooldusõiguse lõpetamine perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-s 2 sätestatud alustel välistatud.

14.2. Maakohus selgitas, et kuna lapse isa ei ole taotlenud endale lapse ainuhooldusõigust, sai

maakohus lahendada lapse ema esitatud hooldusõiguse osalise lõpetamise taotluse ning ei

saanud otsustada seda, kas hooldusõigus tuleks mingis ulatuses anda üle lapse isale.

Maakohus selgitas, et kui ta leiab, et isa taotlus lapse elukoha registreerimise ja perearsti

2-22-15459

valimise õigus endale saamiseks on põhjendatud, saab ta anda nendes küsimustes

ainuotsustuse õiguse lapse isale (PKS § 119).

14.3. Maakohus leidis, et lapsel on lähedased suhted mõlema vanemaga ja vanemad on lapse

eest hoolitsenud 50/50 suhtluskorra alusel. Lapse elutingimused on kummagi vanema juures

sarnased ning vanemate võimekus anda lapsele ülalpidamist ning panustada tema haridusse on

samuti samaväärne. Maakohus ei ole täheldanud, et lapse ema kahjustaks lapse suhet teise

vanemaga või ei toetaks teise vanema suhet lapsega. Maakohus leidis siiski, et lapse isa

menetluses esitatud väited ei ole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus esitatud tõenditega.

Lapse ema väidetes maakohus sellist vastuolu ei tuvastanud.

14.4. Maakohus leidis, et suurimad vasturääkivused vanemate väidetes on seotud sellega, kas

lapse isa pani toime lapseröövi või mitte. Maakohus analüüsis lapserööviga seotud asjaolusid

põhjalikult, kuna leidis, et sellel asjaolul on vanemate vahelises vaidluses oluline kaal.

Maakohus leidis, et asjaolu, et lapse isa ei pannud enda hinnangul toime lapseröövi, ei

tähenda, et tegemist ei olnud lapserööviga lapseröövi konventsiooni art 3 kohaselt. Lapse isa

ei ole tõendanud, et lapse viibimine Kanadas oli tingitud üksnes vältimatutest takistustest

tagasireisimisel või et lapse isal ei olnud soovi jääda lapsega Kanadasse või mõnda teise

välisriiki. Kanada kohtumenetlust puudutavatest dokumentidest ei nähtu, et lapse tagastamine

viibis üksnes koroonapiirangute tõttu. Lennuühenduste arv vähenes 2020. a märtsis järk-

järgult. Seega oleks lapse isa pidanud WHO 12.03.2020 otsusest teadlikuks saanuna mõistliku

vanemana leidma esimese võimaluse lapsega Eestisse naasmiseks, kus elas lapse teine vanem,

et vältida ebakindlas olukorras lapsega võõrasse riiki kinni jäämist. Lapse isa väite kohaselt

takistas lapsega Eestisse naasmist hirm lapse ja enda tervise pärast. Selle väite usutavust

vähendab see, et veebis leiduva teabe kohaselt tuvastati Kanadas esimene koroonaviirusesse

nakatumine juba 25.01.2020. See asjaolu ei takistanud lapse isal 2020. a veebruaris

Kanadasse reisimist ning sama aasta märtsi alguses üha suurenevas nakatumise ohus koos

lapsega uuesti Kanadasse reisimist. Oluliselt vastutustundetum oli lapsega viiruse leviku ajal

Kanadasse reisimine kui sealt tagasi tulemine. Seega ei ole usutav lapse isa väide, et ta jäi

Kanadasse üksnes murest lapse turvalisuse pärast. Samuti ei ole usutav lapse isa väide, et ta ei

saanud lapsega reisida, kuna lapse reisidokumendid olid advokaadi käes hoiul. Eluliselt ei ole

usutav, et Eestisse naasmise plaani korral ei oleks lapse isale lapse dokumente tagastatud. Isa

kavatsusele lapsega jääda Kanadasse või minna mõnesse muusse välisriiki ning kavatsusele

lapse ja ema vaheline side katkestada viitab ka see, et isa ei võimaldanud lapsel kuu aega

emaga suhelda. Sellele puuduvad põhjendused. Lapse ja vanema suhtlemise takistamine on

käsitletav lapse ja vanema sideme tahtliku kahjustamisena. Isa lõpetas lapse lapse ema

nõusolekuta ka lapse lasteaialepingu. Lapse isa ei säilitanud lapsele sidet lasteaiaga ning

lasteaiakaaslastega, kuigi isale seda lapsele eelduslikult sobivatel tingimustel korduvalt

pakuti. Ka see asjaolu viitab lapse isa soovile lapsega Eestisse mitte tagasi tulla. Sama asjaolu

kinnitab ka menetluses Gisela Walshi antud tunnistus ning lapse isa Kanada kohtumenetluses

väidetu, et lapsel puudub Eestis alaline elukoht, ning viide sellele, et Eesti on pere ajutine

viibimiskoht, mistõttu Eesti õigus ei kohaldu. Samuti viitab lapse isa kavatsusele lapse

elukoha Eestisse registreerimiseks lapse emale nõusolekut andmise vältimine. Lapse isa lubas

Kanada kohtus, et tagastab lapse augusti teisel nädalal, kuid laps oli ka novembriks jätkuvalt

tagastamata ning sai Kanada kohtu 26.10.2020 lahendi alusel Eestisse tagasi alles 05.11.2020.

Seega on kohatu ka lapse isa väide, et laps tagastati kokkulepet kinnitava kohtumääruse alusel

vabatahtlikult, mistõttu ei olnud tegemist lapserööviga. Kuna laps tagastati sisulise

kohtulahendi alusel, siis oli tegemist lapserööviga. Maakohus nõustus lapse ema seisukohaga,

et ilma kohtupoolse sunnita ei oleks isa last Eestisse tagastanud. Lapse isa valeväited

vähendavad oluliselt lapse isa kõigi väidete usaldusväärsust.

2-22-15459

14.5. Vanemate väited on lahknevad ka selles osas, kas peres on esinenud väärkohtlemist,

kuigi menetluses ei leidnud kinnitust ema väited lapse seksuaalse väärkohtlemise kohta isa

poolt, tõendavad vaimset vägivalda mitmed menetluses esitatud tõendid (G. Walshi

tunnistused, lapse emapoolse vaneaema seletused ning lapse lasteaia personali selgitused).

Vaimse väärkohtlemise ilminguks on maakohtu hinnangul ka see, et lapse isa katkestas lapse

ja ema vahelise suhtlemise ajal, kui isa viibis lapsega Kanadas (lapseröövi toimik, menetluses

esitatud videokõne salvestis ja selle transkript, ema ja isa vahelised sõnumid). Maakohus

leidis menetluses esitatud tõenditele tuginedes, et lapse isa käitumine on olnud lapse ema

suhtes manipulatiivne, survestav ning selgelt ka lapse huve kahjustav. Lapse isa piiras

lapseröövi ajal ka lapse suhtlust sõpradega. Vaimse väärkohtlemisena on käistletav ka lapse ja

lapse ema omavahelise suhte sihikindel õõnestamine (lapse ema lapse kuuldes süüdistamine;

seisukoht, et et kolmeaastane laps ei vaja enam ema, psühholoog HS seisukohad, lapse isa

C.N selgitused). Maakohus selgitas, et teise vanema halvustamine on üks teisest vanemast

võõrandamise sündroomi iseloomustav käitumisjoon. Maakohtu hinnangul avaldub lapse isa

käitumises lapse emast võõrandamise sündroom (teisest vanemast halvasti rääkimine, lapse ja

ema suhtluse piiramine, lapse ema autoriteedi õõnestamine, lapse vanemate vahel valimise

peale surumine ning lapsele oma probleemide usaldamine). Praegusel juhul ei ole lapse isal

õnnestunud last emast võõrandada. Isa esitatud tõendid ei lükka ülalviidatud asjaolusid ümber,

sest kirjeldatud asjaolud nähtuvad paljudest muudest menetluses esitatud tõenditest.

14.6. Menetluses esitatust nähtub maakohtu hinnangul, et lapse isa püüab jätta lapse huvidega

arvestava vanema muljet, kes peab lapse arengut ning suhet teise vanemaga oluliseks ning

lihtsalt soovib iga otsustuse tegemiseks täiendavat teavet. Tegelikkuses nähtub asjas esitatud

tõenditest, et lapse isa ei ole ema suhet lapsega toetanud ning on leidnud, et üksnes temal on

õigus last puudutavaid olulisi asju otsustada ja lapse eest hoolitseda. Lapse isa soovib luua

emast mulje kui vanemast, kes ei ole koostööle avatud. Maakohus leidis, et lapse isa enda

koostöövalmidus on näiline, mis väljendub eriti selgelt lapse elukoha registreerimise vaidluse

osas. Lapse ema ja isa elukoha registreerimise teemalisest kirjavahetusest nähtub, et isa on

seadnud oma nõusoleku andmise sõltuvusse mitmest tingimusest sh ühise hooldusõiguse

säilimisest. Lapse isa on menetluses väitnud ning kirjavahetuses avaldanud, et ta

põhimõtteliselt ei ole lapse ema elukohta registreerimise vastu, kuid tegelikkuses ei ole ta

selget nõusolekut senini andnud. Isa on esitanud valeväiteid, et ta pole emale lapse elukoha

registreerimise nõusolekut andnud, sest tal puudus teave lapse ema elukoha kohta. Selline

käitumine ei väljenda hooldusõiguse mõistlikku teostamist. Maakohtu hinnangul ei oma lapse

jaoks sisulist tähtsust, kas lapse elukoht on sama omavalitsuse piires ühel või teisel aadressil,

vanema omandis oleval kinnisasjal või üüripinnal, vaid oluline on see, et elukoht oleks

registreeritud. Lapse isa näilikku koostöövalmidust peegeldavad ka lapse ühelt vanemalt

teisele üleandmisel tekkinud olukorrad.

14.7. Maakohus leidis, et praeguses asjas takistab ühise hooldusõiguse teostamist see, et

vanematel on keeruline koos otsuseid teha. Lapse ema on sunnitud isalt nõusoleku saamiseks

esitama põhjaliku argumentatsiooni ka küsimustes, mille puhul põhjalik argumentatsioon ei

ole vajalik, sest tegemist on lihtsate otsustustega. Selline otsustusprotsess on emale koormav.

Maakohus leidis, et lapse ema on veenvalt põhistanud väidet, et ta on jätnud mõnikord lapse

isa kirjadele vastamata, kuna need on olnud manipulatiivsed. Lapse isa on sidunud oma

kirjades mitu eraldiseisvat teemat omavahel või pannud erinevad lapsesse puutuvad otsused

üksteisest sõltuma. Lapse isa on püüdnud oma kirjadega luua olukorra, kus lapse ema on

sunnitud võtma kaitsepositsiooni ning selgitama ülima põhjalikkusega lapse isale ka

asjaolusid, mis on mõlemale vanemale juba teada. Maakohtu hinnangul on mõistetav, miks

sellistele kirjadele vastamine on lapse emale emotsionaalselt väga kurnav ja stressirohke.

2-22-15459

Näib, et just emotsionaalse pinge tekitamine ongi isa selliste kirjade kirjutamise üheks

eesmärgiks.

14.8. Kokkuvõttes leidis maakohus perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-s 3 sätestatud

hooldusõiguse lõpetamise eeldusi kogumis kaaludes, et need on ema puhul rohkem täidetud

kui isa puhul. Lapse isa on käitunud hooldusõiguse teostamisel vastuoluliselt, seades oma

huvid lapse huvidest ettepoole. Lapse isa vaimne valmisolek last kasvatada ei ole lapse emaga

samaväärne.

15. Maakohus leidis lapse elukoha registreerimise ainuotsustusõiguse ühele vanemale andmist

analüüsides, et mõlema vanema elukohad on lapsele sobivad, sest mõlemad on lapse kooli

lähedal ning vanema omandis, mõlemas kodus viibib laps sama pika aja ning kummagi

vanema puhul ei ole alust eeldada, et tema seos Eestiga jääb lühiajaliseks. Võiks eeldada, et

lapse elus ei muuda elukoha registreering midagi. Kuid eelpool leidis kohus, et lapse ema on

suuteline tegema suuremal määral lapse huvidest lähtuvaid otsuseid kui lapse isa. Lisaks on

lapse ema juurde registreeritud suurem osa lapse perekonnast (lisaks emale ka lapse õde).

Kuna lapse ema on selgitanud, et lähiajal on emal kavas lapse elukoha vahetus seoses korteri

ostmisega, siis ei piisa ühekordsest nõusolekust lapse elukoha registreerimiseks. Seetõttu

tuleb vanemate ühine hooldusõigus lapse elukoha määramise osas lõpetada ning anda lapse

emale selles osas ainuhooldusõigus.

16. Vanemate vahel on olnud vaidlus ka lapse tervise, eeskätt vaimse tervise tagamiseks

vajalike abinõude osas. Lapse isa käitumine on selles küsimuses olnud vastuoluline. Lapse

lasteaia personali sõnul oli laps psühholoogi jälgimisel, kuid lapse isa ei järginud psühholoogi

soovitusi. See kajastus lapse käitumise erinevuses sõltuvalt sellest, kas lapse tõi kooli ema või

isa. Lapse isa väitis, et kuna lapse kodune käitumine on suurepärane, siis on lapse halvas

käitumises järelikult süüdi kool ning lapse ema. Vanematel on vaidlus ka lapse perearsti

valiku üle. Lapse isa on lapse emale perearsti valimiseks nõusoleku andmist edasi lükanud

väitega, et tal puudub piisav teave lapse ema pakutud perearsti kohta. Samas nähtub asja

materjalidest, et lapse isa on emalt vastava teabe saanud. Seega on isa esitanud selgelt

valeväiteid, püüdes sellega oma nõusoleku andmata jätmist vabandada. Lapse tervisega on

varem enamasti tegelnud lapse ema ning maakohtu hinnangul suudab lapse ema lapsega

seotud otsuseid vastu võtta lapse huvisid järgides. Seetõttu lõpetas maakohus vanemate ühise

hooldusõiguse ka lapse tervise osas ning andis selles osas emale lapse ainuhooldusõiguse.

17. Maakohus leidis kaaludes lapse ema taotlust lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ka

lapse hariduse küsimustes, et hariduse osas ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine

põhjendatud. Vanemad ei vaidle lapse hariduse üle, sest kool on lapsele valitud. Selles

valdkonnas ühise hooldusõiguse lõpetamine võib tekitada tarbetuid vaidlusi. Mõlemad

vanemad tunnevad suurt huvi lapse hariduse omandamise vastu ning on võimelised selles osas

last toetama.

18. Lapse huvihariduse osas emale ainuhoolduse andmist põhjendas maakohus sellega, et

lapse isa ei ole lapse hariduse omandamisel (lasteaia tegevustes lapse toetamine) varem eriti

osalenud ning on jätnud lapse ema valitud huviringidesse viimata. Lapse isa ei ole olnud

kooliga seotud projektides aktiivne ning ei nõustunud lapse ema ettepanekuga liituda Eesti

klubiga (keeleõpe). Lapse isa leidis, et lapse huvi balletti vastu ei ole sellisel tasemel, et laps

peaks sellega kaks korda nädalas tegelema. Isa seisukohtadest ei nähtu selget põhjendust,

miks laps ei osalenud isa suhtluskorra nädalatel balletiringis. Kindlad rutiinid on lapse arengu

huvides, seega ei pruugi ebajärjekindel balletitreeningutes oselemine lapse huvidega

kooskõlas olla. Samad järeldused tegi maakohus lapse eesti keele õpingute kohta. Menetluses

2-22-15459

esitatud tõenditest nähtub, et lapse jaoks on keeleõpe olnud lisaks vajalikkusele ka nauditav

tegevus, mistõttu keeleõppe tundidest puudumine ei ole olnud lapse huvides. Lapse isa

seisukoht, et lapse elukoha riigi keele omandamsieks piisab sellest, kui laps külastab Eestis

erinevaid vaatamisväärsusi, muuseume ja kultuuriüritusi ning osaleb eestikeelsete sõprade

sünnipäevadel, ei ole veenev. Arvestades lapse isa vastuolulist käitumist lapsega seotud

huvitegevuse tagamisel, ei ole edasised vanemate vahelised vaidlused selles küsimuses

välistatud, mistõttu maakohus määras ka lapse huvihariduse osas ainuhooldusõiguse lapse

emale.

19. Maakohus leidis, et lapsega reisimine on vanemate jaoks suur vaidlusküsimus. Kanada

kohtu 26.10.2020 otsusega keelati mõlemal vanemal teise vanema kirjaliku nõusoleku või

kohtumääruseta lapse Eestist väljaviimine. Lapse passid anti lapse ema kätte kuni edasise

kokkuleppe või otsuse tegemiseni. Lapse isa ei ole pärast Kanada kohtu otsust lapsega

reisinud. Lapse ema on reisinud lapsega Monacosse ning jätnud ühel korral selleks lapse isa

nõusoleku küsimata, teavitades lapse isa reisist reisil viibimise ajal. Lapse ema on viidanud

jätkuvale lapseröövi ohule. Maakohus leidis, et kuna lapse isa ei ole lapseröövi tunnistanud

ning ei tunnista tema käitumisele selles osas tehtud etteheiteid, siis ei ole maakohtul

veendumust, et lapse isa on juhtunu kohta oma järeldused teinud. Seetõttu ei saa olla kindel,

et sellise olukorra kordumine on välistatud. Maakohus nõustus lapse esindajaga, et mõlemal

vanemal peaks olema võimalus lapsega reisida, sest reisimine on lapse jaoks eelduslikult

meeldiv ning hariv tegevus. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha (sh reisimise) küsimuses on põhjendatud vaid

ulatuses, mis puudutab reisimist lapseröövi konventsiooniga ühinenud riikidesse. Lapse isa on

küll põhistanud ja tõendanud, et ta on praegu Eesti riigiga seotud, kuid majanduslikku seotust

ei saa pidada nii suureks, et lapse isa edasine elu mõnes välisriigis oleks välistatud. Kuna

lapse isa on lapse vanust ning ülemaailmset pandeemiat ära kasutades pannud toime

lapseröövi, ei ole lapseröövi oht ka praeguseks täielikult välistatud. Seetõttu lõpetas maakohus

vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise õiguse osas Haagi lapseröövi

konventsiooniga mitteühinenud riikide piires. Maakohus leidis, et reisimise konkreetsed

tingimused saavad vanemad kokku leppida suhtluskorras. Maakohus selgitas, et kuigi

lapseröövi konventsiooniga ühinenud riikide piirides on vanematel lapse viibimiskoha

määramise osas ühine hooldusõigus, ei tähenda see, et teise vanema nõusolek reisimiseks ei

oleks vajalik või et nõusoleku andmisest võiks ilma selge põhjuseta keelduda.

20. Kokkuvõttes rahuldas maakohus lapse ema avalduse osaliselt, andes lapse emale

ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise, tervise ja huvihariduse osas, samuti

viibimiskoha määramise osas Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga mitte ühinenud riikide piires. Muus osas jättis

maakohus lapse ema avalduse rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata lapse isa

avalduse lapse elukoha registreerimiseks ja perearsti valimiseks otsustusõiguse saamiseks.

21. Maakohus jättis rahuldamata lapse isa taotluse kohustada lapse ema andma lapse isale üle

lapse Saksamaa Liitvabariigi pass. Maakohus leidis, et lapse isale tuleb lapse pass üle anda

üksnes varem kokkulepitud reisimisteks. Suhtluskorras saavad vanemad täpsustada, millal

lapse ema annab lapse isale lapsega reisimiseks üle lapse passi.

22. Maakohus tühistas esialgse õiguskaitse kohaldamise abinõud ning jättis menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna

menetlus on toimunud lapse huvides. Lapse esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

2-22-15459

23. Lapse isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ning teha uue määruse, millega jätta lapse ema avaldus tervikuna rahuldamata ning

rahuldada lapse isa vastuavaldus. Menetluskulud palub lapse isa jätta lapse ema kanda. Isa

soovib asja läbivaatamist istungil. Lapse isa palub anda talle:

1) ühekordne otsustusõiguse lapse elukoha registreerimiseks aadressile XXX;

2) ühekordne otsustusõigus lapse lisamiseks perearst LA nimekirja;

3) kohustada lapse ema andma lapse isale üle lapse Saksamaa Liitvabariigi pass.

23.1. Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb

lõpetada, kuna senine vanemate koostööle suunamine, lepitusmenetlus või täiendavad

võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud. Isa hinnangul ei ole praeguses

menetluses vanemaid koostööle suunatud, sh ei ole vanemad läbinud lepitusmenetlust. Seega

ei ole enne ühise hooldusõiguse lõpetamist proovitud muid abinõusid, mille tulemusena saaks

järeldada, et vanemad ei suuda ühiseid otsuseid teha. Enne ühise hooldusõiguse lõpetamist

oleks maakohus pidanud vanemaid lepitama ning veenma neid lapse huvides koostööle.

Maakohus ei selgitanud lapse emale, et lapse ema peab last puudutavaid otsuseid isaga

kooskõlastama, mitte lihtsalt teatama isale oma otsustest.

23.2. Maakohus tugines vääralt lapse emapoolse vanaema Q ütlustele, milles Q andis 2019.

aastal lapse isale saadetud tekstsõnumitele uue tähenduse. Q on isale avaldanud, et ema

süüdistab alati teisi oma probleemides ning näitab ennast ohvrina, et teised usuks teda (vt isa

20.04.2023 menetlusdokumendi lisa 4). Tegemist on faktidega, mida Q on oma tütre kohta

avaldanud ning seda ei saa mitte ühegi hilisema tõlgendusega muuta. Maakohus oleks

pidanud selle asjaoluga arvestamata.

23.3. Lapse ema Kanada esindaja MB andis maakohtule teadvalt valeütlusi. MB avaldas, et

isa ei andnud lapse dokumente Kanadas kokkulepitud ajal üle. Lapse isa andis lapse

dokumendid üle tähtaegselt ehk 17.07.2020 – vastupidist ei ole ema kirjalike tõenditega

tõendanud. Lapseröövi väited on samuti ebaõiged, kuna isa ei saanud lapsega reisida ema

algatatud lapseröövi menetluse tõttu.

23.4. Lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe. Samuti on selge, et vanematel

on vaidlus konkreetsetes küsimustes (lapse elukoht, lapse perearst, lapse teraapiavajadus ja

terapeudi valik, lapse huviringid). Seega otsustas maakohus ekslikult piirata isa õigusi

oluliselt suuremas ulatuses kui vanemate vahelised vaidlusküsimused. Lisaks otsustas

maakohus ekslikult lõpetada ühise hooldusõiguse võimalike tulevikus tekkivate küsimuste

osas, mille puhul ei ole isegi teada, kas vanematel oleks nende osas ebakõla või mitte.

Maakohus lõpetas ühise hooldusõiguse suuremas ulatuses kui oli hädavajalik.

23.5. Maakohus ei selgitanud menetluses, et isal on võimalik avaldust täpsustada, kui ka isa

soovib taotleda muudatusi hooldusõiguses. Maakohus ei selgitanud ka seda, et vaatab vaidlust

laiemalt kui kaks hooldusõiguslikku küsimust. Maakohus märkis määruse p-s 22, et kuna isa

ei ole lapse hooldusõigust endale taotlenud, saab kohus rahuldada ema avalduse osaliselt või

täielikult või jätta rahuldamata, mitte anda hooldusõigust mingis ulatuse lapse isale.

Maakohus selgitas 20.03.2023 e-kirjas üksnes seda, et lahendab konkreetseid

vaidlusküsimusi. Seega rikkus maakohus selgitamiskohustust ning andis pooltele eksitavaid

suuniseid.

23.6. Maakohus lähtus ema avalduse rahuldamisel peamiselt sellest, et lapse isa pani 2020.

aastal toime lapseröövi ning sellest, et lapse isa on ema suhtes manipuleeriv. Seega karistas

maakohus lapse isa kolme aasta taguse tegevuse eest, mis oli tingitud ülemaailmsest

2-22-15459

pandeemiast, mitte isa soovist jätta laps Eestisse tagastamata. Isa ei ole ühelgi viisil last

kahjustanud, seega on isa karistamine õigusvastane. Kuna lapse isa ei ole last kahjustanud on

vaidlustatud määrus lapse ja lapse isa huvidega vastuolus ning sellega on nende õigusi

rikutud. Kehtiv seadus ei võimalda suhtlusõiguse rikkumise tõttu vanemalt hooldusõigust ära

võtta. Lapseröövi konventsiooni artiklist 19 tulenevalt ei saa hooldusõiguse vaidluses

hooldusõigust ära võtta tuginedes üksnes lapseröövi faktile.

23.7. Samuti ei nõustu lapse isa sellega, et maakohus leidis lapse ema väidete alusel, et lapse

isa on manipulatiivne ja vägivaldne. Sellega on maakohus loonud pahausksele emale tõendi

(andnud isa isiksusele hinnangu üksnes ema paljasõnalistele väidetele tuginedes) suhtluskorra

menetluseks. See ei ole lapse huvides ning ei vasta tõenditele.

23.8. Maakohus andis lapse elukoha registreerimise õiguse põhjendamatult lapse emale. Ema

ei ole menetluses ega kohtuväliselt tõendanud, et tal oli üürileandja nõusolek lapse oma

üürikorterisse registreerimiseks. Lapse isa jaoks on oluline, et lapse elukoht oleks

registreeritud kesklinna, kuna sealt saab laps vajalikke teenuseid. Kuna ema elukoha osas on

olnud ebamäärasust ja segast infot, ei pidanud lapse isa võimalikuks anda emale pimesi lapse

elukoha registreerimise nõusolekut. Maakohus leidis ekslikult, et isa justkui andis lapse emale

nõusoleku lapse elukoha registreerimiseks, kuid võttis selle nõusoleku hiljem tagasi. Isa

selgitab, et ei ole mitte kunagi lapse emale lapse elukoha registreerimiseks nõusolekut andnud

ning hiljem seda tagasi võtnud (vt isa 03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 1). Vaidlustatud

määrusest nähtub, et maakohus on pidanud põhjendatuks lõpetada vanemate ühine

hooldusõigus lapse elukoha osas ning anda see emale üle, kuna emal on plaan osta Tallinna

kesklinna kinnisvara. Sisuliselt andis maakohus lapse elukoha registreerimise õiguse lapse

emale tuginedes ema võimalikele tulevikuplaanidele. See ei ole õiguspärane. Kohtupraktikas

on selgitatud, et asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis

võib kunagi tulevikus toimuda. Vaidlustatud määruse põhjendustest ei selgu, miks vanemate

ühine hooldusõigus lõpetati lapse elukoha määramise õiguse osas ning miks seda küsimust ei

oleks saanud lahendada PKS §-i 119 alusel. Maakohus oleks saanud jätta avalduse selles osas

üldse rahuldamata. Maakohus andis emale lapse elukoha registreerimise õiguse üle kogu

maailma, mitte ei piiranud seda üksnes Eesti Vabariigiga.

23.9. Tervise küsimustes andis maakohus ainuhooldusõiguse samuti põhjendamatult lapse

emale. Vanemad saavutasid kohtumenetluse ajal kokkuleppe lapse perearsti osas, seega ei

olnud selle üle vanematel enam vaidlust. Lapse isa soovis, et perearst valdaks inglise keelt,

kuna siis oleks ka isal võimalik arstiga suhelda ning vajadusel arsti juures käia. Õige ei ole

maakohtu seisukoht, et lapse tervise küsimustega on tegelnud peamiselt lapse ema. Lapse ema

soovis, et laps käiks terapeudi juures. Isa palus emal selgitada, miks laps vajab terapeuti.

Lapse ema ei vastanud isa päringule. Sellega rikkus lapse ema teadlikult isa hooldusõigust.

Lapsevanemale, kes rikub teise vanema õigusi ei saa anda laiaulatuslikku ainuhooldusõigust,

sh küsimustes, mille üle vanemate vahel ei ole isegi vaidlust. Lapse terapeut ei ole

usaldusväärne, sest on andnud menetluses vastuolulisi seisukohti. Maakohus lõpetas vanemate

ühise hooldusõiguse lapse tervise küsimustes üksnes seetõttu, et vanematel oli lapse teraapia

vajadusest erinev arusaam. Vanemate erinev arusaam lapse tervisest ning elujärjest ei ole

aluseks vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks.

23.10. Maakohus andis lapse huvihariduse küsimustes ainuhooldusõiguse põhjendamatult

lapse emale, viitamata siinjuures ühelegi tõendile. Isa huvi ja osakaal lapse hariduse ja

huvihariduse küsimustes nähtub mitmetest asja materjalide juures olevatest tõenditest (vt nt

03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 1, 20.04.2023 menetlusdokumendi lisa 1–2) ning isa

istungil antud ütlustest (vt 28.04.2023 istungi protokolli, aeg 01:09:54). Kuigi vanemate vahel

2-22-15459

oli erimeelsus üksnes kahes huvihariduse küsimuses (kas laps käib balletis või ujumises), mis

asjas peetud viimase istungi ajal ei olnud isegi enam vaidluse all (isa on kinnitanud, et kuna ta

on õpetanud lapse piisavalt hästi ujuma ning, et isa jaoks ei ole probleemi sellest, et laps käib

balletis (vt 28.04.2023 istungi protokolli, aeg 00:17:47), sh on isa esitanud emale e-kirja,

milles on palunud teavet lapse balletitundide toimumise kohta, et ta saaks lapse enda nädalatel

sinna viia, kuid ema ei ole nimetatud päringule tänaseni vastanud (vt isa 09.05.2023

menetlusdokumendi lisa 2), otsustas maakohus vanemate ühise hooldusõiguse huvihariduse

osas lõpetada. See tõendab et emal puudub tegelik huvi lapse balletis käimise vastu. Praeguse

menetluse ainuke eesmärk on isa hooldusõiguse alusetu piiramise kaudu lapse isast

võõrandamine. Maakohus leidis, et lapse isa ei toimi lapse huvides, kuna ei vii last isaga

viibimise nädalatel eesti keele õpingutele. Tegelikkuses on lapse ema valitud eesti keele klubi

lapse kooli pikapäevarühm (lisa 4). Ema otsustas lapse sinna panna ilma seda lapse isaga

arutamata. Isal ei ole kohustust hoida last pärast tunde kooli pikapäevarühmas. Isa saab ja

soovib lapsega ise aega veeta ning teha temaga ühiselt arendavaid tegevusi. Kui maakohtu

hinnangul oli lapse pikapäevarühmas osalemine tõesti sedavõrd oluline, oleks maakohus

saanud anda emale selles küsimuses otsustusõiguse. Põhjendamatu ja õigusvastane on võtta

isalt tervikuna ära õigus otsustada, kuidas ta oma nädalal lapsega ühiselt vaba aega veedab

ning anda see õigus lapse võõrandamist soovivale emale. Kuna vanematel oli huvihariduse

osas eriarvamus üksnes selles osas, kas laps õpib enne ujuma või balletti tantsima, siis oli

vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine huvihariduse osas põhjendamatu.

23.11. Maakohus lõpetas alusetult lapse isa hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise

õiguse osas ning andis lapse emale põhjendamatult ainuhooldusõiguse Haagi 25. oktoobri

1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga mitte

ühinenud riikide piires. Lapse mõlemad vanemad on välisriigi kodanikud ning võivad

teoreetiliselt kogu oma vara Eestis võõrandada ning alustada uut elu mõnes välisriigis. See

asjaolu ei saa ega tohi olla aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha

määramise õiguse osas. Isa on lapse emapoolse vanaema Q tekstsõnumitega tõendanud, et just

emal on kombeks kolida uude riiki, kui tal kusagil probleemid tekivad (vt isa 20.04.2023

menetlusdokumendi lisa 4). Lapse isa on tõendanud enda seotust Eestiga.

23.12. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata isale lapse Saksamaa Liitvabariigi passi

üleandmise taotluse. Laps on Saksamaa Liitvabariigi (vt ema avalduse lisa 2) ja Monaco

kodanik (vt ema avalduse lisa 1), kuna lapse isa on Saksamaa Liitvabariigi kodanik ja ema

Monaco kodanik. Vanemad sõlmisid 26.10.2020 kokkuleppe, mille alusel on mõlemal

vanemal õigus reisida teise vanema nõusolekul lapsega väljapoole Eesti Vabariiki (vt ema

avalduse lisa 18). Ema käib lapsega reisil ning isa toetab seda (vt ema 10.04.2023

menetlusdokumendi lisa 52). Ema ei anna isale lapsega reisimiseks luba ning ei anna isale ka

lapse reisidokumenti. Ema ei ole võimaldanud isal kolm aastat lapsega reisida. Ema

10.04.2023 menetlusdokumendis avaldatud seisukohtadest nähtub, et ema ei kavatse anda ka

edaspidi isale nõusolekut lapsega reisimiseks. Ema avaldas 28.04.2023 istungil oma esindaja

vahendusel, et tema hinnangul ei tohiks isa lapsega üldse enne lapse 14. eluaastat reisida.

Seega on ema menetluses läbivalt avaldanud, et ta ei võimalda isal lapsega reisida. Mõlemale

vanemale lapsega võrdsetel tingimustel reisimise tagamiseks vanema ja lapse suhtluskorra

nädalal oleks maakohus pidanud rahuldama isa taotluse ning kohustama ema andma isale üle

lapse Saksamaa Liitvabariigi passi. Lapse esindaja leidis 28.04.2023 istungil, et mõlemal

vanemal peaks olema õigus lapsega reisida. Lapse esindaja hinnangul ei ole lapseröövi oht

reaalne. Ka lastekaitse ei olnud isa ja lapse reisimisele vastu. Lapse reisidokumentide võrdne

jagamine tagab mõlemale vanemale võrdse võimaluse lapsega oma suhtluskorra nädalal

reisida.

2-22-15459

23.13. Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult poolte endi kanda. Praegusel juhul

oleks menetluskulud tulnud jätta lapse ema kanda, kuna ema esitas valeväidetele tuginedes

põhjendamatu hooldusõiguse lõpetamise taotluse. Isa pidi vaidlustama ema valeväidete alusel

tehtud kohtumääruse. Kui ema oleks isa e-kirjadele vastanud, oleksid vanemad saanud

hooldusõigusega seotud küsimused lahendada ka kohtuväliselt. Neid asjaolusid arvestades

tuleks menetluskulud jätta ema kanda.

23.14. Ema ütlused ei ole usaldusväärsed ning nendele tuginemine määruses tõi kaasa ebaõige

lahendi. Kogu maakohtu menetluse jooksul esitas ema isa kohta erinevaid valeväiteid ning

püüdis kohut vaidlusega mitteseotud asjaoludega mõjutada. Kuna vaidluse sisuks oli lapsega

seotud kahe konkreetse küsimuse otsustamine (lapse registreeritud elukoht ja perearst), ei

pidanud isa põhjendatuks koormata kohut isa hinnangul vaidlusega mitteseotud asjaoludega,

milleks on muu hulgas ema isiksuseomadused. Kuid maakohtu määrusest nähtub, et maakohtu

jaoks olid määruse tegemisel oluliseks asjaoluks ka vanemate isiksuseomandused. Kuna

maakohus on vaidlustatud määruses hinnanud suures ulatuses isa isiksust ning vanemate

omavahelist suhtlust, tehes oma otsuse ema valeväidetele tuginedes, toob isa määruskaebuses

esile seisukohad ja tõendid ema ebausaldusväärsuse kohta.

1) Ema väitis maakohtus ütlusi andes, et isaga ei ole võimalik koostööd teha ning isa

manipuleerib emaga. Ema põhjendas isa e-kirjadele vastamata jätmist samuti isa väidetava

manipuleerimisega. Ema on järjepidevalt tegelenud isa halvustamisega, luues lapsega seotud

isikutele isast tegelikkusele mittevastava mulje, saates neile e-kirju isa tegevuste kohta, milles

väidetakse üldsõnaliselt, et isa on valelik, manipuleeriv ja isegi vägivaldne, mis aga ei vasta

tõele (vt nt isa 03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 6). Kui emalt küsitakse, milles seisneb

valetamine, manipuleerimine ja vägivald (vt nt isa 03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 6), siis

ema ei vasta ning ei soovi ega saa ühtegi tegelikku asjaolu esile tuua.

2) Kanada reisi ajal ei avaldanud ema, et tema hinnangul on isa pannud toime lapseröövi ega

nõudnud vastava avalduse esitamise ähvardusel lapse tagastamist. Vastupidi – vanemad

suhtlesid tihedalt ning arutasid, kuidas isa ja laps võiksid naasta (vt isa 28.11.2022

menetlusdokumendi lisa 4, 6, 7). Seega heidab ema isale ette tegevusi, mille osas ta ei ole

mitte kordagi isaga suhelnud ega oma seisukohta avaldanud. Selline ema käitumine kinnitab,

et tegelikkuses ei tegutse ta lapse huvides, vaid tema eesmärk on üksnes isa lapse elust

kõrvaldamine ning soov luua isast tõele mittevastav kuvand. Kui ema tegutseks lapse huvides,

suhtleks ta isaga tema jaoks probleemsetel teemadel. Selle asemel teeb ema kõik, et jätta isa

hooldusõigusest ilma.

3) Ema on last korduvalt füüsiliselt kahjustanud. Näiteks on ema (või mõni perekonnaliige

ema juuresolekul) valanud lapse vannisoleku ajal lapsele vanni keevat vett ning selle

tulemusel tekkis lapsel 2. astme põletus (vt lisa 2). Tegemist on asjaoluga, millest ema

teavitas isa alles siis, kui laps läks isa juurde. Isa pöördus kohe arsti poole (vt lisa 2) ning

selgus, et ema kohaldatud ravivõtted olid täiesti kohatud. Samuti on ema last vihahoos

korduvalt küünistanud ning küünejäljed on lapse käel olnud nähtavad ka ca nädal aega hiljem

(lisa 6). Lapse karistamised on põhjustanud lapsel nõgestõve, mis tekib kõrge emotsionaalse

stressi tulemusena (lisa 7). Ema ei tegele piisavalt lapse tervishoiuga, kuna ema juurest tulles

on lapse kätel tihti punetus ja haavandid (lisa 8). Isa juures olles ravib isa lapse käsi ning

punetus ja haavandid taanduvad (lisa 9). Ema ei tegelenud piisavalt ka lapse wc-s käimisel

hügieeni tagamisega, mis põhjustas lapsele raske lööbe, mida ravis isa. Isa ravimise tõttu

esitas ema politseisse valekaebuse, milles süüdistas isa lapse seksuaalses väärkohtlemises.

Nimetatud asjaolud nähtuvad kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest (vt isa 25.10.2022

määruskaebuse lisa 3).

2-22-15459

4) Ema esitas kohtule lasteaia kinnituskirja, et tõendada, et isa ei tegusenud lapse huvides,

kuna jättis lapse pandeemia ajal lasteaeda viimata. Maakohus lähtus viidatud tõendist. Isa

selgitab seoses selle väitega, et lasteaed ei ole lastele kohustuslik ning isa töö võimaldab tal

lapsega igapäevaselt kodus olla. Isa otsustas jätta lapse COVID-19 ajal lasteaeda viimata

pärast seda, kui oli selle kohta infotelefonilt teavet saanud. Isal tekkis lapse lasteaias

käimisega mure 07.12.2020, kui isa läks lapsele lasteaeda järele ning nägi, et lasteaed ei täida

riigi kehtestatud nõudeid. Seejärel ei viinud isa last enam oma nädalal lasteaeda ning edastas

emale 13.12.2020 kell 9:20 e-kirja, et tema hinnangul ei täida lasteaed nõudeid ning laps

peaks olema kodus. Isa tegutses nii tehes lapse huvides. Asjaolu, et isa ei olnud COVID-19

pandeemia ajal lasteaias aktiivne ega toetanud lapse lasteaeda viimist viirusohu tõttu, ei saa

talle mitte ühelgi juhul ette heita.

5) Lapse isa selgitas seoses maakohtu seisukohaga, et peamiselt on lapse ema tegelnud lapse

tervise küsimustega. Kui vanemad elasid Monacos, pidas ema seal raamatupoodi, mis oli lahti

kuuel päeval nädalas kell 9.00-19.00. Kuna ema oli tööl, oli isa lapsega kodus ning tegeles

lisaks lapse eest hoolitsemisele ka kogu majapidamisega.

6) Lapse ema ei arvesta lapsega ega asjaoluga, et tal on lapse ees kohustusi. Lapse vanaema

on kinnitanud, et emal on kombeks „kaduda“, kui tekib mõni olukord, mis ei ole emale sobilik

(vt isa 20.04.2023 menetlusdokumendi lisa 4). Ema kadumisi oli nii vanemate kooselu ajal

kui pärast kooselu lõppu. Näiteks 27.01.2019 ja 30.06.2019 edastas Q isale sõnumeid, et ema

on järjekordselt kadunud ning ta ei saa emaga ühendust (lisa 13). 2019. aasta detsembris ei

vastanud ema isa kõnedele ega sõnumitele 5 päeva. Sel ajal oli laps isaga. Samuti kadus ema

ära ning ei kontakteerunud isaga 2020. a märtsis ajal, mil vanemad olid kokku leppinud

videokõned lapsega. Nimetatu oli ka põhjus, miks isa nõudis emalt Kanadas olles ema Eesti

telefoni numbrit (mida ema ei andnud) ja soovis, et ema lapsele antud lubadustest ja isaga

tehtud kokkulepetest kinni peaks.

7) Lapse ema ei täida kokkuleppeid ega kohtumäärusi. Nimetatut kinnitab asjaolu, et vanemad

leppisid Kanada kohtus kokku tingimused, mida lapse ema ei täitnud (vt isa 24.11.2022

menetlusdokumendi lisa 10). Samuti ei täitnud ema Kanadast naastes seoses COVID-19

viirusega kokkulepitud liikumispiiranguid (vt isa 24.11.2022 menetlusdokumendi lisa 10).

23.15. Maakohus on menetlusõigusnorme rikkudes jätnud otsuses analüüsimata isa poolt

esitatud tõendid ning täielikult tähelepanuta isa väited selle kohta, kuidas ema rikub

süstemaatiliselt lapse ja isa õiguseid.

24. Lapse ema vaidles määruskaebusele vastu ning palus selle rahuldamata jätta. Samuti palus

ema jätta vastuvõtmata lapse isa määruskaebusele lisatud tõendid, kuna need olid tema

käsutuses juba enne maakohtu 28.04.2023. a istungit, seega on need esitatud hilinenult.

25. Lapse esindaja jäi menetluses varem väljendatud seisukohtade juurde leides, et vanemate

vahel ei olnud selliseid ületamatuid raskusi, mille tõttu oli vajadus ühist hooldusõigust muuta.

26. Eestkosteasutus palus jätta isa määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse

muutmata. Linnaosa lastekaitsespetsialist selgitas oma seisukohas, et ka pärast 28.04.2023. a

toimunud istungit ei viinud lapse isa last oma suhtluskorra nädalatel balletitundidesse, kuigi

ärakuulamisel lubas isa seda teha. Samuti ei olnud esindaja seisukoha esitamise ajaks

(15.06.2023) lapsel perearsti ega registreeritud elukohta. Lapsevanemad ei ole jõudnud

üksmeelele ka lapse terapeudi osas. Linnaosa esindaja hinnangul ei ole sellise olukorra

jätkumine lapse huvides, kuna laps on juba pikemat aega Eestis elanud. Kuigi lapsevanema

hooldusõiguse piiramine on äärmuslik meede, siis praeguses asjas paremad lahendused

2-22-15459

puuduvad. Kui vanemad leiavad tulevikus üksmeele, on lapse isal võimalik taotleda ühise

hooldusõiguse taastamist. Maakohus on praeguse asja asjaolusid põhjalikult analüüsinud ning

jõudnud lapse huvidest lähtuva lahendini.

27. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas TsMS § 663

lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

28. 14.08.2023 esitas lapse isa seisukoha ema vastusele määruskaebuse vastusele. Isa esitas

koos seisukohga veel tõendeid, millega soovib tõendada, et vanemate eesmärk ei olnud jääda

Eestisse alaliselt elama, sest vanematel oli alates 2018. aastast kuni 23.03.2020 Monacos

üürikorter. Isa selgitas, et kuna detsembris kinnitati isa töökoht Monacos, hakkasid vanemad

2020.a jaanuaris pidama läbirääkimisi oma edasise elukoha osas s. t et kas nad jäävad Eestisse

või kolivad Monacosse tagasi või valivad mõne kolmanda riigi. Nende tõenditega soovis isa

veelkord ümber lükata maakohtu ja Kanada kohtu tuvastatud lapseröövi fakti.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

lapse isa määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

30. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud taotlused võtta vastu täiendavaid tõendeid

ning vaadata asi läbi istungimenetluses.

30.1. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab

selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama,

millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada.

30.2. Lapse isa esitas määruskaebemenetluses mitmeid uusi tõendeid, millega soovib

tõendada, et lapse ema ei ole usaldusväärne ning ei tegutse lapse huvides. Samuti soovib lapse

isa tõendada, et on tegelnud aktiivselt lapse vaimse tervise jaoks vajaliku teraapia tagamisega

ning osalenud aktiivselt lapse kooli ühistegevustes. Lapse ema esitas lapse isa

määruskaebusele vastuväiteks uusi tõendeid, mis kinnitavad samuti juba varem menetluses

esitatud seisukohti.

30.3. Ringkonnakohus võtab isa määruskaebuse ja lapse ema vastusega esitatud tõendid vastu,

kuid leiab, et need ei lükka ümber juba maakohtu menetluses tuvastatud asjaolusid. Maakohus

on vanemate esitatud seisukohti ja tõendeid põhjalikult analüüsinud, mistõttu

määruskaebemenetluses esitatud tõendid ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks.

30.4. Kolleegium võtab asja juurde ka isa 14.08.2023. a seisukohaga esitatud tõendid, välja

arvatud lapse ema esindaja 04.08.2023. a kirja, kuna isa seisukohast ei selgu, millise asjaolu

tõendamiseks isa selle esitas. Ülejäänud lapse isa 14.08.2023 esitatud seisukohale lisatud

tõendid ei oma praeguse vaidluse seisukohast asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1 p 1) ega lükka

lapseröövi fakti ümber. Lapse ema on menetluses selgitanud, et vanemad läksid juba 2019. a

lahku, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et vanemad arutasid 2020. a jaanuaris ühiselt teise riiki

kolimist. Esitatud tõendid väidetud asjaolusid (kolimise plaanide läbirääkimine) ei kajasta.

Muus osas kordab isa 14.08.2023 esitatud seisukohas varasemas menetluses juba avaldatud

seisukohti, mistõttu nende põhjal ei ole alust maakohtu määrust muuta.

2-22-15459

30.5. Lapse isa taotles määruskaebuse läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 esimese

lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks

kohtuistungit korraldada. Praegusel juhul on maakohtu menetluses menetlusosalised ja nende

esindajad suuliselt ära kuulatud, mistõttu kolleegium ei pea istungi korraldamist vajalikuks.

Seetõttu jätab kolleegium rahuldamata lapse isa taotluse vaadata määruskaebus läbi istungil.

31. Hooldusõiguse ja otsustusõiguse osas selgitab ringkonnakohus järgmist.

PKS § 137 lg 1 esimese lause kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad

alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on

kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks

talle osaliselt või täielikult üle. Kohus lähtub ühise hooldusõiguse lõpetamise korral

hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu

hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist

seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi

elamistingimusi (PKS § 137 lg 3). PKS § 123 lg 1 kohaselt lähtub kohus vanema

hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huve. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse

lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse

kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või

rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28 teine

lõik). Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses

otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise

lõpetamise (PKS § 137) kaudu (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 14). Kui kohtule

esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse

teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate

erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades,

milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233,

p 15).

32. Kolleegumi hinnangul ei ole maakohus emale lapse elukoha, tervise ja huvihariduse osas,

samuti viibimiskoha määramise õiguse osas Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes

tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga mitte ühinenud riikide piires

ainuhooldusõiguse üleandmisel diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme

rikkunud. Maakohus on oma otsustust piisavalt põhjendanud, tuvastanud avalduse

lahendamiseks vajalikud asjaolud ning lähtunud otsustuse tegemisel lapse huvidest.

33. Toimiku materjalidest, vanemate ärakuulamisel selgitatust ning poolte taotlusel selgitusi

andnud isikute esiletoodust nähtub, et maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele selles,

millistes valdkondades on lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. Ka

määruskaebusele lisatud tõendid ei võimalda kolleegiumil jõuda teistsugusele järeldusele. Isa

väljendas maakohtu istungil, et tal ei ole midagi selle vastu, et laps käib balletitundides, ning

lubas ka ise lapse edaspidi sinna viia. Lastekaitse spetsialisti seisukohast (III kd, tl 162

pöördel) aga nähtub, et isa ei ole seda lubadust pärast maakohtu lahendit endiselt täitnud.

Samuti ei ole lapsel endiselt elukoha registreeringut ega perearsti. Neid asjaolusid esiletuues

on linnaosa lastekaitsespetsialist leidnud, et maakohus on põhjendatult isa hooldusõigust

piiranud ning andnud osades küsimustes hooldusõiguse üksnes emale. Kolleegium nõustub

sellega.

34. Vastuseks lapse isa määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

2-22-15459

34.1. Isa määruskaebuse väidete kohaselt piiras maakohus põhjendamatult isa hooldusõigust

ning ei suunanud vanemaid eelnevalt lepitusmenetlusse ning koostööle. Lapse ema on

menetluses selgitanud ja viidanud, et pakkus isale lepitusmenetlust ning ka linnaosa

lastekaitse spetsialist ning lapse terapeut on püüdnud vanemaid kompromissidele suunata,

kuid lapse isa ei ole oma koostöötahet üles näidanud (vt ema avalduse p 1.6.20 jj, I kd, tl 5),

vaid on püüdnud suruda emale jõuga peale endale sobivaid kokkuleppe tingimusi. See nähtub

ka menetluses esitatud poolte e-kirjavahetusest, millele viitas oma määruse põhjendustes

maakohus (vt maakohtu määruse p 28.1). Samuti nähtub maakohtu 28.04.2023 istungi

protokollist ja helisalvestiselt (II kd, tl 42-43), et viidatud istungi alguses on maakohus

otsinud kompromissikohti vaidluse lahendamiseks, kuid vanemate suurte erimeelsuste tõttu ei

õnnestunud kompromissile jõuda.

34.2. Lapse isa hinnangul tugines maakohus asja lahendamisel ekslikult lapse vanaema Q

ütlustele, milles lapse vanaema lükkas ümber lapse isale 2019. a saadetud tekstisõnumitele

antud isa tõlgenduse lapse ema käitumise kohta. Kirjeldatud seisukoha osas leiab

ringkonnakohus, et isegi, kui maakohus tuvastas lapse vanaema seisukohti vääralt, ei muuda

see asjas tehtud lõppjäreldust. Maakohus ei andnud viidatud tõendile eraldiseisvat kaalu, vaid

hindas kõiki tõendeid ja esiletoodud asjaolusid kogumis.

34.3. Lapsetöövi on tuvastanud Kanada kohus ning praeguses menetluses lähtus maakohus

Kanada kohtu hinnangust. Isa määruskaebuses esitatud selgitused maakohtu tuvastatud

asjaolu ei muuda. Isa püüdis lapsega Eestisse tagasitulekuga venitamist põhjendada sellega, et

Kanada valitsus kehtestas reisikeelu ning palus oma kodanikel reisimist vältida. Oma väidete

tõendamiseks esitas isa 28.11.2022. a seisukoha lisana Kanada valitsuse 13.03.2020 teate

(seisukoha lisa 3, II kd, tl 27 ja 29), millest nähtub, et Kanada valitsus on palunud oma

kodanikel (mitte riigis viibivatel välismaalastel) hoiduda reisimisest muudel kui hädavajalikel

põhjustel ning palunud Kanadast mujal viibivatel Kanada kodanikel riiki tagasi pöörduda.

Viidatud teatest ei nähtu reisimise vältimise soovitust välisriikide kodanikele, kelleks tuleb

pidada ka lapse isa ja last. Seega ei olnud lapse isal ka objektiivseid aluseid lapsega Eestisse

naasmisega viivitamiseks ning välisriigi kodanikele pigem oli soovitav varem oma koduriiki

naasta. Seega lükkavad isa enda esitatud tõendid tema lapseröövi vastuväited ümber.

34.4. Nõustuda ei saa ka lapse isa seisukohaga, et maakohus ei täitnud praeguses menetluses

selgitamiskohustust. Lapse isa viitas oma väite tõendamiseks maakohtu 20.03.2023 e-kirjale

leides, et maakohus ei selgitanud, mil viisil tuleb lapse isal avaldust täpsustada kui ka isa

soovib taotleda muudatuste tegemist vanemate ühises hooldusõiguses. Maakohus ei

selgitanud ka seda, et vaatab vaidlust laiemalt kui kaks hooldusõiguslikku küsimust.

Kolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu 20.03.2023 e-kirjast (II kd, tl 87), et maakohus on

selgitanud, et kuna lapse isa ei ole omapoolset avaldust esitanud, siis ei saa kohus lapse isa

õiguste osas seisukohta võtta. Maakohus selgitas, et kui isa peab vajalikuks, saab ta esitada

omapoolse avalduse. Maakohus ei pidanud täiendavalt selgitama, millise avalduse lapse isa

peab esitama, vaid üksnes seda, mida ta saab menetluses esitatu põhjal lahendada.

34.5. Kolleegium ei nõustu lapse isa seisukohaga, et lapse isa hooldusõigust on

põhjendamatult suures ulatuses piiratud. Maakohus on oma diskretsiooni põhjalikult ning

paljudele tõenditele viidates argumenteerinud. Menetluses esitatud vanemate kirjavahetusest

ja kohtuistungil vanemate avaldatust nähtub selgelt, et neil oli võimatu mitmetes lapse

huviharidust ning tervist puudutavates küsimustes kokkuleppele jõuda, kuigi lapse isa väidab

vastupidist. Samuti ei olnud vanemad määruskaebuse esitamise hetkeks saavutanud

kokkulepet lapse elukoha registreerimise osas. Lahendamatutele erimeelsustele viitas ka

lastekaitse spetsialist oma määruskaebusele esitatud seisukohas (III kd, tl 162 pöördel). Õige

2-22-15459

ei ole lapse isa seisukoht, et lapse elukoha määramise ainuhooldusõigus ei piirdu üksnes Eesti

Vabariigiga, vaid kehtib üle kogu maailma.

34.6. Kolleegium ei nõustu lapse isa seisukohaga, et maakohus lähtus ema avalduse

rahuldamisel peamiselt lapse isa toimepandud lapseröövi faktist. Maakohus lähtus asjaolude

hindamisel küll osaliselt lapse isa toimepandud lapseröövi faktist, kuid ka lapse isa

suhtumusest lapseröövi ning selle eitamisest. Lapserööv ja isa suhtumine sellesse, olid ühed

paljudest asjaoludest, millega maakohus lapse isa hooldusõiguse piiramist põhjendas. Lisaks

lapserööviga seotule analüüsis maakohus otsustuse tegemisel ka isa suhtumist lapsesse ja

lapse emasse, isa suutlikust lähtuda last puudutavate otsuste tegemisel lapse huvidest, isa

sõnamurdjalikke tegusid ning menetluses selgitusi andnud isikute seisukohti. Lapserööv

üksnes ilmestas isa käitumismustrit, mis nähtus tegelikkuses ka muudest tõenditest. Seega ei

ole asjakohane lapse isa viide lapseröövi konventsiooni artiklile 19, mille kohaselt lapse

tagastamise kohta konventsiooni alusel tehtud otsust ei loeta hooldusõiguse küsimuse

sisuliseks otsustuseks.

34.7. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult rahuldamata lapse isa taotluse

saada enda käsutusse lapse Saksamaa Liitvabariigi pass. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et lapse passid peavad jääma ema kätte, kuna lapsega reisimise tingimused tuleb

kokku leppida suhtluskorras. Maakohtu selline järeldus on isa senist käitumist ning menetluse

asjaolusid arvestades põhjendatud.

34.8. Kuna praeguse asja menetlus on toimunud lapse huvides, lapse ema ei ole esitanud

põhjendamatut avaldust ning lapse isa oleks saanud avalduse esitamist vältida emaga paremini

koostööd tehes, siis on õige ka maakohtu seisukoht jätta menetluskulud poolte endi kanda.

35. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 kohaselt

menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad

TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi korras määratud

esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega. Tulenevalt kulude jaotusest puudub

vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt