1-10-9603/31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-9603

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-9603 (09260105187) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Helin Vuks Kriminaalasi Gert Leppik süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7; § 266 lg 2 p 1, 3; § 121 järgi; O.J süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning K.U süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3, § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011 otsus Apellatsioonide esitajad süüdimõistetu Gert Leppiku kaitsja Toomas Alp ning Lõuna Ringkonnaprokuratuur Prokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatavad

Gert Leppik, isikukood: 38812196020, XXX O.J, isikukood: XXX, XXX Kaitsjad Advokaat Pille Toom Vandeadvokaat Mart Sikut Kohtuistungi toimumise aeg 5. september 2011 RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 3; 339 lg 1 p

7; 340 lg 4 p 1 tühistada Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011

2 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-9603 osaliselt, so

-Gert Leppiku süüditunnistamises KarS § 121 järgi

kannatanu A.S. episoodis, liitkaristuse mõistmises KarS § 64 lg 1 järgi, karistuse mõistmises KarS § 65 lg 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas;

-O.J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi kannatanu A.S. episoodis, KarS § 74 lg 1 ja 3 järgi

mõistetud katseaja pikkuse ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas;

-kannatanu A.S. tsiviilhagi rahuldamata jätmises;

-Gert Leppikult ja O.J-ilt riigieelarve tuludesse väljamõistetud sundraha osas.

Süüdi tunnistada Gert Leppik KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega mõista Gert Leppikule liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju

Maakohtu 14.08.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 5 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra ning mõista Gert Leppikule liitkaristuseks 5 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg

05.-07.04.2010, s.o 3 päeva ja 16.-18.08.2010, s.o 3 päeva

karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks lugeda 5 (viis) aastat 5 (viis) kuud ja 22 (kakskümmend kaks) päeva vangistust.

Süüdi tunnistada O.J KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg

17.-19.08.2010, s.o 3 päeva karistusaja hulka ja mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui O.J ei pane

3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu. KarS § 75 lg 1 kohaselt O.J on

3

käitumiskontrolli ajal kohustatud järgima järgmisi kontrollnõudeid:

1) elama alalises elukohas Viljandimaal Tarvastu vallas

Tinnikuru külas Lepiku talus;

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike

järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas

ning esitama kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa

elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-,

töövõi õppimiskoha vahetamiseks.

VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 5 ja § 137 lg 1,2 alusel välja mõista

Gert Leppikult ja O.J-ilt solidaarselt 114. 73 eurot ( 1795.14 krooni) kannatanu A.S. tsiviilhagi katteks.

Välja mõista Gert Leppikult ja O.J-ilt KrMS §

179 lg 1 p 1 alusel kummaltki sundraha summas 695.05 eurot riigieelarve tuludesse.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldada, Gert Leppiku kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste

vahendite arvelt OÜ Sikuti Advokaadibüroo kaudu kriminaalasjas nr 1-10-9603 advokaat Pille Toomele tema poolt riigi õigusabi osutamise eest apellatsioonimenetluses 192.99 eurot, sealhulgas käibemaks 32.17 eurot.

KrMS § 185 lg 1 alusel kaitsjatasu advokaat Pille Toome

poolt osutatud õigusabi eest 192.99 eurot (sealhulgas käibemaks 32.17 eurot) jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 11.oktoobril 2011 kell 14.00 .

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 12.oktoobrist 2011.

4

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 12.oktoobrist 2011.

KrMS § 344 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus

prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 6. aprilli 2011 otsusega mõisteti süüdi: Gert Leppik

- KarS § 121 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega;

- KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati 2 kuu vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 14.08.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat 5 kuu 28 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti Gert Leppikule 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuse aeg 05.-07.04.2010, s.o 3 päeva ja 16.- 18.08.2010, s.o 3 päeva karistuse tähtaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 11 kuud 22 päeva vangistust.

Sama otsusega mõisteti süüdi KarS § 121 järgi ja karistati 4 kuu O.J vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuse aeg 17.-19.08.2010, s.o 3 päeva karistusaja hulka ja kandmata karistuseks jäi 3 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui O.J ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuded. O.J-ile määrati käitumiskontrolli ajaks alaliseks elukohaks XXX.

Maakohus jättis rahuldamata A.S. tsiviilhagi summas 5000 krooni, s.o 319,56 eurot ja K.K. i tsiviilhagi summas 150 eurot.

Sama otsusega mõisteti süüdi ja karistati ka K.U, kuid tema osas apellatsiooni ei esitatud.

Maakohus arutas Gert Leppikule KarS § 200 lg 2 p 4, 7; § 266 lg 2 p 1, 3; § 121 järgi; O.J-ile KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistusi selles, et:

- Gert Leppik, olles varem toime pannud röövimise, grupis koos O.J-iga

12.10.2009 õhtul XXX korteris lõi rusika ja jalaga A.S. keha piirkonda ja röövis temalt

rahakoti väärtusega 100 krooni ühes selles olnud 1200 krooni rahaga ja mobiiltelefoni väärtusega 1500 krooni.

5

Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga varem röövimise toime pannud isiku poolt ja grupis pani G. Leppik toime KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- G. Leppik, olles varem karistatud omavolilise sissetungi eest, grupis koos K.U-ga , 22.03.2010 kella 22.30 paiku tungis jalga ukse lukust lahti löömise teel valdaja tahte vastaselt ebaseaduslikult XXX asuvasse K.K. i elukohta. Valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimisega, mis oli toime pandud grupi

poolt ja vähemalt teist korda pani G. Leppik toime KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- Gert Leppik, grupis koos K.U-ga, 22.03.2010 kella 22.30 paiku XXX korteris,

tungis kallale K.K. ile, keda lõi põlve ja rusikatega korduvalt näkku. Seejärel peksid G.

Leppik ja K.U kordamööda K.K. it näkku ning peaja kehapiirkonda, millega põhjustasid K.K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

- Gert Leppik, viibides 14.08.2010 kella 18.30 paiku XXX majas, lõi A.J. näo piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi.

Kehalise väärkohtlemisega, s.o teise isiku peksmisega ja löömisega pani G. Leppik toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- O.J grupis koos G. Leppikuga, 12.10.2009 õhtul XXX korteris lõi rusika ja jalaga A.S. keha piirkonda ja röövis temalt rahakoti väärtusega 100 krooni ühes selles olnud 1200 krooni rahaga ja mobiiltelefoni väärtusega 1500 krooni.

Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga ja grupis pani O.J toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohus leidis, et süüdistatavatele esitatud süüdistuste asjaolud kuritegude toimepanemise ajas, kohas ja viisis leidsid kohtuliku uurimise järel osaliselt kinnitust.

Maakohus asus seisukohale, et ei ole piisavalt tõendatud asjaolu, et G. Leppik ja O.J panid toime 12.10.2009 õhtul XXX A.S. ilt rahakoti väärtusega 100 krooni ühes selles olnud 1200 krooni rahaga ja mobiiltelefoni väärtusega 1500 krooni hõivamise. Kohtuistungil leidis

kinnitust asjaolu, et G. Leppik ja O.J tarvitasid A.S. i suhtes vägivalda, lõid teda

korduvalt, pannes nii toime kehalise väärkohtlemise A.S. i suhtes. Kannatanu A.S. i

kohtuistungil antud ütlused sisaldasid väiteid G. Leppiku ja O.J-i poolt vallasasjade äravõtmise suhtes pärast vägivalla tarvitamist, kuid nimetatud ütlused on vastuolus teiste A.S.

i poolt kohtuistungil antud ütlustega, s.h ütlustega, mille kohaselt peksmine toimus pärast rahakoti äravõtmist.

Kuivõrd A.S. i poolt kohtuistungil antud ütlused on mitmeti mõistetavad ja sellistena vastuolulised, siis ei ole võimalik tõsikindlalt lugeda tõendatuks, et G. Leppik ja O.J

panid toime röövimise, selles osas tuleb süüdistuse mahtu vähendada. Maakohus luges

tuvastatuks G. Leppiku ja O.J-i poolt A.S. i suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemise KarS § 121 järgi.

A.S. i kehaline väärkohtlemine nähtub G. Leppiku ja O.J-i ütlustest, mis kinnitavad

A.S. i ütlusi kehalise väärkohtlemise osas. Kehaline väärkohtlemine leiab kinnitust ka väljavõttega haigusloost, kus nähtuvad A.S. i tervisekahjustused. Tunnistaja L.S. a kinnitas, et nägi oma poega A.S. i ja viimast oli pekstud.

6 Kaitsjate väide, et kannatanu A.S. kirjutas avalduse politseiametniku initsiatiivil, ei ole tõendamisesemesse kuuluv asjaolu.

Maakohus asus seisukohale, et A.S. i tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna puuduvad

piisavalt usaldusväärsed tõendid, millest nähtuksid tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude

olemasolu. Puuduvad asjaolud, millest on võimalik selgelt järeldada tsiviilhagi aluseks

olevate asjaolude olemasolu. A.S. kulutas osaliselt raha alkoholile ning tema ütlused on vastuolulised, tunnistaja L.S. ütluste täpsus ei ole absoluutne, arvestamata on raha kulutamine A.S. i poolt, telefoni väidetava ebaseadusliku kasutamise maht on määramata.

Maakohus leidis, et Gert Leppikule esitatud süüdistus kuritegude toimepanemises 22.03.2010 valdaja tahte vastaselt ebaseaduslikult K.K. i elukohta sissetungimises ning K.K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse põhjustamises leidis kohtuistungil usaldusväärselt kinnitust. K.K. i usaldusväärsete ütluste kohaselt oli tema ukse lukustanud, G. Leppik ja K.U tungisid

korterisse tema tahte vastaselt ja peksid teda. Patsiendikaardist nähtuvalt esinevad K.K. il vigastused, milleks on parema silma turse, vasak silm punetav, ülehuul paremalt poolt turses,

parem rindkere piirkond turses, valulik vasak rindkere pool valulik. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvad uksepiida kahjustused. Maakohus leidis, et ei ole alust kahelda K.K. i ütluste usaldusväärsuses ning tema ütlustega

tunnistas tõendatuks süüdistuses kirjeldatud asjaolude olemasolu. Kohtuistungil kindlakstehtud asjaolude põhjal tegi maakohus järelduse, et süüdistatavate poolt toimepandud teod vastavad süüdistusaktis kirjeldatud kuriteokoosseisudele.

G. Leppikule esitatud süüdistus kuriteo toimepanemises 14.08.2010 A.J. ule füüsilise valu ja kehavigastuste tekitamise asjaolud leidsid maakohtus usaldusväärselt kinnitust. Kannatanu A.J. u kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et G. Leppik lõi teda näkku.

Maakohus luges süü omaksvõtuga koos teiste tõenditega tõendatuks süüdistuses esitatud asjaolude olemasolu. Kohtuistungil kindlakstehtud asjaolude põhjal tegi maakohus järelduse,

et süüdistatava poolt toimepandud tegu vastab süüdistusaktis kirjeldatud kuriteokoosseisule ning ei tuvastanud G. Leppiku süüd välistavaid asjaolusid.

G. Leppikule esitatud süüdistus kuriteo toimepanemises 14.08.2010 S.A. kehalise väärkohtlemise süüdistuses mõistis maakohus G. Leppiku tõendamatuse tõttu õigeks.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse.

Maakohus leidis, et kuna G. Leppik pani kuriteo toime katseajal, on välistatud tema karistamine rahalise karistusega või vangistusega, mida tingimuslikult täitmisele ei pöörata. Arvestades karistuseesmärke ja G. Leppiku süü suurust, leidis maakohus, et G. Leppikut tuleb karistada KarS § 121 järgi vangistusega 6 kuud, KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi vangistusega 2 kuud, liitkaristusena tuleb mõista G. Leppikule vangistus 6 kuud, KarS § 65 lg 2 alusel tuleb G. Leppikule mõistetud karistust suurendada Harju Maakohtu 14.08.2009 otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa võrra ning mõista liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust ning arvestades eelvangistuse aega tuleb lugeda G. Leppikul kandmata karistuseks 2 aastat 11 kuud 22 päeva vangistust.

Maakohus O.J-i vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud.

Arvestades karistuseesmärke ja O.J-i süü suurust, asus maakohus seisukohale, et O.J-i tuleb karistada KarS § 121 järgi vangistusega 4 kuud ning arvestades eelvangistuse

aja karistuse tähtaja hulka, lugeda O.J-i kandmata karistuseks 3 kuud 27 päeva

vangistust. Arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid ja O.J-i isikut, leidis

7 maakohus KarS § 74 alusel, et mõistetud vangistuse täitmisele pööramine ei ole otstarbekas.

KarS § 74 lg 1 ja lg 3 jääb mõistetud 3 kuud 27 päeva vangistust täielikult tingimisi

kohaldamata, kui O.J ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuded. Maakohus leidis, et G. Leppiku ja O.J-i poolt viimases sõnas avaldatud seisukohad ei

ole käesoleval juhul käsitletav puhtsüdamliku kahetsusena KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, sest varasemad nimetatud isikute poolt kohtuistungil avaldatud seisukohad ei võimalda vastupidist järeldada.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

1 Lõuna Ringkonnaprokuratuur . esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o Gert Leppiku ja O.J-i süüdimõistmises A.S. episoodis KarS § 121 järgi ning teha uue otsuse, millega tunnistada G. Leppik A.S. i episoodis süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistada 3 aasta vangistusega. Mõistetud karistusele liita KarS § 121 alusel mõistetud

karistus 6 kuud vangistust ja § 266 lg 2 p 1, 3 järgi mõistetud karistus 2 kuud vangistust.

Lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõista 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust Harju Maakohtu 14.08.2009 otsusega G. Leppikule

mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust võrra ning

liitkaristuseks mõista 5 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 5 aastat 5 kuud 22 päeva vangistust.

O.J tunnistada A.S. i episoodis süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõista karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva tingimisi KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel 3 aasta katseajaga. Samuti rahuldada A.S. i tsiviilhagi summas 1795.14 krooni, so 114.73 eurot ning mõista see solidaarselt välja G. Leppikult ja O.J-ilt.

Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti A.S. i episoodis G. Leppikule KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi esitatud süüdistuse ja O.J-ile KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerinud ning G. Leppiku ja O.J-i süüdi mõistnud KarS § 121 järgi. Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole otsuses esitanud motiive ja tõendid selle kohta,

miks ta loeb süüdistatavate G. Leppiku ja O.J-i ütlused usaldusväärsemaks kui kannatanu A.S. i ütlused. Kannatanu A.S. i kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et Mustlas ühes korteris peksid teda G.

Leppik ja O.J. Kannatanu kinnitas, et peksmise käigus võeti temalt ära rahakott,

rahakotist võeti välja raha ning anti tühjalt tagasi. Kannatanu ema L.S.a kinnitas kohtuistungil, et tema poeg sai pensioni ning sellest osa andis ta tema kätte hoiule ja osa võttis

kaasa. Koju tulles tal raha enam ei olnud. Telefoni äravõtmise kohta on kannatanu A.S.

seletanud kohtuistungil, et ei mäleta, kuidas toimus telefoni äravõtmine, kas ta andis selle vabatahtlikult süüdistatavatele või mitte. Tema seletuse kohaselt sai ta hiljem telefoni tagasi, kuid sellega oli tehtud suur arve. Mittemäletamist selgitas ta asjaoluga, et „pea oli sassis“. See on mõistetav, sest kuriteo toimepanemisest oli kohtuistungi toimumise ajaks juba möödunud hulk aega. Algselt on kannatanu rääkinud, et ka telefon võeti temalt ära. Kannatanu on kogu aeg kinnitanud, et temalt võeti ära rahakott ja talle anti peksa. Samuti ei ole ta kunagi öelnud, et ta oleks vabatahtlikult rahakoti süüdistatavatele andnud. Kannatanu

8

ütluste mõningane ebakõla ei tähenda, et tema ütlused oleksid ebausaldusväärsed, sest põhiosas on ta andnud kogu aeg ühesuguseid ütlusi. Süüdistatava G. Leppiku kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et A.S. andis neile rahakoti, kuid seal ei olnud midagi sees ja nad andsid selle tagasi. Rahakott oli laua peal. Süüdistatava O.J-i kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema ei võtnud kannatanult rahakotti, kuid ta nägi rahakotti laua peal. Apellant leiab, et G. Leppiku ja O.J-i kohtuistungil antud ütlused on ennastõigustavad ning kantud soovist vähendada oma süüd. Süüdistatavate ütlused ei lange kokku kannatanu A.S. i ütlustega. Kannatanu ei ole kordagi väitnud, et rahakott oli laua peal ning ta kinnitas kohtule, et rahakott ei vedelenud ja rahakotis oli kindlasti raha sees, kaks viiesajalist.

KarS § 200, s.o röövimise objektiivne külg seisneb võõra vallasasja äravõtmises vägivalla

abil. Vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. Kui maakohus leidis, et

rahakoti võtmine toimus enne vägivalla tarvitamist süüdistatavate poolt, siis jääb

arusaamatuks miks ei lugenud kohus seda röövimiseks. Karistusõiguse teooria ütleb, et röövimise puhul on oluline, et vägivald peab olema ajaliselt seotud asja hõivamisega. Ajaline seotus tähendab seda, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne

või pärast selle üleminekut süüdlase valdusesse (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, lk 53). Samas on kannatanu kinnitanud, et temalt küsiti raha ja küsijateks olid G. Leppik ja O.J, seega eelnes rahakoti andmisele psüühiline vägivald. Kartuses vägivalla ees andis A.S. rahakoti. Hirm vägivalla ees oli põhjendatud, sest tema vastas oli kaks noormeest, kellel oli füüsiline ülekaal.

Apellant on seisukohal, et G. Leppik ja O.J on toime pannud röövimise, see on usaldusväärselt tõendatud ning neid tuleb selle eest karistada.

Ebaõige on maakohtu väide, kannatanu A.S. i telefoni väidetava ebaseadusliku kasutamise maht on määramata. Toimikusse on lisatud AS EMT kõnede eristus (tl 8-9) ning sealt on näha tehtud kõned ajavahemikul 13.10.2009 kell 00.53 kuni 00.59 telefoninumbrile 9001222 ning nende kõnede maksumus on 595.14 krooni, s.o 38.04 eurot. Seega on põhjendatud tsiviilhagi hüvitamine summas 1795.14 krooni, s.o 114.73 eurot.

2 G. Leppiku kaitsja . esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega mõista G. Leppik õigeks süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1,3 järgi ja KarS § 121 järgi A.S. i ja A.J. u episoodis. K.K. i episoodis mõista G. Leppik süüdi KarS § 121 järgi ja karistada rahalise karistusega. Kaitsja leiab, et K.K. i episoodis tuleb G. Leppik KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõista,

kuna süüteokoosseis G. Leppiku käitumises puudub. KarS § 266 süüteokoosseisu

olemasoluks on vajalik objektiivse külje elemendina sisenemist ebaharilikul viisil. Kui

sisenemise viis ei ole ebaharilik, näiteks sisenetakse kinnise ukse kaudu, peab seadusandja

silmas korteri, eluruumi omaniku loa puudumist sisenemiseks. Kui seadus ei reguleeri õigusvaldkonda vajaliku täpsusega, kuulub kohaldamisele seaduse analoogia. Tsiviilõiguses

on valitsev põhimõte, mille kohaselt volituseta tegutsemine loetakse õiguspäraseks, kui nendele tegudele järgneb volitaja hilisem heakskiit.

Käesoleval juhul ei saanud korteriomanik sisenemiseks nõusolekut anda, sest ta magas. Kannatanu K.K. andis ütlusi selles, et K.U äratas ta üles ja G. Leppik oli kõrval. Olulisem on asjaolu, et sisenemise järgselt avaldasid süüdistatavad K.U ja G. Leppik, et uks oli lahti. Järgnevalt siirdus kogu seltskond kööki suitsetama ja kannatanu ei avaldanud

süüdistatavatele, et tema arvates on nood tema korterisse sisenenud tema tahte vastaselt. Kannatanu avaldas, et ta tunneb K.U lapsest saati. Seega on tegemist süüdistatavate

jaoks kui mitte tegeliku vaid sel juhul kindlasti vähemalt oletatava nõusoleku omamisega.

Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande lk 701 järgi on oletatava nõusoleku

9

tingimuseks, et õigustatud isikud ei ole väljendanud oma vastupidist seisukohta ning sisenemine ei tohi olla seotud asjaoludega, millega nõustumist ei saa eeldada.

Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine oli puudulik, kuna kannatanult ei ole küsitud, kas K.U käis tal eelnevalt korduvalt külas või ei. Samuti on täpsustamata, kas K.U oli keelatud võtta sõpru kaasa, kui ta K.K. il külas käis ja kui selline piirang esines, siis kelle suhtes konkreetselt.

Kaitsja on seisukohal, et süüdistuses KarS § 121 järgi on jäänud täielikult täpsustamata

kehalise väärkohtlemise asjaolud. Kui on tuvastatud, et ütlused on vastuolulised, puudub nendele ütlustele tuginevalt üldse võimalus väita, et süüdistatavad on toime pannud kuriteo. A.S. oli vahetult enne väidetavat peksmist ära joonud koos teiste isikutega pudeli viina. A.S.

avaldas ka seda, et Mustla konstaabel tuli tema juurde ja ütles, et tuleb kirjutada avaldus. Kannatanul endal ei olnud soovi avaldust kirjutada ning A.S. i ütluste järgi „mul oli pea sassis

ka siis, tahtsin hiljem avalduse tagasi võtta, ei saanud." Seega järeldub eeltoodust, et

kannatanu oli ebakaines olekus ka politseisse pöördumise ajal, mistõttu tema ütlusi ei saa ühelgi juhul oletatava kuriteosündmuse kohta pidada tõesteks.

Kaitsja leiab, et A.J. uga seonduvas episoodis on kohtulikul uurimisel jäänud välja

selgitamata A.J. u suhtes väidetava vägivalla tarvitamise asjaolud. A.J. on andnud ebamääraseid ja vastuolulisi ütlusi.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil vaidlesid süüdistatavad ja kaitsjad prokuröri apellatsioonile vastu. Süüdistatava G. Leppiku kaitsja M. Sikut toetas eelneva kaitsja T. Alpi esitatud apellatsiooni.

Prokurör toetas enda apellatsiooni, kuid süüdistatava G. Leppiku kaitsja apellatsiooni palus jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud, kuulub rahuldamisele ja

süüdistatavad tuleb kannatanu A.S. i suhtes toimepandud kuriteos süüdi tunnistada röövimises, G. Leppik KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja O.J KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning vastavalt sellele kuuluvad tühistamisele ka G. Leppikule ja O.J-ile maakohtu otsusega mõistetud karistused.

Süüdistatava G. Leppiku kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Teiste maakohtu otsusega süüdistatavatele süüks arvatud kuritegude osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendustega ja nõustub selles, et maakohtu otsuse põhisosas süüdistatavatele esitatud röövimise süüdistuse tõendite analüüs on

olnud ühekülgne ja puudulik ning sellega on kaasnenud kohtuotsuse põhiosale esitatavate nõuete oluline rikkumine kriminaalõiguslikus mõttes KrMS § 338 p 1 ja p 3 kohaselt. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline kui kohtuotsuse puudub põhjendus.

Ringkonnakohus lisab, et kannatanu A.S. i röövimise episoodi motiveeriva osa käsitlus

sisaldub vaevalt ühel leheküljel (4 kd tl 147). Samas ringkonnakohus nõustub siinjuures

maakohtu järeldusega, mille kohaselt uuritud tõenditest tulenevalt leidis kinnitust, et G. Leppik ja O.J kasutasid mõlemad A.S. i suhtes vägivalda, lüües teda korduvalt.

10

Ekslikult on maakohus aga kannatanu A.S. i ütlused kahtluse alla seadnud temalt vallasasjade äravõtmise ja sellega seoses toimepandud vägivalla suhtes. Nimelt on maakohus leidnud, et kuna A.S. i poolt maakohtus antud ütlused on mitmetimõistetavad, siis ei ole võimalik lugeda

tõendatuks, et G. Leppik ja O.J panid kannatanu suhtes toime röövimise ja luges

tuvastatuks süüdistatavate süü KarS § 121 järgi. Samuti leidis maakohus, et puuduvad

asjaolud, milledest võiks järeldada tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude olemasolu, arvestamata on raha kulutamine A.S. i poolt ja telefoni väidetava ebaseadusliku kasutamise maht on määramata.

Ringkonnakohus maakohtu eelnimetatud käsitlusega ei nõustu alljärgnevatel põhjustel.

Esmalt ei nähtu maakohtus antud ütlustest (4 kd tl 102-103), et nendes kannatanu A.S. sisalduv tekitaks kahtlust temalt peksmise käigus äravõetud esemete seoses.

Nii on kannatanu A.S. selgitanud maakohtus ülekuulamisel, et peksjad olid Gert ja Janek. Teda peksti igale poole. Esimesena lõi G. Leppik ja siis hakkas O.J lööma. Peksmise tagajärjel oli ta haiglas ravil neli päeva. Samuti on kannatanu kinnitanud, et rahakotist võeti raha ja anti tühjalt tagasi. Kannatanu teada üks süüdistatavatest küsis, kas raha on, mille peale kannatanu võttis taskust rahakoti välja ja siis rabasid süüdistatavad rahakoti ja läksid sellega

tahatuppa. Kannatanu kinnitas, et kaks viiesajast oli kindlasti ja võib olla oli peenikest ka. Kannatanu jäi maakohtus enda juurde kindlaks selles, et raha oli rahakotis üle 1000 krooni. Rahakott võeti temalt siis ära kui teda peksti. Hiljem sai ta rahakoti tagasi ning selles osas tal nõuet pole.

Kannatanut kuulati maakohtus kohtuliku uurimise käigus korduvalt üle (4 kd tl 108) ja ta kinnitas, et süüdistatavate poolt tema peksmise käigus võeti ära temalt rahakott. Pärast tulid süüdistatavad tagatoast ja viskasid tühja rahakoti voodiaseme peale ning siis peksti teda edasi ning seejuures päriti temalt kas ta kaebab politseisse või mitte, mille peale kannatanu lubas mitte kaevata. Samuti selgitas kannatanu, et süüdistatavad võtsid ka tema mobiiltelefoni enda kätte, valisid sellelt numbrid, hakkasid helistama ja hiljem tuli arve selles osas kannatanule.

Tunnistaja L.S. a (4 kd tl 106-107) on poja A.S. i suhtes toimepandud kuriteo osas avaldanud, et pojal oli kaasas 1300-1400 krooni kui ta kauplusse läks ja ta pidi toiduaineid ostma.

Süüdistatav Gert Leppik ennast maakohtus (4 kd tl 109) talle esitatud röövimise süüdistuses süüdi ei tunnistanud ja väitis, et rahakoti andis kannatanu ise neile ning kuna seal raha sees ei

olnud, siis rahakott tagastati. Telefoni oli ta kannatanult helistamiseks korra küsinud ning

pärast andis tagasi. Küll kinnitas G. Leppik, et ta kannatanut lõi näkku ning tegi seda põhjusel, et kannatanu ropendas vene keeles.

Süüdistatav G. Leppik muutis ringkonnakohtus oma ütlusi ja väitis, et tema pole kannatanut

röövimise episoodis peksnud ning peksjaks on O.J. Ütluste muutmist põhjendas süüdistatav asjaoluga, et maakohtus andis ta ütlusi endast kui peksjast seetõttu, et tahtis sõpra päästa. Kuid kuna tehti süüdimõistev kohtulahend, siis „päästmine“ ei õnnestunud ja nüüd ta enam selliseid ütlusi anda ei soovi.

Samuti ei rääkivat kannatanu A.S. toimunu kohta tõtt. Nimelt Viljandi kohtumajas pärast viimast istungit oli A.S. avaldanud, et „unustame asja ära“ ja tahtis saada 5000 krooni raha. G. Leppik ei teadnud prokuröri küsimustele vastates nimetada, kas süüdistuses märgitud ajal oli kannatanul rahakotis raha ja kas tal üldse rahakott oli. Siis aga lisas jällegi, et kannatanu

11 rahakotis raha ei olnud, kuna ta vaatas rahakotti. Kui aga raha oleks olnud, siis poleks ta seda

niisama ära võtnud, vaid luba küsinud. Raha on aga igaühel vaja ja kedagi teist parasjagu lähedal polnud. Mis O.J samal ajal läheduses tegi seda ta ei tea, küll aga mäletab, et O.J

peksis kannatanut ning käelöögid olid mitmel korral näo piirkonda. Rohkem G. Leppik sündmusest ei mäletanud.

Süüdistatav O.J võttis kohtus omaks ainult peksmise, mitte röövimise. Mingit rahakotti pole tema võtnud (4 kdtl 111). A.S. i oli vaja lüüa sellepärast, et ta „ mölises“, mitte mingi rahakoti pärast. Mobiiltelefoni lubas kannatanu ise kasutada, kuid samas ta ei mäleta, et keegi oleks seda kasutanud. O.J kinnitas ringkonnakohtus, et peksis kannatanu A.S. i igale poole. Mis sel ajal aga G. Leppik tegi seda ta ei tea. O.J väitis, et tema ei tea kannatanu rahakotist midagi. Prokuröri küsimusele „kas ta on kogu aeg sarnaseid ütlusi andnud ?“, vastas süüdistatav, et ta ei mäleta.

Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et maakohtu otsusest ei selgu siiski, miks kohus

annab tõendite hindamisel eelistuse süüdistatavate ütlustele ja ei pea usaldusväärseks kannatanu ütlusi. Ringkonnakohus leiab eelkõige kannatanu A.S. i ütlustest tulenevalt, et pole mingit usutavat

põhjust kahelda kannatanu maakohtus antud ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu ütlustest nähtub üheselt, et peksmise käigus võeti temalt ära rahakott, selles sisu tühjendati kõrvaltoas

ja rahakott tagastati kannatanule tühjalt. Kannatanu on detailselt kirjeldanud kuidas temalt rahakotti nõuti, selle väljavõtmisel käest rabati ja hiljem tagasi visati. Maakohtus antud ütluste

viimases sõnas (4 kd tl 135) on kannatanu samuti kinnitanud, et rahakott ei vedelenud ja

rahakotis oli sees kindlasti kaks viiesajalist. Samuti on A.S. järjepidevalt kinnitanud, et peksjad olid mõlemad süüdistatavad.

Et asetleidnud kahe süüdistatava poolse peksmise tagajärjel kannatanu kõiki temalt vara

hõivamisega seotud detaile ei mäleta peensusteni, pole kohtupraktikat arvestades mingi

erakordne ega ütluste usaldusväärsuses kahtlust tekitav olukord. Samuti on mõistetav

mõningane detailide erinevus kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antud ütlustes, kuid see ei sea kahtluse alla toimunud sündmuse põhisisu ja süüdistatavate süüdistust röövimises.

Toimunud käitumissituatsiooni eluliselt hinnates on mõistetav, et kannatanu ei andnud

peksmise käigus süüdistatavatele oma mobiiltelefoni vabatahtlikult üle, nagu väidavad

kaitseversioonina süüdistatavad. Süüdistatavad hõivasid mobiiltelefoni ja hiljem tagastasid kannatanule pärast seda kui olid teinud sellega suure arve.

Seega ei tulene kannatanu ütlustest millegagi, et ta oleks oma rahakoti ja mobiiltelefoni süüdistatavatele üle andnud vabatahtlikult. Süüdistatavate maakohtus ja ringkonnakohtus antud ütlustel aga on ilmselgelt eesmärk -

välistada süüditunnistamine röövimises ja vähendada oma süüd. Kaitseversioonina asus G.

Leppik ringkonnakohtus väitma, et tema pole A.S. i üldse peksnud, sest võimalik süüdimõistmine röövimises tähendaks tema jaoks reaalset pikemat vangistust.

KarS § 200 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o röövimise objektiivne külg seisneb võõra

vallasasja äravõtmises vägivalla abil. Vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. Kui maakohus leidis, et rahakoti võtmine toimus enne vägivalla tarvitamist

süüdistatavate poolt, siis ka siinjuures jääb ringkonnakohtule selgusetuks, miks ei lugenud

kohus seda röövimiseks. Karistusõiguse teoorias esitatud seisukoha kohaselt on röövimise

puhul oluline, et vägivald peab olema ajaliselt seotud asja hõivamisega. Ajaline seotus

12

tähendab seda, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusesse. Käesoleval juhul on kannatanu ütlustest nähtuvalt hirmust vägivalla ees andnud ta rahakoti

süüdistatavatele. Hirm oli põhjendatud, sest tema vastas oli kaks vägivallatsejat, kellel oli füüsiline ülekaal ja peksmine toimus ajaliselt vahetult rahakoti üleandmisega seonduvalt.

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja § 61 lg 2 alusel hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kaudu. Seega vastupidiselt maakohtule on ringkonnakohus kriminaalasjas kogutud tõendeid uurides

seisukohal, et G. Leppik ja O.J on toime pannud röövimise, nad tuleb selles süüdi tunnistada ja karistused mõista.

Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsiooniga, et ebaõige on maakohtu väide, mille kohaselt kannatanu A.S. i telefoni väidetava ebaseadusliku kasutamise maht on määramata.

Kriminaalasjas on AS EMT kõnede eristus (1 kd tl 8-9) ning sealt on näha tehtud kõned ajavahemikul 13.10.2009 kell 00.53 kuni 00.59 telefoninumbrile 9001222 ning nende kõnede maksumus on 595.14 krooni, s.o 38.04 eurot. Samuti on kriminaalasjas esitanud kannatanu tsiviilhagi nõude summas 1200 krooni, so 76.69

eurot (1 kd tl 53-54) kannatanult röövitud raha osas, milline nõue on samuti tõendamist leidnud. Seega juba süüdistusaktist (1 kd tl 69-70) nähtuvalt on kannatanu esitanud tsiviilhagi summas 1795.14 krooni, so 114.73 eurot, mis koosneb 1200 krooni röövitud sularaha ja 595.14 krooni mobiiltelefoni kõnede eest.

Tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluse raames, tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse sätteid. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et G. Leppiku ja O.J-i käitumine on vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi õigusvastane ja põhjustanud kannatanule kahju.

Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis taotletuga ja rahuldab A.S. i tsiviilhagi summas 1795.14 krooni, so 114.73 eurot, ning see kuulub VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt väljamõistmisele G. Leppikult ja O.J-ilt.

Süüdistatava G. Leppiku süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi leidis kaitsja, et kannatanu K.K. ei teadvat sissetungimist usaldusväärselt kinnitada, kuna magas süüdistuses

märgitud ajal. Ei olevat tõendatud, et K.K. palus korterist lahkuda ning G. Leppiku süüd kinnitavad tõendid puuduvad.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja leiab nagu maakohuski, et pole alust kahelda kannatanu ütlustes ja asjaolus, et korteriuks oli lukustatud ja süüdistatavad G. Leppik ja T.

Suigussaar tungisid korterisse kannatanu tahte vastaselt. Pole mõistuspärane uskuda, et

kannatanu oli nõus süüdistatavate sissetungimisega elamisse ukse robustse lõhkumise teel. Kaitsja vastuväide süüdistusele, mille kohaselt kannatanu tundis T. Suigussaart lapsest saati,

on asjakohatu ja ei õigusta millegagi omavolilist sissetungimist võõrasse eluruumi ukse lõhkumise teel. Maakohtus antud ütlustes (4 kd tl 104) on K.K. kinnitanud, et enne magamaminekut veendus ta, et uks oli lukus ja kui pärast peksmist läks ust vaatama, siis selgus, et uks oli puru, ukse

lukukeel oli pooleks, uksepiit oli katki ja ka haak oli katki ning see oli kinnitusest välja tulnud. Samuti kinnitas kannatanu, et süüdistatavad ise olid öelnud kohapeal, et lõid ust enne mitu korda kui see katki läks.

13

Seega kannatanu ütlustest tulenevalt on ainetu süüdistatava G. Leppiku ringkonnakohtus esitatud väide, et mingit sissetungimist ei toimunud, kuna korteriuks oli lahti.

Süüdistatava G. Leppiku süüdistuses KarS § 121 järgi kannatanu A.J. u peksmises ei ole

samuti kaitsja arvates süüdistatava süü tõendatud, sest kannatanu ise peksmist ei mäleta ja olevat seda kuulnud tütre käest.

Ringkonnakohus ei nõustu ka selle paljasõnalise väitega, sest kannatanu A.J. on samuti

maakohtus detailselt kirjeldanud (4 kd tl 105) kuidas G. Leppik tema suhtes vägivalda tarvitas, so „astus Gert Leppik sisse ja lõi mind rusikaga näkku nii, et mul lõi pildi eest ja siis

tundsin, et löödi veel… Ma kukkusin, ei mäleta, löödi edasi. Mõlemad silmad olid verevalumis. Valu oli suur, ei mäleta mitu korda mind täpselt löödi.“

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole alust kahelda kannatanute K.K. i ja A.J. u

sellekohaste ütluste usaldusväärsuses ja teistes süüd kinnitavates tõendites ning kaitsja

apellatsioonis esitatud väheveenvad vastuväited süüdistustele ei sea kahtluse alla maakohtu süüdimõistvat otsust selles osas.

Karistuse mõistmisel juhindub ringkonnakohus KarS § 56 sätetest ja arvestab esmalt G.

Leppiku ja O.J-i süüd, toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust raskendavaid ja

kergendavaid asjaolusid, süüdistatava isikut ja võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

Ringkonnakohus ei tuvastanud süüdistatavate vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid nagu maakohuski.

Kuna ringkonnakohus tunnistab G. Leppiku ja O.J-i süüdi raskemas kuriteos, so

röövimises, siis on põhjendatud neile varasemalt maakohtu otsusega mõistetud karistuste karmistamine, mida ringkonnakohus teeb prokuröri apellatsioonis taotletud määras.

Süüdistatavatele G. Leppikule ja O.J-ile karistust mõistes arvestab ringkonnakohus, et KarS § 200 lg 2 sanktsioon on vahemikus 3 kuni 15 aastat vangistust ja prokurör taotleb niigi G. Leppiku ja O.J-i karistamist sanktsiooni alammääras, so 3 aastase vangistusega.

Süüdistatava G. Leppiku isiku puhul tuleb arvestada, et ta pani kuriteo toime katseajal, millest

tulenevalt on välistatud tema karistamine rahalise karistusega või vangistusega, mida tingimuslikult täitmisele ei pöörata.

Olgugi, et maakohtu otsusega G. Leppikule KarS § 121 järgi süüks arvatud kuritegude arv väheneb, ei pea see tingimata tähendama maakohtu otsusega mõistetud 6 kuulise vangistuse kergendamist ning seda pole apellatsioonis taotlenud ka prokurör.

Lugedes varasema maakohtu otsusega mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeima

karistusega tuleb mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust ning KarS § 65 lg 2 alusel suurendada nimetatud karistust Harju Maakohtu 14.08.2009 otsusega G. Leppikule mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat 5 kuud 28 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõista 5 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 5 aastat 5 kuud 22 päeva vangistust.

Kuna ringkonnakohus ei nõustu G. Leppiku kaitsja apellatsioonis esitatud taotlustega

kuritegude ümberkvalifitseerimiseks ja õigeksmõistmises, siis ei kuulu ka rahuldamisele karistuse kergendamise taotlus.

Süüdistatava O.J-i puhul nõustub ringkonnakohus prokuröri apellatsioonis taotletuga, et mõista O.J-ile eelnimetatud vangistus tingimisi. Mõistetava karistuse karmistamisega

14 kuulub rahuldamisele ka prokuröri taotlus pikendada süüdistatavale KarS § 74 lg 1 ja 3 järgi mõistetav katseaja pikkus.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva tingimisi KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel 3 aasta katseajaga. Süüdistatava O.J-i süüditunnistamise ja karistamisega seonduvalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel järgmist. Maakohus on otsuse põhiosas (4 kd tl 150) märkinud KarS

§-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuded, mille kohaselt O.J on kohustatud

elama alalises elukohas, ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma

elukohas ning esitama kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks, saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töövõi õppimiskoha vahetamiseks. Samas aga otsuse resolutiivosas (4 kd tl 144) on käitumiskontrolli nõuetena märgitud üksnes

elamine kohtu määratud alalises elukohas. Selline maakohtu lahend ei ole aga kooskõlas

KrMS § 313 lg 1 p 4 põhimõttega, mille kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitatakse katseaja kestus ja süüdistatavale pandud kohustuste loetelu, kui vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata. Seega peab ringkonnakohus vajalikuks käesoleva otsuse resolutiivosas märkida O.J-ile

KarS § 75 lg 1 kohaldamisega seotud kohustused, millised olid esitatud maakohtu otsuse

põhiosas.

Süüdistatavate O.J-i ja G. Leppiku süüditunnistamisega esimese astme kuriteos kuulub tühistamisele ka neilt maakohtu otsusega väljamõistetud senine sundraha ning KrMS § 179 lg

1 p 1 alusel on sundraha suuruseks esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäär, so 695.05 eurot.

Määratud kaitsja advokaat Pille Toome poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 192.22 eurot krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas