4-11-3225/11 · 4-11-3225/11 · Tartu Ringkonnakohus

4-11-3225

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2011 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-11-3225 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Väärteoasi B.U väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 18. augusti 2011 otsus Kaebuse esitaja

menetlusalune isik B.U, isikukood:

XXX, XXX

RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-dest 145 lg-st 1; 147 lg 1 p-st 1 ja 153

Jätta Viru Maakohtu 18. augusti 2011 otsus väärteoasjas nr 4-11-3225 muutmata ja B.U apellatsioon rahuldamata.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates 11. oktoobrist 2011.

Kohtuotsuse peale võib advokaadi vahendusel esitada kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse ärakirja kättesaamisest.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu otsusega tunnistati B.U süüdi KarS § 218 lg 1 kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ning KarS § 218 lg 1- 203 alusel mõisteti karistuseks arest 25 ööpäeva. Aresti kandmise aja alguseks loeti tema kinnipidamise aeg 17.08.2011 kell 23.50.

Väärteoprotokolli 244011006205 järgi rikkus R. Simagin 17.08.2011 kella 23.22 paiku XXX asuva J.Z. piirdeaia, millega tekitas kahju 32 eurot.

Oma teoga pani B.U toime süüteo KarS § 218 lg 1 järgi – varavastase süüteo väheväärtusliku varalise õiguse vastu.

Maakohtus B.U ennast süüdi ei tunnistanud.

Maakohus leidis, et tunnistaja J.Z. ja sündmuskoha vaatluse protokolliga on usaldusväärselt

tõendatud faktiline asjaolu, et 17.08.2011 kell 23.22 rikkus B.U Jõhvi vallas Pajualuse küla 4 elamu metallist võrkaia, tekitades kahju 32 eurot.

Menetlusaluse isiku ütlused, et ta vajas arstiabi ja läks haiglasse, ei ole eluliselt usutavad.

Tunnistaja ütlustest nähtub, et haigla asub majast 2,3 km kaugusel. Haigla territooriumile ei

pääse üle piirdeaia ronimisega. Haigla ööpäevaringsele vastuvõtuosakonnale juurdepääs on tagatud igal ajal.

Maakohus asus seisukohale, et menetlusaluse isiku kaitseversioon on tunnistaja ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga ümber lükatud. Maakohus märkis, et Riigikohus on korduvalt rõhutatud vajadust kvalifitseerida väheväärtusliku asja või õiguse vastu suunatud süütegu KarS-s ettenähtud konkreetse koosseisu alusel – vargus, omastamine, asja rikkumine (lahendid nr 3-1-1-57-08, 3-1-1-56-08, 3-1-1-81-06) ning leidis, et

kohtuvälisele menetlejale, kes ei ole professionaalne süüdistaja, et ole sellise nõude täitmine jõukohane.

Võõra asja rikkumine või hävitamine, kui sellega on tekitatud oluline kahju, on kuriteona

karistatav KarS § 203 järgi, mis subjektiivsest küljest eeldab vähemalt kaudset tahtlust. KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis hõlmab samuti võõra asja rikkumist või hävitamist, seda aga vaid juhul, kui selle kahjustamisega tekitatud kahju ei ole oluline. Kui jätta arvestamata asja rikkumise või hävitamisega tekitatud kahju suurus, on KarS § 203 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja

subjektiivselt koosseisult identsed. Seetõttu on ka asja rikkumine või hävitamine, millega

tekitatakse kahju alla olulise kahju määra, KarS § 218 lg 1 järgi väärteona karistatav üksnes

tingimusel, kui toimepanija tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.

Maakohus leidis, et B.U tegu vastab KarS § 203 sätestatud koosseisule ja KarS § 218 lg 1 sätestatud koosseisule ehk võõra vara rikkumisele, millega ei ole põhjustatud olulist kahju. B.U tegutses süüteo toimepanemisel vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava

asjaolu saabumist ja möönab seda. B.U poolt toime pandud teo väline pilt annab

võimaluse järeldada, et isik pidas võimalikuks, et ta rikub mitteoluliselt võõra asja (rikub

metallist võrkaia ronides sellest üle) ja möönis seda, kuna lõpetas oma tegevuse, hüpates võrkaialt alla alles siis, kui nägi piirdeaiale lähenevat tunnistajat.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumisse.

Maakohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus B.U karistust raskendavaid ega

kergendavaid asjaolusid. B.U tekitas kannatanule kahju summas 32 eurot, mis ei ole märkimisväärne, kuid maakohus arvestas, et kannatanul oli piisavalt alust karta oma vara ja isegi tervise pärast, kuna süütegu leidis aset öösel.

Maakohus tuvastas, et B.U on varem kriminaalkorras karistatud 13 korda (põhiliselt

varavastaste kuritegude toimepanemise eest), väärteokorras 7 korda, viimati 2010. a augustis.

Ainult üks rahatrahv on tasutud. Kriminaalasjas 09.05.2008 kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus tuli asendada vangistusega (26.07.2010 kohtumäärus). B.U puudub töökoht ning

tema sissetulekuks on töövõimetuspension. Sellest tulenevalt on tema rahalised vahendid piiratud. Maakohus asus seisukohale, et varasemad rahalist laadi karistused ei ole mõjutanud B.U hoiduma süütegude toimepanemisest. Sellest tulenevalt ei ole B.U-le rahatrahvi mõistmine põhjendatud ning B.U tuleb karistada arestiga keskmisest määrast (15 päeva) suuremal määral- 25 päeva.

Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et B.U ei kahetse tehtut, ta ei väljendanud isegi valmisolekut hüvitada kahju. B.U ei rikkunud mitte ainult kannatanu varalist õigust, vaid selle süüteo toimepanemise mõju kannatanule on laiem- rikutud on tema õigus olla kaitstud oma kodus ja tunda ennast turvaliselt.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

B.U esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Apellatsiooni põhjenduste järgi ei lõhkunud B.U aeda. Aia värav oli lahti, kuid aeda B.U ei sisenenud. B.U-le tundus, et tegemist on haigla kõrval asuva surnukuuriga. Ta soovis minna haiglasse ning küsis aias olevalt mehelt teed. Mees aga ähvardas teda relvaga. Siis tuli politsei ja võttis ta kinni ning ei lubanud isegi vanaemale helistada.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Jõhvi politseijaoskonna seisukoha järgi tuleb B.U apellatsioon jätta rahuldamata. B.U süü väärteo toimepanemises on tõendatud tunnistaja J.Z. ütlustega ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. B.U väide, et ta vajas arstiabi ja läks haiglasse, ei ole usutav, kuna haigla asub majast 2,3 km kaugusel ning seda ei saa mitte kuidagi haiglaga segi ajada.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on B.U põhjendatult süüdi tunnistanud ja seda ka

veenvalt motiveerinud. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata lähtudes V™S § 147 lg 1 p-st 1, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid vastavalt V™S § 153 lg 4 p-le 1 korrata.

Vastuseks apellatsioonis esitatule, et B.U otsis tegelikult haiglat, märgib ringkonnakohus

järgmist: maakohtu otsuses on selgesti, arusaadavalt ja loogiliselt jälgitav, kuidas tekkis maakohtul siseveendumus B.U poolt väärteo toimepanemise kohta.

Maakohus on analüüsinud B.U poolt toimepandud tegu ja õigesti leidnud, et seda tuleb käsitleda võõra vara rikkumisena, millega ei põhjustatud olulist kahju, s.o KarS § 218 lg 1 – 203 järgi. Ka põhjendused karistuse mõistmisel on veenvad.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel õigustatult tuginenud B.U varasematele korduvatele karistustele varavastaste kuritegude eest ning varasemate rahatrahvide mittemaksmise asjaoludele ning sellest tulenenud järeldusele, et eelnimetatud asjaolu näitab B.U ükskõikset suhtumist õiguskorda.

Maakohus ei tuvastanud B.U käitumises karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu arvamusega, et B.U käitumine näitab tema hoolimatut suhtumist õigusrikkumistesse ja võimalikesse karistustesse. Karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades on karistuse mõistmisel oluline arvesse võtta

asjaolu, et B.U varasemad rahalised karistused ei ole mõjutanud teda uute süütegude

toimepanemistest hoiduma. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud B.U karistamine raskemaliigilise karistuse – arestiga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille järgi oli kannatanul alust karta oma vara ja tervise pärast, mistõttu sai rikutud kannatanu õigus olla

kaitstud oma kodus ja tunda ennast turvaliselt, seetõttu on põhjendatud B.U karistamine arestiga keskmisest sanktsioonist suuremal määral.

Ringkonnakohtu hinnangul vastab mõistetud karistus B.U teosüüle ning apellatsioonis

esitatud väited ei võimalda seda revideerida väiksemas suunas. B.U süü talle inkrimineeritud väärteo toimepanemises on vaieldamatult leidnud tõendamist, vaatamata sellele

ei ole B.U avaldanud kahetsust ega avaldanud valmisolekut hüvitada kannatanule enda

teoga põhjustatud kahju. Nimetatud asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et apellatsioon jääb edutuks ning tuleb jätta rahuldamata.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk