3-22-2133/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-2133

Otsuse kuupäev

31. jaanuar 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

Olga Wolfi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29. septembri 2022. a

otsuse nr 806471VF tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

kaebajale määratud vanaduspension ümber arvutada või kaebaja 21.

septembri 2022. a avaldus uuesti läbi vaadata

Menetlusosalised

Kaebaja – Olga Wolf

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Olga Wolfi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 3. märts 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

3-22-2133

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olga Wolf (kaebaja) esitas 1. aprillil 2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA või

vastustaja) avalduse vanaduspensioni määramiseks alates 1. maist 2022.

2. SKA 2. mai 2022. a otsusega nr 1 määrati kaebajale vanaduspension alates 30. aprillist

2022 eluaegselt. Otsuses on märgitud, et pension on määratud kooskõlas Eesti Vabariigi ja

Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu (edaspidi

koostööleping) artikli 5 ja artikli 6 punktiga 1 ning riikliku pensionikindlustuse seaduse

(RPKS) §-dega 7 ja 32. Otsuses on toodud, et Venemaal omandatud pensionistaaži 10 aastat 5

kuud 6 päeva ei ole arvesse võetud.

3. Kaebaja esitas 21. septembril 2022 SKA-le

avalduse

tema pensioni

ümberkalkuleerimiseks. Kaebaja selgitas, et soovib, et Venemaal 1980.1991. aastatel

omandatud tööstaaži eest maksaks talle pensioni Eesti Vabariik, ja ta ei taha selle aja eest

pensioni saada Venemaalt.

4. SKA otsustas 29. septembri 2022. a otsusega nr 806471VF mitte arvutada ümber

kaebajale määratud vanaduspensioni. Otsuses on märgitud, et SKA juhindus RPKS § 4

lõigetest 3 ja 5 ning § 28 lõikest 4, koostöölepingu artikli 6 punktist 1 ja artikli 8 punkti 1

alusel sõlmitud rakenduskokkuleppe artikli 5 punktist 1 ning sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse § 23 lõike 2 punktist 4 ja § 26 lõikest 2. Otsuses on selgitatud, et kaebaja on töötanud

Venemaa Föderatsiooni territooriumil 3. septembrist 1980 kuni 8. veebruarini 1991.

Kaebajale on määratud Venemaa Föderatsiooni poolt vanaduspension alates 31. jaanuarist

2013 koostöölepingu alusel. Kooskõlas koostöölepingu artikli 6 punktiga 1 makstakse seda

Venemaa Föderatsiooni territooriumil omandatud pensionistaaži eest. Eesti Vabariigi poolt on

koostöölepingu alusel kaebajale määratud vanaduspension Eesti territooriumil omandatud

pensionistaaži eest alates 30. aprillist 2022. Puudub õiguslik alus kaebajale määratud pensioni

ümberarvutamiseks.

5. Kaebaja esitas 8. oktoobril 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA tegevuse peale.

Tallinna Halduskohus andis 15. novembri 2022. a määrusega kaebuse vastavalt

kohtualluvusel üle Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohus võttis 17. jaanuari 2024. a

määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada SKA 29. septembri 2022. a otsus nr

806471VF ning kohustada vastustajat kaebajale määratud vanaduspensioni ümber arvutama

või kaebaja 21. septembri 2022. a avaldust uuesti läbi vaatama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja selgitas, et on tekkinud probleemid koostöölepingu täitmisel, sest finantsilised

arvestused pole Eesti ja Venemaa vahel võimalikud. Kaebaja ei ole kätte saanud Venemaa

pensioni osa alates 2022. a juulist. Kaebaja on sündinud, elanud ja õppinud ainult Eestis ning

ta on Eesti kodanik alates 1993. aastast. Ka Venemaal töötamise ajal elas ta Eestis. Kõik

kulutused tegi kaebaja Eestis. Kaebaja võitles aktiivselt Eesti iseseisvuse eest. Kaebajal ei ole

sugulasi ja tuttavaid Venemaal ning ta saab Venemaad külastada ainult viisa alusel. Eesti

Välisministeerium ei soovita Venemaad külastada. Kaebaja on pärast pensionile jäämist

jätkuvalt elanud Eestis ja töötanud Eesti kasuks. Kaebajale kinnitati 2013. aastal

Sotsiaalkindlustusameti büroos Tallinnas, et kui kaebaja soovib tulevikus saada Eestis

vanaduspensioni, saab Venemaa pensioni osa ümber kalkuleerida ja vormistada pensioni täies

3-22-2133

mahus nagu Eesti pensioni. Kaebajale vormistati Venemaa pension 2013. aastal Eesti

Sotsiaalkindlustusameti kaudu, kaebaja ise Venemaa pensioniametile mingeid dokumente ei

esitanud. Sellest lähtuvalt peab Eesti Sotsiaalkindlustusamet tagama kaebajale pensioni täies

mahus, sh Venemaa osa. Kaebaja ei saa kaotada 10 aastat tööstaažist.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. 2. oktoobril 2012 avaldas kaebaja soovi

saada pensioni Vene Föderatsioonist koostöölepingu alusel. Kaebaja sai 31. jaanuaril 2013

55-aastaseks ja alates samast kuupäevast on talle määratud Vene Föderatsiooni poolt

vanaduspension koostöölepingu alusel. Selleks ajaks ei olnud tal veel tekkinud õigustatust

saada pensioni Eesti Vabariigist. Kaebaja on sündinud aastal 1958 ning vastavalt RPKS § 7

lõikele 11 tekkis tal õigus vanaduspensioni saamisele Eesti Vabariigilt 64 aasta 3 kuu vanuselt.

2. oktoobri 2012. a avaldusel on linnutatud muuhulgas järgmine info: „olen teadlik, et

taotledes Vene Föderatsioonist Lepingu alusel pensioni, määratakse Eesti Vabariigist saadav

pension kooskõlas Lepinguga“. Pensionitoimikus oleval avaldusel ei ole infot selle kohta, et

isikul oleks õigus hiljem Vene Föderatsiooni pensionist loobuda ja saada pensioni ainult Eesti

Vabariigist RPKSi alusel. Pensionitoimikust ei nähtu suhtlust isiku ja Sotsiaalkindlustusameti

vahel, isiku pöördumisi või vastustaja vastuseid/selgitusi. Tulenevalt RPKS § 4 lõikest 5 ei

määrata isikule, kellele on määratud pension välislepingu alusel, enam pensioni RPKSi alusel.

St et pension määratakse sellisel juhul koostöölepingu alusel. Kaebaja kirjutab kaebuses, et ta

ei ole saanud Venemaa pensioni osa alates 2022. a juulist. Koostöölepingu alusel Vene

Föderatsiooni poolt makstav pension makstakse isikutele välja üks kord kvartalis. Septembris

2022 tavapärast väljamakset ei toimunud, kuid see toimus novembris 2022. Alates

detsembrist 2022 on väljamaksed taas korrapäraselt toimunud, st et Venemaa pensioni osa

jõuab kaebajani nagu varem.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

8. Vaidlus käib selle üle, kas Eesti riik on kohustatud kaebaja avalduse alusel üle võtma

Venemaa Föderatsioonilt kaebajale vanaduspensioni maksmise kohustuse Venemaal töötatud

aja eest ehk perioodi 3. september 1980 kuni 8. veebruar 1991 eest.

9. Venemaa Föderatsioon on kaebaja 1. oktoobri 2012. a taotluse ja koostöölepingu alusel

määranud kaebajale alates 31. jaanuarist 2013 vanaduspensioni Venemaal töötatud aja eest (3.

septembrist 1980 kuni 8. veebruarini 1991). Kaebaja 1. oktoobri 2012. a avaldusest nähtub, et

ta on ise palunud talle määrata Venemaa Föderatsiooni poolt pensioni vastavalt

koostöölepingule. Samuti on kaebaja avalduses kinnitanud, et on teadlik, et taotledes

Venemaa Föderatsioonist koostöölepingu alusel pensioni, määratakse Eesti Vabariigist saadav

pension kooskõlas koostöölepinguga. Venemaa Föderatsioonist pensioni taotlemise ajaks ei

olnud kaebajal veel tekkinud õigust saada vanaduspensioni Eestist.

10. RPKS § 4 lõige 3 sätestab, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab

pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui käesolev seadus, kohaldatakse

välislepingut. RPKS § 4 lõige 5 sätestab, et isikule, kellele on määratud pension välislepingu

alusel, ei määrata lepingu kohaldamisalas olevat pensioni enam käesoleva seaduse alusel.

RPKS § 28 lõige 4 sätestab, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse käesoleva paragrahvi

lõigetes 1–3 sätestatud tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991. aasta 1.

jaanuarini juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ja mõni

muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni.

3-22-2133

11. Kuna kaebajale on määratud Venemaal töötatud aja eest koostöölepingu, mis on

välisleping, alusel vanaduspension Venemaa Föderatsiooni poolt, ei saa kaebaja nõuda, et talle

hakkaks sama aja eest RPKS alusel vanaduspensioni maksma hoopis Eesti riik.

Koostööleping ega RPKS ei näe kaebajale ette õigust loobuda talle kord juba Venemaa

Föderatsiooni poolt määratud vanaduspensionist ja nõuda sama aja eest vanaduspensioni

maksmist Eesti riigilt. Koostöölepingu artikli 6 lõige 1 sätestab, et kumbki lepingupool

arvestab pensioni suuruse oma territooriumil omandatud pensionistaaži alusel vastavalt oma

õigusaktidele. Sellest sättest tuleneb, et Venemaal omandatud staaži eest peab kaebajale

vanaduspensioni maksma Venemaa Föderatsioon ning kaebajal ei ole subjektiivset õigust

nõuda, et Venemaal töötatud aja eest maksaks talle vanaduspensioni hoopis Eesti riik. Ka

asjaolu, et kaebaja on Eesti kodanik ning Eestis sündinud, õppinud ja elanud (sh Eestis elanud

Venemaal töötamise ajal), ei anna kaebajale õiguslikku alust nõuda Venemaal töötatud aja eest

vanaduspensioni maksmist Eesti riigi poolt. Selleks ei anna õigust ka kulutuste tegemine

Eestis, Eesti iseseisvuse eest võitlemine, Venemaal sugulaste ja tuttavate puudumine ning

Venemaale reisimise raskendatus. Pensionistaaži omandamisel on oluline ainult töötamise

koht, st kui kaebaja töötas Venemaal, arvestatakse see Venemaal omandatud pensionistaaži

hulka ja koostöölepingu artikli 6 lõike 1 kohaselt on selle aja eest kaebajale vanaduspensioni

maksmise kohustus Venemaa Föderatsioonil. Venemaa Föderatsioonilt pensioni saamiseks ei

pea kaebaja käima Venemaal, vaid pensioni maksmine kaebajale toimub läbi Eesti pädeva

asutuse (vt koostöölepingu rakenduskokkuleppe artikkel 7).

12. Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et 2013. aastal kinnitati talle Sotsiaalkindlustusameti

Tallinna büroos, et kui kaebaja soovib tulevikus saada Eestis vanaduspensioni, saab Venemaa

pensioni osa ümber kalkuleerida ja vormistada pensioni täies mahus nagu Eesti pensioni.

Kohus ei pea seda ka eluliselt usutavaks, sest juba pensioniavaldusel on märgitud, et taotledes

Venemaa Föderatsioonist koostöölepingu alusel pensioni, määratakse Eesti Vabariigist saadav

pension kooskõlas koostöölepinguga. See märge ei saanud märkamatuks jääda ka kaebaja

pensioniküsimusega tegelevale ametnikule.

13. Koostöölepingu rakenduskokkuleppe artikli 7 kohaselt maksab Venemaa Föderatsioon

Eestis elavatele inimestele pensioni kord kvartalis. Kaebaja selgitustest võib aru saada, et

pensioni ümberarvestamise avalduse esitamise SKA-le 2022. a septembris ja kohtule kaebuse

esitamise 2022. a oktoobris tingis asjaolu, et 2022. a kolmanda kvartali eest ei olnud kaebajale

Venemaalt pensioni laekunud. SKA selgitas vastuses kaebusele, et 2022. a septembris

Venemaa pensioni tavapärast väljamakset tõepoolest ei toimunud, kuid see toimus 2022. a

novembris ning alates 2022. a detsembrist on väljamaksed taas korrapäraselt toimunud. Seega

ei jäänud kaebajal 2022. a kolmanda kvartali eest Venemaalt pension saamata, vaid see saabus

viivitusega ning sealt edasi on kaebaja regulaarselt Venemaalt pensioni saanud. Seega ei saa

kaebaja Eesti riigilt pensioni nõudmist õigustada ka väitega, et talle ei laeku Venemaalt

pensioni.

14. Eelnevast tulenevalt ei ole SKA 29. septembri 2022. a otsuse tühistamiseks alust ning

kohus jätab kaebuse rahuldamata.

15. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja

võimalikud menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise taotlust esitanud. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda

(HKMS § 109 lõige 1).

3-22-2133

(allkirjastatud digitaalselt)