3-22-1318/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1318

Haldusasi

MA HE INVEST OÜ kaebus Eesti Advokatuuri

aukohtu 23.05.2022 otsuse tühistamiseks ja Eesti

Advokatuuri kohustamiseks lahendada MA HE

INVEST OÜ kaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – MA HE INVEST OÜ,

esindaja Robert Sarv

Vastustaja – Eesti Advokatuur,

esindaja Kersti Puuri

Kolmas isik – X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04. aprilli 2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MA HE INVEST OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta MA HE INVEST OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 04. aprilli 2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1318 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 03.03.2025.

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-1318

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kolmas isik on vandeadvokaat, kes osutas kaebajale õigusteenust, koostades viimase

tellimusel õigusliku arvamuse seoses kaebaja ja Eesti Töötukassa erimeelsusega küsimuses,

kui palju peab viimane kaebajale tasuma koolituse eest, mille koolitusel osalenu katkestas.

2. Leides, et kolmas isik lähtus õigusliku arvamuse koostamisel ebaõigetest asjaoludest ega

süüvinud vaidlusküsimuse sisusse, esitas kaebaja Eesti Advokatuuri aukohtule (aukohus)

kaebuse (dtl 8), milles palus hinnata, kas kolmanda isiku tegevus kaebajale õigusabi

osutamisel on olnud nõuetekohane.

3. Aukohus tegi 23.05.2022 otsuse mitte algatada kolmanda isiku suhtes aukohtumenetlust

(vaidlustatud otsus).Vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi, millega seoses on seal viidatud

advokatuuri kodukorra § 57 lõikele 31 ning selgitatud, et aukohus teeb motiveeritud otsuse,

kui menetlusosaline teatab 15 päeva jooksul soovist otsust vaidlustada.

4. Kaebaja esitas 16.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas 25.07.2022

ja 23.02.2023 menetlusdokumentides. Kaebaja palus vaidlustatud otsuse tühistada ja

kohustada aukohut kaebaja kaebuse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja põhjendused olid

kokkuvõttes järgmised.

4.1.

Vaidlustatud otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Ükski õigusnorm ei luba

advokatuuril kehtestada aukohtule esitatud kaebuste läbi vaatamiseks korda, mis näeb ette

kaebuse kohta tehtava otsuse põhjendamata jätmise.

4.2.

Aukohtu liige AK ei ole vaidlustatud otsust allkirjastanud.

4.3.

Vastustaja on ekslikult pidanud aukohtule kaebuse esitajaks kaebaja juhatuse liiget,

mitte aga kaebajat, kelle nimel kaebus esitatud oli.

4.4.

Kaebaja esitas aukohtule veenvad tõendid, et kolmas isik ei osutanud õigusteenust

nõuetekohaselt, mistõttu oleks vastustaja igal juhul pidanud läbi viima aukohtumenetluse ja

selle tulemusena kolmanda isiku tegevusele sisulise hinnangu andma.

5. Vastustaja esitas 05.09.2022 kaebuse kohta kirjaliku seletuse, mida täpsustas

23.02.2023 ja 10.03.2023 menetlusdokumentides, ning palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

5.1.

Aukohtu liige AK on aukohtu otsuse allkirjastanud 23.05.2022 kell 15:28, ent tehnilise

vea tõttu tekkis vastustaja dokumendihaldussüsteemis kaks allkirjakonteinerit, mis

sisaldavad identset otsust.

5.2.

Aukohus võis teha vaidlustatud otsuse ilma põhjendusteta vastavalt advokatuuri

kodukorra § 57 lõikele 31, kaebajal oli võimalik nõuda põhjenduste esitamist, mida ta aga ei

teinud.

2(6)

3-22-1318

5.3.

Vastustaja pidas ekslikult aukohtule kaebuse esitajaks kaebaja juhatuse liiget, ent see

eksimus oli kaebuse läbi vaatamise seisukohast ebaoluline.

5.4.

Halduskohus ei ole pädev võtma seisukohta, kas kolmanda isiku tegevuses esinesid

distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas aukohtu sellekohane hinnang oli õige, kuna

sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi

otsus rikub, s.o advokaat.

5.5.

Aukohtumenetluse algatamata jätmine oli ka sisuliselt põhjendatud – aukohus vaatas

läbi kaebuse, sellele lisatud tõendid ja kolmandalt isikult nõutud seletuse ning leidis, et

kolmanda isiku tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid, kuivõrd see, et kaebajale ei

meeldinud õigusliku analüüsi tulemus, ei tähenda, et advokaat on olnud asjatundmatu või

muul viisil rikkunud kutse-eetika nõudeid. Aukohus ei pidanud kaebaja kaebuse läbi

vaatamisel teostama alternatiivset õiguslikku analüüsi.

6. Kolmas isik esitas 18.10.2022 kaebuse kohta kirjaliku seisukoha, paludes jätta kaebuse

rahuldamata. Kolmas isik nõustus vastustaja seisukohtadega ning märkis täiendavalt, et

kliendil on võimalik tellida alternatiivne õiguslik arvamus mõnelt teiselt advokaadilt ning

pöörduda advokaadi vastu kohtusse tsiviilkohtumenetluse korras, kui ta leiab, et advokaadile

makstud tasu kuulub tagastamisele.

7. Tallinna Halduskohus tegi 04.04.2023 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Halduskohus kontrollib üksnes seda, kas kaebaja on saanud realiseerida oma

subjektiivse õiguse taotlus esitada ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja

vormireeglitele läbi vaadanud, ent aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas kohus

seisukohta võtta ei saa.

7.2.

Vaidlustatud otsuse tegemine ilma kirjeldava ja põhjendava osata oli advokatuuri

kodukorra § 57 lõike 31 kohaselt õiguspärane ning volitusnorm sellise korra kehtestamiseks

tuleneb advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lõikest 7.

7.3.

Aukohtu liige AK on vaidlustatud otsuse allkirjastanud ning see, et tema allkiri on

teises digitaalallkirja konteineris, ei ole käsitatav menetlusnormi rikkumisena.

7.4.

See, et aukohus pidas kaebuse esitajaks kaebaja juhatuse liiget kui füüsilist isikut,

mitte kaebajat, ei mõjutanud aukohtu otsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas 04.05.2023 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes

tühistada Tallinna Halduskohtu 04.04.2023 otsuse ning teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada või teise võimalusena saata kohtuasi uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

8.1.

Halduskohus ei ole vastanud kaebaja peamisele väitele, et advokatuuriseaduse normid

ei anna vastustajale õigust eirata seadusest tulenevat põhjendamiskohustust. Kaebajal on

subjektiivne õigus, et aukohtus vaadatakse tema kaebus läbi haldusmenetluse seaduses

(HMS) sätestatud menetlusreegleid järgides. Aukohus rikkus oluliselt menetlusreegleid, kui

jättis kirjalikult põhjendatud otsuse tegemata.

8.2.

Halduskohus ei ole vastanud kaebaja väitele, et aukohtumenetluse alustamiseks ei pea

distsiplinaarsüütegu olema tuvastatud, vaid menetluse alustamiseks peavad esinema

distsiplinaarsüüteo tunnused. Vastustaja sai AdvS § 16 lg 2 alusel menetluse algatamata jätta

vaid juhul, kui distsiplinaarsüüteo esinemine on väljaspool igasugust kahtlust.

3(6)

3-22-1318

8.3.

Aukohtu liikme AK allkirja puudumine kaebajale edastatud aukohtu otsusel kujutab

endast olulist menetlusviga, sest kohtul puudub võimalus objektiivselt tuvastada, et

kaebajale edastatud otsuse tegid kõik aukohtu koosseisu liikmed ühekorraga.

8.4.

Asjaolu, et vaidlustatud otsuses on ekslikult aukohtule kaebuse esitajana nimetatud

kaebaja juhatuse liiget, on sedavõrd oluline faktiviga, mis tekitab põhjendatud kahtluse

vaidlustatud vastustaja otsuse formaalses õiguspärasuses.

9. Vastustaja esitas 16.06.2023 apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kus ta esitab kokkuvõttes järgmised põhjendused.

9.1.

Advokatuuri kodukord ei näe ette otsuse põhjendamata jätmist, küll aga tuleb otsuse

põhjendused esitada aukohtule kaebuse esitaja nõudmisel. Selline regulatsioon ei ole

haldusmenetluse põhimõtetega vastuolus.

9.2.

See, et aukohus küsis kolmandalt isikult selgitusi, mille viimane ka esitas, kinnitab, et

aukohus ei ole jätnud kaebaja pöördumist läbi vaatamata, vaid on asja sisuliselt menetlenud.

Halduskohtu pädevuses ei olnud võtta seisukohta, kas advokaadi tegevuses esinesid

distsiplinaarsüüteo tunnused, ning kaebajal pole õigust nõuda advokaadi karistamist või

advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamist.

9.3.

Vaidlusaluse otsuse kehtivust ei mõjuta see, et ühe aukohtu liikme allkiri asub eraldi

digikonteineris – kuna mõlema otsuse faili allkirjastamise kuupäev on sama (23.05.2022)

ning otsuste võrdlemisel on tuvastatav, et nende sisu vastab üks-ühele. See, keda on

käsitletud aukohtu poole pöördunud isikuna, ei mõjutanud asja otsustamist ega ole seetõttu

aukohtu otsuse tühistamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4), märkides apellatsioonkaebuse väidete

kohta järgmist.

11. Väär on kaebaja seisukoht, et aukohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel

põhjendamiskohustust. Halduskohus on AdvS § 17 lõikes 7 sisalduva volitusnormi alusel

kehtestatud advokatuuri kodukorra § 57 lõikele 31 osutades õigesti leidnud, et

aukohtumenetluse algatamata jätmist käsitleva otsuse tegemine resolutsioonotsusena ning

selle täiendamine kirjeldava ja põhjendava osaga üksnes menetlusosalise taotlusel oli

vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtivas õiguses sõnaselgelt ette nähtud võimalus. Selline

võimalus ei ole vastuolus HMS-i normide ega haldusmenetluse üldpõhimõtetega.

Advokatuuri kodukorra viidatud säte ei näe aukohtule ette võimalust otsuse põhjendamisest

sootuks loobuda ega pane aukohtu poole pöördunud isikut vältimatult olukorda, kus tal ei

olegi võimalik teada saada, miks aukohtumenetlust ei algatatud. Siinsel juhul jäid aukohtu

põhjendused kaebajale enne kohtumenetlust varjatuks pelgalt kaebaja enda tegevusetuse tõttu.

Vaidlustatud otsuses on aukohus viidanud asjassepuutuvale kodukorra sättele ning selgitatud,

et motiveeritud otsuse saamiseks peab menetlusosaline teatama aukohtule 15 päeva jooksul

soovist otsus vaidlustada. Võttes arvesse, et aukohtusse pöördujal ei ole subjektiivset õigust

nõuda advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamist ega advokaadi distsiplinaarkorras

karistamist ning aukohtu poole pöördumine ei ole õiguskaitsevahend kliendi (või muu

aukohtusse pöördunud isiku) ja advokaadi vaheliste erimeelsuste lahendamiseks (vt selle

kohta Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-20-1214), tuleb igati mõistlikuks pidada advokatuuri

kodukorra § 57 lõikes 31 sätestatud lahendust, et aukohus esitab oma otsuse põhjendused

üksnes juhul, kui menetlusosaline soovib neid otsuse vaidlustamise eesmärgil. Selline

lahendus tagab ühelt poolt vajaduse korral otsuse kontrollitavuse, teisalt vähendab aukohtu

4(6)

3-22-1318

halduskoormust põhjendatud otsuste vormistamisel olukorras, kus asjassepuutuvatel isikutel

põhjendustega tutvumise vastu huvi puudub. Kodukorra eelviidatud sättest tulenevalt ei pea

menetlusosaline soovi põhjendatud otsuse saamiseks mitte kuidagi põhjendama, vaid üksnes

teatama, et ta soovib seda saada. Selline regulatsioon ei muuda aukohtu põhjenduste

teadasaamist ning nende pinnalt otsuse halduskohtus vaidlustamise otstarbekuse hindamist

isiku jaoks ebamõistlikult koormavaks. Aukohtu halduskoormuse vähendamise eesmärk ei ole

lubamatu, pidades eelkõige silmas seda, et aukohtumenetlus ei ole suunatud aukohtusse

pöörduja subjektiivsete õiguste kaitsele ning aukohtumenetluse mistahes tulemus, sh

advokaadi võimalik karistamine, ei saa anda aukohtusse pöördujale mingisugust vahetut

õiguslikku kasu.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud otsus on

nõuetekohaselt allkirjastatud. Enne aukohtu otsuse avaldamist on otsusele digitaalallkirja

andnud kõik aukohtu koosseisu liikmed. Dokument, millele on 23.05.2022 vastavalt kell

14:14, 15:28 ja 17:10 digitaalallkirja andnud aukohtu koosseisu liikmed MM, IT ja AA (dtl

53), on identne dokumendiga, millele on 23.05.2022 digitaalallkirja andnud aukohtu

koosseisu liikmed MM (kell 14:14) ja AK (kell 15:28) (dtl. 80). Seega on kõik neli aukohtu

koosseisu liiget vaidlustatud otsuse 23.05.2022 allkirjastanud ehk kinnitanud oma allkirjaga

sellise otsuse tegemist. Isegi kui saaks nõustuda kaebaja seisukohaga, et digitaalallkirjastatud

dokumendi selline vormistamine ei ole korrektne, siis ei ole ühelgi juhul tegemist

vormiveaga, mis saanuks mõjutada otsuse sisu või mis seaks mõistlikult kahtluse alla selle,

kes otsuse tegi. Seejuures ei tulene ühestki õigusnormist nõuet, et kõik aukohtu koosseisu

liikmed peaksid otsuse allkirjastama ühekorraga või üheaegselt. Allkirjastatav otsus on tekst,

mis kajastab aukohtu arutelu tulemusena kujunenud otsustust ning see, kas kõik otsuse teinud

koosseisus osalenud liikmed allkirjastavad sama digitaalse tekstidokumendi või annavad oma

allkirja mitmele identse tekstiga digitaalsele dokumendile, on ebaoluline, kuna mõlemal juhul

on võimalik kontrollida, kas kõik koosseisu liikmed on oma allkirjaga sellise otsuse tegemist

kinnitanud.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et see, kas aukohus pidas kaebuse

esitajaks R.Z-i või MA HE Invest OÜ-d ei saanud ilmselgelt mõjutada aukohtu otsuse sisu.

Kuna aukohtusse pöördumine ei ole suunatud pöörduja subjektiivsete õiguste kaitsele, siis ei

olnud aukohtul tingimata vajadust enne kaebuse läbi vaatamisele asumist kindlaks teha, kas

kaebuse on esitanud juriidiline isik või juriidilise isiku juhatuse liige füüsilise isikuna.

Kaebaja ei ole osutanud ühelegi asjaolule ning ka ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis

kasvõi kaudselt viitaks sellele, et vaidlustatud otsuse sisu oleks võinud olla teistsugune, kui

aukohus oleks kaebuse esitajana käsitanud kaebajat.

14. Huvitatud isikul on õigus vaidlustada aukohtu otsust, kui viimane on menetluse

läbiviimisel rikkunud menetlusnorme. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda nt selles,

kui aukohus on jätnud menetluse algatamata, ilma et ta oleks üldse hinnanud huvitatud isiku

väiteid. Samuti olukorras, kus aukohus on asja lahendanud, kuid ta on jätnud huvitatud isiku

asjakohased väited põhjendamatult käsitlemata. Kui isik on saanud realiseerida oma

subjektiivse õiguse esitada AdvS § 16 lõikes 1 sätestatud taotlus ja aukohus on selle läbi

vaadanud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid järgides, on huvitatud isik oma õiguse

realiseerinud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2021 määruse asjas nr 3-20-2226 punktid

9-10 ja seal viidatud kohtupraktika).

15. Ringkonnakohus ei kahtle, et aukohus on kaebaja pöördumise läbi vaadanud ning seega

on kaebaja saanud realiseerida AdvS § 16 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse. Kaebaja

pöördus aukohtu poole põhjusel, et tema hinnangul ei olnud kolmanda isiku tegevus kaebajale

õigusabi osutamisel nõuetekohase kvaliteediga. Vastustaja järeldas kaebaja esitatust

põhjendatult, et kaebaja ei ole rahul kolmanda isiku analüüsi tulemusega. Sellises olukorras ei

5(6)

3-22-1318

pidanud vastustaja hakkama aukohtumenetluse algatamise üle otsustamisel viima läbi kaebaja

poolt advokaadile esitatud küsimuse alternatiivset õiguslikku analüüsi ega andma hinnangut

advokaadi poolt kaebajale antud õiguslikus arvamuses sisalduvatele seisukohtadele, mis

puudutasid kaebaja küsimuse aluseks olevate asjaolude tuvastamist ja õiguslikke hinnanguid

seoses neist asjaoludest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Mistahes õigusküsimuses

õigusliku arvamuse andmine on alati teataval määral subjektiivne ning konkreetse

õigusküsimuse puhul on mõeldav, et erinevad juristid jõuavad nii elulisi asjaolusid

iseloomustavate faktiliste asjaolude tuvastamise kui ka sellistel asjaoludel kohaldamisele

kuuluvate õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise küsimustes erinevatele seisukohtadele.

Aukohtu tegevus advokaadi kutsetegevuse nõuetekohasuse kontrollimisel ei saa päädida

sellega, et aukohus võtab sisulise seisukoha õigusküsimuses, millega seoses klient advokaadi

poole pöördus. Õige on aukohtu seisukoht – mille vastustaja avaldas käesolevas

kohtumenetluses, kuna kaebaja advokatuuri kodukorra § 57 lõikes 31 sätestatud tähtaja

jooksul põhjendatud otsuse saamise soovi ei avaldanud – et aukohus ei pidanud läbi viima

alternatiivset õiguslikku analüüsi küsimuses, millise lahenduse peaks saama kaebaja ja Eesi

Töötukassa vaheline erimeelsus.

16. Vastustajal on aukohtumenetluse algatamise otsustamisel avar kaalutlusruum. AdvS § 16

lõiget 2, kus on sätestatud, et aukohus algatab aukohtumenetluse, kui advokaadi tegevuses

ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, ei saa tõlgendada nii, et aukohtumenetluse võib

algatamata jätta vaid juhul, kui distsiplinaarsüüteole viitavate asjaolude puudumine on

väljaspool kahtlust. Nagu eespool öeldud, ei ole aukohtusse pöördujal õigust nõuda

aukohtumenetluse algatamist, vaid üksnes seda, et aukohus kaaluks, kas pöördumises esile

toodud asjaoludel on aukohtumenetluse algatamine vajalik ja otstarbekas. Siinsel juhul vaatas

aukohus kaebaja kaebuse läbi ja leidis, et aukohtumenetluse algatamine ei ole vajalik.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaebaja ei kasutanud advokatuuri kodukorra § 57

lõikes 31 sätestatud õigust nõuda aukohtult põhjendatud otsuse tegemist, saaks

kohtumenetluses aukohtu poolse kaalutlusõiguse rikkumise tuvastada vaid juhul, kui isiku

poolt aukohtule esitatud andmete, aukohtu poolt menetluse käigus kogutud täiendava teabe ja

vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud selgituste pinnalt saaks menetluse algatamata

jätmist pidada ilmselgelt meelevaldseks ehk kui oleks ilmne, et aukohus on pöördumises

esitatud argumendid tähelepanuta jätnud. Siinsel juhul see nii ei olnud.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ja kolmas isik ei ole esitanud

taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)