2-22-10346/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-10346

Kohtuasi

Nord Print OÜ hagi Elisa Eesti AS-i vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.01.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Nord Print OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

220 708 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Nord Print OÜ (registrikood 11426908),

lepinguline esindaja Irina Popova

Kostja Elisa Eesti AS (registrikood 10069659),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Albert Linntam

Menetluse liik

Kohtuistungil 15.05.2024

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja materjalide juurde Nord Print OÜ 11.09.2024

menetlusdokumendile lisatud tõendit.

2. Jätta Nord Print OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 20.01.2023 tsiviilasjas nr 2-22-10346 tehtud otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt otsuse põhjendusi.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Nord Print OÜ kanda.

5. Mõista Nord Print OÜ-lt Elisa Eesti AS-i kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 5324 eurot 25 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2-22-10346

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Nord Print OÜ (hageja) esitas 14.07.2022 Harju Maakohtule Elisa Eesti AS (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 90 361 eurot 90 senti,

30.06.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 47 891 eurot 81 senti ja viivise 0,25%

võlgnetavalt summalt päevas alates 01.07.2022 kuni võlgnevuse tasumiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Avrora Estonia OÜ (registrikood 11158483; varasem

ärinimi Avrora Communications OÜ; Avrora) ja kostja lepingu nr K18/2020-EE (leping),

mille alusel omandas kostja õigused telekanalite retransleerimiseks Eesti Vabariigi

territooriumil. Kostja, hageja ja Avrora sõlmisid 31.01.2022 lepingu ülevõtmise kokkuleppe,

millega Avrora andis hagejale üle lepingust ning selle 29.01.2021 sõlmitud lisast nr 1

tulenevad õigused ja kohustused. Kokkuleppe järgi kohustus kostja jätkama teenuse osutamist

üleantud lepingu kohaselt ja selle lisas kokku lepitud tingimustel. Lepinguga hõlmatud

telekanalite loetelu ja hinnad esitati lepingu lisades. Telekanalite loetelus olid mh kanalid,

mille kättesaadavaks tegemine (edastamine) pärast sanktsioonide kehtestamist on keelatud

ning mille edastamine lõpetati (mh NTV Mir, PBK, Ren TV).

1.2. Poolte suhted algasid lepingu tingimustel 01.07.2020 ning kehtisid kuni 30.06.2022

(lepingu p 6.1). Kostja esitas 22.02.2022 lepingu alates 01.05.2022 ülesütlemise avalduse.

Kuigi leping lõppes 01.05.2022, jättis kostja hagejale telekanalite edastamise eest 2022

veebruari puhul, mil vastavate telekanalite edastamine oli lubatud, arve nr 17141 alusel

tasumata 90 361 eurot 90 senti. Kostja lõpetas telekanalite retransleerimise 25.02.2022.

Pooled ei vaielnud selle üle, et arvel märgitud summa vastas lepingus kokku lepitule, siiski

keeldus kostja summat tasumast. Kostja põhjendused arve tasumata jätmiseks olid otsitud,

sest hageja esitas nõude perioodi eest, mil lepinguliste kohustuste täitmine ei olnud takistatud.

Seejuures sai kostja telekanalite retransleerimise eest tulu.

1.3. Hageja edastas 06.04.2022 kostjale arve tasumiseks nõude. Kostja põhjendas 18.04.2022

vastuses arve tasumisest keeldumist ekslikult telekanalite suhtes finantssanktsiooni

kohaldamisega. Hageja, tema seaduslike esindajate ja tegelike kasusaajate ning temaga

ärisuhtes või seda kavandavate isikute osas ei kehti ega ole kohaldatud sanktsioone. Ükski

kostja nimetatud isikutest ei ole finantssanktsiooni subjekt. Hageja andmed on kättesaadavad

Eesti äriregistri kaudu. Asja lahendamisel ei ole tähtis, kes oli varem hageja juhatuse liige või

osanik ega see, kellega olid pooltel varem sõlmitud lepingud. Asja lahendamisel tuleb lähtuda

üksnes perioodist, mille eest hageja nõuab kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist. Hageja ei

tee raha kättesaadavaks kolmandatele isikutele (mh rahvusvaheliste finantssanktsioonide

subjektidele). Hageja on Eestis asutatud ja tegutsev äriühing, kes ostis litsentsiomaniku

õigused ja sõlmis nende omanikuna kostjaga vastava litsentsilepingu. Hageja kohaldas

2-22-10346

finantssanktsiooni sanktsioonialuste telekanalite suhtes ja lõpetas nende transleerimise.

Kostjal ei ole alust kohaldada tehingulist finantssanktsiooni. Kostjal ei ole õigust ega

kohustust kohaldada omal algatusel sanktsiooni, jättes kokku lepitud summad tasumata.

Selline kohustus on üksnes hagejal, kes ei tohiks pärast rahvusvahelise finantssanktsiooni

kehtestamist kanda raha finantssanktsiooni subjektidele, kui hagejal oleksid nendega

lepingulised suhted. Kostja pidi kontrollima üksnes endaga lepingulistes suhetes isikut (st

hagejat). Hageja teab rahvusvahelise sanktsiooni seadusest (RSanS) tulenevaid kohustusi.

Kostja vastutust ei piira Euroopa Liidu Nõukogu 17.03.2014 määruse nr 269/2014, mis

käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja

sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (määrus (EL) nr 269/2014), art-d 10 ja 11.

Kostja makstud tasude arvelt tuleb hagejal tasuda Eestis registreeritud töötajate töötasud ja

oma tegevuskulud (mh maksud Eesti Vabariigile). Praegu on finantssanktsiooni kohaldatud

hagejale ette nähtud (mitte kolmandatele isikutele kantavatele) summadele. Seega oleks

hagejal tulnud oma lepingupartneritele kanda väiksem summa ning vajadusel kohaldada

sanktsiooni, kui hagejaga lepingulistes suhetes isik oleks olnud sanktsiooni all.

1.4. YVKle, kes on National Media Groupi (NMG) ja Bank Rossiya osanik ning kelle

kontrolli all on erinevad telekanalid, kehtestati finantssanktsioonid 2014. aastal. Seega tegi

kostja BMA Estonia OÜ-ga, Avroraga ja hagejaga koostööd samades olukordades ning

samade telekanalite tõttu. Eelduslikult ei ole kostja BMA Estonia OÜ-le ja Avrorale

telekanalite PBK, REN-TV, NTV Mir Estonia edastamisteenuse eest võlgu, kuid keeldub

põhjendamatult hagejale võlgnevuse tasumisest. Telekanalid PBK, NTV Mir Estonia ja REN-

TV tegutsesid Inglismaal OfCom (Office of Communications) väljastatud litsentside alusel.

Hageja sai kanalite õigused 30.01.2021 Reveno Ltd (mitte Avrora) käest. Seega ei olnud

viidatud kanalid YK, Bank Rossiya või NMG kontrolli all.

1.5. Rahapesu Andmebüroo (RAB) vastus käsitles sanktsioonide kohaldamise õiguspärasust

tagasiside andmise seisuga. Kostja ei saanud jätta RAB-i kirja alusel lepingust tulenevat

summat tasumata ning nimetatud kirjast ei tulenenud kostjale kohustust kohaldada

finantssanktsiooni. RAB-i kiri kinnitas, et sanktsiooni rakendati seaduspäraselt, kui seda

kohaldati alates sanktsiooni rakendamisest kuni sanktsiooni tühistamiseni. Asja lahendamisel

ei ole tähtis, kas hageja pöördus RAB-i. Kostjal oli kohustus teavitada sanktsiooni

rakendamisest RAB-i ning saada kinnitus sanktsiooni rakendamise kahtluse kohta. Kui kostja

oleks kohaldanud finantssanktsiooni õiguspäraselt, oleks sellest ja finantssanktsiooni sisust

teavitatud ka hagejat. RAB ei teavitanud aga hagejat võimalikest sanktsioonidest.

1.6. Vaidlusalune arve sisaldab mh tasu telekanalite edastamise ning teenuste eest (nt

Kinokomedia, Pervõi Baltiiskii pakett äriklientidele, NTV), millele kostja vastu ei vaielnud.

1.7. Kuna vaidlusaluse arve hagejale tasumine ei ole finantssanktsiooni rikkuv tehing, ei

olnud hageja vastuvõtuviivituses. Tegemist ei olnud VÕS §-s 119 sätestatud olukorraga.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja on Eestis telesaadete ja filmide edastamisele spetsialiseerunud äriühing. Kostja ja

tema õiguseelneja Aktsiaselts Starman on alates 2016. aastast edastanud Eesti Vabariigis

BMA Estonia OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel mitmeid Vene telekanaleid (mh NTV Mir

2-22-10346

Estonia, REN TV Estonia, Pervyi Baltiskyi Kanal). BMA Estonia OÜ üks tegelik kasusaaja

on OS ning BMA Estonia OÜ juhatusse on kuulunud nii OS, IK kui ka MM.

2.2. Kostja ja Avrora sõlmisid 29.10.2020 litsentsilepingu nr K18/2020-EE, mille alusel

edastas kostja valdavalt samu Vene telekanaleid, mida varem BMA Estonia OÜ-ga sõlmitud

lepingute alusel. Kostja ja Avrora allkirjastasid 04.08.2021 lepingu lisakokkuleppe, millega

pikendasid mh telekanalite PBK Eesti, NTV Mir Estonia, REN TV Estonia, DOM KINO

BALTIC ja “КИНОКОМЕДИЯ“ edastamise õigusi kuni 30.06.2022. Avrorat esindas

litsentsilepingu ning lisakokkuleppe sõlmimisel juhatuse liige ja ainuosanik MM. Avrora

litsentsilepingust tulenevad õigused ja kohustused võttis 31.01.2022 üle hageja, keda esindas

volituse alusel BMA Estonia OÜ kunagine juhatuse liige IK. IK on olnud enam kui kümme

aastat seotud MM ja OSga. Äriregistri andmetel oli hageja tegelik kasusaaja kuni 26.10.2020

OS ning alates 26.10.2020 kuni praeguseni on tegelik kasusaaja tema tütar JS. Kuni

02.11.2020 oli hageja ainus juhatuse liige OS ning pärast seda JS.

2.3. Kostja lõpetas RAB-i juhiste kohaselt alates 28.02.2022 kõikide hageja ja kostja

litsentsilepingus ja lisakokkulepetes nimetatud telekanalite edastamise. Kostja teatas

25.02.2022 RAB-ile kahtlusest, et hageja võib rikkuda finantssanktsiooni telekanalite

edastamisel ning hageja edastatavate kanalite litsentsi- või reklaamitasud võivad saada

kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule YK, sanktsioneeritud äriühingule Bank Rossiya või

muudele sanktsioneeritud isikutele. Kostja viitas 25.02.2022 kirjas mh Läti Vabariigi

kohtuotsusele, millega karistati MMd ja OSi kriminaalkorras rahvusvaheliste sanktsioonide

rikkumise eest. Kohtuotsuse järgi tegid süüdistatavad ühingute Baltijas Mediju Alianse SIA ja

Baltic Media Alliance Ltd majandustegevuse tulemusel majandusressursse kättesaadavaks

sanktsioneeritud isikule YK. Baltijas Mediju Alianse SIA on BMA Estonia OÜ ainuosanik.

BMA Estonia OÜ ja hageja kasutasid sama meiliaadressi, telefoninumbrit ning juriidilist

aadressi.

2.4. Hageja ei vastanud finantssanktsiooni rikkumise kahtluse ümberlükkamiseks kostja

03.03.2022 kirjas esitatud küsimustele. RAB loetles 04.03.2022 teates sanktsioneeritud isikute

YK, NMG ja Bank Rossiya kontrolli all olevad telekanalid (mh poolte litsentsilepingu

esemeks olevad Vene telekanalid) ning keelas majandusressursside kättesaadavaks tegemise

nende telekanalite vahendajatele. RAB-i selgituse kohaselt rakendati rahvusvahelist

sanktsiooni seaduspäraselt, kui nimetatud kanalid tehti tarbijatele kättesaamatuks ja nende

vahendajatele ei makstud tasu. Kostjal on õigus kuni hageja poolt kahtluste veenvalt

ümberlükkamiseni keelduda hagejale majandusressursside kättesaadavaks tegemisest. Hageja

ei esitanud RAB-ile taotlust hinnata finantssanktsiooni õiguspärasust. Kostjal on RSanS § 19

alusel keelatud teha hagejale majandusressursse kättesaadavaks.

2.5. Ei ole eluliselt usutav, et OSl ning sanktsioneeritud isikutel (sh YKl) puudus praegu seos

hagejaga, kelle ainuosanik ja juhatuse liige on OS tütar (OS ja tütre elukoha-aadress on sama).

Hageja on kaudselt seotud ka MMga, kes oli hageja õiguseelneja Avrora ainuosanik ning

esindas Avrorat litsentsilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisel hagejale.

Kostja ei tea, millise vastusoorituse eest ja tingimustel Avrora telekanalite edastamise õigused

hagejale üle andis. Kostjal puudus piisav teave, et välistada hagejale kättesaadavaks tehtava

majandusressursi üleandmine sanktsioneeritud isikutele.

2.6. Kostja vastutust piirasid praegu mh määruse (EL) nr 269/2014 art-d 10 ja 11. Kostja tegi

heauskselt kõik endast oleneva, et tekkinud kahtluste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks

rohkem teavet koguda. Erinevalt hagejast on kostjal piiratud võimalused hankida lisainfot ja

2-22-10346

RAB-ilt vastavat luba. Seega on hageja kuni kostjale lisateabe ja raha ülekandmist lubava

RAB- i otsuse edastamiseni vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Lisaks ei saa

hageja tugineda kostja rikkumisele olukorras, kus lepingu täitmine on objektiivselt takistatud

üksnes hageja toimingute tegemata jätmise tõttu (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 23 lg 2).

2.7. Isegi, kui kostja võiks kehtiva õiguse järgi teha hagejale majandusressursse

kättesaadavaks, on viivisemäära kokkulepe tühine, kuna viivis on ebaproportsionaalselt suur.

Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimisega kaasneb kokkuleppe tühisus ja

võimalus nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Lisaks palus kostja vähendada hageja

viivisenõuet VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel nullini. Kostjalt oleks ebaõiglane mõista

viivist välja olukorras, kus kostjal tekkis mitmete asjaolude tõttu kahtlus finantssanktsiooni

rikkumises ning hageja ei teinud toiminguid, et kahtlusi kummutada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 20.01.2023. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 6663 eurot 80 senti ning

määras, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist VÕS § 113 lg 1

ls-s 2 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Avrora ja kostja

sõlmisid lepingu nr K18/2020-EE mh telekanalite retransleerimiseks Eesti Vabariigi

territooriumil. Avrora andis 31.01.2021. a lepingu ülevõtmise kokkuleppe alusel viidatud

lepingust ning selle lisadest tulenevad õigused ja kohustused üle hagejale. Lepingu p 5 ja selle

alap-de järgi kohustus kostja tasuma hagejale lepinguga kokkulepitud litsentsitasu hageja

esitatud arvete kohaselt. Hageja esitas kostja poolt 2022 veebruaris telekanalite

taasedastamise eest 28.02.2022 arve nr 17141 summas 90 361 eurot 90 senti. Kostja ei

vaidlustanud arve sisu ja suurust.

3.2. Maakohus selgitas, et üldpõhimõttena ei ole kostjal õigust oma kohustuste täitmisest

keelduda (VÕS §-d 76 ja 368), kuid erandiks on olukord, kus võlausaldaja on

vastuvõtuviivituses (VÕS § 119 lg-d 1 ja 2, VÕS § 101 lg 3). Maakohus viitas RSanS § 19 lg-

tele 2 ja 3, § 14 p-le 2 ning selgitas, et asjakohatu oli hageja arusaam, mille kohaselt saab

hageja ise hoolsuskohustuse täitmisega hakkama ja võib vajadusel kohaldada

finantssanktsiooni. Kostja õigused ja kohustused finantssanktsioonide rakendamisel ei

sõltunud sellest, kas ja millises ulatuses hageja oma kohustusi täitis. Finantssanktsiooni

kohaldamisel peab iga lüli tehingute ahelas (sh kostja) veenduma oma tehingute ja toimingute

õigsuses.

3.2.1. Kostjal oli praegu õigus kohaldada hageja suhtes finantssanktsiooni. Finantssanktsiooni

kohaldamise meetmeks on mh majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelamine, mis

võib mh väljenduda lepinguliste kohustuste täitmata jätmises. Kuigi rahvusvaheliste

sanktsioonide vältimise reeglite kohaldamine on kahtluspõhine ega pea tuginema üksnes

ümberlükkamatult tõendatud faktidele, kohustus kostja oma kahtlusi mõistlikult põhjendama.

Finantssanktsiooni kehtestamine ei tohi olla meelevaldne ja peab põhinema seaduses

sätestatud eeldustele. Õiguskaitseasutused ei pea kostja hageja tegevusele antud hinnangut

kinnitama ning kostja kahtluspõhine käitumine ei eelda, et kahtlus vastab hagejale

süüteomenetluses esitatavale kahtlustuse või süüdistuse kvaliteedile. Kui kostja kahtles, kas

hagejaga kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, oli tal kohustus

kohaldada finantssanktsiooni ja hankida lisateavet asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks

2-22-10346

teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni. Kostja käitus

kooskõlas RSanS § 19 lg-ga 2 ning saatis hagejale teate finantssanktsiooni kohaldamise kohta

ja lisateabe päringu. Kuna hageja ei vastanud kostja päringus esitatud küsimustele, kordas

kostja oma päringut 16.03.2022 ning mh selgitas, miks ta vaidlusalust arvet tähtpäevaks ei

tasu. Kostja tuletas hagejale päringutele vastamata jätmist meelde ka 18.04.2022 vastuses.

Kostja õigus koguda hagejalt kahtluse korral lisateavet tulenes ka rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS). Ka rahvusvaheliste sanktsioonide

kohaldamisel on olulised kahtlused tegelikus kasusaajas või hageja omandi- ja

kontrollistruktuuris (RSanS § 2 lg 2, RahaPTS § 20 lg 1 p-d 3 ja 4, RKTKo 13.05.2020, 2-18-

17536/29, p 13).

3.2.2. Maakohtu hinnangul ei vastanud hageja nõutaval määral kostja 03.03.2022 ja

16.03.2022 päringutele, et ümber lükata rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise kahtlust.

Kostja päringutele vastamisel ei olnud asjakohased 2022 veebruari raportid ja kirjavahetus

litsentside kohta (II kd, tl-d 7–11), kuna need puudutasid kostja päringutele eelnevat perioodi

ega vastanud kostja päringutes esitatud küsimustele. Hagejalt RSanS § 19 lg 2 alusel nõutud

andmete esitamine oli hageja, mitte kostja kontrolli all. Kuna hageja ei andnud kostjale

nõutavat lisateavet, oli kostjal RSanS § 19 lg 3 järgi õigus ja kohustus rakendada hageja

suhtes finantssanktsiooni. Kostja teavitas juba varem RAB-i oma hagejaga seotud kahtlustest.

Hageja pidas kostja päringutele vastamisel ekslikult piisavaks oma 06.04.2022 nõuet arve

tasumiseks. Viidatud kirjas ei vastanud hageja kostja päringutele, vaid üksnes põhjendas,

miks kostja peaks vaidlusaluse arve tasuma. Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas seisukoht, et

rahvusvaheliste sanktsioonide vältimise reeglite kohaldamine peab tuginema üksnes

ümberlükkamatult tõendatud faktidele ja hageja suhtes sanktsioonide kohaldamise välistab

see, et hageja on Eestis registreeritud äriühing ega ole vahetult sanktsioneeritud isik (RSanS §

19 lg-d 2 ja 3). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu

ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele.

3.2.3. Kostja võimalused tõendada hageja tegevuse suhtes tekkinud kahtluste tõesust olid

piiratud. Kostja põhistas asjakohaselt ja piisavalt hageja tegevuse puhul hoolsusmeetmete

rakendamist ning selle põhjal tekkinud kõrvaldamata kahtlusi võimaliku rahvusvaheliste

sanktsioonide rikkumise kohta (I kd, tl-d 73–79 pöördel, 96–182). Kostja selgitas, millistel

põhjustel ja milliste tõendite kohaselt soovib hageja vahendajana panna maksma

sanktsioneeritud isikute nõuet. Kostja viitas hageja ja sanktsioneeritud isikute seostele. Kostja

ei saanud tõendada negatiivset asjaolu, et hageja tehingud või toimingud ei rikkunud

finantssanktsiooni olukorras, kus hageja ei vastanud kostja vastava teabe küsimisele. Eelkõige

olid hagejal andmed oma majandustegevuse sisu ja omandistruktuuri kohta. RAB ei pidanud

võimalikuks vastata sisuliselt maakohtu 30.11.2022 määruses esitatud küsimustele

finantssanktsiooni kohta RahaPTS § 60 lg-st 1 tuleneva üldise RAB-i andmekogus sisalduva

teabe juurdepääsupiirangu tõttu (II kd, tl-d 28–32). Maakohus nõustus aga RAB-i

selgitustega, et kohustus sanktsiooni kohaldada on kõikidel füüsilistel ja juriidilistel isikutel

ning neil tuleb koguda lisaandmeid ja -tõendeid (RSanS § 19). Rahvusvahelise

finantssanktsiooni rakendamise vajaduse kahtluse puhul ei tohi tehingut lõpuni teha (II kd, tl

29).

3.2.4. Eelnevast tulenevalt pöördus tõendamiskoormis nii RSanS § 19 lg-te 2 ja 3 ning VÕS §

23 lg 2 kui ka hea usu põhimõtte järgi ümber ning hagejal tuli tõendada, et kostja poolt hageja

suhtes finantssanktsiooni kohaldamine oli alusetu. Hageja ei vastanud nõutaval määral kostja

03.03.2022 ja 16.03.2022 päringutele, et lükata ümber rahvusvahelise finantssanktsiooni

rikkumise kahtlus. Lisaks keeldus hageja praeguses menetluses esitamast vastavat taotlust

2-22-10346

RAB-ile, kuigi RAB viitas sellisele võimalusele (II kd, tl 29) ning kostja tegi nimetatud osas

hagejale kompromissiettepaneku (II kd, tl-d 33–37). Maakohus selgitas, et kui hageja ei esita

RAB-ile RSanS § 17 alusel taotlust kontrollida, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane,

võib kohus leida, et hageja ei täitnud oma tõendamiskoormist, ja jätta hagi rahuldamata.

Hageja ei soovinud vastavat taotlust esitada ning pidas kostjale esitatud teavet piisavaks,

vaatamata maakohtu vastupidistele selgitustele. Hageja ei täitnud oma tõendamiskoormist ega

lükanud ümber kostja esitatud kahtlusi ja tõendeid. See, et hageja ei esitanud kostja RSanS §

19 lg 2 alusel nõutud teavet ning keeldus esitamast RAB-ile RSanS § 17 kohast taotlust, oli

hageja menetluslik otsus ja risk.

3.2.5. Maakohtu hinnangul oli kostjal õigus keelduda vaidlusaluse arve tasumisest.

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta

sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele (I kd, tl-d 172–173). Hageja on

kuni kostjale lisateabe või raha ülekandmist lubava RSanS § 17 alusel vastuvõetud RAB-i

otsuse edastamiseni vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Hageja ei saa tugineda

kostja rikkumisele olukorras, kus lepingu täitmine ja hagejale raha kandmine on objektiivselt

takistatud hageja toimingute tegemata jätmise tõttu (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 23 lg 2). Lisaks

piiras kostja vastutust praegu määruse (EL) nr 269/2014 art 10. Kostja tegi heauskselt kõik

endast oleneva, et tekkinud kahtluste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks rohkem teavet

koguda.

Samuti ei rikkunud kostja finantssanktsioone rakendades õigusnormide tagasiulatuva mõju

keeldu. RSanS § 14 p-s 2 sätestatud finantssanktsiooni rakendamisel ei ole tähtis, millisest

perioodist pärit raha ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine keelatakse.

Finantssanktsiooni rakendamist ei piira asjaolu, et telekanalite transleerimine ja teenuste

vahendamine toimus enne sanktsiooni rakendamist. Sellest, et RAB ei saatnud 04.03.2022

kirja nr 7-4/4-2 hagejale, ei järeldu RSanS § 18 lg 4 alusel, et kostja kohaldatud

finantssanktsioon ei olnud õiguspärane. RSanS § 18 lg 4 sõnastusest järeldub, et hageja RAB-

i poolt finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasusest teavitamine saanuks toimuda üksnes

eeldusel, et hageja oleks esitanud RAB-ile RSanS §-s 17 sätestatud taotluse. Hageja ei teinud

seda. RAB ei kinnitanud 04.03.2022 kirjas nr 7-4/4-2 ega 21.12.2022 kirjas nr 1.2-1/76-2 (II

kd, tl-d 28–29) hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise põhjendamatust. Kostja

käitumine rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise tõkestamisel RSanS § 19 kohaselt oli rajatud

kahtluspõhisele lähenemisele ja n-ö nulltolerantsile. Kostjal puudus kohustus

ümberlükkamatult tõendada, et hageja sooritas seadusrikkumise. Kostjal tuli rakendada

finantssanktsiooni isiku suhtes, kelle puhul oli kõrvaldamata võimalik rahvusvahelise

sanktsiooni rikkumise kahtlus.

3.3. Kuna hageja põhinõue oli alusetu, oli alusetu ka kõrvalnõudena esitatud viivisenõue.

3.4. Maakohus ei hinnanud tõendeid ja väiteid, mis ei olnud asja õigeks lahendamiseks

olulised ega muudaks maakohtu lõppjäreldusi. Lepingu ülesütlemine ja selle aeg ei muutnud

kostja kohustusi finantssanktsiooni kohaldamisel. Lisaks ei olnud asja lahendamisel tähtis, kas

kostjal oli alust ning kas ta oleks pidanud hageja ja hageja õiguseellaste suhtes

finantssanktsioone kohaldama varem. Samuti ei olnud asja lahendamisel tähtis see, millist tulu

sai kostja telekanalite edastamisest, ega see, et osadele vaidlusalusel arvel märgitud teenustele

ja nende eest tasumise kohustuse tekkimisele ei vaielnud kostja vastu (II kd, tl 5 pöördel).

Küsimus ei olnud selles, milline konkreetne telekanal on seotud konkreetse arve reaga, vaid

finantssanktsiooni rikkumise kahtluses. Raha ei tohi teha kättesaadavaks isikule, kelle suhtes

tuleb kohaldada finantssanktsiooni (II kd, tl 57). Finantssanktsiooni subjektile raha ja

2-22-10346

majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelamisel on oluline lähtuda sanktsioneeritud

isikutest. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei

tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele (I kd, tl-d 172–173).

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas

uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ja

rikkus menetlusõiguse norme (mh hindas vääralt tõendeid, jättis hageja väited tähelepanuta,

rikkus lahendi põhjendamise kohustust ja tegi vastuolulise lahendi).

4.1.1. Maakohus ei hinnanud sisuliselt, kas sanktsiooni kohaldamine oli põhjendatud. Isikud,

kelle suhtes tuleb sanktsiooni kohaldada, nähtuvad sanktsiooni nimekirjast, ning sanktsioone

kohaldatakse seaduse järgi.

4.1.2. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja esitas RAB-ile RSanS § 19 lg 3 alusel teate,

ning leidis ekslikult, et RAB-i poolt hagejale RSanS § 18 lg 4 alusel kirja saatmata jätmisest

ei järeldunud, et hageja suhtes kohaldatud finantssanktsioon ei olnud õiguspärane. Pärast

viidatud teate saamist tekkis RAB-il kohustus kontrollida kohaldatud finantssanktsiooni

õiguspärasust ja ka olukorras, kus hageja ei esitanud RSanS § 17 alusel taotlust, teavitada

hagejat pärast kontrollikohustuse täitmist tehingutest, mis võivad sanktsiooni rikkuda (RSanS

§ 18 lg-d 1 ja 4). Vastasel juhul peaks RAB kontrollikohustust täitma korduvalt ning see ei

vastaks üldisele põhimõttele viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt, kuluefektiivselt,

võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides isikute jaoks liigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Lisaks

ei ole võimalik finantssanktsioone kohaldada viivitamatult, kui puudutatud isikud ei tea, et

nende äritegevuses võib olla sanktsioone rikkuvaid tehinguid ning milliste tehingute puhul on

järelevalveorgan otsustanud, et need rikuvad sanktsioone. Pooled ei vaielnud, et hagejat ja

temaga seotud isikuid ei ole kantud sanktsiooni nimekirja ning et hageja ei saanud RAB-ilt

RSanS § 18 lg 4 kohast teadet finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kohta. Hageja on

Eestis suurima tiraažiga venekeelse nädalalehe (MK Estonia) väljaandja ja uudisteportaali

www.mke.ee omanik, kelle äritegevus on tavapärane.

4.1.3. Maakohus pööras tõendamiskoormise põhjendamatult ümber olukorras, kus hageja

suhtes ei olnud eelnevast tulenevalt alust kohaldada sanktsiooni. Hagejal ei olnud vaja

taotleda RAB-ilt hageja suhtes rakendatud finantssanktsioonide õiguspärasuse teist korda

kontrollimist. Hagejal on õigus, mitte kohustus RAB-i poole pöörduda. Hageja esitas enne

kohtusse pöördumist RAB-ile selgitustaotluse, kuid RAB-i teavituse kohaselt ei ole hagejal

õigust konfidentsiaalset teavet väljastada. Maakohus jättis tähelepanuta, et olukorras, kus

hageja väljastab iga päev partneritele kümneid arveid, oleks põhjendamatu, et ta küsib iga

kord RAB- ilt, kas hageja suhtes kehtivad sanktsioonid. Kostjal tuli tõendada, et ta kohaldas

sanktsiooni õiguspäraselt ning finantssanktsiooni jätkuv kohaldamine on põhjendatud. Hageja

ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid. Kuna finantssanktsiooni subjektid kantakse

nimekirja, leidis maakohus vääralt, et kostjal on piiratud võimalus tuvastada, kas hageja on

finantssanktsiooni subjekt. Isikute kohta saab vastavat teavet Välisministeeriumi, RAB-i ja

Finantsinspektsiooni kodulehtedel avaldatud andmetest. Selliselt on riik taganud igaühele

võimalused sanktsioonide kontrollimiseks.

2-22-10346

4.1.4. Hageja selgitas kostjale korduvalt, et hageja ei ole sanktsioneeritud isik ja tal puuduvad

seosed sanktsioneeritud isikutega. Seadusandja tahtele ei vasta maakohtu ekslik tõlgendus, et

tehinguahela iga isik võib RSanS § 14 lg 2 järgi finantssanktsiooni kohaldada (mh iga

televaataja, kes on kostja klient). Lisaks jättis maakohus tähelepanuta, et kostja (mitte hageja)

oli sanktsioonialuste isikutega lepingulistes suhetes aastatel 2014–2022. Ka kostjale ei tohiks

ühegi teenuse eest raha kanda, kuna ta oli sanktsioonialuste isikutega varem lepingulistes

suhetes. Samuti on hagejal RSanS-ist tulenev kohustus tagada, et laekuv raha ei jõuaks

sanktsioneeritud isikuteni, ning hageja suudab nimetatud kohustust täita ja vajadusel

finantssanktsiooni kohaldada. Kostja ei tõendanud, et kohaldas hageja suhtes sanktsiooni

õiguspäraselt ning sanktsiooni jätkuv kohaldamine on põhjendatud.

4.1.5. Maakohus leidis põhjendamatult, et hageja nõue ei ole tõendatud. Hageja esitas

väljavõtte sanktsiooni subjektide nimekirjast. Kuna sealt ei nähtu hagejat, tõendas hageja, et

kohaldatud finantssanktsioon oli alusetu. Lisaks ei nähtunud sanktsioonialuseid isikuid hageja

partnerite nimekirjast. Lisaks selgitas hageja, et lõpetas partneritega lepingu telekanalite

retransleerimiseks kohe ega ole seega sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite

vahendaja.

4.1.6. Maakohtu otsuse resolutsioon on ebaseaduslik. Maakohus jättis ekslikult hagi

rahuldamata olukorras, kus kostja oli vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 järgi. Maakohtu

otsuse resolutsiooni kohaselt puudub kostjal lõplikult (mitte üksnes sanktsiooni kohaldamise

ajal) kohustus võlgnevus tasuda. Sanktsiooni ei saa kohaldada lõputult. Maakohus ületas

nõude piire, kui jättis hagi lõplikult rahuldamata olukorras, kus kostja ei vaielnud nõudele

sisuliselt vastu ja väitis üksnes, et ei saa kohustust täita sanktsiooni kohaldamise tõttu (TsMS

§-d 5 ja 439). Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama

kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle.

4.1.7. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et hageja tegi kostjaga kohe kohtuväliselt

koostööd ja vastas korduvalt kostja küsimustele. Hageja selgitas, et on Eestis registreeritud

äriühing, mille äriregistrist kättesaadavad andmed on õiged. Kostja lisanõudmistest ja -

küsimustest järeldub kostja hea usu põhimõttega vastuolus soov jätta võlgnevus tasumata.

Kuigi asja materjalide kohaselt ei ole hageja seotud sanktsiooni subjektidega, leidis maakohus

üllatuslikult, et kostjal ei ole kohustust vaidlusalust arvet tasuda, kuna hageja ei vastanud

kostja kolmandale kirjale ega kasutanud õigust esitada RAB-ile taotlus.

4.1.8. Maakohtul tuli praeguse asja lahendamisel hinnata, kas kostjal oli kohustus

vaidlusalune arve tasuda ning RAB-i seisukoht ei olnud praeguse asja lahendamisel tähtis.

Seega saatis maakohus ekslikult hageja sama asjaolu tuvastamiseks kohtuväliselt RAB-i

poole. Õigust mõistab kohus (kohtute seaduse § 2 lg 1) ning maakohtul tuli hinnata

sanktsiooni kohaldamise õiguspärasust. Kohus peab kontrollima ka järelevalveorganite

otsuseid, kuna need on kohtus vaidlustatavad. RAB-i seisukoht oleks üksnes üks tõend, mitte

käitumisjuhis kohtule. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS §

232 lg 2). Maakohus ja RAB pidid asja lahendama samadele materiaalõiguse normidele

tuginedes. Seega ei takistanud maakohtul asja lahendamist RAB-i arvamuse puudumine.

Maakohus jättis hageja nimetatud väited tähelepanuta.

4.1.9. Maakohus jättis põhjendamatult hageja nõude rahuldamata osas, milles kostja ei

tasunud hagejale sanktsiooninimekirja väliste telekanalite retransleerimise eest. Maakohtu

otsus on vastuoluline. Maakohus viitas, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega

seotud telekanalite vahendajatele. Samas leidis aga, et küsimus pole selles, milline konkreetne

2-22-10346

telekanal on seotud konkreetse arve reaga, vaid finantssanktsiooni rikkumise kahtluses.

Hageja ei ole finantssanktsiooni subjekt ning talle tasumisest ei saanud keelduda. Teised

lepingupartnerid tasuvad hagejale iga päev hageja esitatud arveid.

4.1.10. Maakohus jättis tähelepanuta hageja järgmised väited. Hagejal ei olnud lepingut

sanktsioonialuse isikuga. Nii hageja kui ka kostja olid samal ajal samade telekanalite

vahendajad. Hageja nõuab tasu perioodi eest, mil kostja sai teenuse eest tasu. Hageja ei ole

sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendaja, sest lõpetas lepingu

litsentsipartneriga (sarnaselt kostjale) kohe pärast sanktsioonist teada saamist. Hageja esitas

arve perioodi eest, mil sanktsiooni ei olnud kehtestatud. Maakohus ei põhjendanud, miks on

üksnes kostjal õigus saada teenuse eest tasu. Õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja

muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed (TsMS § 7). Kohus ei olnud asja lahendamisel

erapooletu ning jättis tähelepanuta, et kostjal olid lepingulised suhted sanktsioonialuse

isikuga.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Menetluse edasine käik

6. Hageja 07.05.2024 seisukoha järgi taotles hageja RAB-ilt kostja kohaldatud

finantssanktsiooni õiguspärasuse kontrollimist ning pöördus seetõttu haldusasjas nr 3-22-1869

isegi kohtusse. Viidatud haldusasjas tehtud lahendite kohaselt ei sekku RAB eraõiguslikesse

vaidlustesse ning hageja poolt RAB-ile RSanS §-s 17 sätestatud taotluse esitamine ei ole

eraõigusliku vaidluse lahendamisel eelduseks.

7. Ringkonnakohus rahuldas 05.06.2024 määrusega poolte ühise taotluse peatada menetlus

ning peatas tsiviilasjas nr 2-22-10346 menetluse kuni 29.08.2024.

8. Hageja esitas 11.09.2024 menetlusdokumendis väljavõtted RAB-i 26.08.2024 vastusest nr

1.2-1/23-2 kohtu nõudele haldusasjas nr 3-24-1734, milles hageja väitel sisaldub RAB-i

kinnitus hagejale raha kandmiseks. Hageja ei lisanud 11.09.2024. a menetlusdokumendile

nimetatud tõendit. Hageja lisas 11.09.2024. a menetlusdokumendile aga hageja RAB-ile

esitatud teavituse sanktsiooni kohaldamisest. Hageja 11.09.2024. a menetlusdokumendist

nähtuvalt soovib hageja selle tõendiga tõendada, et on pöördunud kinnituse saamiseks ja

sanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrollimiseks RAB-i.

Kostja palub jätta tähelepanuta viidatud tõendi ja RAB-i 26.08.2024. a vastuse väljavõtted,

kuna hageja oleks saanud RAB-ilt seisukohta küsida ja tõendid kohtule esitada ka varem.

Hageja pöördus RAB-i alles 21.06.2024. Hageja ei põhjendanud, miks ei olnud viidatud

tõendit ja RAB-i vastuse väljavõtteid võimalik esitada varem.

9. Ringkonnakohus uuendas 17.12.2024 määrusega menetluse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-22-10346

10. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja

täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

11. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu lahendit tervikuna.

12. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas, et pooled

ei vaielnud hageja poolt kostjale lepingu alusel esitatud arve sisu ja nõutava põhivõlgnevuse

suuruse üle. Menetlusosalised vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas kostja kohaldas

õiguspäraselt hageja suhtes finantssanktsiooni ning kas hageja on seetõttu vastuvõtuviivituses

VÕS § 119 lg 1 mõttes.

13. Ringkonnakohus märgib lahendi parema jälgitavuse huvides, et viitab praeguse asja

lahendamisel hetkel kehtivale RSanS-i redaktsioonile kui kehtivale RSanS-ile ning hagi

esitamise ajal kehtinud RSanS-i redaktsioonile kui varasemale RSanS-ile. Olukorras, kus

RSanS-i säte ei ole alates hagi esitamisest muutunud, kasutab ringkonnakohus õigusakti

lühendit „RSanS“ ilma täiendusteta.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel mh hinnata, kas hageja suhtes

finantssanktsiooni kohaldamine on jätkuvalt õiguspärane. Lisaks võimaldavad RSanS-i

kehtivas redaktsioonis tehtud muudatused ja nende kohta seaduseelnõu seletuskirjas märgitu

mh sisustada viidatud seaduse varasemas redaktsioonis sätestatu mõtet.

14. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena põhjendatult, et kostja

kohaldas hageja suhtes finantssanktsiooni õiguspäraselt ning hageja on VÕS § 119 lg 1 mõttes

vastuvõtuviivituses. Põhjendamatud on hageja etteheited, et maakohus ei hinnanud kostja

poolt hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasust sisuliselt ning rikkus

tõendite hindamisel ja lahendi põhjendamiskohustuse täitmisel menetlusõiguse norme.

14.1. Varasema RSanS § 14 järgi oli finantssanktsioon RSanS-i tähenduses mh

rahvusvaheline sanktsioon, millega kohustati külmutama rahvusvahelise finantssanktsiooni

subjekti rahalisi vahendeid ja majandusressursse (p 1) või keelati finantssanktsiooni subjektile

rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine (p 2). Rahvusvahelise

sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(332 SE) seletuskirja kohaselt on kehtiva RSanS-i muutmisel arvestatud sanktsiooni subjekti

termini täpsustust (sanktsioonitüübist tulenevalt määratakse rahvusvahelise sanktsiooni

subjekt, kas nimekirja või üldiste tunnuste alusel).

Lisaks on kehtivat RSanS § 14 täiendatud lg-ga 2, et täpsustada nimekirjaga määratud

finantssanktsiooni subjekti. RSanS § 14 lg 2 kohaselt on RSanS § 14 lg 1 p-des 1 ja 2

nimetatud nimekirjaga määratud rahvusvahelise finantssanktsiooni subjekt rahvusvahelist

sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis nimeliselt määratud füüsiline või juriidiline

isik, üksus või asutus, kelle suhtes on kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside

külmutamise kohustus (p 1) või RSanS § 14 lg 2 p-s 1 nimetatud isikuga seotud füüsiline või

juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes on rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või

rakendavas õigusaktis nimetatud juhul ja tingimustel selle seose tõttu kehtestatud rahaliste

vahendite ja majandusressursside külmutamise kohustus (p 2). Rahvusvahelist sanktsiooni

rakendav õigusakt SanS-i tähenduses on rahvusvaheline leping, Euroopa Liidu Nõukogu

2-22-10346

määrus või Eesti Vabariigi seadus, mille alusel kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni

kehtestavas õigusaktis ettenähtud kohustusi ja keelde (RSanS § 9 lg 1).

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt keelatakse RSanS

§- s 14 määratletud rahvusvahelise sanktsiooniga kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel

otseselt või kaudselt finantssanktsiooni subjektile kuuluvate, tema käsutuses või kontrolli all

olevate rahaliste vahendite ja majandusressurssidega tehingute tegemine ning otseselt või

kaudselt finantssanktsiooni subjektile rahalistele vahenditele või majanduslikele ressurssidele

juurdepääsu võimaldamine või neist kasu saamine. Kuigi finantssanktsiooni subjektid on

nimeliselt loetletud Euroopa Liidu Nõukogu määruste lisades, tuleb Euroopa Liidu Nõukogu

määruste järgi üldjuhul külmutada nii finantssanktsiooni subjekti omandis kui ka kontrolli all

olev vara ning kõik finantssanktsiooni kontrolli all olevad üksused ei pruugi olla sanktsiooni

subjektidena loetletud.

Rahvusvahelise sanktsiooni subjekt oli varasema RSanS § 5 järgi rahvusvahelist sanktsiooni

kehtestavas või rakendavas õigusaktis kindlaksmääratud füüsiline või juriidiline isik, üksus

või asutus, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni. Kehtivas SanS-is on lisaks

täpsustatud, et rahvusvahelise sanktsiooni subjekt on rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas

või rakendavas õigusaktis üldise tunnuse või nimekirjaga kindlaksmääratud füüsiline või

juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni.

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirja kohaselt on viidatud täienduse eesmärk õigusselgus.

14.2. Euroopa Liidu Nõukogu 12.05.2014 määruse nr 476/2014, millega muudeti määrust

(EL) nr 269/2014, (määrus (EL) nr 476/2014) art-ga 1 muudetud määruse (EL) nr 269/2014

art 2 lg 1 kohaselt külmutatakse kõik lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele,

üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele

või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja

majandusressursid. Määruse (EL) nr 476/2014 art-ga 1 muudetud määruse (EL) nr 269/2014

art 2 lg 2 järgi ei tehta rahalisi vahendeid ega majandusressursse otseselt ega kaudselt

kättesaadavaks lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele

või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende

kasuks.

14.2.1. Menetlusosalised ei vaidle, et hageja ei ole ega ole ka olnud (mh erinevate Euroopa

Liidu Nõukogu rakendusmäärustega muudetud) määruse (EL) nr 269/2014 lisas I (lahendi

parema jälgitavuse huvides edaspidi määruse (EL) nr 269/2014 lisa I) esitatud loetelus.

Eelnevast tulenevalt ei tohi aga raha ega majandusressursse teha määruse (EL) nr 269/2014

lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega

seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kättesaadavaks mh

kaudselt. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtis üksnes see, et hagejat ei ole loetletud

määruse (EL) nr 269/2014 lisas I. Kostja poolt hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine

on õiguspärane mh juhul, kui hagejale väljamakset tehes teeks kostja raha kaudselt

kättesaadavaks määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele

isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele,

üksustele või asutustele või nende kasuks. Praeguses asjas tuginebki kostja sellele, et esineb

viidatud olukord.

14.2.2. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et

finantssanktsiooni tuleb vastavate eelduste esinemisel kohaldada tehingute ahela igal lülil.

2-22-10346

Nagu eespool märgitud, ei tohi raha ega majandusressursse teha määruse (EL) nr 269/2014

lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega

seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele mh kaudselt

kättesaadavaks. Seega ei järeldu materiaalõigusest, et finantssanktsioone tohib kohaldada

üksnes oma vahetu lepingupartneri suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul on vastava

regulatsiooni mõte, et iga füüsiline ja juriidiline isik saab takistada määruse (EL) nr 269/2014

lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega

seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele raha ja

majandusressursside kättesaadavaks tegemist. Nimetatu võimaldab tõhusamalt ja

tõenäolisemalt saavutada regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Ka rahvusvahelise sanktsiooni

seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirjas on rõhutatud, et jõustunud finantssanktsioon on

täitmiseks kohustuslik kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning RSanS §-st 19 tulevaid

üldisi kohustusi tuleb täita kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel.

Lisaks ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguse asja lahendamisel oluline, kas teised hageja

lepingupartnerid tasuvad hageja esitatud arveid regulaarselt, kas kolmandad isikud oleksid

võinud jätta kostjale vaidlusaluste telekanalite vahendamise eest tasu maksmata või kas kostja

oleks pidanud hageja või mõne muu isiku suhtes finantssanktsioone kohaldama varem.

14.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus menetlusõiguse normide vastu poolte

tõendamiskoormise jaotamisel ega tõendite hindamisel.

14.3.1. Tõendamiskoormise jaotamisel on oluline, millised õigused ja kohustused olid pooltel

hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel.

14.3.1.1. Kostja kontekstis on oluline, et finantssanktsiooni kohaldamisel eristatakse RSanS

§- s 19 erinevaid olukordi. Kui füüsiline või juriidiline isik tuvastab, et temaga ärisuhtes olev

või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav

tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest

viivitamata RAB-i (RSanS § 19 lg 1). Kui füüsiline või juriidiline isik kahtleb, kas temaga

ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav

või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja

hangib lisateavet asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav

tehing või toiming rikub finantssanktsiooni (RSanS § 19 lg 2). Kui füüsiline või juriidiline

isik tuvastab lisateabe põhjal finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või

tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni või lisateave ei võimalda seda kindlaks

teha, kohaldab isik finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata RAB-i (RSanS § 19 lg 3).

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt peab isik RSanS §

19 lg-s 2 sätestatud olukorras enne RAB-i poole pöördumist hankima lisateavet ja tegema

kõik endast oleneva, et kontrollida, kas tegemist võib olla finantssanktsiooni rikkuva tehingu

või toiminguga. Esmakontrolli on mugav teha veebilahendustest, kuid õigusliku tähendusega

on ainult sanktsioone kehtestavad ja rakendavad õigusaktid. Kui füüsiline või juriidiline isik

järeldab lisateabe alusel, et tegu ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga,

tuleb finantssanktsiooni kohaldamine lõpetada. Olukorras, kus füüsiline või juriidiline isik

usub, et on lisateabe põhjal tuvastanud finantssanktsiooni subjekti või et tema kavandatav või

tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, või kus tal ei ole lisainfo põhjal võimalik

kahtlust kinnitada ega ümber lükata, on füüsiline ja juriidiline isik RSanS § 19 lg 3 järgi

kohustatud RAB-i poole pöörduma ja finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toimingu

tuvastamisest või kahtlusest teatama. Lisaks tuleb RAB-ile teatada, millised meetmed on

2-22-10346

finantssanktsiooni kohaldamiseks kasutusele võetud. Finantssanktsiooni kohaldab isik seni,

kuni on selge, et tegu ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga, või kuni

finantssanktsiooni kehtivus lõpeb.

14.3.1.2. Varasema RSanS § 17 kohaselt oli isikul, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni,

õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane.

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt oli varasema

RSanS § 17 eesmärk anda isikule õigus taotleda RAB-ilt tema suhtes kohaldatud

finantssanktsiooni õiguspärasuse kontrollimist. Viidatud kontroll ei tähenda, et RAB

kontrollib, kas alused isiku finantssanktsiooni subjektiks lisamisel olid õiged.

Finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasust kontrollides tuvastab RAB mh isikusamasuse

vead või meetmete ulatuse vale tõlgendamise. Säte on oluline isiku põhiõiguste tagamiseks,

sest finantssanktsiooni õigusvastase kohaldamisega riivatakse isiku olulist põhiõigust – õigust

omandile. RAB väljastab dokumendi enda pädevusse jääva kontrolli tegemise ja selle

tulemuse kohta. Isik, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, esitab dokumendi vajaduse

korral ise sanktsiooni kohaldanud isikule või vaidlustab sanktsiooni kohaldamise kohtus.

Kehtiva RSanS §-s 17 on täpsustatud, et isikul, kelle või kellega seotud tehingu suhtes on

kohaldatud finantssanktsiooni, on õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas

sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirja järgi oli

varasema RSanS § 17 järgi ainult isikul, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, võimalus

esitada taotlus, et RAB kontrolliks, kas tema suhtes on finantssanktsiooni kohaldatud

õiguspäraselt.

14.3.1.3. RAB-i kontrollikohustus on sätestatud RSanS §-s 18. Varasema RSanS § 18 lg 1

sätestas, et RSanS §-s 17 nimetatud taotluse või RSanS § 19 lg 3 ning RSanS § 21 lg-te 1 ja 4

kohase teate saamisel kontrollib RAB kümne tööpäeva jooksul, kas taotluse esitanud või

tuvastatud isik on finantssanktsiooni subjekt (p 1); kas tegemist on finantssanktsiooni rikkuva

tehingu või toiminguga (p 2) ning kas finantssanktsiooni on kohaldatud õiguspäraselt (p 3).

Kehtiva RSanS § 18 lg 1 p 1 kohaselt kontrollib RAB lisaks, kas isiku tehing on seotud

finantssanktsiooni subjektiga. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirjas viidatakse, et

RSanS § 18 lg 1 p 1 täiendati, sest varem ei olnud selgelt sätestatud, et RAB-il on õigus

kontrollida ka finantssanktsiooni subjektiga tehingu teinud isiku taotlusel, kas sanktsiooni

kohaldamine oli õiguspärane. RSanS § 18 lg 3 kohaselt teavitab RAB taotluse või teate

esitajat RSanS § 18 lg-s 1 nimetatud kontrolli tulemustest kahe tööpäeva jooksul. Kui RAB

kinnitab, et tegemist on finantssanktsiooni subjektiga või finantssanktsiooni rikkuva tehingu

või toiminguga või finantssanktsiooni on kohaldatud õiguspäraselt, ja isik, kelle suhtes on

kohaldatud finantssanktsiooni, on esitanud RAB-ile RSanS §-s 17 nimetatud taotluse, teavitab

RAB RSanS § 18 lg-s 1 nimetatud kontrolli tulemustest kirjalikult kahe tööpäeva jooksul ka

finantssanktsiooni subjekti või puudutatud isikut tema suhtes võetud meetmete täpsest

ulatusest ja sisust, õiguslikust alusest, alguskuupäevast, vaidlustamise korrast ning erandite

tegemise alustest ja korrast (RSanS § 18 lg 4). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu

(721 SE) seletuskirjas selgitati, et mh tuleb RAB-il kontrollida kohaldatud meetmete

õiguspärasust (mh, kas finantssanktsiooni subjekti suhtes on kohaldatud õiget rahvusvahelist

sanktsiooni, kas sanktsiooni kohaldamiseks võetud meetmed on sisult sanktsiooni kehtestavas

õigusaktis sätestatuga vastavuses ning kas neid on kohaldatud õiges ulatuses). Seejuures on

RAB-il kohustus (eespool kirjeldatud olukorras) teavitada teate või taotluse esitajat

viivitamata kontrolli tulemustest.

2-22-10346

14.3.1.4. Määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 1 kohaselt ei rahuldata lepingu ja tehingu puhul,

mille täitmist on otseselt või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud viidatud määrusega

kehtestatud meetmed, ühtki nõuet, kui selle esitajaks on mh füüsiline või juriidiline isik, üksus

või asutus, kes tegutseb mõne lisas I loetletud isiku, üksuse või asutuse kaudu või tema nimel.

Määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 2 järgi jääb igas nõude täitmise menetluses kõnealuse

nõude täitmist taotleva füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse kohustuseks tõendada,

et nõude täitmine ei ole määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 1 alusel keelatud.

14.3.1.5. Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, et finantssanktsiooni kohaldamisest tulenev

arvete tasumata jätmist puudutav vaidlus on eraõiguslik. Samas on aga isikul, kelle suhtes on

kohaldatud finantssanktsiooni, õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas

sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane (RSanS § 17). Seejuures võib RAB jätta taotluse läbi

vaatamata, kui taotleja esitatud andmed ei ole piisavad, ning RAB otsustab kaalutlusõiguse

alusel, missuguseid tõendeid ja asjaolusid ta kontrolli läbiviimiseks vajab. Viidatud

haldusasjas märkis ringkonnakohus, et ekslik oli seisukoht, et taotleja ei pea RAB-ile tõendeid

esitama ja RAB-il on RSanS § 19 arvestades vastav teave. Ringkonnakohus selgitas viidatud

asjas, et taotlejal tuleb eelkõige näidata, et raha ei jõua sanktsioonialuse isiku või tema

äriühinguteni või et taotleja on ise kohaldanud finantssanktsiooni. Seejuures ei saa taotleda, et

RAB tuvastaks, et isik ei ole sanktsiooni subjekt. Olukorras, kus lepingupartnerid jätavad

isikule lepingu alusel tasud maksmata, tuginedes isiku suhtes finantssanktsiooni

kohaldamisele, on isikul võimalik kaitsta oma õigusi eraõiguslikus vaidluses

lepingupartneritega või taotleda RAB-ilt kontrolli läbiviimist RSanS § 17 alusel või

vaidlustada võimalikke RSanS §-des 32–33 nimetatud haldusakte või (menetlus)toiminguid

(TlnRnKm 30.05.2023, 3-22-1869/12, p-d 13–15).

14.3.1.6. Eelnevast tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et hageja teavitamiskohustus oli RAB-

il RSanS § 18 lg 4 kohaselt üksnes olukorras, kus hageja esitas RAB-ile RSanS §-s 17

nimetatud taotluse. RAB-il oli RSanS § 18 lg 3 järgi küll kohustus teavitada kostjat RSanS §

19 kohase teate esitamisel RSanS § 18 lg- s 1 nimetatud kontrolli (mh pidi RSanS § 18 lg 1 p

3 järgi sisaldama kohaldatud sanktsiooni õiguspärasuse kontrolli) tulemustest. Nagu eespool

märgitud, oli aga varasemas RSanS-is sätestatu kohaselt üksnes hagejal kui isikul, kelle suhtes

kohaldati finantssanktsiooni, õigus esitada RAB-ile taotlus, et RAB kontrolliks, kas

finantssanktsiooni kohaldamine on õiguspärane. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud,

et kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasuse kontrollimist saab taotleda isik, kelle õigusi

finantssanktsiooni õigusvastane kohaldamine riivaks. Praeguse asja lahendamise kontekstis on

asjakohatu hageja viide, et põhjendamatu oleks olukord, kus hageja küsib iga päev

partneritele väljastatavate arvete tõttu, kas hageja suhtes kehtivad sanktsioonid. Hagejal tuleb

RAB-i poole pöörduda siis, kui hageja hinnangul kohaldab mõni lepingupartner hageja suhtes

põhjendamatult finantssanktsiooni.

14.3.2. Ringkonnakohtu hinnangul viitas maakohus põhjendatult, et rahvusvaheliste

sanktsioonide rakendamine eeldab kahtluspõhist tegutsemist ning kohustatud subjektil tuleb

kahtluse tekkimisel teatud viisil käituda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ainumäärav ei

ole see, kas isik, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, esitab RAB-ile RSanS § 17

alusel taotluse kontrollida kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasust.

Nagu eespool märgitud, kui füüsiline või juriidiline isik järeldab lisateabe alusel, et tegu ei ole

finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga, tuleb finantssanktsiooni kohaldamine

lõpetada. Seega saab isiku suhtes finantssanktsiooni kohaldamise lõpetamise tingida

kohtuväliselt ka see, et isik, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, esitab

2-22-10346

finantssanktsiooni kohaldanud isikule lisateabe, millest järeldub, et raha makstes ei teeks

finantssanktsiooni kohaldanud isik raha mh kaudselt kättesaadavaks määruse (EL) nr

269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või

nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende

kasuks. Seejuures tuleneb RSanS § 19 lg-st 3, et olukorras, kus ka lisateave ei võimalda

füüsilise või juriidilise isik hinnangul kindlaks teha, kas temaga ärisuhtes olev või seda

kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav tehing või

toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab isik finantssanktsiooni. Seega otsustab

kohtuväliselt ja RAB-i vastava otsuseta finantssanktsiooni kohaldanud isik, millise teabe loeb

ta piisavaks, et lõpetada finantssanktsiooni kohaldamine. Kuna hageja ei andnud kostjale

nõutavat lisateavet, oli kostjal RSanS § 19 lg 3 järgi õigus ja kohustus rakendada hageja

suhtes finantssanktsiooni.

Ka kohtumenetluse kontekstis on lisateabe esitamine asjaolude kohta, mis võimaldavad

kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, hageja,

mitte kostja kontrolli all. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu,

kui leidis, et hageja ei vastanud nõutaval määral kostja 03.03.2022 ja 16.03.2022 päringutele,

et ümber lükata rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise kahtlust (st seda, et hagejale raha

makstes teeb kostja raha kaudselt kättesaadavaks Bank Rossiyale või YKle ehk isikutele, kes

on määruse (EL) nr 269/2014 lisa I esitatud loetelus). Seejuures palus kostja nt esitada

äriühingute grupistruktuuri ja litsentsiahela alates telekanalite sisu tootjatest kuni hagejani

(mh info juhatuse liikmete kohta ja asukohamaa äriregistri väljavõtted). Lisaks palus kostja

edastada info, millisel viisil ja milliste isikute kaudu liikusid poolte lepingu lisas 1 märgitud

telekanalite edastamisest laekunud litsentsitasud ja reklaami edastamise tasud hagejalt

telekanalite omanikeni, tegelike kasusaajateni või sisu tootjateni. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et hageja ei vastanud kostja päringutes esitatud küsimustele, kui esitas 2022. a

veebruari raportid ning kirjavahetuse litsentside kohta. Lisaks ei vastanud hageja kostja

lisateabenõudele ka 06.04.2022 kirjas.

Maakohus tuvastas kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et kostja põhistas

kahtlust, et hageja ja sanktsioneeritud isikute vahel on seosed. Äriregistri andmetel oli 2020

sügiseni hageja tegelik kasusaaja ja juhatuse liige OS, keda karistati kriminaalkorras

rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumise eest, sest ta tegi äriühingute kaudu

majandusressursse kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule YK. Mh tegi OS sanktsioneeritud

isikule majandusressursse kättesaadavaks äriühingu kaudu, mis on hagejaga sama juriidilist

aadressi kasutava äriühingu BMA Estonia OÜ ainuosanik. Alates 2020 sügisest on hageja

tegelik kasusaaja ja juhatuse liige OS tütar. Hageja ei tõendanud vastupidist ning viitas üksnes

järgmistele asjaoludele. Hageja on Eestis asutatud ja tegutsev äriühing ega tee raha

kättesaadavaks kolmandatele isikutele (mh rahvusvaheliste finantssanktsiooni subjektidele).

Hageja, tema seaduslike esindajate ja tegelike kasusaajate ning temaga ärisuhtes või seda

kavandavate isikute osas ei kehti ega ole kohaldatud sanktsioone ning nad ei ole

finantssanktsiooni subjektid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lähenemine formaalne.

Olukorras, kus hagejale raha makstes ei tohi kostja teha raha mh kaudselt kättesaadavaks

määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või

asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele

ega nende kasuks, ei piisa hagejal oma tõendamiskoormise täitmiseks üksnes eespool

märgitust. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et asja lahendamisel ei ole tähtis see, kes oli

varem hageja juhatuse liige või osanik, ega see, kellega olid pooltel varem sõlmitud lepingud.

2-22-10346

Eelnevast tulenevalt andis hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamiseks alust kahtlus, et

hagejale tasu makstes võib kostja teha raha või majandusressursse kaudselt kättesaadavaks

määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või

asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele.

Seejuures viitas maakohus asjakohaselt, et rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane

rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud

telekanalite vahendajatele.

14.4. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et

varasema RSanS § 14 p-s 2 (kehtiva RSanS § 14 lg 1 p-s 2) sätestatud finantssanktsiooni

rakendamisel ei ole tähtis, millise perioodi või milliste telekanalite retransleerimise eest

makstava raha ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine keelatakse. Finantssanktsiooni

rakendamist ei piira see, et telekanalite transleerimine ja teenuste vahendamine toimus enne

sanktsiooni rakendamist.

Olukorras, kus hageja ei lükanud ümber kahtlust, et hageja ja sanktsioneeritud isikute vahel

olid seosed ning hagejale makset tehes võib kostja teha raha kaudselt kättesaadavaks

sanktsioneeritud isikutele, ei piira finantssanktsiooni rakendamist mh see, et hageja esitas

osaliselt arve sanktsiooninimekirja väliste telekanalite retransleerimise eest.

14.5. Eelnevast tulenevalt kohaldas kostja ringkonnakohtu hinnangul hageja suhtes

finantssanktsiooni õiguspäraselt. Hageja ei tõendanud, et talle rahaülekannete tegemine on

lubatav ja õiguspärane.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus jättis

hageja viivisenõude rahuldamata (TsMS § 654 lg 6).

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme otsuse

resolutsiooni sõnastamisel.

Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata olukorras, kus leidis, et hageja on

vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus mh

hagi menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade

poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse

pöördumise. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428

lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga

(faktikogumiga; RKTKm 19.12.2017, 2-16-9016/34, p 10). Olukorras, kus ilmnevad

täiendavad asjaolud, mille tõttu langeb hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise alus ära,

on hagi alus muutunud ning praeguses asjas tehtava lahendi jõustumine ei takista hagejal

uuesti kohtusse pöörduda. Maakohus ei ületanud asja lahendamisel nõude piire ning menetles

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1 ja § 439).

17. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus hageja 11.09.2024. a menetlusdokumendis esitatud

tõendi vastuvõtmise taotluse. Kohus lahendab otsuse resolutsiooniga mh selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused (TsMS § 442 lg 5).

17.1. Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata hageja 11.09.2024. a

menetlusdokumendile lisatud hageja RAB-ile esitatud teavituse sanktsiooni kohaldamisest.

2-22-10346

TsMS-i järgi on tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 652 lg 1

järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja

tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu,

millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või

tõendit ei saanud mõjuval põhjusel varem esitada. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib

apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise või tõendi kogumise aluseks olla ka asjaolu, et

tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige juhul, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, mh

kui asjaolu ei ole vaidlusalune, ning kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendeid esitatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusalune tõend praeguse asja lahendamisel asjakohane,

kuna nagu eespool märgitud ei ole praeguse asja lahendamisel ainumäärav, kas hageja esitas

RAB-ile RSanS § 17 alusel taotluse kontrollida kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasust.

Lisaks nähtub see, et hageja RAB-i poole pöördus asja materjalide hulgas olevast 23.02.2024

haldusasjas nr 3-22-1869 tehtud otsusest (II kd, tl 127). Lisaks ei põhistanud hageja, miks

nimetatud tõendit ei olnud võimalik esitada varem.

17.2. Lisaks jätab ringkonnakohus asja lahendamisel tähelepanuta hageja 11.09.2024. a

menetlusdokumendis esitatud väljavõtted RAB-i 26.08.2024. a vastusest nr 1.2-1/23-2

haldusasjas nr 3-24-1734. Hageja ei esitanud nimetatud väljavõtete puhul ringkonnakohtule

tõendit ega taotlenud selle vastuvõtmist. Lisaks ei järeldu hageja esitatud lõikudest hageja

väidetu, st see, et RAB andis kinnituse raha hagejale ülekandmiseks. Hageja esitatust nähtub

üksnes, et hageja ei ole ise sanktsiooni subjekt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda.

19. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale

kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3). Kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

19.1. Kostja menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 6570 eurot 75 senti (km-ta).

Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal ning teda abistanud

advokaadil, juristil ja vandeadvokaadil apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 33,9 tundi

järgmiselt: kostja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebuse analüüsimiseks, edasise

menetlusstrateegia planeerimiseks ning apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega

tutvumiseks 0,2 tundi (46 eurot; st tunnihind 230 eurot); abistaval advokaadil

(ringkonnakohus nimetab lahendi parema jälgitavuse huvides AŠ lahendis läbivalt

2-22-10346

advokaadiks, kuid arvestab tunnitasu hindamisel, et osaliselt tegi AŠ toiminguid juristina)

apellatsioonkaebuse analüüsimiseks, edasise menetlusstrateegia planeerimiseks ning

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumiseks 1,1 tundi (181 eurot 50 senti;

st tunnihind 165 eurot); abistaval advokaadil täiendava menetluskulude tagatise määramise

taotluse koostamiseks, kliendiga kirjavahetuseks, lisade komplekteerimiseks ja dokumendi

esitamiseks 2,5 tundi (412 eurot 50 senti; st tunnihind 165 eurot); kostja lepingulisel esindajal

täiendava menetluskulude tagatise määramise taotluse koostamiseks 0,3 tundi (69 eurot, st

tunnihind 230 eurot); abistaval advokaadil apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks,

täiendamiseks, kirjavahetuseks kliendiga ning esitamiseks 8,4 tundi (1426 eurot 50 senti; st

5,7 tunni puhul tunnihind 165 eurot ja 2,7 tunni puhul tunnihind 180 eurot); kostja

lepingulisel esindajal apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks 1,1 tundi (269 eurot 50 senti;

st tunnihind 245 eurot); abistaval advokaadil 20.03.2023. a kohtunõude analüüsimiseks 0,1

tundi (16 eurot 50 senti; st tunnihind 165 eurot); abistaval advokaadil 14.04.2023. a

kohtumääruse analüüsimiseks 0,4 tundi (72 eurot; st tunnihind 180 eurot), kostja lepingulisel

esindajal kohtuistungiaja kooskõlastamiseks 0,2 tundi (49 eurot; st tunnihind 245 eurot);

kostja lepingulisel esindajal M. Mumme avaldusega tutvumiseks 0,1 tundi (24 eurot 50 senti;

st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal kohtuistungiks ettevalmistamiseks,

apellandi täiendavate seisukohtade ja tõendite analüüsimiseks, kohtuistungil osalemiseks,

vastaspoolega kompromissi teemal suhtlemiseks 3,9 tundi (869 eurot 75 senti; st tunnihind 3,2

tunni puhul 245 eurot ja 0,7 tunni puhul 122 eurot 50 senti); abistaval juristil menetluskulude

nimekirja koostamiseks 1,6 tundi (200 eurot; st tunnihind 125 eurot); abistava advokaadil

kirjavahetuseks kliendiga 0,2 tundi (36 eurot; st tunnihind 180 eurot); kostja lepingulisel

esindajal kompromissilepingu koostamiseks ja suhtluseks vastaspoolega seoses

kompromissiläbirääkimistega 0,7 tundi (171 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); abistaval

vandeadvokaadil suhtluseks kostja lepingulise esindajaga, kohtumaterjalide analüüsimiseks

ning kompromissilepingu koostamiseks 2,3 tundi (529 eurot; st tunnihind 230 eurot); kostja

lepingulisel esindajal kohtuistungi protokolliga tutvumiseks ning menetluse peatamise

taotluse koostamiseks ja kohtule esitamiseks 0,5 tundi (122 eurot 50 senti; st tunnihind 245

eurot); kostja lepingulisel esindajal kohtu kirjaga tutvumiseks 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st

tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal hageja seisukohaga tutvumiseks seoses

menetluse peatamise taotlusega 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); kostja

lepingulisel esindajal alates 13.08.2024 kompromissläbirääkimiste pidamiseks hageja

esindajaga, kohtu teavitamiseks ja kliendiga suhtlemiseks 2,5 tundi (612 eurot 50 senti; st

tunnihind 245 eurot); abistaval advokaadil suhtluseks kliendiga ja vastaspoolega kompromissi

teemal ning kompromissilepingu täiendamiseks 4,5 tundi (810 eurot; st tunnihind 180 eurot);

abistaval advokaadil ringkonnakohtu 10.09.2024. a kirja analüüsimiseks ja vastuse

koostamiseks 0,4 tundi (72 eurot; st tunnihind 180 eurot); kostja lepingulisel esindajal hageja

11.09.2024. a seisukoha ja tõendite analüüsimiseks ning edasise menetlusstrateegia

kujundamiseks 0,2 tundi (49 eurot; st tunnihind 245 eurot); abistaval advokaadil

menetluskulude nimekirja koostamiseks, hageja 11.09.2024 esitatud tõendite analüüsimiseks

ja nende vastuvõtmisele vastuväite koostamiseks 1,6 tundi (288 eurot; st tunnihind 180 eurot);

kostja lepingulisel esindajal menetluskulude nimekirja koostamiseks, hageja 11.09.2024

esitatud tõendite analüüsimiseks ja nende vastuvõtmisele vastuväite koostamiseks 0,3 tundi

(73 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot); kostja lepingulisel esindajal ringkonnakohtu

17.12.2024. a määrusega tutvumiseks 0,1 tundi (24 eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot);

abistaval advokaadil menetluskulude nimekirja täiendamiseks 0,4 tundi (72 eurot; st tunnihind

180 eurot); kostja lepingulisel esindajal menetluskulude nimekirja täiendamiseks 0,1 tundi (24

eurot 50 senti; st tunnihind 245 eurot).

2-22-10346

19.2. Riigikohus on selgitanud, et ka tsiviilasjades peab iseenesest olema võimalik, et

hüvitatavaks loetakse lepinguliseks esindajaks olnud advokaati aidanud vandeadvokaadi või

juristi, kes ei ole kohtus lepingulise esindajana osalenud, tehtud toimingute kulu, kui need

toimingud on menetluses olnud vajalikud ja mõistlikud, ei ole tekitanud lisakulusid, võrreldes

olukorraga, kui toimingud oleks teinud esindajaks olnud advokaat, vaid on kulusid

kokkuvõtlikult vähendanud (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 16). Ringkonnakohus

nõustub kostjaga, et praegu aitas tööjaotus, mille kohaselt jurist ja advokaat kostja

lepinguliseks esindajaks olnud vandeadvokaati aitasid, vältida olukorda, kus kõrge tasuga

vandeadvokaat kulutab aega toimingutele, mida said teha jurist ja algaja advokaat, kelle

tunnitasud olid madalamad. Selliselt oli võimalik saavutada üldine kulude kokkuhoid ning

keerulised ülesanded said siiski lahendatud tõhusalt. Kostja menetluskulude nimekirjast

nähtub, et teise vandeadvokaadi abi kasutas kostja lepinguline esindaja põhjendatult üksnes

kompromissilepingu koostamisel.

Arvestades apellatsioonimenetluse toimingute ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on

kostja lepingulise esindaja ning teda abistanud isikute tehtud toimingud ja neile kulunud aeg

põhjendatud ja vajalikud järgmises ulatuses.

Täiendava menetluskulude tagatise määramise taotluse koostamise ja esitamisega seotud

toimingute puhul on abistava advokaadi ajakulu põhjendatud 2 tunni ulatuses (330 eurot) ning

kostja lepingulise esindaja ajakulu 0,3 tunni ulatuses (69 eurot)

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja apellatsioonkaebuse vastuse

koostamise ja esitamisega seotud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 1 tund (0,2 tundi

tunnihinnaga 230 eurot ja 0,8 tundi tunnihinnaga 245 eurot; kokku 242 eurot). Abistava

advokaadi apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja esitamisega seotud toimingute

põhjendatud ajakulu on kokku 5 tundi (3 tundi tunnihinnaga 165 eurot ja 2 tundi tunnihinnaga

180 eurot; kokku 855 eurot)

Põhjendatud on abistava advokaadi 20.03.2023. a kohtunõude analüüsimise ajakulu 0,1 tundi

(16 eurot 50 senti), 14.04.2023. a kohtumääruse analüüsimise ajakulu 0,4 tundi (72 eurot),

17.05.2024. a kliendiga kirjavahetuse ajakulu 0,2 tundi (36 eurot) ning ringkonnakohtu

10.09.2024. a kirja analüüsimise ja vastuse koostamise ajakulu 0,4 tundi (72 eurot). Lisaks on

põhjendatud kostja lepingulise esindaja kohtuistungiaja kooskõlastamise ajakulu 0,2 tundi (49

eurot), M. Mumme avaldusega tutvumise ajakulu 0,1 tundi (24 eurot 50 senti), kohtuistungi

protokolliga tutvumise ning menetluse peatamise taotluse koostamise ja esitamise ajakulu 0,5

tundi (122 eurot 50 senti), kohtu kirjaga 02.06.2024 tutvumise ajakulu 0,1 tundi (24 eurot 50

senti), hageja menetluse peatamise taotluse osas esitatud seisukohaga tutvumise ajakulu 0,1

tundi (24 eurot 50 senti), hageja 11.09.2024. a seisukoha ja tõendite analüüsimise ning edasise

menetlusstrateegia kujundamise ajakulu 0,2 tundi (49 eurot), ringkonnakohtu 17.12.2024. a

määrusega tutvumise ajakulu 0,1 tundi (24 eurot 50 senti).

Kostja lepingulise esindaja kohtuistungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise toimingute

ajakulu ning kompromissi teemal vastaspoolega 15.05.2024 suhtlemise ajakulu on

põhjendatud 3 tunni ulatuses (735 eurot).

Enne 13.08.2024 toimunud kompromissilepingu koostamise ja kompromissiläbirääkimiste

pidamisega seotud toimingute põhjendatud ajakulu on kostja lepingulise esindaja puhul 0,7

tundi (171 eurot 50 senti) ja abistava vandeadvokaadi puhul 2,3 tundi (529 eurot). Alates

13.08.2024 toimunud kompromissiläbirääkimiste pidamisega seotud toimingute põhjendatud

ajakulu on kostja lepingulise esindaja puhul 2,5 tundi (612 eurot 50 senti) ja abistava

advokaadi puhul 4,5 tundi (810 eurot).

2-22-10346

Abistava juristi menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu on põhjendatud 0,75 tunni

ulatuses (93 eurot 75 senti). Menetluskulude nimekirja koostamise ja täiendamise, hageja

11.09.2024 esitatud tõendite analüüsimise ja nende vastuvõtmisele vastuväite koostamise

põhjendatud ajakulu on kostja lepingulise esindaja puhul 0,3 tundi (73 eurot 50 senti) ja

abistava advokaadi puhul 1,6 tundi (288 eurot).

Juristi tunnitasu 125–180 eurot (km-ta), advokaadi tunnitasu 180 eurot ning vandeadvokaadi

tunnitasu 230–245 eurot ei ületanud juristi, advokaadi ja vandeadvokaadi keskmist tasumäära

sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Eelnevast tulenevalt on kostja menetluskulu apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalik

26,35 tunni ulatuses (5324 eurot 25 senti).

Kostja on käibemaksukohustuslane ning esitas menetluskulude hüvitise nõude ilma km-ta

(TsMS § 174 lg 10).

Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 5324

eurot 25 senti

Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud määras viivist.

19.3. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1

järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale

võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)