3-22-2114/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2114

Haldusasi

Q.B kaebus Tallinna Vangla 23.08.2022 vastuse nr 5-

8/22/15211-2 ja 23.09.2022 vaideotsuse nr 5-

15/22/255-2 tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks

võimaldada kaebajal vaba liikumine osakonna piires

ning vastustajalt kahju hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.B, esindaja vandeadvokaat Daniil

Savitski

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika

Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.06.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.B apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2023 määrus

kriminaalasjas nr X-XX-XXX. Jätta kaebaja 29.10.2024 menetlusdokumendi lisad

tõenditena asja juurde võtmata.

2. Jätta Q.B apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

09.06.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-2114 muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.03.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-2114

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg

p

5).

Sõltumata

kohtuistungi soovi märkimisest võib

Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi

korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.B (kaebaja) peeti 13.02.2018 kahtlustatavana kinni ja vahistati Harju Maakohtu

15.02.2018 määrusega asjas nr X-XX-XXXX. Vahistamist pikendati korduvalt. Kaebaja

anti Harju Maakohtu 12.02.2019 määrusega asjas nr X-XX-XXX kohtu alla süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse organiseerimine), § 137 lg 1

(eraviisiline jälitustegevus), § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 (väljapressimine suures ulatuses ja grupi

poolt), § 3891 lg 2 (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine

suures summas), § 4024 lg 1 (altkäemaksu andmine erasektoris), § 418 lg 2 p-de 2 ja 3

(suures koguses tulirelvade, nende oluliste osade ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine

grupi poolt), § 4181 lg 1 (tsiviilkäibes keelatud tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona

ebaseaduslik käitlemine) ja § 420 lg 1 (tulirelva helisummuti, laser- ja öösihiku

ebaseaduslik käitlemine) järgi ning vahistamine tõkendina jäeti muutmata. Kohus tunnistas

korduvalt kaebaja vahistamise jätkuvalt põhjendatuks. Harju Maakohus tunnistas

XX.XX.XXXX otsusega asjas nr X-XX-XXX kaebaja õigeks KarS § 256 lg 1, § 418 lg 2

p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi, süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 389 1 lg 2, §

137 lg 1 ja § 4024 lg 1 järgi ning mõistis talle liitkaristuseks 8 aastat vangistust, mille hulka

tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 13.02.2018.

2. Kaebaja esitas 25.06.2022 Tallinna Vanglale (vastustaja) taotluse tagada talle vabalt

liikumise võimalus osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas sarnaselt süüdimõistetutega.

Kaebaja tugines õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 24, mille kohaselt on

vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-d 3 ja 5 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).

3. Tallinna Vangla jättis 23.08.2022 vastusega nr 5-8/22/15211-2 kaebaja taotluse

rahuldamata. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8. Selle lg 1 näeb küll ette

õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt 4 tundi päevas, kuid pole lg-test 4 ja 5

tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel

tuleb VangS § 90 lg 3 järgi olla lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud

õppivale ja töötavale vahistatule, keda ei pea lukustatud kambris hoidma ajal, kui ta töötab

või õpib. Tegemist on kehtiva õigusaktiga. Kaebaja on vahistatu staatuses, seega puudub

vastustajal tema osas kaalumisruum. Vastustaja ei saa teha seadusega vastuolus olevat

toimingut (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1).

4. Kaebaja esitas vastuse peale 01.09.2022 vaide. Kaebaja on viibinud vahi all juba 4,5

aastat, mille jooksul ei ole tal võimaldatud väljaspool kambrit oma osakonna piires ringi

liikuda. VangS § 90 lg 3 on PS-iga vastuolus, kuna diskrimineerib vahistatuid, seades nad

kinnipeetavatega võrreldes põhjendamatult halvemasse olukorda. Vastustajal on võimalik

jätta ilmselgelt PS-iga vastuolus olev säte kohaldamata.

2(7)

3-22-2114

5. Tallinna Vangla jättis 23.09.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/255-2 vaide rahuldamata.

Vastustaja otsus ei ole vastuolus kehtiva õigusaktiga. VangS § 90 lg-t 3 ei ole tunnistatud

põhiseadusevastaseks. Kaebajat ei ole diskrimineeritud. Vahistatud ja süüdimõistetud ei

ole omavahel võrdsed grupid, seega on nende erinev kohtlemine põhjendatud. Kõiki

vahistatuid koheldakse selles osas vanglas võrdselt.

6. Q.B esitas 05.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis

14.10.2022 määrusega menetlusse nõuetes tühistada vastustaja 23.08.2022 vastus ja

23.09.2022 vaideotsus ning kohustada vastustajat võimaldama kaebajal osakonna piires

vähemalt 4 tundi päevas vabalt liikuda.

7. Q.B esitas 26.10.2022 vastustajale kahju hüvitamise taotluse. VangS § 90 lg 3 on PS-iga

vastuolus. See riivab ebamõistlikult vahistatute põhiõigusi ja on diskrimineeriv. Kaebaja

on 23 tundi ööpäevas suletud oma kambrisse ja tal võimaldatakse VangS § 93 lg 5 alusel

vaid 1 tund päevas viibida kambrist väljas värskes õhus. Taoline pikaajaline suhtlemise ja

ajaviitmise võimaluste karm piiramine mõjub väga halvasti kaebaja vaimsele ja füüsilisele

tervisele. Sisuliselt jõudis kaebaja kriminaalasja kohtulik uurimine lõpuni 16.12.2021

toimunud kohtuistungiga. Juba 15.02.2022 määruses kriminaalasjas nr X-XX-XXX nentis

maakohus, et kohtliku uurimise lõpetamisega väheneb oluliselt ka õigusemõistmise

vastaste kuritegude toimepanemise oht ja antud oht on ajaga vähenenud. Kaebajale

tekkinud kahju ei kõrvalda hiljem antav võimalus osakonna piires vabalt liikuda. Piirang

tulnuks lõpetada hiljemalt 16.12.2021. Kaebaja vaba liikumise õigusvastane piiramine

rikkus tema õigust vabale eneseteostusele. Vastustaja tegevus oli tahtlik ja süüline.

8. Tallinna Vangla jättis 27.12.2022 vastusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

9. Q.B esitas 23.01.2023 halduskohtule kaebuse vastustajalt kahju hüvitise välja

mõistmiseks õiglases ulatuses kohtu äranägemisel. Kohus võttis 27.01.2023 määrusega

kaebuse menetlusse ja liitis selle varasema kaebusega.

10.Tallinna Halduskohus jättis 09.06.2023 otsusega (täiendav otsus 06.07.2023) kaebuse

rahuldamata.

VangS § 90 lg-st 3 ning VSKE § 8 lg-test 1 ja 5 nähtub selgelt, et vahistatul ei ole lubatud

väljaspool kambrit viibida, v.a kui ta töötab või õpib või 1-tunnine jalutuskäik vabas õhus

(VangS § 93 lg 5). Lisaks saab vahistatu viibida väljaspool kambrit saatmiste ja

kokkusaamiste ajal. Viidatud sätted on üheselt selged ega anna tõlgendamisvõimalusi. Seega

on vastustaja tegevus olnud õigusnormidele vastav. Haldusorganil ei ole võimalik kehtivat

normi eirata ega teha kaebaja taotlusel talle erandeid.

VangS § 90 lg-d 3 ja 5 pole põhiseadusevastased. Kohus ei anna asjas hinnangut normi

põhiseaduspärasusele abstraktselt, vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid arvestades.

Viidatud normid ei riiva kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt.

Kaebaja viitas õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 24, milles õiguskantsler leidis, et

VangS § 90 lg 3 esimene lause ja lg 5 on kehtival kujul vastuolus PS §-ga 11, § 19 lg-ga 1 ja

§-ga 26 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda menetlejal kaaluda, kas vahistatu

liikumisvabaduse piirangu (kohustus viibida ööpäevaringselt oma kambris) ja teiste

vahistatutega suhtlemispiirangu rakendamine on konkreetsel juhul kriminaalmenetluse

asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades proportsionaalne. Õiguskantsler ei leidnud, et

kõnealused normid oleksid igal juhul põhiseadusevastased. Õiguskantsler on ettepaneku p-s

54 möönnud, et: „Isikute puhul, kelle kuritegu, mille toimepanemises neid kahtlustatakse või

süüdistatakse, või hilisemad menetluse asjaolud annavad alust konkreetsel ajahetkel

3(7)

3-22-2114

kahtlustada, et nad püüavad kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada (püüdes nt mitme

osavõtjaga kuritegude puhul kooskõlastada menetlejale antavaid ütlusi, survestades

tunnistajaid vms subjekte), on VangS § 90 lõike 3 lause 1 ja lõike 5 näol ilmselt tegemist

proportsionaalsete piirangutega. Ahendades isiku vanglasisest suhtlemist ja vajadusel seda

vanglavälise suhtlemise piiramisega kombineerides (KrMS § 1431) on tegemist kahtlemata

meetmetega, mis vähendavad sama kuriteo kaasosaliste kokkuleppimisvõimalusi menetlejaga

kasutatava strateegia osas, samuti raskendavad seda soovival isikul tunnistajate jms isikute

mõjutamist kas otse või vahendlikult. Keeruline oleks selliste suhtluspiirangute osas tuua esile

alternatiive, mis isiku põhiõigusi vähem riivaks – taas rõhutades, et seda juhul, kui tegemist

on olukorraga, kus asjaolud kriminaalmenetluse mõjutamist võimaldavad või selleks on

reaalne oht.“

Praegusel juhul võimaldas kaebaja vahistamine vältida temapoolset võimalikku

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramine vanglas

aitas vältida võimalike uute kuritegude toimepanemist ja käimasoleva kriminaalmenetluse

takistamist. Kriminaalasjast nr X-XX-XXX nähtuvalt süüdistati kaebajat mh kuritegeliku

ühenduse organiseerimises, eraviisilises jälitustegevuses, väljapressimises suures ulatuses ja

grupi poolt. Selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse

mõjutada tõendite hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate

mõjutamise kaudu. Tegemist oleks uute kuritegudega, mille toimepanemist suhtlemis- ja

liikumisvabaduse piiramisega saab takistada. Takistades vahistatul suhelda teiste samas

kriminaalasjas uurimise all olevate isikutega, puudub neil võimalus omavahel ütlusi

kooskõlastada ja kriminaalmenetluse ausat läbiviimist takistavaid tegevusplaane läbi arutada.

Suhtlemise mittevõimaldamine teiste kinni peetavate isikutega võimaldab ära hoida nii

vanglasisest lubamatut suhtlemist teiste kinnipeetavate kaudu kui ka väljapoole vanglat

teadete (nt tõendite hävitamiseks, võltsimiseks) või ähvarduste (tunnistajate mõjutamiseks)

saatmist. Mida ahtam on vahistatu suhtlusringkond ja võimalus väljapoole vanglat teateid

saata, seda väiksem võimalus on tal õigusmõistmise vastaseid süütegusid toime panna. Seega

kaitstakse nende piirangutega olulisi avalikke huve, aga ka teiste inimeste õigusi (tunnistajad,

kannatanud). Muul viisil ei ole võimalik sama efektiivselt neid huve kaitsta. Seega on piirang

sobiv ja vajalik. Piirang ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kaebajale etteheidetavate

süütegude raskust. Kuigi maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, tunnistati kaebaja osades

süütegudes süüdi ja talle mõisteti karistuseks 8-aastane vanglakaristus. Karistuse rangust

arvestades saab pidada usutavaks, et kaebajal võib olla motivatsioon tunnistajaid mõjutada või

tõendeid muuta.

Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et pärast asja sisulise arutelu lõppu maakohtus vähenes

oluliselt kriminaalmenetluse mõjutamise võimalus, mistõttu muutusid kaebaja suhtes kehtivad

suhtlemis- ja liikumisvabadus ebaproportsionaalseks. Asja sisulise arutelu lõpetamine ei

tähenda, et enam ei oleks võimalik tõendeid või tunnistajaid mõjutada ning selleläbi asja

lahendust mõjutada. Ei ole välistatud, et maakohus peab enne otsuse avalikult teatavaks

tegemist vajalikuks asja arutamist uuendada ja uusi tõendeid asja juurde võtta. Samuti ei ole

välistatud, et ringkonnakohtus vaadatakse tõendeid uuesti sisuliselt läbi või saadetakse asi

uueks arutamiseks maakohtusse. Asja võib uueks sisuliseks arutamiseks saata ka Riigikohus.

Järelikult ei saa enne kohtuotsuse jõustumist tekkida olukorda, kus tõendeid või tunnistusi ei

oleks võimalik õigusvastaselt mõjutada. Igal juhul ei saa pidada põhjendamatuks ega

ebaproportsionaalseks liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist kuni maakohtu otsuse

tegemiseni, sest maakohtus toimub esmane ja kõige põhjalikum tõendite kontrollimine ja

uurimine, seega on selles kohtuastmes kriminaalmenetluse mõjutamise oht suurim. Teistes

astmetes on tõendite esitamise võimalus piiratum.

4(7)

3-22-2114

Maakohus kaalus kaebaja õiguste piiramist, olles kaebaja vahistatuse põhjendatust korduvalt

hinnanud. Kaebaja vahistati Harju Maakohtu 15.02.2018 määrusega ning vahi all pidamise

tähtaega pikendati Harju Maakohtu 11.04.2018, 12.06.2018, 13.08.2018, 12.10.2018 ja

11.12.2018 määrustega. Kaebaja anti kohtu alla Harju Maakohtu 12.02.2019 määrusega,

millega jäeti tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine muutmata. Harju Maakohus

kontrollis vahistatuse põhjendatust 09.04.2019, 10.10.2019, 14.04.2020, 12.10.2020,

13.04.2021, 13.10.2021, 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustega. Kaebajal oli võimalik neid

määrusi vaidlustada. Seega on kaebaja õiguste piiramise proportsionaalsust hinnatud

menetluse erinevates etappides ja erinevates kohtuastmetes. Maakohus arvestas vahistatuse

põhjendatuse hindamisel konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid, talle etteheidetavat süütegu

ja kaebajast lähtuvalt võimalikku ohtu. Maakohtu 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustest

nähtuvalt arvestati kaebaja vahistatuse põhjendatuse kontrollimisel mh asjaoludega, et kaebaja

ja tunnistaja vahel on kestev konflikt ning kaebajale on esitatud mh süüdistus vägivallaga

toimepandud varavastases kuriteos (väljapressimine). Järelikult pidas maakohus ohtu

tunnistaja ja kannatanu suhtes kuritegude toimepanemiseks kättemaksuks nende poolt

kohustuste täitmise eest tõenäoliseks. Seda arvestades pidas maakohus kaebaja jätkuvat

vahistamist põhjendatuks. Samal põhjusel oli põhjendatud ka kaebaja suhtes jätkuvalt kehtiv

liikumis- ja suhtlemispiirang vanglas, sest ilma selleta jäänuks osa vahistamise eesmärkidest

saavutamata.

Puudus vajadus, et sama kaalumise oleks teostanud ka vastustaja. Seda enam, et vastustaja ei

ole kriminaalmenetluses menetleja ega osaline, tal puudub teave kriminaalmenetluses oluliste

asjaolude, esitatud tõendite ja menetluskäigu kohta ning seetõttu puudub tal võimalus

asjakohaselt hinnata, kas ja kuivõrd võib kaebaja võimalik tulevane käitumine ohustada

kriminaalmenetluse eesmärke, õigusemõistmist ja teiste isikute õigusi. Kuna maakohus on

hinnanud kaebaja vahistatuse üle otsustamisel kaebaja kinnipidamise vajadust, temaga seotud

asjaolusid ja temast lähtuvat ohtu, siis ei saa ainuüksi VangS-is vanglal kaalutlusõiguse

puudumine muuta normi põhiseadusevastaseks.

Usutavad on vastustaja selgitused, et neil ei jätkuks olemasolevat töötajaskonda ja kinni

peetavate isikute arvu arvestades piisavalt ressurssi selleks, et tagada kõigile kinni peetavatele

isikutele ette nähtud jalutuskäigud, saatmised, kokkusaamised ja täita muid vajalikke

ülesandeid ning tagada seejuures, et vahistatud ei saaks suhelda teiste vahistatute ega

süüdimõistetutega.

Kaebaja vahistatu staatus on kestnud väga pikka aega, kuid praegusel juhul ei saa siiski veel

järeldada, et see oleks muutnud vahistamisega kaasnevad tagajärjed kaebaja suhtes

ebaproportsionaalseks. Menetluse pikk kestus on tingitud uuritavate süütegude ja

süüdistatavate rohkusest ning asja keerukusest.

Vaidluse all ei ole, et kaebajal on olnud mitmeid võimalusi väljaspool kambrit viibimiseks –

saatmised, pika- ja lühiajalised kokkusaamised, kohtumised ametnike ja kaitsjaga. Kaebajale

võimaldati igapäevased tunniajased jalutuskäigud. Välismaailmaga kursis olemiseks ja

meelelahutuseks sai kaebaja kasutada kambris telerit ja raadiot, lugeda raamatuid ja ajalehti.

Kaebajal oli võimalik suhelda telefoni ja kirja teel. Seega ei olnud kaebaja täielikus

isolatsioonis. Kaebajal oli võimalik taotleda tööle määramist või õppima asumist. Kaebaja ei

ole vaidlustanud praeguses asjas vastustaja keelduvat otsust õppima asumise osas, mistõttu ei

saa kohus selle otsuse õiguspärasust hinnata.

Kaebaja on olnud pidevalt meedikute järelevalve all, käinud regulaarselt arstlikus kontrollis,

saanud ravi, talle on tehtud uuringuid, ta on käinud vanglavälisel ravil, tema menüüd on

terviseprobleemide tõttu muudetud . Kaebajal on mitmeid terviseprobleeme, kuid need ei ole

olnud sellised, mis tema vahistamist välistaksid või mida saaks pidada tema kinnipidamisest

5(7)

3-22-2114

põhjustatuks. Kaebaja psüühiline seisund oli korras ja see ei välistanud talle

mootorsõidukijuhiloa tervisetõendi väljastamist. Seega puudub põhjus tuvastada, et kaebaja

vahistamine ning sellest tingitud liikumis- ja suhtlemispiirangud oleksid põhjustanud kaebaja

tervisele kahju.

Kohtute

infosüsteemi andmetel

on

kaebaja

esitanud

maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebuse

ja

taotlenud

vahistamise

asendamist

elektroonilise valvega.

Ringkonnakohus otsustas 15.06.2023 määruses asendada kaebaja vahistamise elektroonilise

valvega. Määrus jõustus 04.07.2023. Seega on kaebaja kohustamisnõude alus ära langenud ja

kohustamisnõue tuleb jätta igal juhul rahuldamata.

Hüvitise väljamõistmiseks puudub alus, sest RVastS § 7 lg-s 1 toodud vältimatu tingimus on

täitmata – vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja suhtes kehtinud liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piirang oli vahistamisega kaasnenud tagajärg.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Q.B palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, mis puudutab

kohustamiskaebuse rahuldamata jätmist. Kaebaja jääb üksnes kahju hüvitamise nõude juurde.

Halduskohus leidis alusetult, et VangS § 90 lg-d 3 ja 5 pole põhiseadusega vastuolus. Kaebaja

jääb vastavas osas halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. VangS § 90 lg-d 3 ja 5

muutusid kaebaja suhtes põhiseadusevastaseks hetkest, kui kaebaja kriminaalasja kohtulik

uurimine jõudis lõpuni, s.o alates 16.12.2021. Kaebaja vabanes vahi alt alles 04.07.2023.

Seega olukorras, kus kriminaalasjas enam sisulist arutamist ei toimunud ning kaebaja

teoreetiline võimalus kriminaalasja mõjutamiseks oli väga piiratud, polnud kaebajal ikkagi

võimalust osakonna piires vabalt liikuda. Seda võimalust ei tekkinud ka siis, kui maakohus

tegi XX.XX.XXXX otsuse, ega alates 15.06.2023, kui ringkonnakohus tegi määruse, kus

leidis, et kaebaja suhtes on põhjendatud elektroonilise valve kohaldamine. Kaebaja vabanes

vahi alt alles peale ringkonnakohtu määruse jõustumist 04.07.2023. Halduskohus ei ole

otsuses selgitanud, kuidas saab sellistel tingimustel lugeda vaidlusaluseid VangS-i sätteid

põhiseadusega kooskõlas olevaks.

Halduskohus ei arvestanud, et kaebaja viibis vahi all riigist põgenemise ohu tõttu. Selle ohu

realiseerumine poleks kuidagi saanud sõltuda sellest, kas kaebajal oleks lubatud osakonna

piires vabalt liikuda. Olukorras, kus isiku vahi all pidamine ei ole enam seotud

kriminaalmenetluse mõjutamise ohuga, ei saa VangS § 90 lg-te 3 ja 5 kohaldamist pidada

põhjendatuks.

12. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega ning jäädes haldus- ja kohtumenetluses varasemalt esitatud seisukohtade

juurde.

Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale 26.10.2022 ning nõudis selles hüvitist

seonduvalt kinnipidamistingimustega perioodil alates 16.12.2021. Seega on kaebajal

kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud üksnes kuni 26.10.2022 väidetavalt tekkinud kahju

osas ning asjassepuutumatud on kaebaja viited maakohtu XX.XX.XXXX otsusele ning

ringkonnakohtu 15.06.2023 määrusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2023 määruse

kriminaalasjas nr X-XX-XXX. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud dokumendi võib võtta

6(7)

3-22-2114

tõendina toimiku juurde (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Sellele tugines ka halduskohus oma

otsuses.

Kaebaja taotles 29.10.2024 menetlusdokumendis võtta asja materjalide juurde

vangistusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus ning selle seaduse II lugemisel tehtud

ettepanek tunnistada VangS § 90 lg-d 3 ja 5 kehtetuks, sest need piiravad

ebaproportsionaalselt vahistatute vabaduspõhiõigusi. Ringkonnakonnakohus jätab taotluse

rahuldamata, sest eelnimetatud dokumendid ei ole tõendid HKMS § 56 lg 1 tähenduses.

Seadused ning nende vastuvõtmisele eelnenud menetlusdokumendid on õiguse allikad ega

tõenda kohtuasjas vaidluse all olevaid faktilisi asjaolusid. Eeltoodu ei tähenda, et need jääksid

tähelepanuta. Tegemist on osaga kaebaja õiguslikust argumentatsioonist.

14. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Õige on vastustaja poolt osundatu, et kuna kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise

nõude 26.10.2022, leides, et liikumispiirangud oleks tulnud lõpetada hiljemalt 16.12.2021,

saab kohtus vaidlus toimuda perioodil 16.12.2021‒26.10.2022 kaebajale tekitatud kahju üle.

Muus osas ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud (VangS § 11 lg 8).

VangS § 90 lg-te 3 ja 5 põhiseaduspärasuse hindamisel ei ole kohus eelnimetatud

ajaperioodiga seotud.

16. Halduskohus on

õigesti rõhutanud,

et

kohus ei

anna

hinnangut

normi põhiseaduspärasusele abstraktselt, vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid

arvestades. Asjaolu, et VangS § 90 lg-d 3 ja 5 on alates 01.10.2024 tunnistatud kehtetuks, ei

tähenda, et nende varasem rakendamine viis igal juhul põhiseadusvastasele tulemusele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga, miks ei riivanud VangS § 90 lg-d 3 ja 5

kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt, ning ringkonnakohtul pole halduskohtu

argumentatsioonile täiendavalt midagi lisada. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on

15.06.2023 määruses nr X-XX-XXX leidnud, et kaebaja puhul on õigusemõistmise vastaste

kuritegude

oht

väike ning

reaalseks

vahistamise

aluseks

saab

lugeda vaid kriminaalmenetlusest kõrvale hoidumise ohtu, ei tähenda, et sama ohuhinnang

kehtis kaebaja suhtes ka perioodil 16.12.2021‒26.10.2022. Nii on maakohus sel perioodil

kaebaja vahistatuse põhjendatust kontrollinud 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustega.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)