2-23-5981/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-5981

Tsiviilasi

AB „Lietuvos draudimas“ (AB „Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali kaudu) hagi Tom Rahkema

vastu kahju hüvitamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

171 211 eurot 20 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. detsembri 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AB „Lietuvos draudimas“ (AB „Lietuvos draudimas“

Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): AB „Lietuvos draudimas“ (AB

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu, registrikood

12831829), esindaja Arvi Luhakooder

Vastustaja (kostja): Tom Rahkema (isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 8. detsembri 2023 otsus tsiviilasjas 2-23-5981 ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 20. aprillil 2023 Viru

Maakohtule hagi Tom Rahkema (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja

mõista kahju 133 984 eurot 1 sent, viivise 9198 eurot 65 senti, viivise põhinõudelt alates 21.

aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras ning hageja menetluskulud 2760 eurot ja viivise menetluskuludelt alates

menetluskulude väljamõistmise otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt toimus 26. novembril 2021 Soomes, Vantaas liiklusõnnetus, milles

osalesid kostjale kuuluv Eesti registreerimismärgiga Nissan Primera ja Soome

registreerimismärgiga Toyota Prius. Sõiduki Nissan Primera juht hukkus sündmuskohal ja

sõidukis Toyota Prius viibinud reisija sai raskelt vigastada. Kahjukäsitluse käigus tehti

kindlaks, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab sõiduki Nissan Primera omanik, kuna

sõidukil puudus liiklusõnnetuse põhjustamise ajal liikluskindlustus. Hagejal oli viimase

kindlustusandjana

kahju

hüvitamise

kohustus.

Liikenne

Vakuutuskeskus

(liikluskindlustusfondi analoog Soomes) ehk Motor Insurers’ Centre (MIC) saatis hagejale

kahjukäsitluse kokkuvõtte koos nõudega hüvitada liiklusõnnetusega põhjustatud kahju.

Hageja hüvitas MIC nõude alusel kahju 133 984 eurot 1 sent. Hageja esitas liikluskindlustuse

seaduse (LKindlS) § 55 alusel kostjale 14. juunil 2022 tagasinõude kahju hüvitamiseks, mis

tuli tasuda hiljemalt 15. juuliks 2022. Kostja ei ole kahju hüvitanud.

Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et kostja kahju hüvitamise kohustus ei sõltu

sellest, kas sõiduki kasutamine on seaduslik või mitte, ega ka sellest, milline oli sõiduki

kasutamise alus või kes sõidukit kasutas. Kostja väide, et sõiduk oli tema valdusest väljunud

tahtevastaselt, on paljasõnaline. Sõiduk Nissan Primera ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamise

ajal liiklusregistrist kustutatud ning kostja ei olnud ka liiklusregistrile vastavat taotlust

esitanud. Järelikult kehtis sõiduki suhtes kindlustuskohustus. Sõidukiga osaleti liikluses ning

sellega põhjustati kindlustusjuhtum. LKindlS § 36 lg 2 kohaselt kaheteistkümne kalendrikuu

jooksul pärast lepingu lõppemist peab kahju põhjustaja viimase lepingu järgne

kindlustusandja või kahjustatud isiku kindlustusandja kahjustatud isikule kahju hüvitama, kui

kahju põhjustaja ei pidanud kinni käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses

osalemise keelust ja sõidukiga põhjustati kahju. Tagasinõue on võimalik esitada vaid isiku

vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest ehk käesoleval juhul kostja vastu.

2. Kostja vaidles hagile vastu samade põhjendustega, mis olid esitatud vastuseks hageja

tagasinõudele ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei kasutanud sõidukit liikluses ega andnud sõiduki kolmandatele isikutele liikluses

kasutamiseks. Liiklusõnnetuses osalenud sõiduk oli kostja valdusest väljunud kostja tahte

vastaselt, mille kohta on kostja Soome politseile teinud kuriteo avalduse. Kostja leidis, et

2

LKindlS §-st 55 tuleneva regressinõude maksmapanek isiku vastu, kellele kuuluv sõiduk

väljus omaniku valdusest omaniku tahte vastaselt, ei ole kooskõlas mõistlikkuse ega hea usu

põhimõttega. Kostja hinnangul tuleb LKindlS § 55 sisu tõlgendada koosmõjus VÕS §-dega 6

ja 7 sisuga ning arvestades, et regressinõue on iseenesest kaalutlusnõue, st kindlustusandjal ei

ole kohustust regressinõude esitamiseks. Kostja ei nõustunud LKindlS § 55 sisu

tõlgendamisega, et sõiduki omanik kui kindlustuskohustusega isik vastutab tekitatud

liikluskahju eest igal juhul, sh juhul, kui sõiduk on tema valdusest väljunud ebaseaduslikult.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 8. detsembri 2023 otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Maakohus nõustus hagejaga, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud

sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust ning

kostja jättis kindlustuskohustus täitmata. Samas leidis maakohus, et kindlustuskohustuse

täitmata jätmine ja liikluskindlustuseta sõiduki liikluses osalemine iseenesest ei ole

piisavateks asjaoludeks kostja tsiviilvastutuse kohaldamiseks. Maakohtu hinnangul kahju

hüvitamiseks LKindlS § 55 alusel peab mitte ainult kindlustusjuhtum toimuma 12

kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist, vaid peab lisatingimusena rikkuma ka

sõidukiga liikluses osalemise keeldu.

Maakohus tuvastas, et Soome Vabariigi Ida-Uusimaa Prefektuuri 11. juuli 2022 tõendi

kohaselt esitas kostja samal päeval politseile teate, et 1. novembril 2021 aadressil

XXXXXXXX, ärandas Vasilijs Bogdanovs kostja sõiduauto Nissan Primera ja tegi sellega

avarii. Kostja on avaldanud samas teates politseile, et tal puudub teave, millal isik sõiduki

ärandas ja kui palju ta enne avarii tegemist sellega sõitis ning märkis, et sõiduki ärandanud

isikul ei olnud õigust sõiduautot kasutada. Veateate tõttu võttis kostja 29. novembril 2021

sõiduki arvelt maha, kuid ei olnud sel hetkel sõiduki ärandamisest veel teadlik. Kostjale

kuulub mitmeid autosid. Kostja sai talle kuuluva sõiduautoga tehtud avariist teada alles siis,

kui tema kindlustusselts temaga ühendust võttis. Maakohus tegi järelduse, et kahju tekitati

kolmanda isiku poolt kostjale kuuluva sõiduki võtmete varguse ja sõiduki omavolilise

kasutamise käigus ehk karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 1 ja § 215 lg 1 sätestatud

kuritegude toime panemisega.

Maakohtu hinnangul näeb LKindlS kahju hüvitamise võimalusena ennekõike ette nõude

esitamist kahju põhjustanud isiku vastu (nt LKindlS § 24 teine lause). Käesoleval juhul on

kindlustamata sõidukiga liikluses osalenud ja kolmandale isikule kahju tekitanud mitte

sõiduki omanik, vaid sõiduki ärandanud isik. Maakohus leidis, et kuna sõidukit kasutas

kolmas isik, siis ei ole kostja LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud kindlustamata sõiduki liikluses

kasutamise keeldu rikkunud.

Maakohus leidis, et sõiduki ärandamise korral ei ole võimalik liikluses osalemise keelu

rikkumist ette heita sõiduki omanikule, sest keelu rikkujaks sellises situatsioonis on sõiduki

ärandaja. Maakohtu arvates käesoleval juhul kostja vastutaks kahju tekkimise/tekitamise eest

üksnes siis, kui oleks tuvastatud, et sõiduki ärandamist ei ole toimunud ja sõiduk osales

liikluses kostja nõusolekul. Olukorras, kus hageja nõuab kolmanda isiku poolt kuriteo toime

panemisega tekitatud kahju hüvitamist sõiduki omanikult põhjusel, et kostja oleks pidanud

sõiduki võimaliku ärandamist ette nägema ja sõiduki sisuliselt ärandamise vastu kohustusliku

liikluskindlustuse lepingu sõlmimisega kindlustama, ei ole hageja käitumine hea usu

põhimõttega kooskõlas.

3

Kui kostjale kulunud sõiduki suhtes oleks sõlmitud kohustuslik liikluskindlustuse leping ja

kindlustatud sõiduki juht, kes ei ole sõiduki omanik, liiklusõnnetuses hukuks, siis

kindlustusandjal sõidukiga tekitatud kahju hüvitamise nõudeõigust sõiduki omaniku vastu ei

tekiks. Ka juhul kui kindlustamata sõiduki omanikust juht hukub sündmuskohal, ei teki

kindlustusandjal kolmandate isikute vastu kahju nõudmise õigust. Lisaks peab kohus

solidaarvastutuse kohaldamiseks hindama, millised kahju hüvitamise võimalused

solidaarvõlgnikul teine teise solidaarvõlgniku vastu tekkivad. Kahju põhjustaja hukkumise

tõttu ei ole kostjal võimalik kahju tekitaja vastu esitada nõuet, mille hüvitamist praeguses

olukorras hageja kostjalt nõuab.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 10. jaanuaril 2024 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata

asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et maakohus on valesti kohaldanud LKindlS § 55, mille eelduseks ei ole asjaolu,

et sõidukit oleks pidanud kasutama ja liiklusõnnetuse põhjustama kindlustuskohustusega isik

ise. Kohutupraktikas on korduvalt leitud, et kindlustusandjal on tagasinõudeõigus LKindlS §

55 alusel kindlustuskohustusega isiku vastu sõltumata sellest, et liiklusõnnetuse põhjustas

keegi teine, mistõttu maakohtu lahend on senise kohtupraktikaga vastuolus. LKindlS eelnõu

seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis liikluskindlustuse kohustuse määratlemisel

lähtuda liiklusregistri kannetest. Registri kanded ei loo sõiduki omandiõigust, kuid need

võivad tekitada liikluskindlustuse kohustuse sõltumata omandiõigusest. Kohutupraktikas on

korduvalt leitud, et selline regulatsioon ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja vastutuse

tekkimiseks piisab, et on põhjuslik seos vaidlusaluse sõiduki liikluses osalemise ja kahju

tekkimise vahel.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et asjas kohalduks LKindlS § 24 teine lause, kuna hageja ei ole

kahjustatud isikuks. Vale on maakohtu järeldus, et liiklusõnnetuse põhjustanud isik ärandas

sõiduki. Asjaolu, et kostja on esitanud Soome politseile süüteoteate, seda ei tõenda ning kostja

loobus nimetatud asjaolu ka kohutuistungil vande alla kinnitamast. Kostja selgitus ei ole

tõendiks ning kostja väide, et ta kahju põhjustajat ei tunne, on paljasõnaline. Vale on ka

maakohtu järeldus, et kahju tekitati KarS § 199 lg 1 ja § 215 lg 1 sätestatud kuritegude toime

panemisega, kuna Soomes KarS ei kohaldu. Maakohus ei ole asja lahendamisel tuginenud

esitatud tõenditele.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja vastutaks kahju tekkimise/tekitamise eest

üksnes siis, kui oleks tuvastatud, et sõiduki ärandamist ei ole toimunud ja sõiduki liikluses

osalemise keelu rikkumine on toimunud kostja nõusolekul, loal jne. Maakohus ei ole sellist

seisukohta pooltega arutanud ning pole ka selge, kelle kohustus on nimetaud asjaolu

tõendada. Maakohus jättis pooltele tõendamiskoormuse selgitamata. Hageja ei nõustu

maakohtuga ka selles, et kui sõiduki ärandamine on tõendamata, siis oleks LKindlS § 55

alusel tagasinõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu seisukoht, et

liiklusõnnetuse põhjustaja hukkumise tõttu ei ole kostjal võimalik kahju tekitaja vastu esitada

nõuet, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on vastuolus pärimisseaduse (PärS) § 130 lg-ga

l, mille kohaselt pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja

kohustused. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole kostjal võimalik esitada nõuet

liiklusõnnetuse põhjustaja pärijate vastu.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude hageja kanda jätmist.

4

Kostja hinnangul ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas LKindlS § 55 kohase tagasinõude

esitamine sõiduki omaniku vastu, kui sõiduki omanik ise on otseselt ja kaudselt järginud

sõiduki liikluses kasutamise keeldu, kuid sõiduk on omaniku valdusest väljunud kolmanda

isiku poolt toime pandud õigusvastase teo tõttu sõiduki omaniku tahte vastaselt. Seda

põhjusel, et sõiduki omanik ei saa ette näha õigusvastast valduse murdmist. Eelmärgitud

põhjusel on kostja tegevuses probleemne näha sellist etteheidetavat hooletust, mida saaks

seostada LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud keelu rikkumisega. Kui käibes vajaliku

hoolsuskohustust ei ole rikutud, on kohustust mitterikkunud poole suhtes märkimisväärse

suurusega tagasinõude kohaldamine selgelt ebaõiglane.

Käesoleval juhul puudub liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhi ning kostja vahel mistahes

seos – isikud olid võõrad ning juhi valdus oli tekkinud ebaseaduslikult, mistõttu ei saa sõiduki

juhi tegevust kuidagi üle kanda kostjale. Vastupidise tõendamise kohustus lasub hagejal.

Kostja oli sõiduki hoiustanud rikke tõttu garaažis ega pidanud eeldama, et võõras isik murrab

valduse ja asub sõidukit ebaseaduslikult kasutama. Sõiduki garaažis hoiustamine ilma

liikluskindlustuseta on lubatud LKindlS § 6 lg 1 kohaselt. Kostja ei saa vastutada ka

liiklusõnnetuse tagajärje eest, st asjaolu eest, et sõiduki juht sai liiklusõnnetuses surma ning

sel põhjusel ei ole enam võimalik isikule süüdistuse esitamine auto ärandamises. Samuti ei

saa kostja vastutada Soome politsei tegevuse/tegevusetuse eest sõiduki ebaseaduslikku

kasutamist puudutava kuriteo uurimata jätmisel põhjusel, et selle kuriteo toimepanemises

kahtlustatav isik hukkus liiklusõnnetuses. Politseile esitatud avaldus kvalifitseerub

dokumentaalseks tõendiks ning kajastab samu asjaolusid, mida kostja oleks saanud selgitada

kohtus ka vande all. Seetõttu ei olnud vande all selgituste andmine maakohtus enam

põhjendatud ega vajalik. Samuti ei olnud hageja maakohtus seadnud kahtluse alla politseile

esitatud avalduse sisu. Kostja on seisukohal, et tõendite nappus või ärandamise fakti

tagantjärele tõendamise raskus ei peaks viima selleni, et sõiduki omanikul tuleb täita

ebaõiglane või ebaõiglaselt suur tagasinõue olukorras, kus tema roll ja panus tagasinõude

aluseks oleva sündmuse saabumisel puudus või oli äärmiselt kaudne, piirdudes peamiselt

üksnes sõiduki omanikuks olemise faktiga. Hageja nõuab, et kostja tõendaks negatiivset

asjaolu – et ta pole teinud midagi, mis tõi kaasa sõiduki keelatud kasutamise. Kostja on

kooskõlas Riigikohtu praktikaga oma väiteid sõiduki ärandamise kohta vähemalt põhistanud.

Tagasinõude maksma panemiseks tuleks hagejal tõendada, et kostja on sõidukit hoidnud

viisil, mis soodustas selle valduse ebaseaduslikku ülevõtmist ja sõiduki kasutamist. Praegusel

juhul ei ole hageja selliseid tõendeid esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saadab TsMS § 658 lg 1 järgi

tsiviilasja uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohtus jätkub menetlus seisundis, milles see

oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis

ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul

arvestada käesolevas lahendis esitatud seisukohtadega õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2).

Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

7. VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle

kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise

nõue. Vastavalt LKindlS §-le 55 on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes

sama seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus

5

12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni seaduse LKindlS § 3 lg-

s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Nimetatud normi alusel on

kindlustusandjal tagasinõudeõigus järgmistel eeldustel: isik vastutab kindlustuskohustuse

täitmise eest; kindlustusjuhtum toimus 12 kuu jooksul pärast lepingu lõppemist; kinni ei

peetud LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Eelduste täidetuse

korral on kindlustusandjal tagasinõudeõigus isiku vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse

täitmise eest.

8. LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse

kantud isikul. Puudub vaidlus, et kostja oli liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki Nissan

Primera omanik ehk kostjal oli sõiduki kindlustuskohustus ja ta vastutab kindlustuskohustuse

täitmise eest. Puudub vaidlus, et liiklusõnnetuse põhjustamise ajal puudus sõidukil Nissan

Primera liikluskindlustusleping. Viimane leping, mille kostja oli sõlminud, kehtis kuni 20.

juunini 2021. Seega on tõendatud, et kindlustusjuhtum toimus 12 kuu jooksul pärast lepingu

lõppemist.

LKindlS § 3 lg 2 sätestab, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud

sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust

(edaspidi koos liikluskindlustus). Kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukid on nimetatud

LKindlS § 4 ning mh on selleks sõiduk, mis on registreeritud või tuleb registreerida

liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris (v.a vanasõiduk ja võistlussõiduk, mida ei kasutata

liikluses). Asjas ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et sõiduk Nissan

Primera ei olnud kindlustuskohustusega sõiduk. Vaidluse all ei ole, et sõidukit kasutati

liikluses (sellise kasutamise tagajärjel tekkis ka kindlustusjuhtum) ja see toimus ajal, mil

sõidukil puudus kindlustus. Seega ei peetud kinni kindlustuseta sõiduki liikluses osalemise

keelust. Eelnevast tulenevalt on LKindlS § 55 nõude eeldused täidetud ja hagejal on

tagasinõue kostja vastu.

9. Kostja vastuväited ei ole aluseks tema vastutusest vabastamiseks. Kostja jättis Eesti

sõidukite andmebaasi kantud sõiduki teise riiki, samuti jättis sõlmimata kohustusliku

liikluskindlustuse lepingu. Kostja väitel on tal palju sõidukeid, kostja viibib enda väitel nii

Eestis kui ka Soomes. Kostja kustutas sõiduki pärast liiklusõnnetuse toimumist registrist,

seega oli kostjale teada, et kui ta ei soovi sõidukit teatud perioodil kasutada ega

liiklusregistrisse kantud sõidukiga seotud kohustusi täita, sh kohustusliku liikluskindlustuse

lepingu sõlmimine, saab ta sõiduki liiklusregistrist ajutiselt kustutada.

Liiklusseaduse (LS) § 77 lg 7 kohaselt mootorsõiduki või selle haagise omanik või tema

esindaja võib taotleda mootorsõiduki või selle haagise ajutist registrist kustutamist.

Kostjale kuuluva sõiduki kohustuslik liikluskindlustus lõppes 20. juunil 2021, kostja väitel

andis sõiduk veateate, kuid kostja sõidukile uut kindlustuslepingut ei sõlminud ning ei

kustutanud sõidukit ka registrist. Liikluskahjujuhtum toimus enam kui 4 kuud pärast

kindlustuslepingu lõppemist.

Ringkonnakohus leiab, et kostja esile toodud asjaolud, et ta käis korra aastas seal, kuhu ta

auto oli jätnud (dtl 50), ta ei teadnud oma sõidukist midagi ja kindlustusseltsi kahjuhüvitamise

nõudest sai ta teada, et enam kui aasta tagasi oli tema sõiduk ärandatud, ei oma asjas tähtsust.

Kostja vastutab LKindlS § 55 järgi.

10. Kostja esile toodud asjaolud on hageja vaidlustanud. Kui kostja tugineb nendele ka

edasises menetluses, tuleb maakohtul anda pooltele võimalus oma väidete tõendamiseks.

Senises menetluses on kostja piirdunud väitega, et hageja nõue on suur, kostjal on õigus

nõudele oma vastuväited esitada. Maakohus saab kahju suurust piirata eelkõige VÕS § 140

alusel.

6

11. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja

§ 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/

7