3-23-195/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-195

Haldusasi

T.O kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.12.2022 otsuse

nr P26O-2022-91346 ja 02.01.2023 vaideotsuse nr

5.2-3/54471-2

tühistamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja T.O

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.O apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada T.O-le tema apellatsioonkaebuse lisad.

2. Jätta T.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.08.2023

otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

4. Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 03.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-195

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.O (kaebaja) esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 14.11.2022 taotluse tuvastada

kaebajal puude raskusaste ja määrata puudega inimese sotsiaaltoetus.

2. SKA ei tuvastanud 15.12.2022 otsusega nr P26O-2022-91346 kaebajal puude raskusastet,

tuginedes puudega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg-le 21, §-dele 23, 24 ja 9.

Puude raskusastme tuvastamisel on võetud aluseks taotluses sisalduvad andmed, tervise

infosüsteemi (TIS) kantud andmed ning SKA ekspertarsti KK 15.12.2022 eksperdiarvamus.

Kaebajal on anamneesis parema õla trauma, mistõttu õlaliigese liikuvus on langenud, õlg on

külmakartlikum ja esinevad probleemid raskuste tõstmisel. Episoodiliselt on kaebajal

paresteesiad vasema käe neljandas ja viiendas sõrmes, kuid olulist haaramisfunktsiooni

piiratust ei ole kirjeldatud. Kaebajal ei esine piiranguid keerulisemat käelist koordineeritud

tegevust ja peenmotoorikat nõudvates töödes. Õlaliigese probleemid on tõenäoliselt jäänud

püsima puuduliku füsioteraapia tõttu. Võimalik oleks positiivne dünaamika taastusravi foonil,

mistõttu puudub alus tuvastada püsipiiranguid käelises valdkonnas. Kaebaja on iseseisev

liikumisel, käelises tegevuses, hügieenitoimingutes, riietumisel ja sotsiaalsetes suhetes.

Igapäevast kõrvalabi ja abivahendite kasutamise vajadust ei ole kirjeldatud. Kaebajal ei

tuvastatud piiranguid igapäevategevustel ja ühiskonnaelus osalemisel sellises ulatuses, mis

võimaldaks tuvastada puude raskusastme ja maksta puudega inimeste sotsiaaltoetust.

3. Kaebaja esitas vaide, mille SKA jättis 02.01.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/54471-2

rahuldamata.

Puude raskusastme tuvastamisel on järgitud õigusaktide nõudeid. KK hindas kaebajal käelise

tegevuse valdkonna võtmetegevust „käte sirutamine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang),

võtmetegevust „asjade ülestõstmine ja liigutamine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang) ning

võtmetegevust „käteosavus“ arvväärtusega 0 (piirang puudub). Puude raskusastme

tuvastamiseks arvutatakse nende arvväärtuste aritmeetiline keskmine, mis kaebaja puhul on 1.

Keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peaks aritmeetiline keskmine olema vähemalt 2.

Seega puudub alus tuvastada kaebajal puude raskusastet käelise tegevuse valdkonnas. KK ei

tuvastanud kaebajal piiranguid järgmiste valdkondade võtmetegevustes: liikumine, suhtlemine

(nägemine, kuulmine, kõnelemine), teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja

tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning inimestevaheline

lävimine ja suhted. Seega KK eksperdiarvamusele tuginedes ei olnud alust tuvastada kaebajal

puude raskusastet ja määrata talle toetust.

SKA küsis täiendava arvamuse ekspertarst ATlt, kes tutvus kaebaja taotluse, vaide ja TIS-i

andmetega ning leidis, et kaebaja puude raskusaste on tuvastatud õigesti. Ortopeedi

27.12.2022 sissekande alusel on kaebaja vasaku õlaliigese AROM (aktiivne liikuvus)

normaalne, kätt eest ja küljelt üles viies on vasakust õlaliigesest liikuvus kuni 90 kraadi.

Hindamisel arvestatakse vähemalt ühe käe viimist kuni 90 kraadini ning kaebaja on selleks

võimeline. Valusündroomi arvestades on tegemist kerge piiranguga. Samast sissekandest

selgub, et õlavöötme lihased on pinges ja sellest valulikud. Tegemist on võimlemisega

korrigeeritava seisundiga. Lisaks on uuritud lülisamba kaelaosa, kus on leitud ealised

muutused, lülikehade kõrgused on iseärasusteta, tagumised kontuurid on ühisel joonel.

Kaelalordoos on säilinud. Lülivahed pole oluliselt ahenenud ja lülikehade lõpp-plaadid on

tasased, pikenenud Fassett-liigesed on ealised. Luude struktuursus on oluliste iseärasusteta.

2(6)

3-23-195

Lülisamba rindkere osas on luuline rindkere iseärasusteta. Lülisambas algavad degeneratiivset

tüüpi muutused. Leid on samuti ealine. TIS-i andmed ei kajasta püsivat liikumistakistust.

Kaebaja parem silm näeb 1,0 (norm 0,8–1,0) ja vasak silm on pime. Ühe silma pimedus teise

normaalse nägemise korral on kerge piirang, mis ei vasta vähemalt keskmisele puude

raskusastmele. EA 03.03.2016 raviloo andmetel oli kaebajal 2006. a-l liiklusavarii, millest on

põhjustatud ülajäsemete vigastuste jääknähud. Soovitatud on massaaži, õlavöötme harjutusi ja

füsioteraapiat. Ravimitest on viimasel kahel aastal välja kirjutatud üksnes veenikomude ravi

salvi (18.04.2022). Kaebaja tervisehäired ei ole olnud takistuseks mootorsõiduki juhtimisel,

arvutiga töötamisel, telefoni kasutamisel ega muudes igapäevastes tegevustes tavatingimustel.

Kaebajal esinevad küll piirangud, kuid need ei vasta vähemalt keskmisele puude

raskusastmele. Kerget puuet PISTS-i alusel ei tuvastata.

4. T.O esitas kaebuse, mille Tallinna Halduskohus võttis menetlusse nõuetega tühistada SKA

15.12.2022 otsus ja 02.01.2023 vaideotsus ning kohustada SKA-d kaebaja 14.11.2022

taotluse uueks läbivaatamiseks.

SKA on näidanud kaebaja tervislikku seisundit tegelikust palju paremana. Otsuse tegemisel ei

ole arvestatud SKA 27.02.2018 otsust, millega kaebajal tuvastati keskmine puude raskusaste,

samuti ei võetud arvesse kaebajat ravinud arstide seisukohti, kaebaja selgitusi ja Eesti

Töötukassa 18.11.2018 töövõime hindamise eksperdihinnangut, mille kohaselt on kaebaja

seisund vähemuutuv. SKA otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks tutvunud kaebaja haiguslooga.

Kaebaja tervis ei ole paranenud, kuid erinevalt varasemast ei tuvastatud kaebajal 15.12.2022

otsusega puude raskusastet.

5. SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.

6. Tallinna Halduskohus

jättis 25.08.2023

otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Puude raskusastme mittetuvastamine ei tähenda, et inimest peetakse terveks ja tal ei ole puuet.

Vastustaja on õigesti selgitanud, et keskmisest puude raskusastmest allapoole jääv seisund on

samuti puue, kuid nn kerget puuet PISTS järgi ei tuvastata (vt PISTS § 2 lg 21). Asjaolu, et

kõik puudega isikud ei kvalifitseeru PISTS järgi vähemalt keskmisele puude raskusastmele

ega saa PISTS alusel toetust, on olnud seadusandja sotsiaalpoliitiline valik.

SKA 15.12.2022 otsuse aluseks on kaebaja taotluses sisalduvad andmed, TIS-i andmed ja

ekspertarst KK arvamus. SKA oleks pidanud 15.12.2022 otsuses täpsemalt selgitama puude

raskusastme tuvastamise metoodikat ja kuidas seda kaebaja puhul rakendati, samuti seda,

miks on kaebaja suhtes tehtud 2018. a-ga võrreldes ebasoodsam otsus. Põhjendamispuudused

ei anna siiski alust SKA 15.12.2022 otsuse tühistamiseks. Tegemist ei ole kaalutlusotsusega.

Detailsemad põhjendused on toodud 02.01.2023 vaideotsuses. Vaidemenetluses on täiendava

arvamuse andnud ekspertarst AT, kes nõustus KK arvamusega. Vastustaja on kaebusele

vastates veelkord selgitanud vaidlusaluse otsuse kujunemise aluseid, metoodikat ja

põhjendusi. Seega on SKA 15.12.2022 otsuse põhjendamispuudused kõrvaldatud.

SKA ei pidanud võtma 15.12.2022 otsuse tegemisel arvesse 27.02.2018 otsust, millega

kaebajal tuvastati keskmine puude raskusaste. Puude raskusastme tuvastamine on ajaliselt

piiratud (27.02.2018 otsuse puhul ajavahemikuga 25.11.2017–24.11.2022) ning iga uus otsus

peab tuginema aktuaalsetele terviseandmetele ja hinnangutele.

On usutav, et SKA arvestas kaebaja perearst MU sissekannetega (see nähtub ka vaideotsuse

aluseks olnud ATe arvamusest). Taastusraviarst IK poolt 01.01.2018 fikseeritud teave ei

kirjelda kaebaja toimetulematust igapäevaste põhitoimingutega, vaid selgitab, et kaebaja vajab

täiendavaid uuringuid ja ravi. SKA-l ei olnud kohustust suhelda asutustega, kes osutavad

kaebajale rehabilitatsiooniteenuseid ning küsida neilt arvamust kaebaja tervisliku seisundi

3(6)

3-23-195

kohta. SKA tuvastab puude raskusastme dokumendipõhises menetluses, arvestades taotluses

ja TIS-s toodud andmeid ning tuginedes ekspertarsti arvamusele. Seega pole põhjendatud

kaebaja etteheide, et ekspertarst oleks pidanud ta üle vaatama ja ära kuulama. Vastustaja ei

pidanud arvestama ka Eesti Töötukassa 18.11.2018 töövõime hindamise eksperdiarvamusega

(PISTS § 21 lg 8).

Kaebaja viited TIS-i tõrgetele on paljasõnalised. Kaebaja sai liiklusõnnetuse tagajärjel trauma

2006. a-l, kuid TIS asutati alles Vabariigi Valitsuse 14.08.2008 määrusega nr 131. Seega on

usutav, et TIS-s võivad puududa varasemad andmed kaebaja tervise kohta. Kaebajal on endal

võimalik tutvuda oma terviseandmetega (digilugu.ee) ja vajadusel pöörduda raviarsti poole,

kui tema hinnangul on jäänud olulised terviseandmed TIS-s kajastamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. T.O palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

SKA viis haldusmenetluse läbi lohakalt. SKA oleks pidanud võtma arvesse järgmisi

asjaolusid: 1) SKA 27.02.2018 otsuses on leitud, et kaebaja vaevusi ja piiranguid põhjustavad

funktsioonihäired ei ole oluliselt ravile allunud; 2) kaebajat opereerinud EAe seisukoha järgi

vajab kaebaja pidevat taastusravi (s.o vigastused ei ole ajas mööduvad); 3) taastusraviarst IK

arvamuse kohaselt on kaebaja tervise kahjustused süveneva sümptomaatikaga; 4) kaebaja on

aastaid käinud rehabilitatsiooniteenusel ja vajab seda ka edaspidi, et iseseisvalt toime tulla; 5)

perearst MU sissekannetest on selgelt näha, et kaebaja terviseseisund ei ole 2018. a-ga

võrreldes paranenud; 6) kaebaja on taotluses selgitanud, et tema terviseseisund ei ole

paranenud, mistõttu ekspertarst oleks pidanud kaebaja enne otsuse tegemist üle vaatama; 7)

Eesti Töötukassa 2018. a eksperdihinnangu järgi on kaebaja seisund vähemuutuv.

Selle asemel on SKA tuginenud KK ja AT arvamustele, kuid kaebaja ei ole nendega kunagi

kohtunud. Kaebaja on tihti kuulnud, et TIS-i andmed on ebakvaliteetsed, dokumendid ei

avane jne. Kaebaja ise ei saa tagada, et vajalikud andmed oleks TIS-s olemas. Halduskohtu

otsusest tuleb samuti välja, et SKA tegi otsuse puudulike andmete alusel. SKA ei saanud

arvestada EAe seisukohtadega, sest neid pole TIS-i kantud. Igaühe kohustus tutvuda tema

kohta TIS-i kantud andmetega on põhjendamatult koormav. Riigikohtu praktika järgi peab

SKA uurimispõhimõttest tulenevalt küsima andmeid pere- või eriarstilt, kui andmed on puude

raskusastme tuvastamiseks ebapiisavad. Puudega inimene peab käima vähemalt kuus kuud

enne taotluse esitamist eriarsti juures, kuid eriarstide järjekorrad on sageli pikemad ja aegu

saada on keeruline. Selliselt on puude raskusastme tuvastamise taotlemine tehtud inimestele

liiga keeruliseks. SKA 15.12.2022 otsus on oluliste põhjendamispuudustega ja sisult vale.

8. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade

juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse lisad 1–12 tuleb kaebajale tagastada, sest need on toimikus juba

olemas ja ringkonnakohtule kättesaadavad. Ringkonnakohus arvestab asja lahendamisel mh

nende seisukohtade ja tõenditega, mis on esitatud halduskohtule. Samade dokumentide

korduv esitamine koormab asjatult toimikut ja muudab selle ebaülevaatlikuks.

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

11. Halduskohus leidis, et vaidlustatud haldusaktidel oli formaalseid puudusi, kuid nende

tühistamiseks ei ole alust. Kuigi kaebajal esineb terviseseisundist tulenevalt piiranguid, ei ole

need nii tõsised, et oleks võimalik tuvastada vähemalt keskmine puude raskusaste PISTS § 2

4(6)

3-23-195

lg 21 p 3 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda

neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

12. PISTS alusel selgitakse välja, kas inimesel on selline anatoomilise, füsioloogilise või

psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate

suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega

võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). Tööealisel inimesel tuvastatakse puude raskusaste siis, kui

see ületab teatud lävendi (PISTS § 2 lg 21). Puude raskusastme tuvastab SKA, kaasates

vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid (PISTS § 2³ lg 1). Määruse nr 18 § 6 lg 1 järgi

tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid

andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamust ja muid asjasse puutuvaid andmeid (vt PISTS § 23

lg 6). Ekspertarst annab arvamuse taotluse ja TIS-i kantud viimase 5 aasta terviseandmete

põhjal (PISTS § 22 lg 3, § 23 lg 3, määruse nr 18 § 4 lg 1; sotsiaalkaitseministri ning tervise-

ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme

tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi

andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-d 2–4). Ekspertarst arvestab arvamuse

andmisel ka taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja

määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2). Puude raskusastme tuvastamine on seega

hindamisotsus, mis põhineb meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel. Puude raskusastme

tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus ei ole SKA-le küll vahetult siduv, kuid ekspertarsti

järeldused saab siiski ümber lükata eelkõige konkureeriva eksperdiarvamusega (vt Riigikohtu

05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22, 24 ja 26).

13. SKA väidab iseenesest õigesti, et ta ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate puude

raskusastme tuvastamise otsustega (vrd Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 25).

Samas on SKA tuvastanud kaebajal 27.02.2018 otsusega (dtl 21 jj) keskmise puude

raskusastme samade õigusnormide ja metoodika alusel, mis 15.12.2022 otsuses. SKA

27.02.2018 otsuses on märgitud, et kaebaja vaevusi ja piiranguid põhjustavad

funktsioonihäired ei ole oluliselt ravile allunud. Kaebaja selgitas 14.11.2022 taotluses (dtl 5,

29 jj), et tema terviseseisund ei ole paranenud. Neil asjaoludel oleks SKA pidanud 15.12.2022

otsuses täpsemalt põhjendama, miks tehakse kaebaja puude raskusastme kohta seekord

teistsugune otsus kui 27.02.2018. Kuna SKA kõrvaldas selle vormilise puuduse 02.01.2023

vaideotsuses ja andis täiendavaid selgitusi ka 10.03.2023 vastuses kaebusele, ei anna see

eraldi võetuna siiski alust SKA 15.12.2022 otsuse tühistamiseks. Vaideotsuses on

põhjendatud, et ekspertarsti hinnangul on kaebaja seisund raviga ohjatav, arvestades tema

tervisehäire senist kulgu koos uuemate terviseandmetega (sh nägemise hindamine 05.11.2018;

ortopeedi 27.12.2022 sissekanne, mis puudutab vasaku õla piirkonna ja lülisamba uuringuid;

kaebajale välja kirjutatud ravimid), mistõttu ei ületa kaebajal olemasolevad piirangud

vaideotsuse tegemise aja seisuga lävendit, mis on vajalik vähemalt keskmise puude

raskusastme tuvastamiseks.

14. SKA järeldus on ka sisult õige. Nagu eespool märgitud, saab puude raskusastme

tuvastamine tugineda üksnes aktuaalsetele andmetele ja hinnangutele, mitte Eesti Töötukassa

või SKA varasemate otsuste (või nende aluseks olnud eksperdihinnangute) järeldustele (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 12). Ekspertarst KK arvestas

15.12.2022 eksperdiarvamuse koostamisel taotlusele eelnenud viie aasta kohta TIS-i kantud

andmetega (dtl 94 jj). Pole alust arvata, et ta jättis seejuures tähelepanu kaebaja perearsti MU

sissekanded (nt MU 07.09.2022 sissekandele on eksperdiarvamuses eraldi viidatud, vt dtl

114). Vaidemenetluses täiendava arvamuse andnud ekspertarst AT arvestas 30.12.2022

arvamuses lisaks ortopeedi 27.12.2022 sissekandega ning vaidele lisatud EA 03.03.2016

raviloo väljavõttega, sh märkega, et kaebaja vajab massaaži, õlavöötme harjutusi ja

5(6)

3-23-195

füsioteraapiat. Konkreetne diagnoos ja ravivajadus eraldi võetuna ei ole aga PISTS kohaselt

alus tuvastada (vähemalt keskmine) puude raskusaste.

15. Vaidlustatud haldusaktidest ei nähtu, et SKA oleks arvestanud taastusravi- ja

füsiaatriaarsti IK 01.01.2018 järeldustega (dtl 24). IK kokkuvõttes on märgitud, et 2006. a-l

jäi kaebaja auto alla, ning kirjeldatud 22.06.2009 ja 30.10.2006 uuringute tulemusi. IK

järeldas, et neis uuringutes tuvastatu põhjal on tegemist ebastabiilse õlavöötmega ja märkis, et

„liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kaela ja vasaku õlaliigese kahjustused on süveneva

sümptomaatika tõttu edasise põhjaliku uurimise ja ravi objektideks“. Seega väidab SKA

10.03.2023 seisukohas (p 21) õigesti, et IK viitas üksnes täiendavate uuringute ja ravi

vajadusele (mis iseenesest kajastub ka TIS-i kantud hilisemates andmetes), kuid IK ei ole

täpsemalt kirjeldanud kaebaja toimetulekut igapäevaste põhitoimingutega, millel võinuks olla

tähtsust kaebaja puude raskusastme tuvastamisel. Seega ei ole alust arvata, et IK arvamust

arvesse võttes oleks saanud teha kaebaja puude raskusastme suhtes teistsuguse otsuse.

16. Ekspertarstidel ei olnud PISTS-st tulenevat kohustust kaebajat isiklikult üle vaadata ja

suuliselt ära kuulata, sest puude raskusastme tuvastamise ekspertiis on dokumendipõhine.

Kaebaja enesehinnang sisaldub tema taotluses ning on numbriliselt hinnatuna ära toodud ka

KK eksperdihinnangus. Ekspertarst ei saanud siiski lähtuda üksnes kaebaja enda hinnangutest,

vaid pidi kontrollima, kas objektiivsed terviseandmed kinnitavad kaebaja väiteid. KK

tuvastaski kaebajal piirangud käelise tegevuse valdkonnas, kuid tema ekspertarvamuse

kohaselt ei ületanud need lävendit, mis andnuks aluse tuvastada kaebajal vähemalt keskmine

puude raskusaste. Samale järeldusele jõudis ekspertarst AT, kes kontrollis KK järelduste

õigsust, võttes arvesse kaebaja vaides esitatud selgitusi ja vastuväiteid. AT ei pidanud

koostama uut terviklikku eksperdihinnangut, vaid võis piirduda hinnanguga kaebaja vaides

esitatud vastuväidetele.

17. Kaebaja toob välja, et TIS-i andmed ei ole alati täielikud ja selle kasutamisel esineb

tõrkeid, eriarstide juurde pääsemiseks on pikad järjekorrad ja aegu saada on keeruline ning

paljud puudega inimesed ei oska või ei saa kasutada arvutit. Need kaebaja väited võivad olla

õiged ja ringkonnakohus ei kahtle, et puude raskusastme tuvastamise taotlemise protsess on

paljude inimeste jaoks stressirohke ja keeruline. Siinses asjas pole siiski alust arvata, et need

üldised probleemid mõjutasid hinnangut kaebaja puude raskusastmele. Kaebaja on vaide- ja

kohtumenetluses esitanud täiendavad terviseandmed, mis tema hinnangul jäid SKA-l arvesse

võtmata. Nagu eespool märgitud, ei mõjutanud need lõpptulemust. Kaebaja ei ole välja

toonud muid enda terviseandmeid, mis on jäänud tema arvates ebaõigesti TIS-i kandmata,

kuid millega SKA oleks pidanud vaidlustatud haldusaktide andmisel arvestama. Kaebaja ei

ole väitnud ka seda, et temal endal oleks olnud pikkade ravijärjekordade tõttu probleeme

eriarstile pääsemisega või oli tal takistusi SKA-le esitatava taotluse vormistamisel. See, et

puude raskusastme saab üldjuhul tuvastada tähtajaliselt, et ole SKA ega tema peadirektori

algatus, vaid PISTS-s väljendatud seadusandja tahe, mida SKA-l tuleb järgida.

18. Poolte võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte

endi kanda.

19. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)