2-21-2650/161 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Peeter Pällin, Siiri Malmberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-2650

Kohtuasi

V.I hagi L.U vastu ühisvara jagamiseks

L.U vastuhagi V.I vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.07.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

V.I apellatsioonkaebus

L.U apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

V.I apellatsioonkaebusel 3500 eurot

L.U apellatsioonkaebusel 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja V.I (endine perekonnanimi L.U, isikukood XXX),

lepinguline esindaja Reimo Mets

Kostja L.U (isikukood XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Armand Reinmaa ja Piret Rummi

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 07.01.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 04.07.2024 otsus osas, millega maakohus määras

kinnistute müügist saadavast rahast L.U lahusvaraks 62,64% ja V.I ja L.U

ühisvaraks 37,36%, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata proportsioon

vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonile. Tühistada maakohtu otsus osas, millega

maakohus jättis ühisvarasse arvamata ühisvara väärtuse vähenemise hüvitise 4899

eurot ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista L.U-lt välja 2449,50 eurot,

teha L.U ja V.I vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestus ja muuta V.I-lt L.U

kasuks välja mõistetud hüvitise suurust vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonile.

Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid osaliselt muuta maakohtu

otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus otsustas

jätta X OÜ osa ja sõiduki Volkswagen Touran V.I ainuomandisse.

2. V.I apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. L.U apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

2-21-2650

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada osaliselt V.I hagi L.U vastu ühisvara jagamiseks.

5.2. Rahuldada osaliselt L.U vastuhagi V.I vastu ühisvara jagamiseks.

5.3. Jagada V.I ja L.U ühisvara järgmiselt:

5.3.1. müüa avalikul enampakkumisel kinnistu asukohaga JJJ (registriosa nr

XXXXXX) ja kinnistu asukohaga KKK (registriosa nr KKKKKK) ning

lugeda kinnistute müügist saadavast rahast L.U lahusvaraks 36% ja V.I

ja L.U ühisvaraks 64%. Ühisvarasse saadava raha arvelt tasuda

laenulepingust nr 2012010083 tulenev ühiskohustus 25.11.2020 seisuga 87

121,05 euro ulatuses AS-i SEB Pank ees, mida vähendatakse L.U alates

25.11.2020 tasutud maksete võrra. Ülejääv ühisvarasse kuuluv raha

jagada V.I ja L.U vahel võrdselt. V.I hüvitab L.U-le laenulepingu nr

2012010083 täitmiseks alates 25.11.2020 tehtud maksetest V.I-le

väljamaksmisele kuuluva ühisvara osa arvelt poole (50%) ulatuses

laenumaksetest;

5.3.2. jätta X OÜ (registrikood XXXXXXX) osa V.I ainuomandisse;

5.3.3. jätta

sõiduk

Volkswagen

Touran

(VIN

kood

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) V.I ainuomandisse.

5.4. Arvata ühisvara hulka sõiduki Chrysler Town and Country (VIN kood

YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY) V.I nõusolekuta võõrandamisega

tekitatud kahju 4899 eurot. Mõista L.U-lt V.I kasuks välja nimetatud hüvitisest

2449,50 eurot.

5.5. Mõista V.I-lt välja L.U kasuks enamsaadu arvelt hüvitis 3778 eurot.

5.6. Tasaarvestada L.U ja V.I vastastikused tervikresolutsiooni punktides 5.4 ja 5.5.

nimetatud rahalised nõuded. Tasaarvestuse tulemusena välja mõista V.I-lt L.U

kasuks 1328,50 eurot.

5.7. Jätta ühisvarana jagamata: munakeetja, veekeetja, piimavahustaja Jura,

mahlamasina, dehüdraatori, pannid, potid, kulbid, pannilabidad, pudrunuia

jmt, lauanõud, ahjunõud, vaasid, elektrilise jalavanni, triikraua, fotoaparaadi,

suure peretelgi, arvutikomplekti, skännerprinteri, täispuidust lastevoodi,

madratsi, voodipesu, tekid-padjad, rätikud, kohvrid.

5.8. Jätta rahuldamata V.I kasutuseelise nõue.

5.9. Tühistada L.U-le 26.06.2024 kirjaga määratud vastamise tähtaeg V.I

20.06.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusele ning lahendada V.I

20.06.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus L.U seisukohata.

5.10. Jätta rahuldamata V.I 20.06.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus.

5.11. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-21-2650

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. V.I (hageja) esitas 18.02.2021 (täiendatud 20.09.2021) Harju Maakohtule L.U (kostja) vastu

hagi ühisvara jagamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt pooled abiellusid 14.07.2006 ja abielu lahutati 25.11.2020.

2.1. Hageja soovib hagis poolte ühisvara hulka kuuluvat vara jagada järgmiselt:

-

kinnistu, asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXX, XXX kinnistu) müüa avalikul

enampakkumisel;

-

kinnistu, asukohaga KKK (registriosa nr KKKKKK, KKK kinnistu) müüa avalikul

enampakkumisel;

-

kinnistute müügist saadava raha arvelt tasuda AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust

nr 2012010083 tulenev ühine kohustus 87 121,05 eurot ja ülejäänud raha jagada poolte

vahel võrdselt;

-

X OÜ (registrikood XXXXXXX) osa väärtusega 2556 eurot jätta hageja ainuomandisse

ja hageja kohustub kostjale hüvitama enamsaadu arvel 1278 eurot;

-

kostja kohustub hagejale hüvitama sõiduki Chrysler Town and Country (VIN kood

YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY) hageja nõusolekuta võõrandamisest tekkinud

kahju 2994,50 eurot.

2.2. Lisaks palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks kasutuseelise alates 01.12.2020, kuna

kostja on ainuisikuliselt kasutanud ühisvarasse kuuluvaid kinnistuid ning hagejal on neile

juurdepääs puudunud. Igakuise kasutuseelise suurus on 1522,06 eurot.

Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kinnistud osteti osaliselt

kostja lahusvara arvelt. Kostja hinnangul ei saa sõidukit Chrysler Town and Country

ühisvarana jagada, kuna sõiduk oli liisitud ja liisinguleping lõppes abielu ajal. Sõiduk ei jäänud

kostja omandisse. Kasutuseelise nõudele vaidles kostja vastu, sest hageja lahkus ise

vabatahtlikult kinnistult, jalgvärav on olnud avatud, takistusi ei ole, kinnistul elavad ka poolte

ühised lapsed.

4. Kostja esitas 11.06.2021 maakohtule hageja vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks.

4.1. Kostja soovib vastuhagis poolte ühisvara hulka kuuluvat vara jagada järgmiselt:

-

XXX kinnistu jätta kostja ainuomandisse;

-

KKK kinnistu jätta kostja ainuomandisse;

-

AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenev ühine kohustus 87 121,05 eurot jätta

kostja kanda;

-

X OÜ osa väärtusega 2556 eurot jätta hageja ainuomandisse;

-

sõiduk Volkswagen Touran (VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) väärtusega

5000 eurot jätta hageja ainuomandisse;

-

kohustada kostjat tasuma hagejale enamsaadud vara eest 5890,34 eurot;

-

vallasvarana jätta hageja ainuomandisse: munakeetja (40 eurot); veekeetja (110 eurot);

piimavahustaja Jura (110 eurot); mahlamasin (120 eurot); dehüdraator (250 eurot);

pannid (60 eurot); potid (40 eurot); kulbid, pannilabidad, pudrunui jmt (130 eurot);

lauanõud (100 eurot); ahjunõud (140 eurot); vaasid (60 eurot); elektriline jalavann (160

eurot); triikraud (80 eurot); fotoaparaat (320 eurot); suur peretelk (1000 eurot);

2-21-2650

arvutikomplekt, skänner-printer (1000 eurot); täispuidust lastevoodi, madrats (350

eurot); voodipesud (200 eurot); tekid-padjad (600 eurot); rätikud (70 eurot); kohvrid

(500 eurot).

4.2. Kostja palub kohustada hagejat andma nõusolek poolte ühisomandis oleva kinnisasja

omanikukande muutmiseks nii, et ainuomanikuna kantakse sisse kostja.

5. Kostja on panustanud kinnisasjadesse lahusvara arvelt. Kostja panustas talle lahusvarana

kuulunud ÄÄÄ asuva kinnistu müügist saadud rahast 23 945 eurot JJJ kinnistute remondiks ja

sisustamiseks ning 51 000 eurot ühisvarasse kuuluvate kinnistustega seotud laenu

tagasimakseks. Lisaks panustas kostja JJJ kinnistute remondiks ja sisustamiseks 14 000 eurot,

milline raha pärines kostja lahusvarasse kuulunud ÄÄÄ kinnistu arendajaga peetud vaidlusest.

Hageja vastuväited vastuhagile

6. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata, v.a osas, milles kostja palus jätta hageja

ainuomandisse sõiduki Volkswagen Touran (väärtus 5000 eurot). Hageja jääb esitatud

hagiavalduse seisukohtade juurde. Hageja ei ole nõus enda ainuomandisse arvamiseks

vastuhagis nimetatud vallasasju.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus rahuldas 04.07.2024 otsusega nii hagi kui vastuhagi osaliselt ja jättis

menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Maakohus otsustas:

-

müüa avalikul enampakkumisel JJJ ja KKK kinnistud ning lugeda kinnistute müügist

saadavast rahast kostja lahusvaraks 62,64% ja poolte ühisvaraks 37,36%;

-

ühisvarasse saadava raha arvelt tasuda laenulepingust nr 2012010083 tulenev ühine

kohustus 25.11.2020 seisuga 87 121,05 euro ulatuses AS-i SEB Pank ees, arvestades

kostja tasutud makseid alates 25.11.2020. Ülejäänud raha jagada poolte vahel võrdselt;

-

jätta X OÜ osa hageja ainuomandisse;

-

jätta sõiduk Volkswagen Touran hageja ainuomandisse;

-

mõista hagejalt kostja kasuks välja enamsaadu arvelt hüvitis 3778 eurot;

-

jätta ühisvarana jagamata munakeetja, veekeetja, piimavahustaja Jura, mahlamasina,

dehüdraatori, pannid, potid, kulbid, pannilabidad, pudrunuia jmt, lauanõud, ahjunõud,

vaasid, elektrilise jalavanni, triikraua, fotoaparaadi, suure peretelgi, arvutikomplekti,

skännerprinteri, täispuidust lastevoodi, madratsi, voodipesu, tekid-padjad, rätikud,

kohvrid, sõiduki Chraysler Town and Country võõrandamisest saadud 2994,50 eurot;

-

jätta rahuldamata hageja kasutuseelise nõue.

7.1. Maakohus tuvastas, et pooled abiellusid 14.07.2006 ja nende abielu lahutati 25.11.2020.

Maakohus selgitas, et perekonnaseaduse (PKS) § 35 p 3 alusel lõpeb varaühisus varasuhe

abielu lahutamisel ning ühisvara jagamisele tuleb kohaldada kehtiva PKS § 37 lg-t 3 koos

asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-ga 2.

7.2. Kinnistute osas selgitas maakohus, et kohtul on võimalik jagada pooltele kuuluvaid

kinnistuid kas hageja taotlusel avalikul enampakkumisel või kostja taotlusel kostja

ainuomandisse jättes koos ühise kohustusega. Eksperthinnangu järgi on JJJ kinnistu väärtus 310

000 eurot ja KKK kinnistu väärtus 160 000 eurot, s.o koguväärtus 470 000 eurot. Kuna kostja

ei tõendanud oma väidet, et ta on võimeline tasuma hagejale koheselt õiglase hüvitise, ei

saanud kohus kostja taotletaval viisil kinnistuid jagada. Seetõttu jagas maakohus poolte

ühisvarasse kuuluvad kinnistud müümisega avalikul enampakkumisel nii, et kinnistute müügist

2-21-2650

saadava raha arvelt tasutakse laenulepingust nr 2012010083 tulenev ühine kohustus abielu

lahutamise seisuga 87 121,05 euro ulatuses AS-i SEB Pank ees, arvestades kostja tasutud

makseid alates 25.11.2020.

7.3. Maakohtu hinnangul tuli kinnistute jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest

(PKS § 34 lg 2). Maakohus tuvastas, et mõlemad ühisvarasse kuuluvad kinnistud omandati

abielu ajal 24.05.2012 lepingu alusel kogumaksumusega 142 000 eurot, vahetult enne

kinnistute ostu sõlmisid pooled laenulepingu AS-iga SEB Pank laenu 165 000 eurot võtmiseks

ning abielu ajal 31.08.2012 müüs kostja talle kuuluva ÄÄÄ kinnistu. Müügihinnast 23 945

eurot kanti kostja kontole kostja ühisvara hulka ja 51 000 euro ulatuses tagastas kostja enda

lahuvara müügist osaliselt ühiskohustust AS-i SEB Pank eest. Kostja tõendas, et tema kontole

kanti 14 000 eurot, mis tulenes kostja lahusvarasse kuulunud ÄÄÄ kinnistu arendajaga peetud

vaidlusest. Kostja tõendas, et ta kasutas 23 945 eurot ja 14 000 eurot ühisvara huvides, sh

ühisvarasse kuuluvate kinnistute parendamiseks. Asjaolu, et pooled müüsid 18.01.2012

ühisvarasse kuuluva Tallinnas Helme 13b asuva korteriomandi nr 23 (maakohtu põhjendustes

ekslikult aadressiks märgitud Helme 12b-23), ei muuda kostja lahusvarast tulenevaid panuseid

olematuks. Seega oli põhjendatud JJJ kinnistute müügist saadava raha jagamisel võrdsusest

kõrvale kalduda ning lugeda 62,64% rahast kostja lahusvaraks (kinnistute ostuhind oli 142 000

eurot, kostja panus lahusvarast 88 945 eurot, s.o 62,64% ostuhinnast).

7.4. Maakohus jättis jagamata vastuhagis loetletud vallasvara, v.a sõidukid, kuna hageja ei

soovinud vallasvara enda ainuomandisse ja kohus ei saa poolt sundida eset enda omandisse

vastu tahtmist võtma.

7.5. Maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude seoses sõidukiga Chraysler

Town and Country, kuna sõiduk ei ole kuulunud poolte ühisvara hulka, samuti ei kasutanud

pooled sõidukit liisinglepingu alusel abielu lahutamise aja seisuga, mistõttu pooltel puudus

25.11.2020 seisuga sõiduk, mida jagada, samuti kahjunõue. Lisaks hageja ei tõendanud, et

sõiduk võõrandati abielu ajal nii, et raha ei oleks laekunud ühisvara hulka.

7.6. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja kasutuseelise nõude. Kuna ühisomandis ei ole

ühiste omanike osad ühises esemes kindlaks määratud ning pooltel on oma varaliste õiguste

kaitseks võimalik tugineda PKS § 68 lg 1 erisätetele, siis ei saa hageja kostjalt nõuda

ühisvarasse kuuluvate varaesemete kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel (RKTKo

19.06.2024, 2-17-15677 p-s 19.3). Isegi kui jaatada kostja õigust nõuda hagejalt kasutuseelise

hüvitamist, siis hageja ei tõendanud, millist kokkulepet või kohustust on kostja rikkunud. Asja

materjalidest nähtuvalt ei olnud pooltel kokkulepet, et hageja kasutab kinnistuid ainuisikuliselt

või koos kostjaga. Hageja kinnitas, et ta ei soovinud majas elada, vaid maja müüa ja lahku

minna. Hageja möönis 07.04.2022 toimunud istungil, et tal ei olnud takistusi kinnistu (maa)

kasutamiseks, sest jalgvärav oli lahti.

Hageja apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada kinnistute

enampakkumise tulemi jaotamise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1), hagejalt kostja kasuks

hüvitise suuruse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), hageja kasutuseelise nõude rahuldamata

jätmise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ja menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 9) ning teha uue otsuse, millega rahuldada hageja hagi ja jätta kostja vastuhagi

rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

8.1. Hageja nõustub maakohtu otsusega kinnistute jagamise osas, s.o müüa kinnistud avalikul

enampakkumisel, kuid vaidlustab müügist saadava raha jaotuse. Maakohus hindas kostja

2-21-2650

panuse arvestamisel tõendeid ebaõigesti. Hageja tõendas, et pooled parendasid ÄÄÄ kinnistut

olulisel määral abielu ajal. Lisaks tõendas hageja, et kostja oli poolte abielu ajal pidevalt

võlgades ja hageja aitas teda oma sissetulekutega. Kostja ei tõendanud, et ta kasutas ÄÄÄ

kinnistu müügist saadud 23 945 eurot ja arendajaga peetud vaidlusest saadud 14 000 eurot JJJ

kinnistute parendamiseks. Hageja tõendas, et kostja maksis sellest rahast oma võlgasid tagasi ja

kinnistu ostmiseks ja parendamiseks võeti selle võrra suurem laen AS-st SEB Pank. Lisaks on

ebaõige ka maakohtu arvutuskäik. Maakohus lähtus 142 000 eurost, mitte 165 000 eurost, mis

oli laenusumma. Selliselt vähendas maakohus poolte ühisvara koosseisu ja laenukohustuse

arvelt võetud kohustuste väärtust. Eeltoodud põhjendutel on maakohtu määratud raha

protsentuaalne jaotus ebaõige. Hageja hinnangul tuleb lähtuda eeldusest, et poolte ühisvara

osakaal on võrdne. Lisaks rõhutab hageja, et kinnistute müügist saadud rahast tuleb esmalt

tasuda laenukohustus ja seejärel jagada ülejäänud raha poolte vahel.

8.2. Sõidukiga Chrysler Town and Country seonduva kahju hüvitamise nõude puhul ei saa

hageja tõendada negatiivseid asjaolusid. Kostja peaks tõendama, et raha laekus abielu ajal.

Kostja võõrandas sõiduki oma täisealise tütrele, ei saanud selle eest raha ning kasutas ise

sõidukit edasi. Hageja tõendas, et kostja kasutas sõidukit kuni 23.12.2020. Kohus hindas

vääralt tõendeid ja jättis sõiduki väärtuse ühisvara koosseisu arvestamata, sõiduki lapsele

võõrandamine on selgelt ühisvara koosseisu vähendamine ning seda tulnuks arvestada ühisvara

koosseisu jagamisel.

8.3. Kasutuseeliste väljamõistmine on põhjendatud. Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja

pidanuks tõestama, milline kokkulepe oli hagejal ja kostjal kinnistute kasutamisega seonduvalt.

Hageja oli koos lastega sunnitud kodust lahkuma ja kostja jäi üksinda kinnistut kasutama.

Hageja ei pea põhjendatuks ka kohtu järeldusi sellest, et kuna kasutuseelise nõue jäi

rahuldamata, siis puudub hagejal õigus nõuda asja kasutamist hagi tagamise korras õigussuhte

reguleerimisena või õiguskaitse vahendina.

Kostja apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada kinnistute

jagamise viisi osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1), vallasvara jagamise nõude

rahuldamata jätmise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ja menetluskulude jaotuse osas

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 9) ning teha uue otsuse, millega jagada kinnistud, jättes need

kostja ainuomandisse ja laenulepingust tulenevad kohustused kostja kanda kohustusega tasuda

hagejale hüvitis enamsaadud vara eest, jagada vallasvara, jättes need hageja ainuomandisse

kohustusega tasuda kostjale hüvitis 2720 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

9.1. Maakohus rikkus kinnistute ühisvarana jagamisel oluliselt PKS § 37 lg-t 3 ja AÕS § 77 lg-t

2 ning ei teinud vastavalt Riigikohtu praktika suunistele enim poolte huvides olevat ja õiglast

kohtulahendit. Kohus eksis oluliste asjaolude tuvastamisel, sh jättis tuvastamata kinnistute

väärtuse ja kostja võimekuse maksta hagejale hüvitist ning vallasasjade hagejale jätmise ning

arvestamata, et tegemist on kostja ja tema laste elukohaga juba aastaid, sh kostja laste

sünnikoduga. Maakohus rikkus oluliselt tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise ja

lahendi põhjendamise kohustust. Maakohtu lahendist puudub asjaoludele ja tõenditele tuginev

hinnang selle kohta, milline on kinnistute turuväärtus, sealhulgas jäi maakohtu poolt

analüüsimata ja arvestama kostja poolt kinnistutele pärast abieluliste suhete lõppemist tehtud

parenduste mõju kinnistute väärtuse kasvule. Hageja nõue kostja vastu tuleb tasaarvestada

kostja nõuete ja panustega. Võttes aluseks poolte vahel algselt kooskõlastatud kinnistute

väärtuse 200 000 eurot, tuleks kostjal hüvitada hagejale hüvitis 3689,45 eurot. Kostja tõendas,

2-21-2650

et tal on hüvitise tasumiseks laenuvõimekus olemas (Hüpoteeklaen AS-lt saadud pakkumine

172 500 euro laenamiseks ja AS-i SEB Pank kiri).

9.2. Kostja poolt nimetatud vallasvara tuleb jagada ühisvarana ja jätta hagejale. Maakohus

põhjendas ebaõigesti, et kohus ei saa poolt sundida eset enda omandisse vastu tahtmist võtma.

Kostja selgitas ja tõendas, et vallasasjad on juba hageja käes. Hageja võttis need kinnistutelt

kaasa. Järelikult ei ole tegemist olukorraga, kus hagejat oleks vaja sundida neid vallasasju enda

omandisse vastu tahtmist võtma.

9.3. Maakohus jättis õigesti hageja menetluskulud hageja enda kanda, kuid ebaõigesti kostja

menetluskulud kostja kanda. Maakohus tugines TsMS § 164 lg-le 1, jättes tähelepanuta TsMS §

164 lg 2. Maakohus oleks pidanud jätma kõik menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt

vähemalt need kostja menetluskulud hageja kanda, mille kostja tõi välja 12.06.2024

vastuväidetes seoses hageja poolt oma menetlusõiguste kuritarvitamise ja asjakohatute

vastuväidete ja taotluste esitamisega.

Vastustajate seisukoht

10. Vastustajad vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu, paluvad jätta need

rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega,

leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus määras kinnistute müügist

saadavast rahast kostja lahusvaraks 62,64% ja V.I ja L.U ühisvaraks 37,36% (maakohtu otsuse

resolutsiooni punkt 3.1). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue

otsuse, määrates kostja lahusvara osaks 36% ja poolte ühisvara osa suuruseks 64%. Samuti

tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis ühisvarasse arvamata

sõiduki Chrysler Town and Country hageja nõusolekuta võõrandamisest tuleneva hüvitise,

mõistab hüvitisest poole kostjalt hageja kasuks välja ning tasaarvestab poolte vastastikused

rahalised nõuded kohtuotsuse tervikresolutsioonis. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse

resolutsiooni sõnastust ka enampakkumisel saadava raha jaotamise kohta. Muus osas

apellatsioonkaebuste väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna, kuid ringkonnakohus

muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel. Hageja

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni

juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

12. Apellatsioonkaebuste lahendamiseks selgitab ringkonnakohus esmalt vaidluse ulatust

apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg

1). Maakohus rahuldas poolte nõuded osaliselt ja ka kaebused esitasid pooled üksnes osade

nõuete kohta tehtud otsustuste vaidlustamiseks, mille tulemusel on vaidluse ulatus

apellatsioonimenetluses nõuete kaupa järgmine:



kinnistute jagamise viisi ja maakohtus tuvastatud kinnistute väärtust vaidlustab kostja;



kinnistute enampakkumise tulemi jaotamist vaidlustab hageja;



hagejalt kostja kasuks väljamõistetud hüvitise summa vaidlustab hageja;



vallasvara jagamata jätmist vaidlustab kostja;



kasutuseelise nõude rahuldamata jätmist vaidlustab hageja;



menetluskulude jaotust vaidlustavad mõlemad pooled.

2-21-2650

Kumbki pool ei ole vaidlustanud X OÜ osa ja sõiduki Volkswagen Touran hageja

ainuomandisse jätmist. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause

alusel jõustunud.

13. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest: pooled abiellusid 14.07.2006 ja abielu

lõppes lahutusega 25.11.2020; JJJ kinnistud omandati abielu ajal 24.05.2012 lepingu alusel

kogumaksumusega 142 000 eurot ning vahetult enne kinnistute ostu sõlmisid pooled

laenulepingu AS-iga SEB Pank 165 000 euro laenamiseks; JJJ kinnistud ja AS-ga SEB Pank

sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus on poolte ühisvaraks ja pooled vastutavad selle

laenukohustuse täitmise eest solidaarselt; kostja on võõrandanud temale kuulunud ÄÄÄ

kinnistu, mille eest sai 74 945 eurot, ning selle arvelt tasuti ühiskohustust 51 000 euro ulatuses;

18.12.2012 sõlmis kostja nõude loovutamise lepingu, mille alusel sai tulu 14 000 eurot.

14. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus

(PKS1995) ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele

suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), alates 01.07.2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §-

des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). Kuna ühisvara jagamise hagi

esitati pärast PKS-i jõustumist, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

PKS § 211 lg 1 järgi PKS (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 16.2). Abielu kestel poolte kui

abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25

järgi.

15. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu JJJ kinnistute jagamise viisile, hagejale tema

ühisomandi osa kaotuse eest makstavale hüvitisele ning kostja võimekusele see tasuda.

16. Abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (PKS § 37, AÕS § 77).

Ühisvara hulka kuuluvate kinnistute jagamise viisidena tulevad põhimõtteliselt kõne alla kõik

AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid, mh jätta kinnistud ühele ühisomanikest kohustuse vastu

teisele selle osa rahas hüvitada või müüa kinnistud avalikul või ühisomanikevahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende osa suurusele.

17. Ringkonnakohtu võimalused maakohtust erineva otsuse tegemiseks kaasomandi jagamise

viisi osas on piiratud. Riigikohus on selgitanud, et maakohtu valik kaasomandis oleva asja

jagamiseks ühise omandi lõpetamisel on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei

peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike

tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand tuleb

lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem (RKTKo 10.04.2019, 2-17-11516, p

29; 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 22). Seega tuleb ringkonnakohtul kostja apellatsioonkaebuse

lahendamisel kontrollida, kas maakohus on ületanud kaasomandi jagamise viisi valikul

diskretsiooniõiguse piire, otsustades sellise viisi kasuks, mis on kostjale või mõlemale

kaasomanikule ebamõistlikult koormav või muudel põhjustel ebaõiglane.

18. Kohus saab lõpetada ühisomandi selle jätmisega ühele ühisomanikule üksnes juhul, kui

ühisomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele ühisomanikele tema osa rahas välja

maksma (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 13). Kui kohus leiab, et eseme omandamise eest

tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov

ja võimalus maksta, ei peaks aga kohus jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule),

vaid panema eseme avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud

(RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 25.3).

2-21-2650

19. Maakohus põhjendas õigesti, et ainuüksi sel põhjusel, et koos poolega elavad seal poolte

ühised lapsed, ei anna alust asja jätmiseks kostja ainuomandisse (RKTKo 30.10.2024, 2-21-

6200, p 17). AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi

lõpetamist ning kui pooled ei saavuta kokkulepet kaasomandi jagamise viisi suhtes, otsustab

selle AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kohus. Kaasomandi olemusest tulenevalt peab

kaasomanik arvestama võimalusega, et mõni teine kaasomanik võib soovida kaasomandi

lõpetamist, millega kaasneb vajadus kaasomand jagada mõnel AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisil.

Riigikohus on kinnitanud, et kaasomandi lõpetamine ei riku põhiseaduse §-des 32 ja 33

sätestatud põhiõigusi, sest AÕS § 77 annab võimaluse arvestada kõigi kaasomanike huve ning

tagab neile võimaluse saada oma osa eest õiglane ja kohene hüvitis (RKTKo 11.12.2002,

3-2-1-140-02, p 13). Ka on Riigikohus kinnitanud, et AÕS §-s 77 sätestatud kaasomandi

jagamise viisid ei riiva selles sätestatud õigust kodu puutumatusele.

20. Maakohtul tuli selgitada, kui palju on kostja valmis kinnistute endale saamise eest maksma

ja kas see summa vastab hageja osa õiglasele väärtusele. Seega saab kohus arvestada asjaoluga,

et tegemist on kostja ja poolte ühiste laste koduga, tingimusel, et kostja on võimeline hagejale

tasuma kohese ja õiglase hüvitise kaasomandi kaotuse eest. Kui kostja tahab kinnistuid endale,

kuid ta ei suuda hagejale tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisomandi lõpetamine kinnistute

kostjale jätmisega võimalik.

21. Erinevalt kostja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates hinnanud JJJ kinnistute

väärtuse kohta esitatud tõendeid seaduse kohaselt ja selgitanud välja kinnistute turuväärtuse.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta on jõudnud asjas

esitatud tõendite alusel järeldusele, et kinnistute koguväärtuseks saab pidada eksperthinnangu

nr ARE-224117B alusel 470 000 eurot (III kd, tl-d 48–97). Ringkonnakohtul ei ole alust anda

esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga

võrreldes erinevale seisukohale. Selle tõendiga on tõendatud kinnisasja turuväärtus 06.10.2022

seisuga ning maakohtul ei olnud põhjust kinnistu turuväärtuse hindamisel aluseks võtta

varasemaid poolte arvamusi ega varasemat turuväärtust kajastavat tõendit.

22. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu järeldus, et kostja ei tõendanud oma

väidet tasuda hagejale kohene õiglane hüvitis, on maakohus ekslikult kostja võimekuse

hindamisel aluseks võtnud kinnistute koguväärtuse. Ringkonnakohus leiab, et esmalt tuleb

analüüsida poolte panuseid ühisvarasse ja alles seejärel saab leida õiglase hüvitise suuruse

ühisvara hulka kuuluvast osast. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi.

22.1. 31.08.2012, s.o abielu ajal, müüs kostja ÄÄÄ kinnistu ning tagastas müügist saadust

osaliselt ühiskohustust 51 000 euro ulatuses AS-i SEB Pank ees. Hageja on

apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu järelduse, et ÄÄÄ kinnistu müügist saadu oli

kostja lahusvara, kuna ka kostja tegi sellele kinnistule kulutusi. Riigikohus on leidnud, et PKS

§ 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

01.07.2010 (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 28.1).

22.2. ÄÄÄ kulutustega seonduvalt on hageja olnud oma seisukohtades ebajärjepidev, samas ei

ole hageja menetluses väitnud, et kostja lahusvara väärtus oleks kulutuste arvelt suurenenud.

Hageja soovib üksnes saada ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamist. Nii märgib hageja

07.07.2021 vastuses hagiavaldusele, et tema kulutused on tehtud ühisvara arvelt ning need

tuleb arvata ühisvarasse. Oma 09.05.2022 taotluse teksti punktis 14 märgib hageja, ÄÄÄ

kinnistu tuleks tunnistada abikaasade ühisvaraks, kuid vastavat nõuet esitatud menetluses ei

2-21-2650

ole. Ringkonnakohtu 07.01.2025 istungil selgitas hageja, et soovib, et kohus arvestaks ka tema

panustega, sest kuna elati koos, siis kandis kulutusi ka hageja.

22.3. PKS1995 § 19 lg 2 p 4 võimaldas kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa

töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Seega enne PKS jõustumist tehtud

kulutuste osas saanuks hageja tugineda enda lahusvara või ühisvara arvelt tehtud kulutustele

PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel, kui nende arvelt suurenenuks kostja lahusvara väärtus. Samas ei

ole hageja seda menetluses väitnud, vaid on soovinud enda tehtud kulutuste mahaarvamist

ühisvarast sellest sõltumatult, milleks aga PKS1995 § 19 lg 2 p 3 ega ka PKS § 27 lg 3 alust ei

anna.

22.4. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et hageja esile toodud kulutused ei ole ka sellised,

millele tuginedes saanuks maakohus ühisvara jagamise proportsioonide ja hüvitise määramisel

tugineda. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et on tasunud ÄÄÄ kinnistu (a)

kommunaalmakseid, (b) teinud ülekandeid mööbli ja sisustuse ostuks, (c) toetanud kostjat läbi

oma ettevõtte ja (d) panustanud ÄÄÄ kinnisasja oma tööga. Muudele ühisvarast tehtud

panustele hageja apellatsioonkaebuses ei tugine. Ringkonnakohus annab järgnevalt hinnangu

kulutustele, mille tegemisele hageja apellatsioonimenetluse tugineb.

22.4.1. Hageja on kostja eest tasunud erinevaid ÄÄÄ elamu kommunaalmakseid (II kd tl 93,

kulutused tehtud 10.03.2006–23.10.2006). Ringkonnakohtu hinnangul ei tõsta vara väärtust

selle kommunaalmaksete tegemine, tegemist on olemuslikult kinnisasja jooksvate kulutuste

tegemisega. Hageja on ka menetluses esile toonud, et pooled elasid abiellumise ajal ÄÄÄ

kinnistul ise, st tarbisid kommunaalteenuseid.

22.4.2. Kostja on ka väitnud, et on ostnud lastemööbli (08.03.2009) ja muud sisustust

(01.06.2009 ja 01.06.2009) (II kd 92) 13 394 Eesti krooni (856,03 euro) väärtuses. Kõik

eelnimetatud kulutused on tehtud enne PKS jõustumist 01.07.2010. Ringkonnakohtu hinnangul

ei saa üksikute sisustuselementide ostmist kinnistul asuvasse hoonesse kostja lahusvaraks oleva

kinnistu väärtuse kasvuga võrdsustada.

22.4.3. Kostja on maakohtu menetluses esile toonud, et X OÜ on ostnud ÄÄÄ elamusse

erinevaid esemeid (II kd tl 87, kulutused tehtud 02.05.2007–02.04.2011) ja teinud üürimakseid

hagejale (II kd tl 88–90, maksed tehtud 10.01.2007–06.04.2011). OÜ X tehtud makseid ÄÄÄ

kommunaalteenuste eest tasumiseks, esemete soetamiseks ning sama äriühingu makseid

kostjale kinnisasja üüri eest ei saa pidada hageja panuseks hageja lahusvarasse. Nimetatud

kulutused on kandnud OÜ X ning need ei ole samastatavad ühe abikaasa (hageja) panustega.

22.4.4. Lisaks tugineb hageja sellele, et on kostjat rahaliselt toetanud, mida tõendab raha

ülekandmine hageja arvelduskontolt kostja kontole. Hageja on esitanud nimetatu kohta

13.11.2006–08.08.2012 väljavõtted maksetest (II kd tl 93 pöördel, 92A–92A pöördel). Osaliselt

on hageja ülekanded kostjale tehtud pärast PKS jõustumist. Kehtivas õiguses võimaldab

omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida

PKS § 27 lg 3. Esitatud maksete väljavõtetest (II kd tl 93 pöördel, 92A–92A pöördel) ei ole

võimalik järeldada, et need oleksid seotud kostja lahusvaraga, tegemist on ülekannetega ühe

abikaasa arvelduskontolt teise abikaasa kontole. Abikaasade vaheliste ülekannete selgituseks on

„arveabi“, „papp“, „kallile abikaasale“, „käru“ ja „lauad-toolid“ ja neid ei ole võimalik

seostada ÄÄÄ kinnisasjaga.

22.4.5. Hageja toob apellatsioonkaebuses esile, et hageja tegevuse ja töö tulemusel toimus

siseviimistlus ja sisustamine ning hageja on maakohtu menetluses esitanud 12 faili (09.06.2022

2-21-2650

seisukoha kohaselt 7) tõendamaks, et hageja disainis kõik vineerdetailid selles elamus. Samas

ei ole hageja maakohtu menetluses esile toonud, et sellise disainimise tulemusena oleks ÄÄÄ

kinnisasja väärtus tõusnud. Hageja ei väida, et valmistas, tarnis ning paigaldas nimetatud

detailid, vaid tugineb oma panusena üksnes nende disainimisele. Kostja lahusvaraks oleva

ÄÄÄ kinnisasja väärtuse kasvu üksnes vineerdetailide disainimine ei mõjuta. Asjas ei oma

tähtsust ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostja on laste arvetelt raha endale

kandnud, tuttavatelt laenu võtnud või et kostja on olnud kajastatud maksehäireregistris.

Ühisvara jagamisel eeldab võrdsusest kõrvalekaldumise alus PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel ühe

abikaasa lahusvara väärtuse suurenemist ühisvara arvelt, mida aga hageja ei ole menetluses

väitnud. Samuti ei ole seda võimalik hageja esitatud tõendite alusel järeldada.

23. Vaidlus on ka selles, kas kostja kasutas ÄÄÄ müügihinnast kostja kontole kantud 23 945

eurot ühisvarasse kuuluvate JJJ kinnistute parendamiseks ja kas kostja panustas oma lahusvara

arvelt ühisvarasse 14 000 eurot, mis tulenes ÄÄÄ kinnistu arendajaga peetud vaidlusest.

23.1. Riigikohus on selgitanud, et ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus peab

olema selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega (RKTKo

19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3; RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 25). PKS § 34 lg 2 alusel

nõuet esitada soovival abikaasal tuleb tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara

omandamiseks või parendamiseks. Kui isik ei ole seda asjaolu tõendanud, siis ei ole täidetud

PKS § 34 lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise keskne eeldus.

23.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjenduse ja järeldusega, et kuna kostja ei ole esile

toonud, et talle kuulunuks veel lahusvara, mida saanuks saadud 37 945 euro (23 945 + 14 000)

ulatuses parendada, siis tuleb lugeda tõendatuks, et kostja kasutas saadud raha ühisvara

huvides, sh ühisvarasse kuuluvate kinnistute parendamiseks. Vastupidiselt maakohtu

seisukohale, ei ole kostja ringkonnakohtu arvates tõendanud 37 945 euro seotust ühegi

konkreetse ühisvara esemega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitatud tabeli (I kd, tl-d

93–95) ja kontoväljavõttega (II kd, tl-d 171–200; III kd, tl-d 1–11) tõendanud, mida osteti ja

millised töid tehti ega seda, et need kulutused tehti just JJJ kinnistute parendamiseks. Piisavaks

ei saa pidada kostja väidet, et ostetud ehitusmaterjali ei olnud tal kuhugi mujale kasutada, kuna

muud vara tal ei olnud. Ülal toodud Riigikohtu praktika valguses tulnuks kostjal tõendada, et

kulutused olid seotud konkreetse ühisvara esemega, sellist seotust ei eeldata. Ringkonnakohtu

istungil heitis kostja maakohtule ette selgituskohustuse rikkumist seoses sellega, et kostjal

tulnuks tõendada kulutuste seotust konkreetse ühisvarasse kuuluva varaesemega.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on oma 18.08.2021 e-kirjas selgitanud, et „abielu

ajal võetud kohustused ja omandatud vara tuleb vaikimisi lugeda ühisvara hulka. Kui kostja

leiab, et teatud vara on omandatud või kohustused kantud tema lahusvara arvelt, siis tuleb seda

kostjal tõendada.“. Seega selgitas maakohus, et lahusvarast kantud kulutusi tuleb siduda teatud

ühisvarasse kuuluva esemega.

23.3. Kostja väitis maakohtu menetluses, et parendas JJJ kinnistuid pärast abieluliste suhete

lõppemist ja pärast abielu lahutamist. 23.10.2023 ekspertiisiaktis (IV kd tl 27–40) leidis

ekspert, et parendustööde kogumaksumus ekspertiisi tegemise aja seisuga on 21 194 eurot ja

nende tegemise aja seisuga on 18 758,72 eurot. Küsimusele seoses kinnisvara väärtuse

kasvuga ekspert ei vastanud, kuna sellele vastamine ei ole ehitustehnilist ekspertiisi läbi viiva

eksperdi pädevuses. Kostja esitatud 28.11.2023 ekspertiisitaotluse parendustöödega kaasnenud

kinnistute väärtuse kasvu ulatuse määramiseks jättis maakohus 07.02.2024 määrusega

rahuldamata. Maakohus selgitas, et 18.10.2022 esitatud eksperthinnangus nr ARE-224117B on

ekspert hinnanud JJJ kinnistute väärtuseks kokku 470 000 eurot. Arvestades, et Harju

maakonna palkkonstruktsioonis elamute turg (XXX osas) on keskmisest madalama

2-21-2650

efektiivsusega ning kinnisasja oluliste osade puhul esineb olulisi juriidilisi probleeme, on

vastavatest asjaoludest tulenevalt esitatud hindamistulemus hinnatava turusegmendi

tavapärasest täpsusest tunduvalt madalama täpsusega (±20%). Saue valla üksikelamute

püstitamiseks sobilike hoonestamata maade turg on keskmise efektiivsusega, kuid ka KKK

kinnisasja osas esineb hetkel mõningaid juriidilisi probleeme, mistõttu on hindamistulemus

esitatud vastavale turusegmendile tavapärasest mõnevõrra madalama täpsusega (±15%).

Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et arvestades asjaolu, et kinnistutele tehtud parendustööde

kogumaksumus on väiksem kui kinnistute turuväärtuse hindamistulemuste võimalik täpsus, ei

ole taotletava ekspertiisi läbiviimisega võimalik saavutada kostja soovitud eesmärki.

Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohtul oleks tulnud selles olukorras arvesse võtta

kostja panustega kaasnenud väärtuse kasvu vähemalt kinnistute turuväärtuse täpsusastme

maksimaalses ulatuses, st XXX kinnistu puhul 62 000 eurot (20% 310 000 eurost) ja KKK

kinnistu puhul 24 000 eurot (15% 160 000 eurost). Apellatsioonkaebuses ei tugine kostja

sellele, et maakohus oleks kostja 28.11.2023 ekspertiisitaotluse põhjendamatult rahuldamata

jätnud, samuti ei ole kostja taotlenud ekspertiisi läbiviimist ringkonnakohtus. Kinnistute

täpsusastmed (±20% ja ±15%) tähendavad turuhinna võimalikku kõikumist nii selle

suurenemise kui vähenemise suunas. PKS § 34 lg 2 kohaselt, kui abikaasa kasutab oma

lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hageja

apellatsioonkaebuse väide, et tema tehtud kulutusi tuleks arvestada lähtudes kinnistute

turuväärtuse täpsusastmest, ei ole kooskõlas eelviidatud normiga. Kinnistute väärtuse kasvu ei

saanud maakohus samastada kinnistute väärtust määrava ekspertiisiakti täpsusastme määraga.

23.4. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada JJJ kinnistute

müügist saadava raha jagamisel võrdsusest kõrvale kaldumise proportsiooni osas ning teha

selles osas uus otsus, millega lugeda 36% rahast kostja lahusvaraks (kinnistute ostuhind oli 142

000 eurot, kostja panus lahusvarast oli 51 000 eurot, mis on 36% ostuhinnast) ja 64% rahast

hageja ja kostja ühisvaraks.

23.5. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses täiendavalt sellele, et hagejalt kostja kasuks

väljamõistetavast hüvitisest tuleb maha arvestada hageja investeeringud 1701,50 eurot. Kostja

ei ole kohtumenetluses investeeringute tegemisega seonduvaid asjaolusid esile toonud. Kostja

on üksnes väitnud, et nende olemasolu tuleneb 11.06.2021 vastuhagi lisaks 7 (I kd tl 101)

olevast hageja eelmise lepingulise esindaja e-kirjast, kus investeeringute summa 1701,50 eurot

on läbirääkimiste käigus tehtud arvestustest maha arvatud. Hageja ei ole üheski kohtule esitatud

menetlusdokumendis nimetatud investeeringute tegemist omaks võtnud, kostja viidatud e-kirja

kujul on tegemist poolte kohtuväliste läbirääkimistega. Kuna investeeringute kohta ei ole

pooled ei ole pooled esile toonud mistahes asjaolusid ega esitanud ka tõendeid, ei ole

investeeringute arvestamine ühisvara jagamisel põhjendatud.

24. Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku

lepitud teisiti. Ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks kostja, kes soovib kinnistute

endale jätmist, hüvitama hagejale poole ühisvara hulka kuuluva osa väärtusest. Arvestades

maakohtu tuvastatud JJJ kinnistuste koguväärtust 470 000 eurot, on poolte ühisvarasse kuuluva

osa väärtus 300 800 eurot (64%).

24.1. Hüvitise tasumise võimekuse hindamisel tuleb arvestada ka sellega, et juhul kui kinnistud

jääksid kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale õiglane hüvitis, jääks kostja kanda

poolte omavahelises suhtes ka laenulepingust nr 2012010083 tulenev kohustus (25.11.2020

seisuga laenujääk 87 121,05 eurot) ja et pärast abielu lahutamist on kostja ainuisikuliselt

laenumakseid maksnud.

2-21-2650

24.2. Oma 05.06.2024 kohtukõne kirjalikes seisukohtades on kostja avaldanud, et tema tasutud

laenumaksete osa on 18 480,96 eurot, mis teeb laenukohustuse suuruseks selle aja seisuga 68

640,09 eurot (87 121,05 – 18 480,96). Seega on kummalegi abikaasale langev tasumata

laenuosa suurus kostja väitel 34 320,05 eurot (68 640,09 ÷ 2). JJJ kinnisasjade ühisomandi

väärtuseks on 300 800 eurot (kummagi abikaasa ühisomandiosa 150 400 eurot), AS-le SEB

Pank tasumata laenust jääks kummagi abikaasa hüvitada 34 320,05 eurot ja hageja peaks

kostjale hüvitama kostja tasutud laenumaksetest poole, s.o 9240,48 eurot (18 480,96 ÷ 2).

Sellise arvestuse tulemusena oleks hagejale makstav hüvitis 106 839,47 eurot (150 400 –

9240,48 – 34 320,05 eurot) ja kostjale kuuluva ühisvara väärtuse osa üksnes ühisvara

proportsiooni arvestades 125 320,43 eurot (150 400 – 34 320,05 + 9240,48) eurot.

24.3. Maakohtu menetluses kinnitas kostja, et tal on võimalik tasuda hagejale hüvitist,

tõendades seda krediidiandja 06.05.2021 e-kirjaga (I kd, tl 92), millest nähtub laenupakkumine

90 000 eurot, 08.06.2022 krediidiandja e-kirjaga (III kd, tl 27), millest nähtub võimalik

laenusumma 172 500 eurot ning 21.11.2022 krediidiandja e-kirjaga (III kd, tl 108), millest

nähtub, et pank saab anda kinnituse laenuvõimekuse kohta siis, kui kostja esitab uue laenu

taotluse. Ringkonnakohus selgitab Hüpoteeklaen AS-i 08.06.2022 e-kirja kohta, et selles on

küll krediidiandja märkinud, et kui tagatise väärtus on 230 000 eurot, siis võib olla laenusumma

172 500 eurot, kuid konkreetsema vastuse saamiseks vajab krediidiandja muu hulgas

laenutaotleja viimase poole aasta kontoväljavõtet. Seega puudub eelnimetatud e-kirjas

krediidiandja hinnang selle kohta, kas kostjal on võimekus 172 500-eurose laenu saamiseks,

vaid sellest nähtub üksnes, et tagatise väärtusega 230 000 eurot on maksimaalselt võimalik

taotleda laenu 172 500 eurot. Konkreetselt kostja laenuvõimekust selles kirjas hinnatud ei ole.

Maakohtu menetluses kinnitas kostja, et ta on võimeline tasuma hagejale hüvitist 25 000 eurot

(II kd, tl 31 pöördel) ja apellatsioonkaebuses pidas kostja õiglaseks hüvitiseks 3689,45 eurot

(IV kd, tl 198 pöördel). 06.05.2021 e-kirjast nähtuvalt on kostjale tehtud 90 000 euro suurune

laenupakkumine, mis aga ei taga hagejale kohtu tuvastatud õiglast väärtust omandiõiguse

kaotuse eest. Kuna kostjal tuleks maksta hagejale kinnistute endale jätmise eest suuremat

hüvitist, kui ta on nõus ja võimeline maksma, siis ei saa kinnistuid kostjale jätta.

25. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu määratud kinnistute jagamise viisi toetab

ka asjaolu, et enampakkumise tulemist saab eelduslikult võlausaldaja nõue rahuldatud ja pooled

vabanevad solidaarkohustusest. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagades tuleb üldjuhul

eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist PKS § 38 esimese lause esimese alternatiivi

järgi. Vastasel juhul jääb endiste abikaasade solidaarkohustus panga ees endiselt kehtima ja

jagada saaks seda üksnes abikaasade omavahelises suhtes (RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p

14).

26. Hageja vaidlustab enampakkumise tulemi jaotamist, leides, et esimese kohustusena tuleb

jagada kinnistute müügi puhul poolte solidaarkohustus, seejärel määrata osaluse protsendid ja

alles seejärel tuleks jagada järele jääv summa poolte vahel. Ringkonnakohus hagejaga ei

nõustu. Hageja soovitud tulemi jaotamist ei põhjenda apellatsioonkaebuses toodud kahtlus, et

juhul, kui enampakkumise tulemist ei jätku võlausaldaja nõude rahuldamiseks, jääb hageja

endiselt vastutama ühiskohustuse täitmise eest. Maakohus on põhjendatult selgitanud välja

esmalt ühis- ja lahusvara proportsiooni ja seejärel määranud, et laenulepingust nr 2012010083

tulenev kohustus tuleb tasuda ühisvarasse saadava raha arvelt, kuna tegemist on endiste

abikaasade ühise kohustusega. Hageja väide, et see tuleks tasuda kogu kinnistute müügist

saadud tulu arvelt, arvestamata lahus- ja ühisvara proportsioone, viiks ühise laenukohustuse

osalise täitmiseni kostja lahusvara arvelt.

2-21-2650

27. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses ühis- ja lahusvara proportsioonide määramise

seoses sellega, et maakohus lähtus kinnistute ostuhinnast 142 000 eurost, mitte laenusummast

165 000 eurost. Hageja tugines 07.01.2025 ringkonnakohtu istungil Riigikohtu praktikale ja

AÕS § 77 lg-le 8 ning leidis, et kinnistud tuleb jagada vastavalt kinnistusraamatu kandele ja

lähtudes kinnistute turuväärtusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ühis- ja lahusvara

proportsioonide määramisel lähtuda laenusummast ega ka kinnistute praeguse hetke

turuväärtusest ning selleks ei tulene alust ka AÕS § 77 lg-st 8. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui

abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse

ühisvara arvel. Riigikohtu hinnangul kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus

hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati

(RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 22–23). Seega ringkonnakohus ei nõustu hagejaga väitega,

et maakohtu arvutuskäik on ebaõige.

28. Hageja heidab maakohtule ette seda, et maakohus jättis ühisvarana jagamata sõiduki

Chrysler Town and Country ega arvestanud ka hagejalt kostja kasuks väljamõistetud hüvitise

suuruse määramisel asjaoluga, et kostja võõrandas sõiduki hageja nõusolekuta, millest tekkis

hagejale väidetavalt kahju 2994,50 eurot.

28.1. Pooled kinnitasid ringkonnakohtu 07.01.2025 kohtuistungil, et sõiduki kapitalirendileping

sõlmiti ja sõiduk võõrandati abielu ajal, kuigi apellatsioonkaebuses väidab hageja, et see

võõrandati pärast abielu lahutamist (23.12.2020). Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et abielu lahutamise aja seisuga ei kuulunud Chrysler Town and Country

liisingulepingust tulenevad nõuded ega ka sõiduk enam ühisvara hulka, mistõttu ei saanud neid

ühisvara koosseisus jagada. Võõrandamine abielu ajal (09.07.2019) on tõendatud sõiduki

detailandmetega (I kd tl 149–150) ja Transpordiameti väljastatud andmetega (I kd tl 184).

Tõenditest nähtub sõiduki omandiõiguse üleandmine liisinguandjalt kostja tütrele, kuna

mõlemad pooled on omaks võtnud, et kuni sõiduki registreerimiseni kostja tütre nimele oli

sõiduki omanik liisinguandja. Nende kohaselt on 09.07.2019 saanud sõiduki omanikuks kostja

tütar, seega ei ole õige kostja väide selle kohta, et tütar oleks võtnud liisingulepingu üle. Hageja

väidab ka, et sõiduk võõrandati hageja teadmata ja nõusolekuta ning tehingust ei laekunud

ühisvara hulka raha. PKS § 34 lg 3 kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise

tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara

vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Maakohtu menetluses on kostja selgelt

omaks võtnud, et kostja võõrandamise eest tulu ei saanud (II kd tl 157 ja IV kd tl 154). Seega ei

ole põhjendatud maakohtu väide, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduk võõrandati abielu ajal

nii, et raha ei oleks laekunud ühisvara hulka. TsMS § 231 lg 2 järgi ei ole vaja tõendada

menetluseks omaks võetud asjaolu. Kostja on menetluses väitnud, et abikaasa nõusolekut

tehinguks PKS § 29 lg 1 järgi eeldatakse. Teise abikaasa nõusoleku eeldus on sätestatud

eesmärgiga hõlbustada igapäevast tsiviilkäivet (Riigikogu XI koosseis, 543 SE II, lk 1).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nõusoleku eeldusele tugineda abikaasa, kes on ühisvara

eseme ilma teise abikaasa nõusolekuta võõrandanud. Sõiduki väärtuse tõendamiseks on hageja

esitanud sama sõiduki müügikuulutuse, mille kohaselt oli soodushinnaga sõiduki hind 4899

eurot (II kd tl 129–130). Kostja ei ole esile toonud ega ka tõendanud, et sõiduki võõrandamise

ajal või järgselt oleks jäänud veel liisingumakseid tasuda. Sellest järeldub, et ühisvara väärtus

vähenes sõiduki turuväärtuse võtta. Ringkonnakohtu hinnangul on seega ühisvara väärtus

vähenenud hageja nõusolekuta tehtud tehingu tõttu 4899 euro võrra ja PKS 34 lg 3 alusel tuleb

see arvata ühisvara hulka. Seoses sellega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja

ühisvara osa, s.o 2449,50 eurot.

28.2. Kuna ringkonnakohus arvab eelnimetatud hüvitise ühisvarasse, tuleb muuta ka maakohtu

määratud enamsaadud ühisvara eest hüvitist hagejale. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks

2-21-2650

välja hüvitisena 3778 eurot. Käesolevas otsuses mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks

välja 2449,50 eurot. TsMS § 445 lg-st 1 tuleneb, et kui pooled esitavad menetluses teineteise

vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab,

tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Poolte vastastikused rahalised

hüvitisnõuded tasaarvestab kohus otsuse tervikresolutsioonis ja tasaarvestuse tulemusena

mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 1328,50 eurot.

29. Kostja vaidlustab vallasvara jagamata jätmise ja leiab, et ebaõige on maakohtu põhjendus,

et hagejat ei saa sundida eset enda omandisse vastu tahtmist võtma, kuna kostja väitel on need

vallasasjad hageja valduses. Hageja on menetluses kinnitanud, et ei soovi esemeid enda

ainuomandisse ega võta omaks ühtegi väidet asjade kuulumise ega tema valduses olemise osas

(IV kd, tl 117). Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole

vähemasti üldjuhul põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele

kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega

(RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 23). Üksnes asjaolust, et väidetavalt on ühisomandis

olevad vallasasjad hageja valduses, ei saa järeldada hageja tahet saada nende ainuomanikuks.

Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole esitatud ka tõendeid vallasvara olemasolu, selle

ühisvarasse kuulumise, nende hageja valduses olemise ega ka väärtuse kohta, mistõttu on

maakohus põhjendatult jätnud kostja nõude rahuldamata.

30. Viimasena käsitab ringkonnakohus hageja nõuet kasutuseeliste saamiseks, mille

rahuldamata jätmist hageja vaidlustab. Riigikohus on selgitanud, et lahutatud abikaasa saab

kasutuseelist nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 115, mitte AÕS § 71 lg 2 alusel (RKTKo 2-17-

15677, p 19.4–19.5). Seejuures ei tulene nõudeõigus ainuüksi asjaolust, et üks (lahutatud)

abikaasa kasutab ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise

eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust. Seejuures

ei saa teise ühisomaniku õiguste rikkumiseks automaatselt pidada ühisvara eseme kasutamist

ühe ühisomaniku poolt. Rikkuda saab eeskätt pooltevahelist kokkulepet asja kasutamise kohta

või PKS § 68 alusel tehtud ühisomandisse kuuluva eluruumi kasutamist reguleeritavat

kohtulahendit (RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200/67, p 41). Siinses asjas tõi hageja esile, et ta on

kinnistult lahkunud abikaasade kooselu purunemise tõttu ja et on eluliselt arusaadav, et sellises

olukorras ei ole võimalik ühist kodu edaspidi jagada. 07.04.2022 kohtuistungi protokolli

kohaselt on hageja väitnud, et kostja nõudis hagejalt tagasi JJJ kinnistute võtmed ja

väravapuldi, jalgvärav oli lahti. Samuti märkis hageja, et kui tal oleks võtmed alles olnud, siis

tema soovinuks kinnistud maha müüa ja lahku minna. Soovi kinnisasjad võõrandada kinnitab

hageja ka oma 09.05.2022 menetlusdokumendi punktis 20. Kostja on selgitanud, et palus

võtmed tagasi anda, kuna hageja ise soovis ära minna ja seni, kuni ta võtmed olid tema käes,

viis hageja majast asju ära. Seega on mõlemad pooled üheselt avaldanud, et hageja ei soovinud

JJJ kinnistuid vallata. Seda ei lükka ümber ka pooltevaheline 21.06.2021 e-kirjavahetus (II kd tl

132), millest nähtub, et hageja soovis tulla kinnistutele lapse sünnipäevale, millest kostja

keeldus; ega ka 30.08.2020 Skype sõnumivahetus (II kd tl 154), milles hageja on soovinud

lapsele ja arvutile järele tulla, kuid kostja on sellest keeldunud. Kummastki tõendist ei saa

järeldada, et pooltel oleks olnud kokkulepe selle kohta, et hageja kinnistuid valdab, vaid

tegemist on hageja ühekordsete külastuste sooviga. TsMS § 4 lg 1 esimene lause sätestab, et

kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu

avaldus. Hagimenetluses määravad pooled TsMS § 4 lg 2 kohaselt vaidluse eseme ja menetluse

käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Olukorras, kus pooled on esile

toodud, et hagejal ja kostjal puudus kokkulepe, mille kohaselt olnuks hagejal õigus

vaidlusaluseid kinnistuid vallata ning hageja kolis kinnistutelt ära (kinnistud jäid kokkuleppel

kostja ainuvaldusesse), jättis maakohus õigesti kasutuseelise nõude rahuldamata. Poolte

2-21-2650

kokkuleppe olemasolu või puudumine valdamise kohta on poole esile toodud faktiliseks

asjaoluks ehk tegemist ei ole poole õigusliku seisukohaga, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg

7 järgi seotud. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 4 lg 1 esimesest lausest, lg-st 2 ja TsMS § 5

lg-st 1 tuleneb, et kui kostja tugineb hageja rahalisele nõudele vastu vaieldes oma rahalisele

nõudele, siis on kohus seotud kostja nõudega ja faktiliste asjaoludega, millega kostja oma nõuet

põhjendab (RKTKo 24.01.2023, 2-19-3390, p 12.3). Vastuseks hageja etteheitele maakohtu

selgitamiskohustuse rikkumisele märgib ringkonnakohus, et selgitamiskohustus ei hõlma kohtu

kohustust selgitada poolele esile toodud faktiliste asjaolude muutmise vajadust. TsMS § 328 lg

1 kohaselt peavad menetlusosaliste avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema

tõesed. Kohus eeldab, et juba esile toodud asjaolud on tõesed.

31. Maakohus otsustas jätta otsuse resolutsiooni punktis 3.2 jätta X OÜ (registriosa nr

XXXXXX) V.I ainuomandisse. Maakohus on eksinud äriühingu registrikoodiga.

Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ja märgib määruse tervikresolutsioonis õige

registrikoodi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. Mõlemad pooled on vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtu hinnangul jättis

maakohus põhjendatult menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades ka asjaolu, et nii hagi

kui vastuhagi rahuldati osaliselt. Kuigi ringkonnakohus tühistab apellatsioonkaebuste alusel

osaliselt maakohtu otsuse ja muudab hagi rahuldamise ulatust, ei anna see TsMS § 173 lg-st 3

juhindudes alust muuta kohtuasja menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on

põhjendatud jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 164 lg 1 üldreegli kohaselt

poolte endi kanda. Kuna hagi ja vastuhagi rahuldati osaliselt, puudub alus TsMS § 164 lg-s 1

sätestatud üldreeglist kõrvale kalduda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

33. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)