3-24-964/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-964

Haldusasi

X kaebus tühistada Tallinna Linnavalitsuse otsus jätta

üürileping pikendamata

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Aet Sepman

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.06.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.06.2024

otsus muutmata.

2. Tagastada kaebajale menetluses tasutud riigilõiv kokku 40 eurot.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.02.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama tähtaja kestel ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-964

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus otsustas 28.02.2024 korraldusega nr 191 jätta X 11.01.2024

avaldus eluruumi XXX üürilepingu pikendamiseks rahuldamata ning kohustada X koos

poegade ja abikaasaga vabastama eluruumi hiljemalt 08.07.2024. Otsuse tegemise aluseks oli

märgitud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1, Tallinna Linnavolikogu

17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide

kasutamise, käsutamise ja valdamise korra“ (määruse nr 56 lisa 1) p 371, Tallinna

Linnavaraameti ettepanek ja Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 23.01.2024 koosoleku

protokoll nr 5-12/3.

Korralduse kohaselt anti kõnealune korter kaebajale koos poegade W (snd 2002) ja Cga (snd

2005) üürile Tallinna Linnavalitsuse 22.06.2011 korralduse nr 1149-k alusel. Kaebaja võeti

26.10.2010 arvele munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna määruse nr 56 lisa 3

„Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise

kord“ p 3.1.5 alusel kui eluruumi mitteomav isik teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel.

03.01.2019 andis linn nõusoleku üürniku abikaasa Y majutamiseks samale aadressile. Kaebaja

esitas Tallinna Linnavaraametile avalduse üürilepingu pikendamiseks.

Kinnistusraamatu andmetel kuulub kaebaja nooremale pojale korteriomand Tallinnas aadressil

MMM (ühetoaline korter üldpinnaga 32,8 m2), mille kinkis talle tema vanaema 2016. aastal.

Kuni vanaema surmani oli korteriomand vanaema kasutuses. Poeg on 18-aastane.

Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon asus seisukohale, et kaebaja ei ole linnalt eluruumi

vajav isik. Tal pole tuvastatud puuet ega töövõime vähenemist ning pere sissetulekutest piisab

eluruumi üürimiseks eraturult, lisaks on nooremal pojal kinnisvara. Tallinna Linnavaraamet ei

pea neil põhjustel võimalikuks üürilepingut pikendada. Ka kaebaja noorema poja

statsionaarne õpe XXXs lõppeb juunis 2024.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-dest 41 ja 42 tulenevalt on linnal kohustus tagada

eluruumi teenus inimestele, kes ei suuda füüsilise või vaimse puude tõttu tagada enda või oma

pere põhjendatud vajadustele vastavat eluruumi. Samuti tagatakse eluruum inimesele või

perele, kes sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt ei ole võimeline ise omale eluruumi

tagama. Kaebaja puhul on eluruumi üürile andmise aluseks olnud asjaolud ära langenud.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse

28.02.2024 korraldus nr 191 ning kohustada linnavalitsust andma uus korraldus, millega

pikendataks kaebaja ja Tallinna Linnavalitsuse vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi

üürilepingut viieks aastaks.

Vaidlusalune on korter kahetoaline, üldpinnaga 47,8 m2, keskmises seisukorras. Kaebajal pole

võlgnevusi. Korterit kasutab neli inimest. Kaebaja perekond vajab eluruumi. Noorem poeg ei

saa kolida oma korterisse, kuna ta õpib ja seetõttu on sissetuleku saamise võimalused piiratud.

Vanema poja palk kulub tervikuna pere toidukulude katteks ning abikaasa palgast maksab

pere majandamiskulud, side ja interneti, ostab riideid, ravimeid jm vajalikke asju.

Mõistlikult on ka arusaadav, et neljaliikmeline pere ei saa kolida ühetoalisse korterisse. Pere

sissetulekutest ei piisa eluruumi üürimiseks eraturult. Korralduses pole toodud, millel rajaneb

linna vastupidine järeldus. Kaebaja ülalpidamisel on jätkuvalt kaks abivajavat last, kellest üks

õpib. Eraturul on kahetoalise korteri keskmine üürihind 500 eurot kuus. Kaebaja abikaasal on

terviseprobleemid (diabeet) ja parasjagu tuvastatakse piiratud töövõimet.

Kaebaja kasutab koos perega sama munitsipaaleluruumi 13 aastat. Tegu on nende koduga, mis

on juba remonditud ja sisustatud vastavalt pere vajadusele. Eestis on kõrge inflatsioon ning

2(8)

3-24-964

eriti eluaseme ja toidu hinnad on tõusnud. Üürilepingu lõpetamine toob kaebaja ja tema pere

jaoks kaasa äärmiselt negatiivsed tagajärjed: sobiva eluruumi kaotamine ja suurte kulude

tekitamine.

3. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja sai 2011. a-l munitsipaaleluruumi määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel teistel mõjuvatel

sotsiaalsetel põhjustel ning Tallinna Linnavalitsuse 22.02.2010 määruse nr 17 „Tallinna teise

elamuehitusprogrammi rakendamiseks Raadiku tänaval asuvate eluruumide üürileandmise

kord“ alusel kui noor pere. Kaebaja oli töövõimetuspensionär, kuid töötas.

2014. a-l võõrandas kaebaja talle kuulunud XXX alevikus asuva kinnistu 0,5 ha ulatuses enda

noorema poja vanaemale ning 2,5 ha ulatuses kolmandatele isikutele. Müügilepingu kohaselt

oli müügitehingu väärtuseks 13 000 eurot. Vanaema on praeguseks surnud ja tema pärijateks

selle kinnistu osas on kaebaja pojad.

Kaebajaga 2011. a-l sõlmitud üürilepingut pikendati 2014. ja 2019. aastatel viie aasta võrra,

mõlemal korral lähtudes teistest mõjuvatest sotsiaalsetest põhjustest vastavalt määruse nr 56

lisa 3 p-le 3.1.5.

Üürilepingu pikendamine on praegusel juhul kohaliku omavalitsuse (KOV) kaalutlusotsus,

kuna kaebaja ei ole abivajaja SHS mõttes. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon võttis

arvesse, et kaebaja on töövõimeline isik, kelle sissetulekuks on igakuine töötasu 50 eurot ja

peretoetused 80 eurot. Kaebaja abikaasa on töövõimeline isik, kelle viimase kuue kuu

keskmine sissetulek on töötasu 1122 eurot. Kaebaja vanem poeg on samuti töövõimeline ning

tema viimase kuue kuu keskmine sissetulek on töötasu 1082 eurot. Kaebaja noorem poeg õpib

alates 2021. aastast XXXs statsionaarses õppes. Talle kuulub alates 2016. aastast ühetoaline

korter, milles seni elanud vanaema on nüüdseks surnud. Neil asjaoludel leidis komisjon, et

kaebaja ei ole linnalt eluruumi vajav isik. Pere sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks

eraturult ja nooremal lapsel on kinnisvara.

Kaebaja ega temaga koos linna eluruumis elavad inimesed ei ole puudega, mistõttu neile ei

laiene SHS §-s 42 nimetatud eluruumi tagamise kohustus. Linn on vabatahtlikult laiendanud

isikute ringi, kellele ta annab eluruumi kasutamise võimaluse. Määruse nr 56 lisa 1 p-d 37 ja

371 annavad linnale kaalutlusõiguse, võimaldades nii eluruumi üürilepingu pikendamist, kui

seda nõuavad eluruumi üürimisega seotud olulised asjaolud ja osapoolte põhjendatud huvid,

kui ka mittepikendamist, kui asjaolud on muutunud. Termin „mõjuvad sotsiaalsed põhjused“

on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada konkreetsetest asjaoludest lähtudes.

Kaebajale eluruumi kasutusse andmise ja hilisema pikendamise alused on praeguseks ära

langenud. Kaebaja lapsed on saanud täisealiseks ja kaebaja perekondlik staatus muutunud, nii

et ta pole enam alaealisi lapsi kasvatav üksikvanem. Abikaasa diabeet ja Ukraina sõda ei ole

asjaolud, mis annaks aluse kaebajal jätkata linna eluruumi kasutamist. Linnal pole kohustust

tagada eluruumi täisealistele, töövõimelistele ja ka tööturul aktiivselt osalevatele inimestele,

kellest ühe omandis on ka eluruum Tallinnas. Eluruumi kasutusse andmine on kõrge hinnaga

teenus, mille osutamine on põhjendatud ainult juhtudel, kus isik pole kas puude või

sotsiaalmajanduslike põhjuste tõttu suuteline endale ja oma perele eluruumi tagama. Kaebaja

on 13 aastat saanud kasutada linna eluruumi, kusjuures turuhinnast oluliselt soodsama üüriga.

Kuigi Eesti Vabariik on sotsiaalriik, on sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 1

kohaselt inimesel endal esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul.

Põhiseadus ega muud seadused ei nõua kaebaja olukorras olevale isikule munitsipaaleluruumi

tagamist. Tallinnas on eluruumi taotlejatena arvel üle 1000 inimese ja kehtivaid üürilepinguid

on üle 4500. Tegelikele abivajajatele võimalikult operatiivse teenuse osutamise huvides annab

3(8)

3-24-964

Tallinn alates 01.05.2024 sotsiaaleluruume sotsiaalteenuse koosseisus eluruumi tagamise

teenuse raames ainult nendele isikutele, kelle abivajadust on hinnatud vastavalt SHS-le ja

Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrusele nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise

kord“ (ptk 3). Eluruumi tagamise teenust osutatakse Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021

määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 4 p 14 ja § 18 alusel.

Munitsipaaleluruumide kasutamise võimalus, sh sihtgrupid on reguleeritud Tallinna

Linnavolikogu 08.02.2024 määruse nr 8 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ §-s 13

ja sotsiaaleluruumi kasutusse andmise põhimõtteid reguleerib sama määruse § 1 lg 2. Nendest

sätetest ei tulene kaebajale õiguslikku alust jätkata linna eluruumi kasutamist. Ka

õiguskantsler on leidnud, et juhul kui inimese sotsiaalmajanduslik olukord on nii palju

paranenud, et KOV ei pea talle eluruumi enam tagama, pole inimesel alust KOV-lt sellist abi

nõuda. See ei tähenda, et KOV ei võiks ka neile inimestele eluruumi pakkuda, kuid siis on

tegu KOV vabatahtlikult antava hüvega, mida KOV võib jagada vastavalt sellele, kui palju on

tema käsutuses vabu eluruume, tagades seejuures inimeste võrdse kohtlemise (vt ka

Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-191-13, p 23).

SHS § 41 või § 42 alusel linnalt sotsiaalteenuse, sh eluruumi tagamise teenuse saamiseks tuleb

kaebajal pöörduda Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni poole, kus teostatakse abivajaduse

terviklik hindamine, kusjuures lähtutakse vajadusest, mitte kaebaja soovidest. Kaebaja ei saa

ise valida, millisel viisil ta teenuse osutamist soovib. Kui kaebaja ei võta KOV pakutud abi

vastu, siis ta keeldub abi saamisest ja KOV vabaneb abi osutamise kohustusest.

4. Tallinna Halduskohus jättis 19.06.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

SHS § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine KOV üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille

eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole

sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama. Seadus kohustab KOV üksust kindlustama abivajajale eluruumi

kasutamise võimaluse, kuid ei täpsusta viisi, kuidas seda kohustust tuleb täita. SHS eelnõu

seletuskirjast lähtuvalt võib KOV üksus anda abivajaja kasutusse KOV üksusele kuuluva

eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel – seega

võib KOV valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid tagada tuleb teenuse

kättesaadavus abivajajatele (Riigikohtu otsus nr 5-18-7, p 222). Riigikohus selgitas, et

abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata teenuse taotlemise hetkel (p

230). SHS § 3 lg 1 p 2 kohaselt eelistatakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel abimeetmeid,

mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma

elu võimalikult iseseisvalt.

Määruse nr 24 § 7 lg 3 järgi on sotsiaalteenuste eesmärk toetada abi vajava inimese

toimetulekut, lähtudes tema tegelikest vajadustest. Abi saamiseks esitab taotleja abi vajava

inimese rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles

kirjeldab abivajadust (määruse nr 24 § 8 lg 1). Linnaosa valitsus nõustab ja vajaduse korral

abistab taotlejat taotluse esitamisel (määruse nr 24 § 8 lg 3). Linnaosa valitsus hindab abi

vajava inimese ja/või perekonna abivajadust, sealhulgas sotsiaalmajanduslikku olukorda,

selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust

lühi- ja pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise (määruse nr 24 § 9 lg 1).

Määruse nr 24 § 10 lg 2 kohaselt on linnaosa valitsusel õigus määrata abi kaalutlusotsusega ka

juhtudel, mida ei ole õigusaktides ette nähtud, ning lg 3 p 5 annab aluse abi andmisest

keelduda muu hulgas, kui taotleja või tema perekonna omandis või kasutuses olevate

vahendite abil on võimalik tagada tema või perekonna sissetulek. Teenuse osutamine

4(8)

3-24-964

peatatakse või lõpetatakse määruse nr 24 § 11 lg 1 p 2 järgi muu hulgas, kui teenuse eesmärk

on täidetud või teenuse vajadus on ära langenud.

Määruse nr 25 § 4 lg 1 p 14 nimetab ühe Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenusena

eluruumi tagamise teenust. Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on määruse nr 25 § 18 lg 1

kohaselt tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda

või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust füüsilise

või psüühilise puude tõttu (p 1) või sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu (p 2). Eluruumi

tagamisel eelistatakse linnapoolset abi inimesele eluruumi leidmisel vabaturult, tagades

vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja toetuse (määruse nr 25 § 18 lg 2 p 1), või

annab linn kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi koos muu põhjendatud

abiga, lähtudes linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna haldusotsusest inimese

teenusvajaduse kohta

(p 2). Selline eelistus on kooskõlas SÜS § 5 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt isikul on esmane

vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Eluruumi tagamise teenust

osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast talle ettenähtud eluasemekulude

tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg 3).

Kaebaja ei taotlenud praegusel juhul linnalt eluruumi tagamise teenust laiemalt, vaid

konkreetse seni kasutatud eluruumi üürilepingu pikendamist. Selles olukorras ei saa kohtu

hinnangul vastustajale ette heita, et ta ei viinud kaebaja taotluse lahendamisel läbi eluruumi

tagamise teenusega seonduvat terviklikku hindamist ega pakkunud kaebajale muid võimalikke

teenuseid. Küll aga oli linnal kohustus kaebajale seoses tema taotluse rahuldamata jätmisega

selgitada, millised on tema muud võimalused sotsiaalteenuste saamiseks ja kuidas neid

taotleda (määruse nr 24 § 8 lg 3, SHS § 3 lg 1 p 3, SÜS § 7). Kohtuasja materjalidest, sh

vaidlusalusest haldusaktist sellist nõustamist iseenesest ei nähtu, kuid see ei anna kaebaja

selget tahet arvestades alust haldusakti tühistamiseks. Kohus nendib, et hiljemalt kohtuistungil

sai kaebaja piisavalt teavet võimalike alternatiivsete eluruumi tagamiseks pakutavate teenuste

kohta ning saab neid linnalt soovi ja vajaduse korral taotleda.

SHS § 41 lg 1 ei kirjuta KOV-le ette eluruumi tagamise viisi ega anna isikule nõudeõigust just

KOV-le kuuluva eluruumi üürile saamiseks. Vastustaja pidas kaebaja taotluse lahendamisel

õigesti oluliseks, kas jätkuvalt esinevad linna õigusaktides sätestatud asjaolud, mis olid

eluruumi kasutada andmise aluseks. 2010. a-l võeti kaebaja eluruumi taotlejana arvele kahel

alusel: määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel (teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel) ja määruse

nr 17 alusel kui noor pere. Toona pidas linn oluliseks, et kaebaja oli kahe lapsega üksikema

ning töövõimetuspensionär. Praegu ei ole kaebajal tuvastatud vähenenud töövõimet ega puuet,

mõlemad tema lapsed on saanud täisealiseks ning kaebajal on abikaasa, kellel samuti ei ole

tuvastatud vähenenud töövõimet. Selles olukorras leidis vastustaja põhjendatult, et eluruumi

üürimiseks alust andnud asjaolud on olulisel määral muutunud, mistõttu ei ole üürilepingu

pikendamine põhjendatud.

Olukorda ei muuda kaebaja esile toodud tema enda, abikaasa ja vanema poja

terviseprobleemid. Iga krooniline haigus ei muuda inimest töövõimetuks. Seega ainuüksi

asjaolu, et kaebajal ja tema pereliikmetel on diagnoositud erinevaid haigusi või et kaebaja on

kutsutud kardioloogi vastuvõtule, ei tähenda automaatselt, et linn saaks eeldada, et kaebaja ei

ole töövõimeline. Kaebaja sõnul on nii temal kui ka abikaasal töövõime hindamise või puude

raskusastme tuvastamise menetlus pooleli. Kui neil tuvastatakse vähenenud töövõime või

puue, saavad nad ka selle uuesti linna poole pöördudes muutunud asjaoluna esile tuua. Linn ei

saanud neid asjaolusid aga arvesse võtta vaidlusaluse haldusakti andmisel.

5(8)

3-24-964

Vastustaja leidis põhjendatult, et kaebaja pere sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks

eraturult. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 23.01.2024 koosoleku protokollist nähtuvalt

oli otsustamisele eelnenud kuue kuu keskmine töötasu kaebaja abikaasal 1122 eurot, vanemal

pojal 1082 eurot ja kaebajal 130 eurot (töötasu 50 eurot ja peretoetused 80 eurot). Kokku oli

pere keskmine kuusissetulek seega 2334 eurot. 2024. a-l on Eestis kuutasu alammäär 820

eurot, mida nii kaebaja abikaasa kui ka poja palk ületavad. Kahe sissetuleku teenijaga

neljaliikmeline perekond (harilikult küll sissetulekut teenivate vanemate ja kahe alaealise või

õppiva lapsega) on võrdlemisi tavaline nähtus ja sellega peab Vabariigi Valitsus olema kuutasu

alammäära kehtestades arvestanud. Kaebaja pere toimetulekupiiriks on 680 eurot (200 + (200

× 0,8) × 3). Võttes arvesse kaebaja pere summaarset kuusissetulekut, peaks ka neist

minimaalselt vajalikest veidi suuremaid kulusid arvestades perele jääma kuus piisavalt raha, et

üürida eraturult korterit. 2-toaliste kaebaja perel praegu kasutuses olevaga sarnases suuruses

keskküttega korterite üürihinnad algavad vähem kui 400 eurost. Kohus möönab, et kaebaja

perekonna sissetulek ei ole märkimisväärselt suur ega võimalda tõenäoliselt olulisel määral

sääste koguda, ent nagu linn selgitas, pakutakse abivajavatele inimestele vajaduse korral

näiteks ühekordset toetust eraturult üürikorteri üürimisega kaasnevate erakorraliste kulude

katteks.

Kaebaja esitas istungil sularaha kviitungi, millest nähtuvalt on ta maksnud 20.03.2024

kohtutäiturile 719,48 eurot. Kaebaja ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt aga vastustajale

teatanud, et tal oleks mingeid püsikulusid seoses varasemate võlgade tasumisega. Vastustaja ei

saa kaebaja majandusliku olukorra hindamisel arvesse võtta asjaolusid, millest ta ei ole

teadlik. Kui kaebaja soovib taotleda linnalt eluruumi tagamise teenust eespool kirjeldatud

alustel, tuleb tal linnale esitada kõik asjakohased andmed.

Kaebaja selgitas istungil põhjusi, miks tema täisealised pojad elavad siiamaani temaga ühes

korteris. Kohus nendib, et kaebajal ei ole keelatud elada koos oma täisealiste lastega ning

perekonna abivajadust hinnates võib olla linnal põhjendatud nende soovi korral käsitada neid

jätkuvalt ühe leibkonnana. Täisealiste lastega koos elamine võib ka erasektori üüriturult

eluruumi üürides võimaldada eluasemekuludelt olulisel määral säästa, võrreldes mitmes

väiksemas korteris elamisega. Kui lapsed on täisealised, on KOV-l aga põhjendatud võtta

arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku teenimist ja võimalusi selleks. Kahe alaealise lapsega

pere sotsiaalmajanduslik olukord erineb eeldatavasti oluliselt perekonnast, millel on neli

töövõimelist liiget. Nii on linn õigesti arvesse võtnud kaebaja vanema poja keskmist töötasu

(korralduse õiguspärasuse hindamisel, mis toimub korralduse andmise aja seisuga, ei saa

arvesse võtta kaebaja väidet istungil, et poeg on pärast haldusakti andmist töö kaotanud, kuigi

see võib põhimõtteliselt anda alust taotleda linnalt sotsiaalabi seoses perekonna halvenenud

majandusliku olukorraga). Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et kaebaja poegadele kuulub

kinnisvara. Kaebaja ei esitanud istungil veenvaid vastuväiteid sellele, miks see kinnisvara ei

võimaldaks teenida tulu, mida saaks kasutada perekonna eluasemekulude katteks. Kaebaja

noorema poja omandis olevas korteris elab kaebaja sõnul hetkel ainult korteris elanud

vanaemast maha jäänud koer. Kuigi inimlikult on soov koera elutingimusi võimalikult

muutumatuna hoida mõistetav, on korteri ainult koera pidamiseks hoidmine selle

väljaüürimise asemel kaebaja pere valik, mis ei pane linnale kohustust jätta korterit

potentsiaalse sissetulekuallikana arvestamata. Kuigi kaebaja selgitas istungil, et ta ei näe

potentsiaali XXXs asuvat kinnistut maha müüa, ei väitnud ta, et seda oleks proovitud. Kaebaja

põhjendus, et kinnistu asub linnast väljas, ei ole veenev. XXX alevik asub Tartu linna lähedal

ning kaebajal endal on varem õnnestunud sama maatüki naaberkinnistu müüa.

Samuti ei anna kaebajale alust nõuda üürilepingu pikendamist võlgnevuste puudumine ega

korteris remondi tegemine vastavalt pere vajadustele. Võlgnevused võiksid küll samuti anda

6(8)

3-24-964

alust üürilepingu lõpetamiseks, kuid võlgnevuste puudumine ei ole linnaga üürilepingu

pikendamise ainus tingimus. Üürilepingu tingimuste p 13 kohaselt võib eluruumile parendusi

teha üksnes üürileandja eelneval kirjalikul nõusolekul ning üürnikul ei ole õigust nõuda

üürileandjalt parenduste või muudatuste eest hüvitist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Kaebajal ja tema abikaasal on terviseprobleemid ja praegu tegeletakse töövõime

tuvastamisega. Kuna linna eluasemele on pikk järjekord, on põhjendamatu kohtu viide, et

pärast töövõime puudumise tuvastamist saab kaebaja esitada uue taotluse. Kaebajal on oma

alaealise poja ülalpidamise kohustus. 2200-eurose sissetuleku eest ei ole 4-liikmeline

perekond võimeline üürima korterit vabaturult. Sellise perekonna minimaalne eluasemekulu

on 900 eurot, toidukorv 1200 eurot, ravikulu 200 eurot, riided 100 eurot, koolikulud 50 eurot,

majapidamistarbed 50 eurot. Kaebaja küll saab proovida võõrandada temale kuuluvat vara

XXX alevikus ning perspektiivis tagada oma perekonnale ülalpidamist müügist saadud raha

arvelt, kuid vara müük võtab palju aega ja eluase on perekonnale vajalik juba täna. Arvestades

Eesti üldist ebastabiilset majanduslikku olukorda, kõrget inflatsiooni ja pereliikmete

terviseprobleeme, on üürilepingu lõpetamine ebaõiglane, kuna perekond on abivajav ning

ebapiisava sissetulekuga.

6. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Tallinna linna õigusaktide muutumise tõttu ei anna Tallinna linn enam eluruumi kasutusse

muudel sotsiaalsetel mõjuvatel põhjustel ega saa sellel alusel eluruumi üürilepingut

pikendada. Sotsiaaleluruume ei anta enam viieks aastaks, sest inimese abivajadust hinnatakse

iga aasta uuesti. Kaebaja ei ole pöördunud linna poole enda abivajaduse hindamiseks. Kaebaja

täisealise poja omandis on Tallinna linnas eluruum, kuid Tallinna linnalt eluruumi kasutusse

saamise esimeseks eelduseks on kinnisvara puudumine Harjumaal, sh Tallinnas. Kaebaja

lapsed on nüüd juba täisealised ja kaebaja on abiellunud. Tallinna linnal ei ole kohustust ega

ressurssi tagada linna eluruumi kasutamise võimalus täisealistele ja tööturul aktiivselt

osalevatele ning igakuist sissetulekut saavatele inimestele, kellest ühel on ka enda omandis

olev eluruum Tallinna linnas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata. Halduskohtu otsus jääb muutmata.

8. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud samad põhjendused, millele on halduskohus

oma otsuses juba põhjalikult ja ammendavalt vastanud. Kuna ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega, ei ole tarvis neid siinkohal korrata (HKMS § 201 lg 4).

Kokkuvõttes on linn ja halduskohus õigesti järeldanud, et Tallinna linna eluruumi kasutusse

andmise kord on oluliselt muutunud ja linn saaks eluruumi kasutusse anda (sh üürilepingut

pikendada) juhul, kui kaebaja esitab määruses nr 24 § 7 lg 3 ettenähtud korras taotluse, milles

on kirjeldatud tema abivajadust.

Kaebajaga seotud asjaolud on oluliselt muutunud võrreldes selle ajaga, kui talle anti üürile

linna korter. Kohus tugines õigesti asjaoludele, et kaebaja pereliikmete omandis on kinnisvara,

mille abil nad saavad lahendada oma eluasememuret. Asjaolu, et elu on muutunud kallimaks,

7(8)

3-24-964

on tunnetatav paljudele Eesti peredele ega saa eraldivõetult olla sotsiaaleluruumi andmise

aluseks. Kaebajat ei tohi panna abivajajatega võrreldes eelisolukorda ainuüksi seetõttu, et ta

on linnalt pikka aega üürinud eluruumi soodustingimustel ja see on perele kujunenud koduks,

kus on harjutud elama. Selleks et KOV-l tekiks kohustus eraldada sotsiaaleluruum, peavad

olema täidetud SHS § 41 lg-s 1 täidetud tingimused.

9. Kaebajal ei tulnud tasuda kaebuse ja seetõttu ka apellatsioonkaebuse pealt riigilõivu.

Vaidlus käib sotsiaalkaitsesüsteemi osaks oleva mitterahalise hüvitise (SÜS § 11 p 2 ja § 14)

pikendamata jätmise (äravõtmise) üle, mis on riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 2 mõtte

ning eesmärgi kohaselt riigilõivuvaba. Alusetult tasutud riigilõiv kokku 40 eurot tuleb HKMS

§ 104 lg 5 p 1 ja RLS § 15 lg 1 p 3 koosmõjus tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)