1-11-9423/91-11-9423/9 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-9423

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2011, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-9423 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 14. septembri 2011 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Z.K ja tema kaitsja advokaat Valli Murde määruskaebused

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 384 lg 2 ja § 390 jätta Tartu Maakohtu 14. septembri 2011 määrus

muutmata ja süüdimõistetu Z.K ja tema kaitsja advokaat Valli Murde määruskaebused rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.

Asjaolud

Võru Maakohtu 16.12.2003 otsusega tunnistati Z.K süüdi KarS § 136 lg 1, 2 järgi, KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja KarS § 181 järgi ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 2 kuud

vangistust. Mõistetud vangistusest kuulus koheselt kandmisele 4 kuud vangistust, 10 kuud

vangistust ei pööratud tingimuslikult kahe aastase katseajaga täitmisele ning Z.K kohustati kaheaastase käitumiskontrolli ajal järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

10.02.2005 saabus Võru Maakohtusse kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne, milles kriminaalhooldaja tegi kohtule ettepaneku pöörata Z.K-le mõistetud karistus täitmisele,

sest Z.K ei järginud käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid: ei ilmunud kriminaalhooldaja määratud ajal registreerimisele, ei elanud kohtu poolt kindlaksmääratud kohas ega taotlenud luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks.

Z.K ei ilmunud 02.03.2005 maakohtusse erakorralise ettekande arutamisele, mistõttu Võru Maakohtu 02.03.2005 määrusega kuulutati ta tagaotsitavaks ning määrati tabamise korral kohaldada tõkendina vahistamist.

Lõuna Prefektuuri Kriminaalbüroo 25.08.2011 teatisest nähtub, et 25.08.2011 peeti Z.K Tartus kinni kahtlustatavana kuriteos.

Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus leidis, et Z.K põhjendused temale Võru Maakohtu 16.12.2003 otsusega

katseajaks määratud kontrollnõuete mittetäitmise kohta on ennastõigustavad ega ole tõsiseltvõetavad. Z.K puudus kriminaalhooldaja luba kohtu poolt määratud elukohast kauemaks kui 15 päevaks lahkumiseks. Ebausutavad on tema selgitused selle kohta, et tal polnud

võimalik naasta Eestisse selle tõttu, et temalt varastati dokumendid. Eesti Vabariigi kodanikul

Z.K ei olnud vajadust pöörduda Eestisse naasmiseks võimaluse leidmiseks mitte

Venemaa ametivõimude poole, vaid Eesti konsulaati. Nähtuvalt erakorralisest ettekandest elab

Venemaal Z.K õde. Seega kui Z.K tõesti varastati Sankt Peterburgis

dokumendid ja see oli takistuseks Eestisse naasmisel, oli tal võimalus teavitada enda registreerimisele mitteilmumisest ja selle põhjusest kriminaalhooldajat ka oma õe ja ema kaudu.

Ka pärast karistuse kandmist Venemaal ja Eestisse naasmist ei võtnud Z.K ühendust kriminaalhooldustalitusega. Z.K ei selgitanud, milliseid abinõusid ta rakendas või milles

seisnes tema tegevus, et ta Eestisse tagasi saaks pöörduda. Erakorralise ettekande arutamisel kohtus väitis Z.K vaid, et Vene Föderatsioonist lahkumise loa sai ta konsulaadist pärast vanglast vabanemist.

Maakohus pidas märkimisväärseks, et enda sõnul Sankt Peterburis varguse tagajärjel ilma

dokumentideta jäänud, katseajal viibiv Z.K jätkas õigusevastast käitumist, mille eest

kandis karistust hoopis Pihkva oblastis. Prokuratuuri andmetel kahtlustatakse Z.K

käesoleval ajal KarS § 199 lg 2 p 4 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes kahtlustuse kohaselt selles, et tema, isikuna, kes varem on toime pannud varguse, grupis

koos eeluurimisel kindlaks tegemata isikuga 25.08.2011 kella 03:35 paiku Tartus N. Lunini

tänaval võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil veoautost Scania 115 liitrit diiselkütust

koguväärtusega 138 eurot, s.o samalaadse kuriteo toimepanemises, mille eest teda muuhulgas karistati Võru Maakohtu 16.12.2003 otsusega.

Maakohus leidis, et erakorralises ettekandes väljendatud taotlus pöörata Z.K-le Võru

Maakohtu 16.12.2003 otsusega mõistetud kandmata karistus täitmisele, on põhjendatud.

Z.K ei järginud käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid: ei ilmunud

kriminaalhooldaja määratud ajal registreerimisele, ei elanud kohtu poolt kindlaksmääratud kohas, ei taotlenud luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks. Maakohus märkis, et

Z.K on ilmselgelt hoidunud kõrvale kontrollnõuete täitmisest. Maakohus leidis, et käesoleval juhul ei ole kohaldatav KarS §-s 82 sätestatud otsuse täitmise aegumine.

Määruskaebustes esitatud taotluse sisu

Z.K kaitsja advokaat V. Murde

esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega pikendada Z.K-le määratud katseaega ühe aasta võrra. Kaitsja märgib, et 14.09.2011 toimunud kohtuistungil selgitas Z.K, et 30.09.2004 oli tal

kriminaalhooldajaga kokkulepe, et viimane annab talle loa 15 päevaks tööleasumiseks Sankt

Peterburgis. Z.K ilmus edukalt 27.10.2004 kriminaalhooldaja vastuvõtule ning tema

arvates sai jälle loa tööleasumiseks Sankt Peterburgi. Kahjuks varastati Sankt Peterburgis

kaitsealuselt kõik isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ta ei saanud kokkulepitud ajaks, s.o 25.11.2004, kriminaalhooldaja vastuvõtule tagasi tulla.

Pärast kirjeldatut karistati kaitsealust 27.03.2005 Vene Föderatsiooni KrK § 111 lg 1 (raske

kehavigastuse tekitamine) järgi 4-aastase vangistusega, mille ta kandis täielikult ära. Pärast

3

vangistuse ärakandmist pöördus ta uuesti Eesti saatkonda taotlusega saada luba Venemaalt lahkumiseks, mille kohta väljastati talle dokument 14.08.2011. Ülaltoodust tulenevalt leiab Z.K, et tal esines mõjuv põhjus katseaja jooksul määratud kontrollnõudeid ja talle pandud kohustusi mitte täita, sest tema arvates oli tal kriminaalhooldaja luba lahkuda elukohast tööleasumiseks Sankt Peterburgi. Seda, et talt varastati kõik dokumendid, mistõttu ta ei saanud Venemaalt lahkuda ega ilmuda kriminaalhooldaja vastuvõtule, tuleb lugeda mõjuvaks põhjuseks, kuna sellise juhtumi vastu ei ole keegi kindlustatud. Z.K tunnistab,

et tema viga seisneb selles, et ta 20.08.2011 Eestisse ilmudes ei ole kriminaalhooldajaga ühendust võtnud, aga ühendust ei võtnud ta seetõttu, et arvas, et katseaeg on ammu lõppenud. Z.K arvates näeb KarS § 74 lg 4 ette mitmeid variante kohtuotsuse täitmisega seotud

probleemide lahendamiseks ning kohtumäärusest ei nähtu, miks valis kohus kõige raskema

variandi. Sellega rikkus kohus KrMS § 145 lg 3 p 1 nõudeid. Põhjenduste puudumine

kohtumääruses loetakse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa vaidlustatava kohtumääruse tühistamise.

Z.K esitas ka ise määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ning karistuse täitmisele pööramata jätmist.

Z.K leiab, et maakohus on jätnud arvesse võtmata asjaolu, et kuritegu oli sooritatud

2003. aastal ning seega oleks maakohus saanud kohaldada KarS §-i 82, mis sätestab otsuse

täitmise aegumise. Maakohus ei ole samuti arvestanud, et 8 aasta jooksul ei ole Z.K Eestis toime pannud ühtegi õigusrikkumist. Samuti leiab ta, et arvestada ei tohiks ka tema poolt

toime pandud rikkumisi Vene Föderatsiooni territooriumil, sest seal kehtib teine seadusandlus

ning on palju ebakõlasid Eesti seadusandlusega. Seoses maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tulnuks Z.K teavitada kriminaalhooldajat registreerimisele mitteilmumise põhjusest,

märgib Z.K, et maakohus ei ole arvestanud seda, et kui Vene Föderatsioonis algatati tema suhtes kriminaalasi, mõjutati teda õiguskaitseorganite poolt nii füüsiliselt kui ka moraalselt

ja talle tekitati raske tervisekahjustus. Pärast seda pöördus ta Eesti konsulaati ja palus kaitset

Vene Föderatsiooni õiguskaitseorganite omavoli ja repressioonide eest. Tema pöördumisele

reageeriti üksnes formaalse kirjaga, millest oli vähe abi. Seetõttu ei saanud Z.K ka

kriminaalhooldajale teatada, et viibib Vene Föderatsiooni territooriumil kinnipidamisasutuses.

Z.K palub arvestada, et tal oli mõjuv põhjus kriminaalhooldaja vastuvõtule

mitteilmumiseks. Ta leiab, et tema viibimisest Vene Föderatsiooni kinnipidamisasutuses oleks pidanud kriminaalhooldajale teatama Eesti Vabariigi esindaja Vene Föderatsioonis.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata ja esitatud määruskaebused rahuldamata.

KarS § 74 lg 4 sätestab, et kui süüdimõistetu katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle

pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele.

Kohtule esitatud materjalidest tulenevalt ei ole vaidlust selles, et Z.K on rikkunud temale

käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid. Erakorralise ettekande kohaselt toimus

kriminaalhooldaja viimane kohtumine Z.K-ga 27.10.2004. Järgmisele kokkulepitud kohtumisele 25.11.2004 Z.K ei ilmunud, teavitamata kriminaalhooldajat mitteilmumise mõjuvast põhjusest. Samuti ei reageerinud Z.K kriminaalhooldaja korduvatele kutsetele

vastuvõtule ilmumiseks. Kriminaalhooldajal ei õnnestunud temaga kontakti saavutada ka Z.K poolt antud telefoninumbril ega kodukülastuse käigus Z.K ema elukohta.

Oma käitumisega rikkus Z.K temale kriminaalhoolduse ajaks määratud kohustusi:

ilmuda kriminaalhooldaja juurde määratud ajal registreerimisele, elada kindlaksmääratud elukohas ning taotleda luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks.

4

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on Z.K põhjendused

kontrollnõuete mittetäitmise kohta ennastõigustavad ning põhjendamatud. Asjaolu, et Z.K oli 30.09.2004 taotlenud luba Venemaale sõiduks ning selle loa kriminaalhooldajalt

ka saanud, ei andnud talle alust arvata, et edaspidi puudus tal loa taotlemise kohustus.

Z.K oli teadlik kriminaalhooldusega kaasnevatest kohustustest ning nende mittetäitmisega kaasnevatest tagajärgedest. Z.K väited dokumentide vargusest ei õigusta tema poolt kriminaalhooldaja teavitamise kohustuse rikkumist. Z.K oli võimalik võtta

kriminaalhooldajaga ühendust oma õe ja ema kaudu, mida ta aga ei teinud. Ringkonnakohus

rõhutab, et kriminaalhooldaja vastuvõtule mitteilmumise võimatusest teatamise kohustus lasus Z.K, mitte Eesti konsulaaresindusel nagu leidis süüdimõistetu. Seega oleks Z.K ise pidanud otsima võimalusi teavitada kriminaalhooldajat tema viibimisest kinnipidamisasutuses Venemaal.

Asjaolu, et Z.K ei võtnud kriminaalhooldajaga ühendust ka pärast Eestisse naasmist, näitab ringkonnakohtu hinnangul tema hoolimatut suhtumist kriminaalhooldusega kaasnevatesse kohustustesse. Z.K on enda õigustuseks viidanud KarS §-le 82 ning leidnud, et otsuse

täitmine oli selleks ajaks juba aegunud, mistõttu ta ei pidanud vajalikuks kriminaalhooldajaga kontakteeruda. KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui teise astme kuriteo asjas

tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud kolm aastat. Ringkonnakohus rõhutab, et nimetatud säte reguleerib otsuse täitmisele asumist, mitte otsuse resolutiivosas määratu reaalset täideviimist. Käesoleval juhul oli Z.K suhtes tehtud kohtuotsust õigeaegselt täitma asutud, mistõttu Z.K kohta tehtud otsuse täitmine ei ole aegunud.

Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule peab Z.K-le mõistetud karistuse täitmisele

pööramisel tähelepanuväärseks asjaolu, et Z.K on lisaks katseaja kontrollnõuete

rikkumisele jätkanud õigusvastast käitumist, mille eest kandis Pihkva oblastis vanglakaristust.

Samuti on ta pärast Eestisse naasmist andnud oma käitumisega aluse esitada talle kahtlustus

KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Eelneva alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Z.K-le mõistetud tingimuslik karistus ei ole täitnud oma

eesmärki – Z.K ei ole sellest vajalikke järeldusi teinud ega suutnud edaspidi käituda õiguskuulekalt.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et Z.K-le mõistetud karistus tuleb

täitmisele pöörata ning käesoleval juhul ei ole võimalik määrata Z.K-le täiendavaid kohustusi või pikendada katseaega.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus