3-23-1338/23 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-23-1338

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 23.01.2025, Jõhvi

Haldusasja number 3-23-1338

Haldusasi X (endine X) kaebus Viru Vangla

26.04.2023 käskkirja nr 3-23/1-2/191 tühistamise

nõudes

Menetlusosalised Kaebaja: X

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Ülo Anijalg

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsusele võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.02.2025. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

SJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 26.04.2023 käskkirjaga nr 3-23/1-2/191 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel. Käskkirja asjaolude kirjelduse

kohaselt 26.04.2023 kella 20:00 paiku, teostades V eluhoone V8 eluosakonnas õhtust

loendust, üritas kambris V818 paiknev kaebaja anda II üksuse vanemvalvurile erakirja.

Vanemvalvur ütles kinnipeetavale, et ta ei võta kirja vastu, kuna kell on 20:00 läbi ja

kinnipeetavatelt juba võeti kirju. Antud vastuse peale kaebaja ärritus ja hakkas karjuma

3-23-1338

järgnevalt: „Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan.“ Kinnipeetava poolt

öeldust tundis ametnik ennast solvatuna ning kuna kinnipeetav on varasemalt üritanud

ametnikke erinevate vedelikega visata, siis tundis ametnik ennast ka ohustatuna. Seoses

sellega otsustati kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.

2. Kaebaja esitas 17.04.2023 vaide, milles vaidlustas 26.04.2023 käskkirja nr 3-23/1-2/191.

3. Viru Vangla jättis 31.05.2023 vaideotsusega nr 6-12/169-2 kaebaja vaide rahuldamata.

4. Tartu Halduskohtusse laekus 11.06.2023 kaebaja poolt esitatud kaebus Viru Vangla

26.04.2023 käskkirja nr 3-23/1-2/191 tühistamiseks.

5. Tartu Halduskohus võttis 20.06.2024 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.

6. Vastustaja vastas kaebusele 11.07.2024.

7. Tartu Halduskohus määras 1.08.2024 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus

menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ohuolukorda ei olnud, mis oleks andnud vanglale õiguse

asuda kaalutlusõigust teostama ja haldusakti andma. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajat ei ole

distsiplinaarkorras millegi eest karistatud. Kaebaja üksnes tuletas läbi kambriukse valvurile

meelde, kuidas teda on varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada isegi

rikkumiseks. Seega on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 tähenduses

õigusvastase haldusaktiga, millega koheldi kaebajat põhiseaduse (PS) § 18, VangS § 41 lg 1 ja

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 tähenduses alandavalt ja ebainimlikult ning

piirati ebaseaduslikult kaebaja õigusi ja vabadusi. Vaidlusaluse haldusakti andmisel ei ole

järgitud HMS § 4, § 6 ja § 40 lg 1 ja 2 sätestatud nõudeid ning PS §-st 14 tulenevat hea

halduse tava. Haldusaktis valetatakse, et kaebaja ähvardas ametnikku sitaga üle valada ning

talle anti õigus/selgitused oma seisukoha esitamiseks, kui vaideotsuses mööndakse, et kaebaja

üksnes tuletas valvurile meelde, kuidas üks kinnipeetavatest teda vedelikuga viskas ning

valvurile see ei meeldinud. Samuti kinnitab valetamist fakt, et nii seaduste kui ka kodukorra

kohaselt on vangla kohustatud salvestama kõneterminaali kõnesid, valvurite rinnakaamerad

peavad töötama jne. Kui on vaja esitada kinnipeetava kasuks tõendeid, ei leita tihti

videosalvestisi üles. Kaebaja leiab, et kohane on kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 7 lg-s 3 sätestatud analoogiat, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused lugeda

kinnipeetava kasuks. Eelnevast tulenevalt palus kaebaja tühistada Viru Vangla 26.04.2023

käskkiri nr 3-23/1-2/191.

9. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Kaebaja toob välja, et tema

suhtes ei esinenud ohtu ning seda asjaolu kinnitab tema hinnangul see, et teda pole nimetatud

sündmustega seoses distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu ei ole täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud.

Vastustaja sellega ei nõustunud ja väitis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei

ole sõltuvuses sellest, kas isiku suhtes viiakse läbi mõni muu menetlus. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on ajutise iseloomuga preventiivne meede, et hoida ära

võimalike raskete tagajärgede saabumist ja õigusrikkumiste toimepanemist. Käesoleval juhul

3-23-1338

esines kaebaja poolt vahetult toime pandud sündmuste pinnalt põhjendatud kahtlus selles

osas, et ta võib antud ajahetkel ametnike vastu midagi toime panna. Tegemist oli olukorraga,

mis VangS § 69 lg 1 tähenduses oli tõlgendatav ohuna vangla julgeolekule, mistõttu oli

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud.

Kaebaja poolt viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahendid ei ole asjakohased. 26.04.2023

toimunud sündmuste ajal lähtus kaebajast tegelik ja vahetu oht vanglaametnikele ja vangla

julgeolekule.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati võrdlemisi lühiajaliselt ja vaid nii kaua, kui see oli

vajalik. Kaebaja pole täpsustanud, milles täpsemalt seisneb uurimispõhimõtte väidetav

rikkumine. Vaidlusalune käskkiri on antud vaidlustatud asjaolude põhjal, mis oli piisav VangS

§ 69 lg 1 kohaldamiseks. Ärakuulamise osas sai kaebaja käskkirjast nähtuvalt 26.04.2023

enne haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks, kuid seda ta teha ei soovinud.

Ka on kaebaja kinnitanud enda poolt väljatooduga seda, et vanemvalvur küsis kella 21.00

paiku kaebajalt, kas ta soovib esitada vastuväiteid ja arvamust käskkirja osas enne käskkirja

allkirjastamist. Kaalutlusõiguse osas on käskkirjas kaalutletud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajadust ning leitud, et see oli vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning

edasiste rikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Kõikide VangS § 69 lg 2 meetmete kaebaja

suhtes kohaldamine toimus samuti kaalutletult, mistõttu on kaebaja vastupidised väited

põhjendamatud.

Kaebajal on märkimisväärne haldusmenetluse kogemus ning tema suhtes on korduvalt

kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mistõttu ei olnud talle antud olukorras viibimine

esmakordne ega uudne. Kaebaja loobus selgituste andmisest vabatahtlikult, seega ei ole tema

hilisemad etteheited käskkirja ja ärakuulamise osas asjakohased. Kaebaja väidab, et ta vaid

tuletas ametnikule meelde, et teda on varasemalt vedelikuga visatud. Vastustaja leidis, et

kaebaja seesugused väited on asjakohatud ja ennast õigustavad.

Kaebaja püüab tagantjärgi pehmendada enda tegu ja sisuliselt soovib õigustada enda

provotseerivat ja potentsiaalselt ohtlike tagajärgedega käitumist. Vastustaja leidis, et kaebaja

väited selle kohta, et vastustaja oleks pidanud enne käskkirja andmist küsima meedikute

arvamust meetmete kohaldamise osas, on asjakohatud. Õigusaktid ei näe ette kohustust

hinnata kinnipeetavate tervist enne igakordset täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

Kõnealuse sündmuse toimumise ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lg 1 sätestas, et kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist

kontrollitakse vastavalt vajadusele. Seega ei pidanud vastustaja enne kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist hindama kaebaja tervist.

Vangiregistrist nähtuvalt toimus kaebajal 28.04.2023 kohtumine advokaadiga Raiko Paas, mis

kestis 17.05-17.42. Ajavahemikul 26.04.2023-2.05.2023 sai kaebaja kasutada telefoni

sisuliselt iga päev ja helistas keskmiselt 20-30 minutit. Kaebaja sai jätkuvalt pidada

kirjavahetust ja lugeda üleriigilisi päevalehti. Kaebajal toimus suhtlus ka vanglaametnikega.

Kaebajale võimaldati igapäevaselt jalutuskäike. Seega, kaebaja väited täieliku isolatsiooni

kohta põhjendamatud. Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust salvestada kõike

piiramatus ulatuses. Kaebaja ei ole varasemalt vaidemenetluses viidanud kordagi asjaolule, et

ta sooviks salvestiste säilitamist seoses edasise kohtumenetlusega, siis ei arvestanud ka

vastustaja antud asjaoluga varasemalt. Kokkuvõtvalt leidis vastustaja, et vaidlusalune käskkiri

on õiguspärane ja proportsionaalne HMS § 54 tähenduses. HMS § 63 lg 2 haldusakti tühisuse

tunnuseid antud käskkirja osas ei esine.

KOHTU SEISUKOHT

10. Haldusasja materjalide kohaselt on vaidluse all Viru Vangla 26.04.2023 käskkiri nr 3-

23/1-2/191, millega kohaldati kaebaja suhtes alates 26.04.2023 täiendavaid

3-23-1338

julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise

keelamine, ohjeldusmeetmete kasutamine kasutamine (käerauad), vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramine). Käskkirja faktiliste asjaolude kohaselt 26.04.2023 kella 20.00

paiku ütles kaebaja vanglaametnikule karjudes: "Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui

sitaga üle valan." Kaebaja poolt öeldust tundis vanglaametnik ennast solvatuna ja kuna

kaebaja on varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega visata, siis tundis

ametnik ennast ka ohustatuna.

11. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab

oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka

raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

Kohtupraktikas on leitud, et VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos,

milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus

on tõenäoline. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse

reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal

on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.1 Eelnevast nähtuvalt ei

oma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustades tähtsust, see kas isiku

käitumine, kelle suhtes kohatati täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli õigusvastane või

õiguspärane. VangS § 69 lg 1 eesmärgiks on ohu ennetamine isegi siis, kui see võib tulla isiku

käitumisest, mis hilisema hinnangu järgi osutub kehtiva õiguse kohaselt õiguspäraseks.

Järelikult on ebaõige kaebaja väide selle kohta, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine polnud põhjendatud, kuna kaebaja suhtes ei ole alustatud distsiplinaarmenetlust

ja talle määratud distsiplinaarkaristust.

12. Kaebaja väitis, et tema pole öelnud 26.04.2023 vanglaametnikule kella 20.00 paiku

"Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan", vaid üksnes tuletas valvurile

meelde, kuidas teda on varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada

rikkumiseks.

12.1. Kohtu hinnangul kaebaja eksib arvamuses, et vastustajal polnud õiguslikku alust tema

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kuigi ei ole halduskohtumenetluses

otseseid tõendeid (video- või helisalvestised) selle kohta, mida kaebaja täpsemalt 26.04.2023

kella 20.00 paiku enda kambris viibides oli öelnud, ei pane nende tõendite puudumine ühtlasi

kahtluse alla seda, et VangS § 69 lg 1 koosseis ei oleks täidetud.

Kohtul ei ole siiski kahtlust 26.04.2023 koostatud ettekande nr 3-23-2343 sisu õigsuses ja

täpsuses, mis kajastab kaebaja poolt väljaöeldut. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud ja kohus

ei näe ise alust kahelda vanglaametniku poolt koostatud ettekande õigsuses. Teisisõnu puudub

kohtu hinnangul vanglaametnikul 26.04.2023 juhtunu asjaolude moonutamise motiiv. Väidet:

„kas on parem, kui sitaga üle valan“ tuleb kohtu arvates käsitleda sellisena, mis teoks

saamise korral võib olla äärmiselt nõme ja ebaeetiline tegu, vaid ka iseenesest ohustada

vanglaametniku julgeolekut, kuna igasuguse kehavedeliku pritsimine teise inimese

silma, haava või muule limaskestale võib olla tervisele ohtlik. Seega oht

vanglaametnikele oli olemas.

1 RKHKo 3-3-1-63-09, p 16.

3-23-1338

12.2. Kohus leiab, et isegi kui nõustuda kaebajaga selles, et ta pole vaidlusaluses käskkirjas

kajastatud väljendeid öelnud, siis tema poolt sõnastatud varianti selle kohta, et ta lihtsalt

tuletas vanglaametnikule meede, kuidas ta mõne vedelikuga üle valati, saab terve konteksti

arvestades niikuinii tõlgendada tehtud ähvardustena. Peale seda võiks küll vanglaametnik

tunda endast ohustatuna. Samas, arvestades kaebaja varasemat agressiivset käitumist, oli

temast tulenev võimalik oht kas sama või mõni teisele vanglaametnikule piisavalt tõenäoline,

et seda kõike kaaludes asuma seisukohale preventiivse meetmena täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise üle. Järelikult esines vastustajal faktilistest asjaoludest

tulenevalt alus võtta VangS § 69 lg 1 alusel vastu preventiivseid meetmeid.

13. Kaebaja heidab vastustajale ette HMS § 4 lg 2, § 6 ja § 40 lg 1 ja 2 sätestatud nõuete

(uurimisprintsiibi, ärakuulamiskohustuse ja diskretsiooni teostamise kohustuse rikkumist)

ning PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava rikkumist. Kaebaja väitis, et enne täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist (üksikvangistuse kohaldamist) oleks vastustaja pidanud

konsulteerima meedikuga ja oleks pidanud andma talle võimaluse enda arvamuse

avaldamiseks enne haldusakti väljastamist, kuid seda ei teinud.

13.1. Kohus kaebajaga ei nõustu ja leiab, et vastustaja pole eksinud menetlusnormide vastu.

Esmalt märgib kohus, et vaatamata sellele, et vastustajal esineb kohustus jälgida kaebaja

terviseseisundit, sh takistada selle halvenemist, on kohtupraktikas leitud, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise (lukustatud kambrisse paigutamine) takistuseks ei ole

kinnipeetava vaimsed terviseprobleemid, kuna sellise üksikvangistuse eesmärgiks on muu

hulgas teiste vanglas viibivate isikute ja vanglas viibivate teiste isikute julgeoleku tagamine,

mitte kinnipeetava sanktsioneerimine. Seega ei pidanud vastustaja enne vaidlusaluse käskkirja

väljastamist kontrollima kaebaja vaimset terviseseisundit.

Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle kohta, et tema

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks vastunäidustatud. Oluline on ka

see, et kohaldatud meetmete periood ei olnud liiga pikk, 26.04.2023-2.05.2023. Eelnevat

arvestades ei ole vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet, mis oleks toonud endaga kaasa

kaalutlusõiguse teostades olulisema asjaoluga arvestamata jätmise.

13.2. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja rikkus HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

ärakuulamiskohustust. Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt enne täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist anti kaebajale 26.04.2023 võimalus omapoolsete

vastuväidete andmiseks, kuid kaebaja seda ei soovinud.

Sellest tulenevalt ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta, et vastustaja rikkus enda

ärakuulamiskohustust. Kohus märgib täiendavalt, et HMS § 40 lg 3 p 1 sätestab, et

haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui

viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult

tegutseda. Seega, arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki, võiks

nende kohaldamine toimuda ka ilma, et kinnipeetavale antakse võimalus vastuväidete

esitamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et vangla julgeolek võib olla asjaoluks, mis välistab

ärakuulamisõigust. Sellisel juhul saab kohaldada HMS § 40 lg 3 p 4 ning kinnipeetavat ei pea

ära kuulama.2

13.3. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja rikkus diskretsiooni teostamise

kohustust. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile

seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.

2 RKHKo 3-3-1-76-10, p 24.

3-23-1338

HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Kohtupraktikas on leitud, et jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja

kohaldada, tuli vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada ka rakendatavate meetmete ja nende

rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuli vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada

kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise

julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist

rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega.3

13.4. Kohus eelnevalt leidis, et vastustaja langetatud ohuhinnang kaebaja võimaliku käitumise

kohta ja selle tagajärjel langetatud otsus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid

preventiivse meetmetena osutusid õigeks.

Järgmisena tuli vastustajal diskretsiooni teostades otsustada kohaldatavate meetmete valiku ja

nende kestvuse üle. Vaidlusaluses käskkirjas on toodud kaalutlused iga kasutusele võetava

meetme kohta, miks on see vajalik selle kohaldamise eesmärgi saavutamiseks

(vanglaametnike julgeoleku tagamine). Samas on mööndud, et valitud meetmete kohaldamine

on ainuke võimalus vanglaametnike julgeoleku tagamiseks.

Käskkirjast ei nähtu aga selgeid kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest. Vaatamata sellele

ei pea kohus seda vajakajäämist oluliseks menetlusveaks. Vastustajal ei olnud antud juhul

muid tõhusamaid võimalusi vanglaametnike julgeoleku tagamiseks, mis oleksid sama

efektiivsed ja kaebaja õigusi vähemriivavad. Seega, sisuliselt oli vastustaja kaalutlusõigus

redutseerunud nullini.

Oluline on ka see, et vanglaametniku turvalisuse tagamine vanglas on suurema kaaluga hüve.

Riigikohus on analoogses olukorras samuti hinnanud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirja õiguspäraseks. Seega leiab kohus, et vastustaja eksimus diskretsiooni

teostamisel ei ole oluline ja selle olemasolu ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust.

14. Kaebaja väitis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames ei saanud ta

kordagi helistada lähedastele, ei saanud liikuda ja suhelda ning oli ööpäevaringselt

isolatsioonis. Kohus selgitab, et vastavalt vaidlusalusele käskkirjale piirati kaebaja

vanglasisese liikumisvabadust ööpäevaringselt lukustatud kambris hoides. Seega, sellised

meetmed nägi ette vaidlusalune käskkiri ning kohus ei ole halduskohtumenetluse käigus

tuvastanud selle õigusvastasust. Helistamise võimaluse piiramine ei ole vaidlusaluses

käskkirjas ette nähtud.

Kuna vaidluse all on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspärasus ja

võimalik helistamise piirang on eraldusseisev toiming, mida kaebaja pole vaidlustanud, jätab

kohus kaebaja väide helistamisvõimaluse piiramise osas tähelepanuta. Lisaks märgib kohus,

et vastustaja selgitusel sai kaebaja helistamise võimaluse ka täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.

15. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Viru Vangla 26.04.2023 käskkiri nr 3-23/1-2/191

vastab HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 esitatud nõuetele ning selle tühistamiseks ei

ole alust.

16. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.

17. Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158

lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1).

3 RKHKo 3-3-1-33-10, p 13;

3-23-1338

Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud

kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud kohtult halduskohtumenetluse käigus kantud

menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Kirjeldatu alusel kaebajal ega vastustajal ei ole

tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid, mistõttu puudub vajadus menetluskulude

jagamiseks ja väljamõistmiseks. Kaebajale antud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda

(HKMS § 118 lõiked 2 ja 3).

18. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)