2-22-17809/52 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Viktor Bome

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-17809

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

P.E hagi V.Q vastu rahalises nõudes

122 663,33 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi aeg

Hageja P.E (isikukood XXX; elukoht xxx), rõa korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev (e-post

aleksei.vassiljev@sadekov.ee)

Kostja V.Q (isikukood XXX; elukoht xxx; e-post xxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas (e-post

tanel@lexit.ee)

20.11.2024.a.

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt V.Q hageja P.E kasuks välja põhivõlgnevus summas 100 000 eurot.

3. Välja mõista kostjalt hageja kasuks kõrvalnõudena viivis kindla summana, mis on

25.11.2022 seisuga 13 903,33 eurot ja edaspidi protsendina 0,024% päevas põhinõudelt

(100 000 eurot) alates 26.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist

otse Tallinna Ringkonnakohtule.

Hageja nõue

Hageja P.E ja kostja V.Q olid abielus ning abielu ajal sõlmisid pooled abieluvaralepingu, millega

valiti varalahusese režiim ja jagati ühisvara. Seoses abielu lahutamisega ning ühisvara jagamisega

pidi kostja tasuma hagejale hüvitist 100 000 eurot. Tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda

kostjalt viivist null koma null kakskümmend neli protsenti (0,024%) tähtajaks tasumata summalt iga

viivitatud päeva eest (dtl 8 – 15). Samuti oli abieluvaralepingust tulenevalt kostjal kohustus tasuda

Hüpoteeklaen AS-le Laenulepingust tulenevad kohustused (dtl 8 – 15). Hageja tasus ajavahemikul

13.03.2018 – 11.04.2019 Hüpoteeklaen AS-le Laenulepingust tulenevate kohustuste katteks

8764,94 eurot (dtl 16 – 17).

Kostja tasus ajavahemikul 24.03.2022 – 16.11.2022 hagejale 10 245,61 eurot. Hageja loeb sellest

summast esmajärjekorras tasutuks abieluvaralepingu punktis 3.1.3 märgitud Laenulepingust

tulenevate kohustuste katteks (kostja asemel hageja poolt ajavahemikul 13.03.2018 – 11.04.2019

Hüpoteeklaen AS-le tasutud 8764,94 eurot), seejärel abieluvaralepingu punkti 3.5.2 viimases lauses

märgitud viivise katteks summas 1480,67 eurot.

Hageja palub kohtul kostjalt hageja kasuks välja nõuda põhivõlana 100 000 eurot. Hageja palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivist kindla summana, mis on 25.11.2022 seisuga 13 903,33

eurot ja edaspidi protsendina 0,024% päevas põhinõudelt (100 000 eurot) alates 26.11.2022 kuni

põhinõude täitmiseni (dtl 5).

Kostja seisukoht

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja sõlmis AS-ga Hüpoteeklaen

11.10.2020 tarbijakrediidilepingu nr. 2615.1017.A, mille kohaselt võttis kostja laenu 50 000 eurot

(dtl 161-170). Nähtuvalt eelviidatud tarbijakrediidilepingust kohustus kostja alates 10.11.2020

teostama igakuiseid tagasimakseid summas 626,05 eurot. Kostja esitatud arveldusarve väljavõttest

nähtub kostja poolt hageja teostatud maksed (dtl 171-173). Kostja on pärast tarbijakrediidilepingut

tasunud hagejale 31 550 eurot. Kostja tasus nimetatud summad hageja kontole, et hageja tasuks AS-

le Hüpoteeklaen igakuiseid makseid. Hageja on ise kinnitanud, et tasus AS-le Hüpoteeklaen 8764,

94 eurot. Seega summa 22 785,06 eurot on hageja saanud ilma õigusliku aluseta. Kostja võõrandas

kinnistu, mida tagas AS Hüpoteeklaen hüpoteek 16.05.2019 (dtl 174 - 187). Tulenevalt eelviidatud

müügilepingu punktist 4.2.1. kanti müügihinnast 49 347, 95 eurot AS-le Hüpoteeklaen. Sellega

täitis kostja oma kohustuse AS Hüpoteeklaen ees.

Kostja poolt esitatud arveldusarve väljavõttest nähtub samuti, et pärast abieluvaralepingut on kostja

teostanud erineva selgitusega makseid kokku 78 076,03 eurot (kostja ei ole arvestanud makseid, mis

on seotud tema lastele A ja B tehtud makseid kokku 173 eurot). Lisaks sellele leppisid pooled

kokku, et kostja tasub makseid läbi kostja ettevõtte G (registrikood xxxxx). Kuivõrd kostjal puudus

teine võimalus tasuda makseid, kui töötasu, siis sellisel viisil makseid ka teostati. Hageja reaalselt

mingeid töökohustusi kostja ettevõttes ei täitnud. Perioodil 03.05.2020 – 10.03.2022 tasus kostja

läbi oma ettevõtte hagejale rahalisi vahendeid kokku 18 943,10 eurot (dtl 188 - 189). Seega

erinevate maksetena on kostja tasunud hagejale kokku ligemale 97 000 eurot. Samuti leppisid

pooled kokku, et kostja annab hagejale üle sõiduki Porsche 911 Carrera 4 (dtl 190). Nimetatud

sõiduki soetas kostja 2019 aastal suvel. Nimetatud sõiduki väärtus on ligemale 39 000 eurot (dtl

191).

Kostja on seetõttu seisukohal, et ta ei pea hagejale 100 000 eurot koos viivistenõudega tasuma.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud

ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele

kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on

võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse

rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt

kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks

poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud

teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

PKS § 15 lg 1 sätestab, et abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab

neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes

võrdsed õigused ja kohustused. Nad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna

vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees

abieluga seotud kohustuste täitmise eest. PKS § 15 lg 2 kohaselt osalevad abikaasad ühise

koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt.

Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma

võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks. PKS § 15 lg 3 sätestab, et

käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumine võib olla üksnes abielu

lahutamise nõude aluseks. PKS § 16 lg 1 sätestab, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma

tööga ja varaga perekonda ülal pidama. PKS § 16 lg 2 kohaselt hõlmab perekonna ülalpidamine

tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise

majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste

ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). PKS § 16 lg 3 sätestab, et

kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks

ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna

ülalpidamisel käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud

teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu

on põhjustanud tema ise oma käitumisega. PKS § 16 lg 4 sätestab, et abikaasa võib nõuda

ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne ülalpidamishagi kohtule esitamist. PKS § 17 sätestab, et

kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et

tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. PKS § 25

sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud

esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei

kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade

ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

PKS § 29 lg 1 sätestab, et kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid

teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks

abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise

abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja

perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. PKS § 35 p 2 sätestab, et varaühisuse varasuhe

lõpeb, kui sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu

abieluvarasuhe. PKS § 58 kohaselt käsitatakse varalahususe korral abikaasasid varalistes suhetes

isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. See ei mõjuta käesoleva seaduse 3. ja 5. peatüki sätete

kohaldamist. PKS § 59 lg 1 sätestab, et abikaasad võivad omavahelise kokkuleppega (edaspidi

abieluvaraleping): 1) lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu

alusel kehtiva varasuhte; 2) kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või 3) seaduses

ettenähtud juhtudel teha muudatusi valitud varasuhtes. PKS § 59 lg 2 kohaselt võib

abieluvaralepingu sõlmida enne abiellumist või abielu kestel. Enne abiellumist sõlmitud

abieluvaraleping jõustub abielu sõlmimise päeval.

Tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus:



P.E (hageja) ja V.Q (kostja) abielu sõlmiti 12.06.2001 ja lahutati Harju Maakohtu 14.12.2021

otsusega (jõustunud 14.12.2021).



22.02.2018 sõlmisid pooled abieluvaralepingu, millega valiti varalahususe režiim ja jagati

ühisvara järgneval viisil:

Harju maakonnas xxx vallas xxx alevikus xxx asuv korteriomand, mille eriomandi

esemeks on eluruum nr 2, üldpinnaga 32,8 ruutmeetrit, koos selle oluliste ja päraldistega

(edaspidi nimetatud Korteriomand) jääb kostja lahusvaraks (abieluvaralepingu punkti

3.1.1).

Harju maakonnas xxx vallas xxx alevikus xxx asuv kinnistu koos selle oluliste osadega ja

päraldistega (edaspidi nimetatud Kinnistu) jääb kostja lahusvaraks (abieluvaralepingu

punkt 3.1.2).

Kostja kohustub tasuma hagejale seoses ühisvara jagamisega hüvitist summas ükssada

tuhat (100 000) eurot, milline summa on hagejale enne käesoleva lepingu sõlmimist

tasumata. Nimetatud summa kohustub kostja tasuma hageja poolt näidatud kontole

hiljemalt kahekümne teiseks veebruariks kahe tuhande kahekümne esimesel aastal

(22.02.2021). Tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist null koma

null kakskümmend neli protsenti (0,024%) tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva

eest (abieluvaralepingu punkt 3.5.2).

Laenulepingust tulenevad kohustused (V.Q ja Hüpoteeklaen AS, registrikood 11663703,

vahel 11.10.2017.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 2615.1017.A tulenevad

kohustused, mille tagatiseks on Kinnistule seatud hüpoteek) jäävad üksnes kostja

lahuskohustusteks ning nende täitmise eest vastutab üksnes kostja (abieluvaralepingu

punkt 3.1.3).

Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja täitnud abieluvaralepingu punktist 3.1.3 tulenevat kohustust

tasuda Hüpoteeklaen AS-le Laenulepingust tulenevad kohustused. Kuna hageja tagas

Laenulepingust tulenevad kohustuste täitmist Hüpoteeklaen AS-ga sõlmitud käenduslepinguga,

siis täitis need hageja. Ajavahemikul 13.03.2018 – 11.04.2019 tasus hageja Hüpoteeklaen AS-le

Laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 8764,94 eurot. Kostja ei ole täitnud samuti

abieluvaralepingu punktist 3.5.2 tulenevat kohustust tasuda hagejale hüvitisena 100 000 eurot

hiljemalt 22.02.2021. Abieluvaralepingu punktist 3.5.2 tuleneva kohustusega täitmise

viivitamisega moodustab hagiavalduse esitamise päeva (25.11.2022) seisuga samas

lepingupunkti viimases lausega ettenähtud viivis 15 384 eurot. Ajavahemikul 24.03.2022 –

16.11.2022 tasus kostja hagejale 10 245,61 eurot. Hageja loeb sellest summast esmajärjekorras

tasutuks abieluvaralepingu punktis 3.1.3 märgitud Laenulepingust tulenevate kohustuste katteks

(kostja asemel hageja poolt ajavahemikul 13.03.2018 – 11.04.2019 Hüpoteeklaen AS-le tasutud

8764, 94 eurot), seejärel abieluvaralepingu punkti 3.5.2 viimases lauses märgitud viivise katteks

summas 1480,67 eurot. Hageja palub kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlana 100

000 eurot ja kõrvalnõudena viivist kindla summana, mis on 25.11.2022 seisuga 13 903,33 eurot

ja edaspidi protsendina 0,024% päevas põhinõudelt (100 000 eurot) alates 26.11.2022 kuni

põhinõude täitmiseni.

AS Hüpoteeklaen 11.10.2017.a. tarbijakrediidilepingust nr 2615.1017.A tulenevad kohustused

Kostja ei nõustu sellega, et kostja ei ole täitnud oma kohustust hageja ees. Kostja väidab, et tema

poolt pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist hagejale teostatud maksed summas 31 550 eurot

olid tasutud hageja kontole, et hageja tasuks AS-le Hüpoteeklaen igakuiseid makseid. Hageja on

ise kinnitanud, et tasus AS-le Hüpoteeklaen 8764,94 eurot. Seega summa 22 785,06 eurot on

hageja saanud ilma õigusliku aluseta. Kostja võõrandas kinnistu, mida tagas AS Hüpoteeklaen

hüpoteek 16.05.2019. Tulenevalt eelviidatud müügilepingu punktist 4.2.1. kanti müügihinnast

49 347,95 eurot AS-le Hüpoteeklaen. Sellega täitis kostja oma kohustuse AS Hüpoteeklaen ees.

Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et „kostja tasus nimetatud summad (ajavahemikul

12.10.2017 – 07.02.2018 kostja pangakontolt hageja pangakontole ülekantud 31 550 eurot)

hageja kontole, et hageja tasuks AS-le Hüpoteeklaen igakuiseid makseid“. Hageja märgib

kõigepealt, et nimetatud väite on loogikaveaga, sest laenu ei võeta eesmärgiga teha samast

laenulepingust tulenevad tagasimaksed, laenu võtmise eesmärgiks on reeglina mingi ostu või

tegevuse finantseerimine (ka käesoleval juhul võtsid pooled laenu eesmärgiga osta mööbel ja

sisustus). Teiseks osundatud väited on vastuolus 22.02.2018 abieluvaralepingu tingimustega,

loogikaga ja eesmärgiga. Enne 22.02.2018 abieluvaralepingu sõlmimist (ehk ajavahemikul

11.10.2017 – 22.02.2018) täideti eelduslikult ühisvaraks olevad laenukohustused ühisvara arvelt.

22.02.2018 abieluvaralepingu sõlmimisega muutusid laenukohustused kostja lahuskohustusteks

(p 3.1.3) ja hageja pangakontol olev raha hageja lahusvaraks (p 3.2). 22.02.2018

abieluvaralepingu punktides 3.1.3 ja 3.2 sätestatud tingimustel puuduks sisu, kui oleksid õiged

kostja väited, et hageja oleks pidanud tegema tagasimaksed AS-le Hüpoteeklaen kostja poolt

ajavahemikul 12.10.2017 – 07.02.2018 hageja pangakontole ülekantud rahavahendite arvel.

Mistahes kahtluste vältimiseks selgitab hageja, et tarbijakrediidileping nr. 2615.1017.A oli

sõlmitud eesmärgiga osta mööbel ja sisustus elamusse xxx, xxx alevik, xxx vald, Harju

maakond. Tarbijakrediidilepingu alusel saadud rahavahendid olid kulutatud vastavalt sellele

sihtotstarbele. Mööbel ja sisustus otseti Samiks OÜ-lt, mille kinnitamiseks esitab hageja kohtule

pangakonto väljavõte, kust nähtuvad ülekanded Samiks OÜ-le (12.10.2017 summas 16 000 eurot

ja 15.11.2017 summas 5 983.50 eurot) ostetud mööbli ja sisustuse eest. Samiks OÜ-lt ostetud

mööbel ja sisustus oli müüdud koos Hommiku tee 3 elamuga vastavalt 16.05.2019

müügilepingule, mille arvel oli tasutud täies ulatuses tarbijakrediidilepingust nr. 2615.1017.A

tulenevad kohustused ja ülejäänud osa müügihinnast sai kätte kostja. Esitatud pangakonto

väljavõttest nähtub samuti, et 22.02.2018 seisuga (abieluvaralepingu sõlmise aeg) oli hageja

pangakonto saldo 42.34 eurot. Sel põhjusel ei saanud hageja „ajavahemikul 12.10.2017 –

07.02.2018 kostja pangakontolt hageja pangakontole ülekantud raha“ arvelt teha ajavahemikul

13.03.2018 – 11.04.2019 Hüpoteeklaen AS-le makseid summas 8764, 94 eurot.

Kohus leiab, et vaidlus puudub, et kostja on kandnud hageja pangakontole pärast

tarbijakrediidilepingut 31 550 eurot (vastavas suuruses summa nähtub kostja tõendist maksetest

hagejale perioodil 12.10.2017 (ehk esimene ülekanne ajast peale tarbijakrediidilepingu

sõlmimist) kuni 07.02.2018 (ehk viimane ülekanne enne abieluvaralepingu sõlmimist

22.02.2018)). Küll aga ei ole sellel faktilisel asjaolul mitte mingisugust tähtsust antud asja

lahendamisel, kuivõrd vaidlust ei saa olla faktilises asjaolus, et kuni 22.02.2018

abieluvaralepingu sõlmiseni kehtis poolte vahel varaühisuse varasuhe, mistõttu moodustas kostja

pangakontol olev raha ühisvara ja see jäi ühisvaraks ka pärast raha ülekandmist hageja

pangakontole. Viidatud abieluvaralepingu eelsel ajal oli nii viidatud laenukohustuse kui ka

kontodel olevate rahade puhul tegemist ühisvaraliste kohustuste ja varadega, millega seotud

küsimused mh lahendatud abieluvaralepingu sõlmimisega. Samal põhjusel on alusetud kostja

väited, et osa raha oli ülekantud justkui „õigusliku aluseta“ kuivõrd raha oli oma olemuselt

poolte ühisvara olenemata sellest kelle kontol see parasjagu asus ja selle liigutamiseks ei ole

mingeid õiguslike aluseid vaja, raha kuulus samaaegselt mõlemale. Poolte kontodel olevate

rahasummade ühivaralisus lõppes alles ühisvara jagamise aja seisuga. Seega kostja vastuväited ei

muuda kuidagi olematuks seda, et võlg laenuandja ees oli üleval ka peale abieluvaralepingu

sõlmimist ja hageja täitis kostja eest juba oma lahusvara arvelt kostja lahusvaralist kohustust

kokku summas 8764,94 eurot. Kohus leiab seejuures, et kostja märkus, et pärast 16.05.2019

kinnistu (mida tagas AS Hüpoteeklaen hüpoteek) võõrandamist, täitis kostja oma kohustuse AS-

le Hüpoteeklaen ees, ei muuda kuidagi olematuks faktilist asjaolu, mille üle mh vaidlus puudub,

et hageja tasus kostja eest Hüpoteeklaen AS-le tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste

katteks 8764,94 eurot.

Ülekanded

Kostja väidab, et kostja poolt esitatud arveldusarve väljavõttest nähtub, et pärast

abieluvaralepingut on kostja teostanud erineva selgitusega makseid kokku 78 076,03 eurot

(kostja ei ole arvestanud makseid, mis on seotud tema lastele A ja B tehtud maksetega kokku 173

eurot).

Hageja leiab, et asjakohatud on kostja väited, et pärast abieluvaralepingut on kostja teostanud

erineva selgitusega makseid kokku 78 076,03 eurot. Hageja selgitab, et kostja esitatud

pangakonto väljavõttest nähtub, et väljamaksete tegemisel määras kostja väljamaksete selgitustes

alati, millist kohustust ta täidab (abieluvaralepingust tulenevate kohustuste täitmisel tegi kostja

väljamaksed selgitusega „AVL“ (ehk abieluvaraleping)). Sellest tulenevalt on asjakohased

üksnes need maksed, mis on tehtud pärast 22.02.2021 (abieluvaralepingu punktist 3.1.3 tulenevat

kohustuse sissenõutavaks muutumist) selgitusega „AVL“. Ajavahemikul 24.03.2022 –

16.11.2022 on kostjalt laekunud hagejale makseid selgitusega „AVL“ summas kokku 10 245,61

eurot, millele hageja on viidanud hagiavalduses ja mille tasumist hageja kostjalt ei nõua. Hageja

selgitab, et maksed selgitusega „ülekanded“ tegi kostja kokkuleppel hagejaga poolte ühiste laste

ja hageja ülalpidamise eesmärgil. Need maksed ei olnud tehtud 22.02.2018 abieluvaralepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks. Osundatud maksed ei olnud tehtud samuti „aluseta“, sest kostja

ülalpidamise kohustus tuleneb perekonnaseaduse §§-dest 96 ja 16. Hageja esitas pangakonto

väljavõtte, kust nähtub, et kostja poolt ekslikult 15.10.2019 ülekantud 30 000 eurot oli tagastatud

kostjale 16.10.2019.

Kostja hinnangul jääb mõistmatuks, millele tuginedes loeb hageja kostja kohustuste täitmiseks

ainult makseid, mis on seotud selgitusega „AVL“ ja ülejäänud makseid hageja kohustuste

täitmisena ei aktsepteeri. Hageja ja kostja vahel ei ole selliseid suhteid, mis annaks järeldada, et

kostja täitis muid kohustusi. Puutuvalt laste ülalpidamisse, siis lastega seotud kulusid on

kandnud kostja eraldi ja osaliselt tasutud summasid ei ole kostja ka arvestanud. Hageja väited, et

kostja poolt teostatud kanded selgitusega „ülekanne“ oli kantud kostjaga sõlmitud kokkuleppe

alusel ei vasta tõele. Kostjal puuduvad hageja mistahes suhted ning poolte ühised lapsed elasid

eelkõige just kostja juures, mistõttu mingit elatisraha tasumist ei toimunud.

20.11.2024.a toimunud kohtuistungil andis hageja vande all järgnevad ütlused: „Meil oli V.Qga

suusõnaline kokkulepe tegelemisel lastega, et lahku minnes toetab ta mind ja nooremat tütart

1000 euroga kuus, et maksta üürikorteri rent. Kuna mina olin sunnitud välja kolima, pluss

kommunaalid. Vahepeal tuli teisi väiksemaid makseid, et osta lastele riideid ja midagi sellist.

Selle suulise kokkuleppe sõlmisime natuke varem, kui 01.07.2020, sest 01.07.2020 asusin eraldi

elama. Kokkulepe kehtis kuni abielu lahutamiseni. 1000 eurot kuus, pluss lisakulutused, kui

lapsel on suuremad väljaminekud. Ta pidi tegema kulutused ülekandega minu arveldusarvele

kuu alguses, see raha läks korteri rendile ja kommunaalmaksetele, see raha oli mõeldud minule

ja minu lastele, minu juures elas B, vahel nädalavahetustel oli isa juures, aga vähe aega. Alates

01.07.2020 kuni 31.10.2022 elas laps minuga, hilisemalt on ta elanud minuga xxx

rehabilitatsiooni keskuses, selles osas täpseid kuupäevi ei oska öelda. Kostja lõpetas

ülalpidamise kohustuse täitmise, millal me lahutasime, 14. detsember, aastat ei mäleta. Kostja

pani selgitusse „ülekanne“ ja kui hakkas abieluvara lepingu kohustust täitma, siis pani

selgitusse „AVL“, see oli kostja algatus. G OÜ-st kuulub 50% minule, 50% kostjale. 1000 sees

on kommunaalid, enne vääratasin ütlustes. Minul oli sel perioodil sissetulek G OÜ. Üks laps

elas ja ööbis isa juures, päeval oli minu juures, viibimiskoht oli isaga. Mina lapse

ülalpidamiseks kostjale makseid ei teostanud. Kokkulepe sündis nii, et V.Q pakkus seda ise välja,

me koos enam elada ei suutnud ja ma pidin kodust välja kolima. Ka abikaasa lahutuse istungil

ütles, et toetab mind edasi, aga seda ei olnud. Kokkuleppe kuupäeva ma ei mäleta, kuid see oli

enne 01.07.2020, kui kolisin uude elukohta. Vanem laps A ööbis isa juures, noorem, B, elas

minuga. 30 000 kandsin kostjale tagasi 2019, sellega oli teema see, et meil oli õhtul tüli, siis V.Q

soovis, et ma välja koliksin, kandis mulle 30 000, hommikul kui asi oli maha rahunenud ma

kandsin selle raha tagasi, ütlesin et seda raha ei ole mul vaja. See ülekanne selgitusega

„ülekanne“ ei olnud mõeldud ülalpidamiseks, see oli lihtsalt see, et võta see summa ja rohkem

me üksteist ei näe. Kokkulepe oli vajalik sellepärast, et ma ei suutnud ise hakkama saada. 871

eurot kuus oli mu sissetulek, elasin üüripinnal, üür oli minumeelest 740 või midagi. Lahku

kolisime selle tõttu, et ei suutnud enam koos elada, meie abielu tegelikult lõppes sellega, et V.Q

ründas mind niimoodi, et mul oli kolmest kohast käeluumurd ja see tundus mulle ohtlik. 01.07.20

kolisin välja, kokkuleppe sõlmisime varasemalt, oli teada, et kolin välja. 23.06.2020 ja

26.06.2020 kanded on kokkuleppe osad ja need on suuremad kanded, sellepärast et, V.Q aitas

mul ära maksta nii maakleritasu, tagatisraha kui esimese kuu üürimakse. Jah, vaatamata sellele,

et ta oli äsja mu käeluu murdnud, sõlmisime kokkuleppe. Kriminaalmenetlust ei alustatud, sest et

oli sõna-sõna vastu olukord, tunnistajaid ei olnud, aga politsei käis kohal, kiirabi, see on kõik

ära fikseeritud.“.

Hageja leiab, et tema vande all antud ütlustega on tõendatud, et hagejal oli kostjaga kokkulepe,

mille kohaselt pidi kostja toetama hagejat ja poolte nooremat tütart 1000 euroga kuus, et maksta

üürikorteri rent pluss kommunaalid. Kokkuleppe sõlmisid pooled suuliselt enne 01.07.2020 ning

01.07.2020 asus hageja koos noorema tütrega (B) eraldi elama. Kokkulepe oli vajalik sellepärast,

et hageja ei suutnud ise hakkama saada. 871 eurot kuus oli hageja sissetulek, hageja pidi elama

üüripinnal, mille üür oli ca 740 eurot. Kokkuleppe järgi pidi kostja tegema väljamaksed

ülekandega hageja arveldusarvele kuu alguses. 23.06.2020 ja 26.06.2020 kanded on kokkuleppe

osad ja need on suuremad kanded, sellepärast et kostja aitas hagejal ära maksta nii maakleritasu,

tagatisraha kui esimese kuu üürimakse. Hageja vande all antud ütlused on eluliselt usutavad ja

kohtumenetluses kogutud teiste tõenditega kooskõlas. Poolte kokkulepe on kooskõlas

perekonnaseaduse § 16 lg-s 3 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kui abikaasad elavad lahus,

annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt

makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel perekonnaseaduse §

16 lõigete 1 ja 2 kohaselt. Perekonnaseaduse §§-s 96jj on sätestatud kostja alaealiste laste

ülalpidamise kohustus. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et pooled ja poolte alaealised lapsed on

elanud kuni 30.06.2020 koos aadressil XXX, Tallinn ning alates 31.06.2020 kolis hageja

aadressile YYY, Tallinn. B seletuskirjaga (hageja 22.11.2023 menetlusdokumendi lisa 1) on

tõendatud, et pärast lahkuminekut elas B pidevalt koos hagejaga. Kostja esitatud pangakonto

väljavõttest (kostja 24.06.2023 menetlusdokumendi lisa 2) nähtub, et ajavahemikul 08.2020 –

02.2022 kandis kostja hageja arveldusarvele perioodiliselt (igakuiselt) keskmiselt 1000 eurot

selgitusega „ülekanne“, 23.06.2020 kandis kostja üle 1000 eurot ja 26.06.2020 - 2400 eurot.

Üldteada on asjaolu, et eluruumi üürile võtmisel tasutakse reeglina üüri ettemaks, maakleritasu ja

tagatis. Ülaltoodu alusel on käesolevas tsiviilasjas tõendatud, et maksed selgitusega „ülekanded“

tegi kostja kokkuleppel hagejaga poolte ühiste laste ja hageja ülalpidamise eesmärgil. Need

maksed ei olnud tehtud 22.02.2018 abieluvaralepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.

Osundatud maksed ei olnud tehtud samuti „aluseta“, sest kostja ülalpidamise kohustus tuleneb

PKS §§-dest 96 ja 16.

Kostja märgib, et kostjal puudus mistahes vajadus välja arvatud abieluvaralepingu täitmine

tasuda hagejale rahalisi vahendeid. Seega mis konkreetne selgitus on ülekannetel ei oma kostja

hinnangul tähtsust. Hageja on üritanud selgitada, et ülekanded selgitusega „ülekanne“ ei ole

abieluvaralepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja hinnangul oli aga tegemist hoopis

poolte kokkuleppega poolte ühiste laste ja hageja ülalpidamiseks. Kostjal puudus kohustust

tasuda hagejale ülalpidamiseks rahalisi vahendeid. Samuti on hageja poolt esitatud alaealise

lapse tõend lubamatu, kuivõrd puuduvad teadmised, millisel viisil on see tõend kogutud. Kostja

on esitanud omapoolse tõendi (25.11.2024), kus poolte laps palub, et ta jäetakse välja

käesolevast vaidlusest. Seega palub kostja hageja poolt esitatud tõendi jätta tähelepanuta.

Hageja leidis, et kostja esitatud 25.11.2024 tõend ei lükka ümber hageja väidet, et ajavahemikul

01.07.2020 kuni 31.10.2022 elas B koos hagejaga. 25.11.2024 esitatud B seletuskirja sisulisel

uurimisel nähtub, et laps palub mitte arvestada hagejale kirjutatud avaldust põhjusel, et laps ei

taha "isa ja ema vahel valida". 25.11.2024 esitatud B seletuskirjast ei nähtu lapse soov muuta

varem esitatud kinnitust, et B on elanud ajavahemikul 01.07.2020 kuni 31.10.2022 koos

hagejaga aadressil YYY, Tallinn. B seletuskirjast nähtub üksnes alaealise lapse inimlik soov

mitte kahjustada oma ütlustega vanemate huve. Kohus ei ole seotud menetlusosaliseks

mitteoleva isiku taotlusega tsiviilasjas kogutud tõendite arvestamise osas. B eelnevalt antud

kinnitus viimase elukoha kohta on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega (mh 20.11.2024

kohtuistungil hageja vande all antud ütlustega).

Kohus leiab, et poolte lapse B seletuskirjad ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuivõrd kas laps

lõpuks elas emaga või mitte, ei muuda vanematevahelise kokkuleppe sõlmimise võimalikkust

ega muid objektiivseid asjaolusid. Kohus märgib, et abikaasa ülalpidamise kohustus ei ole sõltuv

laste olemasolust või nende kummagi vanema juures elamisest, samuti ei oma pooltevahelise

kokkuleppe puhul tähtust kas ülalpidamist on ühel abikaasadest põhjendatud nõuda teiselt

abikaasalt või mitte. Kohus leiab, arvestades faktilist asjaolu, et kõik kostja poolt tehtud maksed

selgitusega „AVL“ on vastuvaidlematult kostja poolt abieluvaralepingulise kohustuse, tasuda

hagejale 100 000 eurot, katteks tehtud maksed (selle üle vaidlus puudub), siis ei ole loogiline,

ega eluliselt usutav, et muu selgitusega maksed oleksid samuti eelnimetatud kohustuse täitmiseks

tehtud maksed. Hageja kinnitas ka vande all antud ütlustega, et neil oli kostjaga suusõnaline

kokkulepe, mille raames toetas kostja hagejat rahaliselt. Seejuures ilmnes hageja vande all antud

ütlustest, et hageja enda sissetulekud olid vaevu piisavad, et võimaldaksid tema elamispinna

kulusid katta, mistõttu on kostjalt toetuseks ülalpidamise saamine ka eluliselt usutav. Kostja ei

ole hageja poolt esitatut ka veenvalt ümber lükanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja

poolt teostatud maksed, mis ei ole selgitusega „AVL“ ei ole teostatud abieluvaralepingulise raha

maksmise kohustuse täitmiseks.

G (registrikood xxxxx) maksed

Kostja väidab, et pooled leppisid kokku selles, et kostja tasub makseid läbi kostja ettevõtte G.

Kuivõrd kostjal puudus teine võimalus tasuda makseid, kui töötasu, siis sellisel viisil makseid ka

teostati. Hageja reaalselt mingeid töökohustusi kostja ettevõttes ei täitnud. Perioodil 03.05.2020

– 10.03.2022 tasus kostja läbi oma ettevõtte hagejale rahalisi vahendeid kokku 18 943,10 eurot.

Hageja vaidleb nimetatule vastu selgitades, et maksed selgitusega „G palk“ tegi kostja hageja G

OÜ-s töötasu katteks, millele viitavad ühemõtteliselt maksete selgitused. Hageja palub jätta

tähelepanuta kostja paljasõnalised väited, et „hageja reaalselt mingeid töökohustusi kostja

ettevõttes ei olevat täitnud“. Hageja juhib tähelepanu, et G OÜ näol ei ole tegemist „kostja

ettevõttega“, vaid G OÜ osa 1250 eurot (ehk 50%) kuulub hagejale. Kostja ei saanud hagejale

kuuluva ettevõtte vahendite arvel täita oma 22.02.2018 abieluvaralepingust tulenevaid isiklike

kohustusi.

Kostja jääb oma seisukoha juurde, et hagejale G OÜ poolt tasutud maksed ei olnud tehtud

töötasuna vaid kostja täitis oma kohustust hageja ees. Asjaolu, et hageja on 50%-line äriühingu

G OÜ osanik ei oma antud juhul mingit tähtsust. Hagejal oleks võimalik tõendada oma töösuhte

olemasolu töölepingu olemasoluga, kust siis nähtuks, milliseid töökohustusi hageja äriühingus

täitis. Kuivõrd vastavat lepingut ei ole sõlmitud, siis ei ole võimalik hagejal vastavat dokumenti

ka esitada.

Kohus ei pea selliseid kostja väiteid ei eluliselt usutavaks ega ka kuidagi tõsiseltvõetavaks.

Kostja sisuliselt väidab, et selle asemel, et lihtsalt kanda hagejale üle raha, mida ta hagejale

võlgnes, otsustas kostja seda teha sellisel viisil, millisel ta lisaks, täiesti ilma igasuguse mõistliku

põhjuseta, maksab nendelt summadelt veel riigile erinevaid makse jne. Kohus leiab, et sellised

kostja väited on absurdsed. Lisaks, isegi kui kostja väite saaks tõendatuks lugeda, siis arvestades,

et vaidlus puudub, et pool ettevõttest kuulub hagejale, tuleks kostja poolt nimetatud summa

jagada pooleks, kuivõrd ei saa olla, et kostja tasus oma kohustust hagejale kasutades selleks

pooles osas hageja enda vara.

Porsche 911 Carrera 4

Kostja väidab, et pooled leppisid kokku, et kostja annab hagejale üle sõiduki Porsche 911

Carrera 4. Nimetatud sõiduki soetas kostja 2019 aastal suvel. Nimetatud sõiduki väärtus on

ligemale 39 000 eurot.

Hageja leiab, et kostja vastusest jääb arusaamatuks, mis õiguslikku tähendust kostja omistab

asjaolule, et hagejale oli antud sõiduk Porsche 911 Carrera 4. Hageja selgitab, et nimetatud

sõiduk kuulus E OÜ-le, kelle ainuosanikuks (lahusvara) on hageja. E OÜ soetas sõiduki SIA-lt

USUS 17 000 euro eest 19.05.2015. Sõiduk oli vormistatud kostja nimele 25.07.2019, kes

kokkuleppe järgi pidi hüvitama E OÜ-le sõiduki ostuhinda. Kostja ei leidnud aga raha, mistõttu

sõiduk oli tagastatud hagejale. Kuna sõiduk kuulus algul hageja ainuomandis olevale

äriühingule, siis ei tekkinud hagejal sõiduki (tagasi)kandmisega mistahes kohustusi kostja eest.

Kostja jääb samuti oma seisukoha juurde, et ka sõiduk Porsche 911 Carrera 4 väärtust tuleb

arvestada kostja kohustuse täitmisena hagejale. Hageja selgitused sõiduki soetamise osas ei ole

asjakohased. Samuti on vastuoluline hageja seisukoht, et kostja on väidetavalt sõiduki eest võlgu

äriühingule E OÜ, kuid oma selgitustes avaldas hageja, et sõiduk tuli üle anda võlgnevuse eest

otse hagejale, mitte aga E OÜ-le. Äriühing ja tema nõuded ei muutu osanike nõueteks nagu

püüab väita hageja.

Kohus leiab poolte poolt asjaolusid hinnates, et Porschel puudub igasugune loogiline seos kostja

kohustusega tasuda hagejale vastavalt abieluvaralepingule 100 000 eurot. Kohus saab aru, et

kostja pidi sõiduki tagastama hageja lahusvarasse kuuluvale äriühingule, kuid tagastas selle

hoopis hagejale. Seega täitis kostja hagejale sõiduautot andes oma kohustust hagejale kuuluva

äriühingu ees, mitte abieluvaralepingust tulenevat kohustust tasuda hagejale 100 000 eurot. Kas

kostja oma kohustust äriühingu ees täitis korrektselt või mitte on omaette küsimus, mis ei kuulu

käesoleva tsiviilasja raamidesse.

Kokkuvõte

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on õigustamatult jätnud hagejale tasumata

abieluvaralepingust tuleneva põhivõlgnevuse kokku summas 100 000 eurot, milline nõue muutus

sissenõutavaks 23.02.2021.a, mistõttu on hageja põhinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele

VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevusena 100 000 eurot.

Kuivõrd kostjal oli kohustus põhivõlgnevus tasuda hiljemalt 22.02.2021.a ja kostja seda teinud ei

ole, on kostja kohustuse täitmisega viivituses, mistõttu on hageja viivisenõue põhjendatud alates

23.02.2021. Hagiavalduse esitamise 25.11.2022 seisuga oli põhinõudelt sissenõutavaks

muutunud viivis summas 15 384 eurot (lepingujärgse määraga 0,024% päevas). Kuivõrd hageja

on teinud viivisearvestuselt eelnevalt mahaarvamisi on sissenõutava viivise suuruseks 13 903,33

eurot. Viivis on tekkinud kostja poolt kohustuse täitmisega viivituse tõttu ja seega tuleb VÕS §

101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks viivis summas 13 903,33 eurot välja

mõista.

Hageja on taotlenud lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

väljamõistmisele ka edasiulatuva viivise väljamõistmist protsendina (lepingujärgse määraga

0,024% päevas) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus leiab, et kostjalt on põhjendatud mõista

hageja kasuks välja ka edasiulatuv viivis protsendina põhinõudelt alates 26.02.2022 kuni

põhinõude täitmiseni määraga 0,024% päevas, kuivõrd hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse

täitmisega viivitamise eest viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt V.Q hageja P.E kasuks välja

põhivõlgnevuse summas 100 000 eurot ja kõrvalnõudena viivise kindla summana, mis on

25.11.2022 seisuga 13 903,33 eurot ning edaspidi protsendina 0,024% päevas põhinõudelt (100

000 eurot) alates 26.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus

lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi

kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja

kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille

kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse

edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude

suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi

jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Viktor Bome

Kohtunik