1-10-8860/30 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.oktoober 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 28.september 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-8860

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi

H.H KarS § 398 lg 1 süüdistuses järgi ja

P.R KarS § 398 lg 1

süüdistuses järgi üldmenetluses; Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 11.aprillist 2011.a. Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava H.H kaitsja adv. Tanel Mällas ja süüdistatava P.R-i kaitsja adv. Alla Jakobson Prokurör Maria Sutt Süüdistatavad

H.H ja P.R (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Tanel Mällas ja Alla Jakobson RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 11.aprillist 2011.a. H.H

ja P.R-i suhtes jätta sisuliselt muutmata, kui teha selle resolutiivosas jergmised täpsustused: Tagastada kohtuotsuse jõustumisel –

- H.H-le lauaarvuti kirjaga CHI CPU CH2

TOPP CH3 BACK CH4 HD, mis on hoiul Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituses;

- H.H-le

sülearvuti COMPAQ seerianumbriga CNF4300HSG, mis on hoiul Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituses;

2

- P.R-ile sülearvuti DELL INSPIRON 6400 nr 355-695-508-27 on hoiul Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituses.

Apellatsioonimenetluse menetluskulud – kaitsja tasu 230,11 eurot – jätta riigi kanda.

Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 11.aprilli 2011.a. otsusega süüdi tunnistada H.H

KarS § 398 lg 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega 100 päevamäära

(arvestades päevamäära suuruseks 831 krooni ehk 53 eurot) so summas 5300 (viis tuhat kolmsada) eurot. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks H.H poolt eelvangistuses viibitud aeg 17.-19.november 2009.a so 3 päeva ning arvestades, et ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära, lugeda H.H

´le mõistetud karistusest kantuks rahalise karistuse 9 päevamäära so summas 477 eurot, seega ärakandmata ja tasumisele kuuluvaks karistuseks on H.H´l

rahalise karistuse 91 päevamäära summas 4823 eurot. Jätta H.H suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – muutmata kuni kohtulahendini.

Süüdi tunnistada P.R KarS § 398 lg 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega 100 päevamäära (arvestades päevamäära suuruseks 2308 krooni ehk 147 eurot) so summas 14 700 (neliteist tuhat seitsesada) eurot. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda

karistusest kantuks P.R-i poolt eelvangistuses viibitud aeg 17.november

2009.a so 1 päev ning arvestades, et ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise

karistuse kolm päevamäära, lugeda P.R mõistetud karistusest kantuks

rahalise karistuse 3 päevamäära so summas 441 eurot, seega ärakandmata ja

tasumisele kuuluvaks karistuseks on P.R rahalise karistuse 97

päevamäära summas 14 259 eurot. Jätta P.R-i suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – muutmata kuni kohtulahendini.

3

Rahuldada kannatanu AS LHV Pank poolt esitatud tsiviilhagi 116 899, 05 krooni (7471, 21 EUR) nõudes.

Välja mõista H.H ´lt ja P.R-ilt solidaarselt tsiviilhagi katteks kannatanu AS LHV Pank kasuks 7471, 21 eurot (116 899, 05 krooni).

Rahuldada kannatanu AS Swedpank poolt esitatud tsiviilhagi 54 270 krooni (3468.49 EUR) nõudes.

Välja mõista H.H ´lt ja P.R-ilt solidaarselt tsiviilhagi katteks kannatanu AS Swedpank kasuks 3468, 49 eurot (54 270 krooni).

KarS § 831

lg 1 alusel konfiskeerida H.H´lt süüteoga saadud vara summas 209 972, 95 krooni so 13 419, 72 eurot.

Konfiskeerimise tagamiseks arestitud H.H vara- 2 610 USD ja 750 eurot (16.11.2009 Eesti Panga kursi kohaselt kokku 39 004,5 krooni) - konfiskeerida KarS § 831 lg 1 ja 84 alusel riigituludesse kui süüteoga saadud vara. Ülejäänud osa konfiskeerimisele kuuluvast summast so. 170 968, 45 krooni (10 926, 88

eurot) tuleb H.H ´l tasuda riigituludesse 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Konfiskeerimise katteks arestitud H.H vara - AS-s LHV asuv väärtpaberikonto

nr 99101510455 ja AS-s SEB asuv arvelduskonto nr 10010021892015 – vabastada aresti alt pärast kohtuotsuse jõustumist.

Kinnistud registriosa numbritega 13945601 (katastritunnusega 78401:109:2730,

korteriomand asukohaga Tallinn, Videviku 16, korter 46, üldpinnaga 36,1 m2 ) ja

19224401 (katastritunnusega 78405:501:0077, korteriomand asukohaga Tallinn,

Akadeemia tee 38, korter 99, üldpinnaga 11,9 m2

) vabastada aresti alt kohtuotsuse jõustumisel.

KarS § 831

lg 1 ja 84 alusel konfiskeerida P.R-ilt süüteoga saadud vara summas 101 998 krooni so 6518, 86 eurot.

Kohustada P.R tasuda konfiskeerimisele kuuluv summa riigituludesse 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

H.H ja P.R mõisteti süüdi ühiselt ja kooskõlastatult toime pandud väärtpaberikuriteos, millega nad teenisid kuritegelikku tulu ligi pool miljonit Eesti krooni. Toimepandud väärtpaberikuritegu seisunes alljärgnevas. H.H sai 2009.a. suvel P.R-ilt, kes töötas finantsanalüütikuna AS-

s SEB Enskilda (Tornimäe 2 Tallinn, registrikood 11354037), mis osales TeliaSonera

AB poolt AS Eesti Telekom ja TEO LT aktsionäridele tehtavate ülevõtmispakkumiste ettevalmistamises, omas oma töö tõttu informatsiooni, et TeliaSonera AB teeb AS Eesti

Telekom ja TEO LT aktsionäridele AS Eesti Telekom ja TEO LT aktsiate

ülevõtmispakkumise ajal, kui see ei olnud veel avalikustatud informatsioon ning omas

seega vastavalt Väärtpaberituru seaduse § 1885

lg 1 tähenduses insaiderina teavet, informatsiooni AS Eesti Telekom ja TEO LT aktsiate ülevõtmispakkumise kohta ajal, kui

see ei olnud veel avalikustatud informatsioon ning omas seega samuti vastavalt Väärtpaberituru seaduse § 1885 lg 3 tähenduses insaiderina teavet.

Info AS Eesti Telekom ja TEO LT aktsiate ülevõtmispakkumise kohta on siseteave Väärtpaberituru seaduse § 1884 lg 1, 4 ja 5 tähenduses.

4

Olles saanud P.R-ilt eelnimetatud informatsiooni, avas H.H 03.08.2009 enda nimele AS-s LHV Pank väärtpaberikonto nr 100051968. Nimetatud AS LHV Pank kontol teostas H.H siseteavet vallates alljärgnevad TEO LT aktsia ostu ja müügi tehingud:

05.08.2009.a. ostis Vilniuse börsilt AS LHV Pank vahendusel endale kuuluvale kontole nr 100051968 AS-s LHV Pank 1 TEO LT aktsia hinnaga 1.29 LTL; 06.08.2009.a. ostis Vilniuse börsilt AS LHV Pank vahendusel endale kuuluvale kontole nr 100051968 AS-s LHV Pank 53 TEO LT aktsiat hinnaga 1.33 LTL aktsia kohta;

18.08.2009.a. ostis Vilniuse börsilt AS LHV Pank vahendusel endale kuuluvale kontole nr 100051968 AS-s LHV Pank 50 000 TEO LT aktsiat hinnaga 1.37 LTL aktsia kohta;

26.08.2009.a. müüs kontolt nr 100051968 50 000 TEO LT aktsiat hinnaga 1.82 LTL aktsia kohta;

28.08.2009.a. müüs kontolt nr 100051968 54 TEO LT aktsiat hinnaga 1.82 LTL aktsia

kohta, teenides neilt tehingutelt kasumit 22 524 LTL (102 071 EEK) ja teostas seda informatsiooni vallates alljärgnevad ETL aktsia ostu ja müügi tehingud:

18.08.2009.a. ostis AS LHV Pank vahendusel endale kuuluvale kontole nr 100051968 AS-s LHV Pank 1238 ETL aktsiat hinnaga 4,71 EUR aktsia kohta;

21.08.2009.a. ostis AS LHV Pank vahendusel endale kuuluvale kontole nr 100051968 AS-s LHV Pank 539 ETL aktsiat hinnaga 4,76 EUR aktsia kohta;

27.08.2009.a. müüs kontolt nr 100051968 1 777 ETL aktsiat hinnaga 5,87 EUR aktsia

kohta, teenides neilt tehingutelt kasumit 2 034 EUR (31 830 EEK) ja teostas seda informatsiooni vallates alljärgnevad ETL aktsia ostuoptsioonide ostu ja müügi tehingud:

13.08.2009.a. ostis AS-st LHV Pank endale kuuluvale kontole nr 100051968 10

ostuoptsioonilepingut (üks leping andis õiguse osta 100 ETL aktsiat hinnaga 70 EEK,

täitmistähtajaga september 2009) hinnaga 5,63 EEK lepingu kohta ja realiseeris nimetatud 10 ostuoptsioonilepingut 28.08.2009, teenides kokku kasumit 16 782 EEK ja

teostas seda informatsiooni vallates alljärgnevad TEO LT aktsia ostuoptsioonide ostu tehingud:

21.08.2009.a. ostis AS-lt Swedbank endale kuuluvale kontole nr 99100782983 300 ostuoptsiooni lepingut (üks leping andis õiguse osta 100 TEO LT aktsiat hinnaga 1,40

LTL lepingu kohta, täitmistähtajaga september 2009) hinnaga 0,0608 LTL, teenides kasumit 11 976 LTL (54 270 EEK).

Ühtlasi avas H.H 07.08.2009 Baltic Transport Company OÜ nimele AS-s LHV

Pank väärtpaberikonto nr 100052040. Nimetatud AS LHV Pank kontol teostas H.H siseteavet vallates Baltic Transport Company OÜ juhatuse liikme Irina H.H 08.02.2007 volituse alusel alljärgnevad TEO LT aktsia ostu ja müügi tehingud:

5

12.08.2009.a. ostis Vilniuse börsilt AS LHV Pank vahendusel Baltic Transport Company

OÜ kontole nr 100052040 AS-is LHV Pank 1 000 TEO LT aktsiat hinnaga 1.32 LTL aktsia kohta;

18.08.2009.a. ostis Vilniuse börsilt AS LHV Pank vahendusel Baltic Transport Company OÜ kontole nr 100052040 AS-is LHV Pank 60 000 TEO LT aktsiat hinnaga 1.38 LTL aktsia kohta;

19.08.2009.a. ostis Vilniuse börsilt AS LHV Pank vahendusel Baltic Transport Company OÜ kontole nr 100052040 AS-is LHV Pank 19 000 TEO LT aktsiat hinnaga 1.3858 LTL aktsia kohta;

27.08.2009.a. müüs kontolt nr 100052040 80 000 TEO LT aktsiat hinnaga 1.82 LTL

aktsia kohta, teenides neilt tehingutelt kasumit 35 152 LTL (159 295 EEK) ja teostas

seda informatsiooni vallates alljärgnevad ETL aktsia ostu ja müügi tehingud Baltic Transport Company OÜ kontol:

12.08.2009.a. ostis AS LHV Pank vahendusel Baltic Transport Company OÜ kontole nr 100052040 AS-s LHV Pank 500 ETL aktsiat hinnaga 4,62 EUR aktsia kohta;

13.08.2009.a. ostis AS LHV Pank vahendusel Baltic Transport Company OÜ kontole nr 100052040 AS-s LHV Pank 100 ETL aktsiat hinnaga 4,64 EUR aktsia kohta; 19.08.2009.a. ostis AS LHV Pank vahendusel Baltic Transport Company OÜ kontole nr 100052040 AS-s LHV Pank 400 ETL aktsiat hinnaga 4,74 EUR aktsia kohta;

27.08.2009.a. müüs kontolt nr 100052040 1 000 ETL aktsiat hinnaga 5,87 EUR aktsia kohta,

teenides neilt tehingutelt kasumit 1 200 EUR (18 776 EEK) ja teostas seda informatsiooni vallates alljärgnevad ETL aktsia ostuoptsioonide ostu ja müügi tehingud Baltic Transport Company OÜ kontol:

10.08.2009.a. ostis AS-st LHV Pank Baltic Transport Company OÜ-le kuuluvale kontole nr 100052040 20 ostuoptsiooni lepingut (üks leping andis õiguse osta 100 ETL aktsiat hinnaga 65 EEK, täitmistähtajaga september 2009) hinnaga 7,04 EEK lepingu kohta ja realiseeris nimetatud 20 ostuoptsioonilepingut 31.08.2009, teenides kokku kasumit 40 733 EEK;

13.08.2009.a. ostis AS-st LHV Pank Baltic Transport Company OÜ-le kuuluvale kontole nr 100052040 20 ostuoptsiooni lepingut (üks leping andis õiguse osta 100 ETL aktsiat hinnaga 70 EEK, täitmistähtajaga september 2009) hinnaga 5,52 EEK lepingu kohta ja

realiseeris nimetatud 20 ostuoptsioonilepingut 31.08.2009, teenides kokku kasumit 33

937 EEK ja teostas seda informatsiooni vallates alljärgnevad TEO LT aktsia ostuoptsioonide ostu ja müügi tehingud Baltic Transport Company OÜ kontol:

6

13.08.2009.a. ostis AS-st LHV Pank Baltic Transport Company OÜ-le kuuluvale kontole

nr 100052040 100 ostuoptsiooni lepingut (üks leping andis õiguse osta 100 TEO LT

aktsiat hinnaga 1,20 LTL, täitmistähtajaga september 2009) hinnaga 0,15 LTL lepingu kohta;

13.08.2009.a. ostis AS-st LHV Pank Baltic Transport Company OÜ-le kuuluvale kontole

nr 100052040 20 ostuoptsiooni lepingut (üks leping andis õiguse osta 100 TEO LT

aktsiat hinnaga 1,20 LTL, täitmistähtajaga september 2009) hinnaga 0,16 LTL lepingu kohta;

31.08.2009.a. müüs kontolt nr 100052040 120 TEO LT aktsia ostuoptsiooni lepingut, teenides neilt tehingutelt kasumit 5 615,31 LTL (25 446 EEK).

Kirjeldatud aktsiate ja aktsia ostuoptsioonide soetamiseks ja enda isiku varjamiseks

kandis P.R eelneval kokkuleppel H.H-ga oma AS-s Swedbank asuvalt

kontolt nr 221014906636 14.08.2009 H.H AS-s Eesti Krediidipank asuvale kontole nr 4278604592409 150 000 krooni ja 17.08.2009 H.H Danske Bank AS

Eesti filiaalis asuvale kontole nr 335354350003 170 000 krooni. Üle kantud raha kasutas H.H ülalnimetatud aktsiate ja aktsia ostuoptsioonide soetamiseks.

Vahetult peale ülalnimetatud aktsiate ja aktsia ostuoptsioonide müüki kandis H.H

P.R-i AS-s Swedbank asuvalt kontole nr 221014906636 27.08.2009 222 000 krooni ja 28.08.2009 199 998 krooni.

Oma sellise tegevusega H.H ühiselt ja kooskõlastatult koos P.R-iga

(kui insaiderid) rikkusid Väärtpaberituru seaduse § 188 6

lg 3, mille järgi

siseteabe väärkasutamine on keelatud ja panid toime siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi ja finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberite – TEO LT aktsia,

TEO LT aktsia ostuoptsiooni, ETL aktsia ja ETL aktsia ostuoptsiooni - otseselt enda

(H.H ), kaudselt enda (P.R ) ja otseselt kolmanda isiku (Baltic Transport Company OÜ) arvel omandamise ja võõrandamise.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava H.H kaitsja leiab, et maakohtu otsuses esinevad selle apellatsiooni korras tühistamise alused, millised on sätestatud KrMS § 338 p 3 ja KrMS § 338 p 2. Kaitsja argumendid on alljärgnevad. I Kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised

1. Laen ja varahaldusleping

1.1. Otsusest nähtub, et tõendatud on fakt, et P.R-i Swedpanga kontolt kanti

14.08.2009.a H.H pangakontole 150 000 krooni ja 17.08.2009.a 170 000

krooni selgitusega „laen“. Samuti on tõendatud, et H.H on kandnud Dmitri

7

P.R-i arveldusarvele 27.08.2009.a 222 000 krooni ja 28.08.2009.a 199 998 krooni selgitusega „laenu tagastus“ (I kd tl 38). Mõlemad süüdistatavad on andnud kohtulikul uurimisel ütlusi, et P.R-i poolt

üle kantud summad olid vajalikud selleks, et anda kõrge protsendiga laenu H.H

ja tema ema tuttavale Valery Sikorskiyle. Kohus on asunud Otsuses seisukohale, et sellised süüdistatavate väited on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud

teiste tõenditega, sealhulgas Valery Sikorskiy poolt kohtueelses menetluses antud

ütlustega. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohtadega. Kaitsja ei mõista, millist tähtsust

omab kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et tunnistaja Valery Sikorskiy ja eelnimetatud

ettevõtete vahel olid pikaajalised laenusuhted. Juhul, kui Valery Sikorskiyle on ettevõtete poolt laenu antud, on raha ettevõttesse paigutanud ettevõtte osanikud või on kaasatud raha mujalt. Kokkuvõttes märgib kaitsja, et arusaamatu tundub kohtu väide, et Valery Sikorskiyl puudus vajadus täiendava raha saamiseks. Mitte ühtegi tõendit, selle

kohta, et Valery Sikorskiyl puudus ka tegelikkuses raha saamise vajadus, antud kriminaalasjas ei ole. Kaitsjale ei ole teada, millele tuginedes kohus vastava järelduse tegi.

1.2. Kohus on seisukohal, et lisaks eelnevale näitab kohtu arvates süüdistatavate

kaitseversiooni ebausutavust seegi, et kohtuliku uurimise käigus süüdistatavana

ülekuulamisel ei osanud P.R usutavalt selgitada, kui suurt intressi pidi ta

Sikorskiyle laenatavalt summalt saama ning kas laenuleping Valery Sikorskiyga üldse sõlmitakse. Nii süüdistatav H.H, kui ka P.R on väitnud, et P.R on laenusuhe H.H-ga, mitte aga Valery Sikorskiyga, kes pidi laenu

tingimused ja kokkuleppima ja lepingu sõlmima H.H-ga. Kaitsja arvates see, mida rääkis H.H P.R-ile, kellele või mille tarbeks laenu kasutatakse,

ei muuda H.H ja P.R-i laenulepingulist suhet. Elukauge tundub samuti kohtu seisukoht, et juhul, kui ei olnud sõlmitud kirjalikku laenulepingut (H.H ja

P.R-i vahel) ega antud tagatisi laenule ei pruugi tegemist olla laenulepinguga.

H.H on tasunud P.R-ilt saadud raha kasutamise eest intressi 2 000 dollarit, mis näitab selgelt, et poolte vahel oli olemas laenusuhe. H.H on

kogu menetluse vältel andnud ütlusi, et P.R-ile erinevatel aegadel kantud raha (27.08.2009.a summa 222 000 krooni ja 28.08.2009.a summa 199 998 krooni) oli

H.H ja P.R-i vahel sõlmitud laenulepingu alusel saadud põhisummade

tagastamine, intress ja sissemaks poolte edasiseks ühiseks tegutsemiseks investeerimiseks USA-sse. Vastupidist antud kriminaalasjas tõendatud ei ole. Kohus on

oma ebaõigele järeldusele tuginedes andnud seetõttu ka eksliku hinnangu

süüdistatavate poolt esitatud tegelikkusele. Seega on kohus, asetleidnud faktilistele asjaoludele, andnud ebaõige hinnangu. 1.3.. H.H tehingud

Õige on kohtu seisukoht, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et ajavahemikul 05.08.2009.a kuni 31.08.2009.a teostas H.H süüdistuses kirjeldatud aktsiate

ja optsioonide ostu ja müügitehingud kasutades ülalnimetatud aktsiate ja aktsia

optsioonide soetamiseks muuhulgas ka P.R-i poolt üle kantud rahalisi

vahendeid. Kohus on oma Otsuses analüüsinud H.H varasemat käitumist

aktsiate ja ostuoptsioonide tehingute osas ning jõudnud järeldusele, et H.H ütlused selles, et ta on kogenud investor, kes oskab turgude käitumist ette näha ja tegi

8

Eesti Telekomi ja TEO LT aktsiate ja ostuoptsioonide tehingud oma pikaajalistest

kogemustest lähtudes, paljasõnalised ja vastuolus teiste kogutud tõenditega.

Kohtumenetluse käigus on H.H andnud selgitusi prokurörile, et peab end küllalt kogenuks investeerimisalal. H.H kogemus põhineb esiteks varasemalt

täppi läinud oletustest turu (aktsia) liikumise osas 2008.a ja turu languse osas. Süüdistatav on andnud ütlusi, et tema ise ega ka tema sugulased ei tohtinud aktiivselt

kaubelda: võis ainult osta ja hoida. Lisaks on süüdistatav kaitsnud diplomitöö teemal

„Universaalse mudeli valmistamine ettevõtete väärtuse hindamiseks“, mis on käsitleb

aktsiatega kauplemist ning seda, et iga kauplemisotsuse tegemine eeldab, et investor

teeb omad järeldused ja tutvub analüüsidega. Süüdistatav on kinnitanud, et isiklikku kogemust turgudel kauplemiseks on tal vähe, kuna süüdistataval oli töökohast tulenev piirang aktiivseks kauplemiseks. Süüdistataval on olemas teoreetilised teadmised, aga

praktilisi kogemusi vähe. Süüdistatav on andnud ka ütlusi, et kasutas oma

otsustetegemisel samuti ajakirjanduses 2009.a avaldatud artikleid nii ETL kui TEO LT aktsiate suhtes. Lisaks tutvus H.H erinevate krediidiasutuste poolt koostatud

ja 2009.a suvel avaldatud analüüsidega TEO LT ja ETL aktsiate kohta. Lisaks

eelnevale soovis süüdistatava tolleaegne suurklient CSC Telekom võtta nimetatud

aktsiate omandamiseks suures ulatuses laenu, millest sai indikatsiooni ka H.H ja seda enne H.H poolt tehtud tehinguid. Sellest tulenevalt otsustaski

H.H aktsiaid ja ostuoptsioone soetada. Süüdistav H.H ei näe nendes tehingutes midagi tavapäratut. Kummaline tundub, et kohus ei suuda uskuda, et

keegi oleks võinud iseseisvalt jõuda järeldusele nimetatud aktsiate ja optsioonide soetamiseks, ilma selleks siseteavet omamata. Seega on kohus, asetleidnud faktilistele asjaoludele, andnud ebaõige hinnangu. 1.4. Kriminaalmenetluse võrdsuse põhimõtte rikkumine Süüdistusest nähtuvalt teostas H.Hhinguid OÜ Baltic Transport Company OÜ nimel ning tagajärjed nimetatud tehingutest langevad samuti OÜ-le Baltic Transport Company OÜ-le. Seega ei ole eelnimetatud tehinguid teinud enda nimel H.H,

vaid tehingud tegi OÜ Baltic Transport Company. Teadaolevalt ei ole nimetatud

ettevõtet ega selle juhatuse liiget Irina H.H menetluse jooksul isegi üle kuulatud. Baltic Transport Company soovis soetada aktsiaid ja optsioone enda nimele, mitte aga

H.H-le , kellel olid selged instruktsioonid Baltic Transpor Company juhatuse liikmelt. Kars § 14 lg 1 kohaselt juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja

poolt juriidilise isiku huvides. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt juriidilise isiku vastutuselevõtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist.

Seega süüdistusaktis loetletud tehingud aktsiate ja aktsia optsioonide osas, kus on

pooleks Baltic Transport Company peab võimaliku kuriteo puhul vastutama ka Baltic

Transport Company. Sellest tulenevalt on antud juhul rikutud kriminaalmenetluse

võrdsuse põhimõtet, jättes kriminaalmenetlusest kõrvale isiku, kes omab otsest

puutumust teise antud asjas kohtu all oleva süüdistatavaga. Seetõttu ei ole võimalik

Baltic Transport Company poolt väidetavalt toimepandud kuriteo episoode omistada

süüdistatavale H.H-le . Samas ei ole kohus antud asjaolu Otsuses üleüldse

analüüsinud. Kaitsja taotleb nimetatud menetlusliku olukorra tunnistamist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel. 1.5. Jälitustegevus

9

Kohus avaldas ühe tõendina jälitusprotokollid (I kd tl 202-210 ja 211-223), milles on fikseeritud kohtu loal KrMS § 118 alusel teostatud jälitustoimingu tulemused. Kohus kontrollis kaitsjate taotlusel jälitustoiminguteks kohtu lubade olemasolu ja refereeris kontrolli tulemused kohtustungil.

Jälitusprotokollist (I kd tl 208-209) nähtub, et 20.11.2009. kell 9.15 helistas Igor

P.R (süüdistatava P.R-i isa) abonendilt 5017440 P.R-i

abonendile 5264449. Telefonikõnes räägivad nimetatud isikud P.R-ile esitatud kahtlustusest. Kõne tekstist nähtub, et P.R arvab, et H.H võis pealt kuulda, kui tema oma kolleegidega telefonis rääkis, mispeale Igor P.R

vastab, et „ ... sa rääkisid ka minuga sellest, aga mina ei teinud ju midagi.“.

20.11.2009.a kell 09.15 Igor P.R ja P.R vahel toimunud vestluse

pinnalt P.R arvas, et H.H võis pealt kuulda, kui tema oma kolleegidega telefonis rääkis.

21.11.2009.a kell 13.47 samade isikute vahel toimunud telefonikõne salvestusest on kuulda, et P.R kahtlustab, et H.H võis saada informatsiooni tema

käest, öeldes: „ ... sest ma kahtlustan, et ta sai minult midagi....“ (I kd tl 209). Tõsikindlalt ei ole antud kriminaalasja raames tuvastatud, kellega millal P.R

oma kolleegidega rääkis (kas ta oli juba insaider) ja mida P.R oma kolleegidega rääkis. Samuti ei ole tuvastatud, kas H.H üleüldse midagi kuulis.

Lisaks puudub ka siin mistahes informatsioon selle kohta, mida H.H võis P.R-ilt saada. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või

süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seega antud juhul oleks olnud

kohtul vajalik tuvastada, mida P.R oma kolleegidega (tuginedes

20.11.2009.a kell 09.15 kõnele) rääkis ning kas H.H kuulis midagi või mida

H.H P.R-i käest sai. Seda tehtud ei ole, mistõttu ei ole võimalik tõsikindlat väita, et P.R-i kõne oma kolleegidega sisaldas siseteabeks olevat

informatsiooni ning et H.H midagi üleüldse kuulis. Samuti oleks tulnud välja

selgitada (tuginedes 21.11.2009.a kell 13.47 kõnele), mida H.H P.R-ilt

konkreetselt sai. Kaitsja on kohtumenetluse käigus leidnud, et jälitusprotokolli näol on tegemist lubamatu tõendiga. Jälitustegevuse seaduse § 5 lg 5 ja

KrMS § 110 lg 1 tõlgendamisel nende koosmõjus tuleb väita, et tõendite kogumine jälitustoimingutega on lubatud üksnes ultima ratio põhimõttest lähtuvalt, ehk seega vaid siis, kui taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada isikute põhiõigusi vähem riivaval

viisil. Kaitsja arvates ei ole kohtud nimetatud põhimõttele olulist tähelepanu pööranud. Kaitsja on seisukohal, et tegemist on ebaproportsionaalselt intensiivse riivega olukorras,

kus kriminaalmenetlus oli algstaadiumis, tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei olnud kindlasti välistatud ega oluliselt raskendatud. Kaitsajale

jääb arusaamatuks, et millised olid prokuröri poolt süüdistatava H.H salajaseks pealtkuulamiseks esitatud taotluse alused ja millised olid kohtu kaalutlused

või motiivid vastava jälitusloa väljastamisel, kui selleks ajaks ei olnud kogutud asjas

ühtegi tõendit (v.a mõned väljatrükid). Kaitsja palub jätta süüdistusaktis toodud

jälitusprotokoll koos selle lisadeks olevate stenogrammidega (k.a tõlked) tõendite kogumist välja, kui lubamatu tõend. Juhul, kui kohus leiab, et antud aspektist on siiski

tegemist lubatud tõendiga, tuleb kaitsja arvates jälitustegevusega saadud tõend jätta kõrvale kui lubamatu tõend ka alljärgnevatel põhjustel. Nimelt nähtuvalt jälitustegevuse

10

protokollist on H.H suhtes teostatud jälitustegevust ka pärast H.H-le

kahtlustuse esitamist, kus isik ei tunnistanud talle esitatud kahtlustuses enda süüd.

H.H andis küll ülekuulamisel ütlusi, kuid kinnitas, et ei ole saanud kellegi käest siseinformatsiooni ülevõtmispakkumise kohta. PS § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Kuivõrd nimetatud põhimõte

on käsitletav kahtlustatava või süüdistatava õigusena, on see lahutamatult seotud ka süütuse presumptsiooniga: oma süütuse tõendamise kohustuse puudumine, mis peab kahtlemata sisaldama ka õigust vaikida ja enda vastu mitte tunnistada. EIÕK kohus on

kohtuasjas G. Klaas jt vs Saksamaa (1978) tehtud otsuse leidnud, et erinevalt

politseiriigile omasest isikute salajase jälgimise n-ö loomulikkusest on selline tegevus

EIÕK järgi talutav üksnes siis, kui see on riigi demokraatlike institutsioonide kaitseks

hädavajalik. Kaitsja arvates sellist hädavajadust H.H suhtes antud asjas ei

esine. Seega on kaitsja arvates H.H salajane pealtkuulamine pärast isikule

kahtlustuse esitamist PS § 22 lg 3 põhiõiguse rikkumine. Lisaks juhtis kaitsja kohtu

tähelepanu asjaolule, et jälitusprotokollis kajastusid samuti H.H kasutuses

olnud mobiiltelefoni abonentnumbrid, millede kohta ei olnud kohus eraldi nõusolekut

pealtkuulamiseks andnud. Kohus on seisukohal, et see, et kuulati pealt ka H.H

kasutuses olnud abonentnumbreid, mida ei olnud kohtumääruses täpselt nimetatud, ei oma tähtsust, kuna kohtu luba oli antud H.H kasutusel olevate mobiiltelefonide abonentnumbrite 54520999 (emt), 54520777 (Tele2) ja töökohas oleva

abonendi 8883150 (Elion) ning teiste tema kasutuses olevate abonentnumbrite üldkasutatava elektroonilise sidevõrgu kaudu edastatavate sõnumite või muu teabe

salajaseks pealtkuulamiseks ja salvestamiseks. Kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu.

Jälitusprotokollist nähtub, et lisaks Harju Maakohtu poolt lubatud mobiiltelefonide

abonentnumbritele on pealt kuulatud ka H.H

mobiiltelefonide

abonentnumbreid 53923277 ja 53410555. Nimetatud mobiiltelefonide abonentidele ei ole kohus aga luba pealt kuulamiseks andnud. Jälitustegevusega saadud tõend ei saa

olla osaliselt seaduslik – lubatav ja osaliselt ebaseaduslik ja mittelubatav.

Seaduserikkumine heidab äärmiselt negatiivse varju jälitustegevusele tervikuna. Neil

kaalutlustel leiab kaitsja KrMS § 111 alusel, et jälitustoiminguga saadud tõend ei ole lubatav tervikuna, sest nende saamisel on ilmnenud seaduserikkumine.

2. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.

Kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on lõppkokkuvõttes viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, mis väljendub H.H ebaõiges süüdimõistmises KarS § 398 lg 1 järgi. Eraldi soovib apellant osundada järgmist:

2.1. KarS prg. 398 objektiivne koosseis seisneb siseteabe väärkasutamises. See on

tegu, mida siseteavet valdav ja seda kasutav isik ehk insaider teeb. Kohus on õigesti

asunud seisukohale, et KarS § 398 on blanketne norm, mistõttu tuleb mõistete sisustamiseks pöörduda väärtpaberituru seaduse poole.

2.2.Insaider on isik, kes väärtpaberi emitendi täisosanikuna, juhtimis - või järelevalveorgani liikmena, osaluse tõttu väärtpaberi emitendis või oma töö, elukutse või

kohustuste tõttu või seoses oma toimepandud süüteoga valdab siseteavet (VPTS §

188-5 lg 1). Süüdistuse kohaselt sai H.H insaideriks VPTS § § 188-5 lg 3

11

alusel, mille kohaselt insaideriks on iga kolmas isik, kes, omades siseteavet, teab või oleks pidanud teadma, et tegemist on siseteabega. Antud küsimusega on seotud samuti

teise süüdistatava P.R-i insaideriks saamise ajahetk. Kohus on Otsuses sedastanud, et kogutud tõenditega on tõendamist leidnud see, et P.R

töötas alates 16.04.2007.a analüütikuna AS-s SEB Enskilda. Alates 05.08.2009.a oli

P.R kantud AS SEB Enskilda TEO LT ja AS Eesti Telecom

ülevõtmispakkumisega seotud insaiderite nimekirja. Seda fakti on kinnitanud ka

süüdistatav P.R ise. Nende tõenditega on kohus asunud tõsikindlale

seisukohale, et süüdistatav P.R , omades oma tööülesannete tõttu teavet,

et TeliaSonera AB kavatseb teha Eesti Telekomi ja Leedu Telekomi aktsionäridele

ülevõtmispakkumise ajal, kui sellist teavet ei olnud avalikkusele teatavaks tehtud, oli insaideriks VPTS § 188-5 lg 1 mõttes. Kohus leidis, et hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid, on tõendamist leidnud ka asjaolu, et H.H oli insaider VPTS § 188-5

lg 3 tähenduses, sest tema oli isik, kes omades siseteavet, teadis või oleks pidanud teadma, et tegemist on siseteabega. Kohus on asunud Otsuses selgele seisukohale, et

H.H omas siseteavet. Tulenevalt kohtu poolt uuritud tõenditest saab teha järelduse, et P.R ei olnud enne 05.08.2009.a insaideriks ja asjaolude kohta,

mis puudutas TeliaSonera AB kavatsust teha Eesti Telekomi ja Leedu Telekomi

aktsionäridele ülevõtmispakkumise. Samas tulenevalt kriminaalasja materjalidest on

süüdistatav H.H juba 03.08.2009.a AS-s LHV Pank avanud enda nimele

väärtpaberikonto ning teostas esimesed tehingud enne P.R-i insaideriks

saamist, ehk ajal, millal P.R-ile ei olnud teada asjaolud, mis puudutavad

TeliaSonera AB kavatsust teha Eesti Telekomi ja Leedu Telekomi aktsionäridele

ülevõtmispakkumine. Süüdistusest ei nähtu, millal väidetavalt P.R H.H-le

infot, TeliaSonera AB kavatsusest teha Eesti Telekomi ja Leedu Telekomi aktsionäridele ülevõtmispakkumine, avaldas. Antud asjaolu on aga ülimalt oluline, sest

enne insaideriks saamist avaldatud infot ei ole võimalik kvalifitseerida kui siseteavet

ning info abil tehingute tegemine, mis ei ole siseteave, ei ole kuritegu. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt alustas H.H oma tegevust aktsiate ja ostuoptsioonide

ostmiseks (avas konto, tegi esimese tehingu) enne, kui P.R kanti

insaiderite nimekirja. Kriminaalasjast, sealhulgas Otsusest, ei nähtu mingeidki õiguslikke aspekte ja / või tõendite analüüsi selle kohta, millele tuginedes saaks väita, et

H.H oli insaideriks VPTS § 188-5 lg 3 alusel. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3

kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus

tõlgendatakse tema kasuks. Ka antud juhul, kui pole tuvastatud, millisel kuupäeval P.R väidetavat informatsiooni avaldas, siis tuleb tõlgendada, et võimalik info andmine ja saamine toimus enne P.R-i insaideriks saamist ning H.H ei ole muutunud insaideriks VPTS § 188-5 lg 3 tähenduses. 2.3. Kohus on Otsuses leidnud, et käesoleva kriminaalasja pinnalt oli siseteabeks fakt,

et TeliaSonera AB kavatseb teha ülevõtmispakkumised Eesti ja Leedu Telekomi

aktsionäridele. Kuna SEB Enskilda AS aitas TeliaSonera AB-l ülevõtmispakkumist

korraldada, siis teadsid SEB Enskilda AS vastavad töötajad seda infot enne, kui see avalikustati ning nende isikute kohta, kes seda infot teadsid, oli koostatud ka insaiderite

nimekiri, kuhu teiste hulgas kuulus ka P.R . Kriminaalasjas kogutud ja

kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et 24.08.2009.a

avalikustati Tallinna ja Vilniuse börssidel börsiteated, milles teatati, et TeliaSonera AB

12

on otsustanud teha pakkumise AS-I Eesti Telekom ja Teo LT aktsionäridelt kõigi

aktsiate omandamiseks. Ülevõtmispakkumises märgitud aktsiate ostuhinnaks oli

vastavalt 93 Eesti krooni ja 1, 83 Leedu litti aktsia eest (vt I kd tl 11-16). Seega oli

ülevõtmispakkumiste tegemise fakt siseteave kuni 24. augustini 2009.a. TeliaSonera teadete avalikustamisele eelneval kauplemispäeval oli Eesti Telekomi aktsia turuhind 75 krooni ja Teo LT aktsia turuhind 1,4 Leedu litti. Peale TeliaSonera AB poolt nimetatud teadete avalikustamist tõusis Eesti Telekomi aktsia hind 23% ja Teo LT aktsia hind 30 % (vt I kd tl 3). Kaitsja on seisukohal, et mitte igasugune ülevõtmispakkumise tegemise fakt ei ole siseteave. VPTS § 188- 4 lg 4 kohaselt täpne teave on teave sündmuse või

asjaolu kohta, mis on toimunud või eksisteerib või mille saabumist võib mõistlikult eeldada, ja see teave on piisavalt täpne, et järeldada nimetatud sündmuse või asjaolu

võimalikku mõju finantsinstrumendi või finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi hinnale. Kuna käesolevas asjas ei ole kohtu poolt ühegi otsustusega tuvastatud, milline täpne informatsioon oli P.R teada tema insaideriks saamise ajahetkel

(05.08.2009), ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et P.R peale

TeliaSonera AB ülevõtmispakkumise fakti osas üleüldse midagi teadis. Samuti ei ole kohus välja selgitanud, millal H.H sai siseteabeks olevat informatsiooni P.R-ilt . Kaitsja rõhutab, et H.H avas endale väärtpaberikonto LHV-s juba

03.08.2009.a ja tegi esimesed tehingud 05.08.2009.a, ehk enne, kui P.R

insaiderite nimekirja kanti. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et süüdistatava

H.H suhtes ei ole täidetud KarS § 398 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivne koosseis.

3. H.H on vääralt süüdi mõistetud ainult kaudsete tõendite pinnalt Riigikohtu

praktika kohaselt puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ainuüksi kaudsete

tõendite pinnalt. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes

sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo

toimepanemise asjaolusid kajastavad. P.R on eitanud igasugust siseteabeks oleva info andmist H.H-le. Jälitusprotokollidest johtuvalt võib teha

järelduse, et P.R oli kahtlus, et H.H võis midagi temalt kuulda, kui ta rääkis kolleegidega, kuid seda, kas ja mida H.H võis kuulda tuvastatud ei ole. Samuti ei ole tuvastatud, millal üleüldse vastav kõnelus P.R-i ja tema

kolleegi vahel võis toimuda. Kaitsja on andnud eelpool ka hinnangu kohtu poolt

ebaõigesti tuvastatud faktilistele asjaoludele. Seega ei puudu H.H suhtes mitte ainult otsesed tõendid, vaid ka kaudsete tõendite analüüsil on selge, et puudub ka tõendamisesemele vahetult kõige lähemal olla võiv n. ö. esimese ringi kaudne tõend –

P.R eitab kategooriliselt siseteabe avaldamist H.H-le . Neil

asjaoludel on Otsuses vääralt hinnatud kaudseid tõendeid ja tõendamata on Otsuse järeldus, et P.R edastas saadud mistahes siseteabeks olevat informatsiooni H.H-le.

4. Eeltoodud põhjendusi arvestades leiab appellant, et esineb alus maakohtu otsuse

tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus (KrMS § 341 lg. 1 ja 2). Apellant leiab, et johtuvalt apellatsioonis

osundatud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste iseloomust ja lähtudes menetlusökonoomika põhimõttest peaks ringkonnakohus aga ise H.H suhtes

13

tegema sisulise kohtulahendi kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmata ja tühistama maakohtu otsuse täies mahus ning mõistma süüdistatava H.H õigeks.

Süüdistatava P.R-i kaitsja adv. Alla Jakobson taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse suhtes ja uue otsusega tema õigeksmõistmist.

Apellant on seisukohal, et süüdimõistev kohtuotsus P.R-i osas ei ole

motiveeritud ning ei rajane kogutud tõenditel, s. t. P.R-i süü ei ole tõendatud.

1. Süüdistuse pool ei ole esitanud tõendeid P.R-i poolt H.H-le siseteabe üleandmise asjaolu kinnitamiseks.

Kohtuotsuses käsitletakse juba tõendatud faktina eeldatavat asjaolu, et 2009.a. suvel edastas P.R nimetatud siseteavet H.H-le. Tegelikult süüdistuses

pool ei olnud kriminaalmenetluse käigus esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et P.R

tõepoolest edastas mingit teavet H.H-le , mis saaks käsitleda siseteabena V™S § 188 4 lg 1 tähenduses.

Kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõttega arvestades peab versiooni esitav pool

esitama selle tõestuseks

tõendeid. Jälitustoimingute ehk telefoni kõnede pealtkuulamiste, läbiotsimiste käigus saadud tulemustest ei tulene, et P.R

oleks edastatud informatsiooni. Pole tuvastatud kas, millal, mis viisil ja mis informatsiooni P.R edastas H.H-le.

See, et P.R edastas H.H ´le siseteavet ei ole üldtunnustatud asjaolu. Järelikult selleks, et kohus saaks sellele tugineda peab see olema tunnistatud tõendatuks. Tõendamine tähendab kohtunikus veendumuse kujundamist teatud asjaolu

olemasolu kohta. Kriminaalmenetluses toimub see konkreetsete seaduses sätestatud

menetlusnormidele vastavalt kogutud tõendite kaudu. Kohtuotsusest ei nähtu milliste kogutud tõendite alusel on see asjaolu tõendatuks tunnistatud.

Seega viitab kohus oma otsuses alusetult paljasõnalisele süüdistaja eeldustele ja väitele.

2. Osa tehingutest toimus enne seda, kui P.R oli kantud insaiderite

nimekirja ja enne seda, kui P.R kandis raha üle H.H ja Baltic Transport Company kontodele.

Kohtumenetluse käigus oli avatud tõendina AS SEB Enskilda insaiderite nimekiri

seisuga 6. august 2009.a. Järelikult enne seda kuupäeva ei olnud P.R insaideriks ning ei saanud ta vallata ega edastada kolmandale isikule siseteabena mis iganes informatsiooni TEO LT ja AS Eesti Telekom finantsinstrumentide kohta.

14

Väärtpaberikonto AS-s LHV Pank H.H nimele olid avatud 3. augustil 2009.

Harju Maakohtu lahendi kohaselt H.H avas väärtpaberikonto 3. augustil 2009.a. olles saanud P.R-ilt siseteavet.

Tegelikult aga ei saanud H.H saada P.R-ilt siseteavet enne P.R-i

insaiderite nimekirja kandmist, s.o. enne 6. augusti 2009.a. Järelikult on kohtu poolt tõeseks võetud versioon puudulik ja vasturääkiv, kuna isegi siis, kui P.R

oleks avaldanud mingit teavet H.H-le, siis see pidi toimuma enne viimase isiku poolt väärtpaberikonto avamist, s.o. enne 3. augusti 2009.a. Aga sel ajal ei

omanud P.R veel siseteavet ehk ta ei olnud ta insaider V™S-i mõttes ja tegemist ei või olla siseteabe väärkasutamisega V™S-i ja KarS-i tähenduses.

14. augustil 2009.a. kandis P.R üle 150 000 krooni oma AS Swedbanga

kontolt nr 221014906636 H.H AS Eesti Krediidipanga kontole nr 4278604592409.

17. augustil 2009.a. kandis P.R üle 170 000 krooni H.H Danske Bank AS Eesti filiaalis asuvale kontole nr 335354350003.

Sellest tulenevalt oli osa nendest tehingutest, millede ebaseaduslikkust tahetakse tuvastada, teostatud enne 14. augusti ja 17. augusti 2009.a. Nimelt ostis H.H LT aktsiad nii 5. augustil kui ka 6. augustil 2009.a. 13. augustil ostis H.H Eesti Telekom optsioonid.

Tegelikult P.R kandis H.H ´le raha üle kolmanda isikuga

laenulepingu sõlmimiseks. Antud laenulepingu kohaselt oli H.H vahendajaks ja koordineerijaks ning raha kanti tema arvete kaudu.

P.R ei teadnud sellest, et laenulepingu täitmiseks H.H-le üleantud raha kavatseb H.H aktsiate ja optsioonide ostmiseks kasutada.

3. H.H sooritas tehinguid oma teadmistele tuginedes

Väär on kohtuotsuse väide, et H.H ei omanud piisavat teadmist selleks, et

teostada edukad tehingud väärtpaberiturul, kuna temal pangatöötajana oli piirang

aktiivseks kauplemiseks. Kaitsja soovib pöörata kohtu tähelepanu, et piirang kehtis ainult pangas töötamise ajal ja tõepoolest tähendas ainult seda, et H.H ise ja tema sugulased ei tohtinud aktiivselt kaubelda.

Tegelikult H.H võis osta ja hoida finantsturuinstrumente, tal ei olnud keelatud lugeda finantsturu analüüsid, selle valdkonna tippspetsialistide arvamusi ja prognoose,

foorumeid internetis, artikleid ajalehtedes. Isegi tema diplomitöö oli teemal

„Universaalse mudeli valmistamine ettevõtete väärtuse hindamiseks“. Juba ülekuulamisel selgitas H.H, et tema huvi AS Eesti Telekom ja TEO LT vastu

15

sündis veel diplomi kirjutamise aja, kuna selleks oli vaja analüüsida ja võrrelda erinevatest aspektidest lähtuvalt ettevõtete mudeleid.

Nii kohtueelses menetluses, kui ka kohtulikul uurimisel andis H.H selgitused

selle kohta, kust pärinevad tema oskused ja vajalikud teadmised tehingute teostamiseks.

Maakohus ei võtnud arvesse kaitse poolt esitatud tõendid, mis kinnitavad, et H.H

oli tõenäoline võimalus sooritada nimetatud tehinguid. Menetluse käigud olid

esitatud 2009.a. ajakirjanduses avaldatud artiklid nii Eesti Telekom AS kui TEO LT aktsiate suhtes.

Lisaks sellele olid 2009.a. suvel avaldatud mitmed kättesaadavad analüüsid, mis ka annavad piisavat teavet investoritele. Samuti andis H.H kohtuistungil ütlusi selle kohta, et oma töö juures suhtles ta tegutsevate investoritega ning konsulteeris nendega väärtpaberituru kohta. Täiendavalt

esitati kohtule analüüsid, mis kinnitavad, et TEO LT ja Eesti Telekom AS aktsiad ja

optsioonid olid tõepoolest likviidsed ja ettenähtavad oma käitumises finantsturu instrumendid 2009.a. suvel.

Prokuratuuri arvates kõige kõnekam fakt, mis osundab siseteabe väärkasutamisele on optsioonipositsioonide soetamine. Ei prokuratuur ega kohus ei pööranud tähelepanu, et

H.H optsioonidele kulutusi vähem kui 5% suuruses kogu investeeritud rahast.

Seda enam, kohtuistungil H.H seletas päris täpselt investori otsuse kujundamise elementidest, faktoritest, mis mõjutavad otsuse vastuvõtmist.

Tulenevalt eeltoodust leiab apellant, et olid H.H olemas pädevate isikute arvamust avaldatavatest allikatest saadud piisavad teadmised.

4. Laenusuhted P.R, H.H ja Valeri Sikorsky vahel

Kohus pidas laenusuhete olemasolu P.R-i, H.H ja Valeri Sikorsky

vahel ebausaldusväärseks, kuid kaitsja arvamusel on kohtu selline järeldus põhjendamatu ja seda järgnevatel põhjustel.

Esiteks, tundub kohtule kahtlane, et P.R

võttis raha oma

aktsiapositsioonidest USA turul ja andis selle arvel laenu H.H kaudu Valeri

Sikorskyle. Kuid kohus ei arvesta sellega, et väärtpaberid, millega kaupleb P.R

USA turul, nimelt optsioonid toorainete futuuridele on väga kõrge

riskimääraga. Asjaolu, et ta otsustas võta raha väärtpaberitest ja laenata neid sõbrale

selleks, et viimane laenaks neid edasi oma heale tuttavale oli mõistlik käitumine. Eriti

arvestades, et H.H ja Valery Sikorsky omavad pikkajalist ja usaldusväärset

laenusuhete ajalugu ning tulu, mida pidi P.R sellest laenust saada oli ca 15% ehk võrdväärne sellega, mida ta edu korral saada väärtpaberitest.

16

Kohus seab kahtluse alla laenusuhete olemasolu viidates sellele, et süüdistatava P.R ülekuulamisel ei osanud selgitada, kui suurt intressi pidi ta Valeri Sikorskyle

laenatavalt summalt saama. Tegelikult ei vasta see tõele. 24. novembri 2009.a. ülekuulamise protokollist tuleneb, et P.R on selgitanud, et 100 000 on

intress, mida ta pidi saama laenatud rahast, ja H.H raha üleantud

varahoolduslepingu täitmise raames. Intress moodustas ca 7% laenatud summast, kuna H.H on lubanud maksta 15% kuu eest ja raha oli tema käes ainult kaks nädalat ning intress tuleb jagada pooleks (või Valery Sikorsky käes, kuidas P.R algselt mõtles).

P.R usaldas H.H´i nagu sõpra. Teda ei häirinud, et sõlmitud oli vaid suuline kokkuleppe, kuna sõbra sõna on tema jaoks usaldusväärne ja kindel.

Tõele ei vasta ka kohtu väide, et kumbki süüdistatavatest ei osanud öelda ka kohtuistungil laenu tagastamise tähtaega ega ka intressimäära. Kohtuistungi protokollist tuleneb, et P.R on selgitanud, et intressimäär oli 15% kuus, üleantud raha summa oli 30 000 USD ja laenu tähtaeg oli kaks kuud.

Kohus viidab sellele, et P.R laenas raha edasilaenamiseks tema jaoks

tundmatule ärimehele ilma igasuguste tagatisteta. Süüdistuse ja kohtu jaoks tundub

kummaliseks, et P.R ei teadnud, seda kas üldse Valeri Sikorsky´ga,

sõlmitakse laenuleping ja kui, siis millal. Tõepoolest ei olnud P.R-i jaoks

oluline millal ja kuidas sõlmib H.H lepingu Valery Sikorsky´ga. P.R-i

jaoks oli tähtis see, et tunneb hästi tema sõpru H.H. Ta usaldas H.H´t ja teadis, et viimane tegeles laenutamisega päris ammu ja väga edukalt ning laenu andmine Valeri Sikorsky´le oli H.H ja tema ema firma jaoks harilik

tegevus ning pikaajaliselt probleemitu. Millistest konkreetsetest vahenditest maksab H.H P.R-ile intressi ei olnud antud tehingu juures niivõrd tähtis.

Kohus nõustub süüdistuse versiooniga, et H.H poolt P.R-ile tagastatud raha koosnemine kolmest komponendist on ebausaldav. P.R ja H.H on mõlemad pangatöötajad. Esimene on kõrgklassiline finantsanalüütik.

Tema jaoks ei olnud selline summa arvestamine keeruline asi, nagu tundis see

prokurörile. Juba 27. novembri 2009.a. ülekuulamisel selgitas ta, et tagastatud raha

koosneb laenu tagastamisest, intressist ja uuest investeeringust. See tähendab, et

laenu tagastamisest ülejäänud raha koosneb ca 100 000 kroonist - 7% intressiks laenatud summast, s.o. 24 000 krooni, ning H.H rahast, mida ta on eelnevalt palunud investeerida USA väärtpaberiturgu varahoolduslepingu alusel.

Mis puudutab jälitusprotokolle ja nende suhtes süüdistuse kommentaare, siis peab rõhutama, et P.R ei vahetanud kõnekaarti ega etendanud näitemängu. Kui

tegemist oleks kuriteo toimepannud isikutega, siis tõenäoliselt poleks nad üldse kriminaalasja kohta rääkinud telefoni teel.

Puudub vastuolu ka P.R-i ja Valeri Sikorsy ütlustele, millele viidati otsuses.

P.R-i ütluste kohaselt vajas Valeri Sikorsky raha oma vana laenu

17

restruktureerimiseks. Rahalised vahendid, mida tavapäraselt kasutatakse kassalikviidsuse parandamiseks oli plaanitud suunata laenu restruktureerimiseks. Saab

eeldada, et H.H-lt saadud rahalised vahendid oli plaanitud kasutada

kassalikviidsuse toetamiseks. Kuid ettevõtte raamatupidamise üldise süsteemi

arvestades pole võimalik määratleda, millele konkreetselt raha kulutakse, kuna kõik sissetulekud moodustavad ühist ettevõtte varakogumit.

Kriminaalasja toimikust on kindlalt näha, et P.R ei teadnud H.H kavatsusest. Seda kinnitavad nii süüdistatavate tunnistused, kui ka kolmandate isikute,

näiteks P.R-i kolleegide poolt antud ütlused P.R-i tegevuste kohta (ei teadnud tehingutest väärtpaberitega, andis raha laenuks). Kohe pärast teada saamist sellest, mida tegi H.H laenatud rahaga püüdis P.R saada temalt teada, kas ta tõesti ostis aktsiad ja miks.

Asjaolu, et H.H laenu andmise abil oskab raha teenida ja teab kuidas seda

teha, tõendab ka see fakt, et käesolevaks ajaks on ta töötu juba kahe aasta jooksul.

Tema sissetulekut moodustab edukas laenuandmise tegevuse, sealhulgas ka laenu

andmine Valery Sikorsky´le. H.H järjepidev ja edukas tegevuse selles

valdkonnas andi P.R-ile 2009.a. suvel kindlust, et laenu andmisega on võimalik seaduslikul viisil ja päris kiiresti teenida raha.

Vastavalt Riigikohtu 5. mai 2006.a. otsusele 3-1-1-24-06

5. P.R

puudus tahtlus ja põhjus inkrimineeritud kuriteo toimepanemiseks.

Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 398 lg 1 koosseis tahtlust kõigi objektiivse külje asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt

P.R oli

teadlik ainult sellest, et tema raha antakse üle laenuks konkreetsele isikule. H.H

ei öelnud temale oma plaanidest raha investeerida väärtpaberitesse, seda

kinnitabki H.H ise ütluste andmisel. Menetluse käigus ei ole tõendatud vastupidist, s.t. et P.R oli sellest teadlik või mõjutas H.H´t.

Oma otsuses väidab kohus põhjendamatult, et P.R ja H.H

ühiselt ja kooskõlastatult. P.R on nii ülekuulamisel menetluse

käigus, kui ka kohtuistungil korranud, et tema ei avaldanud H.H infot Telia Sonera AB ülevõtmispakkumise kohta.

18

Kuid P.R ei või siiski kindlalt välistada, et H.H poleks saanud

kuulda pealt, kui tema rääkis oma kolleegidega telefoni teel ning kuuldud alusel teha oma järeldusi.

P.R läks 15-aastase poisina Ameerika Ühendriikidesse õppimaks

majandusvaldkonda ja sealhulgas ka väärtpaberiturgu. Ta omandas majanduskõrghariduse Bostoni Ülikoolis aastatel 1995 – 2005.a. Samuti töötas ta sellel alal Ameerika Ühendriikides. P.R valdab vabalt inglise keelt ja peaaegu ei

räägi eesti keelt. Tagasi Eestisse ta nõustus kolima ainult temale pakutud ideaalse töökoha tõttu. See oli töökoht analüütik AS-is SEB Enskilda.

Kohtuotsuses kirjeldatud P.R-i käitumine on täiesti ebaloogiline. Kasu, mida

ta väidetavalt saaks ehk ca 100 000 krooni oli võrdne tema ühekuulise palgaga. On mõistlik, et tõenäoliselt tark inimene, kes töötab pangas analüütikuna ja kelle kuupalk on 100 000 krooni ei riski ühekuulise palga tõttu oma töökohaga, perekonna heaolu ja oma tulevikuga.

Antud töökoha kaotamine sellise kuriteo kõrval tähendab, et isik, kes on kulutanud 10

aastat õppimiseks niisuguse töökoha leidmiseks ning on kolinud just selleks USA-st

Eestisse, riskis sellise töökohaga ühekuupalga pärast. See on võimatu, sest on

ebaloogiline ja vähetõenäoline just analüütilise mõttekäiguga isikule jaoks nagu on P.R.

Kuid vastupidiselt on loogiline ja mõistlik olukord, kus isik laenab väga kõrge intressiga

rahasumma oma hea tuttava ja sõbra kaudu isikule, keda see tuttav ammu teab ja omab temaga pikkajalised laenusuhted. Selline oligi P.R-i tegevus ja tahtlus. Tegemist on ratsionaalse ja seaduspärasega käitumisega.

Apellant soovib veel kord rõhutada, et ta ei vaidle selle vastu, et H.H kasutas

tehingute tegemiseks P.R-i rahavahendid. Vaid ta vaidleb vastu sellele

kohtu väitele, et P.R oli teadlik, kuidas H.H kasutab laenatud

raha ning et P.R ja H.H H.H poolt väärtpaberitega tehingute teostamisel ühiselt ja kooskõlas.

6. Karistusseadustiku § 398 reguleerimisala ei vasta Euroopa Liidu õigusele

Siseteabe ebaseadusliku kasutamise keeld tuli Eesti õigusesse 2003/6/EÜ Direktiivist.

Selle direktiivi artikkel 8 sätestab, et direktiivis sätestatud keelud, seega artiklis 2 olev

keelunorm, ei kehti tehingutele, millega äriühingud ostavad tagasi oma aktsiad. Antud kriminaalasjas oligi tegemist Telia Sonera AB poolt läbiviidud ülevõtmispakkumisega.

KarS-sse oli ülevõetud norm ei peegelda antud piirangut. Direktiivi põhjendus 30

sätestab, et .

19

Järelikult Euroopa Nõukogu ja Parlamendi seisukoha järgides, et pea nimetatud keeld olema kohaldatud ülevõtmispakkumise olukorras. Eesti õiguses antud normi sätestus ei vasta Euroopa õiguse mõttele antud õigusliku küsimuse raames.

Prokurör vaidlustab maaohtu otsust süüdistatavatele mõistetud karistuse osas.

Prokuratuuri hinnangul on kohus mõistnud süüdimõistetutele ilmselgelt liiga leebe

karistuse, määrates neile rahalise karistuse 100 päevamäära suuruses summas. Sealjuures ei ole kohus karistuse mõistmist kuigivõrd pikalt motiveerinud, märkides, et

kohaldades isikute suhtes rahalist karistust, võib selle karistuse määr jääda allapoole sanktsiooni keskmist määra, sest kohtu arvates ei ole tegemist isikutega, kes väärikisid karmimat karistust.

KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 398 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.

H.H ja P.R-i tegevuses ei esine ühtegi vastutust kergendavat asjaolu.

Vastutust raskendavateks asjaoludeks on KarS § 58 p 1 alusel omakasu ning § 58 p 10

alusel süüteo toimepanemine grupi poolt. Harju Maakohus on ekslikult leidnud, et vastutust raskendavaid asjaoluisd H.H ja P.R tegevuses ei esine.

Prokuratuur palub ringkonnakohtul karistuse mõistmisel arvestada seda, et tegemist on

nn „ohvritu kuriteoga“. Sellisena on tegemist väga raskelt tuvastatava peitkuriteoga.

Kuna selliste kuritegude menetlemine ning isikute süü tõendamine on riigile äärmiselt keeruline, siis sellest tulenevalt peab see ka väljenduma mõistetud karistuse raskuses.

Seda just seetõttu, et saavutada KarS §-s 56 väljendatud eesmärki kaitsta õiguskorra huve. Õiguskorra huvide üldpreventiivse kaitse vajadust on rõhutatud ka turukurvituste

vastu võitlemist reguleeriva direktiivi 2003/6/EÜ preambula punktis 38: „ “

Silmas pidades asjaolu, et väärtpaberikuritegevusega tegelevad üldjuhul majanduslikult

keskmisest oluliselt paremini kindlustatud isikud, siis signaali saatmine, et sedavõrd harva avastatava ja tõendatava kuriteo puhul järgneb rahaline sanktsioon üksnes isiku

kolme kuupalga ulatuses, ei pane kindlasti isikuid hoiduma selliste kuritegude toimepanemisest. Vastupidi, see näitab üsna üheselt, et sellise kuriteo toimepanemine on tasuv.

Arvestades, et KarS § 398 sanktsioon näeb karistuse liikidena ette nii rahalise karistuse kui vangistuse, on sanktsiooni liigi valikul rahalise karsitusena kohus juba piisavalt

20

arvestatud asjaoluga, et H.H ja P.R on varem kriminaalkorras karistamata isikud, kui seda asjaolu peaks üldse kergendavana arvesse võtma.

Prokuratuuri arvates on ilmselt põhjendamatu karistuse mõistmine allapoole sanktsiooni keskmist määra, kui on tuvastatud, et ühtegi süüd kergendavat asjaolu ei ole esine, kuid tuvastatud on kaks süüd raskendavat asjaolu. Samuti tuleb arvesse võtta, et käesoleval juhul on kuriteglik kasum märkimisväärne: ligi pool miljonit krooni.

Võttes arvesse kahjustatud õigushüve, isikute süü suurust, eri- ja üldpreventsioonilisi eesmärke ja karistust raskendavaid asjaolusid, on prokuratuuri arvates põhjendatud H.H ja P.R-i karistamine rahalise karistusega 400 päevamäära ulatuses.

P.R-i keskmise päevasissetuleku määr on 2 308 krooni ehk 148 eurot. H.H keskmise päevasissetuleku määr on 831 krooni ehk 53 eurot.

Kõigest eelnevast tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohus on mõistnud

süüdistatavatele karistuse, mis ei ole vastavuses H.H ja P.R-i poolt

toimepandud kuriteo raskusega ja õiguskorra kaitsmise huvidega ning et Harju

Maakohtu otsus H.H ja P.R-i karistuse osas tuleb tühistada ning neile tuleb mõista raskem karistus.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad kaitsjate apellatsioone ja vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile. Prokurör omakorda toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja vaidles vastu kaitsjate apellatsioonidele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Süüdistatvate kaitsjate poolt esitatud apellatsioonide osas.

1.1.Väidetavad kriminaaalmenetlusnormide rikkumised.

Sisuliselt ei ole apellatsioonides süüdistatavate süü ja nende tegudele antud

juriidilise hinnangu osas esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning nendes taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja

sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et

maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatavate süüd tõendavaid tõendeid kogumis ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses,

jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatavate süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida,

21

et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatavate poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsjate poolt kohtuvaidluses

esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonides

kordavad süüdistatavate kaitsjad sisuliselt neid väiteid, millistega nad vaidlustasid süüdistust maakohtus. Apellandid ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotlevad tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegium leiab,

et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade

ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue

on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja

teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.

Eraldi on maakohus otsuses pööranud tähelepanu ka jälitustegevusega saadud tõendite lubatavusele, mis on samuti taas tõstatatud apellatsioonides. Ka selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja märgib omalt

poolt, et maakohtu seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega

analoogilises küsimuses, millised on esitatud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-31-11. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et arvestades nimetatud kuriteo

spetsiifilisust – tegemist on kuriteoga, kus füüsilisest isikust kannatanut ei ole ja

tunnistajaid välditakse teadlikult, mõlemad osalised on sellest huvitatud - siis

sedaliiki kuritegudes ei saa rääkida eriti võimalikest muudest tõendite kogumise viisidest e. mentlustoimingutest.

Eeltoodut arvestades peab kohtukolleegium maakohtu otsuses toodud

põhjendustega juba veenvalt ja põhjendatult ümberlükatuks apellatsioonides

esitatud väited nii osas, mis puudutab Sikorskyle laenu andmist kui H.H

iseseisvat otsustust P.R-i raha ootamatult investeerida ETL ja TEO LT aktsiatesse ja.

Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et süüdimõistvat kohtuotsust ei saa rajada vaid kaudsetele tõenditele. Otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda

veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd

kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja

. Alles

tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui

tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava

või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda põhimõtte poole.

Eeltoodust tuleneb aga seegi, et põhimõte pole sedavõrd

22

tõendamis-, kuivõrd ; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise

tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga

langetada otsust isiku kahjuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu eksitud. Ka peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-38-11 esitatud

Riigikohtu selgitusele küsimuses, mis puudutab kohtuotsuse rajamist ainuüksi

kaudsetele tõenditele. Nimelt on Riigikohus märkinud, et arvestades kuriteo

tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid

kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest.

1.2. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.

Kaitsjad väidavad, et kuna P.R kanti AS SEB Enskilda poolt peetavasse insaiderite nimekirja alles 05.08.2009 ja süüdistuses heidetakse ette, et H.H avas juba 03.08.2009 siseteavet omades AS-s LHV Pank väärtpaberikonto (millel hiljem teostati keelatud tehingud), siis ei vasta P.R ja H.H insaideri mõistele.

Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et prokurör on apellatsioonikohtu istungil veenvalt põhjendanud, miks kaitsjate seisukohaga nõustuda ei saa.

Esiteks on KarS § 398 lg 1 kohaselt karistatav tegu siseteabe objektiks oleva

finantsinstrumendiga tehingu tegemine, mitte pangakonto avamine ning kõik süüdistuses etteheidetud tehingud on tehtud ajavahemikul 05.08.2009 kuni 31.08.2009, so ajal, kui P.R oli insaiderite nimekirjas. Teiseks ei oma insaideri mõiste seisukohast tegelikkuses mingisugust tähtsust, kas isik on kantud insaiderite nimekirja või mitte. Insaiderite nimekirja pidamise kohustus tuleb

VPTS §-st 18812

ning selle mõte on anda parem ülevaade isikutest, kes tööalaselt

kuuluvad siseteavet valdavasse ringi, kuid selleks, et vastata insaiderile, ei pea isik olema mingisse nimekirja kantud.

Insaideri mõiste annab VPTS § 1885

, mille lõige 1 ei märgi, et insaideri staatuse

omandamiseks peaks olema isik insaiderite nimekirja kantud. P.R-i kohtus

antud ütluste kohaselt oli tema põhiliseks tööülesandeke TeliaSonera AB

ülevõtmispakkumise ettevalmistamine alates 2009.a juulikuust. Sellest alates oli P.R ka insaideri staatus, sest sellest alates valdas ta oma töö tõttu siseteavet.

Asjaolu, et insaiderite nimekiri ei ole mingis seoses insaideri mõistega, kinnitab eriti ilmekalt VPTS §1885 lg 3, mis sätestab, et . Tuvastatud ja tähtsust omav käesolevas kriminaalasjas on see, et P.R oli oma

tööülesannete tõttu insaider hiljemalt alates 2009.a juulikuust ning H.H sai

insaideriks ajavahemikul 2009. juuli kuni 03.08.2009. Viimati nimetatud kuupäev on välja toodud kui esimene konkreetselt määratletav hetk, mil nähtub, et H.H käitus tavapäratult, avades endale uue väärtpaberikonto ja avades 07.08.2009 oma ema firma

(Baltic Transport Company OÜ) nimele teise väärtpaberikonto, millel sooritati keelatud

23

tehingud. Süüdistuse mõistes algab karistatav tegevus alles 05.08.2009, mil omandati esimene siseteabe objektiks olev aktsia.

Ka on nii süüdistusest kui ka maakohtu otsusest selgelt väljaloetav, millist siseteabe ühist kasutamist süüdistatavatele ette heidetakse. Kohtukolleegium leiab, et selles osas

on prokurör apellatsioonikohtu istungil esitatud vastuväidetes samuti veenvalt ja

põhjalikult kaitsjate seisukohad ümber lükanud ning kohtukolleegium tugineb selles osas täielikult prokuröri väidetele ja märgib järgmist. Siseteabeks on käesoleval juhul

selleks fakt, et TeliaSonera AB teeb ülevõtmispakkumised Eesti ja Leedu Telekomi

aktsionäridele. P.R-ile, kui SEB Enskilda AS töötajale oli see teada, samuti

teadus ta ülevõtmispakkumise tingimusi enne selle avalikustamist. TeliaSonera AB poolt tehtava ülevõtmispakkumise ettevalmistamine oli tema põhiliseks tööülesandeks

alates 2009.a juulikuust. Asjaolu, kas P.R teadis täpset hinda, millega

ülevõtmispakkumine viiakse läbi, ei ole KarS § 398 lg 1 koosseisu tõendamise seisukohast vajalik. Ülevõtmisepakkumise tegemise fakt kui selline on piisav, et vastata

siseteabe mõistele. Ülevõtmispakkumine on protseduur, millele kohaldub ja mida

reguleerib väärtpaberituruseaduse 19. peatükk. Tegemist on põhjalikult reguleeritud

protseduuriga. Ülevõtmispakkumine võib olla vabatahtlik või kohustuslik. Käesoleval juhul oli tegemist vabatahtliku ülevõtmispakkumisega. See tähendab aga seda, et isik,

kes soovib börsil emitendi aktsiate vabatahtlikku ülevõtmist edukalt läbi viia, peab tegema oma pakkumise olemasolevatele aktsionäridele piisavalt ahvatlevaks, et seeläbi

tagada soovitud hulga aktsiate omandamine. Prokurör põhjendas apellatsioonikohtu istungil, miks P.R-ile, kui professionaalsele turuosalisele oli üldteada asjaoluks, et ülevõtmispakkumise tegemine toob kaasa vastavate väärtpaberite hinna tõusu börsil.

VPTS § 1884 lg 1 sätestab, et .

Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud täpne teave on teave sündmuse või asjaolu kohta, mis on toimunud või eksisteerib või

mille saabumist võib mõistlikult eeldada, ja see teave on piisavalt täpne, et järeldada

nimetatud sündmuse või asjaolu võimalikku mõju finantsinstrumendi või finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi hinnale.

Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve Asutus1

on oma soovitustes siseteabe täpsuse kriteeriumi kohata toonud näite ülevõtmispakkumistest ja andnud soovituse punktis 1.6 järgmise selgituse:

„Oluline on märkida, et kui teave puudutab protsessi, mis leiab aset etappidena, võib iga etapp nagu ka kogu protsess olla täpne teave (vt VPTS § 1884 lg 1 ja lg 4 täpse teabe

mõiste). Näiteks võib tuua ülevõtmispakkumise. Fakt, et kavandatav

24

ülevõtmispakkumine, ei leia lõpuks aset ei tähenda, et ülevõtja lähenemine ülevõetavale ülevõtmise tegemiseks ei ole iseenesest täpne teave siseteabe mõttes.“

Ülevõtmispakkumise kavandamise fakt on siseteave just eelnevalt viidatud põhjustel,

kontrolli omandamine nõuab üle turuhinna ulatuva preemia maksmist olemasolevatele aktsionäridele. Seega isik, teades et emitent on ülevõtmispakkumise objektiks, võib olla kindel, et emitendi aktsiahind tõuseb, kui ülevõtmispakkumine saab avalikuks.

Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve Asutuse soovituse punkt 1.7 täpsustab võimalikku ülevõtmispakkumise olukorda ja siseteabe täpsuse mõistet selles kontekstis:

„Lisaks ei ole vajalik et teave oleks täielik või kõikehõlmav, et olla täpne teave. Näiteks ülevõtja lähenemine ülevõetavale ülevõtmise tegemiseks tuleb lugeda täpseks teabeks, isegi kui ülevõtja ei ole veel otsustanud ülevõtmise hinda. Samuti võib täpseks lugeda teavet, mis sisaldab sündmusi või asjaolusid, mis võivad olla alternatiivsed. Näiteks fakt, et ettevõtja kavatseb teha ülevõtmispakkumist ühele või teisele ettevõttele kahest, kuigi ei ole veel otsustatud kummale ettevõttele ülevõtmispakkumine tehakse. VPTS § 1884

lg 5 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud teave,

mis avalikustatuna võib tõenäoliselt oluliselt mõjutada finantsinstrumendi või selle

finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi hinda, on mõistliku

finantsinstrumentidesse investeeriva isiku poolt investeerimisotsustuse tegemisel enne otsustuse teostamist tõenäoliselt otsustuse üheks aluseks võetav teave.

Seega P.R teades, et TeliaSonera AB kavatseb teha ülevõtmispakkumised

Eesti ja Leedu Telekomi aktsionäridele, omas siseteavet. Seejuures võis ta mõistlikult

eeldada, et ülevõtmispakkumised tehakse ning avalikustatakse ning tõenäoliselt toob see kaasa finantsinstrumendi hinna märkimisväärse muutuse. P.R insaiderina oli teavet, mida ei Eesti ega Leedu Telekomi, ega TeliaSonera

AB ei olnud avalikustanud teistele turuosalistele. Talle usaldati teave tööülesannete täitmise käigus, vajadusest rakendada SEB Enskilda AS-i poolt pakutavaid eriteadmisi

ülevõtmispakkumise läbi viimiseks. Saades konfidentsiaalset teavet lasus tal usalduskohustus nii tööandja kui selle kaudu ka TeliaSonera AB ees. Olles teabe-eelise

seisundis, avaldades seda ja kasutades kauplemiseks väärtpaberitega, mille kohta

teave käis, rikkus P.R VPTS-i ja Turukuritarvituste direktiiv reguleerimise eesmärki. Asjaolu, et P.R arvas ja pidas tõenäoliseks, et ülevõtmispakkumised tehakse ja

et viimane toob kaasa asjaomaste väärtpaberite hinna tõusu, tõendab tema ja H.H

käitumine 2009.a augustikuus, milles neid ka käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse.

Süüdistatavate käitumine, millist neile süüdistuses ette heidetakse tõendab vastuvaidlematult ka nende subjektiivset külge e. tahtlust.

Ka ei saa kohtukolleegiumi arvates kuidagi mõjutada maakohtu poolt tehtud

kohtuotsuse liiki ja selle põhjendatust asjaolu, et käesolevas menetluses ei ole

vastutusele võetud OÜ Baltic Transport Company, kui juriidiline isik, kelle huvides

apellandi väitel H.H kuriteo toime pani. Kohtukolleegium ei saa hinnata sellise

isiku süüküsimust, kes ei ole antud käesolevas menetluses kohtu alla. Prokurör on

25

apellatsioonikohtu istungil selgitanud, miks prokuratuuri hinnangul olid kõnealused

tehingud tehtud H.H , mitte OÜ Baltic Transport Comapny huvides. Sel

põhjusel ei esitatud äriühingule ka süüdistust. Samas lubas prokurör veel mõelda juriidilisele isikule süüdistuse esitamise ja kriminaalmenetluse alustamise üle. Ka märgib kohtukolleegium, et kellelegi kolmandale isikule süüdistuse esitamata jätmine ei ole alus teiste kuriteo toimepannud isikute suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.

Ka ei ole õige süüdistatava P.R-i kaitsja väide, et P.R-i vastutuse KarS

prg. 398 järgi välistab 2003/6/EÜ direktiiv. Nimelt, Artikkel 8 sätestab, et .

P.R ega H.H ei teinud keelatud tehinguid oma aktsiate tagasiostuprogrammi raames. Nemad kasutasid ära neile teatavaks saanud siseteavet

ja soetasid (hiljem müüsid) selle alusel kolmandate isikute (Eesti ja Leedu Telekom)

aktsiaid ja nende optsioone. Sealjuures ei teinud nad neid tehinguid ka kõnealuste

äriühingute üle kontrolli omandamiseks või ühinemisettepaneku tegemiseks, millest räägib direktiivi põhjendus 30.

1. Prokuröri apellatsiooni osas.

Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatavatele mõistetud karistuse karmistamiseks

puudub põhjendatud alus. Siinjuures kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga selles, et maakohtu otsuses ei ole otseselt viidatud süüdistatavate süüd raskendavatele asjaoludele, millised käesoleval juhul esinevad. Õige on see, et KarS prg. 58 p.1 ja 10 annavad maakohtu poolt tuvastatud tehiolude pinnalt väita, et süüdistatavad tegutsesid

omakasu ajendil ja grupis. Seejuures ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava P.R-i kaitsja seisukohaga, et omakasu ajend on süüdistatavatele inkrimineeritud süüteokoosseisu koosseisuliseks tunnuseks ning KarS prg.-st 59 tulenevalt ei ole sama tunnust võimalik lugeda karistust raskendavaks asjaoluks KarS prg. 58 alusel. KarS prg. 398 on formaalne tegevusdelikt. Ei ole oluline, kas süüdlase tegevus toob emitendile või kellelegi kolmandale isikule kahju ja kas süüdlane või kolmas isik saab kasu. Samas on kohtukolleegium seisukohal, et need karistust raskendavad asjaolud on siiski maakohtu

otsuses kajastamist leidnud ja sisuliselt on maakohus ka neid arvestanud. Ka see, et käesoleva otsusega otseselt tunnistatakse nende raskendavate asjaolude esinemist, ei

pea automaatselt kaasa tooma süüdistatavatele mõistetud karistuse karmistamist.

Nimelt, KrMS prg.340 lg 4 p.1 võimaldab isegi sel juhul, kui süüdistatav apellatsioonikohtu poolt mõistetakse süüdi raskemas kuriteos, kui seda tegi maakohus, jätta karistuse muutmata.

Kohtukolleegium ei saa nõustuda sellega, et asjaolu, et käesoleval juhul on tegemist

raskelt tuvastatava peitkuriteoga, peaks olema arvestatav ka süüdlastele karistuse

mõistmisel e. väljenduma karistuse raskuses. Kuriteo avastamise raskus ning selle menetlemise keerukus ei ole seaduse järgi karistust raskendav asjaolu. Ei ole võimalik kohtuotsuses põhjendada süüdistatavale karistuse mõistmist, s.h. konkreetset karisliiki,

26

karistusmäära või selle reaalse ärakandmise vajadust selliste asjaoludega. Kohus ei

saa lubada Eesti Vabariigi nimel otsust tehes panna kirja umbes selliseid mõtteid : “ .” Arvatavasti

saavad ka prokurörid, kes üha enam “pikivad” apellatsioonidesse selliseid mõtteid, tegelikult aru, et kohtuotsuses ei ole võimalik selliselt karistuse rangust põhjendada ning

siis ei ole mõistlik ka selliste väidetega karistust apelleerida. Eelnimetatud tegurid on

asjakohased menetlejatele tubli töö eest tänuavaldustes aga mitte süüdlastele

mõistetavate karistuste põhjendamiseks kohtuotsuses. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest. Õiguskorra huvide üldpreventiivne kaitse on kohtukolleegiumi arvates tagatud

juba sellega, et on antud signaal – need kuriteod on avastatavad ja need isikud

võetakse kriminaalvastutusele. Konkreetsele isikule mõistetud karistuse rangusega teistele isikutele hirmutava toime avaldamine ei ole karistuse eesmärk. Arvestades

seda, et mõlemad süüdistatavad on varem karistamata, et kuritegu sai võimalikuks P.R-i tööalase tegevusega ja süüdimõistev kohtuotsus juba iseenesest välistab

tema poolt analoogiliste kuritegude toimepanemise võimaluse, on kohtukolleegiumi arvates täidetud ka karistuse eripreventiivne eesmärk. Eeltoodud asjaolusid arvestades

on kohtukolleegium seisukohal, et karistuse eesmärgid on süüdistatavate suhtes

saavutatavad ka maakohtu poolt mõistetud karistusega. Ka ei ole põhjendatud prokuröri seisukoht, et isikule mõistetav karistus peaks olema seotud tema materiaalse kindlustatusega e. materiaalselt kindlustatud isikutele tuleb mõista karmim karistus.

Põhiseaduse järgi on seaduse ees kõik võrdsed ja kohus ei saa lähtuda karistuse

mõistmisel põhimõttest, et vaesele kergem ja rikkale rangem karistus. Siinjuures tuleb tõdeda, et sisuliselt on seaduseandja prg. 44 lg-s 2 juba arvestanud isiku materiaalset

olukorda e. minimaalselt saab 100 päevamäära suurune rahaline karistus rahaliselt

kaasa tuua karistuse 320 eurot, käesoleval juhul on süüdistatavate puhul see rahasumma 10 kuni pea 50 korda suurem. Kohtukolleegium leiab ka seda, et rahalise

karistuse määra valikul tuleb arvestada veel seda, et seaduseandja ei ole ette näinud

rahalise karistuse alam – ja ülemmäärasid seadustiku eriosa süüteokosseisude

sanktsioonides nagu seda on vangistuse puhul. Rahalise karistuse määr on võrdne

kõigi süüteokoosseisude puhul, kus see karistus ette on nähtud. Kohtukolleegium on seisukohal, et nendes süüteokoosseisudes ettenähtud rahalise karistuse määra valikul tuleks arvestada ka seda, et erinevalt kannatanutele tekitatud füüsilisest ja moraalsest kahjust on materiaalne kahju heastatav.

2. Nagu nähtub kriminaaltoimiku materjalidest on süüdistatavatelt kohtueelse menetluse käigus ära võetud arvutid:

- lauaarvuti kirjaga CHI CPU CH2 TOPP CH3 BACK CH4 HD on H.H hoiul Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituses;

-

H.H sülearvuti COMPAQ seerianumbriga CNF4300HSG on hoiul Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituses;

- sülearvuti DELL INSPIRON 6400 nr 355-695-508-27 on hoiul P.R Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituses.

27

Maakohtu otsuses ei ole võetud seisukohta nende esemete osas. Prokurör taotles apellatsioonikohtu istungil maakohtu otsuse täpsustamist süüdistatavate kasuks ja neile arvutite tagastamist. Kohtukolleegium täpsustab selles osas maakohtu otsust.

3. Süüdistatava kaitsja esitas kohtule taotluse määratud korras kaitse teostamise eest tasu (230,11 eurot) saamiseks. Kohtukolleegium rahuldas nimetatud taotluse. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab nimetatud menetluskulud riik.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.2; 342; 343;344-345 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, kuid teeb selles täpsustused.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind