2-23-151572/12 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-151572

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Bondora AS hagi V. K.

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

16 336,10 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Bondora AS, registrikood 11483929

Hageja lepinguline esindaja: Elari Arjakas

Kostja: V. K. , isikukood XXX

Kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1) Jätta Bondora AS hagi V. K. tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse

10 441,96 eurot, intressi 1071,89 euro, lepingu haldustasu 148,83 euro,

sissenõudmiskulude 10 euro, lisateenuste 74,95 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

1519,58 euro ning edasiulatuva viivise nõudes rahuldamata.

2) Jätta menetluskulud Bondora AS kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Toimetada otsus kätte hagejale. Toimetada kostjale otsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus loetakse

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded

väljavõtte ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Apellatsioonkaebus

võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 2¹). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel

juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Tsiviilasi nr 2-23-151572

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Bondora AS esitas 19.12.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult 8000 euro saamiseks. Kohus tegi 20.12.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei

õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Nõue anti üle Pärnu Maakohtu Paide

kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Kohus kohustas hagejat 10.06.2024 määrusega esitama oma nõude ja põhjendama seda

hagiavaldusele ettenähtud vormis, sh tasuma täiendava riigilõivu.

3. Hageja esitas kohtule 14.06.2024 hagiavalduse V. K. vastu põhivõlgnevuse 10 441,96

eurot, intressi 1071,89 euro, lepingu haldustasu 148,83 euro, sissenõudmiskulude 10 euro,

lisateenuste 74,95 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 1519,58 euro nõudes ning

edasiulatuva viivise nõudes. Hageja esitas 04.07.2024 hagi täpsustuse. Hageja nõuded

tulenevad hageja ja kostja vahel 09.05.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingust XXX, mille

alusel sai kostja laenu 10 632 eurot. Sellest 632 eurot on arvestatud lepingutasu katteks, mis

on tasaarvestatud laenu väljastamisel. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks

190,04 eurot. Seega on nõude põhiosa jääk 10 441,96 eurot. Krediidi kulukuse määr lepingus

on 45,43%. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi 29,39%

tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Lepingu ülesütlemise avalduse esitamise päeval

oli sissenõutavaks muutunud intressi nõue summas 1071,89 eurot. Vastavalt lepingu

üldtingimuste p-le 9.1 on viivisemäär võrdsustatud intressimääraga. Hagi esitamise seisuga

tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas

1519,58 eurot. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel kohustus kostja tasuma hagejale igakuiselt

haldustasu, milleks oli 4% laenusummast aastas. Kostja on jätnud tasumata igakuise

haldustasu, mis on arvestatud perioodi 14.09.2023 kuni 15.12.2023 eest, s.o 148,83 eurot.

Laenulepingut sõlmides on kostja avaldanud soovi, et soovib kasutada krediidiandja poolt

pakutavaid lisateenuseid: B on Track, B Secure, B Secure+. Kostja kohustus tasuma igakuiste

lisateenuste eest kokku 14,99 eurot kuus. Kostja on jätnud lisateenuste eest tasumata perioodil

11.08.2023 kuni 15.12.2023, s.o 74,95 eurot. Kostja jättis tasumata 2023.a septembri,

oktoobri, novembri, detsembri osamaksed, mille tõttu ütles hageja 18.12.2023 saadetud

ülesütlemisavaldusega lepingu üles.

4. 05.07.2024 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas

hagimaterjalid ja 05.07.2024 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu 19.09.2024.

Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 03.10.2023. Kostja

hagile vastust esitanud ei ole.

5. Kohus edastas hagejale 07.11.2024 kohtunõude, et juhul kui kohus jõuab järeldusele, et

laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitada hiljemalt 22.11.2024

oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus, milles oleks arvestatud intressimäära

2 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-151572

ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse

laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Samuti palus kohus hagejal esitada

õiged lisad ning intressiarvestus.

6. Hageja esitas 22.11.2024 ümberarvestuse juhuks kui kohus jõuab järelduse, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja on endiselt seisukohal, et hageja ei

ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Hageja arvestab nõude ümber selliselt, et

kõik tehtud laekumised on põhiosa katteks (kokku laekus lepingu kehtivuse ajal 799,49 eurot).

Hageja arvestab, et sissenõutavaks intressinõudeks on 0 eurot. Seadusjärgne viivis sellisel

juhul oleks 1130,38 eurot perioodil 19.12.2023 kuni 22.11.2024. 2023 septembri intressimäär

on 300,49 eurot; 2023 oktoobri sissenõutavaks muutunud intress 257,51 eurot; 2023 novembri

intressinõue 257,14 eurot; 2023 detsembri intressinõue 256,75 eurot, s.o kokku 1071,89 eurot.

7. Kohus edastas 22.11.2024 kostjale hageja 22.11.2024 esitatu ning palus kostjal esitada

seisukoht hiljemalt 7 päeva jooksul alates kohtunõude kättesaamisest. Kohtunõue on kostjale

kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu 15.12.2024. Seega möödus kostjal seisukoha

esitamiseks antud tähtaeg 23.12.2024. Kostja seisukohta esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb jätta rahuldamata.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel

(vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-

21-17, p 16). Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult

põhjendatud.

10. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 1, mis

sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1

järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

11. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes

teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.05.2023 tarbijakrediidilepingu

XXX. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt

oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Bondora AS, kes on tegutsenud

oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on

kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepingutega.

3 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-151572

12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine,

kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1

sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi

selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise

tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on

leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu

tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o

laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi

rahuldamata jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu

tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul

võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13. oktoobril 2010

kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“

lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi

kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi

kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi

kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4

järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast.“

Hageja ja kostja vahel 09.05.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingu XXX puhul on krediidi

kulukuse määraks 45,43%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud

krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad,

laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21.

Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli

15,31% ning selle kolmekordne suurus oli seega 45,93%. Seega on lepingujärgne

krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on leping nimetatud osas

kehtiv.

13. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude

kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et

ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi

„Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on

Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 f järgi tuleb arvestada

tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega;

4 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-151572

c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1

p 3);

d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse

sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403⁴ lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud

juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Hageja pidi seega nõude alusena tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

(TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403⁴ lg 13).

Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused

14.06.2024 hagiavalduse p-s 1.4, 04.07.2024 esitatud puuduste kõrvaldamise p-s 3 ja

22.11.2024 esitatud selgitustes. Hageja selgitab hagi p-s 1.4, et kostja deklareeris

laenutaotluses oma sissetulekuks 3000 eurot ja kohustusteks 0 eurot. Samuti esitati hagejale

kostja pangakonto väljavõte, mille analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks

sissetulekuks on 2280,08 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 448,99 eurot. Hageja on

arvestanud kostja elamiskuludeks 684 eurot. Laenutaotluse esitamise ajal oli avalikustatud

maksehäireid, kuid need olid lõpetatud rohkem kui kaks aastat enne laenutaotluse esitamist.

Igakuiselt jäi kostjale vaba raha muude kulutuste tarbeks 691,64 eurot. Hageja viitab, et esitab

lisas nr 9 vastutustundliku laenamise väljavõtte ehk krediiditoimiku KAVS § 48 mõttes. Lisa

nr 9 andmed on perioodi 2019 ja 2020 kohta ning fail pealkirjaga

„OpenBanking_V2_bank_statement_Nordigen_09_05_2023 081159“ on andmete jada,

millest ei ole võimalik kohtul välja lugeda, kas andmed pärinevad kostja konto väljavõttest

ning mis perioodi osas andmed esitatud on. Tõend ei sisalda andmeid, mille pinnalt oleks

võimalik aru saada, et see päring on teostatud kostja kohta. Leping XXX sõlmiti poolte vahel

09.05.2023 ning hageja esitatud lisas nr 9 andmed perioodi 2019 ja 2020 osas ei saa olla

aluseks kostja krediidivõimekuse hindamisel.

Hageja esitas 04.07.2024 selgituse konto väljavõtete osas ning lisadena uuesti samad

dokumendid, mis juba esialgses hagi lisas nr 9. Hageja selgitab, et XML fail on

masintöödeldavas formaadis. Klient ise ei ühtegi väljavõtet laenutaotlusega koos ei esita ja kui

kohtul on soov analüüsida konto nö klassikalist väljavõtet, siis tuleks konto väljavõte nõuda

välja kostjalt. Hageja kogemus on see, et kuigi ta võib teha päringu konto väljavõtte saamiseks

5 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-151572

teise panka, siis teine pank seda ei väljasta. Kokkuvõtvalt märgib hageja, et loetavamalt on

esitatud pangakonto väljavõte hagiavalduse lisas nr 9, alamlehel "Bank Statement Details"

Hageja märgib, et laenulepingu XXX sõlmimise ajal (bank statement details, rida 120-141)

nähtub, et kostjale on laekunud märtsis töötukassa poolt töötutoetus summas 260,63 eurot,

kuid aprillis töötukassa poolt 288,55 eurot ning XXX OÜ poolt töötasu summas 3289 eurot

selgitusega "Palk XXX OÜ PMNT-RCDT-BOOK" ja mais töötukassa poolt sissetulek

summas 318,06 eurot ning töötasu summas 2684 eurot XXX OÜ poolt. Elamiskulusid ei ole

kostja kummagi laenulepingu sõlmimise korral deklareerinud, kuid selge on see, et igal

inimesel sellised kulud reeglina on. Hageja on arvestanud makseanalüüsi võimekusel

sissetulekuga kogusummas 2280,08 eurot ning sellega, et elamiskulud moodustavad 30%

kostja sissetulekust. Hageja kohtule laenutaotlust eraldi tõendina ega arusaadaval kujul

esitanud ei ole. Hageja esitas kohtule xml formaadis failid, kuid formaat ei ole inimloetav

(xml on masinloetav formaat), seetõttu ei ole võimalik kohtul hinnata hageja väljatoodud

andmete õigsust.

KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja

säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi

mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad

tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti (st tõendist nähtub, mis ajal ja kelle kohta tehtud

toimingut see tõendab ning mis oli toimingu tulemus), sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki

vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema

nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.

Hageja esitatud menetlusdokumentidest ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Krediidiandjal ei saanud nii vähestele andmetele tuginedes tekkida VÕS § 4034 lg 6

tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on

vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis

krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohtu hinnangul ei piisa ainult otsustusmootori

analüüsitulemuste analüüsist, hindamaks kostja krediidivõimelisust. Kohus asub seisukohale,

et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja

hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad

regulaarsed

majapidamiskulud,

varasemate

maksekohustuste

täitmine

ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti

ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja

selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks

laenusaaja finantskohustuste suurust. Krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava

põhjalikkusega. Kohtule ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavalt kohustuste ja

muude andmete kohta teavet küsinud. Seega pole võimalik järeldada, et isiku varaline seisund

ja krediidivõime oleks kindlaks tehtud. Eelnimetatu ei sõltu igakuise tagasimakse suurusest

ega isiku sissetuleku suurusest. Ka suurema sissetulekuga isiku jaoks võib väiksem kuumakse

olla isiku maksevõimet ületav, kui isikul on kõik muud kohustused kokku igakuiselt suuremad

kui tema sissetulek. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute

suurust.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

6 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-151572

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p

29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma

krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Kohtu hinnangul on

algne krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust.

14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks tagasimaksed uuesti määranud.

Eeltoodut tulenevalt tuleb hagejal esitada kohtule VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud ümberarvestus

juhuks, kui kohus jõuab järeldusele, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.

Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab

kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral

esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud

intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises

ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

Kohus saatis 07.11.2024 hagejale kohtunõude, milles palus esitada VÕS § 4034 lg-s 7

sätestatud sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus juhuks, kui kohus asub

menetluses seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja esitas 22.11.2024 ümberarvestuse ja seisukoha. Kohtule esitatud

ümberarvestusest ei nähtu tagasimaksete ümberarvestust, vaid kostja poolt laekunud summade

arvestus ja kuupäevad. Kostja sai lepingu nr. XXX alusel laenu kokku summas 10 632 eurot

(millest 632 eurot lepingutasu) ning hageja väitel on kostja kokku teinud tagasimakseid

799,49 eurot, mistõttu on tagastamata 9832,51 eurot. Kuivõrd leping ei ole korraliselt

lõppenud (viimane tagasimakse peaks maksegraafiku kohaselt olema 11.05.2028), tuli hagejal

teha nõude ümberarvestus ja määrata tagasimaksed uuesti.

VÕS § 416 lg 1 esimene lause sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi

puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tagasimaksete uuesti määramise

järgselt tuleb hagejal hinnata, kas kostja oleks olnud üles ütlemise ajal võlgnevuses kolme

järjestikuse tagasimaksega. Hageja sellekohast selgitust ega arvutusi esitanud ei ole, mistõttu

ei saa kohus ka teha järeldust, et üles ütlemine oleks olnud kehtiv. Kuna hageja korrektset

ümberarvestust esitanud ei ole ning on samas välja toonud, et kostja osaliselt makseid tegi, ei

ole kohtul võimalik tuvastada, et kostja oli viivituses vähemalt kolme järjestikuse maksega

ehk et erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused olnuks täidetud. Hageja ei ole esitanud

asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandja määras laenu tagasimaksed tulenevalt

vastutustundliku laenuandmise põhimõtte rikkumisest uuesti ning tegi need kostjale teatavaks.

Ka 07.11.2024 kohtunõudele vastates, kui kohus oli hagejale selgitanud, et kohus ei ole

täiendavate selgituste ja tõendite küsimiseta veendunud, et krediidiandja on vastutustundliku

laenamise põhimõtet järginud ning hagejal tuleb esitada kohtunõudele vastates ka uuesti

määratud tagasimaksed vastavalt VÕS § 403⁴ lg-st 7, ei esitanud hageja kohtule uuesti

määratud tagasimakseid. Kohtu hinnangul ei ole eelnevast tulenevalt hageja nõue selge ning

7 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-151572

tuleb jätta rahuldamata. Põhivõlgnevuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb rahuldamata jätta ka

kõrvalnõuded. Ilma laenuandja ümberarvutatud ning kostjale teatavaks tehtud

maksegraafikuta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab

hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised

ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud ka

kohtunõudele vastates. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴ lg

7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt

uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Tallinna Ringkonnakohus on oma 12.07.2023 määruses nr 2-22-147995 samuti asunud

seisukohale, et nõude aluseks olevate asjaolude (sh ümberarvestuse järgsete maksete

sissenõutavaks muutumise) esile toomine on hagi vähemalt osalise rahuldamise eelduseks.

Kokkuvõtlikult asub kohus seisukohale, et hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud

kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, mis võimaldaksid hagi kasvõi osaliselt

rahuldada. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi kogu ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS §

162 lg 1 alusel hageja kanda.

16. Kostjat ei ole menetluses esindanud lepinguline esindaja ning kostja ei ole kohtule

menetlusdokumente esitanud, mille põhjal tuvastab kohus kostjale hüvitatavate

menetluskulude puudumise.

Kohtuotsuse kättetoimetamine kostjale

17. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja

elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada

avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

8 (8)