3-23-1495/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

14.01.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1495

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.06.2023.

a otsuse nr 15.3-3.4/695-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Volitatud esindaja v.adv. Andrei Matvejev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes tema enda

kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.02.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 22.06.2023. a otsusega nr 15.3-3.4/695-1,

tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p-st 3, X.X.-i tähtajalise elamisloa

kehtetuks alates 22.06.2024 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 7² lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni

väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele X.X.-i kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2)

ning VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldas Schengeni alale sissesõidukeeldu 3 aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused:

X.X. on Vene Föderatsiooni kodanik. Teda on karistatud kriminaalkorras 9 korda ja

väärteokorras 16 korda. Ta on oma käitumisega näidanud korduvalt lugupidamatust Eesti

Vabariigi õiguskorra, kohtusüsteemi ja põhiseaduslike väärtuste vastu, mistõttu kujutab ohtu

avalikule korrale. Ta viibib vangistuses 3-ndat korda. Läbivaks jooneks tema kriminaalsel

käitumisel on olnud alkoholi ja narkootikumide, aga ka keemiliste toksiliste ainete

tarvitamine. Toimepandud süüteod on muutunud ajas raskemaks. Temast lähtuv oht avalikule

korrale on jätkuv ja reaalne ka pärast vanglast vabanemist. X.X.-il puuduvad isikud, keda

saaks käsitada tema perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 järgi ning kelle suhtes esineks

perekonnaeluline riive. Rahvastikuregistri andmetel ei ole X.X.-il lapsi. X.X.-i ja tema ema

vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe. Otsus riivab X.X.-i eraelu seonduvalt ema ja tädiga,

kuid riive ei ole niivõrd intensiivne, et välistaks elamisloa kehtetuks tunnistamise ja isiku

väljasaatmise kodakondsusjärgsesse riiki. Ei ole põhjust arvata, et tal oleks

kodakondsusjärgses riigis raske hakkama saada ja integreeruda. Tema emakeel on vene keel.

Tal puudub Eestis kinnisvara, mille haldamine oleks Venemaal elades keeruline – selles osas

puudub eraeluline riive. Elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede.

Kuna X.X. kujutab vanglast vabanedes ohtu avalikule korrale, on lahkumisettekirjutuse

tegemine põhjendatud. Täidetud on VSS § 7² lg 2 p 4 eeldused.

PPA ei tuvastanud, et X.X.-i osas esineksid humaansed kaalutlused (VSS § 74 lg 4).

Arvestades X.X.-i eraelulisi sidemeid ja suhteid Eestis, Eestis elatud aega, tema vanust,

sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni ning sidemeid päritoluriigiga, on põhjendatud

kohaldada sissesõidukeeldu 3 aastaks.

2. X.X. esitas 03.07.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 22.06.2023. a otsuse nr 15.3-

3.4/695-1 tühistamiseks täies ulatuses või alternatiivselt samas otsuses sisalduvate

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) PPA otsus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Viru Vangla andis tema kohta

positiivse iseloomustuse. PPA ei põhjendanud, miks kujutab kaebaja ohtu avalikule korrale.

Asjaolu, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud, ei anna alust hinnanguks, et ta jätkab

kuritegude toimepanemist. Vangla prognoos uue kuriteo toimepanemise riski kohta ei saa

kaebaja kuritegeliku käitumise prognoosi allikaks olla. Kaebaja on elanud kogu elu Eestis ja

tal on püsiv elukoht ema juures. Eestis elavad tema lähedased. Poeg ja poja ema elavad

Soomes, kuid nad suhtlevad tihedalt. Elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjustab kaebajale ja

ta perele raskeid tagajärgi. Kaebaja sai Venemaa kodakondsuse alaealisena vanemate

algatusel. Kaebaja on HIV-positiivne. Ka on tal diagnoositud süvenev depressioon.

Väljasaatmisel Venemaale ei saa kindel olla, et talle tagatakse vajalik ravi. Asjaolu, et kaebaja

ei ole omandanud eesti keelt, ei võimalda järeldada, et ta ei jaga Eesti Vabariigi väärtusi ja

elukorraldust.

2) Tähtsust ei oma, kas kaebaja viibib Eestis tähtajalise või pikaajalise elaniku elamisloa

alusel. Kaebaja on Euroopa Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ mõttes pikaajaline

elanik, sest on elanud kogu elu Eestis. Kaebajale laieneb pikaajalisele elanikule tagatud

tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.

3. PPA palus 26.10.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus jättis 31.01.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kaebajal on olnud üksnes tähtajalised elamisload. Euroopa Liidu õigus ei võimalda

liikmesriigis sündinud või seal pikalt elanud välismaalasel omandada pikaajalise elaniku

staatust automaatselt. Ka Eesti õiguse kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks

esitada taotlus. Kaebaja ei olnud enne tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist pikaajalise

elaniku staatuses. Seetõttu ei kohaldu direktiivi 2003/109/EÜ art-s 12 sätestatu.

2) Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale seisneb tema toime pandud süütegudes. Kaebaja

õiguskuuleka elu perioodid on olnud pea olematud. See annab tunnistust, et temast lähtuv oht

avalikule korrale on aja jooksul suurenenud. Kaebaja ei toonud esile, et PPA tugines hinnangu

andmisel ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Kohus ei tuvastanud sedalaadi viga.

3) Kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei muuda temast lähtuva ohu tõsidust

märkimisväärsel määral. Võttes arvesse, et kaebaja on pärast eelmisi vangistusi jätkanud

süütegude toimepanemist ning puuduvad asjaolud või sündmused, mis osutaksid, et ta on oma

ellusuhtumist otsustavalt ja kardinaalselt parandanud, ei ole tõenäoline, et kaebaja jätkab

vangistusest vabanedes õiguskuulekat elu. Vangla hindas kaebajat avalikkusele kõrgohtlikuks

(vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 65%; iseloomustus 01.03.2022.

a seisuga, dtl 129). Kaebaja ei toonud esile ja kohtule ei olnud äratuntav, et esineksid

asjaolusid, millest tulenevalt oleks see risk viimasel paaril aastal märkimisväärselt vähenenud.

PPA ei ole tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel õigusliku tagajärje

kohaldamisel eksinud.

4) Vaidlust ei ole, et PPA otsus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Kaebaja ei esitanud

tõendeid, et Y.Y. on tema poeg. Kuna kaebaja ei vaielnud vastu PPA väitele, et Y.Y. elab

püsivalt Soomes, ei saa teda pidada kaebaja pereliikmeks sõltumata sellest, kas kaebaja on

tema bioloogiline isa. Töötukassa andmetest nähtuvalt on kaebaja ema registreeritud töötuna

(dtl 239). Töövõime hindamise eksperthinnangu (14.05.2023) kohaselt on kaebaja emal

osaline töövõime. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja ema vajaks igapäevaseks

toimetulekuks pidevat kõrvalist abi ja hooldamist. Tõendatud ei ole, et kaebaja ja tema ema

vahel oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks neid käsitada perekonnaliikmetena. Ka

ülejäänud kaebaja nimetatud isikud ei ole tema perekonnaliikmed.

5) PPA ei teinud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel kaalutlusvigu. Kaebajal ei

ole VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid ega muid perekonnaliikmeid, kellega ta

oleks erakorralises sõltuvussuhtes. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel

ja ta on tööealine, seega ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid

takistusi. Kaebajal on võimalik saada Venemaal meditsiinilist abi ja ravi. Kaebajal on

võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust. Kaebaja esile toodud asjaolud ei ole sedavõrd

kaalukad, et osutaksid elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ebaproportsionaalsusele.

6) PPA otsuse p-s 34 (lk 25) on lisatud täiendava teabena, et Viru Vangla 29.03.2023. a

iseloomustuse kohaselt on kaebaja suhtes algatatud vanglas kriminaalasi kaaskinnipeetava

suhtes füüsilise vägivalla kasutamise tõttu. PPA täpsustas 27.12.2023. a seisukohas, et

kriminaalasja menetlus lõpetati 25.07.2023 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kuna

PPA otsuses ei märkinud, et seda asjaolu oleks otsuse tegemisel arvesse võetud ning see ei

nähtu ka otsuse põhjendustest, ei mõjuta nimetatud kriminaalasja menetluse alustamine ega

lõpetamine kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasust.

Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane.

7) Lahkumisettekirjutuses on nõuetekohaselt märgitud sihtriik, kuhu kaebaja pärast vanglast

vabanemist välja saadetakse. Vangla teatas 18.12.2023. a vastuses, et psühhiaater diagnoosis

2019. a novembris kaebajal haiguse koodiga F23.9 (täpsustamata äge psühhootiline episood).

Kaebaja on vanglas saanud psühhiaatri määratud ravimeid ja vastuse esitamise ajal tema

raviskeem neid ei sisalda (dtl 223). Lahkumisettekirjutus on õiguspärane.

8) Kaebaja ei esitanud sissesõidukeelu tähtaja kohta vastuväiteid. PPA otsus on

sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X.X. esitas 01.03.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

31.01.2024. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning alternatiivselt tühistada

halduskohtu 31.01.2024. a otsus ja tunnistada PPA 22.06.2023. a otsus kehtetuks

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohtu seisukoht, et PPA otsus on õiguspärane ja proportsionaalne, arvestades kaebaja

varasemat kriminaalkorras karistamist ja süütegude raskusastme suurenemist ajas, ei arvesta

piisavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikat ja direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamist.

Kaebajat ei olnud kordagi (enne viimasena määratud karistust) karistatud tingimisi

vangistusega, seega olid varasemalt toime pandud süüteod ebaolulised. Kaebajat on

kriminaalkorras karistatud 1-l korral vangistusega. Lahkumisettekirjutus saab olla

õiguspärane, kui oht on tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses.

2) Riigikohus asjas nr 3-20-915 rõhutas, et VMS § 237 lg 4 kohaselt kohaldatakse pikaajalise

elaniku elamisloa andmisest keeldumisel, põhjusel, et isik kujutab ohtu riigi julgeolekule,

VMS §-s 124 sätestatut. Kuigi VMS § 237 lg 4 ei reguleeri pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamist, oleks mõeldav tõlgendada samamoodi VMS § 241 lg 1 p 2. Tegemist

on PPA kaalutlusveaga. Lähtudes sellest ei ole otsus õiguspärane.

3) Kaebaja ei nõustu, et tema staatus ja õigused määratletakse elamisloa liigi alusel. Kaebaja

elab Eestis alates sünnist. Kaebaja on pikaajaline elanik.

4) Poeg kuulub kaebaja perekonnaliikmete hulka. On üldteada, et Eesti ja Venemaa

rahvusvahelised suhted on halvenenud. Sellest lähtudes põhjustab kaebaja väljasaatmine ja

sissesõidukeelu kohaldamine olukorra, kus kaebaja peresuhted katkevad. Kohus peab andma

hinnangu väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise proportsionaalsusele. Vangla esitatud

tõend tähendab, et psühhiaatriline ravi toob tulemuse ainult juhul, kui kaebajale antakse

ravimeid tähtaegselt ja järgitakse raviskeemi. HIV haiguse puhul on üldteada, et vaja on

tagada isikule ravimite tähtaegne manustamine. Kui kaebaja saadetakse Venemaale, on

võimalik eeldada, et ta ei saa viivitamatult ravi. Ta peab leidma sissekirjutusega elukoha, mis

nõuab rahalisi vahendeid jne. Antud situatsioonis on võimalik eeldada, et väljasaatmine

kujutab ohtu kaebaja tervisele ja elule.

6. PPA palus 19.03.2024. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

1) Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei tule arvestada direktiivi 2003/109/EÜ

põhimõtetega, s.h ei tule tuvastada kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu.

Kaebajale ei laiene direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevad pikaajalise elaniku tagatised.

PPA ei tuginenud otsuses julgeolekuohule ega VMS § 241 lg 1 p-le 2.

2) PPA ja kohus leidsid õigesti, et kaebajast lähtuv oht kaalub üles tema eraelu puutumatuse

riive. Puudub alus arvata, et Venemaa Föderatsioonis puuduks vajalik arstiabi, s.h vajalikud

ravimid. Kaebaja vajadus psühhiaatriliste ravimite järele on vähetõenäoline, kuivõrd Viru

Vangla tõendist nähtub, et kaebaja vajas psühhiaatrilist ravi vaid 2019. a. Tegemist ei ole

ravimitega, mida kaebaja jätkuvalt vajaks.

7. X.X. märkis 30.12.2024. a seisukohas järgmist:

1) PPA praktikas on tavaline, et pikaajalise elamisloa tühistamise korral jäetakse

sissesõidukeeld ja lahkumise ettekirjutus kohaldamata. Tähtsust ei oma, kas kaebaja viibis

Eestis elamisloa kehtetuks tunnistamise päeval tähtajalise või pikaajalise elamisloa alusel.

Kaebaja on direktiivi mõistes pikaajaline elanik.

2) PPA otsuses puuduvad selged tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja ohustab avalikku korda.

Ignoreeritakse, et vangistuses on aset leidnud kaebaja käitumise positiivsed muutused. Ei ole

põhjalikult hinnatud, kas Venemaal on kaebajale tagatud sama kvaliteetne ravi kui Eestis.

Kohtupraktika ei välista, et teatud juhtudel võib arstiabi puudulikkus olla elamisloa andmise

aluseks. Kaebaja vanus ei välista, et Venemaa võimud võivad ta kutsuda sõjaväeteenistusse.

Kaebaja soov Eestis elada ja töötada, koos tervislike kaalutlustega peaks olema piisavaks

aluseks elamisloa andmiseks.

8. PPA märkis 06.01.2025. a seisuskohas, et kaebaja ei oma pikaajalist elamisluba ega ole

seda kunagi omanud. Kui kaebaja tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, siis ei ole tal

Eestis seaduslikku viibimisalust. PPA väitel käsitleti otsuses põhjalikult kaebajast tulenevat

võimalikku ohtu avalikule korrale VMS § 135 lg 2 p 3 tähenduses, s.h võeti arvesse kaebaja

käitumist (s.h positiivset käitumist) minevikus kui ka karistuse kandmise ajal (PPA otsuse p-d

16, 26-31). PPA ei ole otsuses uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse protsentidele tuginenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebusse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Kohtuotsuse

põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti ning ühtki

asjakohast kaebaja väidet ei ole tähelepanuta jäetud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole

otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, ei ole tõendeid ebaõigesti

hinnanud ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja suuresti samad väited, millele halduskohus on

vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohus selgitab esmalt kaebaja nõudeid (I); hindab seejärel tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamise (II); lahkumisettekirjutuse (III) ja sissesõidukeelu õiguspärasust (IV)

ning viimaks lahendab apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (V).

I

11. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada ning alternatiivselt halduskohtu

31.01.2024. a otsuse tühistamist ja PPA 22.06.2023. a otsuse kehtetuks tunnistamist

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Ringkonnakohus märgib, et

tegemist ei ole alternatiivse nõudega. Alternatiivseid nõudeid saab esitada selliselt, et ühe

nõude rahuldamine tuleb kõne alla ainult teise nõude lubamatuse või põhjendamatuse korral

(HKMS kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 161). See eeldab, et

nõuded ei oleks kattuvad. Kuna kaebaja esitas põhinõudena PPA 22.06.2023. a otsuse

tervikuna tühistamise nõude, siis nõude lubamatuse või põhjendamatuse korral langeb

samaaegselt ära ka otsuse osaliselt tühistamise nõue. Samasisulise selgituse esitas kaebajale

ka halduskohus 15.09.2023. a määruses (põhjenduste p 4, dtl 41-42). Seega tõlgendab

ringkonnakohus, et kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada.

II

12. PPA tunnistas 22.06.2023. a otsusega (p 1, dtl 12-38) kehtetuks kaebaja tähtajalise

elamisloa alates 22.06.2023. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja omas Eestis

seaduslikuks viibimiseks ja elamiseks tähtajalist elamisluba (kehtivus kuni 10.05.2024).

Halduskohus asus otsuses (põhjenduste p 18) seisukohale, et kaebaja ei olnud enne tähtajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamist pikaajalise elaniku staatuses. Apellatsioonkaebuses kaebaja

ei nõustu, et tema staatus ja õigused määratletakse elamisloa liigi alusel. Kaebaja on

seisukohal, et ta on pikaajaline elanik, kuna ta elab Eestis alates sünnist, ning et seetõttu

laienevad talle direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 ettenähtud tagatised, s.t liikmesriik võib

teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt

tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

13. VMS § 6 kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine VMS-i tähenduses välismaalase

Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel. Seetõttu tuleb eristada, kas kaebaja

Vene Föderatsiooni kodanikuna elab Eestis tähtajalise elamisloa (VMS § 112) või pikaajalise

elamisloa (VMS § 230) alusel. Üksnes pikaajalise elaniku elamisluba annab välismaalasele

direktiivi 2003/109/EÜ III peatükis sätestatud õigused (VMS § 231). Kohtupraktikas

(RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p-d 20 ja 36) on leitud, et olukorras, kus PPA hinnangul

kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine

direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud

eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles m.h nähakse ette

ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda

Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja

jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise

elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. Samas on leitud, et kui isik

saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud

kaitse väljasaatmise vastu. Seega ainuüksi sünnist saadik Eestis elamine ei välista pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tähtajalise elamisloa andmist. Kuna käesolevas

haldusasjas vaidlustatud PPA otsusest nähtuvalt omas kaebaja tähtajalist elamisluba, ei saa ta

tugineda pikaajalise elanikuna Eestis elamisest tulenevale tugevdatud kaitsele riigist

väljasaatmise vastu.

14. PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel, s.t

välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA analüüsis

otsuses põhjalikult kaebaja poolt toime pandud süütegusid. PPA otsuse (p-de 7 ja 8 alap-d)

analüüsist nähtuvalt on kaebajat kriminaalkorras karistatud 9 korda ja väärteokorras 16 korda

ning vangistuses viibib kaebaja 3-ndat korda. Seega on ebaõige kaebaja apellatsioonkaebuse

väide, et teda on kriminaalkorras karistatud 1-l korral vangistusega. Ühtlasi on ebaõige

kaebaja väide, et teda ei ole kordagi enne viimast karistust karistatud tingimisi vangistusega.

PPA otsusest nähtuvalt määrati kaebajale karistuseks tingimisi vangistus nii Narva

Linnakohtu 08.06.1999. a otsusega kui ka Viru Maakohtu 04.06.2007. a otsusega. PPA võttis

kaebajast johtuva ohu hindamisel arvesse kaebaja poolt toime pandud süütegusid. Seejuures

analüüsis PPA ka kaebajast tulenevaid positiivseid asjaolusid (vt PPA otsuse p-d 16 ja 26-31).

Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud PPA otsus tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise osas piisaval määral põhjendatud.

15. Halduskohus hindas otsuses (põhjenduste p-d 28-29) kaebaja väiteid tema perekonnaelu

puutumatuse kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt esile toodud

asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid talle tähtajalise elamisloa alles jätmist ning

osutaksid ühtlasi elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ebaproportsionaalsusele. Kaebaja ei

esitanud ka apellatsiooniastmes tõendeid, et Y.Y. on tema poeg. Asjas ei ole vaidlust selle üle,

et Y.Y. elab püsivalt Soomes. Seega ei saa teda pidada kaebaja pereliikmeks, nagu

halduskohus otsuses (põhjenduste p 28.1) leidis. PPA ega halduskohus ei tuvastanud, et

kaebaja ja tema ema vahel esineks erakorralist sõltuvussuhet. Seega kaebajal ei ole VSS § 29

lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid ega muid perekonnaliikmeid, kellega ta oleks

erakorralises sõltuvussuhtes. Halduskohus leidis otsuses õigesti, et Venemaa Föderatsiooni

elama asumisel säilib kaebaja lähedastel (nt emal) võimalus kaebajat seal külastada või sinna

elama asuda. Samuti saab kaebaja oma lähedastega sidevahendite kaudu ühendust pidada.

Kohtupraktikas on sedastatud, et elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks ei

ole hõimlaste ja sugulaste olemasolu välisriigis (RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 28).

Ühtlasi nõustub ringkonnakohus, et kuna kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on

vene keel ning ta on tööealine, siis ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks

ülemääraseid takistusi.

16. Halduskohus märkis otsuses (põhjenduste p 29) põhjendatult, et kaebajal on võimalik

saada Venemaal meditsiinilist abi ja ravi. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vastu vaielnud

Viru Vangla 18.12.2023. a vastuses (dtl 223) märgitule, et kaebaja on vanglas viibides saanud

psühhiaatri määratud ravimeid ning vastuse esitamise ajal tema raviskeem neid ei sisalda.

Kohtupraktikas on leitud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla

vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist

välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi

ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 17¹ sätestatud tagajärjed

(RKHKo 05.12.2019, 3-16-2123, p 15). Käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei

esine. Halduskohus märkis otsuses ka asjakohaselt, et kaebajal on võimalik taotleda Venemaal

sotsiaalabi. Lisaks on kaebajal võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust, mis on

muuhulgas abiks Venemaal elukoha hankimisel. Eelnevat arvestades on põhjendamatud

kaebaja apellatsioonkaebuse väited seonduvalt ravi võimaluste ja rahaliste vahendite

puudumisega.

17. Kaebaja jätab apellatsioonkaebuses tähelepanuta, et PPA ei ole otsuses tuginenud

julgeolekuohule ega VMS § 241 lg 1 p-le 2. Seega on kaebaja apellatsioonkaebuse

vastavasisulised väited asjakohatud.

III

18. PPA tegi 22.06.2023. a otsuses (p 2) kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks

Vene Föderatsiooni, kuna pärast vanglast vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eesti

Vabariigis viibimiseks. PPA tugines VSS § 7 lg-le 1, mille kohaselt tehakse Eesti Vabariigis

viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. VSS § 7²

lg 2 p 4 järgi võib lahkumisettekirjutuse koheselt sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule.

19. Asjas ei ole vaidlust selles, et käesoleval juhul tuvastas PPA kaebaja puhul ohu avalikule

korrale, mistõttu saab pidada põhjendatuks PPA lahkumisettekirjutust kõrvaltingimusega, et

see kuulub sundtäitmisele peale vanglast vabanemist. PPA ei ole eeltoodu osas kaalutlusvigu

teinud. Põhjendatud on ka halduskohtu seisukoht (põhjenduste p 33), et kaebaja väited, mille

kohaselt selle meetmega katkestatakse tema perekondlikud ja eraelulised sidemed Eestiga

ning ta ei soovi elada agressorriigis, ei takista tema väljasaatmist. Kaebaja

apellatsioonkaebuse väited ei lükka eeltoodut ümber. Seega asus halduskohus otsuses

põhjendatult seisukohale, et kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus.

IV

20. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja

arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 kohaselt kui sissesõidukeelu

kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne,

võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4

kohaselt võib sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata.

21. Kohtupraktikas on leitud, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata

jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes

asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et

vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt

sissesõidukeelu kohaldamine. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu

kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne

(RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 33). Veel on kohtupraktikas leitud, et humaansed

kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse

või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu,

seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (TlnRKo

28.06.2023, 3-22-2508, p 29).

22. PPA kohaldas 22.06.2023. a otsusega (p 3) kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks.

PPA ei tuvastanud otsuses, et kaebaja suhtes tuleks jätta sissesõidukeeld humaansetel

kaalutlustel kohaldamata. Ka ringkonnakohtule ei ole asjaolud, mis põhjendaksid humaansetel

kaalutlustel kaebaja suhtes erisuse tegemist, äratuntavad. Kuna selliseid asjaolusid ei esine,

tuli lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kohaldada. Seega sedastas halduskohus otsuses

(põhjenduste p 35) põhjendatult, et PPA ei ole kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel

eksinud. Kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel on PPA kaebajaga seotud asjaolusid

arvesse võtnud ja neid nõuetekohaselt kaalunud ning kaalumise tulemus ei ole

ebaproportsionaalne. Seega ei ole PPA kaalutlusvigu teinud ning PPA 22.06.2023. a otsus on

sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane.

V

23. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.01.2024. a otsuse muutmata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja

menetluskulud (riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes tema enda kanda.

25. Ringkonnakohus peab kaebaja terviseandmete kaitseks vajalikuks kohtuotsuse

avaldamisel asendada kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)