3-24-110/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-110

Haldusasi

X.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. detsembri

2023. a otsuse nr 12204070135-3 tühistamiseks ja

rahvusvahelise kaitse taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.U, esindajad Uljana Ponomarjova ja Nora

Kurik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad

Regina Lider ja Andrei Krassilnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X.U taotlus Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus haldusasjas nr 3-24-110

ja teha asjas uus otsus, millega jätta X.U kaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 10. veebruaril 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-24-110

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X.U (sünd. XX.XX.XXXX) lahkus 26.02.2022

Ukrainast ning jõudis Rumeenia, Ungari, Slovakkia, Tšehhi ja Saksamaa kaudu 04.04.2022

Eestisse ning esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 07.04.2022 rahvusvahelise kaitse

taotluse. PPA luges 11.08.2022 otsusega nr 12204070135-1 taotluse põhjendamatuks ja

lükkas selle tagasi ning tegi taotlejale ettekirjutuse lahkuda Venemaale ja kohaldas tema

suhtes sissesõidukeeldu kuueks kuuks. Tallinna Halduskohus tühistas 04.01.2023 otsusega nr

3-22-1925 PPA 11.08.2022 otsuse ning kohustas PPA-d vaatama X.U taotluse uuesti läbi.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.05.2023 otsusega nr 3-22-1925 PPA apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu 04.01.2023 otsuse muutmata. Kohtuotsused jõustusid 06.06.2023.

PPA uuendas 21.06.2023 rahvusvahelise kaitse menetluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet luges 29.12.2023 otsusega nr 12204070135-3 X.U

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi, tegi taotlejale ettekirjutuse

lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 10 päeva, mis kuulub täitmisele seadusliku

viibimisaluse lõppemise korral, ning jättis väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 74 lg 4 alusel sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

Taotleja on väljendanud hirmu Venemaale tagasipöördumise ees, sest Venemaal on keelatud

nimetada „sõjalist erioperatsiooni“ sõjaks ja Ukrainat toetada. Taotleja on elanud Ukrainas 24

aastat ja peab ennast ukrainlannaks ning ei soovi Venemaale naasta. Taotleja kardab, et teda

hakatakse juba piiril üle kuulama, sest tema välispassist on näha, et see on välja antud

Ukrainas. Lisaks saab Venemaa piirivalve telefoni kaudu ligipääsu kogu taotlejaga

seonduvale infole (sh arved, kontod, sotsiaalmeedia), millest selgub kohe, et taotleja

poliitilised vaated on Venemaal karistatavad (sh vangistusega). Seega on taotleja väljendanud

kartust Venemaa riigivõimu ees (VRKS § 19 lg 5 p 1) ning subjektiivse tagakiusukartuse

põhjendatust tuleb hinnata poliitilise meelsuse ja riigivõimust erineva meelsuse perspektiivist

ning sotsiaalsesse gruppi kuulumise põhjal, milleks on pikaajaliselt Ukrainas elanud Venemaa

kodanik.

Taotlejal on Instagramis 1029 jälgijat ja ta on teinud 274 postitust, millest puudutavad

Ukraina sõda 5 postitust ja neist esimene on tehtud 17.04.2022 ehk 10 päeva pärast

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist. Taotleja postitused on isiklikku laadi ning neis on

küll märgitud, et Ukrainas toimub sõda, mitte erioperatsioon, kuid samas ei ole üheski

postituses kirjutanud, et Ukrainat ründas Venemaa või Venemaa on agressorriik, samuti ei ole

postitustest (sh fotodest) võimalik välja lugeda kriitikat või sõimu Venemaa võimuorganite ja

armee tegevuse kohta. Vaid viimane sõjateemaline postitus 25.04.2023 on selline, milles on

2(19)

3-24-110

muu hulgas kujutatud fotot plakatist kirjaga, et Putin on sõjakurjategija, kelle koht on vanglas.

Tegemist ei ole samas taotleja enda sõnadega ning foto ei kerki kontoga tutvudes niisama

esile. Taotlejal on Instagramis lisaks 17 kausta salvestatud lugudega (kokku 1070 lugu või

story’t), millest ükski ei puuduta konkreetselt Ukraina sõda või Venemaa võimuorganeid ja

armeed. Üksnes 11 loos on näha Ukraina värve või lippu. Taotleja ei osanud ka 07.09.2023

vestlusel meenutada, millal ta viimati sõjateemalise postituse tegi, vaid selgitas hoopis, et on

ärevushäirega seoses vähendanud sõjateemalise sisu jälgimist.

Päritoluriigi info kohaselt käsitatakse Venemaal sõja kritiseerimist kahel viisil: kas jagad sõja

kohta valeinfot või diskrediteerid Vene armeed. Diskrediteerimine on üldjuhul esmalt

karistatav administratiivkaristusega, kuid väärinfo levitamise eest võib kohe järgneda

kriminaalvastutus. Karistuse määramisel on teost olulisem inimese profiil. Kuna

administratiivkaristusi on lihtsam määrata ja kohtute nõuded tõendite osas on vähem ranged,

siis kõige suurema tõenäosusega karistatakse sõjavastaseid seisukohti avaldanud isikuid

sõjaväe diskrediteerimise sätte alusel. Samas on ka selliste süüdistuste arv langustrendis.

Sotsiaalmeedias avaldatu eest kohtu alla andmised toimuvad eeskätt seoses

kommenteerimisega Telegramis, Vkontakte’s ja Youtube’s, aga ka Facebookis ja Instagramis,

kuigi need sotsiaalmeediaplatvormid on Venemaal keelatud. Taotleja ei ole isik, kes võiks

oma poliitilise meelsuse ja selle väljendamise tõttu sattuda oma kodakondsusjärgse riigi

võimude tagakiusamise alla või keda ohustaks kodakondsusjärgses riigis vangistus. Taotleja

ei paku isikuliselt profiililt Venemaa võimudele huvi. Taotleja ei ole kunagi olnud poliitiliselt

aktiivne ega teinud regulaarselt Venemaa võimuorganeid ja armeed kritiseerivaid postitusi.

Enne 24.02.2022 elas Ukrainas elamisloa alusel ca 175 000 Venemaa kodanikku ja lisaks elas

suur hulk Venemaa kodanikke Ukrainas ebaseaduslikult. Puudub üksikasjalik info selle kohta,

milline kohtlemine võiks piiril saada osaks isikutele, kelle passis on Ukraina

piiriületustemplid. Rohkem on andmeid selle kohta, et Ukraina kodanikel tuleb piiriületust

kaua oodata ja sellega kaasneb põhjalik küsitlemine. Näiteid on ka sellest, et Venemaa

võimud tunnevad huvi enda kodanike vastu ja valikulised ülekuulamised on piiril muutunud

rutiiniks. 2023. a esimese 8,5 kuuga on Venemaa kodanikud Venemaalt Eestisse sisenenud

üle 270 000 korra ja Eesti poolt Venemaale lahkudes on Venemaa kodanikud piiri ületanud

enam kui 260 000 korda. Taotleja ei ole isik, keda ohustaks Venemaale naasmisel

ülekuulamine juba piiril. Puuduvad andmed, et Venemaal kiusataks taga inimesi, kellel on

olnud Ukraina elamisluba või kes on elanud kaua Ukrainas. Samuti ei ole teada, et sellised

isikud oleks Venemaa võimude teravdatud tähelepanu all. Taotleja kehtivas passis ei ole

seejuures Ukraina pikaajalise elamisloa templit ning passist ei nähtu, et ta oleks elanud kogu

elu Ukrainas. Kuivõrd päritolumaa infost nähtuvalt ei takista valikulised ülekuulamised ka

Venemaa aktivistide piiriületusi, siis ei ole selline kontroll ilmselt massiline ja tõenäosus, et

kaebajat hakatakse piiril üle kuulama, on väike. Venemaa jaoks on ka Eesti vaenulik riik, aga

puuduvad andmed, et Eesti elamisluba oleks põhjustanud Venemaa kodanikele piiriületusel

probleeme.

Taotleja on Ukraina maksuresident, kuid teda ei ohusta Venemaale naasmisel võimude poolne

tagakiusamine või välisagendiks nimetamine põhjusel, et ta töötab Ukraina firmas. Tegemist

on küll algselt Ukrainas loodud IT ettevõttega, aga reaalselt on see rahvusvaheline, sh asub

üks juriidilistest isikutest Poolas ja kaebaja töötab lepingu alusel nii Ukraina kui ka Poola

äriühingu jaoks. Päritoluriigi infost ei nähtu, et Venemaal oleks kedagi sanktsioneeritud

ainuüksi Ukraina äriühingu heaks töötamise eest. Ehkki „välisagendina“ võidakse käsitada

sisuliselt kõiki, kes saavad välismaalt ükskõik missugust toetust või on lihtsalt „välismõju“

all, ei ole pelgalt välisriigi äriühingutes töötamine toonud kaasa isikute nimetamist

välisagentideks. Taotleja on teinud annetusi Ukraina abiorganisatsioonidele keskmiselt

3(19)

3-24-110

summas 100 grivnat (ca 2,5 eurot) ja kuus keskmiselt 400 grivnat (ca 10 eurot). Esimese

annetuse tegi kaebaja 19.04.2022 ehk pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist

(07.04.2022), millest jääb mulje, et annetuse eesmärk võis olla anda taotlusele suurem kaal.

Kaebaja annetuste summa ei ole ka hiljem oluliselt tõusnud, vaatamata sellele, et tema töötasu

on kahekordistunud. Kokkuvõttes ei saa taotleja annetustest järeldada, et Ukrainale annetuste

tegemine oleks tema jaoks fundamentaalse tähtsusega. Kuna annetused on tehtud taotleja

Ukraina pangakontolt ning need on isegi kogusummana väikesed, siis ei ole tõenäoline, et

Venemaa võimud taotleja vastu huvi tunneks või annetustest üldse teada saaks.

Kuna taotleja ei ole kunagi olnud poliitiliselt aktiivne ega osalenud Ukrainas elades Venemaa

vastastes demonstratsioonides, samuti ei ole ta seda teinud Eestis viibides, siis ei ole asjaolu,

et taotlejale ei meeldi see, mis Venemaal toimub, aluseks temale rahvusvahelise kaitse

andmiseks. Taotleja poliitilised vaated ei ole Venemaa võimudele teada ning tema üksikud

Ukraina sõda käsitlevad postitused ei paista kontol kuidagi välja. Ukraina sõja esimese aasta

jooksul saabus Ukrainast Venemaale üle 5,3 miljoni sõjapõgeniku ning neil ei ole Venemaal

midagi karta ja neid toetatakse mitmel viisil. Taotlejal on Venemaal olemas sugulased, kes on

tema poolel ja saavad aru, mis Ukrainas toimub. Seega on taotlejal olemas side oma

kodakondsusjärgse riigiga ning lähedaste toetus sinna elama asumisel. Seetõttu on taotleja kui

vene rahvusest Venemaa kodaniku tagasipöördumine Venemaale võimalik ka olukorras, kus

taotlejal on viimasel ajal esinenud ärevushäireid. Kokkuvõttes on taotlus põhjendamatu, sest

tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. Taotleja ei

vaja ka täiendavat kaitset. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et

taotleja naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada pelgalt Venemaa territooriumil viibimise

tõttu. Pole teada, et Venemaale tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks ohustada

tagakiusamine või tõsine oht põhjusel, et nad on taotlenud Euroopas varjupaika.

Ärakuulamise käigus esitatud vastuväidete osas leidis PPA, et psühholoogi juures käimist

saab taotleja jätkata ka Venemaal ning majanduslikud, sotsiaalsed ja perekondlikud

probleemid ei tingi samuti rahvusvahelise kaitse andmist. Kuna taotleja on Venemaa kodanik,

siis ei puuduta teda Venemaa võimalikud keelud, mis kehtivad Ukraina kodanike suhtes.

Avalikud allikad ei kinnita väidet, et varem Ukrainas elanud Venemaa kodanikud oleksid

piiriületusel teravdatud tähelepanu all. Seejuures ei nähtu taotleja passist (väljastatud

19.06.2018), et tal on Ukraina elamisluba ja ta on viimase 10 aasta jooksul käinud Venemaal

ainult korra, vaid tema pass näeb välja nagu tavalise inimese pass, kes on viibinud mõnda

aega välismaal. Poliitilise meelsuse alusel rahvusvahelise kaitse saamiseks peab taotlejal

olema põhjust karta tagakiusamist selle tõttu ning poliitilise meelsuse avaldamine peab olema

lahutamatu osa taotleja igapäevaelust. Praegusel juhul ei ole need tingimused täidetud ning

taotleja on isegi lõpetanud sõjauudiste jälgimise. Puudub põhjus eeldada, et taotleja käitumine

Venemaal muutuks ja temast saaks sotsiaalmeedias aktiivne sõjavastane isik. PPA jääb

arvamusele, et taotleja on teinud annetusi annetuste enda pärast ning selleks, et anda suuremat

kaalu oma rahvusvahelise kaitse taotlusele. Kuna taotleja tööleping on lõpetatud, siis ei tööta

ta enam Ukraina ettevõttes ega maksa Ukraina riigile makse. Tegemist ei ole ka asjaoludega,

millega võiks Venemaal kaasneda tagakiusamine. Inimese piiril küsitlemine ja tema telefoni

läbivaatamine ei ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kuna taotleja on Venemaa

kodanik, siis ei ole Eesti seaduste järgi võimalik talle anda ajutist kaitset kui isikule, kes elas

Ukrainas alaliselt, kuid ei ole Ukraina kodanik.

Kuna taotleja rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud, siis tuleb PPA-l teha taotlejale

viibimisaluse lõppemisel lahkumisettekirjutus. Ehkki põhjendamatu taotluse korral on alus

jätta vabatahtliku lahkumise tähtaeg määramata ja otsus kohe sundtäita, annab PPA taotlejale

siiski 10-päevase tähtaja lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks, sest isik on teinud

4(19)

3-24-110

PPA-ga koostööd ning on kinnitanud, et ei kavatse lahkumisettekirjutust rikkuda. Taotleja

viibib Eestis alates 04.04.2022, tal ei ole Eestis või mujal Euroopa Liidus vara ning ta ei tööta

Eestis. See, et taotlejal on Eestis tekkinud suhtlusring ja armastatud inimene, ei tingi

lahkumisettekirjutuse tegemata jätmist. Vaimse tervise toetamisele suunatud tegevused ei ole

sellised, mis takistaksid taotleja Eestist lahkumist. Taotleja on Venemaa kodanik ja tal on

kehtiv Venemaa pass. Taotleja ei ole toonud välja ühtegi kolmandat riiki, kuhu tal oleks

võimalik lahkuda. Seetõttu tuleb sihtriigiks määrata Venemaa ning sinna väljasaatmine ei ole

vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõtetega. Kuna Venemaa on Eesti naaberriik ja taotlejal

puudub Eestiga tihe side, siis on 10-päevane tähtaeg (alates viibimisaluse lõppemisest) riigist

lahkumise korraldamiseks piisav. Kuivõrd taotleja ema, vend ja võõrasisa elavad Hispaanias,

siis on käesoleval juhul õigustatud jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata

(VSS § 74 lg 4).

3. X.U esitas Tallinna Halduskohtule 12.01.2024 kaebuse PPA 29.12.2023 otsuse nr

12204070135-3 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks anda kaebajale rahvusvaheline kaitse

või alternatiivselt vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

4. Tallinna Halduskohus tühistas 30.04.2024 otsusega PPA 29.12.2023 otsuse nr

12204070135-3 ja kohustas PPA-d andma X.U-le rahvusvahelise kaitse. Halduskohus mõistis

PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 331,10 eurot.

PPA on jätnud päritoluriigi info arvestamata ja kaebajaga seostamata. PPA otsus on vastuolus

menetluses kogutud päritoluriigi teabega ja kaebaja subjektiivsete asjaoludega. Vaidlust ei

ole, et kaebaja on Venemaa kodanik, kes on elanud lapseeast alates Ukrainas ning õppis ja

töötas Ukrainas, sooritas Ukraina keele eksami ja taotleb Ukraina kodakondsust. Lisaks ei ole

vaidluse all, et kaebaja jätkas ka pärast sõja algust ja Ukrainast lahkumist töötamist Ukraina

ettevõtete jaoks (ehkki üks neist on Poolas asuv filiaal) ja tasus Ukraina riigile makse.

Vaidlust ei ole mh selles, et kaebaja identifitseerib ennast ukrainlannana, ta on regulaarselt

toetanud annetustega erinevaid Ukraina fonde ja eraisikuid ning on osalenud Ukraina sõjas

kannatanute toetuseks korraldatud kontsertidel. PPA ei vaidlusta, et kaebaja on väljendanud

oma poliitilist meelsust Instagrami postitustes (kontol on 274 postitust, neist puudutavad

Ukraina sõda 53 postitust ja konkreetselt sõjavastaseid postitusi on neist 5). Vaidluse all ei ole

seegi, et kaebaja ema on omandanud Ukraina kodakondsuse ning Ukraina kodakondsus on ka

kaebaja vennal ja kasuisal.

Kohtud tühistasid haldusasjas nr 3-22-1925 PPA varasema otsuse ning kohustasid PPA-d

uuesti hindama, millised tagajärjed kaasneksid kaebajale siis, kui ta jätkaks Venemaal senist

tegevust, sh avaldaks sotsiaalmeedias Ukrainat toetavaid ja Venemaad kritiseerivaid

seisukohti ning abistaks rahaliselt Ukraina armeed ja abiorganisatsioone. PPA on uuendatud

menetluses toonud välja päritoluriigi teabe, mis kinnitab, et Ukraina toetamine ja Venemaad

kritiseerivate seisukohtade avaldamine on karistatav (sh kriminaalkorras) ning alates 2023. a

märtsist on regulaarselt teatatud Ukraina armee rahalises toetamises kahtlustatavate Venemaa

kodanike kinnipidamistest ja vahistamistest. Ukraina armee rahaline toetamine on alates

14.07.2022 käsitatav riigireetmisena, mille eest võib karistada kuni 20-aastase vangistusega.

Vaidlust ei saa olla, et selline tagajärg viitaks tagakiusamisele ja annaks alust anda

rahvusvahelist kaitset.

PPA on ebaõigesti ja vastuolus päritoluriigi teabega hinnanud tõenäosust, et kaebaja profiiliga

isik võiks pakkuda Venemaa võimudele huvi juba piiriületuse käigus. PPA ei ole arvestanud,

et kaebaja identifitseerib end ukrainlannana, kes on lapsest saadik elanud Ukrainas ja töötas

vähemalt kuni töökoha kaotuseni Ukraina ettevõtete jaoks ning maksis Ukraina riigile makse.

5(19)

3-24-110

Sellega on PPA jätnud tähelepanuta kaebajaga seotud individuaalsed asjaolud, mis võivad

tulla piiriületuse käigus ilmsiks ja tuua kaasa kaebaja tagakiusamise. Asjaolu, et kaebaja

töötas nii Ukraina ettevõtte kui ka selle Poolas asuva filiaali jaoks, ei väära kuidagi fakti, et

tegemist oli töötamisega Venemaa riigivõimu silmis vaenlaseks peetava riigi jaoks. PPA ei

ole kogunud ega välja toonud mistahes teavet selle kohta, millised võivad olla tagajärjed või

millist tähelepanu osutatakse nendele riiki naasvatele Venemaa kodanikele, kes on elanud

Ukrainas kaua aega ja töötasid Ukraina ettevõtte jaoks edasi ka pärast Venemaa sissetungi.

On selge, et kaebaja on teinud tegevusi, mis on Venemaal karistatavad mh kriminaalkorras

(annetused Ukraina toetuseks, sõjavastased postitused) ning kaebaja puhul ei saa siiski

piisavalt veenvalt välistada või pidada vähetõenäoliseks võimalust, et tema tegevus võib saada

Venemaa võimudele piiril või ka hiljem teatavaks. Seetõttu pole määrav, et kaebaja ei ole

teinud PPA hinnangul piisavalt palju ja silmatorkavaid kriitilisi postitusi. Vastutusele

võtmiseks piisab juba ühest postitusest, kui võimuorganid selle avastavad. Praegusel juhul

võivad postitused ilmsiks tulla juba piiriületuse käigus. Arvestades, et kaebaja on

sõjateemalise sisu jälgimist vähendanud psühholoogi soovitusel seoses tema vaimse tervisega,

ei ole kuidagi põhjendatud PPA järeldus, et kaebaja meelsus ei ole püsiv. Tervislikel põhjustel

ajutine hoidumine sõjateemalise sisu jälgimisest ei tähenda, et sellega muutuks isiku

poliitiline meelsus.

Päritoluriigi vastava info puudumisest järeldas PPA, et Ukrainas väljastatud passi või Ukraina

piiriületustempleid omavad isikud ei sattu Venemaa piirikontrollis teravdatud tähelepanu alla.

Samas on PPA ka ise välja toonud, et päritoluriigi teave kinnitab, et Venemaa tunneb huvi ka

oma kodanike suhtes ning kontrollida võidakse ka „mitteusaldusväärsete“ kodanike

nimekirjas mitteolevaid kodanikke. Piiriületusel on lihtne kindlaks teha, et kaebaja pass on

välja antud Ukrainas ja välismaal elava kodanikuna on kaebaja kohustatud teavitama

välisministeeriumi elamisloa saamisest. PPA on lisaks toonud välja küsimusi, mida

ülekuulatavatelt piiril küsitakse (sh kuidas isik suhtub „sõjalisse erioperatsiooni“, kes on tema

sõbrad ja kelle poolt nad on, kas sõprade seas on poliitilisi aktiviste ja kas neid on vahistatud,

kas isik on käinud meeleavaldustel, kas isik on toetanud Ukraina põgenikke ja Ukraina

sõjaväge). Kaebaja on selgelt väljendanud, et oma poliitilise meelsuse osas ta ei vaiki ning

meelsuse varjamist ei saa kaebajalt ka eeldada (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2020 otsus

nr 3-19-2090, p 17). Esineb suur tõenäosus, et kaebajat piiril ka küsitletakse, sest tegemist on

Venemaalt pikka aega eemal olnud kodanikuga, kes on päritoluriigi info kohaselt teravdatud

tähelepanu all, ning tema passist on tuvastatav selle väljaandmise koht.

Meedias on lisaks hiljuti avaldatud teavet, et FSB töötajad nõuavad Venemaa ja Eesti piiril

reisijatelt ankeedi täitmist, milles uuritakse inimeste meelsust Euroopa Liidu ja Ukraina

suhtes. Samuti on hiljutistes meedikajastustes selgelt väljendatud, et Ukraina kodanikke, kes

püüavad reisida Venemaale või Venemaa okupeeritud Ukraina aladele või sealt Euroopa Liitu

või Ukrainasse, käsitatakse potentsiaalsete vaenlastena. Kuigi kaebaja ei ole Ukraina kodanik,

siis pööratakse erilist tähelepanu ka Venemaa kodanikele, kellel on Ukrainaga tugevamad

seosed. Kuigi kaebaja passist ei saa vahetult järeldada Ukrainas elamist, võib sellekohaseid

küsimusi põhjustada juba üksnes passi väljaandmise koht. PPA ei saa eeldada, et kaebaja

peaks andma piiriületusel ebaõigeid ütlusi. PPA välistab põhjendamatult kaebaja suhtes piiril

huvi tundmise pelgalt selle tõttu, et kaebaja on Venemaa kodanik. Seejuures on PPA

meelevaldselt leidnud, et kaebaja on nn tavakodanik, jättes tähelepanuta kaebaja isikuga

seotud asjaolud (väga pikka aega Venemaalt eemal viibinud isik, kes identifitseerib end

ukrainlasena).

6(19)

3-24-110

Piiriületuse käigus võivad ilmsiks tulla kaebaja sotsiaalmeedia postituste andmed ja profiil, sh

kellena kaebaja end identifitseerib ning milline on tema seisukoht ja poliitiline meelsus.

Samuti ei saa välistada Ukraina regulaarse toetamise ilmsiks tulekut. Kaebajal lasub kohustus

teavitada oma välisriigi kontodest ning deklareerida välismaal teenitud tulu. Kui kaebaja

esitab andmed Ukraina pankades asuvate kontode kohta, ei saa välistada võimalust, et

Venemaa võimuorganid soovivad ka detailseid kontoväljavõtteid (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 05.05.2023 otsus nr 3-22-1925, p 20). PPA on kohtumenetluses märkinud, et

päritoluriigi infost ei nähtu süsteemset praktikat välismaiste pangakontode detailseks

uurimiseks, kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu, et sellist teavet oleks üldse püütud koguda.

Info puudumine ei tähenda praegusel juhul liiatigi, et kaebaja kontod ei pakuks Venemaa

võimudele huvi, arvestades kaebaja seost Ukrainaga. Ka asjaolu, et kaebaja tööandjaks olev

Ukraina ettevõte on rahvusvaheline, ei väära seda, et kaebaja maksab makse Ukraina riigile.

PPA on ka ise välja toonud, et välisagendina käsitatakse kõiki, kes saavad välismaalt ükskõik

millist toetust või on välismõju all. Kaebaja annetatud summade väiksus ei ole määrav, sest

karistatav on igasugune toetamine ning vaidlust ei ole, et kaebaja on teinud annetusi

regulaarselt. Arusaamatu on PPA seisukoht, et Venemaa võimuorganid ei saa annetustest

teada, kuna need on tehtud kaebaja Ukraina pangakontolt, sest kuna kaebajal tuleb Venemaal

teavitada oma välisriigi kontodest, viib see suure tõenäosusega selleni, et kaebajal tuleb

esitada kogu pangakonto detailne väljavõte. Kaebajaga seotud subjektiivsed asjaolud ja

päritoluriigi teave kogumis kinnitavad, et kaebaja võib oma tegevuse tõttu sattuda Venemaa

riigivõimu poolse tagakiusamise ohvriks ning välistada ei saa võimalikku kriminaalmenetlust

(annetused Ukraina toetuseks ja postitused).

Kaebaja ärakuulamisõigust ja õigust esindajale ei ole rikutud. Kaebaja sai haldusmenetluses

esitada oma tõendid ja seisukohad, sh esindaja vahendusel. Siinsel juhul ei ole vajalik koguda

täiendavat päritoluriigi teavet ning kaebaja pagulasseisundile on võimalik anda hinnang seni

kogutud andmete ja tõendite alusel. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis, tuleb kaebajale

anda rahvusvaheline kaitse. Täiendava kaitse andmisest keeldumise ning

lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse käsitlemiseks puudub vajadus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. PPA palub 30.05.2024 apellatsioonkaebuses (täiendatud 20.11.2024) halduskohtu

otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust,

mis on toonud kaasa ebaõige otsuse. Halduskohus on siinses asjas langetanud võimaliku

tagakiusamise tõenäosuse lävendi äärmiselt madalale. Kohus ei ole jälgitavalt põhjendanud,

mille poolest erineb kaebaja profiil miljonitest Venemaa kodanikest, kes on ületanud

Venemaa piiri, naastes Ukrainast või Euroopa Liidu riikidest. Suure tõenäosusega on

arvestatav osa neist inimestest samuti sõjavastased ning nad on elanud ja töötanud Venemaa

jaoks ebasõbralikes riikides, kuid samas puudub teave, et neid kiusataks Venemaal selle tõttu

taga. Kahtlemata on olemas näiteid põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivavatest

ülekuulamistest piiri ületamisel, kuid tegemist ei ole süstemaatilise praktikaga ja mis tooks

kaebaja profiili arvestades tõenäoliselt kaasa tema tagakiusamise. Kohtu etteheited

päritoluriigi info puudulikule kogumisele on põhjendamatud. PPA sõnastas päringus

küsimused selliselt, et saada võimalikult täpne info tagakiusamise ohust tulenevalt sellest, et

isik on pikalt elanud ja töötanud väljaspool Venemaad ning omab Venemaa režiimist

erinevaid vaateid (vt 16.02.2024 vastuse lisa 26). Vastustajale ei saa heita ette seda, et pole

leitud artikleid, mis annaksid konkreetse vastuse, kuidas üht või teist spetsiifilist gruppi

isikuid koheldakse. Kohtule on esitatud usaldusväärsetest allikatest leitud teave, et Venemaa

7(19)

3-24-110

kodanike töötamine välismaa ettevõtete heaks või pikaajaline koduriigist eemalviibimine ei

ole selline asjaolu, mis seaks nad teravdatud tähelepanu alla.

Kaebaja meelsuse avaldamine on piirdunud väga harvade sündmustega juba enne psühholoogi

soovitust mitte süveneda sõda puudutavatesse teemadesse. Kohus on jätnud tähelepanuta

selle, et suurem osa sõjavastastest postitustest on arhiveeritud ja need olid nähtavad vaid 24

tundi. Kaebaja Instagrami kontol ei olnud põhifookus poliitilisel sisul ja üksikud sellised

postitused (5 tk) kaovad muude postituste massi ära. Kaebaja on praeguseks kontolt

eemaldanud ka enda seotuse Ukrainaga ja viinud Venemaa võimude huviorbiiti sattumise

tõenäosuse minimaalseks. Puuduvad muud asjaolud, miks kaebaja oleks pidanud Venemaa

võimudele huvi pakkuma, ning ei ole ühtegi märki sellest, et Venemaa võimud kaebaja

meelsusest teaksid või omistaksid talle võimukriitilisi vaateid. Kaebaja senise käitumise

põhjal oleks meelevaldne eeldada, et kaebaja hakkaks Venemaale naastes oma vaateid

väljendama viisil, mis tekitaks võimudes soovi teda taga kiusata. Rahvusvahelise kaitse

andmine oleks põhjendatud siis, kui isiku fundamentaalsed veendumused peegelduvad ka

tema elustiilis. Ainuüksi moraalse tasandiga piirduv sõjavastane protest ei sea kaebaja elu ja

tervist Venemaale naasmisel ohtu. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole seegi, et

kaebaja identifitseerib ennast ukrainlannana ning jagab demokraatlikke väärtusi.

Halduskohtu viidatud piiril täidetava ankeediga seonduvalt kogus PPA kohtumenetluse käigus

täiendavalt informatsiooni, kuid pole teada juhtumeid, kus inimestel oleks ankeedi täitmisega

seoses tekkinud hiljem probleeme Venemaa korrakaitseasutustega. Kuivõrd asjakohane

Mediazona 21.02.2024 artikkel sai laialdast tähelepanu (sh Eesti ajakirjanduses), siis on alust

eeldada, et teada oleks antud ka juhtumitest, kui ankeedi täitmise tagajärjel on toimunud

vahistamisi. Kaebaja kirjeldatud hüpoteetiline olukord, millega kohus on nõustunud, eeldab

mitmete varasemate hüpoteetiliste sündmuste asetleidmist, kuid taolise sündmuste jada

realiseerumise tõenäosus väheneb iga järgmise sündmusega. Eesti ja Venemaa vahelist piiri

ületab jätkuvalt kümneid tuhandeid Venemaa kodanikke ning isegi kehtestatud piirangutele

vaatamata on 2024. a esimeses kvartalis Eestist Venemaale läinud üle 1000 Ukraina

kodaniku. Kui piiri ületavate Venemaa kodanike suhtes algatataks massiliselt

kriminaalmenetlusi või neid kiusataks muul viisil taga, siis väldiksid Venemaa ja Ukraina

kodanikud ka Eesti ja Venemaa piiri ületamist ning teave massilistest kinnipidamistest ja

kriminaalmenetlustest oleks jõudnud ka avalikesse allikatesse. Piiriületajate kontrollid on küll

muutunud rutiiniks, kuid piiriületaja kinnipidamist ei tingi isegi Venemaa juhtkonda

kritiseerivate sõnumite avastamine.

Kuna kaebaja ei tööta alates 2023. a septembrist enam Ukraina ettevõttes, siis ei ole sealt

saadud tulu deklareerimine enam aktuaalne. Prognoosotsus ei saa rajaneda hüpoteesil, et

kaebaja võib tulevikus asuda uuesti tööle Ukraina ettevõttes. Võimalus, et Venemaa

maksuhaldur hakkab nõudma kaebaja konto detailset väljavõtet, on asjaoludest tulenevalt

olematu. Kaebajal on küll kohustus teavitada Venemaad välismaal asuvatest pangakontodest,

kuid vastuoluline on viidata rahvusvahelise kaitse põhjendamiseks seadusest tulenevale

kohustusele, mida isik ei ole ilmselt varem täitnud. Ukraina materiaalne toetamine on

Venemaal tõesti kriminaalkorras karistatav tegu, kuid kaebaja on 2,5 aasta jooksul annetanud

kokku

ca

100 eurot. Päritoluriigi info kohaselt on Ukraina heategevuslikele

organisatsioonidele annetusi teinud tuhanded või koguni kümned tuhanded inimesed, kuid

sellele vaatamata ei ole algatatud suurt hulka riigireetmisega seotud kriminaalasju (2023. a

jooksul algatati 70 kriminaalasja). Üksikute näitlike juhtumite pinnalt ei saa üldistavalt

järeldada, et ohus on kõik Ukrainasse ülekandeid teinud isikud, sh kaebaja. Isiku

pangakontode detailandmetele juurdepääsu hankimine eeldab sedalaadi asjaolude esinemist,

mis eristavad isikut teistest isikutest määral, mis toob kaasa selle isiku huviorbiiti sattumise.

8(19)

3-24-110

Kaebaja puhul selliseid asjaolusid ei esine. Eluliselt on usutav, et Venemaa eriteenistuste

fookuses on selgitada välja isikud, kes reaalselt viljelevad dissidentlikku tegevust.

6. X.U palub 03.07.2024 vastuses (täiendatud 21.11.2024) jätta PPA apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Alternatiivselt palub kaebaja küsida Euroopa

Kohtult eelotsust direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 punkti d tõlgendamise osas. Täpsemalt

küsimuses, kas Euroopa Kohtu 11.06.2024 otsusest kohtuasjas C-646/21 tuleneb, et isikud,

kes on üles kasvanud kolmandas demokraatliku ühiskonnakorraga riigis ja on omandanud

olulise osana enda põhiväärtustest demokraatlikule ühiskonnakorrale omased vaated ja

käituvad nendest lähtuvalt, kujundavad eristatava sotsiaalse grupi olukorras, mille puhul

käsitletakse nimetatud omadustega isikute tagasipöördumist autoritaarsesse

kodakondsusjärgsesse riiki, mille juhid ja armee korraldavad inimsusevastaseid kuritegusid ja

sõjakuritegusid ning kus ei ole tagatud sellised põhiõigused nagu usuvabadus, sõnavabadus,

väljendusvabadus ja teised võrreldavad ning käesoleva kohtuasja raames asjakohased

demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks olevad inimõigused.

PPA on tagakiusamise ohu prognoosimisel järjepidevalt lähtunud kohtupraktikaga vastuolus

olevast eeldusest, et kaebajal on Venemaale naasmisel võimalik muuta enda käitumist:

lõpetab Ukraina materiaalse toetamise, sotsiaalmeedias poliitilise meelsuse avaldamise ning ei

avalda piiril ankeeti täites või Venemaa võimuorganite päringutele muul viisil vastates enda

tegelikke seisukohti seoses Venemaa sõjategevusega Ukrainas ja Venemaa riigikorraga.

Tagakiusamise ohu tuvastamisel ei saa seada standardit nii kõrgele, et rahvusvahelise kaitse

taotleja poliitilised vaated oleksid temas nii sügavalt juurdunud, et päritoluriiki

tagasipöördumisel ei saaks ta nende väljendamisest hoiduda (nt Euroopa Kohtu 21.09.2023

otsus kohtuasjas C-151/22). Vastustajal tuli pidada tõenäoliseks, et kaebaja jätkaks Venemaal

enda sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse, rahvusliku kuuluvuse ja poliitiliste veendumuste

väljendamist. Demokraatliku ja inimõigusi austava ühiskonna väärtused on kaebajas tugevalt

juurdunud.

PPA ei ole vaadanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust läbi individuaalselt ja erapooletult

ega lähtunud kaebaja tegelikust olukorrast. Vastustaja ei ole hinnanud kaebaja tagakiusamise

ohtu poliitiliste veendumuste, rahvusliku kuuluvuse ja sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel

kogumis, vaid piirdus üksnes poliitiliste veendumuste aspektiga. Analoogselt Euroopa Kohtu

11.06.2024 otsuses kohtuasjas C-646/21 viidatud soolisele võrdõiguslikkusele saab sotsiaalse

grupina tunnustada ka isikuid, kelle ühiseks tunnuseks on demokraatliku ja inimõigusi austava

ühiskonna väärtuste, sh sõnavabaduse teostamine ning selle enda lahutamatuks osaks

pidamine. Venemaa ühiskonnas on selliste väärtuste austamine eristuv identiteet. Kaebaja on

kirjeldanud eeltoodud väärtuste seost enda identiteedi kujunemisega, mis kinnitab nende

fundamentaalsust. Sama kinnitavad kaebaja taotlus saada Ukraina kodakondsus ja tema

keeldumine Venemaa külastamisest, kuigi seal elavad tema sugulased. Seega sunniks

Venemaale saatmine kaebajat muutma fundamentaalseid tõekspidamisi inimõiguste

teostamise osas ja tagakiusamise hirmus leppima enda inimõiguste rikkumisega (sh

sõnavabaduse piiramine ning ebaproportsionaalne karistamine). Kuna tegemist on

kohtupraktikas uudse juhtumiga, siis tuleks vajaduse korral taotleda Euroopa Kohtult

eelotsust küsimuses, kas kaebaja olukorda saab pidada sotsiaalsesse gruppi kuulumiseks

direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 punkti d tähenduses.

Kuna PPA on nõustunud, et piiril ülekuulamine võib osutada põhiõigusi ebaproportsionaalselt

riivavaks, oleks tal tulnud põhjendada ja tõendada, mille alusel vastustaja leiab, et seda juhtub

ülekuulamiste puhul harva ja kaebaja puhul on selline tõenäosus madal. Tagakiusamise ohu

tõendamiseks piisab, kui esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. PPA ei ole tõenäosust

9(19)

3-24-110

prognoosinud kaebajaga võrreldava grupi järgi ning halduskohus hindas õigesti, et piiriületuse

käigus kaebaja silma jäämist ei saa pidada vähetõenäoliseks. Ülekuulamine võib omakorda

viia (nt kui kaebaja on sunnitud võimaldama tutvumist enda nutitelefoni sisuga)

tagakiusamiseni, mis seisneb ebaproportsionaalse karistuse kohaldamises. Telefonide

kontrollimine on tavaline ja seda ei tehta ainuüksi nn mustas nimekirjas olevatele isikutele.

Riskigrupis on isikud, kellel on seos Ukrainaga. Telefonikontrolli läbiviimise kartuses enda

telefoni sisu või sotsiaalmeedia kontode ja muude andmete kustutamist või muul viisil

varjamist ei saa eeldada ning ühtlasi ei pruugi see osutuda tulemuslikuks. Tähelepanu

äratamiseks piisab vaid vale sisuga postitusest sotsiaalmeedias ning kaebaja võib sattuda juba

piiril Venemaa võimude huviorbiiti. PPA on tuginenud iseenesest õigetele päritoluriigi teabe

allikatele, kuid on teinud neist valed järeldused, sest lähtus hindamisel isikute grupist, mis ei

kirjelda kaebaja positsiooni ammendavalt. PPA leidis, et töötamine välismaalaste ettevõtete

heaks või pikaajaline koduriigist eemalviibimine ei ole Venemaa kodanike puhul erakordne

asjaolu, mis seaks neid teravdatud tähelepanu alla. Seejuures on vastustaja jätnud

tähelepanuta, et kaebaja on ukraina rahvusest isik, kelle koduriigiks ei ole Venemaa. Sellega

on rikutud VRKS § 18 lg-t 2.

PPA viidatud piiriületuste statistika ei anna teavet selle kohta, kas piiriületajad on kaebajaga

samas olukorras. Tegemist võib olla topeltkodakondsusega isikutega või Ukraina kodanikega,

kes liiguvad koos Venemaa kodanikest pereliikmetega. Kodakondsust tuleks vaadata kogumis

kaebajat kirjeldavate muude tunnustega (sh poliitiline meelsus ja rahvuslik kuuluvus), ent

PPA võrdleb kaebajat jätkuvalt kas Ukraina kodanike või Venemaa kodanikega. Vaidlust ei

ole enam selles, et Ukrainas elamine saab piiriületusel Venemaale teatavaks. Väide

piiriületuse ankeedi täitmise ohutuse kohta ei ole õige ja sellega ei saa tagakiusamise ohtu

prognoosides arvestada. Usutav ei ole, et kinnipidamiste või kriminaalkaristusteni on jõutud

vaid ühe infoallika põhjal ning pole teada üksikasju, millise infoallika tõttu on isikuid

Venemaal taga kiusatud. Samuti ei ole teada, kui paljud inimesed on ankeedis avaldanud tõele

vastavat informatsiooni. Samas on päritoluriigi info põhjal selge, et kaebajat kindlasti piiril

küsitletakse.

PPA seisukoht, et kuna kaebaja ei tööta enam Ukraina ettevõtte heaks, siis ei tule tal Venemaa

võimudele esitada ka enda pangakontode andmeid, viitab sellele, et PPA hinnangul peaks

kaebaja lõpetama Ukrainale maksude maksmise mh siis, kui tal tekiks uuesti võimalus töötada

Ukraina ettevõttes. Seega suunatakse kaebaja oma käitumist muutma, et vältida tagakiusamist.

Lisaks ei saa välistada tagasiulatuvate pangakonto väljavõtete Venemaale teadasaamise ohtu.

Põhjendamatu on etteheide, et Ukrainas elades ei ole kaebaja teavitanud Venemaa võime oma

Ukraina pangakontodest. Kaebaja on jätkuvalt Ukraina maksuresident ning ta töötab praegu

Ukraina füüsilisest isikust ettevõtjana sõlmitud lepingu alusel äriühingus, mis asub Poolas ja

on Ukrainaga seotud. Seega peaks kaebaja ennast Venemaal registreerima välisagendina ning

esitama enda pangakontode detailvaate Venemaa võimuorganitele. Kui kaebaja ei registreeri

annast välisagendina, siis karistataks teda selle eest kriminaalkorras. Ühtlasi saaks teatavaks

kaebaja poolt Ukraina rahaline toetamine. Annetustega seonduvalt on PPA paigutanud

kaebaja jätkuvalt ühte gruppi kõigi Ukrainat materiaalselt toetanud isikutega, jättes

tähelepanuta tema individuaalsed tunnused (st rahvuslik ja sotsiaalne kuuluvus). Olukorras,

kus kõigi annetusi teinud isikute suhtes kriminaalmenetlust ei alustata, ei lähtu see valik

juhuslikkusest, vaid tõenäoliselt pigem nt soovist takistada konkreetse isiku tegevust või

survestada / hirmutada konkreetset isikut või isikute gruppi. Riigireetmise süüdistuse alusel

on isikuid pikaajalise vangistusega karistatud ka väga väikeste annetuste eest (nt 10 + 20

dollarit või 50 eurot) ning selliste kohtuasjade arv kasvas 2023. a-l varasema aastaga

võrreldes peaaegu kaks korda. Küsimust, et ülekandeid ei tehtud Venemaa pangakontodelt,

analüüsis ringkonnakohus juba haldusasjas nr 3-22-1925.

10(19)

3-24-110

PPA etteheited halduskohtu põhjenduste puudulikkusele on alusetud. Vastustaja tunnistas mh

halduskohtu istungil, et peab kaebajat ukrainlaseks. Kaebaja poliitilise meelsuse püsivus on

leidnud kinnitust. Kaebaja puhul toob tagakiusamise ohu kaasa tema kuuluvus sotsiaalsesse

gruppi demokraatlike väärtuste kandmise ja nendest juhindumise alusel koosmõjus kaebaja

poliitiliste vaadete ja rahvusliku kuuluvusega. Kaebaja kuulumine demokraatliku ja

inimõigusi austava ühiskonna väärtusi kandvate isikute hulka põhjendab seda, miks

kohustataks kaebajat käitumise muutmise eelduse korral käituma tagakiusamise ohus

vastuolus enda inimõigustega, eelkõige sõna- ja mõttevabadusega. Samuti on alust arvata, et

isegi kui kaebaja prooviks varjata Ukraina toetamist, poliitilisi vaateid, rahvuslikku

enesemääramist või demokraatiale omaseid tõekspidamisi, ei pruugi see tal õnnestuda nii

vaimse tervise seisundi kui ka Venemaa võimude tegevuse tõttu. Vaidlustatud PPA

29.12.2023 otsus ega apellatsioonkaebus ei arvesta kaebaja kohta tehtud jõustunud kohtuotsus

haldusasjas nr 3-22-1925, millega on rikutud HKMS § 177 lg-t 1.

Lahkumisettekirjutusega on kaebajat kohustatud lahkuma Venemaale. Kaebaja on aga PPA-le

korduvalt selgitanud, et kuna tal on Ukraina pikaajalise elaniku elamisluba, siis on tal

võimalik saada ajutist kaitset mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis (nt Madalmaad, Läti).

Kaebaja pere on saanud Hispaanias ajutise kaitse. Lisaks peab kaebajal olema võimalik naasta

kodumaale ehk Ukrainasse. Kaebaja ütles PPA-le selge sõnaga, et ta ei soovi mingil juhul

lahkuda Venemaale. Eeltoodule vaatamata sunnib vastustaja kaebajat lahkuma Venemaale.

Kaebaja ei saa Venemaa kaudu ka Ukrainasse sõita, sest see tekitaks Ukraina võimude jaoks

põhjendatud kahtlusi tema suhtes. PPA-l oleks võimalik korraldada transiit Ukrainasse läbi

Euroopa Liidu territooriumi või transiit sellisesse EL-i liikmesriiki, kus kaebaja kvalifitseerub

ajutise kaitse saajaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

8. Siinses asjas vaidlustatud PPA 29.12.2023 otsus nr 12204070135-3 kaebaja 07.04.2022

rahvusvahelise kaitse taotluse kohta on koostatud pärast haldusasjas nr 3-22-1925 tehtud

kohtuotsuste jõustumist uuendatud haldusmenetluses. Haldusasjas nr 3-22-1925 tühistati PPA

11.08.2022 otsus nr 12204070135-1 esmajoones põhjusel, et kohtute hinnangul oli PPA

jätnud asjakohase päritoluriigi teabe suures osas kogumata ja seetõttu oli kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus samuti oluliste põhjendamispuudustega.

Ringkonnakohtu hinnangul on uuendatud menetluses eeltoodud puudused kõrvaldatud ja

kaebaja viide HKMS § 177 lg 1 rikkumisele on alusetu. Haldusasjas nr 3-22-1925 jõustunud

kohtuotsusega kohustati PPA-d vaatama kaebaja 07.04.2022 taotlus uuesti läbi ning seda on

vastustaja teinud. Pidades silmas, et päritoluriigi teave täieneb ja/või täpsustub pidevalt ning

kohtud ei ole andnud haldusasjas nr 3-22-1925 sisulist hinnangut, kas kaebaja vastab

rahvusvahelise kaitse saamise tingimustele, ei pidanud ka PPA hakkama 29.12.2023 otsuses

ega praeguses vaidluses ümber lükkama kohtute varasemaid kahtlusi. Kaebaja

tagakiusamishirmu põhjendatust tuleb alati hinnata n-ö aktuaalse seisuga (vt ka HKMS § 158

lg 31; Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 12.2).Varasem otsus oli tehtud vähem kui

pool aastat pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust ja mitmed kaebaja püstitatud

küsimused olidki veel ebaselged, sest paratamatult puudus pikemaajalisem ülevaade Venemaa

võimuorganite repressiivsetest praktikatest aktiivse sõjategevuse kontekstis. Tänaseks on

olukord selles osas märkimisväärselt muutunud.

9. Arvestades haldusasjas nr 3-22-1925 tehtud etteheiteid varasemale otsusele, milles

lähtuti üksnes poliitilistest veendumustest, on PPA 29.12.2023 otsuses hinnanud kaebaja

11(19)

3-24-110

subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust nii kaebaja poliitilise või riigivõimust erineva

meelsuse alusel kui ka sotsiaalsesse gruppi kuulumise põhjal, milleks on pikaajaliselt

Ukrainas elanud Venemaa kodanik. Kaebaja on leidnud, et PPA lähtus jätkuvalt ainult

poliitilisest meelsusest ning jättis tähelepanuta kaebaja väited tagakiusamise ohust seonduvalt

tema rahvusliku kuuluvusega ning sotsiaalsesse gruppi kuulumisega. Kaebaja rahvusliku

kuuluvuse osas märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebaja elukäiku arvestades on usutav, et ta

identifitseerib ennast eeskätt ukrainlasena, mitte venelasena (st kaebaja lahkus Venemaalt 7-

aastasena koos emaga, kes abiellus Ukraina kodanikuga, ning on seejärel elanud Ukrainas ja

taotles 2019. a-l Ukraina kodakondsust, mille menetlus on seniajani pooleli – vt 18.03.2024

seisukoha lisad 1 ja 1a), on ta siiski Venemaa kodanik ning ta ei ole ka ukraina päritolu (st

kaebaja on sündinud Venemaal Orlovskaja oblastis ning sealt on pärit tema mõlemad

vanemad). Kaebaja ukrainlaseks pidamist ja rahvuskuuluvuse alusel tagakiusamise ohu

esinemist ei saa eeldada üksnes sellest, et kaebaja räägib vene keelt ukraina aktsendiga. PPA

on seega asjakohaselt piirdunud hinnanguga, kas kaebaja võiks sattuda Venemaal

tagakiusamise ohtu kui Venemaa kodanik, kes on pikka aega elanud Ukrainas.

10. Sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel tagakiusamise ohtu sattumise hindamisse

puutuvalt on kaebaja heitnud PPA-le sisuliselt ette seda, et vastustaja on sotsiaalse grupi

määratlenud liiga laialt, jättes tähelepanuta kaebaja spetsiifilise olukorra. Kaebaja leiab, et

eraldiseisva sotsiaalse grupina tuleks käsitada pikka aega vabas ja demokraatlikus riigis (nt

Ukrainas) elanud Venemaa kodanikke, kelle identiteet on kujunenud välja selles vabas ja

demokraatlikus ühiskonnas ning kelle jaoks on sellise ühiskonna põhiväärtuste (demokraatia,

inimõigused) kandmine muutunud loomuomaseks. Kaebaja on nimetatud sotsiaalse grupi

piiritlemisel võtnud eeskujuks Euroopa Kohtu 11.06.2024 otsuse kohtuasjas C-646/21,

Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, ning palunud vajaduse korral taotleda Euroopa

Kohtult eelotsust direktiivi 2011/95/EL1 art 10 lg 1 punkti d tõlgendamise osas (st kas

eeltoodu näol saab olla tegemist isikute rühma eristava tunnusega). Ringkonnakohus märgib,

et VRKS § 4 lg 1 ja direktiivi art 10 lg 1 punkti d kohaselt eeldab tagakiusamise oht

sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel esiteks ühise tunnuse olemasolu ning teiseks peaks

päritoluriigi ühiskond tajuma kõnealust rühma erinevana (nt Euroopa Kohtu 16.01.2024 otsus

kohtuasjas C-621/21, Intervyuirasht organ na DAB pri MS, p-d 40, 54–56; EUAA praktiline

juhend, 2020, lk 11–15; ÜRO Pagulasameti käsiraamat, 2019, lk 24, 93–97).

Tagakiusukartuse hindamine sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel on põhjendatud eelkõige

siis, kui päritoluriigi teabest nähtub, et tegemist võib olla iseseisva tagakiusamise põhjusega,

mis ei eelda isiku enda poolt n-ö aktiivset riigivõimule vastandumist või täiendavaid tegusid,

vaid temale omistatakse kindlad tunnused või vaated (ning tal on selle tõttu põhjust karta

tagakiusamist) juba ainuüksi asjaomasesse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või selles teatava

rolli omamise alusel. Selline sotsiaalne grupp peaks lisaks olema suhteliselt püsiv, sest

vastasel korral ei saaks tal olla mingit ühiskonnas üldiselt tajutavat eristuvat identiteeti.

11. Olenemata sellest, kas kaebaja välja pakutud „vaba ja demokraatliku ühiskonna

väärtuste omamine“ saaks kujutada endast teatava isikute rühma ühist tunnust direktiivi

2011/95/EL art 10 lg 1 punkti d kohaselt, ei ole kaebaja esitanud ainsatki põhjendust, kuidas

selline sotsiaalne grupp Venemaa ühiskonnas eristub. Kaebaja viidatud kohtuasjas C-646/21

oli tegemist Iraagi kodanikest õdedega, kes olid varateismelistena saabunud koos vanematega

Hollandisse ja seal mitu aastat järjepidevalt elanud ning võtnud üle eakaaslaste

tõekspidamised, väärtushinnangud ja käitumisnormid ehk seega „läänestunud“. Euroopa

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate

riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks,

ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja

antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud).

12(19)

3-24-110

Kohus leidis, et soolise võrdõiguslikkuse põhiväärtuste kandmine võib olla sotsiaalset rühma

identifitseerivaks tunnuseks, kuid rõhutas, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb

täiendavalt hinnata seda, kas päritoluriigis ümbritsev ühiskond tajub neid seetõttu erinevatena

(vt otsus nr C-646/21, p 63). Kui mingil isikute rühmal on küll olemas ühine tunnus, aga nad

ei ole selle tunnuse järgi teistele ühiskonnaliikmetele (sh võimalikele tagakiusajatele)

äratuntavad, siis ei ole loogilist põhjust seostada kõnealust tunnust ka võimaliku

tagakiusamisega. Islamistlikus ühiskonnas võiksid „läänestunud“ naisterahvad usutavasti üsna

selgesti eristuda (nt riietuse, käitumise jms poolest), kuid pole arusaadav, kuidas eristuvad

Venemaa ühiskonnas tajutavalt need isikud, kes demokraatiat ja inimõigusi austavad (nagu

kaebaja), sellistest isikutest, kes ennast selliste väärtuste kaudu ei identifitseeri. Kaebaja ei ole

näiteks toonud välja, et tema ja temaga samu väärtusi kandvad inimesed oleksid kuidagi

ühinenud (nt kuuluksid mõnda kindlasse organisatsiooni, vestlusgruppi vm), vaid on

üldistavalt viidanud eeskätt sõnavabaduse teostamisele. Samas olekski sellisel juhul

asjakohane hinnata kaebaja tagakiusamise ohtu tema (poliitilise) meelsuse väljendamise

alusel, mitte kunstlikult konstrueeritud sotsiaalsesse gruppi kuulumise põhjal. Isegi Venemaa

kohta ei ole andmeid, et isikute ebaproportsionaalne süüdimõistmine või karistamine võiks

järgneda juba ainuüksi n-ö mõtteroima eest, vaid isikuid on taga kiusatud ikkagi valitsevale

režiimile vastanduvate mõtete väljendamise eest (sh juhul, kui selliseid väljendusi neile

üksnes omistatakse). Kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks jääb seetõttu

rahuldamata.

12. VRKS § 4 lg-st 1 ja direktiivi 2011/95/EL art 2 punktist d tulenevalt eeldab pagulasena

tunnustamine, et välismaalasel on põhjendatud alus karta päritoluriigis tagakiusamist.

Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et individuaalne hindamine, kas taotleja

tagakiusamiskartus on põhjendatud, tuleb pädevatel asutustel igal üksikjuhul läbi viia

tähelepanelikult ja ettevaatlikult, tuginedes üksnes faktide ja asjaolude konkreetsele

hindamisele, et teha kindlaks, kas tuvastatud faktid ja asjaolud kujutavad endast niisugust

ohtu, et puudutatud isik võib tema isiklikku olukorda arvestades põhjendatult karta, et oma

päritoluriiki tagasipöördumise korral võib ta langeda tegelikult tagakiusamise ohvriks (nt

04.10.2024 otsus liidetud kohtuasjades C-608/22 ja C-609/22, p 49; 11.06.2024 otsus

kohtuasjas C-646/21, p 59; 16.01.2024 otsus kohtuasjas C-621/21, p 60). Ehkki õiguslikult ei

ole määratletud konkreetset standardit, kui suur peaks olema tagakiusamise ohu

realiseerumise tõenäosus, et lugeda taotleja tagakiusamishirm põhjendatuks, rakendatakse

sellise tulevikuriski hindamisel üldjuhul „mõistliku tõenäosuse“ standardit. See on madalam

standard võrreldes sellega, kui tagakiusamine peaks olema „kindel“, „väljaspool mõistlikku

kahtlust“ või „märkimisväärselt tõenäoline“. Teisalt on „mõistliku tõenäosuse“ piir aga

kõrgemal kui lihtsalt juhuse või võimalikkuse puhul (vt ka EUAA praktiline juhend, 2024, p

3.3.1, lk 109–111). Praegusel juhul on halduskohus sisuliselt leidnud, et kaebajale tuleb anda

rahvusvaheline kaitse, kuna võimalus, et ta võiks Venemaale naastes sattuda sealse riigivõimu

tagakiusamise ohvriks ei ole täiesti välistatud. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et

halduskohtu poolt seatud lävend on põhjendamatult madal.

13. Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et Venemaal võidakse riigivõimust erineva

poliitilise meelsuse ja sõjavastase meelsuse väljendamise eest, samuti Ukraina materiaalse

toetamise või välisriigist raha saamise korral isikuid kriminaalkorras süüdi mõista ning

karistada pikaajalise vangistusega, mis oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 19 lg 1 p 1 ja

lg 2 p 3 tähenduses. Ringkonnakohus analüüsib järgnevalt esiteks seda, kas kaebaja teod (st

meelsuse avaldamine, Ukraina toetamine, Ukrainaga seotud ettevõttes töötamine) on olnud

sellised, mille eest võiks teda Venemaal mõistliku tõenäosusega oodata ebaproportsionaalne

karistamine, ning seejärel hindab, kas Venemaa võimuorganid saaksid nendest tegudest

13(19)

3-24-110

mõistliku tõenäosusega teada või mitte (sh piiril küsitlemine ja ankeedi täitmine, telefoni ja

sotsiaalmeedia läbivaatus, Venemaa maksuhaldurile teabe avaldamine).

14. Venemaa valitsevale režiimile vastanduva poliitilise meelsuse ehk Ukraina sõja vastase

meelsuse avaldamisega seonduvalt on PPA viidanud, et kaebaja on sotsiaalmeedias sedalaadi

postitusi teinud harva ja enamik neist ei ole ka enam kättesaadavad (st tegemist oli Instagrami

ajutiste nn story’dega, mis kustusid 24 tunni möödudes). Kaebaja Instagrami konto vaatlusel

(PPA lisa 24, tõlked lisa 24.1) tuvastati 04.12.2023 seisuga 5 sõjavastasena käsitatavat

postitust (17.04.2022, 24.06.2022, 20.03.2023, 21.03.2023, 25.04.2023), kokku oli kontol 274

postitust ja 1029 jälgijat. PPA on õigesti märkinud, et kaebaja postitused on isiklikku laadi

ning kaebaja ei ole üheski oma postituses selgesõnaliselt kritiseerinud Venemaad või selle

juhte. Kaebaja on pigem väljendanud isiklikke tundmusi või kirjeldanud oma üleelamisi

seoses sõjategevusega ja sellest tingitud kannatustega (sh Ukrainast põgenemisega). Üksnes

25.04.2023 postitus sisaldab fotot Berliinis tänaval pildistatud plakatist, millel kujutatu järgi

on terrorist Putini koht vanglas, kuid nimetatud postituse kohta on PPA samuti asjakohaselt

välja toonud, et postitus ei keskendu mitte kõnealusele plakatile, vaid postitus kajastab

kaebaja viibimist Berliinis üldisemalt (samas postituses on kokku 10 fotot või videot). Lisaks

on kontol nähtavad mõned postitused, milles on kujutatud Ukraina lippu või lipuvärve, samuti

kaebaja viibimist Ukraina toetuseks toimunud kontserdil Eestis. Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa põhjendamatuks pidada sedagi, et PPA on võrrelnud kaebaja tehtud sõjavastaste postituste

hulka ja sagedust kontol olevate postituste koguarvuga (esimene postitus on tehtud

02.07.2013), sest see võib anda olulist teavet kaebaja meelsuse väljendamise püsivusest

(Venemaa ründas Ukraina territoriaalset terviklikkust juba 2014. a-l) ja aitab mh hinnata,

kuivõrd võiks sõjavastane sisu jääda Venemaa ametivõimudele silma kaebaja sotsiaalmeedia

konto võimalikul läbivaatusel.

15. Kaebaja on küll esitanud täiendavalt väljavõtted mitmetest tema sõjavastastest

Instagrami story’dest (vt kaebuse lisad 2 ja 2a), milles kaebaja on postitanud või jaganud

sõjavastast sisu ning milles on viidatud mh okupantidele, Ukraina võidu ootusele, Kiievi ja

tsiviilelanikkonna pommitamisele, Venemaale kui terroristlikule riigile, Ukraina artistide

kontsertidele ja nende tulu annetamisele Ukraina kaitsmiseks, Butša, Mõkolajivi ja Olenivka

veristele sündmustele, Izjumi kangelastele, vastupanuvõime aastapäevale, samuti karikeeritud

Putinit ja rõõmustatud Krimmi silla purustamise üle ning kutsutud lisaks üles annetama

Ukraina armeele droonide hankimiseks ja rõõmustatud vajaliku summa kokkusaamise üle.

Kaebaja esitatust nähtuvalt on postitused tehtud alates 2022. a märtsist kuni 14.07.2023 ning

sageli on pikemate vaheaegade järel tehtud mõne sündmuse või tähtpäevaga seoses mitu

samalaadset postitust. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid PPA 16.02.2024 vastuses

kaebusele (p 2.8) märgitule, et kuna kaebaja ei olnud viidatud story’sid salvestanud nn

tipphetkedena (highlights), siis ei olnud need 24 tundi hiljem enam teistele inimestele

nähtavad, vaid olid postituste arhiivi vahendusel kättesaadavad üksnes kaebajale endale.

16. PPA on apellatsioonimenetluses esitanud täiendava ülevaate kaebaja Instagrami kontost

19.11.2024 seisuga (PPA 20.11.2024 seisukoha lisa 1), millest nähtub, et postituste koguarv

on praegu 336 ja kontol on 574 jälgijat. Kaebaja on postitustes (s.o fotodel ja videotel)

kujutanud eeskätt iseennast ja oma elustiili ning igapäevategevusi (sh sportimine, sõpradega

ajaveetmine, looduses viibimine). Postitustel puudub poliitiline või ka äratuntavalt

sõjavastane sisu. Lisaks on kaebaja eemaldanud oma Instagrami profiili juures välja toodud

enesekirjeldusest varasema viite Ukrainale. Kaebaja on 07.09.2023 vestlusel (PPA lisa 22)

selgitanud, et ta ei ole kunagi olnud poliitiliselt aktiivne ega oma meelsust avalikult

väljendanud, kuid on pidevalt jälginud Ukrainas toimuvat. Kaebaja ei ole võtnud osa mh

Venemaa vastastest meeleavaldustest varem Ukrainas ega ka hiljem Eestis viibides, kuigi on

14(19)

3-24-110

Eestis käinud Ukraina toetuseks korraldatud kontsertidel. 15.12.2023 vestlusel (PPA lisa 25)

on kaebaja täiendavalt selgitanud, et vaimse tervise taastamiseks on ta psühholoogi soovitusel

loobunud sõjauudiste regulaarsest jälgimisest (vt küsimused nr 14–15). Kaebajat nõustanud

psühholoog on oma 05.01.2024 kokkuvõttes (vt kaebuse lisa 3) kinnitanud, et kaebajal oleks

emotsionaalse stabiilsuse saavutamiseks soovitatav oluliselt vähendada sotsiaalmeedia ja

muude uudiste tarbimist ning leida endale tegevusi, mis tugevdavad isikliku kontrolli tunnet

igapäevaelu sündmuste osas.

17. Ringkonnakohus ei kahtle selles, et kaebaja on oma meelsuselt Venemaa režiimi ja sõja

vastu ning kannab demokraatliku ühiskonna põhiväärtusi ja peab nende säilitamist oluliseks.

Samuti on iseenesest usutav, et kaebaja selline meelsus on püsiv. Nagu juba eespool märgitud,

ei saaks kaebaja Venemaa riigivõimust erinev poliitiline meelsus siiski olla äratuntav muul

viisil kui kaebaja n-ö väljapoole (eelkõige avalikkusele) suunatud tegevuste kaudu. Vastustaja

on õigesti leidnud, et kaebaja on sõjavastasena või Ukraina toetamisena käsitatavaid postitusi

teinud harva ning need ei kerki tema Instagrami kontoga tutvudes kuidagi esile, vaid pigem

kaovad muude teemade sekka ära. Ka nähtavad sõjavastased postitused on rohkem üldiselt

patsifistlikku või humanistlikku laadi, mitte otsene kriitika või halvustamine Venemaa või

selle juhtide aadressil. Venemaa agressiooni teravamalt hukkamõistvad postitused on pärast

24 tunni möödumist arhiveeritud ja kättesaadavad üksnes kaebajale endale. Kuna kaebaja on

kõnealuste postituste puhul vabatahtlikult piirdunud oma meelsuse üksnes lühiajalise

väljendamisega ning ei ole pidanud vajalikuks nende jätkuvat eksponeerimist, ei saa pidada

mõeldamatuks ootust, et kaebaja arhiveeritud postitused võimalike probleemide vältimiseks

lõplikult kustutab.2 See ei tähenda, et kaebaja peaks ütlema lahti oma põhiväärtustest. PPA-le

antud seletuste kohaselt ei ole poliitilise meelsuse avalik väljendamine olnud kaebaja jaoks

kunagi fundamentaalselt tähtis. Kaebaja tõi 15.12.2023 vestlusel välja (vt küsimus nr 15), et

on piiranud Instagramis sõjavastase sisu kajastamist mh põhjustel, et see võiks saada

ohtlikuks tema Venemaal elavatele lähedastele ja lisaks võiks Instagram tema konto täielikult

blokeerida. Alates 2023. a sügisest on kaebaja lõpetanud sõjavastaste postituste tegemise

täielikult. Kui kaebaja ei postita (enam) sõjavastast sisu isegi vaba ühiskonna tingimustes, siis

puudub põhjus arvata, et ta hakkaks seda (uuesti) tegema Venemaal. Tagakiusamise kartuse

põhjendatuse hindamisel ei saa lähtuda hüpoteesist, et kaebaja võiks päritoluriiki naastes

meelsuse avaldamist intensiivistada ning saada mõjukaks või tuntuks. Kokkuvõttes ei ole

kaebaja poliitiline või sõjavastane tegevus olnud selline, mis saanuks avalikkust äratuntavalt

mõjutada ning kaebaja ei eristu sisuliselt tavalistest riigivõimu tegevuse suhtes kriitilistest

inimestest, kes võivad väljendada oma rahulolematust tuttavatele ja sõpradele. Seetõttu ei

esine põhjendatud alust arvata, et kaebajat võiks sotsiaalmeedias avaldatu eest ähvardada

Venemaal riigivõimu poolne tagakiusamine. Varjupaigasüsteemi eesmärk ei ole tagada

sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023

otsus nr 3-22-2509, p 18.8).

18. Üheks kaebaja meelsuse väljendamise vormiks on olnud ka annetuste tegemine.

Kaebaja leidis 15.12.2023 vestlusel (vt küsimus nr 15), et tegelikult ongi sotsiaalmeedias

postitamise asemel palju efektiivsem avaldada toetust isiklikes vestlustes või siis saata

annetusi Ukraina relvajõududele või sõjas kannatanud inimestele. Asjas ei ole olnud vaidlust,

et kaebaja on teinud annetusi Ukraina fondidele, eraisikutele ja Ukraina sõjaväele varustuse

hankimise projektidele (vt kaebuse lisad 5–8a). Kokku on kaebaja aastatel 2022–2023 teinud

44 annetust kogusummas 5760 grivnat, mis praeguste vahetuskursside järgi vastab ca 120–

130 eurole. Esimene annetus on tehtud 19.04.2022 ja viimane 25.09.2023. Kuigi PPA on

avaldanud kahtlust, et kuna kaebaja tegi esimese annetuse alles pärast 07.04.2022

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, siis võis annetuste eesmärk olla „tugevdada“ oma

2 Vt lähemalt https://help.instagram.com/1660923094227526/.

15(19)

3-24-110

taotlust, võib siiski pidada usutavaks kaebaja seletust, et ta alustas annetamist pärast seda, kui

tema Ukrainast põgenemisega seotud ebakindel olukord oli mõnevõrra stabiliseerunud. Poolte

vahel ei ole sisulist erimeelsust selles, et Ukraina rahalise toetamise eest võidakse Venemaal

isikuid karistada kriminaalkorras riigireetmise süüdistuses ning seejuures ei oma määravat

tähendust tehtud annetuste rahaline väärtus. Päritoluriigi teabest nähtub siiski, et samalaadseid

annetusi on teinud paljud Venemaa kodanikud (tuhandeid), kuid riigireetmisega seotud

kriminaalasjade arv ei ole kokkuvõttes väga suur, ehkki on varasemaga võrreldes tõepoolest

kasvanud.3

19. OVD-Info andmebaas4 koondab andmeid mitmetest isikutest, keda on mõistetud

Ukraina sõjaväele või abiorganisatsioonidele annetuste tegemisega seonduvalt süüdi

riigireetmises ning karistatud pikkade vangistustega, kuid sedalaadi praktikat ei saa pidada

kaugeltki massiliseks. Mitmetes rahvusvahelistes raportites on leitud, et Venemaa riigivõimu

kritiseerimisena ja sõjas Ukraina toetamisena käsitatavatele tegevustele reageerimine näib

suuresti meelevaldne, kuid olulises osas kasutavad

Venemaa ametivõimud nn

hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see, millist

mõju soovitakse saavutada (nt tõsta elanikkonna teadlikkust uute piirangute kehtestamisest

või saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele). Lisaks võivad süüdimõistmised

olla motiveeritud n-ö statistiliselt (plaani täitmise eesmärgil) ja ajendatud ka

pealekaebamistest. Sellele vaatamata ei kinnita päritoluriigi andmed V. Putini režiimi või

Ukraina sõjaga rahulolematust väljendanud isikute massilist karistamist, vaid n-ö tavainimeste

süüdimõistmise puhul on tegemist eeskätt näidisprotsessidega.5 Näiteks kaebaja poolt viidatud

Ksenia Karelina (Khavana) juhtum, mida on rahvusvahelises meedias väga laialdaselt

kajastatud, eristub samuti asjaolu poolest, et K. Karelinal on USA ja Venemaa

topeltkodakondsus (st tema juhtumi üheks või isegi peamiseks eesmärgiks võis olla n-ö

sõnumi saatmine teisele suurvõimule). Eeltoodule vaatamata tuleb möönda, et olukorras, kus

Ukraina toetamisega seotud kriminaalasjade arv on märgatavalt tõusnud ja seniste juhtumite

seas on olnud mitu sellist, kus täiesti tavaline inimene, kes pole kunagi olnud poliitiliselt

aktiivne, on mõistetud süüdi vaid üksiku või paari üsna kaua aega tagasi ja väikeses summas

tehtud annetuse eest,6 esineb mõistlik tõenäosus, et kui kaebaja tehtud annetused saavad

Venemaa võimudele teatavaks, võib teda oodata päritoluriigis tagakiusamine, ehkki puuduvad

andmed, et kaebaja oleks annetusi teinud ka pärast 25.09.2023.

20. Seonduvalt kaebaja jätkuva staatusega Ukraina maksuresidendina (vt kaebaja

21.11.2024 seisukoha lisad 2 ja 2a) ning varasema töötamisega mh Ukraina ettevõtte heaks ja

praeguse töötamisega Ukrainaga seotud Poola ettevõttes, leiab ringkonnakohus, et kuigi

päritoluriigi info kinnitab, et Venemaal võidakse välisagendina käsitada põhimõtteliselt kõiki,

kellel on mingigi side (sh majanduslik) välisriikidega, ei ole ametivõimude praktika seni nii

kaugele siiski läinud (nt 08.11.2024 seisuga oli välisagentide nimekirjas kokku 881 isikut, sh

nii üksikisikuid kui ka organisatsioone) ja ka välisagentidele pandud kohustuste rikkumise

eest ei olnud vähemalt kuni 2024. a septembrini teadaolevalt veel kedagi kriminaalkorras

karistatud.7 Kaebaja on viidanud ERR-i 14.10.2024 uudisele (vt kaebaja 21.11.2024 seisukoha

viide 8), mille kohaselt karistati Prantsusmaa kodanikku välisagendi seaduse rikkumise eest 3-

3 EUAA COI Query Response – Russian Federation – Major developments regarding human rights and military

service, 22.11.2024, p 3.4, lk 12.

4 https://repression.info/en/articles/275

5 „Уголовные дела, обыски, блокировки счетов: как преследуют россиян, жертвующих деньги в помощь

Украине“ – Настоящее Время, 14.07.2023 (vt kaebuse viide 15).

6 Nt USA-s kosmeetikuna töötanud ning üle aastate Venemaale 90-aastast vanaema ja teisi lähisugulasi vaatama

sõitnud endine baleriin Ksenia Karelina peeti 2024. a jaanuaris kinni, kuna piiriületusel oli tema telefonist leitud

andmed täiemahulise sõja esimesel päeval ehk 24.02.2022 (s.o ligemale kaks aastat varem) tehtud 51,80 dollari

suurusest annetusest Ukraina fondile. Talle mõisteti riigireetmise eest 12-aastane vangistus.

16(19)

3-24-110

aastase vangistusega, kuid selle juhtumi asjaolusid ei saa üle kanda kaebaja olukorrale.

Arvestades, et kaebaja on elanud pikka aega Ukrainas, siis peaks tema varasem Ukraina

maksuresidendiks olemine, Ukraina ettevõtte heaks töötamine ja Ukraina pangakontode

omamine olema ilmselt ootuspärane mh Venemaa maksuhalduri jaoks ning ei tekitaks seetõttu

iseseisvalt huvi kaebaja detailsete kontoväljavõtete saamiseks. Samasugune olukord esineb

eeldatavasti kõigi või vähemasti enamiku varasemalt Ukrainas elanud Venemaa kodanike

puhul, kuid puudub päritoluriigi info, mis kinnitaks nende tagakiusamist pelgalt varasemate

sidemete tõttu. Kaebaja 24.10.2024 sõlmitud töövõtuleping (vt kaebaja 21.11.2024 seisukoha

lisad 1 ja 1a) on nii ukraina kui ka poola keeles, kuid seda ei ole alust pidada kuidagi

kahtlaseks, sest pole teada, et kaebaja valdaks poola keelt, mistõttu on lepingu kakskeelsus

ootuspärane. Olenemata ettevõtte võimalikest seostest Ukrainaga, on tegu siiski Poola

äriühinguga. Rahvusvahelise kaitse andmist ei tingiks lisaks pelgalt kaebaja soov jätkata

kindlas ettevõttes töötamist või sellega koostöö tegemist, isegi kui ta ei saaks seda teha

Venemaal viibides. Kaebaja töötamine disainialal ei kanna endas mingit poliitilist sõnumit.

21. Selleks, et kaebajat võiks Venemaale naasmise korral ähvardada tagakiusamine, peaks

kaebaja tegevus (s.o eeskätt annetused Ukrainale) saama eelnevalt Venemaa ametivõimudele

teatavaks. Puuduvad igasugused andmed ja ka usutav põhjus arvata, et kaebaja võiks olla juba

praegu Venemaa ametivõimude huviorbiidis. Kaebaja on rõhutanud, et Ukrainaga seotuse

tõttu ootaks teda piiriületuse käigus kindlasti põhjalik ülekuulamine ja telefoni kontrollimine

ning samuti tuleks tal Venemaa maksuhaldurile teha teatavaks oma Ukraina pangakontod ja

esitada ka detailsed kontoväljavõtted. Pärast K. Karelina juhtumit avaldatud mitmetest

artiklitest, mis kajastavad Venemaa piiriületusel toimuvaid kontrolle8 ja ankeetide täitmist9

saab iseenesest järeldada, et ehkki sellised kontrollid ei puuduta kõiki piiriületajaid, esineb

kaebaja puhul siiski arvestatav võimalus, et teda võidakse allutada nii küsitlusele, ankeedi

täitmisele kui ka telefoni kontrollimisele. Ehkki kaebajal on ainult Venemaa kodakondsus

ning tema kehtivas välispassis ei ole märget Ukraina pikaajalise elaniku elamisloa omamise

kohta, samuti ei saa eeldada, et kaebaja oleks nn mustas nimekirjas, viitavad allikad, et ajendi

täiendavaks küsitlemiseks võivad anda ka muud asjaolud (nt lääneriikide viisa – kaebaja

passis on kaks Schengeni viisat, mis on väljastatud Eesti saatkonnas Kiievis – vt PPA lisad 10

ja 11). Kui Venemaa piirivalveteenistuse jaoks on n-ö alarmeerivaks mh „ebasõbraliku“

välisriigi elamisloa olemasolu, siis võib pidada tõenäoliseks, et samasugust tähelepanu

osutatakse juhul, kui piiriületuste andmed näitavad, et isik ei ole juba aastaid Venemaal

käinud (nagu see on kaebaja puhul).

22. Eelnevale vaatamata on ringkonnakohus seisukohal, et isegi kui kaebaja peab

piiriületuse käigus tõepoolest täitma ankeedi ja läbima küsitluse, mille raames esitatakse talle

küsimusi mh poliitilise meelsuse kohta, suhtumisest „sõjalisse erioperatsiooni“ ja Ukrainasse

või Ukrainat toetavatesse riikidesse, ei järeldu sellest veel, et kaebajat ähvardaks Venemaal

tagakiusamine. Eelkõige on kaebaja poliitilise meelsuse väljendamine juba pikemat aega

praktiliselt olematu ning puuduvad andmed, et kaebajat võidaks Venemaal taga kiusata

pelgalt selle tõttu, et ta on elanud pikka aega Ukrainas ja töötanud Ukraina ettevõtete heaks.

Piiril ankeedi täitmine ning küsitlemisele allutamine ei kujuta endast sellise raskusega

tagajärge, mis kvalifitseeruks isiku tagakiusamiseks VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses.

Ühtlasi ei eeldata kaebajalt valetamist, sest päritoluriigi info kohaselt on poliitilise sisuga

7 EUAA COI Query Response – Russian Federation – Major developments regarding human rights and military

service, 22.11.2024, p 3.1, lk 8.

8 Nt „Вернуться в РФ и не сесть в тюрьму. Как проверяют на границе“ – Deutsche Welle, 09.03.2024; „По

последним приказам так нужно всех проверять“ – It’s My City, 26.02.2024 (vt kaebaja 03.07.2024 vastuse

viited 17–18).

9 Vt „ФСБ на границе с Эстонией спрашивает об отношении к поддержке ЕС «националистического

режима на Украине»“ – Mediazona, 21.02.2024 (vt apellatsioonkaebuse lisa 2 ja viited 3–6).

17(19)

3-24-110

küsimustele vastamisest täiesti võimalik viisakalt keelduda. Kuna kontrollid on olemuselt

rutiinsed, siis juhul, kui midagi kahtlustäratavat ei leita, lastakse inimesel minna ja talle ei

kaasne mingeid negatiivseid tagajärgi. Nagu märgitud, võiks kaebajat Venemaal ähvardada

tagakiusamisena käsitatav ebaproportsionaalne karistamine siis, kui ametivõimudele saaksid

teatavaks tema annetused Ukraina sõjaväele ja sõjas kannatanutele. Samas tuleb PPA-ga

nõustuda, et kuna kõik annetused on tehtud Ukraina pangakontodelt, siis nõuaks annetuste

tegemise Venemaa ametivõimudele teatavaks saamine eelnevalt terve rea hüpoteetiliste

sündmuste realiseerumist. Kaebajaga seotud muud asjaolud ei ole sellisel määral

esilekerkivad, et võiks pidada usutavaks Venemaa ametivõimude tõsise uurimishuvi

olemasolu. Ka asjaolust, et kaebaja on rikkunud kohustust teavitada Venemaa maksuhaldurit

välisriigis (Ukraina) avatud pangakontodest, ei ole kaebaja pikaajalist Ukrainas elamist

arvestades põhjust järeldada, et see tunduks ametivõimude jaoks äärmiselt kahtlane (st

seostuda varjamisega) ning kaebajalt hakataks kindlasti nõudma mitme aasta kontoväljavõtete

esitamist, mitte ei piirduta lihtsalt rikkumise eest administratiivkorras rahatrahvi

määramisega. Võttes arvesse kaebajaga seotud asjaolusid kogumis, ei saa kokkuvõtlikult

pidada mõistlikult tõenäoliseks, et teda võiks Venemaale naasmise korral oodata

tagakiusamine päritoluriigi ametivõimude poolt.

23. Kaebajale ei olnud alust anda ka täiendavat kaitset, sest kuigi ta on põgenenud

Ukrainast sõja eest, on kaebajal Venemaa kodanikuna võimalik elada seaduslikult Venemaal,

kus teda ei ähvarda tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Samuti ei toimu Venemaa

territooriumil sellist relvakonflikti, mis võiks tingida kodakondsusjärgses riigis kaebaja elu

ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise.

24. PPA on 29.12.2023 otsuse nr 12204070135-3 resolutsiooni p-ga 2 teinud kaebajale

ettekirjutuse lahkuda Venemaale, määrates lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks

10-päevase tähtaja (alates seadusliku viibimisaluse lõppemisest). Lahkumisettekirjutusega

seoses on kaebaja heitnud PPA-le ette seda, et sihtriigiks on määratud Venemaa, vaatamata

sellele, et kaebaja on väljendanud soovimatust sinna naasta. Asjaolu, et kaebaja ema,

võõrasisa ja vend on saanud ajutise kaitse Hispaanias, ei ole sihtriigi määramisel

asjassepuutuv, sest kaebaja on täisealine ning viidatud lähedased on Ukraina kodanikud. PPA

on lähedaste Hispaanias elamist võtnud arvesse sissesõidukeelu rakendamise otsustamisel,

jättes selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Lahkumiskohustuse määramisel ei ole

asjassepuutuv seegi, et kaebaja hinnangul võiks ta kvalifitseeruda ajutise kaitse saajaks mõnes

teises Euroopa Liidu liikmesriigis, sest Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eesmärk on tagada

asjakohane kaitse (sh ajutiselt) isikutele, kes seda tegelikult vajavad, kuid see ei nõua

võimaldamist liikuda edasi teise liikmesriiki, kus võivad rahvusvahelise kaitse saamise

tingimused olla soodsamad (sh ajutise kaitse tagamisel10). Fakt on see, et kaebajale ei ole

antud üheski Euroopa Liidu liikmesriigis ajutist kaitset või muud kehtivat viibimisalust,

mistõttu puudub tal seaduslik õigus jääda Schengeni viisaruumi.

25. Kui kaebaja hinnangul võiks ta naasta hoopis Ukrainasse, siis jääb arusaamatuks, miks

ta üldse taotleb Eestis jätkuvalt rahvusvahelist kaitset. Olukorras, kus kaebajal puudub

seaduslik alus Schengeni alal või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks

viibimiseks, ning PPA tuvastas, et Venemaale naasmisega ei kaasneks kaebajale mingit rasket

tagajärge, samuti ei ole kaebaja viidanud ühelegi kolmandale riigile, kuhu tal oleks võimalik

10 Ajutise kaitse andmist käsitlev Euroopa Liidu nõukogu 20.07.2001 direktiiv 2001/55/EÜ kohustab tagama

üksnes miinimumnõuded, kuid direktiivi art 7 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid ajutise kaitse saajate ringi mh

laiendada. Seda võimaldab ka Euroopa Liidu nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse (EL) 2022/382 art 2 lg 3 (selle

otsuse kehtivust on EL-i nõukogu 25.06.2024 rakendusotsusega (EL) 2024/1836 pikendatud kuni 04.03.2026).

Seejuures tuleb mh arvestada, et vastavalt Euroopa Kohtu 19.12.2024 otsusele liidetud kohtuasjades C-244/24 ja

C-290/24, Kaduna, ei ole liikmesriigil keelatud sellist laiendavat ajutise kaitse andmist igal ajal lõpetada.

18(19)

3-24-110

seaduslikult elama asuda, siis on sihtriigiks õigesti määratud Venemaa (vt VSS § 72 lg 1, § 76

lg 3, § 17 lg 1 p 1). Kaebaja on seejuures 07.09.2023 vestlusel PPA-le selgitanud, et kõik

tema Venemaal elavad lähisugulased saavad aru, mis Ukrainas toimub ja hoiavad tema poole.

Seega on kaebajal mh olemas Venemaal tugivõrgustik. Lisaks on kaebaja väitnud, et tal ei

oleks võimalik liikuda ka Venemaa kaudu edasi Ukrainasse, kuivõrd see tekitaks Ukraina

võimudes põhjendatud kahtlusi tema suhtes. Isegi kui kaebaja selline reisimine oleks Ukraina

võimudele kahtlustäratav, jääb ringkonnakohtule ebaselgeks, kas kaebaja hinnangul võiks

teda sel juhul hakata taga kiusama hoopis Ukraina riigivõim. Selle kohta ei ole esitatud

mingeid andmeid.

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada ning

Tallinna Halduskohtu 30.04.2024 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse,

millega jätab X.U kaebuse rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X.U tasus kaebuse esitamisel

riigilõivu 20 eurot ja on kandnud tõlkekulu esimese astme kohtu menetluses 311,10 eurot ja

apellatsioonimenetluses 769,57 eurot. Kahes kohtuastmes kokku 1100,67 euro (sh käibemaks)

suuruste menetluskulude kandmine on HKMS § 109 lg 1 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna

ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega kaebuse

rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg

1 alusel tema enda kanda. PPA oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastatud ja ei ole esitanud andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta.

Seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS §

109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

28. Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne (VRKS § 13 lg 1), tuleb

kaebaja identifitseerimise vältimiseks otsuse avaldamisel asendada tema nimi ja sünniaeg

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

19(19)