2-20-5742/244 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 10. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-20-5742

Tsiviilasi

Haimar Leuska hagi Ants Leuska vastu kaasomandi

lõpetamiseks ja Ants Leuska vastuhagi Haimar Leuska

vastu kaasomandi lõpetamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ants Leuska apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. november 2024

Menetlusosalised ja nende

Hageja (vastustaja) Haimar Leuska (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

esindajad

Epp Landberg

Kostja

(apellant)

Ants

Leuska

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaadid Teet Veer ja Heldur Otti

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 20. detsembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5742

ning teha asjas uus otsus, millega jätta Haimar Leuska hagi Ants Leuska vastu

kaasomandi lõpetamiseks rahuldamata ning Ants Leuska vastuhagi Haimar

Leuska vastu kaasomandi lõpetamiseks läbi vaatamata. Menetluskulud

maakohtus jätta Haimar Leuska kanda.

2. Rahuldada Ants Leuska apellatsioonkaebus.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Haimar Leuska kanda.

Menetluskulud määrab kindlaks maakohus pärast kohtulahendi jõustumist.

4. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

4.1. Jätta Haimar Leuska hagi Ants Leuska vastu kaasomandi lõpetamiseks

rahuldamata.

4.2. Jätta Ants Leuska vastuhagi Haimar Leuska vastu kaasomandi lõpetamiseks

läbi vaatamata.

4.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Haimar Leuska

kanda.

Menetluskulud määrab kindlaks maakohus pärast kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Haimar Leuska (hageja) esitas 17. aprillil 2020 hagiavalduse Ants Leuska (kostja) vastu

kaasomandi lõpetamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte kaasomandis kinnistu asukohaga

XXXXXX (registriosa nr XXXXXXXX, katastritunnus XXXXXXXXXXXXX). Hageja

soovib kaasomandi lõpetada, sest ei kasuta XXXXXX kinnistut enda elukohana ega soovi

kanda kinnistuga seotud kulusid. Käesoleval ajal ei kasuta kõnealust kinnistut elukohana ka

kostja. Kostja ei ole nõus kaasomandi lõpetamisega ühelgi seaduses ettenähtud viisil.

Hagejat või tema õigusjärglast ei saa sundida säilitama kaasomandit seni, kuni kostja seda

sobilikuks peab. Hageja hinnangul ei ole võimalik jätta kinnisasja hageja või kostja

ainuomandisse, sest neil kummalgi ei ole võimalik tasuda teisele poolele omandi kaotuse eest

õiglast hüvitist. Seepärast soovib hageja kaasomandi lõpetamist kinnistu avalikul

enampakkumisel müümise kaudu.

Kinnistu väärtust (86 000 eurot) tõendab Kinnisvarabüroo Uus Maa 2. märtsi 2020. a

eksperthinnang XX. Asjaolu, et kinnistut ei kasutata eluruumina, tõendavad AS Rakvere Vesi

17. oktoobri 2018. a akt veemõõtja eemaldamise kohta ja Rakvere Linnavalitsuse 17.

veebruari 2020. a korraldus vabastada Haimar Leuska korraldatud jäätmeveoga liitumisest

kinnistu aadressiga XXXXXX osas alates 1. aprillist 2020 kuni 1. aprillini 2021.

11. oktoobril 2021 esitas hageja taotluse nõude laiendamiseks. Esialgses hagis soovitud

kaasomandi lõpetamise taotlemisel – viisil, millega müüa kinnistu avalikul enampakkumisel

ja jagada enampakkumisel saadav raha poolte vahel võrdselt – lähtus hageja asjaolust, et

pooltel puuduvad rahalised võimalused kinnistu ühe kaasomaniku ainuomandisse jätmisega

kaasneva teisele poolele makstava rahalise hüvitise maksmiseks. Praeguseks ajaks on hageja

materiaalne olukord muutunud ja tal on võimalik tasuda kostjale omandi kaotamisega seotud

hüvitist. Hageja laiendas hagi selliselt, et jättis esialgses hagis esitatud kaasomandi lõpetamise

viisi alternatiivseks nõudeks ja palus lugeda põhinõudeks lõpetada kaasomand kinnistu

jätmisega hageja ainuomandisse, määrates hagejale kohustuse tasuda kostjale kinnistu omandi

kaotamise eest hüvitis, mille suuruseks on pool kinnistu turuväärtusest.

21. oktoobri 2021. a istungil on hageja küll väitnud, et „meil on laual kõik kaasomandi

lõpetamise viisid“, kuid 1. novembri 2023. a istungil kinnitas hageja, et kõige mõistlikum on

kinnisasi enampakkumisel müüa. Selle kaasomandi lõpetamise viisi juurde jäi hageja ka

kohtukõne teeside kohaselt, kinnitades, et „jääme 17.04.2020 esitatud hagi juurde“.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vaidles vastu kaasomandi

lõpetamisele hagiavaldusega taotletud viisil, s.o avaliku enampakkumise korras läbiviidava

müügi kaudu. Kohus võib jätta kaasomandi lõpetamise haginõude rahuldamata, kui kohus

leiab, et kaasomandi lõpetamine oleks kostjast kaasomaniku suhtes ebaõiglane. Kaasomandi

lõpetamine asja avalikul enampakkumisel müümise ning saadud tulemi kaasomanike vahel

jagamise kaudu on aktsepteeritav üksnes olukorras, kus ükski kaasomanik ei soovi asja

vähemalt osaliselt endale.

Kostjal ei ole eluruumi tähenduses peale vaidlusaluse kinnistu (XXXXXX) Eestis ühtki teist

elukohta, mida ta oleks õigustatud valdama, kasutama ja käsutama. Kostja kannatab mitmete

krooniliste haiguste ja eluohtlike tervisepuuete all ning ei ole töövõimeline. Ajalooliselt on

kostja hoonestanud XXXXXX kinnistu enda ja oma perekonna elupaigaks. Kasutades

kinnistut ka praegu, soovib kostja, et kinnistu jääks edaspidi kas või osaliselt tema omandisse

ja kasutusse. Hageja on näidanud kostja, s.o oma isa suhtes üles äärmiselt jämedat tänamatust.

Uue elupaiga omandamine on kostjale puhtpraktiliselt üle jõu käiv. Eeltoodu tõttu ei ole hagi

rahuldamine ainult hageja isiklikele huvidele tuginevalt õiguslikult põhjendatud ning see

oleks kostja suhtes ebaõiglane.

Ei saa nõustuda ei hagivalduse ega ka 11. oktoobri 2021. a avaldusega hagi täiendamise kohta

uue primaarnõudega.

XXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamise nõude maksmapaneku välistab poolte vahel

asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 2 alusel 2013. a juunis sõlmitud kaasomandi lõpetamise

nõudeõiguse välistamise kokkulepe, mille kohaselt hageja võimaldab kostjal elada elu lõpuni

ilma kellelegi raha maksmata pooltele X, XXXXXX kuuluval kinnistul ning hageja ei taotle

XXXXXX kinnistu kaasomandi käsutamist, kasutamist ning lõpetamist viisil, mille tõttu

kostja kaotaks võimaluse elada kellelegi raha maksmata elu lõpuni XXXXXX kinnistul.

AÕS §-st 641 ei tulene eraldi vorminõudeid ega kinnistamisnõudeid ülal viidatud poolte

kokkuleppele, millega välistati XXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamise nõudeõigus.

Kinnisasja kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkulepe ei pea olema sõlmitud

kirjalikus või notariaalselt tõestatud vormis. AÕS § 79 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et seadusandja

seostab kaasomanike vahelist kinnisasja kaasomandi valdamist, kasutamist ja kaasomandi

lõpetamist puudutavate kokkulepete kehtivuse kinnistusraamatusse märke tegemise

kohustusega vaid juhul, kui kokku leppinud pooled soovivad, et vastav kokkulepe kehtiks ka

kaasomanike õigusjärglaste suhtes, muidu mitte.

Hageja hagi (XXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamiseks) on vastuolus hea usu

põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138), kuna kostja on eakas ja on

elanud pikka aega XXXXXX asuvas elamus, mille kostja isiklikult ehitas perele koduks, kus

kostja on kasvatanud hageja üles ja elanud temaga alaliselt koos.

Eeltoodust tulenevalt palus kostja jätta asjas esitatud põhihagi rahuldamata kaasomandi

lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkuleppe tõttu ning vastuolu tõttu hea usu

põhimõttega. Kostja hinnangul on hageja näidanud üles kostja suhtes äärmiselt jämedat

tänamatust, kui murdis pooltevahelist kaasomandi lõpetamise välistamise kokkulepet ja esitas

kohtule hagi XXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamiseks (kahel alternatiivsel viisil).

3. Kostja esitas 21. augustil 2020 vastuhagi, paludes lõpetada kaasomand kinnistu jätmisega

kostja ainuomandisse ning määrata kostja kohustuseks tasuda hagejale omandi kaotamise eest

hüvitis summas, mis vastab ½ käesoleva tsiviilasja menetlemisel kinnisvara hindamise

ekspertiisiga määratavast XXXXXX turuväärtusest.

Kostja kordas vastuhagis juba vastuses esitatud seisukohti. Riigikohus on pidanud

põhjendatuks esitada hagimenetluses tingimuslik vastuhagi, mida palutakse läbi vaadata

üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada. Võttes arvesse, et põhihagi on

esitatud formaalõiguslikult AÕS § 76 lg 1 ja § 77 lg 2 alusel, siis juhul, kui tõendite

kohtulikul uurimisel ja hindamisel ei tuvastata pooltevahelise kaasomandi lõpetamise

nõudeõiguse välistamise kokkulepet või selle kehtivust ning ei tuvastata põhihagi vastuolu

hea usu põhimõttega, siis palub kostja rahuldada tema vastuhagi (jätta XXXXXX kinnistu

kostja ainuomandisse ja määrata kostja kohustuseks tasuda hagejale XXXXXX kinnistu

omandi kaotamise eest mõistlik hüvitis, s.o mitte üle 10 000 euro). Seega on vastuhagi

esitatud tingimuslikult juhuks, kui kohus peaks põhihagi rahuldama.

4. Hageja oli 22. septembri 2020. a vastuses vastuhagile nõus kaasomandi lõpetamisega

vastuhagis esitatud viisil. Hageja ei välista tsiviilasja lahendamist kompromissi sõlmimisega

tingimusel, et kostja tõendab oma võimalust kaasomandi osa eest rahalise kompensatsiooni

maksmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus rahuldas 20. detsembri 2023. a otsusega hageja hagi kaasomandi

lõpetamiseks ning jättis kostja vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks rahuldamata. Maakohus

lõpetas hageja ja kostja kaasomandi kinnistule reg.osa nr XXXXXXXX, asukohaga

XXXXXX, X linn, Lääne-Virumaa, selliselt, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel

ning saadud tulem jagatakse kaasomanike vahel võrdselt. Maakohus jättis poolte

menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Maakohus viitas AÕS §-le 76, § 77 lg-le 2. Maakohus tuvastas, et poolte kaasomandisse

kuulub kinnistu aadressil XXXXXX, X linn, Lääne-Viru maakond, kus kummalegi kuulub ½

mõttelist osa kaasomandist. Kohus saab valida nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel,

mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kuigi hageja on olnud menetluses mõnevõrra heitlik

kaasomandi lõpetamise viisi valikul, leidis maakohus, et kokkuvõttes soovib hageja ainsa

viisina kaasomandit lõpetada 17. aprilli 2020. a hagiavalduses märgitud viisil ehk müüa

kinnisasi avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada võrdselt kaasomanike vahel.

Vastuhageja on pidanud kaasomandi lõpetamist üldse välistatuks, kui seda aga teha, siis

soovib ta vastuhagis jätta see enda ainuomandisse. Maakohus leidis, et otstarbekas, mõistlik ja

mõlema kaasomaniku huve arvestav kaasomandi lõpetamise viis on kinnistu müümine

avalikul enampakkumisel ja enampakkumisel saadava raha jagamine poolte vahel võrdselt.

Kumbki kaasomanikest ei kasuta kinnistut aastaringselt ei elukohana ega muul viisil

sihipäraselt. Kinnistut pole juba aastaid kasutatud ka mitte nt suvisel perioodil seetõttu, et vesi

on kinni keeratud (AS Rakvere Vesi 17. oktoobri 2018. a akt veemõõtja eemaldamise kohta ja

Rakvere Linnavalitsuse 17. veebruari 2020. a korraldus vabastada hageja korraldatud

jäätmeveoga liitumisest kinnistu aadressiga XXXXXX osas alates 1. aprillist 2020 kuni 1.

aprillini 2021). Kostja esitatud XXXXXX kinnistu suhtes sõlmitud võrguleping ja sellega

seonduvad arved ei tõenda ei majas tegelikku elamist ega ka teenuse eest tasumist. Juba 2020.

a elektriteenuse kohta esitatud arvetel on omaniku elukohana märgitud XXXXXXXXX.

Olukorras, kus on tõendatud, et majas on vesi välja lülitatud ja kus majas mitteelamise tõttu

on katkestatud ka prügiveoteenus, on mõistetav, et kostja, kellele arstitõendist nähtuvalt on

vajalik tagada võimalikult head elamistingimused (vesi, kanalisatsioon, küte), on valinud

endale elukohaks X, XXXXXX asemel X.

Ehkki vastuhagis on kostja taotlenud omandi jätmist temale, saab avalikul enampakkumisel

osaleda ka kostja ja seeläbi realiseerida kinnisasja tervikuna endale omandamise soovi.

Avaliku enampakkumise läbiviimine elimineerib ka vaidlused selle üle, kas ja millist vara

turuväärtuse kohta esitatud tõendit arvestada.

Kaasomandi lõpetamiseks ei ole vaja mõjuvat põhjust. Riigikohus on leidnud, et kaasomandi

lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades.

Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega,

lähtudes õiglusest. Maakohus, kaaludes mõlema omaniku huve kaasomandi lõpetamise viisi

valimisel, peab kostja soovi saada kinnistu ainuomanikuks hüpoteetiliseks. Seda indikeerib ka

vastuhagi nõude konstrueerimine ja esitamine tingimuslikuna. Kostja ei ole kohtule usutavalt

põhistanud ja tõendanud, et tal on reaalne soov ja eelkõige vajadus elada XXXXXX asuval

kinnistul. Kostja pole nii hageja kui ka tunnistajate kinnitusel seda kinnistut juba aastaid

(vähemalt alates 2016. a-st) regulaarseks elamiseks kasutanud. Tunnistaja B.B. selgitas nii

seda, et isa elab X juba väga ammu, kuid väitis ka, et sissekirjutus on tal ikka X, kuid et

tänasel päeval ei ela seal (st XXXXXX) majas kumbki, ei isa ega vend.

Kostja tegelik elu (abikaasa ja menetluse alguses veel alaealise lapse elukoht, perearsti

asukoht) on korraldatud 150 km kaugusel teises maakonnas. Kostja väide, et tal ei ole

eluruumi tähenduses peale vaidlusaluse XXXXXX kinnistu Eestis ühtki teist elukohta, mida

ta oleks õigustatud valdama, kasutama ja käsutama, ei ole usutav. Kostja elab oma abikaasa

juures. Ka siis, kui tegemist on kostja abikaasa A.A. lahusvaraks oleva kinnisasjaga ja seetõttu

formaalselt ei saaks kostja seda käsutada (kohtule ei ole teada abikaasade varasuhete

regulatsioon), on tal abielusuhtest tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 21 (perekonna

eluasemena käsitatakse eluruumi, kus perekonnaliikmed tavapäraselt elavad) alusel siiski

õigus ühist eluruumi kasutada.

Samal ajal on ka hageja tänaseks valinud-leidnud endale uue elukoha ega näe perspektiivi

XXXXXX elamusse uuesti asumiseks, muu hulgas ka seetõttu, et maja on mitmeid aastaid

kasutuseta seismisest tulenevalt juba muutunud korrastamiseks märkimisväärseid rahalisi

vahendeid nõudvaks objektiks.

Maakohus peab mõistlikuks ja eluliselt usutavaks seda, et mõlemal tänasel kaasomanikul on

kinnisasja kui vara omamisest olulisem selle väärtuse hüvitamisena saadav raha.

Emotsionaalne side XXXXXX kinnistuga on ilmselt mõlemal võrdne ja mõlemad võrdselt on

ka väsinud pidevatest kinnistuga seotud tülidest. Mistahes normaalsed suhted omanike – isa ja

poja – vahel on kadunud ja seetõttu on kõige neutraalsem ja võimalikke tulevikus tehtavaid

etteheiteid vältiv kaasomandi lõpetamise viis selle müük avalikul enampakkumisel. Sellest

tulenevalt ei ole enam vajadust hinnata kinnistu väärtuse kohta esitatud tõendeid, sest kinnistu

reaalne väärtus selgub enampakkumise käigus.

Kostja seisukoht ja väide, et kaasomandi lõpetamise nõude maksmapaneku välistab poolte

vahel AÕS § 76 lg 2 alusel sõlmitud kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise

kokkulepe (mille kohaselt hageja võimaldab kostjal elada elu lõpuni ilma kellelegi raha

maksmata pooltele X, XXXXXX kuuluval kinnistul ning hageja ei taotle XXXXXX kinnistu

kaasomandi käsutamist, kasutamist ning lõpetamist viisil, mille tõttu kostja kaotaks võimaluse

elada kellelegi raha maksmata elu lõpuni XXXXXX kinnistul), ei ole asjakohane.

Ükski menetluses esitatud isikuline tõend – tunnistajad B.B., A.A., hageja vande all – ei

tõendanud, et poolte vahel oleks sellesisulist kokkulepet mistahes vormis sõlmitud. B.B.

väidab, et kokkulepet saavad teha vastavad osapooled omavahel ja et tuleb küsida nende

käest, kes seda kokkulepet tegid. Kohus nõustub tunnistaja ütlustega, et kuna tema selle

väidetava kokkuleppe osapool ei olnud, ja talle mingit vara ei jäänud, siis ta ei tea, kas ja mida

sõlmiti. A.A. väidab küll kokkulepete sõlmimist, kuid tema ütluseid ei arvestanud maakohus

B.B. ja Haimar Leuska ütlustega samaväärsetena.

Väited hageja tänamatust käitumisest ei ole seostatavad omaniku õigusega nõuda kaasomandi

lõpetamist.

Omaniku vanus ja tema mujale elama asumine pärast pikaaegset kaasomandis olevas elamus

elamist ei ole aga asjaoludeks, mille tõttu saaks hageja taotletavat kaasomandi lõpetamist

lugeda TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 tähenduses vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kostja on

vastuhagi esitamisega ise ka sisuliselt loobunud hea usu põhimõttega vastuolule tuginemisest.

Kostja esitatud nägemus, et kaasomandi lõpetamine on lubamatu, kuna selles on kokku

lepitud tsiviilasjas nr 2-20-10818 vaidluse all oleva kinkelepingu sõlmimisega seonduvalt, ei

ole asjakohane. Maakohus leidis, et kedagi ei saa sundida olema omanik, st et ka kaasomandi

lõpetamist võib taotleda igal ajal, sõltumata põhjusest, sõltumata pooltevahelistest muudest

lepingulistest suhetest. Tunnistajate A.A. ning hageja vande all antud ütlused kogumis on

olemuslikult pigem seotud pooltevahelise vaidlusega tsiviilasjas nr 2-20-10818 ehk

kinketehingu vaidlustamise hagiga, kuid indikeerivad siiski ka siinses asjas, et kaasomandi

lõpetamise nõude esitamise välistamist, vastutasuna kinketehingu eest, pole kunagi arutatud ja

kokku lepitud. Maakohus leidis, et printsiibis see, kas, kellega ja milliseid kokkuleppeid

kostja sõlmis või ei sõlminud, ei omagi kaasomandi lõpetamise nõude aspektist tähtsust, sest

kaasomandi lõpetamist võib nõuda sõltumata põhjustest.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda, mistõttu puudus vajadus hinnata menetluskulude suurust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse täielikult tühistada, sh

menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud kummagi poole enda

kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning

poolte menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata ning rahuldada

vastuhagi selliselt, et jätta eelnimetatud kinnistu kostja ainuomandisse ja määrata kostjale

kohustuseks tasuda hagejale XXXXXX kinnistu omandi kaotamise eest mõistlik hüvitis.

Poolte menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja palub tunnistada põhjendamatuks ja seadusevastaseks asjas tehtud maakohtu 28.

oktoobri 2020. a määruse, 16. novembri 2020. a määruse, 11. aprilli 2022. a määruse, 27.

aprilli 2022. a määruse ja ringkonnakohtu 26. jaanuari 2021. a määruse ja 23. mai 2022. a

määruse, samuti tunnistada seadusevastaseks Viru Maakohtu esimehe määrused ja tuvastada,

et maakohtu otsuse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis.

Kostja palub tunnistada põhiseadusvastaseks TsMS-i sätted, mis takistavad menetlusosalist

kasutamast tsiviilkohtumenetluses vabalt valitud tsiviilkohtumenetlusteovõimelise

vandeadvokaadist esindaja õigusabi ja võimaldavad kohtul kõrvaldada regulaarselt

kutsesobivuse kontrolli ja täiendkoolituse läbinud vandeadvokaadi tsiviilkohtumenetlusest

asjatundmatuse motiivil; takistavad menetlusosalist vaidlustamast teda esindava, regulaarselt

kutsesobivuse kontrolli läbinud vandeadvokaadi kõrvaldamist tsiviilkohtumenetlusest

maakohtuniku määrusega formaalse kaebeõiguse puudumise tõttu. Nimetatud taotlusest

loobus kostja 12. novembril 2024 toimunud ringkonnakohtu istungil.

Kostja palub tuvastada, et maakohus on takistanud põhiseaduse (PS) § 24 teise lause vastaselt

kostjal osalemast tsiviilasja nr 2-20-5742 menetluses, s.o realiseerimast menetlusosalisele

seaduses ettenähtud menetlusõigusi nii isiklikult kui ka professionaalse õigusesindaja kaudu.

Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse ning saata asi tagasi maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on menetlusnormide oluline rikkumine

ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele, mis avaldub

kohtuniku taandamata jätmises. Asjas ilmnenud pretsedenditud ja lubamatud kohtuniku

menetlusotsustused ja toimingud annavad mõistlikult võttes igale menetlusosalisele

põhjendatud aluse kahelda asja menetlenud kohtuniku erapooletuses (TsMS § 23 p 7).

Maakohus piiras kostjale hagimenetlusele ligipääsu ja menetlusõiguste (TsMS § 199)

kasutamist põhiseaduse vastaselt, kui maakohus kõrvaldas asja menetlusest kostja

vandeadvokaadist esindaja ilma sisuliselt kaalukaid põhjendusi esitamata ja arutas asja ning

kuulas üle tunnistajad, kohtueksperdi ja vastaspoole ilma kostja osavõtuta, vaatamata kostja

mõjuvatel põhjustel esitatud taotlustele lükata asja arutamine edasi ja peatada asja menetlus

kuni kostja tervenemiseni. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ning rikkunud

põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8) ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (AÕS §

76, § 77 lg 2 ja § 76 lg 2). Kaasomanike vahelise kokkuleppega võib kaasomandi lõpetamise

nõudeõiguse välistada. Maakohus ei ole süüvinud asjas üle kuulatud tunnistajate A.A. ja B.B.

ütluste sisusse ja on jätnud põhjendamatult arvestamata nende tõenditega, millistega on

usutavalt tõendatav, et poolte vahel oli sõlmitud kaasomanike vaheline kokkulepe kaasomandi

lõpetamise nõudeõiguse välistamise ja sellega seotult kostja poolt hagejale kinke tegemise

kohta.

Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse tunnistajate A.A. ja B.B. täiendavaks ülekuulamiseks,

et tõendada poolte vahelise kokkuleppe sõlmimist XXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamise

nõudeõiguse välistamiseks.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja leiab, et kostja on apellatsioonkaebuses esitanud nõudeid, mida ei saa

ringkonnakohus lahendada. Ringkonnakohus ei saa ja tal puudub ka õiguslikult võimalus

tunnistada

põhjendamatuks/seadusevastasteks

jõustunud

kohtumääruseid

ja

edasikaebeõiguseta kohtumääruseid, seega ei ole võimalik apellatsioonkaebusega saavutada

selles soovitud eesmärki. Samuti on ka ainetu hageja nõuded tunnistada kõik Viru Maakohtu

esimehe poolt tehtud kohtuniku taandamist puudutavad kohtumäärused seadusvastasteks,

kuna sellise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus.

Maakohus ei ole takistanud kostjal osalemast kohtumenetluses. Maakohus on lükanud

istungeid edasi kostja taotlusel, võimaldades kostjal leida endale esindaja riigi õigusabi kaudu

(nimetatud kohtumäärus tühistati kostja esitatud kaebuse alusel). Nii kostja enda tegevusetus

esindaja leidmisel kui ka tema kohtuistungitele mitteilmumine ei ole käsitatav kohtu poolt

kohtumenetluses osalemiseks takistuste tegemisena.

Puudus alus jätta kaasomand lõpetamata, kuna sellist kokkulepet, mis välistaks kaasomandi

lõpetamise, ei ole pooled kunagi sõlminud. Ükski menetluses esitatud tõend – tunnistajad

B.B., A.A., hageja Haimar Leuska vande all – ei tõendanud, et poolte vahel oleks sellesisulist

kokkulepet mistahes vormis sõlmitud.

Arusaamatuks jääb apellatsioonkaebuses pakutud hüvitise suurus 10 000 eurot, kuna Lahe

kinnisvara kutselise hindaja Virgo Laansoo 8. märtsi 2021. a eksperthinnangu järgi oli

kinnistu väärtus 81 000 eurot. Seega vastuhagi rahuldamise korral kuulub välja mõistmisele

hageja kasuks 40 500 eurot. Arvestades seda, et kostjal on võimalik maksta hüvitist 10 000

eurot, saab teha järelduse, et tal puuduvad rahalised võimalused suurema hüvitise

maksmiseks, seega on põhjendatud jätta vastuhagi rahuldamata ning müüa kinnistu avalikul

enampakkumisel ning jagada müügist saadud raha pooleks. Lisaks eeltoodule ei ole kostja

põhistanud asjaolusid, miks peaks kaasomandi lõpetama selliselt, et kinnistu jääks temale.

Vaidlust selle üle ei ole, et ta elab X, seal asub tema perekond, perearst jne.

Hageja ei ole välja toonud ühtegi ütlust, millele tuginemine oleks toonud kaasa teistsuguse

lahendi. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud tervikuna koos teiste tõenditega ning

leidnud, et kaasomandi lõpetamise välistamise kokkulepet ei sõlmitud, mida kinnitab ka

kostja, kes esitas vastuse, milles ei ole sõnagi kaasomandi lõpetamist välistavast

kokkuleppest. Küll aga nähtub see, et kostja ise soovis esitada vastuhagi kaasomandi

lõpetamiseks, millega on ta omaks võtnud selle, et sellist kokkulepet, et kaasomandit kunagi

ei lõpetata, ei ole tegelikult pooled mitte kunagi sõlminud.

Tunnistaja ülekuulamine ilma hageja osavõtuta on vastavalt TsMS § 263 lg-le 1 lubatav.

Kuna mõjuvaks põhjuseks ei loeta menetlusosalise puudumist, siis puudus mõjuv põhjendus

jätta kohale ilmunud tunnistajad ja ekspert üle kuulamata.

Tunnistajate täiendav ülekuulamine ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning

asjas tuleb teha uus otsus, millega jätta hageja hagi kostja vastu kaasomandi lõpetamiseks

rahuldamata ning kostja vastuhagi hageja vastu kaasomandi lõpetamiseks läbi vaatamata.

Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Ringkonnakohus

rahuldab kostja apellatsioonkaebuse.

Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Ringkonnakohtu istungil loobus kostja apellatsioonkaebuse punkti 1.6 alapunktides 1 ja 2

esitatud põhiseaduslikkuse kontrolli apellatsiooni taotlustest (dtl 1224). Seega ei kontrolli

ringkonnakohus eraldi neis taotluspunktides nimetatud regulatsiooni põhiseaduspärasust.

10. Apellatsioonkaebuse p-des 1.5, 1.7 ja 1.8 taotleb kostja, et kohus hindaks maakohtu ja

ringkonnakohtu määruste seaduspärasust. Kostja palub tunnistada põhjendamatuks ning

seadusevastaseks maakohtu 28. oktoobri 2020. a, 16. novembri 2020. a, 11. aprilli 2022. a ja

27. aprilli 2022. a määrused ning ringkonnakohtu 26. jaanuari 2021. a ja 23. mai 2022. a

määrused. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on jõustunud määrustega, mille seaduslikkust

ja põhjendatust määruste tegemise ajal ei saa ringkonnakohus apellatsioonimenetluses

kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja arutanud maakohtus ka ebaseaduslik

kohtukoosseis.

Kohtuniku taandamisavalduse lahendamise kord on sätestatud TsMS §-s 26. Maakohtu

esimees lahendab taandamisavalduse, kui kohtunik ennast ise ei taanda (TsMS § 26 lg 3), aga

otsustab kohtuniku taandamise ka siis, kui kohtunik leiab, et esineb TsMS § 23 punktis 7

nimetatud taandamise asjaolu. Seadus ei näe ette kaebeõigust maakohtu esimehe määruse

peale jätta kohtunik taandamata.

Samas on seadusega tagatud asja lahendanud kohtuniku erapooletuse kontrollimise võimalus

ka kõrgema astme kohtu poolt. Menetlusosaline võib kõrgema astme kohtule esitatud

kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele juhul, kui ta

esitas taandamisavalduse õigeaegselt alama astme kohtule (TsMS § 30). Kui esimese astme

kohtus lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis, muu hulgas kohtukoosseis, kuhu kuulunud

kohtunik oleks pidanud ennast taandama, tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu

otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab

asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 656 lg 1 p 3). Käesolevas asjas

ringkonnakohus selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud.

Juhtumid, mil kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama, on sätestatud

TsMS §-s 23. Kostja on seisukohal, et praegusel juhul esineb TsMS § 23 p-s 7 nimetatud muu

asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses.

Riigikohus on leidnud, et kõrgema kohtu kohustus kontrollida kohtukoosseisu seaduslikkust

hõlmab eelkõige absoluutse taandamise aluseid, mis on ette nähtud TsMS § 23 p-des 1–6.

Üksnes neil juhtudel saab kohtunik TsMS § 27 lg 1 alusel ise taanduda. TsMS § 23 p-s 7

sätestatud juhul otsustab kohtuniku taandamise tema enda algatusel ülejäänud kohtukoosseis

või kohtu esimees (TsMS § 27 lg 2). Kui alama astme kohtus on esitatud kohtuniku vastu

taandamisavaldus TsMS § 23 p 7 alusel ja kohus on selle nõuetekohaselt lahendades jätnud

rahuldamata, ei ole kõrgema astme kohtul vähemalt üldjuhul alust seda otsustust üle vaadata,

kuna tegu on diskretsiooniotsusega (RKTKo 28.04.2014, 3-2-1-23-14, p-d 11–13).

Maakohtu esimees jättis käesolevas asjas korduvalt asja menetlenud kohtuniku taandamata

(sh 22. juuni 2023. a määrusega ja 6. novembri 2023. a määrusega). Maakohtu esimees asus

põhjendatult seisukohale, et otsustamaks seda, kas konkreetses kohtuasjas on põhjendatud

arvata, et kohtunik ei ole erapooletu, on asjaomase isiku seisukoht oluline, kuid mitte määrav.

Määrav on see, kas sellist kartust saab pidada objektiivselt põhjendatuks (EIK 15.01.2008

otsus kohtuasjas Micallef vs. Malta, nr. 17056/06 ja kohtuasjas Wettstein v. Switzerland, nr.

33958/96) (vt dtl 927).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu esimees ei ole kohtuniku taandamise küsimust

lahendades oma diskretsiooniõigust rikkunud ning on oma seisukohta jätta kohtunik

taandamata piisavalt põhjendanud. Kostja ei esitanud asjaolusid ja kohtutoimikus ei ole

tõendeid, mis viitaks kohtuniku erapoolikusele, sh hageja soosimisele. Kohtuniku

menetluslikud otsustused (advokaat menetlusest kõrvaldada, jätta asjad liitmata, pidada

kohtuistungit poole osavõtuta jms) ei ole kohtuniku taandamise aluseks. Ringkonnakohus

nõustub, et maakohus on asja lahendades rikkunud menetlusnorme, kuid ainuüksi

menetlusnormi rikkumisest ei saa järeldada kohtuniku soosivat käitumist teise poole suhtes.

Maakohtu menetluslikke minetusi saab kõrvaldada ka ringkonnakohtu menetluses.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust rahuldada eraldi ka

apellatsioonkaebuse p-s 1.9 esitatud taotlust „tuvastada, et maakohus on takistanud

põhiseaduse § 24 teise lause vastaselt Ants Leuskal osalemast tsiviilasja nr 2-20-5742

menetluses, s.o realiseerimast menetlusosalisele seaduses ettenähtud menetlusõigusi nii

isiklikult kui ka professionaalse õigusesindaja kaudu.“ Kuigi ringkonnakohus möönab, et

maakohus rikkus tunnistajate ülekuulamisega seoses menetlusõiguse normi, kuna kuulas

tunnistajad üle ilma kostja osavõtuta, kuigi kostja ei ilmunud istungile mõjuval põhjusel, ei

tähenda see seda, et maakohus oleks takistanud põhiseadusvastaselt kostjal või tema esindajal

menetluses osalemast. Ringkonnakohus on kõrvaldanud apellatsioonimenetluses maakohtu

menetlusõiguse normi rikkumised, mis ei võimaldanud kostjal ega tema esindajal viibida

tunnistajate ülekuulamise juures, ning kuulas kostja taotletud tunnistajad ringkonnakohtus

täiendavalt üle. Samuti lubas ringkonnakohus ringkonnakohtu istungil menetlusse kostja

esindajana (lisaks vandeadvokaat Teet Veerile) ka vandeadvokaat Heldur Otti.

12. Samas leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei ole hageja hagi rahuldamine

kaasomandi lõpetamiseks põhjendatud. Maakohus on tuginenud AÕS § 76 lg-le 1 ja leidnud,

et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Maakohus leidis, et

praegusel juhul ei ole tuvastatud sellise kokkuleppe sõlmimist hageja ja kostja vahel, mis

välistaks XXXXXX kinnisasja osas kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse. Ringkonnakohus

maakohtu järeldusega ei nõustu.

Kuigi AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist,

ei tähenda see säte seda, et kaasomandi lõpetamise nõudeõigust ei võiks kokkuleppega

välistada. Nii ongi AÕS § 76 lg-s 2 otsesõnu märgitud, et kaasomanike vahelise

kokkuleppega võib kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistada. Ringkonnakohus märgib,

et kokkuleppele kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta ei ole ette nähtud

vorminõuet. Seega võib selline kokkulepe olla sõlmitud ka suuliselt ning sellist kokkulepet

saab kostja tõendada ka tunnistajate ütlustega.

Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistajate A.A. ja

B.B. täiendavaks ülekuulamiseks ja kuulas tunnistajad 12. novembril 2024 toimunud

ringkonnakohtu istungil üle.

Kostja väidete kohaselt sõlmiti vastav suuline kokkulepe juunis 2013 kostja sünnipäeval X.

Hageja ei ole vaidlustanud, et ta juunis 2013 kostja sünnipäeval viibis (vt ka maakohtu 1.

novembri 2023. a istungi protokoll, kus hageja vande all üle kuulati, dtl 963, 964). Hageja

vande all antud ütluste kohaselt „mingeid kokkuleppeid seal ei sõlmitud ja juttu ka sellest ei

olnud, sest seal oli muid asju nii palju“ (dtl 964). Muu hulgas märkis hageja, et sünnipäeval

oli juttu mingil määral XXXX kinnistust, märkides: „Teada oli, et see maa tuleb minu

nimele“, „Sest minu vanaisa on seda öelnud ja seda teavad kõik minu sugulased ja minu ema,

vend ja kõik teadsid, et see minu nimele saab.“ (dtl 964). Küsimusele, kas sünnipäeval räägiti

seoses XXXX kinnistuga ka XXXXXX kinnistust, märkis hageja: „Ei usu, sest elasime isaga

seal koos ja polnud põhjust rääkidagi.“ (dtl 965). Hageja märkis veel maakohtu istungil, et

sellist juttu, et XXXXXX kaasomandit ei tohi lõpetada, ei ole olnud (dtl 965).

Ringkonnakohus leiab, et hageja vande all antud ütlused on vastuolus tunnistajate A.A. ja

B.B. ütlustega.

Asjas ei ole vaidlust, et A.ja B.B. kostja sünnipäeval viibisid.

Tunnistajad A.A. (kostja abikaasa) ja B.B. (hageja vend ja kostja poeg) andsid

ringkonnakohtu istungil mõlemad ütlusi, mille kohaselt said nad aru, et kostja 2013. a

sünnipäeval tuli jutuks XXXXXX maja kaasomand ja XXX talu kinnistu saatus ning kostja

oli nõus XXX kinnistu kinkima hagejale vaid tingimusel, et XXXXXX kinnisasja osas midagi

ei muutu ehk kaasomandit ei lõpetata. Nii märkis tunnistaja A.A. ringkonnakohtu istungil:

„Ants Leuska otsustas, et kinkeleping läheb Haimar Leuska nimele, aga tingimus on, et

XXXXXX kaasomandit ei lõpeta, et see jääb nii nagu on. Sünnipäeval konkreetselt juriidilist

terminit „kaasomand“ ei kasutatud. Lihtsalt, et maja ei puutu, see jääb nii nagu on, kuni Ants

Leuska eluaja lõpuni.“ (dtl 1225). Samuti märkis A.A. järgmist: „Teine mure oli, et

XXXXXX kaasomandit ei lõpeta – see jääb nii nagu on. See tähendab, et kaasomandit ei

lõpeta ja Ants Leuska saab XXXXXX maja elu lõpuni kasutada kellelegi raha maksmata.

Selle all pidas Ants Leuska silmas seda, et juhul, kui Haimar Leuska oleks plaaninud omal

tahtel majas jooksvaid renoveerimistöid teha, siis raha Ants Leuskalt ei hakataks nõudma.

Kokku leppimine käis nii, et Ants Leuska ütles, et see oleks vaja lahendada ja kuidas me seda

teeme. Ta pakkus oma variandi, et XXX kinnistu jääb tema ja Haimar Leuska vanaisa tahtel

Haimar Leuskale, aga B.B. saaks loomadega seal edasi toimetada. Tingimus oli see, et X maja

ei puutu. Seda ei tohtinud puutuda, sest Ants Leuska ei soovinud maja müüa, et ta saaks seal

oma elupäevade lõpuni elada. See oli Ants Leuska huvi. Pojad olid nõus, neil ei olnud

vastuväiteid. Mina sain aru, et Haimar Leuska oli ka nõus, et XXXXXX omandi staatust ei

muudeta. Ta ütles: „jah, olen nõus“. B.B. oli nõus.[---]“ (dtl 1225–1226). Täiendavalt selgitas

A.A. ringkonnakohtu istungil: „Mina sain aru, ei Haimar Leuska sai ettepanekust aru selle

järgi, et Haimar Leuska ütles „jah“. Ta ei esitanud mingeid vastuväiteid. Ta ütles „jah“ või

„olen nõus“.“ (dtl 1226). Hageja lepinguline esindaja juhtis ringkonnakohtu istungil

tähelepanu sellele, et maakohtu istungil märkis A.A., et „kui A.A.t 31.05 Viru Maakohtus üle

kuulati, siis ta ütles, et ta ei kuulnud seda, et Haimar Leuska oleks öelnud konkreetselt „jah“

(dtl 1226). Sellele vastuseks selgitas A.A. ringkonnakohtu istungil: „ma arvan, et ma ei

kuulnud, et ta oleks öelnud „ei“ (dtl 1226). Maakohtu 31. mai 2023. a istungi protokollist

nähtub, et A.A. andis ütlusi, et „Mina ei mäleta, et ta midagi oleks nüüd vastu väitnud, siis ma

arvan, et ta oli nõus.“ „Et ta midagi ei ütlend vastu. Et nii ei ole, või nii ei lähe või?“ (dtl 918).

Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda eelnev, et A.A. ütlusi tuleks lugeda

ebausaldusväärseks. Asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud täpselt 2013. a sündmusi ehk seda,

kas 2013. a vastas hageja selgelt „jah“ või „olen nõus“ või ei vastanud „ei“ või ei vastanud

midagi, ei tähenda, et tunnistaja ütlustest tulenevalt ei saaks tuvastada kaasomandi lõpetamise

nõudeõiguse välistamise kokkulepet. Nimetatud kokkuleppele viitas A.A. ka maakohtus antud

ütlustest nähtuvalt 31. mai 2023. a istungil (dtl 918).

Asjas nähtub, et tunnistaja A.A. ütlusi toetavad ka tunnistaja B.B. ringkonnakohtu istungil

antud täiendavad ütlused. Tunnistaja B.B. märkis ringkonnakohtu istungil mh järgmist: „isa

2013. a sünnipäeval võttis kinkelepingu ja XXXXXX kinnistu omandi ja kasutamise teema

üles isa. Isa huvi oli kinnistu tuleviku paika saamine.[---] Haimar Leuska plaan oli XXX

kinnistul kord majas hoida. See tähendas näiteks seda, et kuna seal ei olnud elektrit, siis see

sinna saaks. XXXXXX kinnistu oli kunagi isa perekonna poolt ehitatud maja ja selle osas oli

isa huvi, et ta võib seal edasi toimetada omanikuna. Oma osa hoidis ta korras: koristas,

remontis, toimetas. Isa kindel soov oli, et XXXXXX kinnistu omand ja kasutus jääb püsima

isa elupäevade lõpuni. Kinkeleping ning XXXXXX kaasomand ja kasutus on omavahel

seotud. Kindlasti ei teinud isa kinkelepingut selleks, et talle ei jääks lõpuks ühtegi kinnisvara.

XXXXXX kinnistu kui kodukoha säilimine oli isa jaoks tähtis. Ma sain aru isa ja Haimar

Leuska kokkuleppest XXXXXX kaasomandi muutmata jätmise ja XXX kinkimise kohta

sellest, et tegevused jätkusid nii nagu varem. Ma sain aru, et XXXXXX omand ei ole koht,

mis peaks muutuma. Ma ei mäleta, kas Haimar Leuska andis sõna või kehakeelega märku, et

nad on selles kokku leppinud.“ [---]„See on ka isa seisukoht, et isa ei oleks kinkelepingut

teinud, kui selliseid tingimusi ei oleks kokku lepitud.“ (dtl 1227). XXXXXX kinnistu kohta

märkis B.B. ka maakohtu 19. oktoobri 2022. a istungil järgmist: „No ma räägin, et ma sain

aru niimoodi, et selle XXXX tänavaga on kokkulepe selline, et sellega ei juhtu midagi, sellega

on täpselt sama nagu on.“ (dtl 622). Samal maakohtu istungil vastas B.B. hageja lepingulise

esindaja küsimusele kokkuleppe kohta seoses XXXX kinnistu ja XXXXXX kinnistuga, et „Ju

siis see oli kokkulepe, kuna pärast seda hakkasid asjad toimuma. Ma ei saa öelda, et see ei

olnud kokkulepe, kui pärast seda tehinguid ei tehtud.“ Samuti märkis B.B. kohtunikule

vastuseks, et „No võime siis öelda, et need olid kokkulepped, siis pärast seda hakkasid asjad

juhtuma.“ (dtl 623). Seega nähtub ka B.B. ütlustest hageja ja kostja 2013. a sõlmitud

kokkulepe XXXXXX kinnisasja kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta.

Arusaadav on, et tunnistaja ei pruugi mäletada 2022. a maakohtu menetluse ajal või 2024.

aastal ringkonnakohtu menetluse ajal 2013. a sündmusi sõna-sõnalise täpsusega.

Nii A.A. kui ka B.B. ütluste alusel on tuvastatav, et 2013. a sõlmisid hageja ja kostja

kokkuleppe XXXXXX kinnisasja kaasomandi nõudeõiguse välistamise kohta. Tunnistajate

ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul selles osas ka vastukäivad. Ka asjaolu, et A.A. viitas,

et sõlmiti kolmepoolne kokkulepe hageja, kostja ja B.B. vahel (dtl 1226), samas viitas B.B., et

„Sünnipäeval minuga milleski kokku ei lepitud, sest mina ei olnud kokkuleppe osaline. Mul

võis olla soov saada mingi osa maast, mida ma kasutasin. Mina võisin seal hobuseid edasi

pidada, mida ma tegin 2015. aastani. Mina ei ole kokkuleppe osapool, minuga ühtegi tehingut

ei tehtud.“ (dtl 1227), ei muuda tunnistajate ütlusi omavahel vastukäivaks. Ringkonnakohtu

istungil selgitas B.B. ringkonnakohtu täpsustusele täiendavalt, et kokkuleppe all peab tema

silmas kirjalikku kokkulepet (dtl 1227). Ka maakohtu 19. oktoobri 2022. a istungil viitas

tunnistajana ülekuulatud B.B., et kirjalikke kokkuleppeid keegi ei teinud (dtl 621). Samas

nagu eespool märgitud, siis kokkulepe kaasomandi nõudeõiguse välistamise kohta ei pea

olema kirjalikus vormis, kokkulepe on vormivaba. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate A.A.

ja B.B. ütlustega on tõendatud, et pooled leppisid XXX talu kostjale kinkimise eeldusena

kokku mh selles, et XXXXXX kaasomandit ei lõpetata hageja eluajal viisil, mille tulemusena

jääb hageja ilma omandiõigusest ja XXXXXX kasutamisõigusest elukohana. Nimetatud

kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta XXXXXX kinnisasja puhul

oli hageja ja kostja vahel sõlmitud suuliselt 2013. a juunis. Kuigi tunnistajad on hageja

lähedased isikud, peab ringkonnakohus tunnistajate ütlusi kokkuleppe tuvastamisel

usaldusväärseks, sest need on kooskõlas asjas tuvastatud eluliste asjaoludega. Kostjal oli

mõistlik huvi tagada endale pärast XXX kinnisasja hagejale võõrandamist omandiõigus ühele

kinnisasjale. Hageja vande all antud ütlused juunis 2013 kostja sünnipäeval toimunud

vestluste sisu osas seoses planeeritava kinkega ja XXXXXX kinnistuga on üsna napid ja

üldsõnalised. Hageja positsioon ei lükka ümber tunnistajate ütlusi selles, et kostjal oli huvi

leppida kinkelepingu sõlmimise eelselt hagejaga kokku ka XXXXXX kaasomandi säilimise

osas, et tagada hagejale omandiõigus vähemalt ühele kinnisasjale.

13. Tasakaalustamaks kaasomaniku õigust ka sellisel juhul kaasomandi lõpetamist nõuda, kui

on sõlmitud nõudeõigust välistav kokkulepe, sätestab AÕS § 76 lg 3, et kui kaasomandi

lõpetamise nõudeõigus on kokkuleppega välistatud, võib lõpetamist nõuda üksnes juhul, kui

selleks on oluline põhjus. Kui kaasomandi ülesütlemiseks oli määratud tähtaeg, siis võib

olulisel põhjusel kaasomandi üles öelda määratud tähtajast kinni pidamata. Ringkonnakohus

täpsustas ringkonnakohtu istungil täiendavalt pooltega nimetatud sätte kohaldamisega

seonduvat (dtl 1229). Hageja lepinguline esindaja märkis istungil, et „olulist põhjust ei toonud

kumbki pool menetluses välja.“ (dtl 1229). Seega, kuivõrd menetluses ei ole esitatud

asjaolusid, mis annaks õiguse nõuda kaasomandi lõpetamist vaatamata kokkuleppele, ei ole

alust ringkonnakohtul ka AÕS § 76 lg-t 3 kohaldada.

14. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud hageja esitatud nõue kaasomandi lõpetamiseks,

kuna ringkonnakohus tuvastas kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkuleppe

sõlmimise hageja ja kostja vahel 2013. a juunis. Seega ei ole alust ka hageja hagi

rahuldamiseks. Kuna hageja hagi kaasomandi lõpetamiseks jääb rahuldamata ning kostja on

esitanud vastuhagi tingimuslikult ja palub selle rahuldamist vaid juhul, kui kohus kokkulepet

ei tuvasta, tuleb kostja vastuhagi hageja vastu kaasomandi lõpetamiseks jätta läbi vaatamata

(vt selle kohta lähemalt ka RKTKo 22.03.2023, 2-19-18320/73, p 15.3).

15. Kuna hageja hagi jääb rahuldamata seetõttu, et tuvastatud on kaasomanike vaheline

kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta AÕS § 76 lg 2 mõttes ning

kostja on palunud jätta hagi rahuldamata ning esitas tingimusliku vastuhagi kaasomandi

lõpetamiseks ning tingimuslik vastuhagi jääb hagi rahuldamata jätmise tõttu läbi vaatamata,

on põhjendatud jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna

maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ei määranud maakohus kindlaks

menetluskulude rahalist suurust.

Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb jätta ka apellatsioonimenetluse kulud

hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab

maakohus TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt kindlaks nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulude rahalise suuruse pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

(allkirjastatud digitaalselt)