3-24-2144/72 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-2144

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Halduskohtu lahenditega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Mari Kirs

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv (1050 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras

vabastas, riigi kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

3. Rahuldada X-i taotlus ja tagastada talle paberkandjal Riigikohtu 18. mai 2012. a

otsus asjas nr 3-1-1-41-12 (dtl 249-252).

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. veebruaril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse,

et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 21. juulil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Halduskohtu

lahenditega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja viitas kaebuses haldusasjadele

nr 3-23-2933, 3-23-3003, 3-23-2953, 3-23-2918, 3-23-2491, 3-23-812, 3-23-2586, 3-23-1963,

3-24-1058, 3-24-156, 3-24-278, 3-24-638, 3-24-430, 3-24-1060 ja 3-24-1040, leides, et Tartu

Halduskohus on nendes asjades tehtud lahendites esitatud laimuga teotanud tema au ja head

nime ning venitanud talle seadusega ette nähtud kompensatsiooni väljamaksmisega.

2. X-i kaebus jagati kohtuasjade juhusliku jagamise põhimõtet arvestades menetlemiseks

järjest kolmele kohtunikule, kes kõik asja menetlemisest taandati seoses asjaoluga, et nad olid

3-24-2144

varasemalt menetlenud kaebaja poolt välja toodud kohtuasju, millega seoses ta hüvitist nõuab.

Seejärel jagati käesolev kohtuasi asjade juhusliku jagamise põhimõtet arvestades

menetlemiseks kohtunik Sirje Kaljumäele.

3. Kohus jättis 13. augusti 2024. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja

alluvuse järgi Tallinna Halduskohtule üleandmiseks, vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest

kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.

4. Justiitsministeerium esitas 9. septembril 2024 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes

jätta see rahuldamata.

5. Kohus lahendas 5. novembri 2024. a määrusega kaebaja erinevad taotlused ning määras asja

läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kohus andis sama määrusega menetlusosalistele tähtajad

täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Kaebaja täiendav

seisukoht saabus halduskohtusse 2. detsembril 2024. Vastustaja täiendavaid

menetlusdokumente ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja märgib kaebuses järgmist.

6.1. Riigikohus kuulutas 18. mail 2012 otsuse nr 3-1-1-41-12, milles mõistis kaebaja inimese

tapmises õigeks. Otsus edastati 18. mail 2012 Viru Vanglale ja seal oli kirjas, et maakohus ei

tõendanud, et toimus tapmine. Vangla direktor oleks pidanud kaebaja seega 18. mail 2012 kell

12 viivitamata vabastama, sest tema vanglas hoidmiseks puudus alus.

6.2. Haldusasjades nr 3-23-2933, 3-23-3003, 3-23-2953, 3-23-2918, 3-23-2491, 3-23-812, 3-

23-2586, 3-23-1963, 3-24-1058, 3-24-156, 3-24-278, 3-24-638, 3-24-430, 3-24-1060 ja 3-24-

1040 kirjutati kaebaja kohta laimu, justkui ta on viibinud Viru Vanglas 10 aastat seaduslikul

alusel, sest Riigikohtu 18. mai 2012. a otsuses nr 3-1-1-41-12 ei mõistetud teda

karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi tapmises õigeks. Halduskohus on viidanud hilisematele

kohtuotsustele, mida aga ei eksisteeri. Riigi Teatajas ei ole mingit Riigikohtu 9. juuni 2014. a

määrust ega Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014. a kohtuotsust, millega Viru Maakohtu 16.

detsembri 2013. a kohtuotsus kunagi väidetavalt jõustus.

Kaebaja on juba 12 aastat kuulnud kõikidelt kohtunikelt laimu, et ta väidetavalt tappis kellegi.

Riigikohtu otsus nr 3-1-1-41-12 on kriminaalasja pabertoimikust ja E-toimikust varastatud.

Halduskohtu kohtunikud peavad teadma, et Riigikohtu lahendid on lõplikud ja neid on

võimalik vaidlustada ainult menetluse uuendamisel, uute ilmnenud asjaolude alusel. Seetõttu ei

olnud neil mingit õigust kirjutada ilmset laimu, et Viru Maakohus võib uuesti üle vaadata

Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-41-12 tulemused.

6.3. Halduskohtu lahendites esitatud laimu eest ja keeldumise eest maksta kompensatsiooni

vastavalt seadusele, tuleb kohtul maksta hüvitiseks 1 miljard eurot. Hüvitise suuruse puhul on

oluline, et mitu kaebaja sugulast suri teadmisega, et ta on tapja-mõrtsukas ning kümmekond

muud sugulast elavad selle teadmisega käesoleva ajani ega suhtle temaga. Samuti võeti

kaebajalt sunniviisiliselt ära lapsed, kes lapsendati Rootsi ning tema naine suri. Halduskohtul

tuleb kompenseerida kahju kaebaja au ja hea nime teotamise, talle seadusega ettenähtud

kompensatsiooni väljamaksmisega venitamise ning Tartu Halduskohtu kaasosaluse eest

kuritegudes.

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning märgib järgmist.

2(6)

3-24-2144

7.1. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on kohtuniku poolt kuriteo

toimepanemine. X-i kohtule esitatud kaebuse asjaoludest ei ilmne kuriteole viitavaid

asjaolusid. Vastustaja ei tea lahendeid, millega oleks tuvastatud, et haldusasju nr 3-23-2933, 3-

23-3003, 3-23-2953, 3-23-2918, 3-23-2491, 3-23-812, 3-23-2586, 3-23-1963, 3-24-1058, 3-24-

156, 3-24-278, 3-24-638, 3-24-430, 3-24-1060 ja 3-24-1040 menetlenud kohtunikud oleksid

kuriteo eest süüdi mõistetud või et Euroopa Inimõiguste Kohus oleks rahuldanud kaebaja

individuaalkaebuse. Seega ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-tes 1 või 31

nimetatud tingimused ning kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub seadusest

tulenev alus.

7.2. Kaebuse kohaselt tekitasid kohtud kaebajale kahju sellega, et esitasid kohtulahendis tema

kohta laimava sisuga väiteid justkui viibib kaebaja vanglas seaduslikul alusel, sest Riigikohus ei

mõistnud teda 18. mai 2012. a otsusega 3-1-1-41-12 kriminaalasjas 1-10-15779 õigeks.

Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas on kohtud teotanud kaebaja au ja head nime. Ekslik ei

saa olla väide, et kaebajat on seaduslikul alusel kinni peetud, kuna Riigi Teatajast nähtub, et

pärast seda, kui Riigikohus saatis kriminaalasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks, tunnistas

Viru Maakohus 16. detsember 2013. a otsusega kaebaja süüdi ja otsus jõustus 9. juunil 2014.

Kaebaja nõustumine kohtulahendiga ei ole kohtulahendi õiguspärasuse eelduseks.

7.3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest

eluriskist intensiivsemad (Riigikohtu 26. septembri 2022. a otsus 3-20-1449, p 30.4). Kaebaja

selgituste kohaselt suri vähemalt neli tema sugulast teadmisega, et temast sai tapja-mõrtsukas

ning kümmekond muud sugulast on loobunud temaga suhtlemisest. Vastustaja hinnangul on

usutav, et kohtumenetlusega võib isikule kaasneda ebameeldivusi ja negatiivseid üleelamisi, sh

tema lähedastele, kuid sedalaadi ebameeldivused ei ole käsitatavad mittevaralise kahjuna.

7.4. Kaebaja märgib kaebuses, et kohtud on venitanud talle seadusega ette nähtud

kompensatsiooni väljamaksmisega. Kaebaja on järjepidevalt esitanud halduskohtule kaebusi ja

taotlusi hoolimata sellest, et kohtud on talle korduvalt selgitanud halduskohtu pädevust ja et

tema kaebuse menetlemiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord. Kaebaja suutmatus

leppida kohtumenetluse tulemusega ei ole kahju hüvitamise aluseks. Lisaks on kaebaja nõude

suurus ebaproportsionaalselt suur ja põhjendamata. Vastustaja hinnangul ei tulene kaebusest

ühtegi asjaolu, millest võib järeldada, et esinevad RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise

kahju hüvitamise eeldused.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kaebaja taotleb õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist. Ta on esitanud kohtule

mittevaralise kahju hüvitamise nõude, milles heidab Tartu Halduskohtule ette, et halduskohus

on erinevates kaebuses loetletud haldusasjades tehtud lahendites teda laimanud ning sellega

teotanud tema au ja head nime.

9. RVastS § 15 lg 1 võimaldab kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud

kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. Lisaks on võimalik nõuda tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste

Kohus on rahuldanud isiku individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis

asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks (vt

RVastS § 15 lg 31).

Praegusel juhul ei ole tegemist RVastS § 15 lg-s 31 viidatud olukorraga. Samuti puudub vaidlus

selles, et ükski kaebaja viidatud kohtuasju lahendanud halduskohtu kohtunik ei ole kuritegu

3(6)

3-24-2144

toime pannud. Samas on kohtupraktikas leitud, et RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud kahju

hüvitamise eeldus (s.o kuriteo toime panemine) on rangem Euroopa Liidu õiguses ette nähtust

ning seega tuleb RVastS § 15 lg 1 vastavas osas jätta kohaldamata (vt Riigikohtu 20. mai 2022.

a otsus asjas 3-20-1684, p 16). Kohus ei saa seega jätta ka praeguses asjas kaebaja

hüvitamiskaebust rahuldamata pelgalt põhjusel, et kohtunikud, kelle lahenditega väidetav kahju

on tekitatud, ei ole õigusemõistmise käigus kuritegu toime pannud.

10. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole

täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

11. Kaebaja nõuab hüvitist põhjusel, et halduskohus on tema hinnangul teotanud

kohtulahendites tema au ja head nime, esitades tema kohta laimu. Kaebaja peab laimuks seda,

et halduskohus on asjades nr 3-23-2933, 3-23-3003, 3-23-2953, 3-23-2918, 3-23-2491, 3-23-

812, 3-23-2586, 3-23-1963, 3 24-1058, 3-24-156, 3-24-278, 3-24-638, 3-24-430, 3-24-1060 ja

3-24-1040 tehtud lahendites viidanud sellele, et kaebaja viibib vanglas seaduslikul alusel, sest

Riigikohtu 18. mai 2012. a otsusega asjas nr 3-1-1-41-12 ei mõistetud teda õigeks, vaid

tunnistati hilisema maakohtu otsusega KarS § 113 järgi tapmises süüdi (s.o Viru Maakohtu 16.

detsembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-15779). Kaebaja leiab, et eelviidatud Riigikohtu

otsusega mõisteti ta kriminaalasjas õigeks, mistõttu on halduskohus oma lahendites teotanud

tema au ja head nime.

12. Tõele ei vasta kaebaja väide, et teda ei ole kriminaalasjas nr 1-10-15779 KarS § 113 järgi

süüdi tunnistatud. Kohtute infosüsteemi ning Riigi Teataja andmebaasi andmetel on kaebaja

Viru Maakohtu 16. detsembri 2013. a kohtuotsusega asjas nr 1-10-15779 tunnistatud süüdi

KarS § 113 järgi ning talle on mõistetud karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust. Sellele

eelnevalt oli Riigikohus samas kriminaalasjas 18. mail 2012 tehtud kohtuotsuses nr 3-1-1-41-12

tühistanud Viru Maakohtu 17. mai 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a

kohtuotsused X-i ja tema kaassüüdistatava süüdimõistmises ja karistamises KarS § 113 järgi

täies ulatuses, saates kriminaalasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Seega ei olnud Riigikohtu 18. mai 2012. a otsus kriminaalasja lõpetanud lahendiks ning selle

otsusega ei mõistetud kaebajat talle esitatud süüdistuses õigeks. Kuigi kaebaja väidab, et

hilisemaid kohtuotsuseid ei eksisteeri, ei vasta seegi tõele.

Kaebajal on võimalik Viru Maakohtu 16. detsembri 2013. a kohtuotsusega tutvuda Riigi

Teataja vahendusel. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja vaidlustas Viru Maakohtu 16.

detsembri 2013. a otsuse, esitades apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule. Samuti on kaebaja

vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014. a otsuse, esitades selle peale

kassatsioonkaebuse. Riigikohtu 9. juuni 2014. a määrusega nr 3-7-1-1-395 jäeti kaebaja kaitsja

kassatsioon menetlusse võtmata, misjärel jõustus Viru Maakohtu 16. detsembri 2013. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-15779 kaebaja süüdi tunnistamise kohta. Viidatud maakohtu

lahend on Riigi Teataja andmebaasis kättesaadav.

13. Kuigi halduskohtule arusaadavalt ei nõustu kaebaja enda kriminaalasjas süüdi

tunnistamisega, ei ole kriminaalasjas tehtud kohtulahendite õiguspärasuse kontroll halduskohtu

pädevuses. Kaebajal on olnud võimalik kriminaalasjas kasutada edasikaebeõigust ning ta on

seda ka teinud.

4(6)

3-24-2144

Halduskohus saab haldusasju lahendades tugineda muude tõendite kõrval ka jõustunud

kohtulahenditele, hinnates nende põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega

(HKMS § 61 lg 4). Kokkuvõttes saab eeltoodust järeldada, et juhul kui käesolevas asjas kaebaja

viidatud halduskohtu lahendites on väidetud, et kaebaja tunnistati Viru Maakohtu 16. detsembri

2013. a kohtuotsusega asjas nr 1-10-15779 süüdi KarS § 113 järgi ning talle mõisteti

karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust, on tegemist tõese väitega. Laimuks saab pidada

ebaõigete faktiväidete või ebakohaste väärtushinnangute esitamist, millega praegusel juhul

ilmselgelt tegemist ei ole.

14. Kohus märgib, et kuigi au teotavaks ei loeta tegelikkusele vastavate väidete avaldamist, siis

võib selliste väidete esitamise viis või kontekst siiski olla isiku au ja head nime kahjustav (vt Ü.

Madise jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, § 17, p 4 ja Riigikohtu

25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 36). Praegusel juhul heidab kaebaja ette, et

tema au ja head nime kahjustati erinevates haldusasjades tehtud lahenditega.

Kohtule ei nähtu asja juurde võetud halduskohtu lahenditest asjades nr 3-23-2933, 3-23-3003,

3-23-2918 (liidetud asjaga nr 3-23-2953), 3-23-2491, 3-23-812, 3-23-2586, 3-23-1963,

3-24-1058, 3-24-156, 3-24-278, 3-24-638, 3-24-1060 (liidetud asjaga nr 3-24-430) ja 3-24-

1040, et neis oleks kaebaja au või head nime mingilgi viisil teotatud või teda laimatud (sh ka

olukorras, kus kohus on viidanud määruses kaebaja kriminaalasjas süüdi tunnistamisele). Kohtu

hinnangul ei esine üheski kaebaja viidatud haldusasja lahendis teda halvustavat teksti.

Seejuures ei ole näiteks 15. märtsi 2024. a määruses asjas nr 3-23-2491, 21. detsembri 2023. a

määruses asjas nr 3-23-812 ja 7. veebruari 2024. a määruses asjas nr 3-23-1963 üldse

mainitudki kriminaalasja nr 1-10-15779 ega Riigikohtu 18. mai 2012. a ja Viru Maakohtu 16.

detsembri 2013. a kohtuotsuseid.

15. Au ja hea nime teotamise eelduseks on ka selle teo teatav avalikkus. Kui au teotamine võib

aset leida nii laia avalikkuse ees kui ka üksikute isikute vahel, siis hea nime ehk maine riive

eelduseks on head nime teotava teo tegemine üldsust kaasaval viisil laia avalikkuse ees (vt Ü.

Madise jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, § 17, p 4). Ka

kohtupraktikas on leitud, et isiku au või hea nime teotamine eeldab toimingut, mis kahjustab

isiku mainet avalikkuse ees (vt nt Harju Maakohtu 9. märtsi 2020. a otsus asjas nr 2-17-12877,

p 20).

Käesoleval juhul saab avalikkuse teavitamisena käsitada jõustunud kohtulahendite avaldamist.

HKMS § 179 lg 4 sätestab, et jõustunud määrus, millega kaebus tagastatakse või jäetakse läbi

vaatamata või lõpetatakse menetlus, avaldatakse arvutivõrgus vastavalt HKMS §-le 175.

Selliselt on jõustunud halduskohtu lahendid avalikkusele kättesaadavad. Arvestades, et kohus

leidis eelnevalt, et kaebajat ei ole tema poolt viidatud haldusasjade lahendites laimatud, ei oma

kaebajat puudutavate lahendite avaldamise viis praegusel juhul tähtsust. Siiski peab kohus

vajalikuks märkida, et näiteks haldusasjade nr 3-23-2918 (liidetud asjaga nr 3-23-2953) ja nr

3-24-638 lõpplahendite Riigi Teatajas avaldamisel on kaebaja nimi asendatud tähemärkidega

(dtl 211-214, 232-234), mistõttu lahenditest ei selgu, kelle kohta need on tehtud. Haldusasjades

nr 3-24-278 ja nr 3-24-1060 on kohus aga kaebajalt küsinud lõpplahendi avaldamisel nime

avaldamata jätmise soovi kohta (dtl 230-231, 235-236), kuid kohtute infosüsteemist ei nähtu, et

kaebaja oleks vastavat soovi kohtule avaldanud. Haldusasjades nr 3-23-2491, nr 3-23-812, nr 3-

24-1058 ja nr 3-24-1040 ei olnud aga lõpplahendid käesoleva kaebuse esitamisel ajal veel

jõustunud ega Riigi Teatajas avaldatud, mistõttu mingit kahju ei saanud veel tekkidagi. Lisaks

on kaebajal olnud alati võimalik taotleda, et kohus asendaks tema nime lõpplahendi

avaldamisel initsiaalide või tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

5(6)

3-24-2144

16. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et halduskohtu lahendites asjades nr 3-23-

2933, 3-23-3003, 3-23-2918 (liidetud asjaga nr 3-23-2953), 3-23-2491, 3-23-812, 3-23-2586,

3-23-1963, 3-24-1058, 3-24-156, 3-24-278, 3-24-638, 3-24-1060 (liidetud asjaga nr 3-24-430)

ja 3-24-1040 ei ole kaebaja au ega head nime teotatud. Seega puudub avaliku võimu kandja

(halduskohus) õigusvastane tegevus, millega oleks saadud kaebajale mittevaralist kahju

tekitada ning sellise kahju tekkimine pole tõendatud.

17. Kaebaja väide, et halduskohus on venitanud talle seadusega ettenähtud kompensatsiooni

välja maksmisega, jääb arusaamatuks. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebajale seni mingit hüvitist

halduskohtu poolt väidetavalt tekitatud kahju eest määratud. Kui kaebaja on aga silmas pidanud

süüteomenetluses tekitatud kahju, mis seondub tema enda hinnangul alusetult vanglas

viibimisega, siis on kaebajale mitmetes haldusasjades (sh kaebaja poolt käesolevas asjas

viidatud haldusasjades) selgitatud, et sellise kahjunõude menetlemine ei ole halduskohtu

pädevuses.

18. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused

käesolevas asjas ei ole täidetud ning kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (1050 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas

jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei

nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste

muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls

4).

20. Kaebaja on 24. novembri 2024. a avalduses (dtl 248, 254) palunud tagastada talle avalduse

juurde lisatud Riigikohtu 18. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-41-12 (paberkandjal). Kuna

viidatud otsus on lisatud digitaalsesse kohtutoimikusse, siis rahuldab kohus kaebaja taotluse ja

tagastab talle otsuse asjas nr 3-1-1-41-12 (dtl 249-252).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

6(6)