2-21-6106/96 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-6106

Tsiviilasi

A.A.

(A.A.) hagi Osaühingu X vastu

kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

26 685,33 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. augusti 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu X apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. detsember 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/kostja:

Osaühing

X

(registrikood

XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-

Rohtmets

Vastustaja/hageja: A.A. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Sergei Desjatnikov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 9. augusti 2023 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Osaühingu X kanda.

4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

Osaühingult X A.A. kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulu 543 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 19. aprillil 2021 Tartu Maakohtule hagi Osaühingu X (kostja) vastu

kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitise saamiseks. Hageja täpsustas 4. juulil 2023

nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikus 5. detsember 2019 kuni 31.

juuli 2023 saamata jäänud tulu hüvitise 36 756 eurot 77 senti ning alates 1. augustist 2023

kutsehaiguse põhjustamisest tingitud igakuine hüvitise 964 eurot 78 senti, mida tuleb

indekseerida 1. aprillil avaldatava mäetööstuse tegevusala keskmise brutopalga

juurdekasvutempoga võrreldes eelmise ajavahemikuga.

Hagejal diagnoositi kutsehaigus 5. detsembril 2019. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 12.

detsembri 2019.a teatise nr XXXXXX kohaselt kujunes hagejal kutsehaigus välja aastatel

2001–2017. Alates 2001 kuni 2017 töötas hageja AS-s XX ning alates 2017 OÜ-s X elektrik-

lukksepana, elektrik-tehnikuna ja kvaliteedijuhina. 10. juuli 2017 sõlmitud ühinemislepingu

alusel ühendas X OÜ endaga AS-i XX.

Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles koondamise tõttu alates 1. juunist 2019.

Kutsehaigusena diagnoositi ülekoormushaigus, lateraalne epikondüliit kätel, vasaku randme

sidemete kahjustus, mõlemapoolne õlabursiit, mediaalne epkondüliit, ulnaarnärvi kahjustus

paremal käel, rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud

haigusseisundid, õlavöötme, käte müofastliaalne valu.

Kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks oli raske füüsiline töö ja raskuste teisaldamine.

Hagejal on alates kutsehaiguse diagnoosi kuupäevast, s.o 5. detsembrist 2019 kuni 2.

oktoobrini 2023 tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 50% ja kogu töövõime

kaotus kokku 80% (vastavalt ekspertarst Meris Tammiku 7. mai 2020 hinnangule). Hageja

hinnagul põhjustas kostja hagejale tervisekahju, mille tulemusena hageja võime endale

sissetulekut teenida on vähenenud 50% ulatuses. Kahju seisneb selles, et töövõime 50%-lise

kaotuse tõttu ei ole kostjal enam võimalik endises ulatuses sissetulekut teenida.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Töötervishoiuarsti teatisest ei ole

võimalik järeldada kostja tegu või tegevusetust, mis võis kutsehaigestumise põhjustada.

Hageja ei ole tõendanud, et ta ei ole pärast töösuhte lõppemist kostjaga saanud töötasu ega

muid sissetulekuid (hageja on saanud makseid Eesti Töötukassalt, Sotsiaalkindlustusametilt,

Eesti Haigekassalt ja Maksu- ja Tolliametilt). Hageja esitatud kahjuhüvitise arvutuse juures ei

ole arvesse võetud kõiki hageja sissetulekuid vastaval kalendrikuul. Hageja keskmise töötasu

arvutamine hageja esitatud viisil annab ebaõige ettekujutuse hageja tegelikust keskmisest

töötasust ja hageja kutsehaigestumisest tingitud töövõimekao ulatuse määramine ei ole

õiguspärane.

Maakohtule esitatud eksperthinnangutele ei ole võimalik tugineda, kuna eksperdi

mõttearendus ei ole jälgitav ega kontrollitav. Ekspertarst on seostanud hageja kutsehaiguse

üksnes õlavöötme ja ülajäsemete kahjustusega. Ükski muu hageja tervisehäire ei ole

kutsehaigestumisega seostatav. Hageja ei oleks võimeline töötama ka ilma õlavöötme ja

ülajäsemete kahjustuseta, kuna hageja on korduvalt kinnitanud, et tema tervislik seis ei muutu

paremaks.

Tulenevalt kahju hüvitamise eesmärgist ja üldpõhimõtetest puudub võimalus mõista hageja

kasuks hüvitis välja enam kui vanaduspensionieani.

Kostja ei nõustu hagejale väljamõistetava hüvitise indekseerimisega, kuna see annaks hagejale

suurema sissetuleku kui ta oleks teeninud kutsehaigestumiseta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. augusti 2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise ajavahemiku 5. september 2019

kuni 31. juuli 2023 eest 21 463 eurot; 2023. aasta augustikuu eest 467,33 eurot; 2023. aasta

septembrikuu eest 475,50 eurot ning edaspidi igakuiselt hüvitise 475,50 eurot hageja

vanaduspensioni ikka jõudmisel tähtajatult. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude ja väidete üle:

- hageja töötas ajavahemikus 2001–2017 AS-s XX ja alates 2017 OÜ-s X elektrik-lukksepana,

elektrik-tehnikuna ja kvaliteedijuhina. Tõendid: tööleping AS-ga XX 30.04.2001 töötamiseks

elektrik-lukksepana ja ametinõuded (tl 20–22 I kd), töölepingu lisa 01.10.2003 (tl 23)

töötamise kohta elektrik-lukksepa ja kvaliteedijuhina, kvaliteedijuhi töökirjeldus (tl 24 I kd);

- X OÜ on AS XX õigusjärglane. 10.07.2017 sõlmitud ühinemislepinguga on X OÜ

ühendanud endaga AS-i XX;

- OÜ X ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles (teatis 04.03.2019 tl 8 I kd) koondamise tõttu

alates 01.06.2019. a;

- A.A. kutsehaigus kujunes välja aastatel 2001–2017 (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis

12.12.2019 tl 7 I kd). Kutsehaiguse diagnoosimise kuupäev on 05.12.2019.

Hageja nõue temale kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitise saamiseks on esitatud

VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel. Hageja on seisukohal, et kostja süüd hagejale

tervisekahju tekkimises tuleb eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi.

Maakohus tuvastas, et A.A. töö karjääris olevate seadmete remontimisel ja hooldamisel oli

ette nähtud tema töölepinguga, s.h. töö liivasõela ja selle võrgu vahetamisel, ujutorustiku

hooldamisel ja remondil, töö puistangul, pinnasepumba paigaldamisel ja sellele

kõrgepingekaabli paigaldamisel, hooaja lõpus ujutorustiku mahavõtmine, ujuplatvormile

paigaldamine, kaabli mahavõtmine, pulbipumba kulunud osade vahetus, elektrimootorite

vintside vahetus, s.h. nende maha võtmine ja tagasi tõstmine, töö puistangul olenemata ilmast.

Maakohtu hinnangul kinnitavad tunnistajate ütlused hageja väiteid selle kohta, et hageja

osales karjääris olevate seadmete remonditööde ja hooldustööde tegemisel, neid töid tegid

kõik töölolijad ühiselt, vajadusel muud tööd seiskusid.

Maakohus põhjendas tunnistajate ütluste erinevust töötajate kehaliste omadustega, mis võivad

mõjutada tunnistaja füüsilist tunnetust ja raskuste tajumist. Maakohtu arvates puudub alus

lugeda tunnistaja Y.Y. ütlusi ebausaldusväärseks.

Maakohus tuvastas, et kostja esitatud tõend hageja töötingimuste kohta karjääris (tl 25 I kd)

on sisult vastuolus nii hageja töölepingust tulenevate kvaliteedijuhi töökohustustega kui ka

tunnistajate X. ja Z. kirjeldustega karjääris tehtud tööde kohta. Tõendile on alla kirjutanud

endine tootmisjuht M.S. 8. septembril 2020 ehk ajal, mil hageja tööleping kostjaga oli enam

kui aasta tagasi lõppenud. Maakohus asus seisukohale, et kostja tõendas karjääris liiva

pumpamist ja sõelumist ja selleks vajalikke tegevusi, kuid see ei lükka ümber tunnistajate X.

ja Z. ütlusi tehtud töö, s.h hageja töö füüsilise raskuse ja intensiivsuse kohta.

Maakohus leidis, et tunnistajate ütlused kogumis, hageja kirjeldused menetlusdokumentides ja

fotodelt nähtuv tõendab, et hageja õiguseellase poolt hagejale pakutav ja temalt nõutud töö oli

füüsiliselt raske käsitsitöö, mida tuli teha ebakindlal pinnal, s.h hoides käsi kõrgemal või

kehast eemal.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus haigus, mille on

põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. TTOS § 9

lg 1 järgi on füsioloogilised ohutegurid füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine

ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid,

mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.

Maakohus tuvastas, et hageja töötamine toimus füsioloogiliste ohutegurite mõju tingimustes

ehk raske füüsilise tööna.

Maakohus märkis, et kohtumenetluses ei ole seatud kahtluse alla töötervishoiuarsti 12.

detsembri 2019 teatist kui tõendit. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja

õiguseellase töökeskkonna riskianalüüsi tulemused ei võimaldanuks töötervishoiuarstil

selliseid järeldusi teha.

Uuritud tõendid võimaldavad maakohtul teha ühese järelduse, et hagejal 5. detsembril 2019

diagnoositud kutsehaigus on põhjustatud ohuteguritest töötamisel kostja õiguseellase juures.

Maakohus leidis, et hagejal on tekkinud kutsehaigus ja selle tekkimine on põhjuslikus seoses

töötamisega kostja õiguseellase juures tema korraldatud tingimustel.

Maakohus tuvastas, et hagejal on tekkinud kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju, mis

vähendab tema võimet teenida tulu.

Kostja ei ole VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud õigusvastasuse eeldust ümber lükanud. Kuna

hageja töötas pikki aastaid kostja õiguseellase juures, tuleb eeldada, et tema kutsealase

töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on omavahel proportsioonis: kui hageja

kaotas kostja juures töötamisel saadud kutsehaiguse tõttu teatud protsendi oma töövõimest,

siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut.

Kohus on seisukohal, et kostja väited ei ole piisavad temal süü puudumise tõendamiseks.

Töötajate tervise ja tööohutuse tagamiseks ettenähtud kaitsenormid on seaduses kirjas, sh on

tööandjal kohustus korraldada töötajatele tervisekontroll, kui töötaja tervist võib mõjutada

töökeskkonna ohutegur. Kostja korraldas küll tervisekontrolli, kuid selle tulemusena ei

korraldatud hageja tööd ümber ega rakendanud muid abinõusid hageja tervise ohustamise

vähendamiseks. Kuivõrd hageja töö sisu ja tingimused kostja juures on põhjustanud hagejal

kutsehaiguse, mis tõepoolest seisneb käte ja õlavöötme patoloogias, siis ongi kostjale

etteheidetav tema hooletus hagejale ohutute töötingimuste tagamises üksnes selles osas.

Maakohtu arvates ei ole asjakohane kostja väide, et hageja töövõimekaotus on määravas osas

tingitud asjaoludest, mida ei ole võimalik seostada kostjaga, kuna hageja ei ole esitanud

varalise kahju hüvitamise nõuet kogu tema kaotatud sissetuleku ulatuses, vaid üksnes osas,

milles hageja kaotas sissetuleku teenimise võime kutsehaiguse tõttu.

Maakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, milliste kuude sissetulekust lähtudes tuleb

arvestada hageja keskmine töötasu. Maakohus leidis, et hageja keskmise sissetuleku leidmisel

tuleb arvestada Riigikohtu seisukohtadega, mille kohaselt võib kõigi kalendrikuudega

arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, viia ebaõiglase

tulemuseni ega pruugi tagada kahju hüvitamise eesmärke ning tuleb kaaluda, kas hüvitise

arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil töötaja

kõigil tööpäevadel ei töötanud.

Maakohus leidis, et hageja kohtumenetluse jooksul esitatud nõude ümberarvutused ei kujuta

endast hagi muutmist, kuna need põhinevad samadel õiguslikel ja faktilistel asjaoludel.

Kostja taotles ekspertiisi määramist hagejal kogu töövõimekaotuse ulatuse ja

kutsehaigestumisest tingitud töövõimekaotuse ulatuse kindlaksmääramiseks, kuid maakohus

jättis taotluse rahuldamata, leides, et kohtule on esitatud piisavalt andmeid ja tõendeid ja

esitatud arvamused ei ole sedavõrd vastuolulised, et neid ei saaks tõendina käsitleda.

Maakohus tuvastas, et hagejal on kutsehaigus diagnoositud 5. detsembril 2019. Sellele

järgnevalt on ekspertarst Meris Tammiku 7. mail 2020 tuvastanud hagejal kutsehaigusest

tingitud töövõime kaotuse 50%. Hinnangu põhjendusena on märgitud, et hagejal on

kutsehaigus tingituna õlavöötme ja ülajäsemete kahjustusest. See langeb kokku maakohtule

esitatud tõenditega hageja terviseseisundi ja selle kujunemise kohta.

Makohus tuvastas, et hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse ulatus on 50%.

Maakohus leidis, et hagejale makstav töövõimetoetus kuulub arvesse võtmisele

kutsehaigusest põhjustatud töövõimekao protsendile vastavas ulatuses ehk 50% ulatuses

hagejale makstava hüvitise arvutamisel ehk hüvitisest maha arvates. Maakohus tuvastas, et

hageja ei saa töötasu ega muid sissetulekuid, mida tuleks temale hüvitise arvutamisel arvesse

võtta. Maakohus asus seisukohale, et hagejale kutsehaigustest tingitud kahjuhüvitise

arvutamisel ei tule hagejal kindlakstehtud keskmist töötasu ja hüvitist indekseerida.

Maakohtu arvutuste kohaselt on hagejale välja mõistetav kahjuhüvitis 2019. aasta

detsembrikuu eest 534,28 eurot; 2020. aasta jaanuar–detsember eest 5987,49 eurot; 2021.

aasta jaanuar–detsember eest 5902,47 eurot; 2022. aasta jaanuar–detsember eest 5726,71

eurot ning 2023. aasta jaanuar–juuli eest 3312,15 eurot. Kokku ajavahemiku 5. detsember

2019 kuni 31. juuli 2023 eest makstavad hüvitised moodustavad 21 463 eurot. Hagejale välja

mõistetava kahjuhüvitise arvutus 2023. aasta augustikuu eest on 467,33 eurot ja septembrikuu

eest on 475,50 eurot. Maakohus otsustas, et hüvitise maksmist tuleb jätkata viimases summas

ehk 475,50 eurot kuus hageja vanaduspensioni ikka jõudmisel tähtajatult.

Maakohus tuvastas, et kuna hagejale on määratud töövõimetoetus kuni 2. oktoobrini 2023, siis

sellest ajast lõpeb hagejale töövõimetoetuse maksmine ja ta hakkab saama eelduslikult

vanaduspensioni, mille suurus on aga teadmata.

Maakohus leidis, et kuna vanaduspension sõltub teatud määral hageja töötatud ajast ja saadud

sissetulekust, on makstava kahjuhüvitisega võimalik kompenseerida hagejal sissetuleku

saamata jäämist.

Maakohus asus seisukojale, et arvestades nõudest tulenevat tõendamiskoormist, poolte

positsioone menetluses ja avaldatud menetluskulude struktuuri, on põhjendatud määrata

menetluskulude jaotus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alternatiivide

hulgast viisil, et menetluskulud jäetakse täielikult poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 8. septembril 2023 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei näinud hageja ametikohad ette tööde tegemist,

mida saab lugeda raskeks füüsiliseks tööks, millega kaasneks raskuste teisaldamine.

Tõendamata on hageja väide, et ta pidi kostja korraldusel tegema tööd, mis ei olnud

ametijuhendi järgi hageja töö sisuks.

Maakohus on valesti tunnistajate ütlusi hinnanud. Maakohus jättis põhjendamata, miks

tunnistaja S. kui hageja vahetu ülemuse ütlused ei lükka ümber tunnistajate X. ja Z. ütlusi.

Maakohus pidanuks jõudma järeldusele, et raske füüsiline töö ja/või raskuste teisaldamine ei

olnud hageja töökohustuste sisuks (nagu leidis ka hageja), ning seejärel tuvastama, kas sellise

töölepinguga (ametijuhendiga) mitteettenähtud töö tegemiseks on kostja andnud korraldusi.

Kostja on seisukohal, et hageja töövõimekaotus on määravas osas tingitud asjaoludest, mida

ei ole võimalik seostada kostjaga.

Kostja leiab, et töötervishoiuarst nimetas oma 12. detsembri 2019 teatises kutsehaigestumist

põhjustanud ohutegurid vaid hagejalt töö iseloomu kohta saadud informatsiooni põhjal.

Töötervishoiuarst ei ole märkinud teatises, et kutsehaigestumise on põhjustanud hageja

töötamine kostja õiguseellase juures, vaid töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud AS-i Qvalitas Arstikeskus 28. novembri 2018

tervisekontrolli otsust, kui on seostanud seda kutsehaigestumisega.

Kostjale ei ole teada ja ka maakohus ei ole selgitanud välja, miks hageja ei käitunud vastavalt

töötervishoiuarsti juhisele, s.h ei vahetanud töökohta.

Ka AS-i Qvalitas Arstikeskus 13. veebruari 2019 tervisekontrolli otsuses märgitut ei ole

võimalik seostada õlavöötme ja ülajäseme patoloogiaga. Saades teada tervisekontrolli

tulemusest (hageja sobimatusest senisele tööle) ei olnud kostjal võimalikki hageja

töötingimuste osas midagi ette võtta, kuna hageja viibis töösuhte lõppemiseni pidevalt

haiguslehel.

Maakohus ei ole analüüsinud ekspertarst Anneli Ojasalu 4. septembri 2018 eksperthinnangut,

kus on leitud, et hageja ei ole töövõimeline, kuid peamiseks piiranguid põhjustavaks

diagnoosiks on nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisund radikulopaatiaga. Sel

haigusseisundil puudub mistahes seos kutsehaigestumisega. Ekspertarst märkis

eksperthinnangus, et hagejal probleemid seljaga juba üle 25 aasta ning teda on kahel korral

opereeritud nimmeradikulopaatia tõttu.

Maakohus jättis ebaõigesti hindamata hageja rolli endal tervisekahjustuse tekitamises, kui

hageja vaatamata tervisekontrolli otsustele ja enam kui 20 aastat varem diagnoositud

seljapatoloogiale väidetavalt jätkas raskuste tõstmist.

Maakohtul oleks tulnud määrata ekspertiis, et tuvastada töövõimetuse põhjus. Lisaks

maakohtu järeldusele, et hagejal on puuduv töövõime peamiselt raske liikumispiirangu tõttu,

leiab kostja, et hageja tegevust piirab oluliselt ka kardio-vaskulaarsüsteemi kehv seisund

(madal koormustaluvus, pearinglus, liikumisel õhupuudus, hüpertensioon).

Kostja leiab, et tulenevalt kahju hüvitamise eesmärgist ja üldpõhimõtetest puudub võimalus

mõista hageja kasuks kostjalt välja hüvitis enam kui vanaduspensionieani, kuna arvestades

hageja tervislikku seisundit ja prognoosi ei ole reaalne, et hageja oleks võimeline asuma

pärast vanaduspensioniea saabumist tööle ning et vanaduspensionieas tööle mitteasumine

oleks tingitud kutsehaigestumisest (st õlavöötme ja ülajäsemete tervisekahjustusest). Hageja

kasuks hüvitise väljamõistmine pensionieaks tooks kaasa alusetu rikastumise ja see on kostja

jaoks äärmiselt ebaõiglane.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu järeldused on õiged ning kooskõlas uuritud tõenditega. Asja lahendamisel ei saa

lähtuda üksnes ühe tunnistaja ütlustest, kes töötab kostja juures ja kelle edaspidine karjäär

sõltub kostja otsustest.

Kostja väide, et hageja töövõimekaotus on määravas osas tingitud asjaoludest, mida ei ole

võimalik seostada kostjaga, ei ole asjakohane, kuna hageja ei ole esitanud varalise kahju

hüvitamise nõuet kogu tema kaotatud sissetuleku ulatuses, vaid ainult osas, milles ta kaotas

sissetuleku teenimise võime kutsehaiguse tõttu. Hageja kutsehaigestumine on seotud üksnes

käte ja õlavöötme haigustega ja see on asjas dokumentaalselt tõendatud. Töövõime kaotuse

protsendi määramisel lähtus ekspert meditsiinilistest uuringutest, kinnitatud meditsiinilistest

andmetest ja näitajatest. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi arvestades kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotusega 50 %, mitte 60 % ja hageja õigusrahu nimel ei vaidlustanud

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsenti, puudub vajadus ekspertiisi määramiseks

kogu töövõimekuse ulatuse kindlakstegemiseks. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hüvitise

väljamõistmine pensionieaks tooks kaasa alusetu rikastumise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p

1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud

ringkonnakohtus kostja kanda.

7. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei

pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks kõiki põhjendusi oma otsuses korrata.

Maakohus on andnud hinnangu asja juurde võetud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus hindas tunnistajate ütlusi valesti.

Maakohus pidas kolm istungit, kus andsid ütlusi tunnistajaid T.T., K.K. ja R. X.. Tunnistaja

M.S. kohtuistungitele ei ilmunud, kohus kohaldas tunnistaja suhtes sundtoomist, mille

täitmine ei õnnestunud (tunnistaja toimetati TÜ Kliinikumi). Kohus hindas kostja esitatud

tõendit, milles kirjeldati hageja töötingimusi, millele oli alla kirjutanud M.S. 8. septembril

2020 ehk ajal, mil hageja tööleping kostjaga oli enam kui aasta tagasi lõppenud. Maakohus

märkis, et tõendi koostamise asjaolud ei ole teada. Maakohus hindas M.S. allkirjaga

dokumentaalset tõendit ja leidis õigesti, et see ei lükka ümber tunnistajate ütlustega tõendatud

asjaolusid.

Kostja väide, et maakohus pidanuks jõudma järeldusele, et raske füüsiline töö ja/või raskuste

teisaldamine ei olnud hageja töökohustuste sisuks (nagu leidis ka hageja) ning seejärel

tuvastama, kas sellise töölepinguga (ametijuhendiga) mitteettenähtud töö tegemiseks on kostja

andnud korraldusi, on vastuolus esitatud tõenditega.

8.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis ebaõigesti hindamata hageja rolli

endal tervisekahjustuse tekitamises. Kostja ei toonud menetluses esile asjaolusid ega esitanud

tõendeid, mis oleksid andnud aluse maakohtul hageja enda osa kahju tekkimises hinnata.

Maakohus samas märkis, et kostja korraldas hagejale tervisekontrolli ja nendest oli kostjale

juba varasemalt teada, et hagejale see töö ei sobi ja talle on vastunäidustatud igasugune

raskuste tõstmisega seotud töö. Samas kostja ei korraldanud vastavalt tervisekontrolli otsusele

hageja tööd ümber.

8.3. Põhjendamatud on kostja etteheited selles, et kohus ei hinnanud ekspertarst Anneli

Ojasalu 4. septembri 2018 eksperthinnangut. Maakohus hindas kõiki asjas esitatud

meditsiinidokumente ja ekspertarsti arvamusi. Ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtuga ja ei korda kohtuotsuse põhjendusi.

8.4. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlused seoses ekspertiisi määramisega ei ole olnud

asjakohased ja on esitatud hilinemisega. Hagi esitati 19. aprillil 2021. Kostja esitas 3. juunil

2022 taotluse määrata ekspertiis hageja kogu töövõime ja kutsehaiguse protsendi

kindlaksmääramiseks (dtl 461). Maakohus märkis, et kostja taotles eelnevalt täiendavate

tõendite kogumist ja kohus rahuldas kostja taotluse ja tõendid koguti. Seejärel aga esitas

kostja uue taotluse ekspertiisi määramiseks. Maakohus oli asja juurde võtnud hageja

tervisesisundi kohta tõendeid alates ajast, mil hagejal diagnoositi kutsehaigus

(töötervishoiuarsti teatis 12. detsember 2019), samuti tõendid hageja terviseseisundi kohta

tema töövõime hindamise eelselt. Kostja taotlusel esitati Eesti Töötukassa tellitud ekspertarst

Anneli Ojasalu eksperthinnang, samuti on asja juures sotsiaalkindlustusameti ekspertarsti

Meris Tammiku kaks arvamust. Maakohus märkis, et kohtule seni esitatud ekspertarvamused

ei ole oma sisult ega olemuselt sedavõrd vastuolulised ega ka vastuolus muude tõenditega, et

kohus ei saaks neid usaldusväärsete tõendina käsitleda. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kostja taotletud ekspertiisi määramise taotluse rahuldamiseks puudus alus.

Kostja taotles 8. septembril 2023 esitatud apellatsioonkaebuses taas ekspertiisi määramist, et

määrata kindlaks hageja kogu töövõimekaotuse ulatus ja kutsehaigestumisest tingitud

töövõimekaotuse ulatus. Ringkonnakohus määras tähtaja, et teatada eksperdiks sobiva isiku

nimi, ekspertiisi maksumus ja küsimused eksperdile. Kostja teatas, et ta leidnud eksperti.

Vastuseks ringkonnakohtule teatas kostja 6. septembril 2024, et soovib eksperdile esitada

kaks küsimust: 1) Milline on hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsent kogu

töövõime kaotusest?; 2) Milline oleks hageja töövõime kutsehaigestumiseta, st kas ja millist

tööd oleks hageja arvestades tema üldist tervislikku seisundit võimeline tegema, kui puuduks

diagnoositud kutsehaigus?

Ringkonnakohus jättis 17. detsembri kohtuistungil taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus

märgib täiendavalt, et ei maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses ei taotlenud kostja ekspertiisi

korraldamist selleks, et ekspert vastaks küsimusele, millist tööd oleks kostja võimeline tegema

ilma kutsehaigestumiseta.

8.4. Kostja seisukoht, et pärast pensioniea saabumist puudub üldse alus hüvitist maksta, ei ole

õige. Tervisekahju hüvitis ei ole pension, vaid riik maksab hüvitist kolmanda isiku (tööandja)

tekitatud kahju eest (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02).

Kuna vanaduspensionit ei määrata tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast

kahjust maha arvata.

8.5. Kostja leiab, et tulenevalt kahju hüvitamise eesmärgist ja üldpõhimõtetest puudub

võimalus mõista hageja kasuks kostjalt välja hüvitis enam kui vanaduspensionieani, kuna

arvestades hageja tervislikku seisundit ja prognoosi ei ole reaalne, et hageja oleks võimeline

asuma pärast vanaduspensioniea saabumist tööle ning et vanaduspensionieas tööle

mitteasumine oleks tingitud kutsehaigestumisest (st õlavöötme ja ülajäsemete

tervisekahjustusest).

Hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 50% ja eeldatakse, et samas ulatuses

on vähenenud tema võime saada sissetulekut. Tõendamiskoormis selles, et eeldus ei kehti,

lasub kostjal. Riigikohus on selgitanud, et kostjal on siiski võimalus tõendada, et hageja on

kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise

tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või

täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-92-03). Ringkonnakohus ei pea piisavaks kostja esile toodut, et hagejal on lisaks

kutsehaigusele ka üldine töövõime alanemine ning ta on pensioniealine, mistõttu ei ole

reaalne, et hageja saaks praegu töötada. Kostja ei ole oma väite tõendamiseks esitanud asjas

ühtegi tõendit ega arvestust, mida kohtud saaks väite hindamisel arvesse võtta. Kostja esitas

hageja praeguse töövõime hindamiseks ekspertiisi määramiseks taotluse pärast

apellatsioonkaebuse tähtaja möödumist, seega olulise hilinemisega.

Maakohus arvestas ka kostja tervislikku seisundit etteulatuva kahju suuruse määramisel, kuna

jättis rahuldamata hageja nõude väljamõistetava kahjuhüvitise indekseerimiseks keskmise

töötasu indekseerimise kaudu. Maakohus märkis, et hageja võimalus suuremat sissetulekut

teenida oleks puudunud sõltumata kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse olemasolust.

9. Kui kostja leiab tulevikus, et hageja üldhaigestumise süvenemise ja vananemise tõttu ning

sõltumata kutsehaigestumisest ei saaks enam kas täielikult või osakoormusega töötada, siis on

tal õigus taotleda hüvitise suuruse muutmist. Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma

perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause kohaselt maksete tasumise

aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud,

mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust

ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Perioodiliste maksete väljamõistmise kohta

tehtud kohtuotsuse muutmise menetlusõigusliku aluse näeb ette TsMS § 459 (vt Riigikohtu

16. juuni 2021 tsiviilkolleegiumi otsus nr, 2-17-19464 p 16).

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud tuleb

sellest tulenevalt jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ringkonnakohus määrab kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse

ringkonnakohtus. Hageja esitas apellatsioonkaebuse vastuses menetluskulude nimekirja ja

palus kostjalt välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud. Menetluskulud koosnevad

osutatud õigusabiteenustest summas 360 eurot (käibemaksuta). Hageja tasus õigusabi

osutajale kokkulepitud hinna alusel, milleks on 120,00 eurot tund, õigusabile kulus 3 tundi.

Hageja esitas 30. detsembril 2024 taotluse mõista kostjalt välja protokolli parandamise

taotlusega tutvumise ja vastuse koostamisega seotud õigusabikulu 183 eurot (käibemaksuga).

Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulud 543 eurot on põhjendatud ja vajalikud TsMS

§ 175 lg 1 järgi, kuna hageja ei ole käibemaksukohuslane, tuleb menetluskulud määrata

kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga.

(allkirjastatud digitaalselt)