2-23-10558/25 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. jaanuar 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-10558

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi Y.M vastu võla

ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

5806,05 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja Ahto Järvela, e-post xxx

Kostja Y.M (isikukood XXX, elukoht XXX), e-post xxx

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 18.12.2024

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista Y.M-ilt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja põhivõlg 5296,68

eurot.

3. Mõista Y.M-ilt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt

(5296,68 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

4. Jätta menetluskuludest 53% kostja kanda ja 47% hageja kanda.

5. Mõista Y.M-ilt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja menetluskulud

507,48 eurot (käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud tuleb kanda

Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EXXXXXXXX viitenumbriga xxxxxx.

6. Y.M-il tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaalile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi, milles palus Y.M-

ilt (kostja) välja mõista põhivõla 5776,47 eurot, intressi 345,13 eurot, viivised 3820,97 eurot

ja edasiulatuva viivise. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja loobus 10.07.2024 avaldusega hagist osaliselt, s.o põhivõla nõudest 479,79 euro

ulatuses, intressinõudest 345,13 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisest 3820,97 eurot ning hagiavalduses nõutud edasiulatuvast viivisest 861,10 euro

ulatuses. Kohus võttis 15.11.2024 määrusega vastu hagist osalise loobumise. Hageja nõueteks

on pärast hagist osalist loobumist põhivõla nõue 5296,68 eurot ja edasiulatuva viivise nõue

VÕS § 113 lg 1 lause 2 alusel sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid hageja ja kostja 04.02.2021 võlatunnistuse ja sõlmisid

maksekokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kinnitas kostja võlgnevuse olemasolu, suurust ja

koosseisu, sh põhivõla summalt arvestatava viivise suurust. Kokkuleppe kohaselt tunnistas

kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 6647,11 eurot, sh

põhivõlg 5776,47 eurot, viivis 475,51 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot (sissenõudmiskulud),

intress 345,13 eurot. Eelnevale lisandus ühekordne lepingutasu 75 eurot. Maksegraafiku järgi

pidi kostja võla tasuma hiljemalt 10.02.2022. Kostja on võla katteks maksnud 140 eurot.

2. Kohus toimetas hagi kostjale KÄPO kaudu isiklikult kätte 18.09.2024. Kostja e-kirjades

sisalduvate vastuste kohaselt tasus ta enda teada võla 2022. aastal. Hageja kodulehe kohaselt

puuduvad kostjal aktiivsed lepingud hagejaga. Ka Creditinfo andmetel puuduvad kostjal

maksehäired.

3. Kumbki pooltest 18.12.2024 kohtuistungile ei ilmunud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kuivõrd hageja on nõustunud kirjaliku menetlusega, ei ole kohtul alust jätta hagi läbi

vaatamata (TsMS § 412 lg 1 p 1). Kohus lahendab TsMS § 408 p-st 1 lähtuvalt asja sisuliselt.

5. Hageja nõueteks on pärast hagist osalist loobumist põhivõla nõue 5296,68 eurot ja

edasiulatuva viivise nõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks

muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest kuni selle tasumiseni.

6. Kohus tuvastas, et 04.12.2019 sõlmisid hageja ja kostja autolaenu lepingu nr 705444257,

mille alusel sai kostja laenu 6000 eurot (dtl 73–81; maksekorraldus väljamakse kohta dtl 83).

Leping on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Laenulepingu kohaselt pidi kostja

laenusumma tagasi maksma 60 osamaksega vahemikus 10.01.2020–10.12.2024. Kostja

maksis tagasi 703,32 eurot. Hageja ja kostja allkirjastasid võlatunnistuse nr 235366 ja

maksekokkuleppe (dtl 9–11).

7. Riigikohus on 24.11.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 (p-d 27–29) asunud

seisukohale, et kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on

tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine (VÕS § 421, VÕS § 42

lg 1 ja § 42 lg 3 p 11) ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Kui võlausaldaja

tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust

tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus

võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi

kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral

tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud

laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping

ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad.

8. Hageja ja kostja vahel 04.12.2019 sõlmitud lepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti

väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses

selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt

otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu

tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Kohus tuvastas, et 04.12.2019 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude keskmine

krediidi kulukuse määr 19,37%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 58,11%.

Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (21,55%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses

lauses kehtestatud piirmäära.

10. VÕS § 4034 lg 1 p 1–2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

11. Kohus selgitas 17.10.2023 ja 10.01.2024 kohtunõuetes hagejale, et tal lasub kohustus tuua

välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada.

11.1.

Hageja selgitas 07.02.2024 seisukohas, et hageja võttis kostja krediidivõimelisuse

hindamisel arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning tegi päringu

Pensioniregistrisse. Kostja konto väljavõtte ja pensioniregistri päringu alusel sai hageja teada,

et kostja keskmine igakuine sissetulek oli 912 eurot. Pärast laenutaotluse heakskiitmist olid

hageja arvestuse järgi kostja kohustused 285 eurot kuus. Hageja tegi ka päringu

maksehäireregistrisse. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu

sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret (dtl 69).

11.2.

Kohus märkis 20.03.2024 kohtunõudes, et hageja esitatud andmete ja tõendite, sh

kostja pangaväljavõttest nähtuvate andmete alusel ei ole kohus veendunud, et krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohus andis hagejale tähtaja selgitada tema

kasutatud krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikat ning

seda, kuidas ta selgitas välja kostja sissetulekud ja kohustused, ning täpsustada haginõuet ja

esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS

§ 4034 lg-s 7 sätestatuga. Hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kostjale laenu andmisel on

rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. 04.12.2019 lepingus sisaldunud intressimäära

kokkulepe on seega tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 tühine. Seoses sellega on VÕS § 421 alusel

tühine ka võlatunnistus nr 235366 ja sellega koos sõlmitud maksekokkulepe.

12.1.

Hageja esitas 23.04.2024 kohtule ümberarvestuse ja 10.07.2024 avalduse hagist

osaliseks loobumiseks. Hageja nõueteks on pärast hagist osalist loobumist põhivõla nõue

5296,68 eurot ja edasiulatuva viivise nõue VÕS § 113 lg 1 lause 2 alusel sissenõutavaks

muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest kuni selle tasumiseni.

13. Vastavalt 04.12.2019 lepingu maksegraafikule (dtl 79) oli viimase osamakse tasumise

tähtpäev 10.12.2024, st kostjal oli kohustus kogu laenusumma tagastada hiljemalt 10.12.2024.

VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Kostja sai laenu 6000 eurot ning maksis tagasi 703,32 eurot. Seega tuleb

hageja põhinõue 5296,68 eurot (6000–703,32) rahuldada.

14. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist VÕS § 113 lg 1 lause

2 alusel sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest kuni

võlgnevuse tasumiseni. Kohus rahuldab selle nõude ja mõistab kostjalt välja viivise VÕS §

113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt 5296,68 eurot

kohtuotsuse jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta

kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu,

et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

15.11.2024 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise. Kohus märkis nimetatud

määruses, et menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis. Hageja on loobunud hagist

ligikaudu 47% ulatuses ja seega rahuldab kohus esialgselt esitatud hagi ligikaudu 53%

ulatuses (9942,57–4645,89=5296,68; (5296,68×100%)÷9942,57=53,27%≈53%; 100%–

53%=47%). Seega jäävad menetluskulud 53% ulatuses kostja kanda ning 47% ulatuses hageja

kanda.

16. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

17. Hageja 25.07.2023 menetluskulude nimekirja (dtl 13) kohaselt on hageja

menetluskuludeks riigilõiv 840 eurot ja õigusabikulu 507 eurot. Kostja ei ole kohtule oma

menetluskulude nimekirja esitanud.

17.1.

Seoses hagist osalise loobumisega tagastas kohus hagejale TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel

poole loobutud osale vastavast riigilõivust, s.o 122,50 eurot. Ülejäänud osas on riigilõiv

717,50 eurot (840–122,50) põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

17.2.

Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 507 eurot (3 tundi tunnitasuga 169

eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline

esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks

(TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja

lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist,

hagiavalduse koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist. Kostja menetluses ei

osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 2 tundi, mis

vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades

lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 240

eurot (2 tundi × 120 eurot).

17.3.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks

957,50 eurot (717,50+240). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 53%, mõistab

kohus kostjalt hageja kasuks välja 507,48 eurot (957,50×0,53).

18. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

19. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik