2-23-146290/13 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. jaanuar 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-146290

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi F.I vastu põhivõla 5755

euro 12 sendi, intressi, viivise, haldustasu ja

sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

7733 eurot 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja Ahto Järvela

Kostja: F.I (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

16. detsember 2024

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista F.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõlg 571 eurot 27 senti.

3. Mõista F.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtpäev

Summa

20.01.2025

113.65

20.02.2025

115.40

20.03.2025

122.24

20.04.2025

119.06

20.05.2025

122.46

20.06.2025

122.78

20.07.2025

126.12

20.08.2025

126.62

20.09.2025

128.57

20.10.2025

131.81

20.11.2025

132.59

20.12.2025

135.75

20.01.2026

136.72

20.02.2026

138.83

20.03.2026

143.73

20.04.2026

143.19

20.05.2026

146.17

20.06.2026

147.65

20.07.2026

150.55

20.08.2026

152.24

20.09.2026

154.59

20.10.2026

157.37

20.11.2026

159.40

20.12.2026

162.10

20.01.2027

164.35

20.02.2027

166.37

4. Mõista F.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis kohtuotsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõlalt (571 eurolt 27 sendilt) kuni põhivõla tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 1198 euro 72 sendi ulatuses.

Jätta täielikult rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (335 eurot 48 senti),

haldustasu nõue (10 eurot), võla sissenõudmiskulude nõue (50 eurot) ja sissenõutavaks

muutunud viivise nõue (553 eurot 12 senti).

6. Jätta menetluskuludest 64% F.I ja 36% Aktiva Finance Group OÜ kanda.

7. Mõista F.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 630 eurot 40 senti.

8. Mõista F.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (630 eurolt 40 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

9. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 15. novembril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse F.I-lt (kostjalt) 6706 euro 22 sendi saamiseks. Kuivõrd

makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas Pärnu

Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 9. jaanuaril 2024 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõla 5755 eurot 12 senti, intressi 335 eurot 48 senti, haldustasu

10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 553 eurot 12 senti ja

viivise põhivõlalt alates 10. jaanuarist 2024 kuni põhivõla tasumiseni määras 17,9% aastas.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 8. veebruaril 2022

Auto 24 laenulepingu nr L89007730792 (edaspidi leping), mille alusel sai kostja 6490 euro

suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel. Kostja ei täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ning oli viivituses alates 20. märtsi 2023 osamaksest.

Esialgne võlausaldaja saatis 6. juunil 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis

kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 27. juunil 2023 üles.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud. Kohtuistungil selgitas kostja, et tal tekkisid majanduslikud

raskused, mistõttu ta ei ole lepingut täitnud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 8. veebruaril 2022 sõlmitud Auto 24 laenulepingu nr L89007730792 (dtl 29 – 32;

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 33 – 34). Lepingu alusei sai kostja 6490 euro

suuruse laenu. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi

tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

8. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 21,60% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (8.

veebruaril 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr seega

50,85%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

10. Hageja on hagi p-s 1.5 selgitanud, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja

krediidivõimelisust. Esialgne võlausaldaja tegi päringud maksehäireregistrisse. Kostjal ei olnud

kehtivaid ega varasemaid maksehäireid. Esialgne võlausaldaja on teinud päringu Maksu- ja

Tolliametile (MTA) ja teada saanud, et kostja keskmine sissetulek on 923 eurot 59 senti. Kostja

on laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 900 eurot ja väljaminekuks 270 eurot. Esialgne

võlausaldaja arvestas kõiki kulusid (koos laenu osamaksega 171 eurot 95 senti) ning saanud

teada, et kostjale jääb reservi vähemalt 481 eurot 64 senti.

Kohus selgitas 14. augusti 2024 kohtunõudes, et hagis kopeeritud MTA väljavõte ei ole käsitlev

tõendina. Tõendist peab nähtuma, kelle kohta ja millal on päring tehtud, samuti see, mis

perioodil saadud töötasu see tõend kajastab. Samuti selgitas kohus ka seda, et kohtupraktikas on

leitud, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8.

novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja

sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud

kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1).

Hageja ei ole 9. septembri 2024 menetlusdokumendis esitanud uusi andmeid ega uusi tõendeid

seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega. 16. detsembri 2024 kohtuistungil

täpsustas hageja, et esialgne võlausaldaja ei ole kostja konto väljavõtteid nõudnud.

11. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule on esitatud kostja laenutaotlus (dtl 46)

ja maksehäireregistri väljavõte (dtl 47). Hageja on selgitanud, et esialgne võlausaldaja on kostja

sissetulekuid kontrollinud MTA-st. Hageja menetlusdokumenti on küll kopeeritud MTA

väljavõte, kuid sellest ei selgu, kelle kohta see tehtud on. Kohtu hinnangul ei ole tegemist

tõendiga ja kohus on seda selgitanud ka 14. augusti 2024 kohtunõudes. Hageja ei ole kohtule

nõuetekohast tõendit esitanud. Ka siis, kui kohus saaks lähtuda esialgse võlausaldaja kindlaks

tehtud sissetulekust (keskmiselt 923 eurot 59 senti kuus), ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks

teinud kostja kohustusi. Esialgne võlausaldaja on lähtunud kostja enda esitatud andmetest ning

lugenud väljaminekuteks 270 eurot.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

13. Hageja on 9. septembri 2024 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus

kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja sai 6490 euro suuruse laenu ning on teinud tagasimakseid 2063 eurot 40

senti. Kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud 4426 eurot 60 senti (6490 – 2063,40). 20.

augusti 2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 2323 eurot 21 senti, millest

kostja on tasunud 2063 eurot 40 senti, seega on põhivõlg 259 eurot 81 senti. Kostja on

viivituses alates 27. osamaksest 20. mail 2024.

Kohtuistungil täpsustas hageja, et 16. detsembri 2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud

põhivõlg 457 eurot 52 senti (hageja arvestas maha ka lepingu sõlmimise tasu 129 eurot 80

senti).

14. Kohus nõustub hagejaga selles, et kuivõrd esialgne võlausaldaja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud kostja viivituses kolme järjestikkuse

osamaksega ning ei seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu

ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.

15. Kohtuistungi toimumise aja (16. detsembri 2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud

põhivõlgnevus 457 eurot 52 senti. Sellele lisandub ka 20. detsembri 2024 põhiosa makse

summas 113 eurot 75 senti. Kohtuotsuse tegemise aja (3. jaanuari 2025) seisuga on

sissenõutavaks muutunud põhiosa maksed 571 eurot 27 senti (457,52 + 113,75). See summa

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

16. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga,

samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist

tulevikus.

TsMS § 369 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt lepingu

lisaks olevale maksegraafikule (dtl 30).

17. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab 50 euro suurust sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132 lg 2 p 3 sätestab, et

pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda

sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude

hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus-

või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist

iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest

summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Hageja ei ole praegusel juhul tuginenud sellele, et ta on enne nimetatud kirjade saatmist saatnud

kostjale tasuta meeldetuletusi. Hageja ei ole ka vastavaid tasuta meeldetuletusi kohtule esitanud.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sissenõudmiskulude

hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel.

18. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub 9. septembri 2024 menetlusdokumendis mõista kostjalt enda kasuks välja

edasiulatuv viivis põhivõlgnevuselt (259 eurolt 81 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS

§ 113 lg 1 esimese lause kohaselt.

Kohus mõistab hageja taotlust selliselt, et hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja viivise

kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgses)

määras. Lepingu kohaselt on viivise määr 17,90% aastas. VÕS § 4034 lg 7 järgi kohaldub

praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset

viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja viivise kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlalt (571 eurolt 27

sendilt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja ei ole täpsustanud, kuidas peaks toimuma edasiulatuva viivise nõudmine tulevikus

sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete puhul ning seega ei saa kohus sellist nõuet ka

rahuldada.

19. Intressi ja haldustasu kohta märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu

ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest.

VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole

kohtule uut intressi arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja

intressinõuet ka rahuldada. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

tarbija krediidiandjale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7). Kohtupraktikas on leitud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on krediidileping tühine intressi ja

muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Eelneva

tõttu ei saa hageja nõuda kostjalt haldustasu.

20. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõla 571 eurot 27 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt maksegraafikule.

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kohtuotsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõlalt (571 eurolt 27 sendilt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 1198 euro 72 sendi ulatuses (5755,12 – 4426,60 –

129,80). Samuti jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude (335 eurot 48 senti), haldustasu

nõude (10 eurot), võla sissenõudmiskulude nõude (50 eurot) ja sissenõutavaks muutunud viivise

nõude (553 eurot 12 senti).

21. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 6703 eurot 72 senti ja kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 4296 eurot 80 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

64% ulatuses), jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 64% kostja ja 36% hageja

kanda.

22. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1107 eurot 50 senti

(maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot + riigilõiv 665 eurot + lepingulise esindaja kulud 422

eurot 50 senti). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS

§ 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.

23. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 422 eurot 50

senti (2,5 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada

põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat

mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu

keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul

mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu (2,5 tundi) on kohtu

hinnangul põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 300 eurot (2,5 x 120).

24. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 985 eurot (20 + 665 + 300). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista menetluskulud 630 eurot 40 senti (985 x 0,64). Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (630 eurolt 40

sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik