1-10-11876/30 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 11876 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 05. september 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi U.P süüdistus KarS § 209 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. märtsi 2011.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Andres Simson Prokurör Dmitri Teplõhh

Süüdistatav U.P

isikukood XXX, Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxx

xxx xx-xx xxxxxxxxx, varem karistamata, töötab OÜ-s xxxxxxx. Kaitsja Adv Andres Simson RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 23. märtsi 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 23.03.2011.a otsusega tunnistati U.P süüdi KarS § 209 lg 1 järgi ja

talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1, 3 alusel tingimisi

kohaldamata 2-aastase katseajaga. EurostAuto OÜ tsiviilhagi rahuldati ja U.P-lt mõisteti kannatanu kasuks välja 8 308.51 eurot.

U.P tunnistati süüdi selles, et olles OÜ Informer juhatuse liige, lõi 06.02.2009.a OÜ

EurostAuto töötajale J. Mõigule ebaõige ettekujutuse, nagu Maks OÜ Informer sõiduauto Hyndai Santafe omanikule AS-le Hansa Liising Eesti liisinglepingu nr 0147472L lõpetamise

Me summas 156 772.70 krooni, mille tulemusel saab OÜ Informer sõiduki omanikuks. Liisinglepingu lõpetamise Me sooritamine võimaldaks omakorda OÜ-le Informer nimetatud

sõidukit müüa ja anda selle omand üle OÜ-le EurostAuto. Ebaõige ettekujutuse loomine

võimaldas OÜ Informer juhatuse liikmel U.P sõlmida 11.02.2009.a OÜ-ga EurostAuto sõiduauto Hyundai Santafe ostumüügilepingu ja nimetatud lepingu alusel saada 12.02.2009.a OÜ Informer arveldusarvele raha 130 000 krooni. Saadud raha oli hiljem (13. ja

14. veebruaril 2009.a) U.P poolt 99 500 krooni ulatuses sularahana välja võetud.

Tegelikult oli U.P juba enne müügilepingu allakirjutamist teadlik, et tema ega OÜ

Informer liisinglepingu lõpetamise Met ei soorita ning seetõttu ei saa OÜ EurostAuto sõiduauto Hyundai Santafe omanikuks.

APELLATSIOONI SISU

Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega U.P õigeksmõistmist. Taotlust põhjendab kaitsja alljärgnevalt.

U.P

käitumises puuduvad süüteo tunnused, tegemist saab olla üksnes

tsiviilõigussuhtega OÜ EurostAuto ja OÜ Informer vahel. 2009.a veebruaris oli OÜ-s Informer peale U.P veel kolm töötajat.

Silmas tuleb pidada, et sõiduauto Hyundai Santafe vahetati välja uuema, Mitsubishi Pajero vastu ning kuna OÜ Informer oli tegevust lõpetamas, osteti see OÜ-le Paargu. See auto osteti välja koheselt ja tasuti kogu ulatuses.

Arusaamatus sai alguse Hyundai Santafe jääkväärtuse tasumisega. U.P arusaama

kohaselt pidi auto jääkväärtuse tasuma EurostAuto. Tuvastatud on, et 12.02.2009.a oli sõiduauto juba EurostAuto poolt üle vaadatud, kindlustusleping lõpetatud ja füüsiliselt nende

valduses. Auto lõpphind oli EurostAutol samuti teada, ka Hansa Liising oli 12.02.2009.a teadlik, et käib auto ümbervormistamine.

OÜ EurostAuto kandis OÜ-le Informer 130 000 krooni üle ning peale seda valitses 1,5 kuud

vaikust. U.P müüs OÜ Informer ära ning temal puudus hetkel kui EurostAuto asus 130 000 krooni tagasi nõudma juba kontroll firma üle ja võimalus raha tagasikandmiseks.

Kui EurostAuto on teinud alusetu ülekande, siis on neil võimalik see OÜ-lt Informer ka tagasi nõuda. Ei saa välistada, et firma tasuks sellise nõude. Ja kui firma ka enam ei tegutse, on võimalik nõue esitada likvideerimisvõi pankrotimenetluses. Lähtudes OÜ Informer 2009.a

3 käibest, on tõenäoline, et juriidiliselt ettevõttel vara on. Arusaamatu on, et ühtki tsiviilnõuet ei ole käesoleval juhul esitatud.

Tuvastatud tehioludest nähtub, et U.P puudus igasugune pahatahtlik kavatsus OÜ EurostAutoga tehingute tegemisel, heas usus tegutses ka A. R. Tehingu ulatus võrreldes firma

käibega on ju väga väike. Üllatav on, et tüüpilist tsiviilasja on asutud käsitlema kriminaalasjana ning leitud, et kelmuse subjektiivne külg esineb.

U.P on selgitanud, et ka varem oli vajadus firma arvelt sularaha välja võtta. Ilmselge on see, et ettevõte, mille pangakonto käive on ca 2 mln krooni, omas vastavas ulatuses kulutusi. Üks peamisi subjektiivset külge välistav asjaolu ongi kaitsja hinnangul see, et summa 130 000 krooni ei ole proportsioonis ettevõtte üldiste käibenumbritega. Ei ole loogiline, et kui firma

ostab auto 497 000 krooni eest, jätab teadlikult Mmata 130 000 krooni. Ka EurostAuto oli teadlik, et OÜ Informer müüakse U.P poolt ära, sest nad ju müüsid uue auto OÜ-le Paargu. Kannatanul olid kõik faktilised asjaolud teada. EurostAuto tegi lihtsalt eksliku kande OÜ-sse Informer.

Pangakontode väljavõttest on näha, et kui U.P isiklikult sularaha välja võttis, siis on

tema nimi tuvastatud. Kuidagi ei ole aga välistatud, et pangakaardiga kasutas kontot

raamatupidaja seoses muude arvete tasumisega. Väljavõetud summad ei ole firma käivet arvestades ebaharilikud.

Kaitsja hinnangul ei kattu süüdistuse esitamine U.P-le politsei ja prokuratuuri tavapärase praktikaga taoliste kaasuste menetlemisel.

Käesoleval juhul süüdistuse poolt puudub igasugune informatsioon selle kohta, kas OÜ

Informer saaks nõude tasuda. Informatsiooni annaks selle kohta M. M. Muuhulgas leiab

kaitsja, et M. M eeluurimisel antud ütluste avaldamine oli maakohtu poolt ebaseaduslik. Rikuti KrMS § 289 p 4 nõudeid.

Kaitsja ei pea põhjendatuks tsiviilvahekordadele kriminaalõigusliku iseloomu andmist, see koormab kriminaalõigussüsteemi ning ei kuulu kriminaalkohtu pädevusse.

Kaitsja leiab, et U.P käitumises puudub kuriteokoosseis. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on kaitsja hinnangul ka see, et kohtuotsuses ei ole põhjendatud kaitsja argumentidele hinnangu andmata jätmist ja otsus ei ole piisavalt motiveeritud.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis esitatud väited alust ei anna, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Maakohus on kohtus kontrollitud

4

tõendeid analüüsinud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhjendanud ning kohtu

siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa järeldustega ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist.

Apellatsiooni läbiv arusaam, nagu oleks käesoleval juhul tegemist tsiviilõigussuhtega OÜ

EurostAuto ja OÜ Informer vahel ning et tsiviilvahekorrale on alusetult antud

kriminaalõiguslik iseloom, on eksitav. Kohtukolleegium rõhutab, et ennekõike tulebki

kontrollida, kas isik on rikkunud kriminaalõiguslikku kaitsenormi, hinnates teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Maakohus on U.P käitumises KarS § 209 lg 1 koosseisutunnused tuvastanud ja leidnud põhjendatult, et U.P on kelmuses süüdi.

Ka Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et kuivõrd KarS §-s 209 sätestatud süüteokoosseis on sageli maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga, on oluline tuvastada, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-124-00). Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad

kohtus tuvastatud mitmed faktilised asjaolud kogumis, et U.P puudus juba OÜ-ga

EurostAuto sõiduauto Hyundai Santafe müügilepingu sõlmimisel AS-le Hansa Liising

nimetatud sõiduauto liisingujäägi tasumiseks. Nii on tuvastatud, et juba enne OÜ-ga EurostAuto läbirääkimiste pidamist sõiduki müügi kohta teadis U.P , et OÜ Informer tegevus lõpetatakse. 06.02.2009.a esitab U.P taotluse liisinglepingu lõpetamiseks /I kd

tl 57/, millest nähtub üheselt, et U.P kui OÜ Informer juhatuse liige soovib liisingueseme (Hyundai Santafe) välja osta. See dokument on kinnituseks ka tunnistajate K.

Kaldjärve ja J. Mõigu ütlustele selles, et U.P kinnitas neile liisinglepingu lõpparve tellimist ning et kokkuleppe kohaselt pidi OÜ Informer kohe pärast sõiduki Hyundai Santafe

eest 130 000 krooni laekumist tasuma liisingujäägi. Teisalt kummutab liisinglepingu

lõpetamise taotlus üheselt süüdistatava ütlused sellest, nagu ta poleks teadnud müüdava

sõiduki liisingujäägi suurust tehingu tegemisel. AS Hansa Liising on väljastanud OÜ-le Informer ka arve, mille kohaselt on liisingujääk 156 565.77 krooni /I kd tl 58/. Samas oli U.P

teadlik, et Hyundai Santafe eest Mab OÜ EurostAuto just OÜ Informer kontole 130 000 krooni (oli tehtud hinnapakkumine, mille sisu oli süüdistatavale teada). Seega, olles teadlik nii sõiduki liisingujäägist kui ka müügihinnast, oli U.P-le selge, et OÜ Informer

kontole laekub EurostAutolt 130 000 krooni, OÜ Informer aga tasub liisingujäägi 156 565

krooni. Süüdistatava vastupidised väited ei ole loogilised ega tõsiseltvõetavad, sest iseenesestmõistetavalt oli EurostAuto tegevuse eesmärk suunatud ju kasumi teenimisele, mitte heategevusele. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et 11.02.2009.a sõlmitud ostu-müügilepingu

(Hyundai Santafe) p 3 sätestas, et müüja tõendab, et kaup ei ole võõrandatud, panditud,

renditud, arestitud, sellele kaubale ei ole tõstatatud vaidlust ning sellel puuduvad

kolmandatele isikutele kuuluvad muud õigused. Fakt on ka see, et 12.02.2009.a OÜ-lt EurostAuto OÜ Informer arvele 130 000 krooni laekus ning järgmisel ja ülejärgmisel päeval oli sellest summast 99 500 krooni U.P poolt sularahana välja võetud. Kui ilmnes, et liisingu lõpparve on tasumata, oli U.P juba välismaale puhkama sõitnud, esmalt vastas telefonile ja lubas probleemi lahendada, hiljem aga telefonikõnedele ei vastanud.

Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-98-09 väljendatud

seisukohale, mille kohaselt eeldab kelmuse objektiivne koosseis pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb

varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on

5 objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt Mevõimelisus) kui sisemiste (nt Mmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski,

et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha

varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus.

Eelnevat silmas pidades on maakohus põhjendatult analüüsinud U.P käitumist enne vaidlusaluse sõiduki müüki, tehingu tegemisel ja pärast seda, sest need tuvastatud faktilised

asjaolud kogumis võimaldavadki asuda seisukohale, et süüdistataval ei olnud juba enne Hyundai Santafe müügilepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse.

Apellandi arusaamaga, nagu ei oleks loogiline ja pettuse välistaks asjaolu, et U.P poolt oli OÜ-lt EurostAuto vahetult enne vaidlusalust tehingut ostetud sõiduk Mitsubishi Pajero

hinnaga 497 000 krooni kohtukolleegium ei nõustu. Nimetatud tehing ei tõenda kuidagi

süüdistatava heausksust Hyundai Santafe müügilepingu sõlmimisel, kuid käesoleva kriminaalasja kontekstis võib järeldada, et uue sõiduki ostuga ja ostuhinna kohese tasumisega äratas U.P OÜ EurostAuto esindajates kahtlemata usaldust ja sisendas kindlustunnet, et

Hyndai Santafe ostu-müügilepinguga mingeid kahjusid firmale ei teki ja U.P käitub vastavalt lubadustele.

Kaitsja poolt apellatsioonis viidatud OÜ Informer positiivne käive on samuti eksitav, sest OÜ

Informer arvelduskonto väljavõttest tuleneb, 2009.a veel teatud tehingud toimuvad, alates

veebruarist väheneb tehingute arv oluliselt ja pärast 12.02.2009.a tehingud praktiliselt puuduvad /I kd tl 45-46/. Äriregistri väljavõttest nähtub, et alates 08.04.2009.a kuuluvad OÜ

Informer osakud M. Mile /I kd tl 13/. Süüdistatav on ise kinnitanud, et müüs firma 2000 krooni eest, mis aga tähendab, et äriühing oli siis sisuliselt varatu.

Kohtukolleegium ei jaga apellandi kahtlusi ka selles, et sularaha väljavõtt just U.P poolt ei ole tõendatud. AS Swedbank kirja kohaselt oli OÜ Informer kontaktisikuks U.P

, kes oli ainsa juhatuse liikmena ka allkirjaõiguslikuks isikuks /I kd tl 44/. Et ka pangakaart oli tema kasutada, on kinnitanud süüdistatav ise.

Mis puudutab tunnistaja M Mi eeluurimisel antud ütluste avaldamist maakohtu poolt, siis

kohtukolleegium leiab, et kohtul puudus alus kahelda politsei poolt väljastatud ettekandes selle kohta, et M. Mi asukoht ei ole teada /II kd tl 34/. Seega puudusid maakohtul takistused M. Mi ütluste avaldamiseks KrMS § 291 p 4 alusel. Teisalt, tuues oma otsuse põhiosas ära küll M. Mi kohtueelsel uurimisel antud ütlused, ei ole maakohus neid oma põhiseisukohtade

kujundamisel arvestanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma M. Mi ütlused U.P

süüküsimuse otsustamisel tähtsust ning ka nende väljajätmine maakohtu poolt loetletud

tõenditest ei sea kahtluse alla ega muuda maakohtu poolt U.P käitumisele antud õiguslikku hinnangut. Tuleb ju tähele panna, et selleks ajaks, kui M. M OÜ Informer juhatuse

ainuosanikuks sai, oli kelmus juba toime pandud ning firma Mevõime mingit tähendust ei oma.

Kokkuvõtlikult leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt tuvastatud tehiolud kinnitavad, et U.P teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning soovis seda, järelikult pani kelmuse toime otsese tahtlusega.

6

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju

Maakohtu 23.03.2011.a otsuse muutmata ja süüdistatava U.P kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Meelika Aava Julia Katškovskaja