1-10-16863/37 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2011.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-10- 16863 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

22. september 2011.a, kirjalik menetlus Kriminaalasi U.Z-i süüdistus KrK § 200 lg 2 p 7, 8; 199 lg 2 p 9

– 25 lg 5 järgi, K.A süüdistus KarS § 200 lg

2 p 4, 7, 8 järgi ja T.Z-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18. veebruari 2011.a otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatavad U.Z, K.A ja T.Z

Teised apellatsioonimenetluse pooled Põhja Ringkonnaprokuratuur, prokuröri abi Algis Sepp

Süüdistatavad U.Z

isikukood xxx, kodakondsuseta, elukoht xxx x-xx

xxxxx või xxxxxxx xx-xxx xxxxxxxxx, varem neljal korral karistatud, viimati 13.11.2009.a Harju Makohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi 1 kuu ja 10 päeva vangistusega, vabanes 21.12.2009.a, vahi all alates 15.10.2010.a. K.A

isikukood XXX, Vene Föderatsiooni kodanik,

elukoht xxx xxx xx-xx xxxxxx, karistatud 04.03.2010.a Harju Maakohut poolt KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8; 199 lg 2 p 4;

215 lg 2 p 1, 2 – 25 lg 2 alusel vangistusega 3 aastat ja 6 kuud tingimisi katseajaga 3 aastat, kinni peetud 15.09.2010.a. T.Z isikukood xxx, kodakondsuseta, elukoht xxxxx xx-

xx xxxxxxxxx, ei tööta, karistatud 28.09.2009.a Harju

Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 7, 9 – 25 lg 2 järgi 8

2 kuulise vangistusega tingimisi 2-aastase katseajaga.

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 18. veebruari 2011.a otsus sisuliselt muutmata, kuid täiendada otsuse

resolutsiivosa, lugedes K.A-le mõistetud 4 aasta ja 2 kuu vangistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 15.09 -09.11.2010.a, s.o 1 kuu ja 24 päeva.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

K.A apellatsioon rahuldada, U.Z-i ja T.Z-i apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 18.02.2011.a otsusega tunnistati U.Z süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 –

25 lg 2 järgi ja karistati 3-kuulise vangistusega, KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi 3-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 2 aastat vangistust,

mille hulka arvati eelvangistuses viibitud 2 päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti 15.10.2010.a.

K.A tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja karistati 3-aastase

vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust 09.11.2010.a Tallinna Ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 aastat ja 2 kuud)

võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 4 aastat ja 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 09.11.2010.a.

T.Z tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ja karistati 3-aastase

vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks

karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust eelmise

kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa (7 kuud ja 26 päeva) võrra ja lõplikuks

liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 7 kuud ja 26 päeva vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud 2 päeva. Karistusaja alguseks loeti 01.01.2011.a.

KarS § 200 lg.2 p.7,8 järgi tunnistati süüdi U.Z ja K.A , kes

mõlemad olid varem toime pannud röövimise ja T.Z, kes varem oli toime pannud varguse, selles, et nad 10.09.2010 kella 00.30 ajal, olles xxxxxxxxx xxxx xx asuva

3

sünnitusmaja juures, grupis, vastavalt eelnevale kokkuleppele, eesmärgiga saada võõras vallasasi selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, läksid S. V juurde ja ähvardades noaga, mille K.A asetas kannatanule vasakule roiete juurde, nõudis ta, et kannatanu

annaks ära raha ja mobiiltelefoni. Olles ehmunud võimaliku edasise füüsilise arveteõiendamise tõttu, andis kannatanu ära 400 krooni sularaha. U.Z võttis raha ja koos K.A-ga põgenesid sündmuskohalt. Raha andsid nad T.Z-ile ja läksid kolmekesi Minski poe poole ja pärast U.Z-i koju, kus nad kõik ööbisid. KarS § 199 lg.2 p.9- § 25 lg.2 järgi tunnistati U.Z süüdis selles, et tema, olles

isikuks, kes on varem toime pannud vargusi, uuesti, 15.10.2010.a. kella 13:35 paiku

xxxxxxxxx xxxxxxxxxx xx asuvas Rimi Eesti Food AS-ile kuuluvas kaupluses, võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eemärgil, võttis 4 pakki „President“ kohvi

kogumaksumusega 231,60 krooni, möödus kaubaga kassast, jättes selle eest tahtlikult

tasumata, kuid oli kinni peetud turvateenistuse poolt. Kaup on rikkumata kujul tagastatud kauplusele.

APELLATSIOONIDE SISU

U.Z ei nõustu apellatsioonis sellega, et temalt mõisteti välja sundraha 695.05 eurot. Ta ütles juba kohtus, sellist raha ei ole tal kuskilt võtta ei praegu ega ka pärast vabanemist. Ka ei nõustu ta kannatanu tsiviilhagiga 25.56 eurot, sest röövitud raha tema ei näinud ega ei kasutanud. Peale selle taotleb U.Z võimalusel enda tingimisi karistusest vabastamist, et ta saaks rehabilitatsioonikeskusse ravile minna.

K.A taotleb talle mõistetud karistusaja alguse tühistamist, leides, et selleks peab olema 15.09.2010, sest siis peeti teda käesoleva kuriteo toimepanemise tõttu kinni. Aga 09.11.2010.a. oli apellatsioonikohtu istung ühes vanas asjas.

T.Z vaidlustab maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja palub kohaldada tingimisi karistusest vabastamist osaliselt.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokuröri poolt esitatud seisukoha kohaselt on U.Z-i ja T.Z-i

apellatsioonid põhjendamatud ning nende suhtes tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

K.A apellatsiooniga aga prokurör nõustub, sest vaidlustatud kriminaalasjas peeti K.A kinni 15.09.2010.a ning sellest ajast tuleb arvestada ka karistuse algust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega, apellatsioonide sisuga ja prokuröri

seisukohaga, leiab, et K.A apellatsioon on põhjendatud, T.Z-i ja U.Z-i apellatsioonid ei anna aga maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

U.Z-i apellatsioon.

Puutuvalt U.Z-i taotlusse kohaldada tema suhtes tingimisi karistust, osundab

kohtukolleegium, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui

isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka

täitmisele. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo

toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi

4

vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi hinnangul

puudub U.Z-i puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest

tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. U.Z on varem korduvalt kohtu poolt

karistatud, kuid vaatamata sellele on ta jällegi pannud toime uue kuriteo. Kriminaalasja materjalid ei viita erandlikele süüteo toimepanemise asjaoludele ega ka U.Z-i sellistele isikuandmetele, mis annaksid aluse tema tingimuslikuks vabastamiseks mõistetud karistusest.

Soov rehabilitatsioonikeskusse ravile minna on küll hinnatav positiivsena, kuid pole

kohtukolleegiumi hinnangul selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse karistusest tingimisi vabastamiseks.

Kuna karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu

suhtes, siis on KarS § 74 kohaldamine võimalik nende isikute suhtes, kes on tahtliku

vangistusega karistatava kuriteo pannud toime esmakordselt ja kellest võib arvata, et nad

rohkem kuritegusid toime ei pane. U.Z-i puhul sellisest usaldusest rääkida ei saa. Kohtukolleegium on seisukohal, et U.Z tuleb talle mõistetud vangistus reaalselt ära kanda.

Maakohus on põhjendatult kõikidelt süüdistatavatelt solidaarselt kannatanule kuriteoga

tekitatud kahju välja mõistnud, kuivõrd juhul, kui kuritegu on toime pandud isikute grupi

poolt, lasub kõikidel süüdlastel solidaarne kohustus kahju hüvitada, kusjuures ei oma mingisugust tähendust, kes kuriteo toimepanijatest sellest isiklikku kasu sai.

Siinkohal märgib kohtukolleegium sedagi, et U.Z-ile oli tagatud võimalus esitada soovi korral kannatanu nõudele oma vastuväiteid ja tõendeid, kriminaaltoimiku materjalides oli piisav teave selle kohta, milliste asjaolude alusel ning millised tsiviilnõuded tema vastu on

esitatud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on U.Z selgesõnaliselt kinnitanud, et tunnistab ennast süüdi, ütlusi anda ei soovi. Küsimust tsiviilhagi põhjendatusest ei tõstatanud

ka. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-79-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt juhul, kui süüdistatav ega tema kaitsja tsiviilhagi vastu ei vaidle

ning süüdistatav hagi tunnistab, on see käsitatav tsiviilhagi õigeksvõtuna. TsMS § 440 lg 1

sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, hagi

õigeksvõtt on kohtule siduv. Seega on maakohus põhjendatult ja seadusega vastavuses kannatanu hagi rahuldanud ja tekitatud kahju süüdistatavatelt solidaarselt välja mõistnud.

U.Z on vaidlustanud ka temalt menetluskuluna sundraha väljamõistmise. Ka selles osas ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooniga. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on sundraha

menetluskulu. KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul,

kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist

jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu

asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et U.Z kui töövõimelisel isikul esineksid

takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende

kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse

vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele

asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas

süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Asjaolu, et U.Z-i poolt korduv kuritegude toimepanemine tingib tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise, ei saa olla aluseks tema menetluskulude tasumisest vabastamiseks või nende kulude osaliselt riigi kanda jätmiseks.

5 T.Z-i apellatsioon

T.Z taotleb enda suhtes KarS § 74 kohaldamist ja osaliselt karistusest tingimisi

vabastamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooniga ning märgib, et juba seadusest tulenevalt ei ole esitatud taotluse rahuldamine võimalik. Nimelt sätestab KarS § 74 lg 5, et kui

süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime

ettevaatamatusest, võib kohusuuesti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Vangistuse

täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga KarS §-s 69

sätestatud korras. T.Z pani röövimise toime tahtlikult. Järelikult on tema

teistkordne karistusest tingimisi vabastamine välistatud. Ka KarS § 69 kohaldamine ja

mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on T.Z-i puhul välistatud,

kuivõrd üldkasuliku tööga võib asendada kuni kaheaastast vangistust. T.Z-ile on mõistetud vangistus 2 aastat 7 kuud ja 24 päeva. Seega ei ole T.Z-i poolt esitatud tatluse rahuldamiseks seaduslikku alust.

K.A apellatsioon.

Kohtukolleegium nõustub apellatsioonis esitatuga. K.A-le mõistetud liitkaristuse

alguseks on maakohus lugenud 09.11.2010.a. Käesolevas kriminaalasjas peeti aga K.A

kinni 15.09.2010.a /I kd tl 15/, 17.09.2010.a on maakohus oma määrusega K.A vahistanud /I kd tl 37-38/. Siit tuleneb, et alates 15.09.2010.a viibib süüdistatav vahi all. Kuivõrd KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistus karistusaja hulka, siis tuleb

K.A-le mõistetud karistusaja hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg 15.09 – 09.11.2010.a, s.o 1 kuu ja 24 päeva.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18.02.2011.a otsuse sisuliselt muutmata, täpsustab aga otsuse resolutiivosa ja loeb

K.A karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 kuu ja 24 päeva. K.A

apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab, U.Z-i ja A. maisurjantsi apellatsioonid jätab rahuldamata.

Malle Preimer Ivi Kesküla Sten Lind