3-24-1541/68 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

31. detsember 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1541

Haldusasi

M.Z-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22. aprilli

2024. a otsuse nr 12310250099-1 tühistamiseks ja

rahvusvahelise kaitse taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2024. a otsus ja

27. septembri 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – M.Z , esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja J.C

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus ning M.Z-i

apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Riigi õigusabi andmise lõpetamine; määruskaebuse

lahendamine; apellatsioonkaebuse käiguta jätmine

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada M.Z-ile Tallinna Halduskohtu 16. mai 2024. a määruse haldusasjas nr

3-24-1464 alusel riigi õigusabi andmine.

2. Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu

27. septembri 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-1541 resolutsiooni punkti 2

peale.

3. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2024. a määruse haldusasjas nr

324-1541 resolutsiooni punkt 2.

5. Jätta käiguta M.Z-i apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu

19. septembri 2024. a otsuse peale haldusasjas nr 3-24-1541.

6. Anda M.Z-ile ringkonnakohtu küsimustele (vt määruse põhjenduste punkt 21)

vastamiseks aega 15 päeva määruse kättetoimetamisest arvates.

7. Tõlkida määrus vene keelde.

3-24-1541

8. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3; RÕS § 15 lg

8). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik M.Z (sünd. xx.xx.xxxx) saabus 24.10.2023

ebaseaduslikult Eestisse ning ilmus 25.10.2023 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja

prefektuuri ja avaldas soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.

2. Politsei- ja Piirivalveamet luges 22.04.2024 otsusega nr 12310250099-1 taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 ja § 201 p-de 2,

4 ja 7 kohaselt selgelt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi,

tegi isikule väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2-pde 1 ja 2

alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale (kuulub täitmisel seadusliku

viibimisaluse lõppemise korral) ja kohaldas temale VSS § 74 lg 2 alusel

sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni alale 5 aastaks.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.05.2024 määrusega nr 3-24-1464 M.Z-i taotluse ning

andis talle riigi õigusabi PPA 22.04.2024 otsuse nr 12310250099-1 vaidlustamiseks ning

asjaga seotud õigusdokumentide koostamiseks. Riigi õigusabi anti kohustuseta hüvitada

riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

4. M.Z esitas Tallinna Halduskohtule 22.05.2024 kaebuse PPA 22.04.2024 otsuse nr

12310250099-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise

kaitse taotluse uuesti läbi.

5. Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2024 otsusega M.Z-i kaebuse rahuldamata.

6. M.Z palus 26.09.2024 esialgse õiguskaitse taotluses peatada PPA 22.04.2024 otsuse

nr 12310250099-1 kehtivus kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, võib PPA kaebaja iga hetk Eestist välja

saata. Sellisel juhul oleks takistatud kaebaja isiklik osalemine kohtumenetluses. Kaebaja

soovib esitada halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ning osaleda

ringkonnakohtu istungil. Kaebaja ütlused võivad omada asja lahendamisel olulist

tähtsust. Kaebaja saab anda ütlusi oma kinnipidamiste, Kasahstanis viibimise ja Wagneri

eraarmee sõdurite ähvarduste ning muude oluliste asjaolude kohta. Kaebaja ei ohusta

Eesti julgeolekut ega avalikku korda ning seega ei esine vältimatut vajadust teda Eestist

välja saata. Kaebaja on selgitanud, et ta võidakse Venemaal arreteerida ja vangistada või

tappa. Seega ohustaks väljasaatmine otseselt kaebaja elu ja tervist.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 27.09.2024 määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 22.04.2024 otsuse nr 12310250099-1

kehtivuse kuni haldusasja menetluse lõpuni. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus,

sest rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta on olemas lõplik otsus ja seega

2(6)

3-24-1541

võib PPA kaebaja välja saata (vt VRKS § 31 lg 1 p 2, § 251 lg 2). Samas soovib kaebaja

osaleda apellatsioonimenetluses peetaval kohtuistungil ning tema ütlused võivad omada

asja lahendamisel olulist tähtsust. PPA ei ole väitnud, et kaebaja kujutaks ohtu riigi

julgeolekule või avalikule korrale, mis tingiks vältimatult vajaduse ta Eestist välja saata.

Kaebaja väljasaatmise tagajärjed ei pruugi olla hiljem kõrvaldatavad ka kaebuse

rahuldamise korral. Kuigi halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ei saa

apellatsioonkaebust pidada ka ilmselgelt perspektiivituks (nt Tallinna Ringkonnakohtu

28.08.2019 määrus nr 3-19-595, p 14). Kaebaja Venemaale väljasaatmise korral muutuks tema

kohtumenetluses osalemine keerukamaks, kui see oleks tema Eestis viibimise puhul. Kaebaja

viibib hetkel kinnipidamiskeskuses ja seega ei kujuta ta endast ohtu.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub 09.10.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu

27.09.2024 määruse resolutsiooni p 2 ja uue määrusega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata. Kaebaja seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppes halduskohtu 19.09.2024

otsuse teatavaks tegemisega ning kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus kuulus kohe

sundtäitmisele. Sellest lähtudes saadeti kaebaja kohe pärast halduskohtu otsuse tegemist tagasi

Venemaale. See ei saanud olla kaebajat esindavale advokaadile üllatuslik. Esialgse õiguskaitse

taotlus esitati hilinenult ja selgitamata välja, kas kaebaja viibis üldse enam Eestis. Kuna

esialgse õiguskaitse taotlus esitati nädal aega pärast kaebaja väljasaatmist, siis ei olnud

advokaadil eeldatavalt enam kontakti kaebajaga ning seega ei saanud ta mh veenduda selles,

kas kaebaja soovib üldse asja menetlust jätkata. Sellises olukorras ei saa esialgse õiguskaitse

taotlust põhjendada üldsõnaliselt väitega, et kaebaja soovib isiklikult kohtumenetluses

osaleda.

9. M.Z palub 21.10.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

19.09.2024 otsus ning teha uus otsus, millega tühistada PPA 22.04.2024 otsus rahvusvahelise

kaitse taotluse tagasilükkamist ja sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas (st

resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4) ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotluse uuesti läbi. Kuivõrd kaebaja on lahkumiskohustuse täitnud ja lahkumisettekirjutuse

kehtivus on lõppenud, siis palub kaebaja tuvastada lahkumisettekirjutuse (PPA 22.04.2024

otsuse resolutsiooni p 3) õigusvastasus. Kui ringkonnakohus ei pea kaebaja Eestist

väljasaatmise tõttu võimalikuks PPA 22.04.2024 otsust tühistada, siis palub kaebaja

alternatiivselt tuvastada selle õigusvastasuse (vt HKMS § 152 lg 2). Kaebaja nõustub asja

läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 10. M.Z palub 24.10.2024 vastuses jätta PPA

määruskaebus rahuldamata.

Vastustaja ei ole toonud välja ühtegi argumenti, kuidas halduskohus on esialgse õiguskaitse

kohaldamisel eksinud. Kaebajal on endal õigus otsustada, kas kohaldatud esialgse õiguskaitse

abinõu kasutada või mitte. Kui kaebaja peaks tulevikus soovima kasutada enda õigust viibida

Eestis asja arutamise juures, siis on tal vastavalt kohtumäärusele õigus seda teha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Riigi õigusabi andmise lõpetamine

11. Tallinna Halduskohtu 16.05.2024 määruse nr 3-24-1464 alusel on kaebajale praeguses

asjas riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat Aleksei Ratnikov, kes on M.Z-i eest ja nimel

3(6)

3-24-1541

esitanud mh 21.10.2024 apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 19.09.2024 otsuse peale ja

24.10.2024 seisukoha PPA määruskaebuse suhtes.

12. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-test 4, 6 ja 7 järeldub, et kui kohtumenetluse

kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus lõpetada isikule riigi õigusabi

andmise (nt Riigikohtu 19.03.2008 määrus nr 3-2-1-9-08, p 12). RÕS § 6 lg 11 kohaselt ei

anta riigi õigusabi üldjuhul välismaalasele, kes ei ela või ei viibi Eestis. VSS § 66 lg 4 ja

VRKS § 252 lg 2 näevad samuti ette, et kohus jätab riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui

välismaalane on Eestist lahkunud.

13. M.Z on 19.09.2024 saadetud Eestist välja Venemaale ning puuduvad andmed, et

kaebaja oleks pärast Tallinna Halduskohtu 27.09.2024 määruse tegemist Eestisse naasnud.

Kuigi advokaat on esitanud 21.10.2024 apellatsioonkaebuse ja 24.10.2024 seisukoha, ei nähtu

apellatsioonkaebusest ega muudest haldusasja materjalidest, et kaebaja ja riigi õigusabi

osutaja vahel esineks jätkuvalt mingi suhtlus. Pigem viitab igasuguse suhtluse puudumisele

asjaolu, et advokaat esitas esialgse õiguskaitse taotluse nädal aega pärast kaebaja Eestist

väljasaatmist ning taotluse põhjendustest nähtuvalt sooviti selles kaitset väljasaatmise vastu,

vaatamata sellele, et kaebaja oli juba Eestist välja saadetud. Kuna kaebaja ei viibi Eestis, siis

ei ole riigi õigusabi osutamise tingimused enam täidetud.

14. Kuivõrd riigi õigusabi andmisel tuleb arvestada ühelt poolt isiku huvi saada oma

õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid

kasutataks säästlikult, siis olukorras, kus kaebaja on saanud realiseerida oma kaebeõigust,

kuid praeguseks on kaebaja Eestist välja saadetud ning ta saab vajadusel korraldada ise enda

õiguste kaitsmise, ei pea ringkonnakohus õigeks, et advokaat jätkaks menetluses osalemist ja

suurendaks seeläbi põhjendamatult riigi õigusabi kulusid. RÕS § 6 lg-s 11, § 17 lg-tes 4 ja 6

ning VSS § 66 lg-s 4 ja VRKS § 252 lg-s 2 sätestatut arvestades lõpetab ringkonnakohus seega

M.Z-ile riigi õigusabi andmise. Riigi õigusabi lõpetamisest tulenevalt vabaneb riigi õigusabi

osutanud advokaat õigusabi andmise kohustusest (RÕS § 17 lg 6) ning 24.10.2024 ja

30.10.2024 taotluste alusel määrab ringkonnakohus eraldi määrusega kindlaks talle

ringkonnakohtu menetluses riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu suuruse.

II

Määruskaebuse lahendamine 15. PPA määruskaebus tuleb

võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt

lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab

HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg

1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks

ringkonnakohtunik.

16. Tallinna Halduskohus peatas 27.09.2024 esialgse õiguskaitse määrusega PPA

22.04.2024 otsuse kehtivuse kuni praeguse kohtuasja menetluse lõppemiseni eesmärgiga

säilitada kaebajale võimalus jääda kohtumenetluse ajaks Eestisse. Halduskohus arvestas, et

kõrgema astme kohus võib asuda kaebuse põhjendatuse osas teistsugusele seisukohale ning

kui kaebaja saadetakse välja Venemaale, siis muutuks tema kohtumenetluses osalemine

keerukamaks. Halduskohtule ei olnud 26.09.2024 taotluse lahendamisel teada asjaolu, et

kaebaja oli Eestist juba 19.09.2024 välja saadetud. Küll aga tuleb nimetatud asjaoluga

arvestada ringkonnakohtul määruskaebust lahendades.

4(6)

3-24-1541

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebaja väljasaatmise keelamise eesmärgil

esialgse õiguskaitse kohaldamine (n-ö status quo säilitamiseks) olla enam asjakohane pärast

seda, kui kaebaja oli juba Eestist välja saadetud. Sellises olukorras tuleks esmajoones hinnata

seda, kas kaebajal peaks olema hädavajadus Eestisse naasta (sh kohtumenetluses osalemise

eesmärgil). Praegusel juhul sellist vajadust ei nähtu, sest ehkki esialgse õiguskaitse taotluses

oli viidatud kaebaja soovile anda isiklikult seletusi ringkonnakohtu istungil, on

apellatsioonkaebuses samas nõustutud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kuivõrd

ringkonnakohtul puudub lisaks üldse teave selle kohta, kas kaebaja on huvitatud

kohtumenetluse jätkamisest (vt ka allpool), siis ei ole esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS §

249 lg 1) ringkonnakohtule enam äratuntav.

18. Ringkonnakohus märgib lisaks, et esialgse õiguskaitse kohaldamist ei tingiks ka

üksnes kaebaja soov võtta kohtumenetlusest osa Eestis viibides (sh osaleda isiklikult

kohtuistungil). Kaebajal on võimalik istungist osa võtta mh videokonverentsi vahendusel

päritoluriigis viibides ning praeguses asjas ei nähtu põhjuseid, miks oleks kaebaja isiklik

osavõtt asja lahendamiseks tingimata vajalik (mh ei ole kaebaja ise taotlenud kohtuistungi

korraldamist). Vajaduse korral on kaebajal võimalik taotleda kohtuistungil osalemise

eesmärgil Eestisse saabumiseks viisat (sh ka sissesõidukeelu kehtivusaja peatamist vastavalt

VSS §-le 321). Seda eelkõige juhul, kui kohus peab tema isiklikku istungist osavõttu

vajalikuks või ilmnevad takistused kohtuistungil videosilla vahendusel osalemiseks.

19. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus PPA määruskaebuse ja tühistab Tallinna

Halduskohtu 27.09.2024 määruse resolutsiooni p-i 2.

III

Apellatsioonkaebuse käiguta jätmine

20. Kuna kaebaja on Eestis välja saadetud ning puuduvad

andmed, et tal oleks riigi õigusabi osutava advokaadiga pärast väljasaatmist suhelnud, siis on

ringkonnakohtul põhjust kahelda, kas ta on jätkuvalt huvitatud asja menetlemisest.

Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust tuleb hinnata kohtuotsuse

tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 31). Seega on apellatsioonkaebuse lahendamiseks

oluline teada, kas kaebaja vajab jätkuvalt rahvusvahelist kaitset ning kas ja kuidas võivad

kaebajaga seotud asjaolud olla kohtumenetluse ajal (sh pärast tema Eestist väljasaatmist)

muutunud. Asja vastu huvi kaotanud isiku kaebust ei pea kohus menetlema (vt HKMS § 151

lg 2 p 2), kuna kohus ei anna isikule õiguskaitset vastu tema enda huvi ja tahtmist (HKMS § 2

lg 3; nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2015 määrus nr 3-13-1776, p 10). Olukorras, kus asjas

tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada apellandi

õigusi või kohustusi, tuleb apellatsioonkaebus tagastada (HKMS § 187 lg 3 p 6).

21. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus M.Z-i apellatsioonkaebuse HKMS § 187

lg 4 alusel käiguta. Apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks tuleb M.Z-il põhjendada

enda jätkuvat huvi asja menetlemise vastu (vt HKMS § 182 lg 1 p 7) ning teatada

ringkonnakohtule oma kontaktandmed (vt HKMS § 182 lg 1 p 2), millele temale on võimalik

toimetada kätte kohtudokumente. Ringkonnakohus annab M.Z-ile viidatud puuduste

kõrvaldamiseks aega 15 päeva käesoleva määruse kättetoimetamisest arvates.

Ringkonnakohus hoiatab, et kui kaebaja jätab apellatsioonkaebuse puudused tähtajaks

5(6)

3-24-1541

kõrvaldamata, võidakse tema apellatsioonkaebus läbivaatamatult tagastada (HKMS § 187 lg 3

p 6 ja lg 4).

22. Kuna kaebajal ei ole pärast käesoleva määruse jõustumist enam riigi õigusabi korras

määratud advokaadist esindajat ning pidades silmas, et Tallinna Halduskohus on 10.06.2024

määrusega juba andnud kaebajale mh menetlusabi tõlkekulude kandmiseks, siis tuleb kaebaja

õiguste tõhusa kaitse tagamiseks (sh soovi korral määruse vaidlustamiseks) tõlkida käesolev

määrus riigi kulul tervikuna vene keelde.

23. Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13

lg

1).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)