2-23-1070/32 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-23-1070

VIRU MAAKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

2-23-1070

Kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30.12.2024, Rakvere

Kohtuistung

20.03.2023

Kohtunik

Liina Naaber-Kivisoo

Kohtuasi

A T hagiavaldus OÜ Westender vastu saamata

jäänud töötasu nõudes

Tsiviilasja hind

4486,30 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: A T (IK XXX, elukoht: XXX; e-post:

XXX)

Kostja: OÜ Westender (RK 10338823, asukoht:

Ehitajate tn, 1a, 44107 Kunda linn) seaduslik

esindaja Andrey Koyvistoynen, lepinguline esindaja

advokaat Epp Landberg

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise õigus

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata

(apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte

hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses

märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja

vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb

tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses

esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku

1(6)

Tsiviilasi nr 2-23-1070

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

MENETLUS TÖÖVAIDLUSKOMISJONIS

1. A T (edaspidi hageja) esitas 04.10.2022 töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Westender

(edaspidi kostja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu

lõpetamise ja hüvitiste nõudes. Töövaidluskomisjon tegi 21.12.2022 töövaidlusasjas nr

4-1/1396/22 otsuse, millega jättis A T töövaidlusavalduse OÜ Westender vastu täies

ulatuses rahuldamata.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

2. Hageja ja kostja sõlmisid 17.05.2021 töölepingu. Hageja asus tööandja juurde tööle samal

päeval hooldekodus hooldustöötajana. Tööaega arvestati summeeritult 4-kuulise perioodi

jooksul. Töötamine toimus graafiku alusel. Hageja haigestus 24.08.2022 ning jäi samast

päevast kuni 29.08.2022 töövõimetuslehele, teavitades sellest tööandjat 25.08.2022

Viberi kaudu (graafikujärgselt ei olnud 24.-26.08.2022 tööpäevad). Hageja küsis

tööandjalt 29.08.2022 sõnumi teel, millal peab tööle tulema. Tööandja ei vastanud sellele

ega vastanud ka edasistele korduvatele telefonikõnedele. Hageja käis seetõttu 30.08.2022

õhtul töö juures saamaks infot töökorralduse kohta, kuid töögraafiku kohta ikkagi selgust

ei saanud. Hageja läks 31.08.2022 endise graafiku järgi õigeaegselt tööle. Töötaja ei

saanud tööd teha, kuna teda ei lubatud tööle, kuna hooldekodus olevat karantiin. Keegi

peale hageja kaitsevahendeid ei kandnud. Samal päeval teavitas hageja juhtunust kostja

esindajat, kes hagejale ei vastanud. Kostja korraldas 03.09.2022 koosoleku, mille

toimumisest sai hageja teada hooldaja A H kaudu. Koosolekul kostja esindaja karjus

hageja peale ja käitus temaga ebaviisakalt ning soovis, et hageja lahkuks töölt “omal

soovil või paragrahvidega”, väites, et hageja olevat hooldekodusse viiruse toonud. Hageja

ei nõustu nimetatud väitega. Hageja ei esitanud töölt lahkumiseks ülesütlemisavaldust.

Tööandja ei ole esitanud hagejale teatist töölepingu ülesütlemise kohta, kuid samas ei

lubanud teda enam tööle ning käskis oma isiklikud asjad tööruumidest ära viia. Ka

tööruumidesse hagejat enam ei lubatud.

3. Hagejale ei ole toimetatud kätte seaduses sätestatud vorminõuetele vastavat

ülesütlemisavaldust. Samas ei ole hagejal võimalik tööandja juures edasi töötada. Kostja

esitas 27.10.2022 töövaidluskomisjonile seletuskirja, milles on selgelt väljendatud kostja

tahe hagejaga tööleping lõpetada. Seletuskirjale lisatud 03.09.2022 koosoleku protokollis

on märgitud otsustusena, et: “juhatuse liige Westender OÜ ja A T lõpetavad poolte

kokkuleppel töösuhte alates 03.09.2022, mis on kantud registrisse”. Hageja ei ole nõus

03.09.2022 protokollis kajastatuga. Seda protokolli talle ei näidatud ja talle ka ei pakutud

allkirjastamiseks. Ta ei ole koosolekul nõustumust väljendanud, et leping lõpetatakse.

4. Kostja ei esitanud hagejale septembrikuu töögraafikut, kuigi hageja seda küsis. Kostja

poolt 30.11.2022 töövaidluskomisjonile esitatud septembri 2022 graafiku järgi pidi

hageja töötama 1. septembril. Hagejale sellist graafikut esitatud ega tutvustatud ei olnud.

Peale haiguslehe lõppemist 29.08.2022 ei saanud hageja kostjalt vastust, millal peab tööle

tulema.

5. Hageja oli valmis tööle asuma, kuna on pensionil.

2(6)

Tsiviilasi nr 2-23-1070

6. Peale koosolekut helistas hageja tööinspektsiooni ja maksu- ja tolliametisse. Hageja sai

06.09.2022 Maksu- ja Tolliameti kaudu teada, et töötamise registris (TÖR) on märgitud

tema töölepingu lõpetamine 03.09.2022 poolte kokkuleppel. Hageja ei ole sellist

kokkulepet sõlminud ega allkirjastanud. Lisaks on hageja soovinud, et ta tööleping

vastaks töölepingu seadusele.

7. Hageja palub mõista välja saamata jäänud töötasu TLS § 108 alusel alates septembrist

2022 kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kostja ei ole esitanud keskmise

töötasu arvestamiseks vajalikke andmeid, seega tugineb hageja sellele, et ta keskmine

töötasu oli igakuiselt 690,30 eurot. Seega on hüvitise suuris avalduse esitamise ajal

3105,90 eurot. 10.07.2023 on summa suuruseks 4486,30 eurot. Lisaks palub hageja

kostjalt mõista välja ka viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses alates avalduse

esitamiseks kuni nõude täieliku rahuldamiseni.

Kostja seisukoht

8. Hageja soovib asja läbivaatamist TvLS § 58 lg 3 alusel, kuid ei ole esitanud samasid

nõudeid nagu esitas töövaidluskomisjonile. Hageja soovib saada töötasu perioodi eest,

millal hageja ei ole tööl käinud ning on soovinud töösuhte lõpetamist (hageja täpsustatud

avaldus töövaidluskomisjonile).

9. Hageja nõustumine töösuhte lõpetamisega väljendus selles, et hageja kinnitas 03.09.2022,

et on töölepingu lõpetamisega nõus ja peale seda enam tööle ei tulnud ja tööandjaga

ühendust ei võtnud. Tööandja sai teha vaid ühe järelduse, et tööleping on lõpetatud.

Graafikujärgselt oleks hageja pidanud tööle tulema 05.09.2022, kuid peale 03.09.2022

koosolekut, mille käigus lepiti kokku tema töölt lahkumine poolte kokkuleppel, hageja

enam tööle ei ilmunud ja tööandjaga ühendust ei võtnud. Hageja on ka

töövaidluskomisjonis kinnitanud, et tööandjaga ta enam ei helistanud, vaid helistas

Maksu- ja Tolliametisse. Hageja avaldas ka töövaidluskomisjonile esitatud avalduses

tahet tööleping lõpetada (alates 04.11.2022), seega kinnitab ka nimetatud asjaolu, et

tööleping on lõppenud poolte kokkuleppel ning millest johtuvalt puudub hagejal nõuda

töötasu kuni käesoleva ajani.

20.03.2023 istung

10. Hageja selgitas, et koosolekul selgitati talle, mis probleemid temaga olid. Ei olnud

ebatavaline, et teda ei lubatud tööle, sama oli juhtunud ka mais. Hageja eitas, et

koosolekul räägiti kokkuleppest. Kostja ütles töötajale töölepingu lõpetamise osas, et

võib nii ja ka naa. Hageja kinnitas, et ta ei soovi töösuhet ja ei soovi ka tööle naasta,

arvestades olukorda. Hageja soov on, et temaga käitutakse seaduslikult ja kui ta minema

aetakse, siis ei ütle, et võtku ta tagasi. Kostja on seisukohal, et ta küsis koosolekul kolm

korda tunnistajate juuresolekul üle, kas hageja on nõus kokkuleppel lahkuma ja hageja oli

sellega nõus. Dokumenti ei saanud vormistada, kuna hageja oli ärritunud ja võttis oma

asjad ja läks ära.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

11. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

12. Esmalt võtab kohus seisukoha hagi menetlusse võtmise osas. Kostjal on vastuväide selles

osas, et kohus hagi menetlusse võttis. Kostja leiab, et hagis saab esitada ainult samad

nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonis ja käesolevas hagis on esitatud uued nõuded.

3(6)

Tsiviilasi nr 2-23-1070

Kohus leiab, et olenemata sellest, et kohtus on esitatud teistsugused nõuded, siis asja

läbivaatamine on siiski võimalik. TvLS § 58 lg 3 sätestab, kui töövaidluskomisjon jätab

avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi

töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad

nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Tallinna Ringkonnakohus on 19.10.2020

otsuses 2-18-8896 selgitanud, et: „Kuigi TVK-s avalduse rahuldamata jätmise või osalise

rahuldamise korral võib avaldaja esitada TvLS § 58 lg 3 järgi kohtusse hagi

töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas ning hagis võib esitada üksnes samad

nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile, ei tähenda see seda, et hageja ei saanud

kohtule esitada uusi nõudeid või olemasolevaid nõudeid suurendada. Riigikohus on

varasemas praktikas leidnud, et samasuguse sisuga ITLS § 24 lg 3 ei keelanud

edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p

11) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega

lubatavad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-

08, p-d 13–15). Kolleegiumi hinnangul saab sellest tõlgendusest juhinduda ka TvLS § 58

lg 3 kohaldamisel.“ Kohus leiab, et nimetatud seisukoht on ka käesoleval juhul

kohaldatav. Seega leiab kohus, et saab asja menetleda.

13. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping (dtl 34). Hageja ei ole

kohtusse esitanud oma töölepingu lõpetamisega seonduvalt ühtegi nõuet. Hageja on

seisukohal, et tööleping on kehtiv, kuna talle ei ole toimetatud kätte kehtivat töölepingu

ülesütlemisavaldust. Kostja on seisukohal, et kostja ja hageja vahel sõlmitud tööleping on

alates 03.09.2022 lõpetatud poolte kokkuleppel samal päeval toimunud koosolekul (dtl

60).

14. Töötajal on TLS § 1 lg 1 järgi kohustus teha kuni töösuhte lõppemiseni tööd ning

tööandjal on kohustus kindlustada töötaja TLS § 28 lg 2 p 1 järgi kokkulepitud tööga ja

maksta töö eest TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi kokkulepitud tasu. TLS § 35 kohaselt

peab tööandja maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale

keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd,

ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega

viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

15. Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis

16.1 selgitanud, et: „Õiguskirjanduses on TLS § 35 kohta selgitatud, et töötajale tuleb

maksta keskmist töötasu aja eest, mil töötaja on töövõimeline, töötaja on valmis tööd

tegema (s.o saab ja soovib tööd teha) ning tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö

tegemiseks vajalikku toimingut (taganud materjalide ja seadmete olemasolu,

võimaldanud ruumidesse sissepääsu jne) või on tööandja muul viisil töö vastuvõtmisega

viivitanud. Hoolimata ülaltoodud eelduste täitmisest ei ole tööandjal keskmise töötasu

maksmise kohustust olukorras, kus töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Näiteks peab tööandja maksma töötajale töötasu olukorras, kui tööandja ei luba töötajat

tööle või töötaja keeldub töö tegemisest põhjusel, et tööandja ei ole taganud seadustes

sätestatud nõuetele vastavaid ohutuid töötingimusi. Töötasu ei pea maksma juhul, kui

töötaja on töökohalt omavoliliselt lahkunud (vt Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu

seaduse juurde (viimati muudetud 21.03.2024), § 35 p-d 1 ja 2). Riigikohtu praktikast

tulenevalt on tööandjal töötaja tööle mitteilmumise korral õigus keelduda palga

4(6)

Tsiviilasi nr 2-23-1070

maksmisest juhul, kui tööandjal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle

tulnud (vt 16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12 viimane lõik; 7.

detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19) Eelnevast järeldub, et

tööandja peab maksma töötajale üldjuhul tasu tehtud töö eest ning üksnes juhul, kui

tööandja jätab töötaja tööga kindlustamata, on töötajal õigus nõuda tasu ka selle aja

eest, mil ta tegelikult tööd ei teinud. Samas, ka viimasel juhul ei pea tööandja töötajale

tasu maksma, kui töö jäi andmata töötaja süül.“.

16. Kohus möönab, et hagejaga töölepingu lõpetamise asjaolud on ebaselged ja tuvastamata

on, kas hageja avaldas tahet töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel.

Töövaidluskomisjonis on tunnistaja A H selgitanud, et: „Lõpuks saime asja nii kaugele,

et oli nõus, et töösuhe lõpetatakse. Ülemus pakkus välja, kas omal soovil või juhataja

lõpetab töö. Jäi nii, et saab omal soovil.“ Tunnistaja V S on selgitanud, et: „koos A läks

ja võttis oma asjad ja läks minema ja nagu aru sain läks vabatahtlikult. […] A ei olnud

nõus kuskile alla kirjutama. Suuliselt oli sellest juttu.“ (dtl 82). Kumbki tunnistaja ei

kinnita sõnaselgelt, et pooled oleksid sõlminud kokkuleppe. Samas on kohus seisukohal,

et olenemata sellest, kas tööleping oli lõpetatud või mitte (nimetatud asjaolu osas ei ole

hageja nõuet esitanud ja seda ei pea ka kohus vaidluse lahendamiseks tuvastama), siis

pooled ei vaidle selle üle, et hageja peale 03.09.2022 koosoleku toimumist tööle ei

ilmunud. Seda on kinnitanud ka Astrid Höövelson töövaidluskomisjoni istungil (dtl 82).

17. Samuti pole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kostjalt tööd nõudnud.

Vastupidiselt, hageja on kinnitanud, et ta ei soovi töösuhte jätkumist (dtl 146).

18. Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis

16.3.4 selgitanud, et: “TLS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt on töötajal tööandja ees

lojaalsuskohustus ning kohustus täita oma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja

oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku

hoolsusega. Nendest kohustustest ja üldisest hea usu põhimõttest tulenevalt tulnuks

hagejal anda kujunenud olukorras kostjale teada, et ta peab töösuhet jätkuvalt kehtivaks,

on valmis ja soovib tööd teha ning vajab selleks kostja kui tööandja korraldusi. Jättes

eelneva tegemata, on hageja süüliselt, s.o vähemalt hooletusega toonud kaasa olukorra,

kus talle jäid konkreetsed tööülesanded andmata ja ta jäi tööga kindlustamata TLS § 35

tähenduses.“ Kui hageja arvas, et ta leping on kehtiv, siis oleks pidanud hageja tööle

minema või vähemalt nõudma töö andmist.

19. Lisaks leiab kohus, et käesoleval juhul on oluline ka hea usu põhimõtte kohaldamine.

Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis

16.5 selgitanud, et: „lisaks TLS §-le 35 välistab siinsel juhul hageja töötasunõude hagi

esemeks oleva ajavahemiku eest ka üldine hea usu põhimõte, mistõttu tuleks VÕS § 6 lg 2

alusel jätta TLS § 1 lg 1 ja töölepingus sisalduv töötasu maksmist puudutav kokkulepe

alates töötaja töö tegemise lõpetamisest kohaldamata. Hea usu põhimõttest tulenevalt

oleks vastuvõetamatu, kui tööandja peaks maksma töölepingu formaalsele kehtivusele

vaatamata töötajale töötasu, kuigi töötaja tööd ei teinud ega avaldanud töö tegemiseks

ka soovi ega valmisolekut, saades samas aru, et tööandja hinnangul on töösuhe kehtivalt

lõppenud. Heas usus käituv töötaja annaks sellises olukorras tööandjale teada, et tema

hinnangul töösuhe jätkuvalt kehtib ja ta on valmis tööd tegema, võimaldamaks tööandjal

anda töötajale tööülesandeid või vajadusel astuda samme töösuhte kehtivalt

lõpetamiseks. Samuti oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu see, kui

5(6)

Tsiviilasi nr 2-23-1070

olukorras, kus mõlemad töölepingu pooled on pidanud töösuhet juba ca 1,5 aastat

lõppenuks ja kumbki pool pole avaldanud soovi töölepingu täitmiseks, saaks töötaja

nõuda tagantjärgi töötasu maksmist tuginedes sellele, et tööleping ei ole kehtivalt

lõpetatud.“ Hageja ei püüdnud ka omalt poolt käesolevale olukorrale lahendust leida ning

soovis saada töötasu, kuigi ta tööd ei teinud. Kohus leiab, et selline tegevus ei ole hea usu

põhimõttega kooskõlas. Kuigi töölepingu lõpetamise vormistamine on tööandja kohustus,

siis oli käesoleval juhul poolte käitumisest ilmne, et töötaja ei soovinud enam töölepingut

täita. Seega ei saa olla põhjendatud ka töötasu maksmine.

20. Võttes arvesse eeltoodut leiab kohus, et hageja hagi tuleb jätta rahuldamata.

21. Kohus on tagastanud topelt dokumendid - täpsustatud töövaidluskomisjonile esitatud

avaldus ja töölepingu ning töövaidluskomisjoni 21.10.2022 määrus. Kohus ei anna

hinnangut maksuameti tõendile (dtl 65-66), graafikule (dtl 72), hageja telefoni andmetele,

töötukassa dokumendile, COVID testile, postkontori tõendile, isolatsiooni kohustuse

selgitusele (dtl 133-139) kinnitusele hooldajaks määramise kohta, koosoleku kutsele, töö

otsimise kirjale (dtl 158 – 160), kuna need ei ole asjakohased käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohalt (TsMS § 238 lg 5).

Menetluskulud

22. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 4

kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole

kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus jätab kulud poolte endi kanda.

23. Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis 19

selgitanud, et: „Töölepingu alusel on tööandjal TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi

üldjuhul kohustus maksta töötajale töö eest kokkulepitud tasu. Seega, ehkki siinse

vaidluse erandlikel asjaoludel leidis ringkonnakohus, et hagejal ei ole õigust nõuda hagi

esemeks oleva ajavahemiku eest töötasu, ei saa öelda, et hageja oleks pöördunud oma

töölepingust tulenevate õiguste kaitseks kohtusse selgelt alusetult. […] Arvestades

tööandja tugevamat positsiooni töösuhtes ning eelduslikult suuremat teadlikkust töösuhte

sõlmimise ja lõpetamise nõuetest, saab tekkinud ebaselget olukorda kostjale isegi

suuremal määral ette heita kui hagejale.” Ka käesoleval juhul on hageja ja kostja

töölepingu lõpetamise vormistamine puudulik ja sellest on suuresti tingitud ka käesolev

vaidlus. Töölepingu ja muude töösuhte dokumentide vormistamise kohustus lasub

tööandjal, seega oleks äärmiselt ebaõiglane kostja menetluskulude hagejalt välja

mõistmine.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liina Naaber-Kivisoo

kohtunik

6(6)