2-23-132833/10 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.12.2024, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-132833

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagiavaldus K. P. vastu

võlgnevuse nõudes

Hagi hind

407,44 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

HAGEJA:

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, rk 14304235, asukoht:

Vabaõhumuuseumi tee 1, Tallinn, lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

KOSTJA:

K. P., ik XXX, elukoht XXX

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt K. P. hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks hageja ja

K. P. vahel 08.12.2021 sõlmitud järelmaksu lepingust nr xxxx tulenev tasumata

põhivõlgnevus 214,64 eurot, 27.12.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised

112,91 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.

3. Välja mõista kostjalt K. P. hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks TsMS §

367 alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (214,64 euro) tasumata jäägilt alates

28.12.2024 lepingujärgses määras 24,15% aastas kuni põhivõlgnevuse 214,64 euro

tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali intressinõue 52,73 eurot

ja sissenõudmiskulude nõue 5 eurot.

5. Jätta menetluskulud 84% ulatuses kostja K. P. kanda ning 16% ulatuses hageja TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda ning välja mõista kostjalt K. P. TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaal kasuks menetluskulude katteks 336 eurot.

6. Välja mõista kostjalt K. P. hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis

menetluskuludelt (336 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses

määras.

7. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

8. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS §

416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 14.08.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega

hagimenetluses, Viru Maakohtule 07.12.2023 hagi K. P. vastu võlgnevuse nõudes ning

23.04.2024 täiendava seisukoha.

2. Esitatud hagiavalduse ja hagi täienduse kohaselt sõlmisid K. P. ja TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaal 08.12.2021 järelmaksulepingu nr. xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega kostja omandas

kaubad Hobby Hall Group OÜ-lt ning mille eest võimaldati kostjal tasuda 221,73 eurot

maksegraafikuga. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 36,82%. Lepingus on pooled kokku

leppinud intressimääras 33,53% aastas (s.o 0,093% päevas) ja viivisemääras 24,15% aastas.

Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 295,57 eurot. Kostja muutis 06.01.2022 tellimust (dtl 36),

soetatud kaupade lõplikuks maksumuseks määrati 214,64 eurot. Hageja muutis vastavalt

tellimusele maksegraafikut (dtl 37). Kostja kohustus lepingust tulenevaid kohustused täitma

vastavalt lepingus kokku lepitule.

3. VÕS § 4034 lõike 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama

tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4.

Lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud

peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis

laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Analüüsi tulemusena selgus, et

kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised

kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada

kostja võimet täita ühekordse osamaksega laenulepingut. Hageja esitab tõendina kostja ankeedi.

Vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 2 ja 3 kontrollis hageja muuhulgas kostja varalist seisundit ning

regulaarset sissetulekut teostades päringu Pensioniregistrisse (dtl 41). Krediidivõimelisuse

hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse (dtl 42) ning tuvastas, et

krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja rõhutab, et

seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet,

vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on

seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on

krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut andmebaasidest.

Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega,

mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid

ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu

kontoanalüüsi. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud

summas osamaksega järelmaksulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu

laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud

kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega

ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta

täitma. Kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-, teo- ja otsustusvõimeline isik ning omab

piiramatut õigust käesolevat laenulepingut sõlmida, omab piisavalt rahalisi vahendeid

laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja on

laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega, laenulepingu

üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele. Laenuandja on

omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale

piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema

vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline

lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega

oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient.

Hageja märgib, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 214,64 eurot ning

viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 24.10.2022 VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

4. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.10.2022

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.10.2022

võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles

hageja 23.10.2022 lepingud üles.

5. Kostjalt ei ole hagejale ühtegi laekumist toimunud. Kostjal on põhivõlgnevus alates 7.

osamaksest so 10.08.2022 kuni 9. osamakseni so 10.10.2022. Seega on tasumata põhivõla

suuruseks 214,64 eurot.

6. Intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale 33,53% aastas ja 0,093%

päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 6. osamaksest 10.07.2022 (esimese 5 osamakse ajal

oli maksepuhkus) kuni ülesütlemisele eelnenud 9. osamakseni, s.o 10.10.2022 kokku summas

52,73 eurot (31,61 + 10,96 + 5,44 + 4,72). Kostja intressi tasunud ei ole.

7. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6

nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Kohtud on korduvalt leidnud, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär,

mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta

puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes

kokku lepitud viivisemäär on tühine, või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla

õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest VÕS § 415 lg 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 214,64 eurolt, lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 07.12.2023 lepingus kokku

lepitud viivisemääras 24,15% aastas kooskõlas üldtingimuste punktiga 3.2. ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 58,23 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse

lisana (dtl 43).

8. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lg 2

sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7. Hageja sissenõudekulud on 30 eurot: 09.01.2023

tasulise kirja saatmine 15 eurot, 16.02.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 04.04.2023 tasulise

kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot.

9. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista

viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Kostja vastuväited

10. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 10.05.2024. Kostjat on kohustatud hagile

vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407

tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel

juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5

kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest

alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 10.05.2024,

seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 24.05.2024. Kostja

kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib

tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

12. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

13. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja

kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

14. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja K. P. on TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlminud 08.12.2021 järelmaksulepingu nr xxxx (hagis ekslikult

xxxx), millega võimaldati tasuda kaupade eest 221,73 eurot, 06.01.2022 lepingu muudatusega

seoses 214,64 eurot, maksegraafikuga. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 36,82% ja

intressimääraks 33,53% aastas. Kokkulepitud viivise määraks on 24,15% aastas. Leping on üles

öeldud 23.10.2022.

15. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti

õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus

ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb

tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13

mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

16. Tarbijakrediidilepingute kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on

märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu

tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei

tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi

kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana

kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib

kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi

tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). Seega peab

krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu

krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust

tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel

juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

17. Lepingu sõlmimise ajal 08.12.2021 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määraga 18,68% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/

#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse

määr üle 56,04% aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 36,82% aastas Eesti Panga

avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra

ei ületa. Seega leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

18. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

19. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

20. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe

saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks

mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta

tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

21. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

22. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

23. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et tegi päringu

pensioniregistrisse, mille väljavõtte (dtl 41) kohaselt oli kostja keskmiseks sissetulekuks 169,72

eurot kuus. Kostja märkis ankeedis oma sissetulekuks 650 eurot ning kohustusteks 140 eurot (dtl

40). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Maksehäireregistritesse ning

tuvastas, et krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.

24. Kohtu hinnangul on krediidiandja küll kontrollinud kostja sissetulekuid (Eesti Väärtpaberite

Keskregistri (EVK) pensioniregistrist), kuid nähtavate andmete alusel ei saanud krediidiandja

järeldada kostja krediidivõimelisust. Samuti ei ole esialgne krediidiandja kohtu hinnangul

piisavalt kontrollinud kostja finantskäitumist, kostja igapäevaste tegelike kohustuste suurust ning

ülalpeetavate olemasolu. Kohtu hinnangul on kostja finantskäitumise kontroll piirdunud üksnes

maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes

maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning

olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku

suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest

tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh

sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente.

Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene käituks vastutustundlikult, st maksaks laene

tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene. Hageja küll nimetab, et lähtuda tuleb antava

krediidi summast ning et tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud

eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Eeltoodu oleks aga võimaldanud kindlaks teha kostja tegelike

igakuiste kohustuste suuruse. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt

põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Tuvastatud asjaolude

pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku

hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et

hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu

Riigikohus on selgitanud.

25. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku

teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034

lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohtu hinnangul on krediidiandja lähtunud

üksnes kostja enda poolt esitatud andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks.

26. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud VÕS § 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

27. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

28. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja

poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu

laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kohus nõustub hagejaga, et lepingud on 23.10.2022

kehtivalt üles öelnud, kuivõrd kostja ei ole tasunud ühtegi osamakset, mistõttu oli hagejal õigus

lepingud üles öelda. Seega on kogu väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud.

Käesoleval juhul olid kokkulepitud intressimääraks 33,53% aastas ehk suurem kui VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär alates lepingu sõlmimisest 08.12.2021 kuni

lepingu lõppemiseni 23.10.2022 oli 0 % aastas. Hageja intressi nõue 52,73 eurot perioodil

10.07.2022 – 10.10.2022 ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata. Tasumata põhinõude

suuruseks on 214,64 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.

29. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud

viivise tasumise kohustusest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 07.12.2023

lepingujärgse viivisemääraga 24,15% aastas põhivõlalt 214,64 eurolt summas 58,23 eurot.

30. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

31. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda

lepingujärgset viivist kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud

lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne

intressimäär). Praegusel juhul on kostja ja hageja lepingus kokku leppinud intressimäärast

(33,53% aastas) erinevas viivisemääras ehk 24,15% aastas. Seega kuulub hageja viivisenõue

rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingujärgses viivisemääras. Kohus on

kontrollinud ja nõustub hageja 07.12.2023 seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivisega

(dtl 43).

32. Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud

lepingujärgse viivise kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 214,64 eurolt perioodil

08.12.2023 kuni 27.12.2024 ehk 386 päeva eest moodustab 54,68 eurot (vt

www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

sissenõutavaks muutunud viivised 27.12.2024 seisuga kokku 112,91 eurot (58,23 + 54,68 eurot).

33. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367,

kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 28.12.2024 edaspidine viivis määraga 24,15% aastas

põhivõlgnevuse (214,64 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 214,64 euro tasumiseni.

Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega

ületada põhivõlgnevuse 214,64 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada

101,73 eurot (214,64 – 112,91).

34. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele

sissenõudmiskulude hüvitis 30 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista

hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

35. VÕS § 1132 lg 2 p 1 ja 2 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude

hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib

esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud

peale lepingu lõppemist 09.01.2023 - 15 eurot, 16.02.2023 - 5 eurot, 04.04.2023 - 5 eurot, muud

makseviivitusega tekkinud kulud on 5 eurot, kokku 30 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on

rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt üksnes saadetud meeldetuletuskirjade

eest, s.o. summas 25 eurot. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t.

kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud

võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude

kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole

fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu,

mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi

eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud

kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.

Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt

hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud

ega tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot, mis jääb rahuldamata.

36. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

37. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

38. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 355,60

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 57,73 eurot ehk ⁓ 16% nõudest.

Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud

84% ulatuses kostja ja 16% ulatuses hageja kanda.

39. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 140 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 84%

ulatuses ehk 117,60 eurot.

40. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 507 eurot (käibemaksuta) ning viivise

menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 3 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta).

Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine

kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

41. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu

kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks

kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 16,80 eurot (84% 20 eurost).

42. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga

on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele.

Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii

lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga

ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid

toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

43. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169

eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest

küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks

esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole

vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma

käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus

märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-

advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud

hinnakirjaga.

44. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 3 h ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva

hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid

trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu

sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse

märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis

õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud

sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole

vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi

koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei

ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul

samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele täpsustada, sest

eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn

esimesel korral. Lisaks eeltoodule kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades. Seega pole

tegemist ülemäära keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja

mõistlikuks ajakuluks 2 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude

jaotusele summas 201,60 eurot (käibemaksuta) (2 x 120 eurot = 240 eurot * 84%).

45. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 336 eurot (riigilõiv 117,60

eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 16,80 eurot + õigusabikulu 201,60 eurot).

46. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal

otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

47. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

48. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik