3-24-3025/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

23.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3025

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti

01.11.2024 korralduse nr 1-3/24/609 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja S.K

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja T.Q

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.12.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Keskkonnaameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.12.2024

määruse haldusasjas nr 3-24-3025 resolutsiooni punkti 2 peale.

2. Rahuldada Keskkonnaameti määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.12.2024 määruse resolutsiooni punkt 2 ja teha

uus määrus, millega jätta MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet kehtestas 01.11.2024 korraldusega nr 1-3/24/609 2024/2025. jahiaasta

hundi (Canis lupus) küttimismahuks Eesti Vabariigi territooriumil esimese osana kokku 90

isendit ja kinnitas küttimismahu jagunemise ohjamisalade vahel. Korralduse kohaselt on

Keskkonnaametil pärast Keskkonnaagentuuri poolsete ettepanekute tegemist õigus

korraldusega kehtestatud huntide küttimismahtu ja ohjamisalade piire muuta. Hundi

küttimismahust kinnipidamise tagamiseks kehtestati sama korraldusega ka hundijahi

registreerimise ja hundi küttimisest teavitamise kord.

Jahiseaduse (JahiS) § 22 lg 2 alusel kehtestab hundi küttimismahu igal jahiaastal

Keskkonnaamet, lähtudes Keskkonnaagentuuri ulukite seire aruandest (JahiS § 21 lg 4) ning

jahindusnõukogu ettepanekust. Euroopa Liidus on hunt loodusdirektiivi (nõukogu direktiiv

92/43/EMÜ, 21.05.1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse

kohta) alusel kaitstav liik, kellele on ette nähtud nii elupaiga- kui ka isendikaitse. Eestile on

tehtud geograafiline erand ning hunt üle viidud V lisasse, mis lubab liiki tegevuskava põhiselt

küttida. Hundi Balti populatsiooni (sh Eesti osa) seisund on soodne ja kasvutrendis nii Eestis

3-24-3025

kui ka piiriülesel tasandil. Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/32

kinnitatud „Eesti suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse- ja ohjamise tegevuskavas“

aastateks 2022–2031 (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina ära toodud vajadus säilitada

iga-aastaselt 20–30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna) olemasolu enne jahihooaja algust.

Aastatel 2013 ja 2014 viidi ohjamisalade moodustamise otstarbekuse hindamise eesmärgil läbi

kaks teadusuuringut. Esimese uuringuga anti soovitused huntide küttimiseks ning teisega tehtud

konkreetsemad ettepanekud suurulukite (sh hundi) küttimise ohjamisalade moodustamiseks.

Alates 2018. aastast korraldatakse Eestis huntide küttimist ohjamisalade põhiselt, suunamaks

küttimissurvet eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal

loodusmaastikel elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju. Selliselt on võimalik

säilitada hundi asurkonna soodne seisund, hoidudes samal ajal ülemäärastest kahjudest

lambakasvatusele.

Keskkonnaagentuuri aruandes „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024”

(ulukiseire aruanne) on 2023. a asurkonna suuruse, küttimismahu ja asurkonna

juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse suurenemist võrreldes eelneva

aastaga. Pikema aja keskmisena on hundi asurkonna potentsiaalne juurdekasvumäär (aastane

juurdekasv võrreldes eelneva aasta sügisese arvukusega) olnud 40%. 2023. a küttimissurve oli

36% ning keskmise juurdekasvumäära säilimise juures on tänavu sügisel arvukus kasvanud

juba 41 pesakonnani. Arvestades, et viimasel üheteistkümnel aastal kaheteistkümnest on tegelik

juurdekasvumäär erinenud keskmisest kuni 14%, võib enam kui 90% tõenäosusega arvata, et

tänavu sügisel on hundi arvukus vahemikus 35–47 pesakonda. Keskkonnaagentuuri täpsem

ettepanek hundi küttimise korraldamiseks on esitatud ulukiseire aruande hilisemas lisas

„Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks 2024. aastal 1. osa” (ulukiseire aruande lisa).

Keskkonnaagentuur leiab, et hundi arvukus on võrreldes kolme eelneva aastaga oluliselt

suurenenud, kuid lõplik andmestik pesakondade arvu ja leviku kohta selgub lumikatte

saabudes. Ettepanekus jaotatakse hundi küttimislimiit sarnaselt varasematele aastatele

ohjamisalade põhiselt ning planeeritud on esitada tänavune küttimisettepanek kolmes osas.

Tuginedes ettevaatusprintsiibile, teadaolevate ja oletatavate pesakondade andmetele ning

kahjustuste esinemisele, on küttimismahu esimese osa suuruseks 90 isendit.

Keskkonnaagentuuri ettepanekul ja tulenevalt tegevuskavast on ohjamise olulisemaks ja

peamiseks eesmärgiks tagada Mandri-Eestis 2024. aastaks 20–30 hundi pesakonna olemasolu

koos populatsiooni võimalikult ühtlase jaotumisega sobilike elupaikade vahel, kusjuures

säilima peaksid ennekõike suuremaid loodusmaastikke asustavad hundikarjad. Ettepanekute

tegemine Keskkonnaametile hundi küttimise korraldamiseks kuulub jahindusnõukogu

pädevusse (JahiS § 9 lg 3 p 1). Kütitavate isendite koguarvu erinevus ulukiseire aruandes toodu

ja jahindusnõukogude ettepanekute vahel on kokku 65 isendit (ulukiseire aruande lisas 90

isendit, jahindusnõukogude ettepanekutes kokku 155 isendit).

Arvestades ulukiseire aruande lisa ettepanekuid küttimismahtude määramiseks ning

jahindusnõukogude ettepanekuid hundi küttimise korraldamiseks, ulukikahjustuste paiknemist

ja olemasolu, on otstarbekas huntide küttimismahu esimese osana kehtestada Eestis 90 isendit.

Küttimismaht jaotatakse ohjamisalade jahipiirkondade vahel vastavalt Keskkonnaagentuuri

ettepanekutele ja Keskkonnaameti kogutud andmetele ulukikahjustuste kohta jahipiirkondades

2024. aastal. Korraldusega kehtestatakse hundi küttimismahu esimene osa. Täiendavate

vaatlusandmete lisandumisel ja kahjustuste esinemisel teeb Keskkonnaagentuur

Keskkonnaametile ettepaneku täiendava limiidi kehtestamiseks.

2. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 01.11.2024 korralduse

tühistamiseks. Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus vaidlusaluse korralduse

täitmise peatamiseks kuni selles haldusasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

2(12)

3-24-3025

Laiaulatusliku hundijahi jätkamine ohustab liigi elujõulisust ja soodsa seisundi saavutamist.

Korraldus on vastuolus looduskaitseseaduse (LKS), loodusdirektiivi ja Berni konventsiooniga.

Hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne ja korraldus raskendab soodsa seisundi saavutamist,

kuid korralduses ega selle aluseks olnud dokumentides ei ole sellele tähelepanu pööratud.

Hundi jahti tuleb reguleerida teaduspõhiselt. Jahti tuleks piirata, kuni hundi soodne seisund on

Eestis teaduslikult tõendatud. Korralduse tühistamine ei välistaks võimalust kõrvaldada hunte

kahjukolletest erilubade alusel, kui on tõendatud, et konkreetne hunt on nuhtlusisend.

Eesti hundipopulatsioon loetakse ühiseks Venemaa ja Balti riikide populatsiooniga. Hundi

soodsa seisundi defineerimiseks on loonud metoodika Euroopa Liidu komisjon. Tegevuskavas

pole Euroopa Liidu metoodikat rakendatud. Eesti asurkonna suuruses ei saa olla kindel, sest

seire ei ole teaduspõhine. Loodusdirektiivis ei ole sätestatud võimalust loobuda soodsa

kaitsestaatuse taotlemise eesmärgist ainult mõnes liikmesriigis. Soodsat kaitsestaatust tuleb

taotleda lokaalselt isegi olukorras, kus hundi seisund on soodne mujal Euroopa Liidus.

Korralduses lubatud küttimist rakendades saab huntide kaitsestaatus vaid halveneda. Eesti

hundil on väljasuremise risk. Dokumentidest selgub, et hundi arvukus on Eestis viimase 30

aasta jooksul langenud kolm korda ja küttimissurve on suur. Hunt on kantud Maailma

Looduskaitseliidu (International Union for Conservation of Nature, IUCN) kriteeriumide alusel

Eestis riiklikult punasesse nimestikku ohustatuna (inglise keeles vulnerable). Nii on kirjas ka

tegevuskavas (lk 6, 41 ja 47).

Korraldus viitab tegevuskavale, mis ei ole kooskõlas LKS §-de 1 ja 3 eesmärkidega, kuna

eeldab hundi populatsiooni säilitamist nii väiksena, et liik püsiks Eestis IUCN-i

klassifikatsioonis ohustatuna (säilitada Eestis 20–30 kutsikatega hundikarja). Tegevuskava on

huvigruppide kokkulepe ning hundi väljasuremisriski analüüsid või uuringud puuduvad.

Korralduse alusel väljastatakse esialgu 90 hundi küttimisluba, samas nenditakse, et huntide

viimane arvukus pole teada. Hundi arvukuse hindamisel puudub igasugune teaduslik alus.

Soodsa kaitsestaatuse eesmärgist ei või loobuda majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste

vajaduste tõttu, sest loodusdirektiivi soodsa kaitsestaatuse eesmärk on kohustuslik. Soodne

kaitsestaatus saab põhineda mõõdetavatel, teaduslikel parameetritel, milleks võib olla mh

väljasuremisriski hinnang. Loodusdirektiivi art 2 lg-ga 3 on arvestatud täies mahus juba Eesti

liitumisläbirääkimistel. Hunt on Eesti puhul lisatud loodusdirektiivi lisasse V, mitte lisasse IV.

Lisa V annab paindlikumad võimalused teha range kaitsega kompromisse ja reageerida

probleemidele kuluefektiivsemalt, kuid ei vabasta soodsa kaitsestaatuse esmasest eesmärgist.

Kaitsestaatuse mõõtmist ei tohi ajada segi soodsa kaitsestaatuse eesmärgiga. Eesmärk ise on

alati poliitiline ja selles on kokku lepitud juba enne loodusdirektiivi jõustumist. Kuid eesmärgi

seire või mõõtmine peab olema teaduslik: standardiseeritud, korratav ja objektiivne. Vastasel

juhul oleks keskkonnaotsuste õiguspärasuse kontroll võimatu. Eesti riik lubab ettevaatlikkuse

printsiipi rakendamata hävitada korraga suure osa hundi populatsioonist, ka selle

sigimisvõimelisest osast.

3. Tallinna Halduskohus võttis 04.11.2024 määrusega kaebuse menetlusse ja kohaldas ajutiselt

esialgset õiguskaitset ning peatas 01.11.2024 korralduse täitmise kuni 04.12.2024.

4. Keskkonnaamet palus 13.11.2024 seisukohas tühistada esimesel võimalusel ajutine

esialgne õiguskaitse või alternatiivselt mitte kohaldada esialgset õiguskaitset pärast

04.12.2024.

Riigi esmane ülesanne on tagada liigi soodne seisund. Hundi küttimismahu kehtestamisel

lähtub Keskkonnaamet tegevuskavas toodud eesmärkidest ning jahindusnõukogude ja

Keskkonnaagentuuri ettepanekutest. Eesti hundi populatsiooni vaadeldakse Balti populatsiooni

osana. Liigi kaitsel lähtutakse populatsiooni seisundist riigi tasandil, kuid hinnatakse

populatsiooni seisundit ka laiemalt. Eesti teeb tihedat koostööd teiste Balti riikidega ning omab

3(12)

3-24-3025

teavet huntide liikumise kohta Eesti ja Venemaa vahel. Kaebaja väited liigi elujõulisuse

ohustamisest ja ebasoodsast seisundist ei ole põhjendatud. Alates aastast 2002, kui hakati

rakendama praegu kasutusel olevat seiremetoodikat ja küttimisregulatsiooni, on hundi arvukus

suurenenud ligi kolm korda.

Kuigi huntide arvukus isendi täpsusega ei ole teada, saab teaduspõhistele andmetele tuginedes

anda hinnangu liigi asurkonna üldisele seisundile ja arvukusele Eestis. Hundi arvukus Eestis on

järjepidevalt kasvanud. Sellest tulenevalt ning vastavalt loodusdirektiivi hindamisjuhistele on

hinnatud hundi populatsiooni seisundit Eestis soodsaks. Ka hundi Balti populatsiooni arvukus

näitab olulist kasvutrendi. Ka käesoleval aastal määratud küttimiskvoodi täieliku realiseerimise

korral on välistatud hundi populatsiooni seisundi halvenemine ning isegi küttimismahu

realiseerimisel säilib hundi populatsiooni Euroopa Liidu osa piires huntide ränne sellisel

määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik

levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei

vähene (täidetud on loodusdirektiivi art 1 p i). Esialgne küttimismaht on määratud kooskõlas

ettevaatuspõhimõttega: isegi juhul, kui kogu kvoot realiseeritakse ning pesakondade lõplik arv

jääks praegu teadaolevale 29 tasemele, ei ohustaks see hundi soodsat seisundit ning

pesakondade arv ületaks 2025. aastal tegevuskavas toodud 20 pesakonna alampiiri. Järelikult ei

ole täidetud esialgse õiguskaitse kohaldamise üks eeldusi – kahjuliku tagajärje saabumise oht.

Liigi ohustatuse hindamine IUCN kriteeriumitest lähtuvalt ja liigi looduskaitselise seisundi

hindamine loodusdirektiivi kriteeriumitest lähtuvalt on kaks erinevat eesmärki täitvat ja

erineval metoodikal põhinevat tegevust. Liigi soodsa kaitsestaatuse määratlemine põhineb

hundi Eesti populatsiooni pikaajalisel seirel ja järgib loodusdirektiivis toodud kriteeriume.

Küttimismahu kehtestamisel on tuginetud Keskkonnaagentuuri küttimisettepanekule, mille

aluseks on teaduspõhine hinnang liigi Eesti asurkonna jahihooaja eelsele seisundile, mis

põhineb erinevate meetoditega kogutud andmetele (nt talvine jäljeloendus, ulukivaatlused, sh

rajakaameratega kogutud info, GPS-telemeetria, ulukikahjustused, küttimisstatistika, kütitud

isendite info), võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustele asurkonna seisundis (levik,

arvukus, sooline ja vanuseline struktuur, pesakondade arv ja paiknemine) ja prognoositud

juurdekasvule. Hundi küttimine Eestis ei ole seni seadnud ohtu hundi Eesti populatsiooni

soodsat kaitsestaatust ega tee seda ka tänavu. Küttimismahu kehtestamisel lähtub vastustaja

ettevaatusprintsiibist. Hundi arvukus Eestis viimasel kahel aastakümnel järjepidevalt kasvanud.

Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vastuolus avaliku huviga. Liigi kaitse ja ohjamine

pikaajaliste, teaduslikul meetodil kogutud andmete alusel täidab looduskaitselise avaliku huvi

eesmärki. Hundi asurkond on Eestis kasvutrendis, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamise

tulemusel tekkiv surve jahilubade andmiseks väljaspool jahiaega selgelt vastuolus avaliku

huviga. Koos hundi arvukuse kasvuga on viimasel kahel aastal suurenenud ka

kahjustusjuhtumite ja murtud kariloomade ning koerte arv. Kui sellel jahihooajal ei ole

võimalik hunte küttida, jääb asurkonna tavapäraste juurdekasvunäitajate säilides hundi arvukus

oluliselt üle ühiskondliku kokkuleppena sündinud suurkiskjate tegevuskavas soovitud

ülempiirist. Hundi arvukuse tõusuga seoses on ennustatav kahjustuste hulga suurenemine, mis

on valus löök loomakasvatussektorile, riigi eelarvelistele vahenditele ning hundi mainele.

Esialgse õiguskaitse rakendamisel saavutaks kaebaja oma eesmärgi enne asja sisulist

lahendamist. Ei nähtu ülekaalukat vajadust, mis õigustaks vaidluse lõpptulemuse ära

otsustamist. Samas tooks see kahju nii avalikule huvile kui ka kolmandatele isikutele, näiteks

lamba- ja kitsekasvatajatele. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on ebaproportsionaalne. Hundi

poolt karjakasvatajatele ja lemmikloomaomanikele tekitatud kahjusid hüvitatakse Eestis

riikliku programmi alusel alates 2009. aastast. Kahjustused hüvitatakse kuni 100% ulatuses,

kahjustuste ennetamiseks tehtud kulutused 50% ulatuses. Hüvitised makstakse riigieelarvest.

Küttimine kontrollitud ulatuses on vajalik kahjustuste kontrolli all hoidmiseks.

4(12)

3-24-3025

Kaebuse edulootusi tuleb hinnata väheseks. Kaebus põhineb kaebaja ebaõigel arusaamisel, et

vaidlusaluse korralduse alusel küttimismahu realiseerimisel on ohus liigi elujõulisus ja lisaks ei

ole saavutatud asurkonna soodne seisund, kuid need väited on Keskkonnaamet ümber lükanud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.12.2024 määrusega MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse

õiguskaitse taotluse ning peatas Keskkonnaameti 01.11.2024 korralduse nr 1-3/24/609 täitmise

kuni asja tehtava lõpplahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 2).

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kohtumenetluse ajal vaidlusaluse korralduse täitmine

võimaldaks küttida 2024/2025. jahiaastal 90 hunti, mis toob ilmselgelt kaasa pöördumatud

tagajärjed, mille hilisem kõrvaldamine on oluliselt raskendatud või võimatu. Kahju ei pea

olema veel tekkinud, et jaatada esialgse õiguskaitse vajadust.

Kaebuse eduväljavaateid saab pidada väga heaks. Peamine vaidlusalune küsimus on see, kas

hundi kaitsestaatus Eestis on soodne ning millise metoodika alusel ja kuidas hinnata hundi

seisundit Eestis. Selles küsimuses esineb õiguslik ebaselgus (vt Riigikohtu poolt 13.10.2023

haldusasjas nr 3-20-2368 Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse taotlus).

Hunt on kaitsealune liik nii Berni konventsiooni kui ka loodusdirektiivi järgi. Hunt jäeti

19.09.1979 Bernis allkirjastatud Euroopa looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse

konventsiooni II lisas nimetatud liikide loetellu, mida selle konventsiooni alusel rangelt

kaitstakse. Euroopa Liit on konventsiooni osaline ja see on talle rahvusvahelise õiguse alusel

siduv (vt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 43). Hunt on Eestis ühenduse

tähtsusega loomaliik, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada

kaitsekorraldusmeetmeid (vt loodusdirektiivi art 1 punkt g, lisa V). Kuigi hunt on loetletud

loodusdirektiivi II, IV ja/või V lisas, on Eesti suhtes kohaldatud erandit ning IV lisast on välja

jäetud mh hundi Eesti populatsioonid, mis on loetletud V lisas. Seetõttu on Eestis hundi kui

kaitsealuse liigi küttimine lubatud, kuid teatud tingimustel. Asjaolu, et ühenduse tähtsusega

looma- või taimeliik on kantud loodusdirektiivi V lisasse, ei tähenda, et selle kaitsestaatust

tuleb põhimõtteliselt pidada soodsaks (Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus C-436/22, p 50).

Hundi küttimismahu määramine sõltub sellest, kas liigi kaitsestaatus on soodne ning juhul, kui

on, siis millises ulatuses on jaht lubatav, et liigi soodne seisund säiliks.

Kohtuasjas C-601/22 on Euroopa Kohus seoses loodusdirektiivi artikli 16 lg-l 1 põhineva

erandi hindamisega selgitanud, et asjaomase loomaliigi kaitsestaatus peab olema soodne ning

seda tuleb kõigepealt ja tingimata hinnata kohalikul ja riigi tasandil, et ebasoodsat kaitsestaatust

liikmesriigi territooriumil või selle osal ei varjaks üksnes piiriülesel tasandil antud hinnang,

millest nähtub, et nimetatud liigi kaitsestaatus on soodne. Arvestades, et nii IV lisas kui ka V

lisas loetletud liigi küttimiseks tuleb tagada liigi soodne seisund, on Euroopa Kohtu antud

tõlgendus asjakohane ka loodusdirektiivi art 14 lg 1 kohaldamisel. See tähendab, et ka

käesoleval juhul oleks pidanud Keskkonnaamet hindama küttimismahtude kindlaks määramisel

esmalt hundi kaitsestaatust kohalikul ja riigi tasandil ning kui hinnangu kohaselt on

kaitsestaatus kohalikul ja riigi tasandil soodne, siis hindama kaitsestaatust piiriülesel tasandil,

arvestades, et hundi looduslik levila võib olla suurem kui riigi territoorium (vt Euroopa Kohtu

29.07.2024 otsus C-436/22, p 61).

Vaidlustatud korraldusest nähtub, et vastustaja ei ole andnud hinnangut hundi kaitsestaatusele

kohalikul ega riigi tasandil, vaid juhindunud üksnes piiriülesest hindamisest (Balti

populatsiooni kaitsestaatusest). Olukord, kus liikmesriik on teadlikult jätnud arvestamata

tegevuskavas riigi tasandil antud populatsiooni kaitsestaatuse hinnanguga „ohualdis“ ning

lubanud kaitsealuse liigi hundi küttimist, on vastuolus loodusdirektiivi art 14 lg-ga 1 (vt

Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus C-436/22, p 78). Keskkonnaamet on jätnud arvestamata

tegevuskavas hundi Eesti populatsiooni seisundile antud hinnanguga „ohualdis“ ning sellest

hoolimata lubanud hundi küttimist. Sisuliselt võib tekkida sellise hindamise tagajärjel olukord,

5(12)

3-24-3025

kus teiste liikmesriikide (mis kuuluvad Balti populatsiooni levila hulka) territooriumil on hundi

kaitsestaatus soodne, kuid Eestis ei oleks kaitsealuse liigi soodne seisund tagatud.

Kuigi vaidlusaluse korraldusega ei ole antud luba küttida hunti mahus, et juurdekasv oleks

täielikult välistatud (vt korralduse p-d 2.6 ja 2.8), ei tähenda see, et korraldus on kooskõlas

kehtiva õigusega. Ebaselge on, kas tegevuskavas kokku lepitud eesmärk aitab kaasa hundi Eesti

populatsiooni soodsa kaitsestaatuse taastamisele. Selline tegevuskavas seatud eesmärk ei saa

olla pelgalt ühiskondlik kokkulepe, vaid peab tuginema parimatele kättesaadavatele

teadusandmetele.

IUCN kriteeriumite järgi loetakse liigi populatsiooni kaitsestaatus soodsaks, kui populatsioonis

on isendeid vähemalt 1000. Sellele nõudele vastab Balti populatsioon. 2023. aasta novembri

seisuga oli Eestis 300–330 hunti. Seega on IUCN metoodika järgi Eestis hundi populatsioon

ohualdis, nagu on märgitud ka tegevuskavas. Küll aga ei ole tegevuskavas lahti kirjutatud,

millise metoodika järgi (kas IUCN või loodusdirektiivile tuginevalt) on leitud, et hundi

populatsioon on soodsas seisus, kui järgitud on tegevuskavas märgitud miinimumi, st et igal

aastal oleks pesakondi vähemalt 20. Loodusdirektiivi järgi määratakse kaitsestaatus nelja

komponendi alusel: levila, populatsioon, elupaik ja tulevikuväljavaated. Erinevus kahe

metoodika vahel seisneb selles, et IUCN mõõdab populatsiooni väljasuremise ohtu, kuid

loodusdirektiivi art 17 aruandlus kajastab erinevust soodsate kontrollväärtuste ja huntide

hetkeseisu vahel. Seega ei selgu korraldusest, kuidas on hinnatud hundi Eesti populatsiooni

soodsat seisundit riigi tasandil.

Vaidlusaluse korralduse kohaselt on küttimismahud jaotatud ohjamisalade kaupa, suunates

küttimissurve eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse. Teisalt puuduvad

korralduses põhjendused, millistes jahipiirkondades on kõige enam kahjustusi olnud ega ole

välja toodud, millistes jahipiirkondades on kõige enam küttimine lubatud. Ehk teisisõnu pole

korralduses ära näidatud korrelatsiooni väidetavalt hundi tekitatud kahjude ja küttimismahtude

vahel konkreetsete jahipiirkondade põhiselt. Tegemist on olulise põhjendamispuudusega.

Kohtu hinnangul ei saa majanduslikud huvid üles kaaluda keskkonnakaitselisi huve.

Vaidlusaluses korralduses puuduvad põhjendused, kas maakondades, kus oli enim

kahjustusjuhtumeid, oli kasutatud piisavalt ennetusmeetmeid. Ühtlasi on tegevuskavas

selgitatud, et teada on juhtumeid, kus teiste liikide (koer, šaakal) põhjustatud kahjustused

soovitakse sihilikult valemäärata hundi kahjuks – motiiviks on kahjuhüvitis hundikahjustuste

korral; see omakorda võib kaasa tuua negatiivse avaliku arvamuse hundi suhtes ning

soovimatud ökoloogilised tagajärjed asurkonnale (lk 80). Lisaks on ulukiseire aruandes

tõdetud, et kütitud isendite kohta esitatavate andmete ja bioproovide osas ei ole asjad kaugeltki

head; näiteks esitatakse veel arvestataval määral kütitud emahundilt võetava emaka asemel vale

elund, samuti on mitme kütitud looma kohta jäänud üldse andmed esitamata (lk 93).

Täiendavalt on seirearuandes märgitud seoses hundi vaatlustega, et 100% sai vaatlustega

kaetud 9 maakonda ning selgelt puuduliku, alla 90% katvusega jahipiirkondade osas jäi seekord

vaid Raplamaa (lk 88). On kummastav, et vastustaja väidab, et kõige enam kahjustusi on olnud

mh Raplamaal, kuid kõige puudulikumad andmed on just sealt piirkonnast. See tähendab, et

teaduslike andmetega on tõendamata, kui palju isendeid nimetatud piirkonnas üldse on,

mistõttu ei ole ka teada, milline kaitsestaatus on hundil vastavas piirkonnas. Teiseks on

tõendamata väidetav seos hundi arvukuse ja kahjujuhtumite arvu vahel vastavas piirkonnas.

Vastustaja väide, et ühiskonna negatiivne suhtumine hunti kasvab ning see seab tõsisesse ohtu

hundi soodsa seisundi jätkusuutlikkuse, on paljasõnaline. Keskkonnaagentuuri ettepanekus on

märgitud, et murtud lammaste arv on pea 45% vähenenud. Hundi maine sõltub suuresti sellest,

kuidas mh vastustaja avalikkuses seda kuvab. Sisustamata on vastustaja väide sotsiaalsest

taluvusest, arvestades, et Eestis on hundi kaitsestaatus IUCN hinnangul „ohualdis“. Vastustaja

6(12)

3-24-3025

pole ka väitnud, et hundi asurkonna populatsiooni kasv on toimunud suuremate asulate

läheduses, kus võib olla suurem tõenäosus inimese ja hundi vaheliseks konfliktiks. Samuti on

hüpoteetiline väide võimalikust salaküttimisest või mürgitamisest. Kuigi kolmandate isikute

majanduslikud huvid vastanduvad kaebaja huvidele, on tõendatud, et võrreldes varasema

aastaga on lambaid murtud pea 45% vähem. Olukorras, kus liikmesriik lubab küttida ühenduse

tasandil kaitstavat liiki, kuigi riigi tasandil ei ole liik soodsas seisundis, on Euroopa Kohus

pidanud vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusega. Ka Riigikohus on selgitanud, et

majanduslikke ja sotsiaalseid kaalutlusi on võimalik arvesse võtta meetmete valikul ainult

tingimusel, et tagatud on populatsiooni soodne kaitsestaatus, ning populatsiooni soodsa

kaitsestaatuse määratlemine on puhtalt loodusteaduslik hinnang, mis ei sõltu sellistest

keskkonnavälistest kaalutlustest; eeldusel, et soodne kaitsestaatus on tagatud, võivad nimetatud

kaalutlused anda tuge mh populatsiooni kasvu piiramiseks (Riigikohtu 13.10.2023 määrus nr 3-

20-2368, p 21). Neil põhjustel kaaluvad keskkonnakaitselised huvid üles võimalikud

majanduslikud huvid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Keskkonnaamet palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.12.2024 määruse

resolutsiooni p 2 ja teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Halduskohus ei ole igakülgselt hinnanud Keskkonnaameti väiteid, kuid on võtnud arvesse

kaebaja paljasõnalisi, mitteteaduspõhiseid ja tõendamata väiteid, mis on kaasa toonud ebaõige

lahendi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, sh uuringuid, mis kinnitaks tema väiteid, et

hundi populatsiooni seisund Eestis ei ole soodne. Samuti pole aru saada, millistel

teaduspõhistel uuringutel põhinevad kaebaja väited, et Eesti hundi asurkonnal on väga

tõenäoline väljasuremise risk. Ka määruses puuduvad viited uuringutele, mille põhjal kohus

oleks saanud asuda seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine viiks hundi

asurkonna seisundi halvendamise ohuni või hinnata Eesti hundi asurkonna tema praegusest

kaitsestaatuse hinnangust “soodne” allapoole. Halduskohtu määrus on ebaproportsionaalne.

Hinnang kaebuse eduväljavaadetele põhineb ebaõigetel järeldustel.

Halduskohus on asunud asja piiratud informatsiooni tingimustes sisuliselt lahendama, mis on

viinud ebaõigete järeldusteni, ning jätnud sisuliselt põhjendamata kaebaja esialgse õiguskaitse

vajaduse. Huntide küttimine vaidlusaluses korralduses toodud mahus ei ohusta ega kahjusta

liigi soodsat kaitsestaatust. Määrusest ei selgu, milles seisnevad ilmselged pöördumatud

tagajärjed Eesti hundi asurkonnale ning millel kohtu seesugune seisukoht tugineb. Taotluse

lahendamisel tulnuks kohtul esitatud tõendite alusel hinnata, kas loodusdirektiivi soodsa

kaitsestaatuse kriteeriume arvestades võib 90 isendi küttimine kohtumenetluse ajal viia hundi

ebasoodsasse kaitsestaatusesse ehk halvendada hundi asurkonna seisundit. Keskkonnaamet on

tõendanud, et hunt on Eestis loodusdirektiivi kriteeriumite järgi soodsas kaitsestaatuses ning

huntide küttimine vaidlusaluses korralduses märgitud mahus ei kahjusta hundi kaitsestaatust.

Kaebaja on tuginenud IUCN punase nimestiku hindamise tulemustele, kus hundi asurkonna

seisund Eestis on hinnatud „ohualdis“. Neid kahte hindamist, s.o loodusdirektiivi ja IUCN, ei

tohi segamini ajada. Huntide soodne kaitsestaatus tuleb tagada loodusdirektiivi kriteeriumite

järgi. Kuna kaebaja ajab terminid segamini, eksitab ta sellega ka kohut. Looduskaitselisest

seisundist ehk kaitsestaatusest saab rääkida loodusdirektiivi ja tegevuskava kontekstis ning

IUCN punase nimestiku hindamise kontekstis saab rääkida ohustatuse tasemest.

Rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu on ebaproportsionaalne. Keskkonnakaitseliste

kaalutluste kõrval tuleb arvestada ka muid avalikke huve. On ilmselge, et riigi jaoks on oluline

ka maapiirkondades elavate inimeste elatusallikate kaitse ehk regionaalpoliitiline avalik huvi.

Sellega tuleb eriti arvestada olukorras, kus keskkonnakaitselised huvid ei saa kahjustada.

7(12)

3-24-3025

Keskkonnaametile ei ole teada ühtegi teaduspõhist uuringut, mis lükkaks ümber praegu riigil

olemasoleva parima teadmise selle kohta, et hundi Eesti asurkond on soodsas seisus. Riigil

olemasolev parim teadmine on koondatud tegevuskavasse, mille on koostanud vastava

teaduskraadi ja kvalifikatsiooniga eksperdid. Keskkonnaamet on korralduse andmisel hinnanud

asurkonna kaitsestaatuse seisundit nii siseriiklikul kui ka piiriülesel tasandil. See on välja

toodud korralduse p-s 2.3. Korraldus tugineb ulukiseire aruandele ja tegevuskavale ning nende

mõlema alusel on Eesti hundi asurkond soodsas kaitsestaatuses. Küsimus sellest, kas ja mil

määral tuleb korralduse andmise ilmseid eeldusi ning seirearuandes ja tegevuskavas toodud

järeldusi korraldusse kopeerida olukorras, kus on üheselt arusaadav, et neile allikatele on

korralduse andmisel tuginetud, on asja sisulise arutamise küsimus. Järeldus, mille kohaselt ei

ole Keskkonnaamet andnud hinnangut hundi kaitsestaatusele kohalikul ega riigi tasandil, vaid

juhindunud üksnes piiriülesest hindamisest (Balti populatsiooni kaitsestaatusest), on väär.

Korralduse p-st 2.8 tuleneb, et küttimismahu määramisel on riik seadnud eesmärgiks selle, et

hundi pesakondade arv säiliks vahemikus 20–30 pesakonda ning jaotuks ühtlaselt elupaikade

vahel. Oluliseks on peetud ka suurematel loodusmaastikel hundikarjade säilimist. Samuti on

korralduse p-s 2.3 välja toodud, et hundi Balti populatsiooni, sh Eesti osa, seisund on soodne ja

kasvutrendis. Halduskohus ei ole eristanud liigi seisundi hindamisel hindamist loodusdirektiivi

ja IUCN tähenduses.

Halduskohus eksis, pidades šaakalit võõrliigiks. Šaakal (Canis aureus) on loodusdirektiivi V

lisa liik, järelikult on Eestis tema kaitsestaatus võrdne hundiga. Šaakal on väikeuluk, kellele

vastavalt jahieeskirjale võib pidada jahti. Erinevalt võõrliikidest, ei korralda Keskkonnaamet

šaakali arvukuse reguleerimist (LKS § 57 lg 3). Halduskohtu määruse p-s 28 välja toodu näitab

selgelt, et praegu kasutusel olev hundi kaitse ja ohjamise poliitika on olnud tulemuslik ning

tuleb jätkata hundi asurkonna suuruse hoidmisega tegevuskavas märgitud vahemikus.

Asurkonna arvukuse üks ohjamise eesmärke ongi kahjustuste ennetav vähendamine.

Halduskohtu väide, et tõendamata on seos hundi arvukuse ja kahjujuhtumite arvu vahel, on

eksitav. Seirearuandes (lk 92) on esitatud ning teaduslikule analüüsile tuginedes ka graafiliselt

illustreeritud teadmine, et „kui viimastel aastatel on üritatud avalikkust veenda selles, et hundi

tekitatud kahjustuste hulk ei sõltu hundi arvukusest, ei ole viimase 14 aasta hundi pesakondade

arvu ja hundi tekitatud kahjustusi võrreldes kahtlust, et üsna tugev korrelatsioon nende näitajate

vahel on olemas ning hundi tekitatud kahjustusjuhtumite arv ja ka murtud kariloomade arv

Eestis sõltub oluliselt hundi asurkonna suurusest”. Halduskohus on rikkunud uurimiskohustust

ning jätnud kaebaja käest välja nõudmata tõendid, mis kinnitaks väiteid, et Eesti hundi

asurkonna kaitsestaatus ei ole soodne ning Eesti hundi asurkonnal on väga tõenäoline

väljasuremise risk.

7. MTÜ Eesti Suurkiskjad palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja jääb oma varasemate väidete juurde ning nõustub halduskohtu 03.12.2024 määruse

põhjendustega. Euroopa Liidu keskkonnapoliitika eesmärk on kaitstuse kõrge tase. See rajaneb

ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb rakendada ennetusmeetmeid. Ilma esialgse

õiguskaitseta oleks paljud keskkonda puudutavaid sätted ilma mõjujõuta. Sellise sisutühja

olukorra tekkimise võimalusega on arvestatud Århusi konventsioonis. Oluline on esialgset

õiguskaitset eeldav konventsiooni artikkel 9 lg 4, mis ei eelda, et keskkonnaotsuste legaalsust

kontrollivad kaebused peaks olema näiteks kindlasti perspektiivikad. Esialgse õiguskaitse

rahuldamata jätmist ei saa põhjendada potentsiaalsete sotsiaalsete või majanduslike huvidega.

Kolmandate osapoolte huvidega arvestatakse ka esialgse õiguskaitse rahuldamise korral, sest

Eestis on olemas looduskahjude kompensatsiooni süsteem. See, kas süsteem hüvitab esialgsest

õiguskaitsest tekkivaid hüpoteetilisi kahjusid piisavalt, on riigi poliitiline valik ega tohiks

mõjutada esialgse õiguskaitse otsustamist. Lisaks võib Keskkonnaamet väljastada üksiklube

8(12)

3-24-3025

hundi tapmiseks erandolukordades. Keskkonnaamet manipuleerib hundi arvukuse numbritega

ja tema tegelik soov on viia huntide arvukus taas langusesse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7) ning määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1). Määruskaebus vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele.

Määruskaebuse lahendab HKMS § 210 lg 1 alusel üks ringkonnakohtunik.

9. Keskkonnaameti määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

10. Esialgse õiguskaitse eesmärk on hoida ära selliste kahjulike tagajärgede saabumine

kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine oleks kaebuse rahuldamise korral võimatu või

oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus

arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule

huvile ja kolmandatele isikutele (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3). Vajaduse korral tuleb esialgset

õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt

Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11).

11. Keskkonnaameti 01.11.2024 korraldusega on määratud hundi küttimismahu esimene osa

– 90 isendit – 2024/2025. jahiaastaks, mis hundi puhul kestab 01.11.2024–28.02.2025 (vt JahiS

§ 8; keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ § 5 lg 2). Seega esialgse

õiguskaitse jätkuva rakendamise korral saavutaks kaebaja põhimõtteliselt oma eesmärgi juba

enne asja sisulist lahendamist, sest asjas tehtava kohtuotsuse jõustumine enne jahiaasta lõppu ei

ole võimalik. Sellistel asjaoludel peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema

ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede

loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu

22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

12. Keskkonnaameti 01.11.2024 korraldus tugineb 2022. aastal kinnitatud tegevuskavale

(Eesti suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse- ja ohjamise tegevuskava aastateks 2022–

2031), kuhu on Keskkonnaameti kinnitusel koondatud riigil olemasolev parim teadmine.

Küttimismahu määramisel on lähtutud teadusuuringute põhjal Eestis moodustatud

ohjamisaladest ja Keskkonnaagentuuri 2024. aasta ulukiseire aruandest koos lisaga

(Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024; Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks

2024. aastal, 1. osa). Ringkonnakohus ei pidanud 04.01.2021 määruses haldusasjas nr 3-20-

2368 varasema, aastatel 2012–2021 kehtinud tegevuskava ja 2020. a seirearuande puhul

põhjendatuks väidet, et huntide arvukuse ja nende asurkonna seisundi väljaselgitamine ning

hundi küttimismahu määramine ei toimu teaduspõhiselt – seda hoolimata asjaolust, et huntide

täpne arvukus ei olnud teada ja hinnang hundi asurkonna seisundile põhines prognoosil (p 11).

Ringkonnakohtul ei ole alust asuda praegu teistsugusele seisukohale. Halduskohus on ekslikult

leidnud, et tegevuskavas seatud eesmärk säilitada iga-aastaselt 20–30 kutsikatega hundikarja

enne jahihooaja algust on pelgalt ühiskondlik kokkulepe. Tegevuskavast saab järeldada, et

ühiskondlik kokkulepe on huntide arvukuse soovitav ülempiir (30 pesakonda), kuid alampiir

(20 pesakonda) tugineb parimatele kättesaadavatele teadusandmetele huntide asurkonna

seisundi kohta Eestis (lk 63). Tuleb siiski silmas pidada, et esialgse õiguskaitse kohaldamine

toimub piiratud informatsiooni tingimustes. Asja sisulisel läbivaatamisel tuleb põhjalikumalt

hinnata kaebaja väiteid, et vaidlustatud korralduse järeldused ei põhine teaduslikel alustel, eriti

kuna tegevuskavas (lk 68) on samuti mööndud hundi arvukuse määramise ebatäpsust ja

vajadust põhjalikumate uuringute järele.

13. Vaidlustatud korralduse kohaselt on hundi Balti populatsiooni (sh selle Eesti osa) seisund

soodne ja kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriüleselt. Euroopa Liidu piiridesse jääva Balti

9(12)

3-24-3025

populatsiooni arvukuseks hinnati 2018. aastal ligikaudu 1700–2200 ja 2022. aastal ligikaudu

2190–2790 hunti. Vastustaja leidis, et korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel

säilib hundi populatsioon Euroopa Liidu osa piires elujõulisena pikema aja jooksul.

14. Keskkonnaamet on 13.11.2024 seisukohas (p 7) Keskkonnaagentuuri andmetele

tuginedes välja toonud ka statistika Eesti kohta (vt ka tabelid tegevuskava lk 14). Nt 2004.

aastal hinnati hundi arvukuseks Eestis ligikaudu 100 isendit (11 pesakonda; küttimiskvoot 40,

mis realiseeriti täies ulatuses), 2007. aastal ligikaudu 150 isendit (17 pesakonda; küttimiskvoot

73, millest realiseeriti 40), 2010. aastal ligikaudu 230 isendit (24 pesakonda; küttimiskvoot 135,

millest realiseeriti 125), 2013. aastal ligikaudu 190 isendit (20 pesakonda; küttimiskvoot 114,

millest realiseeriti 78), 2016. aastal ligikaudu 200–250 isendit (27 pesakonda; küttimiskvoot

117, millest realiseeriti 114), 2018. aastal ligikaudu 200 isendit (20 pesakonda; küttimiskvoot

72, millest realiseeriti 67), 2019. aastal ligikaudu 250 isendit (25 pesakonda; küttimiskvoot 86,

millest realiseeriti 65), 2020. aastal ligikaudu 300 isendit (31 pesakonda; küttimiskvoot 149,

millest realiseeriti 130); 2021. aastal ligikaudu 250 isendit (26 pesakonda; küttimiskvoot 67,

millest realiseeriti 60), 2022. aastal ligikaudu 300–330 isendit (33 pesakonda; küttimiskvoot

124, millest realiseeriti 116) ja 2023. aastal 300–350 isendit (39 pesakonda; küttimiskvoot 164,

millest realiseeriti 149). Keskkonnaameti väitel oli 10.11.2024 seisuga kindlalt teada 29

pesakonna olemasolu, kuid senise kogemuse põhjal on enne jahihooaja algust teada keskmiselt

70% pesakondadest (vt 13.11.2024 seisukoha p 7). Kokkuvõttes on vastustaja järeldanud, et ka

hundi Balti populatsiooni Eesti osa eraldi võetuna on pikema aja jooksul elujõuline ning

vaidlustatud korralduses märgitud küttimismaht ei viiks hunte Eestis ebasoodsasse seisundisse

isegi juhul, kui pesakondade lõplikuks arvuks jääkski 29. Nagu eespool märgitud, on

Keskkonnaamet seadnud hundi soodsa seisundi säilitamise alampiiriks 20 kutsikatega

hundikarja enne jahihooaja algust, tuginedes tegevuskavale.

15. Ringkonnakohus leiab eelneva põhjal, et kuigi vaidlustatud korraldusega määratud

küttimismahu realiseerimine on pöördumatu, ei nähtu seni esitatud seisukohtadest ja tõenditest,

et kuni 90 isendi küttimisel 2024/2025. jahiaastal oleks hundi asurkonnale Eestis

pikemaajaliselt oluline negatiivne mõju. Küttimisest hoolimata on huntide arvukus Eestis

viimastel aastatel suurenenud. Küttimismahuks on vaidlusaluse korraldusega määratud 90

isendit, mis on väiksem kui kahel eelmisel aastal (vastavalt 124 ja 164). Kaebaja väide, et

hundil on Eestis väljasuremise risk, sh suure küttimissurve tõttu, on ringkonnakohtu hinnangul

liialdatud. Siinses asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist ei mõjuta see, et vaidlustatud

korralduse põhjenduste kohaselt on Keskkonnaamet kavandanud hundi küttimismahu

määramist mitmes osas. Praegu pole teada, kas ja millise kvoodi Keskkonnaamet tegelikult

lisaks määraks. Tulevikus täiendava küttimismahu määramise korraldust saab kohtus eraldi

vaidlustada, sh taotleda selle täitmise peatamiseks eraldi esialgset õiguskaitset.

16. Asja sisulise läbivaatamise käigus tuleb siiski täiendavalt kontrollida vastustaja väidet, et

hundi kaitsestaatus on Eestis soodne loodusdirektiivi tähenduses. Loodusdirektiivi art 1 p-s i on

liigi kaitsestaatus määratletud kui asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja

jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust art-s 2 nimetatud territooriumil

(s.o liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut). Kaitsestaatust

loetakse sama sätte kohaselt soodsaks, kui asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed

näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja liigi

looduslik levila ei ole vähenemas ega vähene ka lähitulevikus ning selle liigi populatsiooni

pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei

vähene. Riigikohtus on pooleli menetlus asjas nr 3-20-2368, milles vaieldakse hundi

küttimismahu määramise õiguspärasuse üle 2020/2021. jahiaastaks. Selles haldusasjas küsis

Riigikohus 13.10.2023 määrusega Euroopa Kohtult eelotsust mh selle kohta, kuidas tuleks

täpsemalt hinnata hundi soodsat kaitsestaatust loodusdirektiivi alusel ning millist tähendust

10(12)

3-24-3025

omab seejuures asjaolu, et IUCN punase nimestiku kriteeriumite järgi on hunt Eestis hinnatud

kategooriasse „ohualdis“ (Euroopa Kohtus kohtuasi C-629/23; Euroopa Kohus ei ole veel

otsust teinud, kuid kohtujurist esitas 12.12.2024 oma ettepaneku). Selles kohtuasjas antavad

selgitused mõjutavad tõenäoliselt ka siinse asja lahendust, sest vaidlus käib sarnaste asjaolude

üle.

17. Ringkonnakohus ei pea eelmises punktis märgitut arvestades vajalikuks hakata

üksikasjalikult hindama halduskohtu seisukohti seoses kaebuse perspektiiviga, kuid märgib

lühidalt järgmist. Vaidlustatud korralduse aluseks olevas tegevuskavas on tõepoolest märgitud,

et vastavalt IUCN punase nimestiku kriteeriumitele on hundi Eesti asurkonna seisund

„ohualdis“ (lk 46). Keskkonnaamet on aga määruskaebuses (p 9.1.4) selgitanud, et see hinnang

põhineb puhtalt hüpoteetilistel eeldustel, mis nii väikese riigi puhul nagu Eesti ei pruugi anda

sisuliselt õigeid tulemusi ning mida ei saa samastada loodusdirektiivi alusel antava hinnanguga

liigi soodsale kaitsestaatusele. Halduskohus ei ole neid hindamisi selgelt eristanud ja see võis

mõjutada ka tema hinnangut kaebuse perspektiivile (vt ka Euroopa Kohtu kohtujuristi

12.12.2024 ettepanek asjas C-629/23, p-d 89–91; tuleb siiski rõhutada, et see ettepank ei ole

Euroopa Kohtule siduv). Küsitav on ka halduskohtu seisukoht, et hundi kaitsestaatust tuleb

hinnata eraldi kohalikul ja riigi tasandil. Eestis ei ole hundi riigisisene kaitse piirkonniti erinev.

Seega on asjakohane Keskkonnaameti selgitus, et Eestis ei saa hundi kaitsestaatuse puhul

rääkida eraldi kohalikust ja riiklikust tasandist, vaid kogu Eesti territooriumi tuleb käsitleda

ühtsena (vt ka määruskaebuse p 9.3). Määruse p-s 18 on halduskohus järeldanud, et kui huntide

küttimissurve on liiga suur, võib see viia šaakali vohamiseni Eestis ning huntide tekitatud kahju

kariloomadele võib väheneda, kuid suure tõenäosusega hakkab kariloomadele kahjusid

tekitama hoopis šaakal. Halduskohus ei ole aga viidanud, millistel uuringutel selline järeldus

põhineb. Keskkonnaameti selgituse järgi ei ole temale teada selliseid teaduslikke andmeid, mis

kinnitaks hundi ja šaakali arvukuse pöördvõrdelist suhet.

18. Kokkuvõttes ei saa praegu pidada kaebust perspektiivituks, kuid arvestades pooleliolevat

vaidlust Riigikohtus ja Euroopa Kohtus ning õiguslikku ebaselgust, samuti seda, et vastustaja ei

ole veel esitanud kaebusele sisulist vastust koos asjakohaste tõenditega, on ennatlik ka

halduskohtu hinnang, et kaebuse eduväljavaated on väga head.

19. Ringkonnakohus põhimõtteliselt nõustub halduskohtuga, et keskkonnakaitselised huvid,

tuleb reeglina hinnata kaalukamaks kui kolmandate isikute majanduslikud huvid. Praegusel

juhul tuleb siiski arvestada, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ei ole ülekaalukas ning

kaebuse perspektiivi ei ole alust pidada nii heaks, nagu leidis halduskohus. Seetõttu saab

esialgse õiguskaitse kohaldamisel anda halduskohtu määruses välja tooduga võrreldes suurema

kaalu ka muudele avalikele huvidele, sh regionaalpoliitilisele huvile kaitsta maapiirkondades

elavate karjakasvatajate elatusallikaid ning vajadusele kasutada säästlikult riigi vahendeid

seoses kiskjakahjude hüvitamisega. Ulukiseire aruandes (lk 91, 92) on välja toodud, et viimaste

aastate andmete põhjal esineb tugev korrelatsioon hundi pesakondade arvu ja

kahjustusjuhtumiste vahel, s.o huntide arvu suurenemisega suureneb ka kahjustuste hulk.

Keskkonnaamet on määruskaebuses (p 9.8) vastuseks halduskohtu kahtlustele täiendavalt

põhistanud, et kõige värskemate andmete põhjal on jätkuvalt olemas korrelatsioon hundi

pesakondade arvu ja koduloomade murdmise juhtumite arvu vahel. Seega on huntide arvukuse

ohjamine üks viis kahjustusi ennetada või vähendada. Keskkonnaameti andmetel oli

10.12.2024 seisuga registreeritud 785 huntide murtud ja 127 vigastatud karilooma ning

kahjustusjuhtumite arv on 194 (tegemist pole 2024. a lõplike andmetega). Kiskjakahjude

vältimise ainus meetod ei tohiks mõistagi olla küttimine ning loomapidajaid tuleks motiveerida

rakendama ka muid kaitseabinõusid, kuid seda ongi tehtud (vt kliimaministri 02.02.2024

määrus nr 5 „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus

ning kahjustuste ennetamise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“

11(12)

3-24-3025

§ 8 lg 5, § 9). Esialgse õiguskaitse jätkuva kohaldamisega tekkiv surve jahilubade andmiseks

väljaspool jahiaastat seevastu ei oleks avalikes huvides (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

04.01.2021 määrus nr 3-20-2368, p 19).

20. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud korralduse kohaselt kavatseb Keskkonnaamet

määrata hundi küttimismahud 2024/2025. jahiaastaks mitmes osas. Siinse määruse järeldusi ei

saa automaatselt üle kanda võimalikele täiendavalt määratavatele küttimismahtudele. Suurema

hulga huntide küttimise negatiivsed mõjud on kahtlemata suuremad.

21. Eelneva põhjal tuleb Keskkonnaameti määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu

03.12.2024 määruse resolutsiooni p 2 tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse,

millega jätab MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)